Kolmkõla

Kolmkõla ehk tertskvintakord ehk tertsakord on kolmest erinevast heliklassist koosnev akord, mille põhikujuhelid paiknevad kahe ülestikuse tertsina.

kolmkõla

Koosneb akordi helidest
kvint
terts
priim
Akordi kujud
kolmkõla
sekstakord
kvartsekstakord
Akordi tähistus
KK (dkk), kk (mkk), >kk, <kk

Näide: C-duur kolmkõla põhikuju ehitatakse heliklassidest C (0), E (4) ja G (7), millest C ja E vahe on suur terts ning E ja G vahe väike terts .
Kolmkõla põhikuju helide nimetused on (altpoolt lugedes) priim, terts ja kvint.

Kolmkõla liigid

Olenevalt tertside suurusest tekivad järgmised kolmkõlad:

• mažoorkolmkõla ehk suur kolmkõla akordi heli
  • priimi ja tertsi vahel on suur terts
  • tertsi ja kvindi vahel väike terts
• minoorkolmkõla ehk väike kolmkõla akordi heli
  • priimi ja tertsi on vahel väike terts
  • tertsi ja kvindi vahel suur terts
• vähendatud kolmkõla koosneb kahest väiksest tertsist ja akordi heli priimi ja kvindi vahel on vähendatud kvint
• suurendatud kolmkõla koosneb kahest suurest tertsist ja akordi heli priimi ja kvindivahel on suurendatud kvint

Konsoneerivad ja dissoneerivad kolmkõlad

Mažoorsed ja minoorsed kolmkõlad on konsoneerivad, suurendatud ja vähendatud kolmkõlad dissoneerivad kooskõlad.

Kolmkõla neljahäälne seade

Kolmkõla neljahäälne seade on välja kujunenud koorimuusikas seoses inimhäältejaotusega 4 põhiliiki: sopran, alt, tenor, bass. Neid nimetusi kasutatakse ka instrumentaalmuusikas. Neljahäälne segakoori seade kirjutatakse kahele noodijoonestikule: ülemisele sopran ja alt viiulivõtmes ning alumisele tenor ja bass bassivõtmes.

Kolmkõla ulatus

Kolmkõla ulatuse määravad intervallidsoprani, aldi ja tenori vahel. Ulatuse määramisel ei arvestata tenori ja bassi vahel tekkinud intervalli.

• kolmkõla kitsas ulatuses kui intervallid kahe naaberheli vahel ei ületa kvarti ehk tenori ja soprani kaugus on väiksem kui oktav
• kolmkõla on laias ulatuses kui naaberhelide vahel tekivad kvindid ja sekstid ehk tenori ja soprani kaugus on suurem kui oktav

Kolmkõla meloodiline seis

Akordi meloodilise seisu määrab sopran.
Kui sopranis on

• priim, on kolmkõla priimi meloodilises seisus
• terts, on kolmkõla tertsi meloodilises seisus
• kvint, on kolmkõla kvindi meloodilises seisus

Bassis esinev priim viitab kolmkõla põhikujule, terts sekstakordile ja kvint kvartsekstakordile.

Kolmkõla kvindi meloodilises seisus

Kolmkõla priimi meloodilises seisus

Kolmkõlatertsimeloodilises seisus

Kolmkõlade kujud

Kolmkõlade kuju määrab bass. Kolmkõladel on kolm kuju:

• põhikuju
• sekstakord
• kvartsekstakord

Kolmkõla ehitatakse tavaliselt üles toonikast. Toonikast üles ehitatud kolmkõlasid nimetatakse toonika kolmkõladeks. Toonika kolmkõladeks on ka väike ja suur kolmkõla. Väike kolmkõla on helistiku esimese oktavi esimene, kolmas ja viies aste ning suur kolmkõla on esimese oktavi esimene kolmas ja viies aste ning teise oktavi esimene aste.

Kolmkõlad heliridades

Alumine terts	Ülemine terts	kolmkõla	Loomulik mažoor	Harmooniline minoor
väike	väike	vähendatud	VII	II, VII
väike	suur	minoor	II, III, VI	I, IV
suur	väike	mažoor	I, IV, V	V, VI
suur	suur	suurendatud	–	III

Dissoneerivad intervallid

Dissoneerivad intervallid on koleda kõlaga intervallid. Nad vajavad lahendamist.

Dissoneerivateks intervallideks on: 

väike sekund (V.2); 

suur sekund (S.2);

väike septim (V.7) ja

suur septim (S.7).

Väike sekund (V.2):

Väike sekund (V.2) ehitatakse duuri ja harmoonilise molli seitsmendalt (VII) astmelt. Ta laheneb puhtasse priimi (P.1).

Suur sekund (S.2):

Suur sekund (S.2) ehitatakse duuri ja harmoonilise molli neljandalt (IV) astmelt. Ta laheneb duuris väikesesse tertsi (V.3) ja väikesesse seksti (V.6). 

Mollis laheneb ta suurde tertsi (S.3) ja suurde seksti (S.6).

Väike septim (V.7):

Väike septim (V.7) ehitatakse duuri ja harmoonilise molli viiendalt (V) astmelt.

Ta laheneb duuris suurde seksti (S.6) ja suurde tertsi (S.3).

Mollis laheneb ta väikesesse seksti (V.6) ja väikesesse tertsi (V.3).

Suur septim (S.7):

Suur septim (S.7) ehitatakse duuri ja harmoonilise molli esimeselt (I) astmelt. Ta laheneb puhtasse oktavi (P.8).

Konsoneerivad ja dissoneerivad intervallid

Sõltuvalt intervallidel kõlast jaotatakse intervallid konsoneerivateks ja dissoneerivateks. Konsoneerivad intervallid on heakõlalised intervallid ja dissoneerivad intervallid on halvakõlalised ehk teravakõlalised intervallid.

Dissoneerivad intervallid:

V.2.(väike sekund);

S.2. (suur sekund); 

V.7. (väike septim);

S.7. (suur septim).

Dissoneerivad intervallid vajavad lahendust.

Dominantseptakord lahendusega

Akordiks nimetatakse kolme või enama heli kooskõla, mida on võimalik järjestada tertsidena. Septakord koosneb neljast tertsidena asetatud helist. Dominantseptakord (D7) tekib duuri (rõõmus) ja molli (kurb) viiendal astmel. 

Dominantseptakord koosneb üksteise alla asetatud suurest tertsist (S.3.), väikesest tertsist (V.3.) ja veel ühest väikesest tertsist (V.3.).

D7=S.3.+V.3.+V.3.

Dominantseptakord äärmiste helide vahel on intervall väike septim (V.7.).

Dominantseptakord laheneb duuri (rõõmsakõlaline helistik; Mažoor) või molli (kurvakõlaline helistik; minoor) toonika (1. aste) mittetäielikku kolmkõlla.

Dominantseptakord on akordionil 5 rida.

Loomulik, harmooniline ja meloodiline helirida

Heliread on oktavi pikkused järjestikuste nootide read. Need algavad madalamast esimesest astmest ja lähevad ühe astme kaupa järjest kõrgemaks kuni jõuavad järgmise oktavi esimese astmeni. Seal need lõppevad või vajadusel tulevad tagasi allapoole.

Loomulik helirida:

Loomulik helirida on täiesti tavaline kõrgemast helist madalamani ja madalamast helist kõrgemani käiv helirida koos võtmemärg/ki(de)ga või ilma võtmemärg/ki(de)ta.

Harmooniline helirida:

Harmooniline helirida on kõrgemast helist madalamani käiv kõrgendatud seitsmenda (VII) astmega helirida. See tähendab, et harmoonilises helireas on igal juhul, nii kõrgemast helist madalamani kui ja madalamast helist kõrgemani seitsmes aste kõrgendatud. Mõlemal juhul on seitsmenda astme ees dieesi (#) märk.

Meloodiline helirida:

Meloodiline helirida on helirida, mis madalaimast helist kõrgemale liikudes omab kõrgendatud viiendat ja seitsmendat astet. Kuid kõrgeimast helist madalaimani liikudes on viies ja seitsmes aste tavalised (viienda ja seitsmenda astme noodi ees on bekaari ehk keelumärk). Meloodiline helirida läheb kõrgeimast helist madalamani nagu loomulik helirida.

Helirida

Helirida (inglise keeles scale, saksa keelesTonleiter) on muusikas helide helikõrguslik järjestus helisüsteemi piires.
Heliread võivad olla näiteks pentatoonilised, diatoonilised, kromaatilised, dodekafoonilised, mikrotoonaalsed.
Tuleb teha vahet helirea ja helilaadi mõistel.

Helirida ja helilaad

Eri keeltes ja eri autorite poolt on helirea tähenduses kasutatud sõnu moodus (i.k modepr.k mode, it.k modo, ld.k modus – kooskõla, korrastus, ehitus, kuju), helilaad ehk laad (v.k лад. Vene muusikateoorias tähendab mõiste 'laad' eelkõige helirea helide suhetevõrgustikku (Лад в музыке – система взаимоотношений звуков, vt ru:Лад (музыкальный строй)), heliastmik, heliskaala, heliredel, gamma, skaala, kõrgusastmik ("kõrgusastmiku ehitust väljendab astmikuvormel, mis esitleb naaberhelide kõrguskaugusi ehk intervalletoonides, pooltoonides või poolteisttoonides. Kõrgusastmiku alumist (esimest) heli nim. põhi- ehk esiheliks." ^[1])
Tuleb teha vahet helirea ja helilaadi mõistel, kuna helilaad kujutab enesest erinevat funktsiooni omavate helikõrgusastmete abstraktset süsteemi ning helirida on selle süsteemi konkreetne avaldumisvorm. Nii näiteks loomuliku mažoorse laadi (mille struktuur on [1,1,1/2,1,1,1,1/2] ning astmete funktsioonid on I – toonika, II – ülemine juhttoon, III – ülemine mediant, IV – subdominant, V – dominant, VI – alumine mediant, VII – alumine juhttoon) põhjal c-noodist üles ehitatud helireaks on Do-mažoor.

Helirida muusika ajaloos

Muusika ajalugu tunneb paljusid erinevaid heliridu erinevates muusikatraditsioonides.

Helirida arhailises rahvamuusikas

Vanimad rahvaviisid koosnevad 2-st, 3-st või 4-st helist. Helirea kitsas ulatus on omane paljudele rahvaviisidele. Selliseid viise ei saa alati kohandada hilisemate heliridadega, vaid nad moodustavad heliridade arengus omaette arhailise perioodi.

Helirida euroopalikus muusikas

Alates Vana-Kreekast kasutatakse euroopalikus muusikas diatoonilisi heliridu(vastavad klahvpillide klaviatuuri valgete klahvidega (oktavis on seitse astet)).
Keskaegse heliridade teooria aluseks on Boëthiuse viies raamatus "De institutione musica" kirjeldatud Vana-Kreeka heliridade süsteem ja Ptolemaiosetranspositsiooniskaalad.
Tervetoonhelirida, naaberhelide intervallidega1 (üks) tervetoon, on olnud sporaadiliselt kasutusel heliteoste sees. Tervetoonilise helirea oktav koosneb kahest tritoonist, mida keskajal on peetud saatana intervalliks. Paljud heliloojad on tervetoonilist helirida kasutanud ooperites jm viitamaks deemonlikele jõududele vms.

Helirida euroopavälistes kultuurides

India muusikas on heliridade üldnimetus sanskriti keeles raga; hiina jpt rahvaste muusikas kasutatakse pentatoonilist helirida (koosneb viiest helist, mis on vastavuses näiteks klahvpillide klaviatuuri mustade klahvidega) jne.

Helirida nüüdismuusikas

Kahekümnendal sajandil võeti kasutusele kõigile võrdtempereeritud kromaatilise helirea helidele põhinev 12-heliline (dodekafooniline) helirida.

Heliridade liigitus

Helide arv helireas

Helirida võib olla:

• 1-heliline – monohord (kr. monos – üks, üksik, ainuke horde – keel)
• 2-heliline – duhord ehk bihord (kr. duo – kaks, mõlemad lad. bis – kaks korda)
• 3-heliline – trihord (kr. tria – kolm)
• 4-heliline – tetrahord (kr. tetras – neli)
• 5-heliline – pentahord (kr. pentas – viis)
• 6-heliline – heksahord (kr. heksas – kuus)
• 7-heliline – heptahord (kr. hepta – seitse)
• 8-heliline – oktohord (kr. okto – kaheksa)
• 9-heliline – enneahord e. novehord e. nonohord (kr. ennea, lad. novem – üheksa)
• 10-heliline – dekahord (kr. deka – kümme)
• 11-heliline – endekahord (kr. endeka – üksteist)
• 12-heliline – dodekahord (kr. dodeka – kaksteist)

Heliridasid võib liigitada ka:

• mittetäielik – näiteks 5-heliline pentahord ehk pentatoonika
• täielik – 7-heliline heptahord ehk heptatoonika
• täiendatud kordusheliga – 8-heliline oktohord ehk oktohord-heptatoonika. Koosneb 7-st diatoonilisest helist ja 1-st kordushelist.

Helidevahelised suhted helireas

Heliread järjestatakse kindla süsteemi järgi. Vastavalt helide omavahelistele suhtele helireas võivad heliread olla:

• diatoonilised, vt diatooniline helirida
• altereeritud, vt altereeritud helirida
• kromaatilised, vt kromaatiline helirida
• atonaalsed
• tonaalsed
• modaalsed

Duur ja moll

Loomulik mažoor ehk mažoorne helirida ehk duurhelirida vastab joonia helilaadile, loomulik minoor minoorne helirida ehk mollhelirida eoolia helilaadile.

Diatooniliste ja duur-moll-süsteemi heliridade astmed

Diatooniliste ja duur-moll-süsteemi heliridade helid paiknevad astmetel, mida tähistatakse järjekorranumbritega arvates põhihelist ehk I astmest (teatud kontekstis toonika).
Helirea astmete suhteid nimetatakse funktsioonideks.
Funktsionaalharmoonias liigitatakse heptatooniliste heliridade astmed helirea põhi- ja kõrvalastmeteks. Selle kohaselt on toonika kolmkõla kui ainsana püsiva kolmkõlapriim, terts ja kvint s.o. I, III ja V aste helirea püsivad astmed. Ülejäänud II, IV, VI ja VII aste helirea kulgevad astmed.

Oktav ehk oktaav

Oktav või ka oktaav on muusikas helikõrguspiirkonna tähis.

Oktavipõhistes helisüsteemides jaotatakse helid tavaliselt c-st lugedes oktavite kaupa helikõrguspiirkondadeks, mille nimetused madalamast alates on

• subkontraoktav (C₂ - H₂)
• kontraoktav (C₁ - H₁)
• suur oktav (C - H)
• väike oktav (c – h)
• esimene oktav (c¹ – h¹)
• teine oktav (c² – h²)
• kolmas oktav (c³ – h³)
• neljas oktav (c⁴ – h⁴)
• viies oktav (c⁵ – h⁵)

Ostinato ehk ostinaato

Ostinato või ka ostinaato (ladinakeelsest sõnast obstinatus, itaalia keeles ostinato, kaljukindel, vääramatu, kangekaelne, visa, jonnakas) on muusikas objekti omadus korduda muutumatuna (st korduda ostinato). Muutumatult (ostinaatselt) korduda võib näiteks motiiv, rütm, harmooniajärgnevus või muud sellist.
Ostinato pikkus võib olla alates lühikesest kahenoodilisest motiivist kuni pika muusikalise fraasini. Korrata võib rütmimustrit või ka terviklikku meloodiat. Ostinatos korratakse helisid alati samaväärses helide järjestuses, kus igal noodil on igas korduses alati sama tähtsus ja rõhk.
Basso ostinato on pidevalt korduv bassimotiiv või bassiteema.
Ostinato jõudis lääne muusikasse 13. sajandil ja populaarne on see tänapäevani.

Termin

Ostinato't kui nähtust on kirjeldanud juba Zarlino aastal 1558 traktaadis "Le istituzioni harmoniche", kasutades selleks sõna pertinacie.
Sõna ostinato esineb omadussõnana muusikalises kontekstis esimest korda 1687. aastal ilmunud Berardi traktaadis "Documenti armonici". Seal leidub väljend 'ostinaatne kontrapunkt' (contrapunto ostinato).
Brossard'i (1703), Waltheri (1732) ja Jean-Jacques Rousseau (1768) muusikaleksikonides on contrapunto ostinatotähenduses sünonüümidena kasutusel terminid contrapunto perfidiato ja contrapunto obligato.
Sõna nimisõnaline vorm ilma "ostinaatset" (obstinate) elementi täpsemalt määratlemata, on suhteliselt uus. Hermann Mendel kasutas seda oma Muusikalises konversatsioonileksikonis (Musikalisches Conversations-Lexicon) aastal 1877 ning seda mõisteti pikka aega isegi mitmetes 20. sajandi muusikaleksikonides kui lühendit terminist basso ostinato.

Ostinato näiteid klassikalises muusikas

Tuntud on näiteks generaalbassi osa Johann Pachelbeli teoses "Kaanon D-duuris" ja militaarne 5/4 rütm Gustav Holstiorkestrisüidi "Planeedid" palas "Marss". Samuti saab näiteks tuua ostinato Wolfgang Amadeus Mozarti teose "Reekviem" osas "Confutatis". Gioachino Rossini avamängudeskasutatakse crescendo'des ostinato't sageli. Muud märkimisväärsed näited: Gustav Holsti "St. Paul's Suite" teine osa (kus teise hääle viiulid mängivad divisi korduvat kaheksast noodist koosnevat meloodiat), rütmimuster Raveli "Boléros", Chopini teose "Berceuse" harmooniline muster.

Ostinato näiteid popmuusikas

Väga tuntud ostinato näide on John Williamsi filmimuusika filmile "Lõuad" (Jaws, 1975). Selles kasutati kahte madalat nooti, mida korratakse erinevates tempodes, väljendamaks tapjahai erinevaid tegevusi. See kahe noodi ostinatoga teema on üks tuntumaid filmimuusikas.
Danny Elfmani loodud teema filmile "Mehed mustas" (Men in Black, 1997), mis põhineb Patrice Rusheni laulul "Forget Me Nots", on ostinato basskitarril. Akira Ifukube kasutab oma helitöödes filmile "Gojira" ning teistele Jaapani ulmefilmidele ostinatot ohtralt. Ostinato't kuuleb ka Broadway muusikali "Rent" loo "Seasons of Love" alguses.
ABBA loos "Take a Chance on Me" korratakse taustal fraasi "take a chance, take a chance, take a, take a chan-chance".
Ameerika progressiivse metali bänd "Symphony X" kasutab sageli meloodiat ostinatona, liigutades meloodiat bassihääles. Ka progressiivse metali bänd Dream Theater esitab harmoniseeritud kitarri ja klahvpilli ostinato't sellistes lugudes nagu "Learning to Live" ja "In the Name of God".
Led Zeppelini loos "Immigrant Song" kuuleb kogu pala jooksul bassil ja kitarril ostinato't.

Ostinato näiteid džässmuusikas

Sisuliselt märgib ostinato't džässis ingliskeelne termin vamp, mis tähendab lihtsalt muusikalise kujundi või saatepartii kordamist. Saatepartii vamp võimaldab esitajal luua harmoonilise raamistiku, mille najal improviseerida. Sageli kasutatakse seda hoovõtulauana improvisatsioonile.
Klassikalisi džässinäiteid on muuhulgas palad "A Night in Tunisia", "Take Five", "A Love Supreme", "Maiden Voyage", "Cantaloupe Island" ja "Chameleon".

Pentatoonika

Pentatoonika ( < kreeka k viis heli) on muusikas oktavipõhine helisüsteem, mis koosneb 5 helist.
Pentatoonikas puuduvad pooltoonid. Pentatoonika akustiliseks aluseks on viis puhast kvinti (intervall), millest moodustub astmik struktuuriga

1 - 1 - 1½ - 1

Pooltoonide puudumise tõttu puudub ka tunglev juhtheli ja seepärast võib olla pentatoonika kõige püsivamaks tugiheliks ehk toonikaks iga aste.
Pentatoonilised astmikud:

• mažoorne pentatoonika

Mažoorne pentatoonika. Puuduvad IV ja VII aste (võrreldes loomuliku mažooriga)

Kuula i

• minoorne pentatoonika

Minoorne pentatoonika. Puuduvad II ja VI aste (võrreldes loomuliku minooriga)

Kuula i

Pentatoonikal põhineb hiina, korea, šoti, tatari, mari jt rahvamuusika, samuti professionaalsete heliloojate loomingus. Eesti pentatooniline rahvaviis on näiteks "Rebane hanekarjas".

Muusikaline vorm

Muusika koosneb helidest. Helid moodustavad motiivi.
Motiividest koosneb fraas ja fraasid moodustavad muusikalise lause. Lausetest koosneb periood. Tavaliselt koosneb periood 8 taktist, mis jaguneb kaheks 4 taktiliseks lauseks. Lause jaguneb omakorda kaheks 2 taktiliseks fraasiks ja fraas jaguneb kaheks motiiviks. Motiiv on kõige väiksem muusikaline mõte.