Batüaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa.
See asub merepõhja sügavusel 500...1000 (3000) m.
Geomorfoloogilisest aspektist vaadatuna asub see bentaali osa maailmamere mandrinõlval.
Batüaali ei ulatu valgus ning seetõttu puudub seal ka floora.
Batüaali kohal lasuvat veemassiivi nimetatakse batüpelagiaaliks.
Sublitoraal on maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, litoraali üks kolmest põhiosast (teised on supralitoraal ja eulitoraal).
Sublitoraal algab vahetult pärast eulitoraali lõppemist ehk mõõnavee alampiirist kuni umbes 200 m sügavusele, ühtudes enamasti ka šelfi lõppemisega.
Bentaal (kreeka sõnast benthos 'sügavus') on veekogu (ookeani, mere, järve või jõe) põhi organismide elukeskkonnana. See hõlmab veekogu põhjapinna, põhjasetete ülakihid ja põhjalähedase vee umbes 0,5 m kõrguseni.
Bentaal jagatakse meredes järgmisteks sügavusvöönditeks:
Järvedes eristatakse kahte sügavusvööndit: litoraali ja profundaali.
Paakjää on polaaraladel ookeani pinda kattev ühes tükis jää.
.
Hüdrotermid on maailmamere põhjas olevad kuumaveeallikad. Tavaliselt on hüdrotermide tegevus seotud vulkanismiga.
Üheks tuntuimaks hüdrotermitüübiks on ookeanipõhja avanevad mustad tossutajad.
Hüdrotermid on huvitavad eriti selle tõttu, et nende ligiduses on suhteliselt mitmekesine elustik, mille toiduahelad baseeruvad kemosünteetiliste arhede ja bakterite tegevusel.
Pelagiaal ehk avavesi (kreeka sõnast pelagikos 'meri') on veekogu (ookeani, mere, järve) veemass, mis pole mõjutatud rannikust ja veekogu põhjast, ja mida asustavad avaveelised (pelaagilised) organismid. Nende organismide kogumit nimetatakse pelagoseks.
Pelagiaali saab liigestatuse alusel jagada kaheks ökoloogiliseks vööndiks: vertikaalseks ja horisontaalseks vööndiks.
Meredes eristatakse tavaliselt nelja vertikaalvööndit:
Mõnikord tuuakse välja ka hadopelagiaal, mis asub sügavamal kui 6000 m.
Horisontaalvööndeid on kaks:
Järvede puhul räägitakse limnopelagiaalist, kus eristatakse kolme vertikaalvööndit:
Eulitoraal on loodete vahelmine ala (vöönd), ehk tõusuvee ülempiirist kuni madalvee alampiirini.Eulitoraal ehk loodetevöönd (ka litoraal kitsamas mõttes) on maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, litoraali üks kolmest põhiosast (teised on supralitoraal ja sublitoraal).
Mõnedes meredes, näiteks Läänemeres, kus loodete mõju on väike, eulitoraal puudub ja veetaseme kõikumise ala nimetatakse pseudolitoraaliks.
Järvede puhul peetakse eulitoraali all silmas veetaseme kõikumise vööndit.
Mandrilava ehk šelf on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üle ujutatud.
Mandrilava on küll vee all, kuid sellel on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist.
Mandrilava laius on keskmiselt 70 km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on Põhja-Jäämeres Siberi rannikust põhja pool. Enamasti on mandrilava tasandikulise pinnamoega. Hilises geoloogilises minevikus (jääajal) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud jõeorud ja rannamoodustised. Ka lehtersuudmed ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtades, kus ookeani suubuvad jõed, tekivad veealused kanjonid.
Mandrilava läheb üle tunduvalt suurema kallakusega mandrinõlvaks. Mandrilava keskmine kallakus mere suunas on umbes kümnendik kraadi. Üleminek mandrilavalt mandrinõlvale on keskmiselt 135 meetri sügavusel. Esineb siiski ka tunduvalt sügavamaid üleminekuid. Antarktise ümber on mandrilava piir umbes 350 meetri sügavusel.
Mandrilaval asuvaid meresid nimetatakse šelfimeredeks. Šelfimered on näiteks Kollane meri, Läänemeri ja Pärsia laht.
Seda võib vaadata ka loodusvööndi ja/või mikroökosüsteemi ehk bioomina.
Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m sügavuseni).
Neriitiline vöönd lasub sublitoraali kui bentaali osa peal.
Neriitilist vööndit iseloomustab hapnikurikas vesi, madal rõhk ja suhteliselt stabiilne veetemperatuur ja soolsus. Kuna neriitilisse vööndisse jõuab alati päikesevalgus, toimub seal (aktiivne) fotosüntees. Neriitilises vööndis (koos sublitoraaliga) on maailmamere kõige külluslikuma elustikuga ala.
Mangroov on hingamisjuurtega igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.
Nimi tuleneb iseloomulike puude mangroovipuude nimest. Need kuuluvad peamiselt perekondadesse avitsennia, manglipuu, sonneraatsia ja Ceriops.
Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov mereveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured ehk pneumatofoorid, mille abil saavad puud mõõna ajal õhust hapnikku.
Mangroovide kaitse on tähtis, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ning on elupaigaks paljudele liikidele.
Mangroovi peetakse vahel eraldi bioomiks.
