1848 aasta Valahhia revolutsioon

Rahvas 1848. aasta sündmuste ajal Bukarestis, kandes Rumeenia trikoloori

1848. aasta Valahhia revolutsioon oli Rumeenia liberaalide ja rahvuslaste ülestõus Valahhia vürstiriigis. Osana 1848. aasta revolutsioonidest ja tihedalt seotuna edutu ülestõusuga Moldaavia vürstiriigis püüdis see kukutada keiserliku Venemaa poolt Orgaanilise reglemendi režiimiga kehtestatud valitsust ning nõudis paljude selle juhtide kaudu bojaaride privileegide kaotamist. Juhituna rühma noorte intellektuaalide ja Valahhia miilitsa ohvitseride poolt õnnestus liikumisel kukutada valitsev vürst Gheorghe Bibescu, kes asendati ajutise valitsuse ja regentnõukoguga, ning mitme olulise edumeelse reformi läbiviimisel kuulutati esimene välja Islazi avaldusega.
Vaatamata kiirele edule ja rahva toetusele iseloomustasid uut valitsust konfliktid äärmusliku tiiva ja palju konservatiivsemate jõudude vahel, eriti maareformi küsimuses. Kaks järjestikust nurjunud riigipööret nõrgestasid valitsust ning selle rahvusvahelist staatust vaidlustati Venemaa poolt. Pärast teatava poolehoiu saamist Osmanite poliitiliselt juhtkonnalt isoleeriti revolutsioon lõpuks vene diplomaatide sekkumisega ja suruti lõpuks maha Osmanite ja Vene armeede ühissekkumisega, ilma mistahes olulisel kujul relvastatud vastupanuta. Siiski said järgneval kümnendil selle eesmärgid rahvusvahelises kontekstis teoks ja endised revolutsionäärid muutusid ühendatud Rumeenia esimeseks poliitiliseks klassiks.

Juured

 

Kaks Doonau vürstiriiki, Valahhia ja Moldaavia, läksid pärast 1828.–1829. aasta Vene-Türgi sõja lõppu otsese Vene järelevalve alla, seejärel valitseti neid ühisdokumentide, nn Orgaanilise reglemendi alusel. Pärast Vene sõjalise okupatsiooni perioodi läks Valahhia tagasi Osmanite süseräniteedi alla, samas Vene järelevalve säilis ja troon kingiti aastal 1834 Alexandru II Ghicale – see meede oli algusest peale vastuoluline, sest vaatamata Akkermani konventsiooni sätetele nimetati Ghica Venemaa ja Osmanite poolt, mitte ei valitud Bojaaride nõukogu poolt. Seetõttu seisis vürst silmitsi vastuseisuga poliitilise spektri mõlemalt poolelt, üritades samas maha suruda talupoegade rahulolematust rendilevõtu kuritarvitamise vastu seadustamisega. Esimene liberaalne liikumine, mis sai innustust Prantsuse revolutsioonist ja võttis oma püstitatud eesmärgiks kultuuri innustamise, oli 1833. aastal loodud Societatea Filarmonică (Filharmoonia ühing).
Vaenulikkus Vene poliitika suhtes puhkes aastal 1834, kui Venemaa kutsus lisama Reglemendile "Lisaartiklit" (Articol adiţional), kuna Reglement vaadati Osmanite poolt üle. Kavandatud artikkel püüdis vältida Reglemendi edasist muutmist vürstiriikide nõukogude poolt ilma mõlema kaitsva riigi nõusolekuta. See samm kohtas tugevat vastuseisu enamuselt Valahhia saadikutelt, kelle seas oli äärmuslik Ioan Câmpineanu; aastal 1838 suruti projekt siiski läbi, kui see selgesõnaliselt sultan Abdülmeciti ja vürst Ghica poolt heaks kiideti.
Câmpineanu, kes pani ette asendada Reglement täielikult reformimeelse põhiseadusega, saadeti pagulusse, kuid säilitas mõju noorema põlvkonna aktivistide üle, nii Valahhias kui ka Moldaavias. Hilisem rühm, mis koosnes paljudest noortest bojaaridest, kes olid õppinud Prantsusmaal, sai samuti otsest innustust reformimeelsetelt või revolutsiooniliselt meelestatud ühingutelt nagu Carbonari (ja Teodor Diamanti kaudu isegi utopistlikelt sotsialistidelt). See oli rühmitus, mis avalikustas esimesena selgesõnaliselt rahvusliku sõltumatuse ja Moldaavia-Valahhia ühendamise nõudmised, mis lisati poliitiliste reformide ja Euroopa solidaarsuse laiemasse päevakorda. Societatea Studenţilor Români (Rumeenia üliõpilaste selts) asutati aastal 1846, selle aupresident oli prantsuse poeet Alphonse de Lamartine.

Revolutsioonieelsed sündmused ja revolutsiooni puhkemine

Oktoobris 1840 suruti vürst Ghica poolt maha esimene ajastu revolutsiooniline salaühing. Vahistatute ja vangistatute seas olid kõrge bojaar Mitică Filipescu, noor äärmuslane Nicolae Bălcescu ja palju vanem Dimitrie Macedonski, kes oli osa võtnud 1821. aasta ülestõusust.
Uus valitseja Gheorghe Bibescu vabastas Bălcescu ja teised osalised 1843. aasta vandenõu ajal; varsti pärast seda osalesid nad uue vabamüürlastest innustatud salaühingu Frăţia ("Vennaskond") loomisel, mis teenis revolutsiooni keskse tegurina. Alguses moodustasid Frăţia' tuuma Bălcescu, Ion Ghica, Alexandru G. Golescu ja major Christian Tell; 1848. aasta kevadel kaasati juhtkonda ka Dimitrie ja Ion C. Brătianu, Constantin Bălcescu, Ştefan ja Nicolae Golescu, Gheorghe Magheru, Constantin A. Rosetti, Ion Heliade-Rădulescu ning Ioan Voinescu II. See oli eriti edukas Bukarestis, kus see ulatus ka keskklassini ja omas seaduslikku fassaadi Soţietatea Literară (Kirjanduse selts), mille koosolekutel osalesid moldaavlased Vasile Alecsandri, Mihail Kogălniceanu ja Costache Negruzzi, samuti Austria alam Constantin Daniel Rosenthal. 1848. aasta esimestel kuudel olid Rumeenia üliõpilased Pariisi Ülikoolis, sealhulgas Brătianu vennad, tunnistajaks ja mõnel juhul võtsid osa Prantsuse vabariiklikust ülestõusust.
Ülestõus puhkes 1848. aasta juuni lõpus, kui Frăţia' liikmed võtsid vastu projekti maareformi lubaduse kohta. See otsus, mis oli esialgu tekitanud lahkarvamusi, pandi revolutsioonilisse programmi Nicolae Bălcescu ja tema toetajate survel. Avaldusena ettelugemiseks mõeldud dokument oli tõenäoliselt koostatud Heliade-Rădulescu poolt ja Bălcescu oli võib-olla vastutav enamuse selle ideede eest. See kutsus muude küsimuste hulgas üles rahvuslikule sõltumatusele, kodanikuõigustele ja võrdsusele, üleüldisele maksustamisele, suuremale nõukogule, vastutavale valitsusele, vürstide viieaastasele ametiajale ja nende valimisele nõukogu poolt, ajakirjandusvabadusele ja detsentraliseerimisele.

Constantin Daniel Rosenthali grupiportree litograafia, mis kujutab Pariisis asunud revolutsionääre 1840. aastate alguses. Vasakult: Rosenthal (kannab früügia mütsi), Constantin A. Rosetti, tundmatu valahh

Islazi avaldus

Algselt kavatses revolutsiooniline rühmitus võtta üle erinevad sõjaväebaasid kogu Valahhias ja plaanis samaaegselt organiseerida rahvakogunemisi Bukarestis, Râmnicu Vâlceas, Ploieştis, Romanaţi maakonnas ja Islazis. 21. juunil 1848 olid Heliade-Rădulescu ja Tell Islazis, kus nad koos õigeusu preestri Şapcă'ga avaldasid juubeldavale rahvahulgale revolutsioonilise programmi (vaata Islazi avaldus). Uus valitsus moodustati kohapeal, sellesse kuulusid Tell, Heliade-Rădulescu, Ştefan Golescu, Şapcă ja Nicolae Pleşoianu – nad kirjutasid vürst Bibescule palvekirja, milles kutsusid teda üles programmi põhiseaduse tuumikuks ümber korraldama ning "kuulama isamaa häält ja panema ennast selle suure saavutuse etteotsa".
Revolutsiooniline juhtkond lahkus Islazist sõdurite ja erinevate teiste kogumise eesotsas ja pärast Caracali läbimist sisenes võidukalt Craiovasse, kohtamata kohalike vägede vastupanu. Ühe kirjelduse järgi koosnes kogumine ligi 150 000 relvastatud tsiviilisikust. Kui need sündmused olid arenemas, tulistati Bukarestis Bibescut Alexandru või Iancu Paleologu (Prantsuse diplomaadi Maurice Paléologue isa) ja tema kaasvandenõulaste poolt, kelle kuulid suutsid vaid ühte vürsti epoletti rebida. Järgnenud tundidel surusid politseiväed maha Frăţia, vahistades Rosetti ja mõned muud liikmed, kuid ei suutnud enamikku neist kinni püüda.

Ajutine valitsus

Loomine

Valahhia põhiseaduse avaldus, 27. juuni 1848

Ajutise valitsuse pitser juunis 1848

23. juuni hommikul püüdis Bibescu võita ka oma miilitsavägede lojaalsust, korraldusega anda uus ustavusvanne – ohvitserid nõustusid sellega, kuid lisasid, et mingil juhul ei ole nad nõus valama rumeenlaste verd. Pärastlõunal kogunes Bukaresti rahvas tänavatele, saades sellest arengust julgustust; umbes kell neli hakkasid Dealul Mitropoliei kirikukellad helisema kui häirekellad. Leidsid aset Islazi avalduse rahvale ettelugemised ja Rumeenia trikoloor paraaditses kogu linnas. Kell 10 õhtul andis Bibescu survele järele, allkirjastas uue põhiseaduse ja nõustus toetama ajutist valitsust nii, nagu kohustas teda Frăţia. See omakorda muutis orgaanilise reglemendi kehtetuks, sundides Vene konsulit Bukarestis, Carl von Kotzebued, lahkuma riigist Austria valitsetud Transilvaaniasse. Bibescu loobus troonist ja läks pagendusse.
25. juunil ühendati kaks esitatud kabinetti ajutiseks valitsuseks (Guvernul vremelnicesc), mis põhines Prantsuse teise vabariigi täidesaatval komisjonil; valitsust juhtis konservatiiv, Ungari-Valahhia metropoliit Neofit II, valitsusse kuulusid Christian Tell, Ion Heliade-Rădulescu, Ştefan Golescu, Gheorghe Magheru ja lühikest aega Bukaresti kaupmees Gheorghe Scurti. Selle sekretärid olid Constantin A. Rosetti, Nicolae Bălcescu, Alexandru G. Golescu ja Ion C. Brătianu. Valitsust täiendati ajutise ministeeriumiga (Ministerul vremelnicesc), mis jagunes mitmeks ametiks: Ministrul dinlăuntru (siseminister, ametit kandis Nicolae Golescu); Ministrul dreptăţii (justiitsminister – Ion I. Câmpineanu); Ministrul instrucţiei publice (haridusminister – Ion Heliade-Rădulescu); Ministrul finanţii (rahandusminister – C. N. Filipescu); Ministrul trebilor dinafară (välisminister – Ioan Voinescu II); Ministrul de războiu (sõjaminister – Ioan Odobescu, hiljem asendas teda Tell); Obştescul controlor (riigikontrolör – Gheorghe Niţescu). Sinna kuulusid ka Constantin Creţulescu kui linnanõukogu president (hiljem asendas teda Cezar Bolliac), Scarlat Creţulescu kui rahvuskaardi ülem ja Mărgărit Moşoiu kui politseiülem.
Valahhia revolutsionäärid säilitasid mitmetähenduslikud suhted 1848. aasta Ungari revolutsiooni juhtidega, samuti viimaste rumeenlastest vastastega Transilvaanias. Juba aprillis kutsus Bălcescu, kes säilitas tihedad kontaktid paljude Transilvaania rumeenlastest poliitikutega, August Treboniu Lauriani üles mitte olema vastu Transilvaania ja revolutsioonilise Ungari ühendamisele. Paralleelselt peeti Lajos Batthyány ja Ion Brătianu vahel salaläbirääkimisi, mis olid seotud Valahhia-Ungari konföderatsiooni loomise projektiga. Kuigi see kaotas äärmuslaste toetuse, võttis ettepaneku lõpuks tagasi Ungari pool, kes väitis nimelt, et see toob ohu halvenenud suhetest Venemaaga. Järk-järgult kaugenesid Transilvaania rumeenlased leppimisest ja nad selgitasid, et nende eesmärk oli Austria võimu säilitamine, sattudes avalikku vastuollu Ungari revolutsiooniliste võimudega.

Esimesed reformid

Allegooria romade orjusest vabastamisest, Theodor Aman

Järgmisel päeval andsid uued valitsusorganid välja oma esimesed dekreedid. Üks neist seadis sisse rõhtsa trikoloori pealiskirjaga DPEПTATE – ФРЪЦIE ("Õiglus – vendlus" rumeenia kirillitsas, nagu tol ajal kirjutati). Valitsus kuulutas kõik traditsioonilised tsiviilauastmed puudulikeks, osutades, et ainsad vastuvõetavad tunnustused tehtaks "voorsuste ja teenuste eest isamaale", ja lõi rahvuskaarti. Valitsus kaotas ka tsensuuri, samuti surma- ja ihunuhtluse, käskides samas vabastada kõik poliitilised vangid. Kooskõlas varasemate nõudmistega kutsuti üles ühendama kõik rumeenlastega asustatud maad kui "üks ja jagamatu [rahvas]", nagu sel perioodil ametlikult väljendati. Kuid seda seisukohta jagas siiski vaid suhteliselt väike ja väga lõhestatud osa intelligentsist.
Romade ametlik vabastamine orjusest sanktsioneeriti samuti 26. juunil väljastatud dekreediga. See oli 1843. aastal alanud protsessi haripunkt, kui vabastati kõik riigiorjad, ja jätkus 1847. aasta veebruaris, kui õigeusu kirik järgis eeskuju ja vabastas oma romadest tööjõu. Dekreedist võis eelkõige lugeda: "Rumeenia rahvas loobub inimlikkuse puudumisest ja häbiväärsest patust omada orje ja kuulutab eraomanduses orjad vabaks. Nendele, kes on seniajani olnud patuses häbis omada orje, annab Rumeenia rahvas andeks; ja isamaa hüvitab riigikassast, kesiganes kurdab selle kristliku teo tulemusena kaotust". Kolmeliikmeline komisjon jäeti otsustama juriidilise rakendamise ja orjapidajatele kompenseerimise küsimusi – sinna kuulusid Bolliac, Petrache Poenaru ja Ioasaf Znagoveanu.
Võimud avalikustasid oma reforme uute pressiinstitutsioonide kasutamisega, millest levinuimad olid Poporul Suveran (ajakirja toimetasid Bălcescu, Bolliac, Grigore Alexandrescu, Dimitrie Bolintineanu ja teised) ja Pruncul Român (toimetasid Rosetti ja Eric Winterhalder). Paralleelselt kuulis Bukaresti rahvas regulaarselt teadaandeid, mida loeti ette Filareti väljakul (tuntud kui "Vabaduse väljak").

Vaidlused ja intriig

Rumeenia murrab oma ahelad Vabaduse väljakul, Constantin Daniel Rosenthali maal (viide Filareti väljakule)

Toetust ajutisele valitsusele hakati katsetama, kui taas tõsteti esile maareformi ja tööorjuses küsimused. Peale oluliste konservatiivsete jõudude leidus vastaseid juhtkonna enda sees, need olid mõõdukad Heliade-Rădulescu ja Ioan Odobescu. Revolutsionäärid, kes pooldasid maa andmist talupoegade omandisse, jagunesid loovutatava maa hulga järgi, samuti bojaaridele makstava kompensatsiooni küsimuses. Kokkuleppele jõuti läbi viivituste, vastu võetud otsusega esitada kõik ettepanekud hääletuseks nõukogule, mis oli veel kogunemas, selle asemel, et koostada dekreet. Sellegipoolest tehti avaldus kinnisvaraomanikele (28. juunil 1848), milles märgiti, et reform viiakse lõpuks ellu määratlemata summa eest, ja kutsus talupoegi üles täitma oma töökohustust sama aasta sügiseni.
See palve kutsus esile opositsioonijõudude vastupanu: Odobescu koondas konservatiivid ja vahistas 1. juulil 1848 üheskoos oma kaasohvitseride Ioan Solomoni ja Grigorie Lăcusteanuga kogu valitsuse. Riigipööre peaaegu õnnestus, kuid kukutati lõpuks bukarestlaste vastupanuga, kes organiseerisid tänavatel vastupanu mässajate vägede vastu, püstitasid barrikaade ja ründasid lõpuks mässajate peakorterit. Viimane rünnak, mida juhtis Ana Ipătescu, lõppes kõigi riigipöörde juhtide vahistamisega.
Vaatamata sellele jätkusid valitsuses vaidlused maareformi kuju üle. 21. juulil 1848 sai Nicolae Bălcescu käsu luua Omandikomisjon (Comisia proprietăţii), mis koosnes 34 delegaadist, kaks igast Valahhia ringkonnast, esindades vastavalt talupoegi ja maaisandaid. Uut institutsiooni juhatas maaomanik Alexandru Racoviţă ja asejuhatajaks oli Moldaavias sündinud Ion Ionescu de la Brad.
Menetluse käigus asusid mitmed bojaarid talupoegi toetama: komisjoni neljanda istungi delegaat, liberaalne bojaar Ceauşescu tegi kuulsa kõne, milles ta nimetas töölisi "vendadeks" ja taunis oma seisundit maaomanikuna. Tundeline kuulajaskond kiitis tema žesti heaks ja talupojad kuulutasid, et jumal andestab Ceauşescu teod. Teised, tähelepanelikumad maaomanikud küsisid talupoegadelt, mida need kavatsevad kasutada hüvitiseks, mille eest nad suuresti vastutasid; Mihail Kogălniceanu järgi oli nende vastuseks "Nende kahe orjakäega oleme töötanud sajandeid ja tasunud kõik maaomanike kulutused; vabastatuna võiks meie käed töötada kaks korda nii palju ja kindlustada, et me ei allu teie soovile, mida riigi kohus otsustab, et me maksma peaksime". See põhjustas väidetavalt komisjoni sees pahameeletormi.
Talupojad ja nende toetajad pooldasid ideed, et iga perekond peaks saama vähemalt 4 hektarit maad; nende süsteemis, mis võttis arvesse kohalikke erinevusi, pidid märgaladel elavad talupojad saama 16 pogoane (ligikaudu 8 hektarit), tasandikel elavad 14 (ligikaudu 7 hektarit), künklikel aladel elavad 11 (5 ja 6 hektari vahel), samas Lõuna-Karpaatides elavad pidid saama 8 pogoane (ligikaudu 4 hektarit). Selle programmi lükkasid paljud maaomanikud kohe tagasi, ja läbirääkimised lõpetati Heliade-Rădulescu otsusega, kus lõpliku lahenduse pidi andma tulevane nõukogu. Suutmatus lahendada seda kõige olulisemat valahhide ette pandud probleemi aitas nõrgendada toetust revolutsioonile.

Diplomaatilised jõupingutused ja regentlus

Osmanite saadik Suleiman paša siseneb augustis 1848 Bukaresti

Seistes silmitsi Vene keisri Nikolai I selge vaenulikkusega, otsisid Valahhia revolutsionäärid hoopis lähenemist Osmanite juhtkonnale. Asja püüti selgitada nii, et liikumine ei otsi Osmanite süseräniteedi kaotamist: sel eesmärgil saadeti Ion Ghica juba 29. mail 1848 Istanbuli; tema missioon oli esialgu edukas, kuid hilisemad sündmused sundisid sultan Abdülmecitti oma seisukohta ümber vaatama, eriti pärast Vene protestidega silmitsi seismist. Suleiman paša, kes oli Abdülmeciti sugulane, lähetati Bukaresti korraldusega teatada olukorrast ja võtta vastavaid meetmeid.
Linnaelanike ja võimude poolt soojalt vastu võetuna otsustas Suleiman ellu viia rea ametlikke käike, mis olid mõeldud Venemaa rahustamiseks. Ta asendas valitsuse regentlusega (Locotenenţa domnească) ja palus teha mõned muudatused põhiseaduse teksti (lubadusega, et need kindlustavad Osmanite tunnustamise). Uus valitsusorgan triumviraat koosnes Heliade-Rădulescust, Nicolae Golescust ja Christian Tellist.
Suleimani selgesõnalisel nõuandel lähetati Istanbuli revolutsiooniline delegatsioon, kes pidi läbi rääkima liikumise ametlikust tunnustamisest – saadikute seas olid Bălcescu, Ştefan Golescu ja Dimitrie Bolintineanu. Selleks hetkeks olid Vene diplomaadid veennud Osmaneid võtma reserveeritum suhtumine ja asendama Suleiman Diivani raportööri Fuat pašaga. Paralleelselt käskis Venemaa oma vägedel Bessaraabias valmistuda sissetungiks üle Pruti jõe ja Bukaresti – Vene-Türgi sõja väljavaade oli Abdülmecitile ebameeldiv ajal, eriti kui Prantsuse teine vabariik ja Ühendkuningriik ei selgitanud oma seisukohta Osmanite poliitika suhtes. Briti saadik Osmanite juures Stratford Canning isegi soovitas Osmanite ametnikel sekkuda revolutsiooni vastu, teenides nii peaminister Henry Palmerstoni poliitikat seoses Osmanite võimu säilitamisega välise surve ees. Valahhia delegatsiooni ei võetud vastu ja pärast pikka ootamist pidi see Bukaresti tagasi minema.

Metropoliit Neofiti riigipööre

Orgaanilise reglemendi ja bojaaride auastmete registri põletamine

11. juulil 1848 põhjustas vale kuulujutt, et keiserlik vene armee on Bessaraabiast lahkunud ja liikumas lõuna poole, regentluse lahkumise Bukarestist ja varjumine Târgoviştesse. See toimus pärast seda, kui Venemaa oli aprillis okupeerinud Moldaavia, pärast edutut ülestõusu selles riigis. Hetke kasutasid ära konservatiivid: metropoliit Neofiti juhtimisel võttis viimaste rühmitus võimu üle ja kuulutas revolutsiooni lõppenuks. Kui revolutsiooniline kuller tuli Moldaavia linnast Focşanist tagasi uudistega, et Vene väed pole liikunud, valmistus pealinna rahvas tegutsemiseks – sündmuste kestel tegi preester Ambrozie Buzău piiskopkonnast ennast revolutsiooniliseks tunnikangelaseks ja sai hüüdnime "Kahuripreester" (Popa Tun), pärast põleva süütenööri rebimist rahvahulgale suunatud kahurilt. See sundis Neofitti oma avaldusest taganema ja võimu ajutisele valitsusele tagasi andma (12. juulil).
Järgnevatel kuudel elanikkond radikaliseerus ja 18. septembril 1848, vaid üks nädal enne revolutsiooni purustamist, sisenes rahvahulk siseministeeriumisse, võttes Orgaanilise reglemendi ja bojaaride auastmete registri (Arhondologia) ametlikud koopiad. Seejärel veeti dokumente läbi linna mõnitavas matuserongkäigus ja põletati, üks leht korraga, Dealul Mitropoliei väljakul. Neofit nõustus vastumeelselt tseremooniat juhatama ja panema needuse mõlemale õigusaktile.

Mahasurumine

25. septembril 1848 sisenesid Osmanite väed Omar paša juhtimisel ja Fuat paša kaasabil Bukaresti, osaliselt katsena ennetada Vene kohalolu laienemist üle Milcovi jõe. Sama päeva hommikul kohtus Fuat kohalike avalike tegelastega oma peakorteris Cotrocenis, kuulutades Reglemendi taastamist ja nimetades Constantin Cantacuzino Valahhia kaymakamiks. Kuigi kõik revolutsionäärid, kes tulid kohtumisele, vahistati, põgenesid Ion Heliade-Rădulescu ja Christian Tell Briti konsulaati Bukarestis, kus Robert Gilmour Colquhoun nad teatud rahasumma eest vastu võttis.

Tuletõrjujate vastupanu Dealul Spirii juures

Äärmuslased ümber Nicolae Bălcescu ja Gheorghe Magheru kavandasid vastupanu Doonaul, kuid nende arvamus ei suutnud koguda märkimisväärset toetust. Mitmest tuhandest sõdurist rühm, koosnedes Olteenia panduritest ja vabatahtlikest kogu maalt, koondus Râmnicu Vâlceasse Magheru juhtimise alla, kuid ei asunud kunagi tegudele. Bukarestis, kui Fuat valmistus oma vägesid Dealul Spirii garnisoni viima, astus talle vastu tuletõrjujate väeosa, provotseerides lühikese tulevahetuse, mille kestel tapeti mõlemal poolel mitu sõdurit. Õhtuks oli kogu linn maha rahustatud. 27. septembril ühines Vene vägi Alexander von Lüdersi juhtimisel Bukaresti okupatsiooniga, võttes enda kätte poole linnast. Venemaa ekspeditsioon kahte Doonau vürstiriiki oli ainus sõltumatu sõjaline algatus tema välistes sekkumistes 1848. aasta revolutsioonide vastu.
Kohe pärast neid sündmusi mõisteti 91 revolutsionääri pagendusse. Nendest väike rühm veeti praamidega Giurgiust, nende teel austerlaste valitsetud Sviniţasse, Doonau sadama Orşova lähistele. Revolutsiooniline kunstnik Constantin Daniel Rosenthal ja Maria Rosetti, kes võisid vabalt lahkuda ja järgnesid praamile piki kallast, märkasid, et Osmanid on väljunud oma pädevusalast, ja suutsid veenda Sviniţa linnapead valvureid relvituks tegema, mis omakorda võimaldas vangidel põgeneda. Põgenikud läksid Pariisi.
Enamus teisi revolutsionääre peeti kinni tänapäeva Bulgaaria aladel 1849. aasta kevadel ning viidu Ruse ja Varna kaudu Anatoolia linna Bursasse, kus nad elasid Osmanite riigi kulul. Nad said tagasi minna pärast 1856. aastat. Pagulusaastatel sai selgeks erinevate fraktsioonide vaheline rivaliteet, konflikt, mis sai aluseks poliitilistele vaadetele hilisematel aastatel.
Vahepeal käskis Magheru Colquhouni õhutusel oma väed demobiliseerida (10. oktoobril) ja läks koos mõne oma ohvitseriga üle Lõuna-Karpaatide Hermannstadti – toonane Transilvaania linn oli nimeliselt Austria keisririigis, kuid haaratud Ungari revolutsioonist.

Tagajärjed

Valahhia tegevus Transilvaanias

1848. aasta detsembrist alates hakkasid mitmed Valahhia revolutsionäärid, kes olid põgenenud või olid vahistamisest vabastatud, vahendama arusaamist Ungari Lajos Kossuthi ning Transilvaania rumeenlastest aktivistide ja talupoegade vahel, kes osutasid Avram Iancu juhtimisel sõjalist vastupanu Józef Bemi Honvédség vägedele. Nicolae Bălcescu kerkis esile oma pagendusest Serbia vürstkonnas ning alustas üheskoos Alexandru G. Golescu ja Ion Ionescu de la Bradiga Zlatnas kõnelusi Iancuga. Valahhid esitasid Kossuthi ettepaneku, kus Iancu võitlejad pidid lahkuma oma baasist Lääne-Transilvaania mägedes ja aitama taaselustada revolutsiooni Valahhias, jättes Ungarile ruumi Vene sekkumisele vaastu hakata, kuid pakkumine lükati kohe tagasi. Paralleelselt jõudis Magheru Ungari võimudeni, paludes neil kaaluda Ungari ja Transilvaania konföderatsiooni; ka see plaan lükati tagasi.
26. mail 1849 kohtus Nicolae Bălcescu Debrecenis Kossuthiga ja vaatamata oma isiklikule pettumisele Ungari tegevusega ja oma ideaalile rumeenlaste täielikest poliitilistest õigustest piirkonnas nõustus vahendama arusaamist Iancuga, mille tulemuseks oli relvarahu ja rida poliitilisi järelandmisi. See juhtus Vene vägede sõjalise operatsiooniga Transilvaaniasse sisenemisel, mis tipnes Ungari kaotusega Segesvári lahingus juuli lõpus.

Poliitiline tulemus

Moldaavia-Valahhia liidu väljakuulutamine, Theodor Amani maal

Osmanite-Vene okupatsioon kestis kuni 1851. aastani, kui 1849. aasta Balta Limani konventsioon kinkis Valahhia krooni Barbu Știrbeile. Erinevalt 1848.–1849. aasta tagasilöökidest lõhkus Krimmi sõjaga sisse juhatatud periood nii Vene ülemvõimu kui ka Orgaanilise reglemendi režiimi ja täitis üks põlvkond hiljem praktiliselt kõik revolutsioonilised projektid. Moldaavlaste ja valahhide ühistegevus, koos Valahhia aktivistide kohalolekuga Transilvaanias, aitas levitada rahvusliku ühtsuse ideaali, lõppeesmärgiga ühendada kõik rumeenlaste enamusega territooriumid ühte riiki.
1859. aasta alguses, rahutu perioodi lõpus astusid Valahhia ja Moldaavia personaaluniooni (hiljem Rumeenia ühendatud vürstiriigid), valitsema hakkas Moldaavia päritolu domnitor Alexandru Ioan Cuza (endine revolutsionäär). Olles olnud lubatud naasta pagendusest pärast Pariisi rahu, mängis enamus elusolevaid revolutsionääre poliitilistes arengutes suurt osa ja moodustas Partida Naţională, mis pooldas Cuzat samaaegsetel valimistel ad hoc Diivanisse. Pariisis elanud Valahhia emigrantide roll poolehoiu edendamisel ühistes Rumeenia eesmärkides oli otsustav. Partidal õnnestus saada peamiseks teguriks Rumeenia poliitilises elus enne liberaalismile aluse panemist. Cuza valitsemisega kasvas lääne-euroopastumise tempo ja 1860. aastatel viidi läbi mõõdukas maareform, ilmalikustati kloostrite maavaldused, samas tööorjus ja bojaaride auastmed keelustati.
Pärast 1866. aasta konflikti üha autoritaarsema Cuza ja poliitilise klassi vahel korraldasid erinevad suunad riigipöörde, mis tõi Rumeenia troonile Hohenzollerni vürsti Caroli – kajastades tahet, mida väljendasid mõned 1848. aasta aktivistid, panna ühendatud riigi valitsejaks mõni võõramaine dünastia. Aastal 1877 kuulutas Rumeenia Vene-Türgi sõja tagajärjel oma sõltumatust.

Sonderbondi sõda

Sonderbundi sõda (saksa: Sonderbundskrieg) novembris 1847 oli kodusõda Šveitsis, mis oli sel ajal suhteliselt lõtv kantonite (osariikide) konföderatsioon. Ühtlasi on see ka osa 1848. aasta revolutsioonidest.

Sonderbundi sõda
Toimumisaeg	3.–29. november 1847
Toimumiskoht	Šveits
Tulemus	Konföderatsiooni võit Sonderbundi laialisaatmine Šveitsi Liidu 1848. aasta põhiseadus
Osalised
Šveitsi Konföderatsioon Sonderbund (Uri, Schwyzi, Nidwaldeni, Obwaldeni, Luzerni, Zugi, Fribourgi ja Valais' kantonid)
Väejuhid või liidrid
Guillaume-Henri Dufour Johann-Ulrich von Salis-Soglio
Jõudude suurus
99 000 79 000
Kaotused
60 surnut 386 haavatut 26 surnut 114 haavatut

Sõda järgnes pärast seda, kui seitse katoliku kantonit moodustasid aastal 1845 Sonderbundi ("eraldi liidu") oma huvide kaitseks tsentraliseerimise vastu. Sõda lõppes Sonderbundi lüüasaamisega. Tulemuseks oli Šveitsi kui föderaalriigi tekkimine, lõpetades poliitilise "restauratsiooni ja regeneratsiooni" perioodi Šveitsis.
Sonderbund koosnes Luzerni, Fribourgi, Valais', Uri, Schwyzi, Unterwaldeni ja Zugi kantonitest, kõik peamiselt katoliiklikud ja konservatiivide poolt valitsetud. Ticino ja Solothurni kantonid, samuti peamiselt katoliiklikud, kuid liberaalide poolt valitsetud, ei ühinenud liiduga.
Pärast seda, kui Tagsatzung (Liidupäev) kuulutas Sonderbundi põhiseadusvastaseks ja käskis selle jõuga laiali saata, juhtis kindral Guillaume-Henri Dufour 100 000-mehelist liiduarmeed ja võitis Johann-Ulrich von Salis-Soglio juhitud Sonderbundi kampaanias, mis kestis vaid mõne nädala, 3.–29. novembrini, ja nõudis vähem kui sada elu. Ta käskis oma vägedel hoolitseda haavatute eest, ennetades Punase Risti moodustamist, millega ta mõned aastad hiljem liitus. Peamised lahingud võideldi Fribourgis, Geltwilis, Lunnernis, Luzernis ja lõpuks Gisikonis, Meierskappelis ja Schüpfheimis, misjärel Luzern 24. novembril alistus. Ülejäänud Sonderbund alistus relvastatud vastupanuta järgnenud nädalatel.

TaustRedigeeri

Usutunnistuste jagunemine 1800. aastal (oranž: protestandid, roheline: katoliiklased).

Liberaalne Šveitsi Vaba Demokraatlik Partei (saksa: Freisinnig-Demokratische Partei, prantsuse: Parti radical-démocratique), mis koosnes peamiselt linnakodanlusest ja pürjelitest ning oli tugev suuresti protestantlikes kantonites, saavutas Liidupäeval (Tagsatzung) enamuse 1840. aastate alguses. See kavandas Šveitsi Konföderatsioonile uue põhiseaduse, mis sundis mitmed kantonid lähedastesse suhetesse. Aastal 1843 vastandusid konservatiivsed linnapatriitsid ja mägilased suuresti katoliiklikest kantonitest uuele põhiseadusele. Need kantonid moodustasid aastal 1843 Sonderbundi. Lisaks Šveitsi valitsuse tsentraliseerimisele hõlmas uus põhiseadus ka kaubanduskaitset ja teisi edumeelseid reformimeetmeid.
Sonderbund moodustati pärast Liidupäeva, kus enamuse kantonite heakskiidul võeti meetmeid katoliku kiriku vastu, nagu kloostrite ja konventide sulgemine Aargaus aastal 1841 ja nende vara konfiskeerimine. Kui Luzern kutsus samal aastal jesuiidid kättemaksuks tagasi oma haridust juhtima, tungisid kantonisse relvastatud äärmuslaste rühmad (Freischärler). See põhjustas ülestõusu, peamiselt selle pärast, et maakantonid olid ultramontanistide tugipunktid.
Sonderbund oli vastuolus 1815. aasta liidulepinguga, mille § 6 keelas selgesõnaliselt sellised eraldi liidud, ja Tagsatzung liberaalne enamus otsustas Sonderbundi 21. oktoobril 1847 laiali saata. Liiduarmee tõsteti Sonderbundi liikmete vastu. Armee koosnes kõigi teiste kantonite sõduritest peale Neuchâteli ja Appenzell Innerrhodeni (kes jäid neutraalseks).

KonfliktRedigeeri

Ettevalmistused sõjaksRedigeeri

Sonderbundi väedRedigeeri

Küsimus juhtimisest jäi Sonderbundis pikalt häirituks. Liidu tugev mees Constantin Siegwart-Müller Luzernist kaalus alguses välismaalase nimetamist (mainiti Dezydery Chłapowskit Poolast või Friedrich Karl zu Schwarzenbergi Austriast), kuid liitlaste nõukogu nõudis Šveitsi komandöri. Kaaluti kindral Ludwig von Sonnenbergi ja kolonel Philippe de Maillardozi Fribourgist, kuid lõpuks valis nõukogu Guillaume de Kalbermatteni Valais'st. Kui Kalbermatten keeldus ametissemääramisest (ta juhatas hiljem Valais' vägesid), valiti kolonel Jean-Ulrich de Salis-Soglio Graubündenist ja vannutati 15. jaanuaril 1847 ülemjuhatajaks. Ta nimetas Franz von Elggeri staabiülemaks. Kuigi protestant, oli Salis-Soglio vankumatu konservatiiv ja liberaalsete äärmuslaste vastane, kes nüüd "jäänukliitu" kontrollisid.
Sonderbundi kantonid, peale Luzerni ja Fribourgi, otsisid ja said oma rahvakoosolekutelt (Landsgemeinde) nõusoleku üldisele ajateenistusele. Need hääletused toimusid 26. septembril (Schwyz), 3. oktoobril (Uri ja Zug) ning 10. oktoobril (Nidwalden, Obwalden ja Valais). Vägede värbamine algas 16. oktoobril ja lõppes 19. oktoobril.
Oktoobris ehitati Sonderbundi territooriumile ka mitu kindlust, peamiselt Valais's, kus Kalbermatteni väed kogunesid oktoobri lõpuks Saint-Maurice ja Saint-Gingolph vahele, eesmärgiga tungida Chablais'sse Vaud's.

LiiduarmeeRedigeeri

Liiduarmee peastaap: Kurz, Minscher, Enloff, Bontemps, Gerwer, Müller, Ziegler, Bourkhardt, Dufour, Rilliet de Constant, Luvini, Donats, Ochsenbein ja Gmür

Šveitsi armee vormid Sonderbundi sõjas

21. oktoobril 1847 valis Liidupäev liiduarmee ülemjuhatajaks kindral Guillaume-Henri Dufouri Genfist, vaatamata tema vastumeelsusele ja Berni valitsuse jõupingutustele nimetada sellesse ametisse Ulrich Ochsenbein. Oma nõusolekukirjas Liidupäevale 22. oktoobril rõhutas Dufour, et ta "teeb kõik selleks, et leevendada sõja paratamatut kurja".
24. oktoobril, vahetult enne ametivande andmist, palus Dufour selgitusi käskude osas (mis olid kirjutatud saksa keeles) ja pärast taktitut märkust Vaud' esindaja Jules Eyteli poolt keeldus ametikohast ja lahkus Liidupäeva kohtumiselt. Toimus kaks istungit suletud uste taga ning Genfi esindajate delegatsioon veenis Dufouri ümber mõtlema ja ta vannutati 25. oktoobril ametisse.
Pärast kuulutuse avaldamist 26. oktoobril nimetas Dufour diviisikomandörid: Peter Ludwig von Donatz (Graubünden), Johannes Burckhardt ja Eduard Ziegler (Zürich) konservatiivide hulgast ning Louis Rilliet de Constant (Vaud), Dominik Gmür, Giacomo Luvini (Ticino) ja Ochsenbein (Bern) äärmuslaste hulgast. 30. oktoobril kuulutas Liidupäev välja armee üldmobilisatsiooni ja 4. novembril oma määruse Sonderbundi laialisaatmisest sõjalise täitmise.

NeutraalsedRedigeeri

Neuchâteli ja Appenzell Innerrhodeni kantonid, milles mõlemas oli tugev katoliiklik vähemusrahvastik, kuulutasid ametlikult oma neutraliteeti konfliktis ja keeldusid liidule vägesid andmast.
Eriti Vaud kahtlustas Neuchâteli vürstkonda salajases Sonderbundi toetamises. Järgnes mitu intsidenti, eriti Neuchâteli järveauriku vallutamine Vaud' vägede poolt. 29. oktoobril palus kolonel Rillet-Constant Dufourilt luba marssida Neuchâtelisse. Kindral keeldus, paludes selle asemel Rillet-Constantil värvata lisavägesid, et korvata Neuchâteli eemalejäämist. Kui Liidupäev palus 30. oktoobril ametlikult Neuchâtelit saata oma väekontingent, vürstkond keeldus. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV, kui Neuchâteli vürst, lahendas küsimuse lõpuks vürstkonna "neutraalseks ja puutumatuks" kuulutamisega vaenutegevuse ajaks.
Basel-Stadti kanton keeldus mõnda aega Liidupäeva nõudmistest, kuid pakkus lõpuks oma väekontingenti 6. novembril, kaks päeva pärast vaenutegevuse algust.

Sonderbundi tegevus Tessinis ja AargausRedigeeri

Esimesed tegevused võttis ette Sonderbund. Uri väed hõivasid kaitsmata Sankt Gotthardi kuru novembri alguspäevadel. Seeläbi suutsid nad säilitada ühenduse Kesk-Šveitsi ja Valais' vahel Furka kuru kaudu. Kuid vastupidiselt võidukatele avaldustele Sonderbundi ajalehtedes nurjus tegevus eraldada Luvini juhitud liiduväed Ticinos tõhusalt Eduard de Salis-Soglio (mässulise väejuhi vend) juhitud liiduvägedest Graubündenis, kuna San Bernardino kuru jäi liidule avatuks. Sõja esimesed surmad toimusid 4. novembril, kui Uri ohvitser ja sõdur titsiinolaste poolt tapeti.
7. novembril valmistusid Sonderbundi väed Jean-Ulrich de Salis-Soglio ja von Elggeri otsesel juhtimisel käivitama teist pealetungi Aargau Freiamti piirkonnale. Pärast silla hävitamist üle Reussi jõe sisenesid nad 12. novembril Aargausse, et jagada liiduväed kaheks ja leevendada Fribourgi, mis oli liiduterritooriumist ümbritsetud. Kuid pärast vähest edu peatati nad Ziegleri poolt ja taandusid kaotustega Luzerni kantonisse.

Fribourgi kampaaniaRedigeeri

9. novembril käivitas Dufour vastavalt oma üldplaanile esimese pealetungi Fribourgi vastu. See kanton ei olnud vaid Liidupäeva asukohale Bernile lähim ja seega vahetu oht. See oli ka teistest mässulistest riikidest eraldatud ja seega kerge võtta ja selle vallutamine võimaldas Dufouril koondada oma väed riigi keskossa. 10. ja 11. novembril hõivasid liiduväed vastupanuta Estavayer-le-Laci linna, Fribourgi enklaavid Vaud' kantonis ja enamuse Murteni ringkonnast, kui Fribourgi väed kolonel Philippe de Maillardozi juhtimisel taganesid pealinna kaitsma.

Fribourgi piiramine ja alistamineRedigeeri

Fribourgi komandöri juhiti ennustama rünnakut Berni suunast Berni reservdiviisi edenemisega, mis pidi teesklema rünnakut maksimaalse müraga. Vahepeal tõi Dufour kohale 60 kahurist patarei, millega ta kavatses purustada Fribourgi linna kindlustused.
13. novembri hommikul, kui rünnakuga oldi valmis alustama, saatis Dufour Vaud' leitnandi rahulipuga Fribourgi. Saadiku sõnumist selgusid Dufouri väed ja plaan rünnata Fribourgi valitsust, ja üleskutse alistumisele, et ära hoida mõrvarlikku lahingut. Ümberpiiratud Fribourg palus ühepäevast vaherahu, millega Dufour nõustus. Kuid eksliku käsu tõttu käivitasid Vaud' väed Bertigny reduudi vastas pärast lühikest suurtükitulevahetust rünnaku kindlustuse vastu. Nad tõrjuti tagasi 8 surnu ja u. 50 haavatuga; mitu kaitsjat tapeti või haavati samuti.
Sellegipoolest tõid 2 valitseva Fribourgi Riiginõukogu delegaati 14. novembri hommikul Dufourile uudise kantoni alistumisest, otsustatud häälteenamusega. Kui konföderatiivne Šveits rõõmustas uudise üle, oli alistumine Fribourgi vägedele kibe pettumus. Tõstatati palju süüdistusi reetmises, eriti komandöri, kolonel de Maillardozi vastu, kes põgenes Neuchâtelisse pagendusse. Kuigi lõpuks oli näha, et alistumine oli tsiviilvalitsuse otsus, mille osas de Maillardoziga isegi ei konsulteeritud, jäi ta häbisse.

Pärast Fribourgi kampaaniatRedigeeri

Airolo lahing Ticinos

14. novembri õhtul otsustas Valais' valitsus käivitada pealetungi Vaud' vastu vastuseks Fribourgi abipalvele. Kuid uudised alistumisest tulid piisavalt kiiresti, et Valais kutsus väed tagasi ja saatis need manöövriga Ticino vastu.
Fribourgi poolt allkirjastatud alistumisakt muutus malliks teistele Sonderbundi kantonitele. Sellega kohustus Fribourg lahkuma Sonderbundist, relvitustama oma sõdurid ja andma need liidu okupatsioonivägedele. 15. novembril valiti uus, äärmusliku kallakuga Fribourgi valitsus, kes oma esimese teona saatis jesuiidid kantonist välja. Päev hiljem kuulutas Vaud' komandör, kolonel Rillet-Constant riigi piiramisrõngas olevaks, et ennetada liidusõduritepoolset linna röövimist ja rüüstamist nende ülemuste rangete käskude vastaselt.
Sõja mõlemal poolel kommenteeriti Fribourgi langemist pressi ja poliitiliste liidrite poolt. Luzernis ja Valais's loeti sõduritele avaldusi, veendes neid, et see tagasilöök ei mõjuta koalitsiooni. Katoliiklikud ajalehed kahtlesid alistumise uudises või väitsid, et Valais käivitas võiduka pealetungi Chablais'sse. Liidu poolel kasvasid avalikkuse usaldus ja armee moraal.
Kohe, kui uus valitsus oli paika pandud, lahkus Dufour Fribourgist Kesk-Šveitsis koos oma armeega. Ta jättis operatsioonide lääneteatrisse Rillet-Constant, kes võis viia oma peakorteri Chablais'sse, kuid ei tohtinud ilma Dufouri otsese käsuta ühepoolseid meetmeid Valais' vastu võtta. 15. novembril läbisid liiduväed Berni ja jõudsid 16. õhtul Aarausse.
17. novembri hommikul edenesid Uri väed koos mõnede Nidwaldeni abivägedega Ticinosse Airolo suunal, mis langes, edasi järgmisel päeval Faido suunal ja 21. novembril Biasca suunal, kus nad peatusid abijõude ootama. Kuid esimesena said abivägesid titsiinolased, kellele saabusid 22. novembril appi mõned pataljonid Graubündenist.

Luzerni kampaaniaRedigeeri

Ettevalmistused ja Zugi alistumineRedigeeri

Aaraus valmistas Dufour oma vägesid ja lahinguplaani ette 20. novembrini. Ta keeldus varustamast oma vägesid Congreve'i rakettidega, mida kohalik arsenal talle pakkus, kirjutades, et ta kavatses "hoiduda nii kaua kui võimalik andmast sellele sõjale vägivaldset iseloomu, mis ei saa kuidagi kahjustada meie eesmärki". Üllatuseks mõlemale poolele hääletas Zugi kantoni parlament 21. novembril suure häälteenamusega alistumise poolt. Liiduväed, mis järgmisel päeval vastupanu kohtamata Zugi linna sisenesid, võeti rahva poolt kiiduhõisetega vastu, ja mõni kuu hiljem valiti uus valitsus.
Dufour käivitas oma peamise pealetungi vastavalt plaanile 23. novembril: IV (Ziegler) ja V diviis (Gmür) läksid piki Reussi orgu lõunasse, kumbki omal poolel. Neid toetasid III diviis (von Donats), kes laskus piki Suhret kuni Surseeni, ja II diviis (Burckhardt), kes lahkus Langenthalist, et jõuda Reussini Luzernist põhjas Willisau ja Ruswili teed kaudu. Reservsuurtükivägi koondati Gisikoni sillapeale, mis kujunes peamiseks lahinguväljaks Reussi vasakkalda ja Zugi järve vahel, kui Luzerni väed sattusid viie väekolonni vahele, mis saabusid viiest suunast.

Gisikoni lahingRedigeeri

Rusti patarei Gisikoni lahingus

Gisikoni juures ehitas liiduarmee mitu pontoonsilda üle Reussi. Sel ajal koondas Sonderbundi komandör von Salis-Soglio oma väed kõrgendikule, hästipeidetult puude ja alusmetsa taha. Pärast liidu kahe rünnaku Sonderbundi positsioonile tõrjumist viis kolonel Ziegler oma diviisi isiklikult kolmandale ja võidukale rünnakule, mida hiljem kujutati litograafias, millest sai üks sõja tuntumaid kujutisi. Kahe tunni pärast lõppes lahing liidu võiduga, kui mortiiri plahvatuses pähe haavata saanud von Salis-Soglio käskis taganeda Ebikoni.
Gisikoni lahing oli sõja pikim ning 37 surnu ja umbes 100 haavatuga veriseim. See oli siiani viimane karm lahing Šveitsi armee ajaloos. See oli ka esimene lahing sõjaajaloos, kus erilisi vankreid kasutati haavatute raviks lahinguväljal. Neid hobujõuga kiirabisid teenindasid vabatahtlikud ja õed Zürichist.

Meierskappeli lahingRedigeeri

Samuti 23. novembril, kui II ja III liidu diviis jätkasid vastupanuta Luzernini, kohtas V diviis Meierskappeli lähedal vägesid Schwyzist. Sonderbundi väed hakkasid julgelt vastu, enne kui taganesid. See liidu võit lõikas läbi ühenduse Luzerni ja Zugi vahel, mis oli veel üks Dufouri eesmärkidest. Oma ettekandes Liidupäevale 23. novembril kirjutas Dufour rahuloluga, et Schwyzi väed taganesid Zugi järve teisele kaldale ja olid nüüd ülejäänud Sonderbundi armeest eraldatud.

Luzerni alistumineRedigeeri

II diviis läbib Emme jõge Littaus

Liidu võidud Gisikonis ja Meierskappelis tõid liidu väed Luzerni löögiulatusse. 23. novembri õhtul jätsid Luzerni juhid ja jesuiidid linna maha ning põgenesid Urisse. Järgmisel hommikul sisenesid liidu võidukad väed vastupanuta linna.

Ülejäänud Kesk-Šveitsi alistumineRedigeeri

26. novembril 1847 saadeti Sonderbundi nõukogu ilma ametliku hääletuseta Flüelenis laiali. 25.–29. novembril liikusid liidu väed rahulikult Kesk-Šveitsi ja Valais'sse. Unterwalden alistus 25. novembril, Schwyz järgnes järgmisel päeval ja Uri 27. novembril.

Sõja lõppRedigeeri

Sonderbundi viimane liige Valais alistus 29. novembril, tehes sõjale lõpu. Liidu armee oli kaotanud 78 meest tapetuna ja 260 haavatuna. Sonderbundi kaotused olid isegi väiksemad.
Sonderbundi valitsused sunniti tagasi astuma ning Fribourgis, Luzernis ja Valais's võtsid võimu liberaalid. Neuchâtelit ja Appenzell Innerrhodenit karistati vägede mitteandmise eest liidu armeele. Neuchâtel maksis 300 000 ja Appenzell 15 000 franki sõjaleskede ja -orbude toetusfondi. Veebruaris 1848 toodi kõik liidu väed okupeeritud kantonitest välja.
Schwyzis saadeti konservatiivne valitsus laiali ning loodi uus ajutine valitsus ja põhiseadus. Esimene põhiseaduse katse, mis jagas Schwyzi ringkonna kaheks ja viis kantoni pealinna Schwyzist ära, kaotas napilt 27. jaanuaril 1848. Teine põhiseadus, mis kõrvaldas mainitud punktid ja liitis endised Wollerau ja Pfäffikoni ringkonnad Marchi ringkonnaks, sai valijate heakskiidu 27. veebruaril 1848. Uus 1848. aasta põhiseadus reformis kantoni valitsust. Võib-olla suurimaks muudatuseks oli Landsgemeinde kaotamine, mis oli ametlikult olnud kõrgeim organ. Põhiseadus jagas valitsuse kolmeks haruks: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim, ning asutas kolmetasandilise struktuuri: omavalitsused, ringkonnad ja kanton. Põhiseadus tekitas proportsionaalse esindatuse ja võimaldas rahval hääletada seadusi ja põhiseaduse muudatusi.

Tagajärjed: Šveitsi Liidu 1848. aasta põhiseadus

Aastal 1848 lõpetas uus Šveitsi Liidu põhiseadus kantonite peaaegu täieliku iseseisvuse ja muutis Šveitsi liitriigiks. Jesuiidid keelati Šveitsis. See keeld kaotati 20. mail 1973, kui 54,9% rahvastikust ja 16,5 kantonit 22-st nõustusid referendumil põhiseadust muutma.

Marsoroligheterna 

Under Marsoroligheterna i Stockholm 1848. Fritz von Dardel - Nordiska Museet - NMA.0035335

Marsoroligheterna 1848 Söndags-Nisse

Marsoroligheterna (Märtsirahutused) oli rida Rootsi pealinnas Stockholmis aset leidnud mässe 1848. aasta revolutsioonide ajal.
2. märtsil 1848 jõudsid Stockholmi uudised Prantsuse revolutsioonist. 18. märtsi hommikul leidis politsei kogu pealinnas üleskutseid, mis trotsisid valitsust ja nõudsid reforme, sealhulgas valimise ja valimisõiguse reformi. Samal pärastlõunal korraldati Hotel de la Croix bankett. Rahvahulk kogunes Brunkebergstorgi väljakule selle kõrval ja ähvardas hoonesse siseneda. Rahvahulk aeti politsei poolt laiali ja mõned vahistati, kuigi nad kaitsesid end kive loopides.
Õhtul kogunes rahvahulk Stockholmi kuningalossi ja Storkyrkani vahele. Kuningas Oskar I, kes käis Kuninglikus Ooperis Jenny Lindi etendusel, kohtus meeleavaldajatega Storkyrkobrinkenis, kuulas nende kaebusi ja käskis vahistatud vabastada, mispeale rahvahulk laiali läks.
Kuid veel üks rahvahulk moodustus hiljem samal päeval, kes loopis kive Gustav Adolfs torgi, Drottninggatani ja Blasieholmeni akendesse, sealhulgas peapiiskop Wingårdi akendesse.
19. märtsil kogunesid rahvahulgad taas ja rüüstasid ärisid. Kui rahvahulk Storkyrkobrinkenis keeldus laiali minemast, kutsus monarh välja miilitsa. Kõlasid lasud, mis viis 18 ohvrini meeleavaldajate hulgas. Norra Smedjegatanis ründas sõjavägi barrikaadi. Rikaste kaupmeeste klassi hulgas moodustati relvarühmitusi rahu hoidmiseks.
Järgmine päev oli rahulik. 21. märtsil saabusid pealinna armee tugevdused, et olla käepärast edasiste rahutuste puhul, kuid midagi ei toiminud.