Eesti keskaeg

Eesti keskaeg (1227–1558)

Liivlaste, eestlaste ja läti hõimude asuala, mida hakati nimetama Liivimaaks, jagati vallutajate vahel. 1207. aasta kokkuleppega oli ¹/₃ kõigist vallutusist eraldatud Mõõgavendade Ordule. 1225 saatis paavst piiskop Alberti taotlusel Liivimaale oma legaadi (Modena Guillelmuse), kes valdusküsimusi lahendades moodustas Taani ja sakslaste valduste vahele otse paavstile alluva puhverpiirkonna. 1227 alistas nii selle kui ka sisetülidest nõrgestatud Taani Põhja-Eesti valdused Mõõgavendade Ordu. 1236 sai Mõõgavendade Ordu sõjakäigul Leetu Saule lahingus purustavalt lüüa. Ta ühines paavsti loal 1237 Saksa Orduga, saades selle Liivimaa haruks (Liivimaa Ordu). 1238 oli ordu sunnitud Stensby lepinguga tagastama Põhja-Eesti (Revala, Harju, Viru) Taanile, seda ala kutsuti Eestimaa hertsogkonnaks (pindala 12 000 km²). Taani kuninga võimu nõrkuse tõttu omandasid vasallid seal suure sõltumatuse.
Liivimaa orduriigi pindala oli 16 000 km², enamik orduriigist asus liivlaste ja latgalite alal, sinna kuulusid ka Sakala, Järvamaa, Kesk-Eesti väikesed maad ning Saare- ja Läänemaa osi. Liivimaa ordumeister, vormiliselt Riia (pea)piiskopi vasall, oli Liivimaal võimsaim maaisand. Ordu valdused jagunesid halduslikult komtuur- ja foogtkondadeks, mille keskus oli linnus. 1224 oli ordu sunnitud loobuma temale kuulunud Ugandist. See läks Eestimaa piiskopile (amet loodi 1211), kelle residentsiks oli alul määratud Lihula (Lääne-Eestis). Ugandisse rajatud riik (9600 km²) kandis aastast 1235 Tartu piiskopkonna nime. Lääne-Eestis moodustati 1228 Saare-Lääne piiskopkond (7600 km², piiskopi residents 1234–51 Lihulas, 1251 – u 1265 Vana-Pärnus, umbes aastast 1265 Haapsalus, 14. sajandi keskpaigast harilikult Kuressaares). Tartu piiskopi diötseesi, tema kirikliku võimu alla kuulusid ühtlasi Kesk-Eesti ordualad, aga Saare-Lääne piiskopi diötseesi Lääne-Eesti ordualad. Mõlemad piiskopid allusid Riia peapiiskopile. Põhja-Eesti kuulus Lundi peapiiskopile alluva Tallinna piiskopi diötseesi. Kõik piiskopid allusid Rooma paavstile.

Pärast seda kui ordu oli saanud 1236 Saule lahingus lüüa, vabastas Saaremaa enda; 1241 alistus ta lepingu põhjal uuesti. Pärast ordu Durbe lahingus lüüasaamist (1260) puhkenud Saaremaa vastuhakk lämmatati 1261 veriselt. 1343–45 toimus Jüriöö ülestõus. Kroonikad mainivad selle motiive erinevalt (sotsiaalsed, poliitilised, religioossed). Harjulased alustasid 23. aprillii (jüripäeva) ööl 1343 relvastatud mässu, hävitasid mõisu ja Padise kloostri, ülestõusnute vägi (10 000 meest) piiras Tallinna. Seejärel piiras läänlaste malev Haapsalut. Ülestõusnud tapsid kättesaadud sakslased, moodustasid oma võimuaparaadi (valisid 4 kuningat), lõid diplomaatilised välissuhted, otsides abi Soomest Rootsi võimudelt. Rootsi abi ülestõusnutele hilines, aga Venemaal sõdinud Liivimaa ordumeister suundus Taani ala sakslaste kutsel väga ruttu eestlaste vastu. Mõni uurija on seletanud seepärast kogu ülestõusu kui ordu provokatsiooni. Ordumeister laskis Paidesse läbirääkimistele tulnud eestlaste kuningad reetlikult tappa. Ülestõusnute malev sai Tallinna all 14. V 1343 orduväelt lüüa. 24. VII (jaagupipäeval) 1343 algas ülestõus Saaremaal. Liivimaa Ordu alistas Saksa Ordu abiga Harjumaa 1343. aasta lõpul ning Saaremaa kahe sõjakäiguga 1344. aasta lõpul ja 1345. aasta algul. 16. V 1343 andis Harju-Viru vasalkond Taani Põhja-Eesti valdused Liivimaa ordumeistri kaitse alla. Taani kuningas ei suutnud oma võimu taastada ning müüs 1346 Harju- ja Virumaa Saksa Ordule, kes pantis nad 1347 Liivimaa Ordule.

Linnad keskaegses Eestis

13. sajandi Eesti linnad
Eesti nimi	Saksa nimi	Linnaõigus ja selle saamise aasta	Ringmüür
Tallinn	Reval	Lübecki 1248	oli
Tartu	Dorpat	Riia 13. sajand	oli
Pärnu (Uus-Pärnu)	Pernau	Riia 13. sajandi keskel	oli
Viljandi	Fellin	Riia 13. sajandi keskel	oli
Narva	Narva	Lübecki 1345	oli
Pärnu (Vana-Pärnu)	Pernau	Saare-Lääne 1251	ei olnud
Haapsalu	Hapsal	Riia 1279	oli
Rakvere	Wesenberg	Lübecki 1302	ei olnud
Paide	Weissenstein	Riia 1291	ei olnud

13. sajandil tekkisid Eestis linnad. Neid oli 9. Tallinnas (müüriga ümbritsetud ala  35,3 ha) oli 15.–16. sajandil u 7000–8000, Tartus (27,6 ha) u 5000–6000 elanikku, teised linnad olid väiksemad. Arvatav linnarahvastik (u 15 000–20 000 inimest) moodustas oletatavasti 6–8% rahvastikust. Mõnigi linn on tekkinud muistse linnuse või kaubakoha lähistele. Alevikke on tollest ajast teada 14. Linnade käsitöölised olid ühinenud kutseühingutesse ehk tsunftidesse (1337. aastal on ajalooallikas esimesena maininud Tallinna rätsepate tsunfti). Käsitöö tootis peamiselt Eesti linnaturule, välja veeti peamiselt raidkivi. Linnamajandus põhines Ida–Lääne transiitkaubandusel. Tähtsaimad väljaveo- ja transiitkaubad olid vaha, lina, karusnahad ja nahad, sisseveokaubad (läänest) sool, kalev, heeringad, veinid ja metallikaubad. Eesti peamine väljaveokaup oli vili, eeskätt rukis (Tallinnast 16. sajandi mõnel aastal kuni 10 000 sälitist, s.t 20 000 t). Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu olid Hansa Liidu liikmed, Narva pääsu Hansasse tõkestas Tallinn. Eesti linnad olid Vene transiitkaubanduses Saksamaa linnade eelpostid ja vahendajad (oma laevastikku polnud Tallinnalgi). Tallinna ja Tartu suurkaupmehed olid ühinenud Suurde (kaupmeeste) gildi, nad moodustasid linna omavalitsuse (magistraadi, rae), olid midagi patritsiaaditaolist. Gildid kui kodanike organisatsioonid püüdsid kontrollida rae tegevust. Suuremad linnad (eriti Tallinn) olid maaisandast üpris sõltumatud. Ülemkihti kuulusid peamiselt saksa immigrandid (Tallinna elanikkonnas kuni 10%), keskalamsaksa keel (13. sajandil ka ladina keel) oli linnades ametlik keel. Alamkihtides (Tallinnas üle 50% elanikkonnast) olid eestlased (nn mittesakslased) enamuses (Tallinnas rootslaste ja soomlaste ees). Eestlaste sotsiaalsele tõusule tehti tõkkeid, seepärast oli tavaline linnaeestlaste saksastumine (kadakasakslased).
Loe täiendavalt Eesti linnade teke ja areng 19. sajandi lõpuni

Läänisüsteem ja mõisad

Eestis juurutati läänisüsteem: maaisandad (eriti Taani kuningas, vähim ordu) jagasid maavaldusi vasallidele, peamiselt sakslastele (ka Taani alal). 13.–14. sajandil sattus vasallide hulka ka eestlasi (Taani valdustes u 1240 mõningail hinnanguil u 10%). Feodaalid rajasid mõisu, eriti 13. sajandi II poolest alates. Vallutuseelsel ajal tähendas mõis arvatavasti külakogukonna ühismaadest eraldi seisvat talu. Maaisandate kätte jäänud maavaldused jagunesid ametkondadeks, talupoegade maksustusringkondadena loodi vakused. Vallutajad nõudsid talupoegadelt andameid (eriti vilja), linnuste ja kirikute ehitamist, mõisade tekkides ka tegu.
Maal langesid etnilised piirid kokku seisuslike ja sotsiaalsetega: feodaalid olid sakslased, talupojad eestlased; saksa talupoegade immigratsiooni ei olnud, eestlased ei saksastunud, kuigi saksa kultuuri mõju oli tugev. Talurahva põhimassist (külakogukonna ühismaid kasutavatest adratalupoegadest) eristusid vabatalupojad (vabakirja valdavad sõjateenistuslased, mõisa ametimehed ja raharenti maksvad talupojad) ning vähese maaga (üksjalad, vabadikud jms) ja maata (sulased) talupojad. Mõisade kasvuga kaasnes teoorjuse kasv – 16. sajandil normaaltalult 3–6 teopäeva nädalas. Mõisamajanduse ja teoorjuse kasvu seletatakse tavaliselt Lääne-Euroopa viljaturu virgutava mõjuga, eriti 15. sajandi lõpust alates. Talurahva õiguslik olukord halvenes: 14. sajandi lõpul hakkas tekkima sunnismaisus, 15. sajandi sunnismaistati adratalupojad (feodaalid sõlmisid pagenute väljaandmise lepinguid), 16. sajandi I poolel kogu talurahvas, tekkis pärisorjus. Pagenute väljaandmise küsimus oli 15. ja 16. sajandil linnade (eriti Tallinna) ja mõisnike vaheliseks tüliobjektiks.

Sisepoliitika

Sisepoliitikat iseloomustasid 4 seisuse (piiskopid, ordu, vasallid, linnad) pinged ja kodusõjadki. Vasalkond oli tekkelt erisugune. Taani kuninga ja piiskoppide vasallid koondusid rüütelkondadesse (Taani vasallid võib-olla enne 1250. aastat). 14.–15. sajandil samastus vasall rüütliga, 15. sajandi lõpul hakati nimetama rüütlit aadlimeheks. Vasalkonnad ilmutasid tihti poliitilist iseseisvust, nad saavutasid läänide pärimisõiguse laiendamise naisliinile ja suguvõsa kõrvalmeesliinidele (Põhja-Eestis 1397, Tartu piiskopkonnas 15. sajandi keskel, Saare-Lääne piiskopkonnas u 1524). Liivimaa Ordu kui sõjaliselt tugevaim taotles hegemooniat ning ei respekteerinud Riia peapiiskoppi. 1297–1492 kestis ordu, Riia linna ja Riia peapiiskopi vaenus. 1298 ründas ordu Saare-Lääne ja 1396 Tartu piiskopkonda. Kuid ordu oli ka peamine koondav jõud, kelle eestvõttel loodi 1304 seisuste konföderatsioon ja 14. sajandi II poolel seisustepäevad, millest 1422 kasvas välja Liivimaa maapäev.
Kirikukihelkondade (parohhiate) arv kasvas (16. sajandi lõpul 83). Vaimulikel ordudel oli Eestis 16. sajandi algul 12 kloostrit (neist 9 linnades). 16. saj. asendus eestlaste põline eesnimetraditsioon kristlikuga. Katoliku kirikukalendri ja pühakute kindel juurdumine eesti rahvatraditsioonis tunnistab ristiusu omaksvõtmist, kuigi segi oma muistsete uskumustega. 1422., 1428. ja 1437. aasta ning 16. sajandi alguse reformikatsetega püüti paganausku täielikult välja juurida ning tõsta hingekarjasetegevuse taset. 1521 jõudis Riiga ning 1523 Tallinna, Narva ja Tartusse reformatsioon. 1524 toimusid Tallinnas, 1525 Tartus ja Viljandis ning 1526 Pärnus pildirüüsted. 1524 sõlmisid linnad (Riia, Tallinn, Tartu) reformatsiooni kaitseks liidu, 1525 lõid ordu, piiskopid ja vasallid liidu selle vastu. Linnades võitis reformatsioon, Liivimaa Ordu ning katoliku kiriku organisatsioonid säilisid, maal kehtis põhimõte „kelle maa, selle usk”.

Välispoliitika

Välispoliitikas peatasid lüüasaamised 1234 ja 1242 (Jäälahing) Saksa agressiooni Venemaale. Edaspidi oli ordul ja Tartu piiskopkonnal sõjalisi kokkupõrkeid Leeduga (1259–62, 1270, 1298, 14. sajandi I poolel, 1410–11), Novgorodiga (1262, 1268, 1367, 1421, 1443–48) ja Pihkvaga (1268, 14. sajandi I poolel, 1407–09, 1421, 1458–68). Ordu konflikt Pihkvaga paisus 1481 sõjaks teisi Vene vürstiriike alistanud Moskva riigiga. 1492 ehitas Moskva riik Ivangorodi kindluse. 1501–02 toimus uus sõda Moskvaga (1501 venelaste rüüsteretk, 1502 orduväe võit Smolina lahingus). 1503 Pihkva ja Novgorodiga sõlmitud vaherahu kehtis mitu korda pikendatuna 1558. aastani. Saksa orduriigi sekulariseerimine (1525) muutis Liivimaa orduriigi iseseisvaks.

Poliitiline jaotus

Vana-Rooma 1. sajandi teadlase Ptolemaiose kirjelduse alusel, Saksa kartograafi Nicolaus Germanuse 15. sajandil koostatud maailmakaart

Eesti ala kuulus keskajal koos Lätiga Liivimaa (Vana-Liivimaa ehk keskaegse Liivimaa) koosseisu. Esialgu oli Eesti jaotatud nelja poliitilise võimu vahel. 1238. aasta eel valitses Sakalat ja suurt osa Kesk-Eestist Mõõgavendade ordu, pärast Stensby lepingut läksid need alad Saksa ordu Liivimaa harule ehk Liivimaa ordule, mis sai endale ka osa Lääne-Eesti saartest ja Läänemaast. Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, enamikku Lääne-Eestist Saare-Lääne piiskop ning Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop. Ruhnu saar kuulus keskaja lõpul Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata.
Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu, talle kuulus vaid paar linnust ja mõisa. Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid allusid kiriklikult Riia peapiiskopile, Tallinna piiskop aga Lundi peapiiskopile. Piiskoppide ja ka Riia peapiiskopi kõrgeimaks vaimulikuks isandaks oli Rooma paavst, kellele allus ka ordu.
Vana-Liivimaal olid tihedad seosed ka Saksa-Rooma riigiga: 1225. aastal said Riia ja Tartu piiskop riigivürsti (keisri vasalli) tiitli, 1228. aastal anti see ka Saare-Lääne piiskopile. 1521. aastal said Saksa-Rooma riigi riigivürstideks ka Tallinna ja Kuramaa piiskop ning 1526. aastal ka Liivi ordu maameister, mille järel võis kogu Liivimaad Saksa-Rooma riiki või vähemalt keisri ilmaliku ülemvõimu alla kuuluvaks lugeda.
1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivimaa ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.
1347. aasta järel oli Eesti alal seega kolm või neli valitsejat:

• Liivimaa ordu
• Saare-Lääne piiskop
• Tartu piiskop
• Kuramaa piiskop (Ruhnul)

Alates 1420. aastatest koondusid kohalikud riigid veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks, ehkki viimased uurimused on näidanud selle anakronistlikkust, sest Liivimaa territooriumid olid omavahel liialt lõdvalt seotud, et seda saaks pidada poliitiliste üksuste (riikide) liiduks.

Valduste sisemine struktuur, linnad ja seisused

Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534)

Liivimaa ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivimaa ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivimaa ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad vaimulikud võimumehed olid toompraost ja toomdekaan, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti (samuti oli kaks stiftifoogti Läti alal olevas Riia peapiiskopkonnas).
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid veel Keila, Viru-Nigula, Helme, Otepää, Põltsamaa, Vastseliina, Koluvere, Kirumpää, Pirita, Laiuse, Vana-Kastre ja Uus-Kastre.^[2] Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk rüütelkonda kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.
Talupojad ei mänginud Liivimaa poliitikas rolli, sest nad ei saanud osaleda poliitiliste seisuste kogunemistel ning suurem osa neist oli allutatud kas vasallile või maaisanda mõisavalitsejale. Samas oli Eestis siiski ka vabatalupoegi, kõige rohkem oli neid Järvamaal. Talupoegade olukord halvenes keskaja lõpu poole, kui kujunes välja sunnismaisus.
Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583).

Keskaegsed linnad Eestis

Toompea Väikese linnuse üldvaade

Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere viimaseks apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, teised linnad osalesid seal üksikutel kordadel ning alates 15. sajandi lõpust esindasid linnu vaid kolm Liivimaa suuremat linna.
Praeguse Eesti alal asunud 9 linna said keskajal linnaõigused järgmiselt:

• Tallinn, Lübecki linnaõiguse 1248. aastal
• Vana-Pärnu, tõenäoliselt Saare-Lääne stiftiõiguse 1251. aastal
• Tartu, Riia linnaõigust on esmamainitud 1262. aastal
• Haapsalu, 1279. aastal Riia linnaõiguse, 1294. aastast aga Saare-Lääne õiguse
• Viljandi, hiljemalt 1283. aastal (tõenäoliselt Riia õiguse, mida esimest korda on teadaolevalt mainitud aga alles 1481. aastal)
• Paide, Riia õiguse 1291. aastal
• Rakvere Lübecki õiguse 1302. aastal
• Uus-Pärnu, tõenäoliselt 1265. aastal; Riia õigust on mainitud 1318. aastal
• Narva, Lübecki õiguse 1345. aastal

Linnaõiguse annetas enamasti maaisand, ent mõnikord ka suurvasall. 1296. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall Helmold Lode linnaõigused kahele asulale: Loderodele ja Koilale, kuid pärast nende asutamisürikut pole neid enam mainitud, seetõttu võib arvata, et nende linnade rajamine nurjus. Seevastu Lätis rajas Roppi aadlisuguvõsa Straupe (Raupa, Roop) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.
Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus aga Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, kuid kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, langes selle tähtsus oluliselt. Kuni Liivi sõjani püsis seal siiski kaubaalev, mille elanikel olid linnakodaniku õigused. Alev asus ka Keilas, Otepääl, Kirumpääl, Põltsamaal, Kuressaares ja Valgas. Kaks viimast said linnaõigused varsti pärast keskaja lõppu (vastavalt aastatel 1563 ja 1584).

Läänemeräärsed Saksa hansalinnad ja Saksa ordu valdused

Raad, gildid ja tsunftid ning linnakodanikud

Keskaegset linna valitses magistraat ehk raad, mis koosnes raehärradest. Raehärradest kõige olulisemaid nimetati bürgermeistriteks, viimane mõiste hakkas hiljem tähistama linnapead. Raad oli linnas nii kõrgeim haldus- kui ka kohtuorgan. Keskaegse rae suurus sõltus linnast: suurtes linnades, nagu Tallinnas ja Tartus, võis olla üle 10 raehärra, väiksemates võis neid olla aga vaid 1–2. Vastavalt kõikus ka bürgermeistrite arv. Raehärra koht oli üldiselt eluaegne, uued raeliikmed valis (koopteeris) raad ise. Need pärinesid enamasti suurkaupmeeste seast.
Lisaks raele oli keskaegse linna elus oluline roll ka kaupmeeste gildidel ja käsitööliste tsunftidel. Gildidest olulisim oli suurgild, mis koondas suurkaupmehi. Peale selle oli linnades enamasti ka Mustpeade gild ehk vennaskond, mis koondas noori ja vallalisi kaupmehi. Lisaks sellele võis olla ka regionaalse või etnilise eripäraga gilde, nagu Kanuti gild Tallinnas, mis algselt koondas skandinaavia ja eesti päritolu kaupmehi. Käsitöölised jagunesid tsunftidesse vastavalt tegevusalale. Linna juhtimises neil niivõrd suuri rolli polnud kui kaupmeestel. Peale ametialaste ühenduste oli keskaegsetes linnades ka usulisi ühendusi (näiteks Püha Ihu gild Tallinnas), mis lõpetasid oma tegevuse reformatsiooni ajal.
Linnade puhul oli väga oluline roll kodanikuseisusel. Tavaliselt ei piisanud täieõiguslikuks kodanikuks saamiseks sellest, et tegemist oli vaba inimesega, vaid ta pidi linnas omama ka kinnisvara. Siiski oli ka lihttöölistel, kellest enamik Eestis olid eestlased, võimalik anda kodanikuvanne ja saada osa mõningatest linna privileegidest, nagu kaitse endise isanda eest. Viimase kõige ilmsemaks näiteks on aastal 1535 toimunud Riisipere mõisniku Johann von Uexkülli hukkamine Tallinnas, kuna ta oli oma linna põgenenud talupoja linnas vangistanud ja surnuks peksnud.

Väliskonfliktid

Viljandi ordulinnus – keskaegse Liivimaa võimsaim kaitserajatis

Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenbergi kujutis Võnnus (praegu Cēsis)

Kuigi Eesti ala oli 1227. aastaks üldjoontes vallutatud ja järgneval kümnendil ka uute võimude vahel ära jagatud, jätkusid ristisõjad veel lõuna ja ida pool: 1260. aastateks alistas Liivi ordu kuralased, 1290. aastateks semgalid. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 1240–1241 tegid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II ja Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ja Pihkva. Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu, enamasti oli tegu väikese ulatusega piirisõdadega (Liivimaa–Pihkva sõda, 1341–1343).
Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik, mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati uusi piirilinnuseid (Vastseliina piiskopilinnus jt). Lõuna pool pidas Liivimaa ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivimaa ordu toetas Preisimaal asuvat Saksa ordut.
Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril Venemaa vürstiriikidega tihenesid. Aastatel 1480–1481 peetud sõda Pihkvamaal, lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, 1501.–1503. aasta sõda päädis viigiga. Mõlemal korral oli konflikti alustajaks Liivimaa, mis püüdis oma positsioone Moskva ja Venemaa vürstiriikide suhtes parandada, kuid ebaõnnestunult. Pärast viimast sõda suudeti enam kui 50 aastat rahu hoida, enne kui Liivi sõda, ühendatud Moskva tsaaririigiga keskaegse Liivimaa hävitas.

Sisekonfliktid

13. sajandi lõpust algasid Liivimaa riikide omavahelised vaenused, vastaspoolteks olid enamasti ordu ja Riia peapiiskop või Riia linn. Samuti toimus aga mitu vaenust ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus 1449–1457 oli ametlikult koguni kaks piiskoppi korraga. Teised valdused tülitsesid omavahel tunduvalt harvem, Tartu piiskop sõdis vaid ühe korra, 14. sajandi lõpul, otseselt orduga. Viimaseks sisekonfliktiks oli koadjuutorivaenus (1556–1557), mis oli juba otseselt seotud Liivi sõjani viinud sündmustega.
Silmapaistvaimaks sisekonfliktiks põliselanike ja valitsejate vahel oli Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345, mil Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal eestlased end ajutiselt võõrvalitsejate võimu alt vabastasid; saarlased suutsid vastu pidada kõige kauem, kuid Harju- ja Läänemaa sunniti alistuma juba 1343. aasta lõpuks. Rida konflikte oli sakslastel saarlastega ka 13. sajandil. Viimane keskaegne talupoegade ülestõus Eestis toimus 1560. aasta sügisel Lääne- ja Harjumaal.

Eestlaste muistne vabadusvõitlus (1208-1227)

Eesti Muinasaeg 2

Eesti muinasaeg

Eesti ajaloo lühiülevaade

Kiviaeg kestis Eesti alal kuni 2. aastatuhande alguseni eKr. Selle olulisemateks järkudeks loetakse Kunda, Narva, kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuure. Kiviaja teisel poolel võeti kasutusele keraamika ning selle lõpus hakkas asustus muutuma paikseks ja välja kujunema põllundus.
Pronksiajal kujunesid Eestis juba suuremad püsiasulad, sealhulgas ka kindlustatud asulad, ning toimus tihe suhtlemine naabermaadega. Tekkis kohalik metallitöötlemine ning kinnistusid püsiasustus ja põllundus.
Rauaaja alguses hakati rauda sulatama kohalikust soomaagist, arenes relvastus ning laienes asustus. Alates 1. sajandist pKr on Eestit mainitud kirjalikes allikais, lähemaid teateid leidub 1. ja 2. aastatuhande vahetuse Skandinaavia saagades ja Vene leetopissides. 1. aastatuhande teisel poolel arenes Eestis merendus ja kasvas kaugkaubanduse osakaal. 2. aastatuhande alguses tekkisid muinaskihelkonnad ja -maakonnad ning rajati suuri linnuseid. Levima hakkas ka kristlus.

Ülevaade ajaloost

Esiajalugu ehk muinasaeg

 

Kiviaeg

Kunda kultuuri aegseid tööriistu

Vanemasse kiviaega kuuluvat asustust pole Eestis tuvastatud, sest keskmise kiviaja eel valitses Eestis jääaeg, mis võimalikud varasema asustuse jäljed kustutas.
Eesti ajaloo alguseks loetakse üldiselt Pulli asula umbkaudset eksisteerimisaega umbes 9000 eKr^[1]. Sellega algas Eesti alal Kunda kultuur, mis on oma nime saanud umbes 8700 eKr^[2] tekkinud Kunda Lammasmäe asula järgi.
Kunda kultuuri iseloomustas inimeste rändlev eluviis, end elatati küttimise, kalastamise ja korilusega. Kunda kultuur hõlmab kogu Eesti keskmise kiviaja. Kunda kultuuri kandvate inimeste geograafilist ja etnilist päritolu pole kindlaks tehtud, ehkki selle kohta on mitmeid teooriaid. On ka oletatud, et mitmete veekogude (sealhulgas Peipsi järve ja Pärnu jõe) nimed pärinevad tolle aja inimeste keelest.
Noorem kiviaeg ehk neoliitikum algas Eestis 5. aastatuhandel eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle alguses eksisteeris Eestis Narva kultuur, mida on suures osas loetud Kunda kultuuri jätkuks. Sel ajal võeti Eestis kasutusele keraamika, mis esialgu oli lihtsakoeline ja eriliste kaunistusteta.
Narva kultuuri järel eksisteerisid Eesti alal Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Esimest, varasemat, on tihti seostatud soomeugrilaste asumisega Eestisse, teist aga baltlaste (indoeurooplaste) asumisega Läänemere äärde. Nende kultuuride aegne keraamika oli Narva kultuuri aegsest peenekoelisem, kammkeraamika kultuurile oli iseloomulik kammipiide jälgi meenutavate vajutusjälgede esinemine savinõudel, nöörkeraamika aegsetele savinõudele jäeti mustreid ilmselt nööri abil.
Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud venekirveste (varasemal ajal ka sõjakirveste) kultuuriks, sest tollest perioodist on teada mitmeid hoolikalt lihvitud paadikujulisi kivikirveid, mida ilmselt tööriistadena ei kasutatud. Nöörkeraamika kultuuri ajal tihenesid Eesti ala elanike suhted naaberalade, eriti Skandinaaviaga.

Pronksiaeg

Kivikirstkalmed Jõelähtmel

Umbes 1800 eKr alanud pronksiaega jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks: vanemaks (kuni umbes 1100 eKr) ja nooremaks (kuni umbes 500 eKr). Vanemal pronksiajal oli asustus ja materiaalne kultuur sarnased kiviaja lõpu omadega, pronksesemete levik oli üpris vähene. Nooremal pronksiajal muutus pronksesemete kasutamine laialdaseks ning toimus ka mitmeid olulisi ühiskondlikke muudatusi. Eesti asustus muutus paikseks, levisid põlluharimine ja karjakasvatus, tekkisid kindlustatud asulad ning inimesi hakati matma senistest tunduvalt silmapaistvamatesse hauarajatistesse: kivikirstkalmetesse. Kindlustatud asulates toimus ka metallitöötlemine, peamiselt tegeleti Eestisse jõudnud pronksesemete sulatamise ja neist ehete või väiksemate tarbeesemete (nööpide, kammide) valmistamisega. Küllaltki tihedad majandussuhted olid jätkuvalt Skandinaaviaga.
Erinevate hinnangute järgi ajavahemikus 2800–500 eKr langes Saaremaale meteoriit ja tekkis Kaali kraater. Pronksiajal asus selle meteoriidi kukkumiskoha lähistel Asva linnusasula. 8.–6. sajandil tekkis ka meteoriidikraatri juurde kindlustatud asula.

Rauaaeg

Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines on eelnevast rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodideks.

Vanem rauaaeg

Eesti vanema rauaaja (kuni umbes 450 pKr) esimesel poolel (kuni umbes ajaarvamise alguseni) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Vanema rauaaja teisel poolel, Rooma rauaajal, elavnesid tunduvalt Eesti ala kaubandussidemed läänepoolsete aladega, muuhulgas jõudis Eestisse suur hulk esemeid Rooma impeeriumist. Raudesemete valmistamiseks hakati kasutama ka kohalikku soorauda, misjärel raudesemete kasutamine hüppeliselt kasvas. Sel ajal hakati inimesi matma tarandkalmetesse, Ida-Eestis ka kääbastesse. Rooma rauaajast võib pärineda ka eestlaste esmamainimine, nimelt on Rooma ajaloolane Tacitus teoses "Germania" maininud 1. sajandi lõpul teiste põhjapoolsete rahvaste seas ka aeste ja finne, kellest esimesi seostatakse tavaliselt baltlaste ja viimaseid soomeugrilastega.
On oletatud, et Rooma rauaaja lõpul, 4. sajandi teisel poolel, kuulus Eesti ala ajutiselt Ermanarichi loodud idagootide (greutungide) hõimuliidu või riigi koosseisu,^[4] ent seda kindlate andmetega tõestada ei saa.

Keskmine rauaaeg

Keskmisel rauaajal (450–800 pKr) jätkusid mõlemad matmisviisid, suhted naabermaadega aga nõrgenesid. Antud periood, mis jaguneb rahvasterännu- (450–650) ja eelviikingiajaks (650–800), on suhteliselt vähe uuritud. Perioodi lõpul kääbas- ja tarandmatused üldiselt lõppesid, ehkki mõlema puhul on teada hilisemaid järelmatuseid. Toona levis matmine korrapäratuma ehitusplaaniga kivivarekalmetesse. Matustes kasvas oluliselt relvapanuste osakaal, mis viitab eelnevaga võrreldes rahutumale ajajärgule.
Umbes aastasse 750 jääb ka Salme muinaslaevade laevmatustena mahamatmine. Nendest üks on ühtlasi Euroopas vanim seni avastatud purjelaev.

Noorem rauaaeg ja hilisrauaaeg

Noorem rauaaeg, viikingi (800–1050) ja hilisrauaaeg (kuni 13. sajand)

Eesti muinasmaakonnad 13. sajandi alguses: Revalia (Revala), Harria (Harju), Rotalia või Maritima (Ridala ja hilisem Läänemaa), Osilia (Saaremaa), Saccala (Sakala), Jervia (Järvamaa), Vironia (Viru), Ugaunia (Ugandi); kihelkonnad: Vaiga või Waigele, Moge või Mocha (Mõhu), Nurmegunde (Nurmekund), Alempois, Jogentagana ja Soontagana

Eesti noorema rauaaja esimest poolest ehk viikingiajast (800–1050) on teada mõningaid kirjalikke allikaid, mis puudutavad Eestit, ennekõike on nendeks skandinaavia saagad, Põhja-Saksa kroonikad (näiteks Bremeni Adami kroonika) ja Vene leetopissid (näiteks Nestori kroonika). Viimaste järgi toimus umbes 1030. aastal Eestisse esimene teadaolev planeeritud vallutusretk, kui Jaroslav Tark vallutas muinaseestlaste linnuse praeguse Tartu kohal ja rajas sinna Jurjevi linnuse. Sellest ajast on Tartust avastatud mitmeid venepäraseid esemeid ja sõjarelvi. 1054. aastal toimus uus vallutusretk, mille käigus vürst Izjaslav I vallutas Kedepivi, tõenäoliselt Keava. 1061. aasta paiku vallutasid sossolid (tõenäoliselt muinaseestlased) need venelaste poolt allutatud alad aga tagasi. Pärast seda on 12. sajandist teada mitmeid Novgorodi ja Pihkva sõjajõudude retki Eesti aladele, eriti Ugandi muinasmaakonda. Mitmel korral vallutasid ja põletasid nad nii Tartu kui ka Otepää linnuseid. Eesti alalt tehti ka edukaid vasturetki ning rüüstati Pihkvamaad.
Alates viikingiajast on ka mitmesuguseid teateid eestlaste aktiivsest tegutsemisest merenduses. Saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja isegi Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast pole teada, et Skandinaavia viikingid suutnuks Eestis kanda kinnitada. Saagade teatel sai svealaste kuninga Ingvari sõjavägi 7. sajandi paiku Lääne-Eestis lüüa ja ta ise tapeti. Suure ulatuse saavutas eestlaste tegevus merel muinasaja lõpul, hilisrauaajal (1050 – 13. sajand). 1187. aastal Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletanud piraadid olid tõenäoliselt^[viide?] eestlased (saarlased) või kurelased.
Vene leetopissist on teade ka umbes aastal 1032 toimunud novgorodlaste retkest rootsi päritolu varjaagi (viikingi) Uljebi (Ragnvaldi poeg Ulf) juhtimisel "raudväravate" alla, kus saadi aga lüüa. On oletatud, et selle puhul oli tegemist lodjalaevastiku retkega Tallinna alla, kus novgorodlased said eestlaste käest lüüa, kuid enamasti on nn Raudvärava lahingu toimumispaigaks peetud siiski Põhja-Venemaad. Seega ei saa seda teadet üheselt Tallinna ja Eestiga siduda.
Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja ja ühtlasi ka Eesti esiajaloo viimane periood: hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul eksisteerida ka juba varem. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel vakustel ning linnusepiirkondadel
13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150 000 – 180 000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast Läänemerega; idapiir kulges mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järvi ning tõenäoliselt mööda Petserimaa ja Võrumaa piiri kuni praeguse Läti piirini. Eesti lõunapiir kulges Petserimaa piirilt praeguse Valgani ning sealt Liivi laheni lõuna pool praegusest piirist. Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid: Revalia (Revala), Harria (Harju), Rotalia või Maritima (Ridala ja hilisem Läänemaa), Osilia (Saaremaa), Saccala (Sakala), Jervia (Järvamaa), Vironia (Viru), Ugaunia (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: Vaiga või Waigele, Moge või Mocha (Mõhu), Nurmegunde (Nurmekund), Alempois, Soontagana ja Jogentagana.
On arvatud, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastateni leiti üldiselt, et selline võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.
Nooremal rauaajal toimus matmistavades olulisi muudatusi: viikingiajal olid eriti Lääne-Eestis veel kasutusel tarandite taolised haudehitised, kuid perioodi lõpuks domineerisid maahaudkalmistud. Tõenäoliselt oli levinuim matuseviis põletusmatus, kuid hilisrauaaja jooksul tõusis tunduvalt ka laibamatuste osakaal. Rauaaja lõpu osas võib teha veidi kindlamaid oletusi ka muinaseestlaste uskumuste kohta, tuginedes enamasti Henriku Liivimaa kroonikale. Tõenäoliselt austati erinevaid loodusvaime ja mõningaid jumalusi, levinud oli ohverdamine allikates ja hiites. Alates 1990. aastatest on hakatud rõhutama ka kristluse küllaltki olulist levikut Eestis juba 12. sajandil, mis ilmneb arheoloogilisest leiumaterjalist.

Ristisõda Eestis

 

Koos teiste Läänemere idakalda rahvaste soomlaste, muinaspreislaste, žemaitide, aukštaitide (tänapäeva leedulaste esivanemad), latgalite, kuralaste, semgalite, liivlaste ja seelidega (kaasaja lätlaste esivanemad) olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, kes ei olnud ristiusustatud.
1170. aastatest on teada esimene katse eestlasi ristiusustada: sel ajal nimetas paavst Aleksander III ametisse eestlaste piiskopi Fulco, kes jõudis Taani, kuid kelle tegevusest Eestis pole midagi teada. Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Sellega elavnesid vendidevastaste ristiretkedega 11. sajandi keskel alanud ristisõjad Läänemere ääres ehk nn Põhjala ristisõjad, mille üheks osaks sai ka eestlaste suures osas vägivaldne ristimine. Peamiselt tegelesid Eesti ala allutamisega Põhja-Saksamaalt pärinevad ristisõdijad ja taanlased, episoodiliselt sekkusid ka rootslased. Samal ajal jätkusid Vene vürstide sõjaretked Eestisse nii eestlaste vastaste kui ka liitlastena.
1195. aastal toimus ristisõja nime all rootslastepoolne Virumaa rüüstamine, mis lõppes aga olulisemate tagajärgedeta. 1206. aastal järgnes taanlaste retk Saaremaale, kuid ka nende edu jäi ajutiseks.

Piiskop Albert

1190. aastatel saksa ristisõdijate poolt alanud liivlaste ala vallutamine jõudis lõpule 1206. aastal, 1208. aastal sõlmisid ristisõdijatega liidulepingu latgalid. Juba samal aastal rüüstasid Mõõgavendade ordu ja latgalid Ugandit, aasta lõpus ka Sakalat. Järgnevalt toimusid eestlaste rüüsteretked latgalite aladele, omavaheline rüüstesõda kestis mitu aastat.
Eestlaste üheks olulisemaks võiduks peetakse 1210. aastal toimunud lahingut. Pikemas perspektiivis sellel võidul siiski erilist tähendust polnud. Olulisemaks ettevõtmiseks oli eestlaste, kurelaste ja ülestõusnud liivlaste katse vallutada 1215. aastal Riiat, kuid see lõppes läbikukkumisega.
1217. aastal toimunud Madisepäeva lahingu järel olid lõunapoolsemad maakonnad Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma Riia piiskopile Albertile ja Mõõgavendade ordule, 1219–1220 hõivasid taanlased ka Põhja-Eesti. Seejärel toimus taanlaste- ja sakslastepoolne võiduristimine, mille tagajärjel langes nende võimu alla kogu Eesti mandriala peale Läänemaa. 1220. aastal püüdsid rootslased viimast vallutada, kuid saarlased vallutasid ja põletasid nende kätte langenud Lihula linnuse juba samal aastal (Lihula lahing).

Saksa ordu ja Liivimaa ordu valdused Baltimaades, 1225–1250

1222–1223 toimunud eestlaste vastulöögi järel, mil kogu Eesti ala peale Tallinna ümbruse ristisõdijate võimust vabastati, hõivasid sakslased ja taanlased Mandri-Eesti 1224. aastaks uuesti ning 1227. aastal vallutati ka Saaremaa. Et hilisemate aastate kohta aga väga täpseid andmeid ei ole, pole ka selge, kas eestlased suudeti lõplikult allutada. Saaremaa kohta on teada, et vähemalt aastatel 1236–1241 ja 1260–1261 oli see taas ordu ja piiskoppide võimu alt väljas. Mõnikord on lõplikuks eestlaste alistamiseks, muistse vabadusvõitluse lõppakordiks, peetud ka aastatel 1343–1345 toimunud Jüriöö ülestõusu, kuid et seda lahutab ristisõja põhisündmustest enam kui sajand, võiks seda pigem vaadelda eraldiseisva sündmusena.
Eesti ristimine ja uutele valitsejatele allutamine toimus peamiselt relva jõul, kuid tõenäoliselt õnnestus alistatud ülikutel sageli sõlmida alistumislepinguid. Tugevamat vastupanu osutasid vallutusele suurmaakonnad Ugandi, Sakala ja Saaremaa, neist kaks esimest allutati relva jõul ning varasemad ülikud ja vanemad kaotasid arvatavasti täielikult oma võimu. Seevastu ülejäänud Eesti alad (Harjumaa, Rävala, Järvamaa, Virumaa, Läänemaa ja Saaremaa) allutati uutele valitsejatele pärast sõdimist oletatavasti peamiselt lepingute teel, kus varasemad eesti ülikud säilitasid tihti oma positsiooni ja maavaldusedki, sulandudes küll hilisematel sajanditel saksa kõrgkihi hulka. Saarlaste ja ristisõdijate vahelisi lepinguid 13. sajandist on ka säilinud.
Peamiseks allikaks ristisõja sündmuste kohta Eestis on preester Henriku Liivimaa kroonika.

Ajaloo periodiseerimine

NB! Kõik aastaarvud on selle järgi, millal see Eestis oli.

Nagu näha, siis Eestis on ajaloolise aja osad hilisemad kui Lääne-Euroopas. Selle põhjuseks oli see, et Eesti aladel oli jääaeg pikem ning inimesed jõudsid siis lihtsalt hiljem Eesti aladele ning seetõttu toimus siin ka tehnoloogiate ja ühiskonna areng hiljem. Eestis oli eelajalooline aeg pikem kui Lääne-Euroopas.

Perioodideks jaotamine:

Arheoloogid ja ajaloolased jagavad aegu erinevalt. 

Arheoloogid:

Arheoloogid jagavad aegu vastavalt ehitamiseks kasutatud materjalidele. Ehk kiviaeg (-1800eKr) pronksiaeg (1800eKr-500eKr), rauaaeg(500eKr-...). Kiviaeg ja rauaaeg jagunevad veel omakorda väiksemateks etappideks. Kiviaeg jaguneb vanemaks kiviajaks ehk paleoiitikumiks (Eestis puudub), keskmiseks kiviajaks ehk mesoliitikumiks (Eestis: 9000eKr-5000eKr) ja nooremaks kiviajaks ehk neoliitikumiks (Eestis: 5000eKr-1800eKr). Sellele järgneb pronksiaeg (1800eKr-500eKr) ja siis tuleb rauaaeg (500eKr-1300pKr ehk 5. sajand eKr-13. sajand pKr) Rauaaja saab jagada varaseks rauaajaks (500eKr-100pKr), vanemaks ehk rooma rauaajaks (100pKr-500pKr), keskmiseks rauaajaks (500pKr-800pKr) ja nooremaks rauaajaks (800pKr-1300pKr).
Ajaloolased:

Ajaloolased jagavad ajaloo esiajaks, ajalooliseks ajaks ja lähiajalooks. Ajalooline aeg algab kirjalike allikate tekkimisega. Lähiajalugu algab 20. sajandi algusega.

Karjääritest

Karjääritest on oluline selleks, et sa saaksid tegeleda oma unistuste tööga. Eriti kasulik on see siis, kui sa ei tea, mis on su unistuste töö.

Testi leiab sellelt lehelt:

(Vajuta sõna lehelt peale).

Karjääritest

Enamasti valime karjääri ja töö, mis võimaldab meil täielikult rakendada oma võimeid ning saavutada individuaalseid eesmärke. Tehes tööd, mis vastab meie võimetele, tunneme ennast ka õnnelikumana.
Ma loodan, et antud test aitab Sul endas paremini selgusele jõuda.

Erinevate Linnade Linnaosad

ELVA LINN
AM = Arbimäe, lj
JV = Järve, lj
KL = Kesklinn
KU = Kulbilohu, lj
MM = Mahlamäe, lj
MO = Moonuse, lj
PE = Peedu, lj

HAAPSALU LINN
HO = Holmi, lj
KL = Kesklinn, lj
MÄ = Männiku, lj
PL = Paralepa, lj
RS = Randsalu, lj
VL = Vanalinn

KEHRA LINN
KM = Kehramõisa, lj
PP = Põrgupõhja, lj
UA = Uusasula, lj
VA = Vana-asula, lj
ÜJ = Ülejõe, lj

KIVIÕLI LINN
KJ = Küttejõu, lj
LT = Lepatee, lj
SA = Sala-Aru, lj
SP = Soopealse, lj
VN = Varinurme, lj

KOHTLA-JÄRVE LINN
A = Ahtme linnaosa
II = Iidla, lj
J = Järve linnaosa
K = Kukruse linnaosa
KE = Keskelurajoon
KÄ = Käva, lj
LÕ = Lõunaelurajoon
O = Oru linnaosa
PU = Puru, lj
PÕ = Põhjaelurajoon
S = Sompa linnaosa
SI = Sirgala, lj
TA = Tammiku, lj
V = Viivikonna linnaosa
VA = Vana-Ahtme, lj
VL = Vanalinn

KURESSAARE LINN
IN = Ida-Niidu, lj
KL = Kesklinn
KM = Kellamäe, lj
MA = Marientali, lj
PÕ = Põllu alev
RS = Roomassaare, lj
SM = Smuuli, lj
SU = Suuremõisa, lj
TO = Tori, lj

MAARDU LINN
KD = Kroodi, lj
KV = Kallavere, lj
KÄ = Kärmu, lj
MG = Muuga, lj
MGs = Muuga sadam, pk
MGu = Uus-Muuga, all-lj
TS = Tarasoo, lj

NARVA LINN
JL = Joala
JO = Joaoru
KA = Kadastiku
KH = Kreenholmi
KL = Kesklinn
KS = Kõrgesoo
KU = Kulgu
KUv = Veekulgu
LS = Kudruküla (Leekovasoo)
NE = Narva eeslinn
OL = Olgina
PE = Peetri eeslinn
PM = Paemurru
SV = Siivertsi
TE = Tallinna eeslinn
UK = Uusküla
VL = Vanalinn
VS = Väike-Soldina

OTEPÄÄ LINN
HS = Hundisoo, lj
KL = Kesklinn, lj
OA = Otepää aedlinn
OM = Otepää mets

PÕLVA LINN
JM = Jaama, lj
KL = Kesklinn
LI = Lina, lj
ÄO = Ähnioru, lj

PÄRNU LINN
KL = Kesklinn, linnaosa
KLk = Karja alev
KLl = Loosi, lj
KLm = Meriküla, lj
KLp = Papiniidu, lj
KLr = Riia alev
LD = Lodja linnaosa
RK = Raeküla linnaosa
RM = Rääma linnaosa
RMn = Niidu, lj
TM = Tammiste linnaosa
VP = Vana-Pärnu linnaosa
ÜJ = Ülejõe linnaosa
ÜJv = Vingiküla, lj

RAKVERE LINN
KL = Kesklinn
KV = Kondivalu, lj
LI = Lilleoru, lj
MK = Moonaküla, lj
PA = Palermo, lj
PI = Piira, lj
PM = Paemurru, lj
PS = Pagusoo, lj
RV = Roodevälja, lj
TA = Tammikualuse, lj

RAPLA LINN
JM = Jaama, lj
KL = Kesklinn, lj
KU = Kuusiku, lj
LM = Laadamäe, lj
MM = Mahlamäe, lj
VK = Veneküla, lj

RÄPINA LINN
JM = Jaama, lj
KE = Keskus, lj
PK = Pilpaküla, lj
SP = Sillapää, lj

TALLINN
AE = Aegna, lj
AS = Astangu, lj
H = Haabersti linnaosa
HB = Haabersti, lj
HI = Hiiu, lj
I = Pirita linnaosa
IR = Iru, lj
JU = Juhkentali, lj
JV = Järve, lj
K = Kesklinn, linnaosa
KA = Kadaka, lj
KB = Kassisaba, lj
KE = Keldrimäe, lj
KG = Kadriorg, lj
KI = Kivimäe, lj
KJ = Karjamaa, lj
KJh = Hundipea, all-lj
KK = Kakumäe, lj
KL = Kloostrimetsa, lj
KM = Kalamaja, lj
KO = Kompassi, lj
KP = Kopli, lj
KR = Katleri, lj
KS = Kose, lj
KSk = Kose-Kallaste, all-lj
KSl = Lükati, all-lj
KSv = Varsaallika, all-lj
KT = Kitseküla, lj
KU = Kuristiku, lj
KÕ = Kurepõllu, lj
KÜ = Kelmiküla, lj
L = Lasnamäe linnaosa
LA = Laiaküla, lj
LE = Lepiku, lj
LG = Laagri, lj
LK = Lilleküla, lj
LKl = Lille, all-lj
LKm = Mooni, all-lj
LKn = Linnu, all-lj
LKr = Marja, all-lj
LN = Laagna, lj
LO = Loopealse, lj
LU = Luite, lj
LV = Liiva, lj
M = Mustamäe linnaosa
MA = Maakri, lj
ME = Merimetsa, lj
MH = Mähe, lj
MHa = Mähe aedlinn, all-lj
MHk = Kaasiku, all-lj
MJ = Mustjõe, lj
MK = Mustakivi, lj
MN = Männiku, lj
MR = Maarjamäe, lj
MU = Mustamäe, lj
MV = Merivälja, lj
MÕ = Mõigu, lj
MÜ = Mäeküla, lj
N = Nõmme linnaosa
NÕ = Nõmme, lj
P = Põhja-Tallinn, linnaosa
PA = Pae, lj
PI = Pirita, lj
PJ = Paljassaare, lj
PK = Pääsküla, lj
PKv = Vana-Pääsküla, all-lj
PL = Pelgulinn, lj
PR = Pelguranna, lj
PS = Priisle, lj
PV = Pikaliiva, lj
PVv = Vikimõisa, all-lj
PÄ = Paevälja, lj
PÄp = Paekalda kvartal
R = Kristiine linnaosa
RA = Raua, lj
RD = Raudalu, lj
RM = Rahumäe, lj
RO = Rocca al Mare, lj
SD = Sadama, lj
SE = Seli, lj
SI = Siili, lj
SK = Sibulaküla, lj
SM = Sõjamäe, lj
SMs = Sõstramäe, all-lj
SP = Sikupilli, lj
ST = Sitsi, lj
SÄ = Sääse, lj
SÜ = Südalinn, lj
TA = Tatari, lj
TD = Tondi, lj
TI = Tiskre, lj
TIj = Jõeküla, all-lj
TM = Tõnismäe, lj
TP = Torupilli, lj
TR = Tondiraba, lj
UL = Uuslinn, lj
UM = Uus Maailm, lj
VI = Vismeistri, lj
VL = Vanalinn, lj
VLa = All-linn, all-lj
VLt = Toompea, all-lj
VM = Vana-Mustamäe, lj
VR = Veerenni, lj
VS = Veskimetsa, lj
VÕ = Väike-Õismäe, lj
VÄ = Väo, lj
ÕM = Õismäe, lj
ÜJ = Ülemiste järv
ÜL = Ülemiste, lj

TARTU LINN
AL = Annelinn, lj
IH = Ihaste, lj
JM = Jaamamõisa, lj
KL = Kesklinn, lj
KLv = Vanalinn, all-lj
KR = Karlova, lj
MM = Maarjamõisa, lj
RK = Raadi-Kruusamäe, lj
RL = Ränilinn, lj
RP = Ropka, lj
RT = Ropka tööstusrajoon
SL = Supilinn, lj
TL = Tammelinn, lj
TV = Tähtvere, lj
VA = Variku, lj
VE = Veeriku, lj
VK = Vaksali, lj

VALGA LINN
KL = Kesklinn
LA = Laatsi
PI = Pilpaküla
PU = Puraküla
RT = Kapsamõisa (Raudteetaguse)
TA = Tambre linnaosa

VILJANDI LINN
KI = Kivistiku, lj
KK = Kantreküla, lj
KL = Kesklinn
KM = Kantremaa, lj
KU = Kullamäe, lj
MM = Männimäe, lj
PL = Paalalinn
PM = Peetrimõisa, lj
UV = Uueveski, lj
VA = Valuoja, lj
VK = Vaksali, lj
VL = Vanalinn

VÕRU LINN
KL = Kesklinn
KO = Kose, lj
KU = Kubja, lj
LI = Liitva, lj
NM = Nöörimaa, lj
VL = Võlsi, lj
VS = Võrusoo, lj
See on nii 2018. aasta septembri seisuga. Ehk haldusreformi järgse aja seisuga.