Elkesaid

Elkesaid olid juudakristlik rühmitus (erakond), kes said nime 1. sajandi lõpul Süürias tegutsenud prohvet Elkesai (Elchasai, Elxai) järgi.

Sufism

Sufism (araabia keeles التصوف‎‎ al-taṣawwuf 'villast kandma') on islami müstiline vool, mis on suunatud vahetu isikliku kogemuse kaudu jumaliku tõe ja armastuse otsingutele.
Mõiste "sufism" on tuletatud araabia sõnast sufi (صُوفِيّ ṣūfī) ja seda kasutatakse Läänes alates 19. sajandi algusest. Sõna sufi tuleneb sõnast ṣūf (صُوف) 'vill', mis on viide varaste islamiaskeetide villasele rüüle. Sufisid nimetatakse ka fuqara (araabia keeles 'vaesed', ainsus faqir) ja darvish (pärsia keeles). Nendest tulenevad eesti keeles sõnad fakiir ja derviš.
Sufid jagunevad arvukatesse vennaskondadesse, mille tõekspidamised ja praktika erinevad. Enamik sufivennaskondi (tariqa) on sunniitliku taustaga, kuid leidub ka šiiitlikke vennaskondi.

Ajalugu

Asketismi periood

Sufism tekkis reaktsioonina varase Umaijaadide perioodi (661–749) ilmalikkusele. Askeedid mõtisklesid pidevalt Koraani kirjakohtade üle, mis kõnelesid viimsestpäevast, mistõttu neid hakati nimetama ka "neiks, kes alati nutavad" ja "neiks, kes peavad seda maailma hädade hurtsikuks". Nad eristusid muudest usklikest Koraani ja tavade täpse järgimise, rohkete vagade tegude ning öiste palvuste poolest.

Klassikaline perioodRedigeeri

Al-Başrah'st pärinev naine Rabi'ah al-'Adawiyah (surnud 801) tõi askeetlusse jumaliku armastuse aspekti. Sufi ideealiks sai isetu jumalaarmastus, lootuseta paradiisile ja kartuseta põrgu ees. Rabi'ah'le järgnenud aastakümnetel suurenesid müstilised tendentsid kõikjal islamimaailmas, osaliselt ideede vahetuse tõttu kristlike erakutega. Mõned eelnenud perioodi müstikud olid keskendunud täielikule usaldusele Jumala suhtes (tawakkul), millest sai samuti sufismi keskne mõiste.
Sufismi Iraagi koolkond sai tuntuks oma range enesevalitsuse ning psühholoogiliste sisekaemuste poolest. Iraagi koolkonna loojaks oli 857. aastal surnud al-Muhasibi, kes uskus, et askeesi ainus eesmärk saab olla hinge puhastamine selle ettevalmistamiseks kohtumiseks jumalaga. Junayd Bagdadist (surnud 910) arendas klassikalisi ideid kainusest ja tarkusest ning temani viivad kõik praegused sufitraditsiooni liinid. Jumaliku armastuse mõiste oli tähtis Nuri ja Sumnun "Armastaja" juures.
Sufismi koolkonnad:
Egiptuse koolkond:
Egiptuse koolkonnas kasutas nuubialane Dhūl-Nūn al-Miṣrī (surnud 859) esimest korda ma'rifah ('sisemine teadmine') mõistet, vastandumaks õpetatusele. Hümnitaolistes palvetes ühendas ta kogu looduse jumala ülistamiseks. See idee põhines koraanil ning seda arendati edasi hilisemas pärsia ja türgi luules.
Iraani koolkond:
Iraani koolkonna liige Abū Yazīd al-Bisṭāmī (surnud 874) esindas "mina" purustamise olulist doktriini (fana). Tema ütluste omapärane sümbolism ennetab hilisemate müstiliste luuletajate terminoloogiat.
Sahl at-Tustari (surnud u. 896) ja mõned teised esitasid esimesed müstilistel kogemustel põhinevad spekulatsioonid inimese ja prohveti (Muhammadi) loomuse kohta. Al-Hakim at-Tirmidhi (surnud 898) võttis üle hellenistlikke ideid. Sahl at-Tustari õpilane al-Husayn ibn Mansur al-Hallaj sai tuntuks ütlusega ana al-haqq ('mina olen tõde', st 'mina olen Jumal'), mida hiljem tõlgendati panteistlikult, kuid mis tegelikult on tema huwa huwa teooria kokkuvõte: Jumal olevat armastanud ennast oma olemuses ning loonud Aadama, st inimese, "omaenese näo järgi." Oma õpetuste kuulutamise tagajärjel hukati ta Bagdadis 922. aastal.
Varastel sajanditel edastati sufiideid väikestes ringkondades. 10. sajandil hakati sufismi seisukohtade kohta raamatuid kirjutama, et rahustada ortodoksseid ringkondasid. Abu Talib Makki, Sarraji, Kalabadhi, Qushayri ja Hujviri teostest nähtub autorite püüd sufismi kaitsta selle ortodoksset iseloomu näidates.
Klassikalise sufismi viimane suurkuju oli Abu Hamid Al-Ghazali (surnud 1111), kes kirjutas teose "Ihya' 'ulum ad-din" ("Usuteaduste elustamine"), mis propageeris mõõdukat müstitsismi vastandina tõusva populaarsusega Jumalat ja maailma võrdsustavatele teosoofilistele vooludele. Tema noorem vend Ahmad al-Ghazali kirjutas ühe peenematest uitmõtete kogumikest (sawanih) müstilise armastuse kohta, millest seejärel sai pärsia luule põhimotiiv.

Vennaskondade periood

Pisut hiljem hakkasid tekkima sufivennaskonnad. Kuigi 13. sajandit varjutasid mongolite sissetung islamimaailma idaaladele ning Abbasiidide kalifaadi lõpp, oli see ühtlasi sufismi kuldajastu. Hispaania päritolu Ibn al'Arabi lõi kõikehõlmava Jumala ja maailma suhteid käsitleva süsteemi, millest sai "olemise ühtsuse" (wahdat al-wujud) teooria nurgakivi. Selle teooria järgi olevat kogu eksistents üks ning jumaliku tegelikkuse ilming. Tema egiptuse päritoluga kaasaegne Ibn al-Fārid kirjutas mõned kõige kaunimad araabiakeelsed müstilised luuletused. Pärsia luuletaja ja viljakas müstiliste tekstide autor Farīd ud-Dīn 'Attār (surnud umbes 1220) ja Kesk-Aasia päritolu Nājm ūd-Dīn Kubrā (surnud umbes 1220) esitasid üksikasjalikke kirjeldusi psühholoogilistest läbielamistest, mida müstikul tuleb läbida.
Suurim pärsia luuletaja Jalāl-ad-Dīn Rūmī (1207–1273) pühendas oma luule ränddervišile Shams ad-Dinile. Rumi didaktiline poeem "Masnavi" on pärsiakeelsete müstikute jaoks tähtsuselt järgnev üksnes Koraanile. Rumi järgijad lõid temast innustatult Mevlevi vennaskonna, pöörlevate dervišite organisatsiooni, mille liikmed otsivad ekstaasi keerukas muusikalise saatega tantsurituaalis.
Rumi noorem kaasaegne Yunus Emre pani aluse türgikeelsele müstilisele luulele, mida säilitati Bektashiyah (Bektaši) dervišite vennaskonnas. Egiptuses asutas ash-Shadhili (surnud 1258) Shadhiliyah vennaskonna, mille peamine autor Ibn "Ata" Allah Aleksandriast on tuntud aforismide (hikam) poolest.
Sel ajal olid sufismi põhilised ideaalid levinud kogu islamimaailmas; Indias oli islamiühiskonna kujunemisel sufidel suur roll. Hiljem lähenesid india sufid kohalikule müstitsismile jumaliku ühtsuse rõhutamisega, mille tulemuseks oli monismitaoline arusaam ainult ühest reaalsusest, milles vahetegemine Jumala ja maailma (inimese) vahel kipub täielikult kaduma. Mogul Akbari (surnud 1605) sünkretistlikud püüdlused erinevate usundite ja praktikate kombineerimisel olid ortodokssetele muslimitele vastuvõetamatud. Vastutegevust viis läbi 14. sajandil asutatud Kesk-Aasia päritolu Naqshbandīyah vennaskond. Vastandina wahdat al-wujud ('olemise ühtsus') kloosterlikele vooludele kaitsesid Naqshbandīyah wahdat al-shuhudi ('nägemuse ühtsust'), subjektiivset kogemust ühtsusest, mis esineb üksnes uskliku meeles ja mitte objektiivselt. Ahmad Sirhindi (surnud 1624) oli selle liikumise eestvedaja Indias. Tema taotlused pühadusele olid erakordselt julged: ta pidas ennast jumaliku väega universumi isandaks. Tema soovimatus nõustuda inimese ja Jumala ühendusega ja tema kaine seadusest lähtuv meelelaad tõid talle palju järgijaid, mogulite õukonnast Indias Türgini. 18. sajandil püüdis Shah Wali Allah Delhist jõuda kahe vastandliku müstitsismikoolkonna lepituseni; samuti oli ta poliitiliselt aktiivne ja tõlkis Koraani pärsia keelde, mis oli mogulite õukonna ametlik keel. Mir Dard jt 18. sajandi india sufimüstikud omasid otsustavat tähtsust tekkiva urdukeelse luule kujunemisel.
Islamimaailma araabiakeelsetes osades leidub peale 1500. aastat vaid üksikuid olulisi müstilisi autoreid, näiteks ash-Sha'rani Egiptuses (surnud 1565) ja Abd al-Ghani Süürias (surnud 1731). Türgist pärinesid mitmed 17. ja 18. sajandi olulised müstilised luuletajad. Vennaskondade tähtsus ei vähenenud, vaid tekkisid uued ja kirjanduses leidus endiselt müstilisi ideid ja väljendeid.

Kaasaeg

Islamimaailma poliitilised ja sotsiaalsed reformaatorid on sufismi üldiselt pidanud reaktsiooniliseks ning kaasaja ühiskonna arengut takistavaks. Nii näiteks keelustas Kemal Atatürk 1925. aastal Türgi dervišivennaskonnad.
Tänapäeval on sufism levinud Läände, samas lävides selle teaduse ja filosoofiaga. Olulisemad kaasaja sufid on olnud Salaheddin Ali Nader Shah Angha, Shah Maghsoud Sadegh Angha, Hazrat Inayat Khan, Idries Shah, Bawa Muhaiyaddeen, Muzaffer Ozak, Javad Nurbakhsh, Nuh Ha Mim Keller, Samuel L. Lewis, Muhammed Ahmed Qadri ja Shaykh Sidi Muhammad al-Jamal.

Vahhabism 

Hävitatud kalmistu Medinas

Vahhabism (ar الوهابية‎ al-Wahhābiya(h)) on Najdist pärit salafistliku teoloogi Muhammad ibn Abd al-Wahhabi (ar محمد بن عبد الوهاب‎; 1703–1792) algatatud (tema sõnul taaselustatud) ultrakonservatiivneusuliikumine islami puhastamiseks uuendustest (ar بدعة bid‘ah). 18. sajandil asutatud vahhabismi esindajad eitavad sufismi ja igasugust usulist uuendamist ning peavad eeskujuks ja mõõdupuuks vaid prohvet Muhammadi ja tema kogukonna tavasid. Vahhabism on Saudi Araabia ametlik usupoliitika.
Ibn Abd al-Wahhabit mõjutasid Ibn Taymiyya kirjutised. Sellest tulenevalt oli ta vastu keskaegsele usutõlgendamisele, ta nõudis Koraani ja prohveti õpetussõnade (ar الحديث al-ḥadīth) järgimist, sarjas araablaste moraalset langust ja poliitilist nõrkust ning mõistis hukka idolaatria ehk pühakute, pühamute ja kalmude austamise. Väites, et need, kes ei jaga tema vaateid, pole õiged muslimid, andis ta Araabia poolsaare keskplatoo Diriyah'i ja Najdi valitsejaile ning saudi hõimupealikule Muhammad ibn Saudile õiguse naabreid rünnata, kuigi Koraan keelab muslimitel omavahel sõdida. Sellest usulis-poliitilisest liidust sündis üksteise järel kolm Saudi riiki. Saudi Araabia rahastatud pühamute, koolide ja heategevusprogrammide tõttu kasvab vahhabism suur mõju ka mujal islamimaailmas.
Koolkonna alus on täielik monoteism (ar توحيد tawḥīd) ehk usk ühtainsasse Jumalasse. See on viinud varase islami mälestiste hävitamiseni Saudi Araabias, eelkõige selle lääneosas Hejazi piirkonnas, Meka ja Medina lähikonnas. Prohvet Muhammadi ja islami algusega seotud mošeed, kalmud, ajaloolised paigad ja elumajad hävitati, et Medinas Masjid al-Nabawi ja Mekas Masjid al-Harami mošee juurdeehitistele ruumi teha. Saudi kuninga ehk Mõlema Pühamu Hoidja (ar خادم الحرمين الشريفين khādim al-ḥaramain al-šarīfain) esindajad väidavad, et sel viisil püütakse mahutada rohkem hadži palverändureid. Vastased aga näevad seda kui riiklikult toetatud vahhabistlikku usupuhastust, mis äärmusliku monoteismi vaimus võitleb igasuguse pühaduse austamise vastu, kartes, et vahendajad inimese suhtlemisel Jumalaga võiksid viia idolaatria ja polüteismini (ar شرك‎ širk)

Salafism

Salafism (araabia keeles ‏السلفية‎ as-salafiyya, salafi < eelkäija, esivanemad) on islami uususund. See on äärmusideoloogia, uusfundamentalistlik (ultrakonservatiivne) suund sunni islamis. Salafistid on väljaspool Saudi Araabiat asuvad vahabistid. (Vahhabiitliku islami levitamise võimukeskus on Saudi Araabia, millel on islamiorganisatsioonide kaudu mõju ka Eesti moslemikogukonnas.) 19. sajandi poliitilise ideoloogiana on salafism islamismi eelkäija.
Sunniitide konservatiivne vool salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde. Nad on eriti mõjuvõimsad Saudi Araabias, Kataris ja Araabia Ühendemiraatides ning selles võib eristada kolme suunda:

1. fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid)
2. aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism)
3. džihadistid (võitlev, qutbistid); terroriorganisatsioonid: Al-Nusra, Islamiriik (IS)

Salafismi pooldajaid nimetatakse salafideks. Osama bin Ladeni eeskujuks olid Alžeerias võitlevad salafid.
Eelkäijad, austatud (arab. as-Salaf aṣ-Ṣāliḥ) on moslemite kolm esimest põlvkonda. Nad tundsid Muhammadi või neid, kes temaga kokku puutusid, järgijaid (arab. Tabi’un). Kolmas põlvkond oli järgijate järgijad (arab. Atba’ at-tabi’in). Viimane kolmanda põlve salafi oli Ahmad bin Hanbal (suri 855 m.a.j). Ta rajas õiguskooli, mis oli tähtis islami levimisel. Hiljem hakati salafideks nimetama õpetlasi, nt Ibn Taimiyya (1263–1328) ja Muhammad ibn Abd al-Wahhab (1703–1792). Viimane rajas vahhabismi.
19. sajandil püüdsid salafistid uuendada kogukonda ja tehnoloogiat. 20. sajandi teisel poolel muutusid nad uusfundamentalistideks. 21. sajandi alguseks olid neist kujunenud islami terrorirismi eestvedajad. 11. septembri terrorirünnakute korraldajad olid kõik salafid.
Ideoloogiliselt pakub salafism identiteediotsingutes selgepiirilist vastandumist Lääne mõjudele, mida Süüria kontekstis võib kergesti siduda vastupanuga sekulaarsele Assadi režiimile, aga Iraagis vastupanuga nende mõistes väärusuliste šiiitide juhitavale valitsusele.
Salafistide hinnangul on tänapäevase islami järgimisega kaasnenud islami "vale" tõlgendamine. Sellest lähtuvalt on salafismi kohaselt vaja järgida algupärast "puhast" islamit viisil, kuidas seda tõlgendasid prohvet Muhamed ja tema lähedasemad õpilased. Salafistide käsituses peaks moslemite elu olema korraldatud nagu 7.–9. sajandil. "Puhta" islami alusteks on kõrgeima otsustaja, ainujumala Allahi pidev rõhutamine, vastuseis usu-uuendustele, nn mittetõeliste moslemite usust taganejateks kuulutamine ja uskmatute vastase püha sõja ehk džihaadi propageerimine. Salafismi kohaselt on islam ülimuslik kõigi teiste religioonide ja nende järgijate ees, kes peavad kas islamiriigile poliitiliselt alluma või kuuluma hävitamisele. Salafistidest lähtuv oht riigile ja tema elanikkonnale tuleneb nende poliitilisest eesmärgist kehtestada islamiseadustel ehk šariaadil põhinev ühiskondlik kord, mis läheb põhimõttelisse vastuollu läänelikel arusaamadel põhineva ühiskonnakorraldusega.

Ismailiidid

Ismailiidid on üks šiiitide hulka kuuluv islamiusuliste kogukond.
Nad elavad tänapäeval peamiselt Indias, Pakistanis, Afganistanis, Tadžikistanis, Süürias ja hajali läänemaailmas.

Voolud ja rühmad

• tänapäeva rühmitused
  • nizariidid vaata ka Aga Khan IV
  • mustaliidid
    • Dawudi (Da'udi, Dawoodi) mustaliidid
    • Sulaymani mustaliidid
    • Aliyya mustaliidid
• ajaloolised rühmitused
  • karmaadid
  • fatimiidid
  • assassiinid
• ismailiitidest alguse saanud rühmitused
  • druusid
  • alaviidid

Ajalugu

Ismailiidid kujunesid välja Abbasiidide valitsemise ajal. Kuuenda šiiidi imaami surma järel 765 puhkenud järglusetüli käigus lõid ismailiidid lahku. Nad tõusid esile Süürias ja Pärsias ning võitlesid Ali õiguste eest. Nad said nime Ismail ibn Djafari, Ali seitsmenda põlve järeltulija, Jafar As-Sadiqi vanema poja järgi, keda nad tunnistasid seitsmendaks imaamiks. Imamiidid tunnistavad seitsmendaks imaamiks Jafar As-Sadiqi nooremat poega Musa al-Kazimi. Algselt tunnistasid ismailiidid seitset imaami, hiljem tekkisid aga mitmesugused voolud ja suunad.
Sunniidid kiusasid ismailiite taga. Imamiidid olid nende suhtes väga skeptilised.
9. sajandi Bahreinis ja Omaanis oli qaramiitlik-ismailiitlik riik. 10. sajandil rajasid fatimiidid riigi, mida hüüti Kalifaadiks. 969 vallutasid nad Kairo.
Fatimiididest pärinevad ismailiitide tänini eksisteerivad põhiharud. Aastal 1094 lõhenesid nizariitideks ja mustaliitideks. Ismailiitest võrsusid pärast kaliif Hakimi surma 1021 druusid, kes selle kaliifi surma ei uskunud. Hiljem eemaldusid druusid islami peasuundadest üha enam, nii et neid tänapäeval enam moslemiteks ei peeta. Ka alaviidid tekkisid samal ajal ja samade sündmuste tagajärjel.

Usk

Ismaeliitide teoloogia on palju avaram kui enamikul teistel moslemitel. Mõned näevad selles gnostitsismi ja uusplatonismi elemente. Samuti on väliseid sarnasusi hinduismiga, eriti sakraalmuusika osas. Koraani tõlgendatakse suures osas allegooriliselt. Nõnda dešifreeritakse koraani sõnumeid, mida tekstis otseselt ei sisaldu. Selles osas on ismailiitidel ühisjooni sufide imamiitidega.

Kõikide ismailiitide poolt tunnustatud imaamid

Ismailiitide seitse imaami:

1. ‘Alī ibn Abī Tālib (suri 661)
2. Al-Hasan
3. Al-Husain (suri 680)
4. Ali Zain al-Abidin (suri umbes 713)
5. Muhammad al-Baqir (suri umbes 733)
6. Jafar As-Sadiq (suri 765)
7. Ismail ibn Djafar (väidetavalt mitte surnud, vaid ära kandunud)

Karmaadid uskusid varjatult elavasse seitsmendasse imaamisse. Seda traditsiooni viivad tänapäeval edasi Mumbais elavad mustaliidid. Seevastu nizariidid tunnistavad veel järgmisi imaame.

Mandad

Mandad (ka mandalased) on gnostiliste rühmituste üldinimetus juutluses ja ka gnostilise juudakristliku ristijate rühmituse nimetus. Veeriitusi oluliseks pidanud mandade rühmitus on ainsana kuni tänaseni järjepidevalt säilinud juudakristlik erakond. Selliseid rühmitusi oli meie ajaarvamise esimestel sajanditel mitmeid, nt esseenid ja elkesaid (juudikristlased).
Mandad tekkisid ilmselt ajaarvamise esimestel sajanditel, aga pühad raamatud pandi kirja 7-8. sajandil. Ristijate rühmituse peateos on Ginza.
Mandade päästeusundi rajajat ja päritolu pole teada. Nad vastandusid Jeruusalemma judaismile ja eelistasid päästeõpetuse iraani varianti. See oli sarnane süüria juutluse rahvaliku usuga.
Mandad on ainus tänapäevani järjepidevalt säilinud gnostiline rühmitus. Nend iidne asuala paiknb tänapäeva Iraagi territooriumil. Mõni kogudus leidub ka Iraanis, aga arvukalt emigrantidena Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja ka Euroopas.
Mandade päritolu kohta on kaks oletust. Esimese järgi on mandade rühmitus tekkinud Iisraelis ja vastavalt endi pärimusele asusid mingil ajal ümber Kahejõemaale (Mesopotaamiasse). Teise järgi on rühmitus Kahejõemaal ka tekkinud ja väljaränd Iisraeli algkodust on vaid mandade legend.
Mandade tähtsaim prohvet oli ristija Johannes. Aabrahami, Moosest, Jeesust ja Muhammadi pidasid valeprohvetiteks. Mandadel oli nii ühealgeõpetus (monism; üks maailma looja), kui ka kahesusõpetus (vahendaja loob maailma kellegi ülesandel; dualistlik valguse ja pimeduseriigi vastandamine). On ka maailma tekkimise suund, milles püütakse eelnevaid loomislugusid ühendada.
Tähtsaimaks sakramendiks on ristimine. Päästjaks võib pidada Manda d`Haijeti ?
Mandad pole kokku puutunud Nag Hammadist leitud koptikeelsete gnostiliste tekstidega. Kuid neil on sarnaseid motiive. Mandad pole mõjutatud kristlusest.
Tänapäeval on mandad Iraagis sunnade poolt vaenatud vähemus.

Manilus

Manilus (ka manihheism; Mani kirik) on õpetus, et maailma valitseb hea ja kurja jõudude tasakaal, mitte aga üks täiuslik olend. Manilus oli Mani (u 216–276) katse luua maailmausundit (ehk "universaalreligiooni") zoroastrismi, platonismi, kristluse, budismi ja gnostitsismi osadest. Kosmos jaotati zoroastrismi ja platonismi eeskujul kaheks eraldi asuvaks tegelikkuseks: valgusemaailm ja pimedusemaailm. Aineline maailm, milles inimesed elavad, koosnes Mani arvates mõlemast poolest. Maniluse kõrgaeg oli 3.-5. sajandil.
Mani hakkas prohvetlikku õpetust levitama peale 242. aastat. Pärast Mani surma ja tema poolehoidjate vaenamist levis manilus Iraanist Kogu Lähis-Idasse ja Rooma impeeriumis (Hispaaniani). Manilus levis Iraani, Egiptuse ja Süüria kaudu Prantsusmaale ja Balkani maadesse ning Hiinasse. Kristlik kirik võitles (eesotsas Augustinusega) maniluse vastu kuni 7. sajandini.
Manilus oli riigiusundiks uiguuride riigis. Hiinas keelustati manilus umbes 1374. aastal. Kalifaadis salliti manilasi kuni 9. sajandini. 9. ja 10. sajandil algas ka Kalifaadis manilaste hävitamine. Manilaste jäänused Aasias hävitasid mongolite vallutused.
Euroopas lähtusid manilusest paulikaanid, bogomiilid ja katarid.
Manilus oli kahesusõpetus (dualism), valguse ja pimeduse, keha ja vaimu, headuse ja kurjuse vastandamine. Mani kahesusõpetuse kohaselt vastandub kuri heale algusest peale. „Juba algusest peale seisavad üksteise vastas jumal ja saatan, valgus ja pimedus, hing ja aine (hylê). Kurjusel polnud sealjuures olemust (s.t isikulist kurjust või nn "Saatanat" pole olemas). Viimast arusaama kasutas ka Augustinus teoses "Pihtimused".
Mani kiriku liikmed jagunesid kahte rühma: „valituteks“ ehk „täiuslikeks“ ja „kuulajateks“. „Täiuslikud“ olid vaimulik eliit, nad allusid rangele askeesile (taimetoitlus ja abielutus).
Koguduse lihtliikmed („kuulajad“) pidasid oma tööga „valituid“ ülal ja nad ei pidanud askeetlikult elama. Valitud said päästetud, aga kuulajad said kõrgema taassünni õiguse (st. tasuks elu jooksul tehtud heade tegude eest võisid nad järgmisesse ellu sündida „valitutena“ ning siis saada päästetud).
Mani ihuvaenulikkus oli vastavuses hilisantiikaja kristlaste elutundega.

Alaviidid

Alaviidid Lähis-Idas

Alaviidid (araabia keeles علوية‎ Alawiyyah/Alawīyah) on muslimite usurühm keskse asualaga Süürias Ţarţūsi ja Latakia provintsis.
Alaviite loetakse vahel šiiitide hulka kuuluvaiks, kõik muslimid ei tunnista neid aga islamiusulisteks.
Alaviite on Süüria sunniitliku enamusega elanikkonnas umbes 20%, kuid neil on suur poliitiline võim. Alaviitide sekka kuuluvad Süüriat 1971. aastast valitsenud Assadi perekonda kuuluvad presidendid. Riigi sõjaväe ja luurejuhtide seas on samuti märkimisväärsel hulgal alaviite.
Alaviitide koguarvu on hinnatud kolmele miljonile, neist vähem kui pooled elavad Süürias. Lisaks Süüriale paiknevad alaviitide arvukamad kogukonnad Türgis ning Liibanonis.
Aastatel 1923–1936 oli olemas Alaviidi Riik pealinnaga Latakias.

Druusid

Druusid (araabia keeles درزي, mitmuses دروز, heebrea keeles דרוזים‎) on peamiselt Levandis elav šiiitlikust islamist alguse saanud religioosne kogukond. Sarnaselt teiste ismailiitidega on druusi usundit mõjutanud gnostitsism ja uusplatonism.
Druuside koguarv on 0,8–1,0 miljonit  ja elavad peamiselt Süürias, Liibanonis, Iisraelis ja
Jordaanias. Hinnanguliselt 40–50% elab neist Süürias, 30–40% Liibanonis, 6–7% Iisarelis ja 1–2% Jordaanias. Umbes kaks protsenti druusidest on hajunud laiali ülejäänud Lähis-Ida riikides.
Druusid suhtlevad omavahel araabia keeles.

Arhetüüp

Arhetüüp ( < ladina keeles archetypum < kreeka keeles arkhetypon: arkhe-´"esimene, algne" + typos "tüüp, mudel") on sarnaste isikute, objektide või kontseptsioonide algkuju, millest nad kõik on tõenäoliselt välja kujunenud, kopeerunud, pärinenud või arenenud.
Arhetüüp psühholoogias:
Carl Gustav Jungi analüütilises psühholoogias on arhetüüp kollektiivses alateadvuses püsiv idee või kujund. Jung nimetas neli olulisemat arhetüüpi:

• Mina
• Vari
• Anima
• Animus

Peale selle loetles ta muid arhetüüpseid kujundeid:

• Laps
• Üliinimene, kõikvõimas
• Kangelane
• Ürgema, Kõige ema
• Vana Tark Mees
• Tola

ja muud sellist...
Arhetüüp mütoloogias:

Mütoloogias on arhetüüp müüdi algsele või varasemale tüübile iseloomulik tuumikmüüt, hüpoteetiline algmüüt, mis võib erinevates hilisemates müütides olla mitmeti varieerunud ja edasi arenenud.
Mütoloogilisi arhetüüpe:

• Allilm
• Esimene inimene
• Kultuuriheeros
• Kuujumalus
• Maaema
• Mana
• Päikesejumalus
• Surev ja ülestõusev jumalus
• Taevaisa