Minimalism kunstis

Minimalism on stiil, vool ja suund kunstis, kirjanduses, muusikas ja arhitektuuris, mille iseloomulikuks tunnuseks on võimalikult vähene kaunistuste, ilustuste ja detailide kasutamine ning keskendumine ainult hädavajalikule. 

• 
  
  

Kunst, disain ja arhitektuur

Kazimir Malevitš "Must Ruut" (1915)

Kuigi minimalismile ehk minimaalkunstile omaseid jooni – lihtsust, askeetlikkust, selgust – võib leida juba Vene konstruktivistide loomingus, loetakse traditsiooniliselt minimalismi "alguseks" 1964. aastat, mil esmakordselt eksponeeriti Dan Flavini minimalistlikku installatsiooni "Monument V. Tatlinile", mis oli neoonvalgustitest loodud konstruktsioon, pühendatud vene konstruktivistliku suunda esindavale kunstnikule.

1960. aastate kunstis vastandus minimalism populaarsele abstraktsele ekspressionismile, selle vaba eneseväljenduse ideele. Minimalistlik kunstiteos on teos iseeneses, sellel puudub tavaliselt sümboolne või narratiivne tähendus ja sisu. Sageli kasutati lihtsaid geomeetrilisi kujundeid, kompositsioonid on lihtsad, puhtad.

Minimalismi võib lugeda üheks opkunsti eellaseks.

Minimalismi kujutavas kunstis on Barbara Rose'i eeskujul nimetatud ka ABC-kunstiks.

Arhitektuuris on kuulsaim minimalistliku idee kandja Mies van der Rohe, kes on tuntud minimalismi põhiidee "Less is more" ("Vähem on rohkem") populariseerijana.

Minimalistlik sisekujundus on paljus inspireeritud Jaapani traditsioonilisest sisekujundusest. Kasutatakse lihtsaid (geomeetrilisi) vorme, avatud ruumi, tihti musta ja valget, dekoratsioone ja kaunistusi on minimaalselt. Viimase kümne aasta jooksul on minimalistlik sisekujundus taas olnud populaarne kogu maailmas.

Action painting ehk tegevusmaalikunst

Action painting

Jump to navigation Jump to search

Action Painting

Action painting (tegevusmaal, tegevusmaalikunst) on termin, mida kasutas esimesena (1952. aastal) kriitik Harold Rosenberg, iseloomustamiseks kunstistiili, mille puhul on teose loomise protsess võrdselt oluline või olulisemgi lõpptulemusest.

Action painting on tihedalt seotud abstraktse ekspressionismiga. Väga oluline on teose loomise protsess. Pollock leiutas aastatel 1946–1947 dripping-tehnika ('tilgutamine'), mis muutis teoste loomise lausa etenduseks. Tehnika seisneb selles, et värv niristatakse lõuendile. Oma suuremõõtmelisi teoseid luues kinnitas kunstnik, et see, mis lõuendile jõuab, ei ole teos, vaid tegevus.

Kunstnikud

• Jackson Pollock (1912–1956) action paintingu tuntuim esindaja.
• Willem de Kooning (1904–1997)
• Franz Kline (1910–1962)

Tegevuskunst

Jump to navigation Jump to search

Tegevuskunst on üldnimetus etenduslikkudele kunstivormidele, mis said alguse 1960. aastatel. 

Mõne kunstistiili (nt 1950. aastatel tekkinud action painting) viljelemist, kus tulemuses on oluline osa teose tekke protsessis, on loetud samuti tegevuskunsti hulka.

Tegevuskunsti liigid

• Performance
• Happening
• Action painting

Ekspressiivne ehk lüüriline abstraktsionism

Jump to search

Ronnie Landfield "For William Blake" (1968)

Ekspressiivne abstraktsionism ehk lüüriline abstraktsionism on üks abstraktsionismi vormidest, mille eesmärk on tunnete ja meeleolude väljendamine värvide, rütmide ja erinevate pindade abil.

Ekspressiivse abstraktsionismi esindajateks on Vassili Kandinsky ja Paul Klee.

Geomeetriline ehk konstruktiivne abstraktsionism

Geomeetriline abstraktsionism

Jump to navigation Jump to search

Geomeetriline abstraktsionism; ka konstruktiivne abstraktsionism on üks abstraktsionismi vormidest, kus väljendusvahendiks on teatud kindlad geomeetrilised vormid, värvid ja rütm.

Geomeetrilise abstraktsionismi rajajaks oli Kazimir Malevitš ja Piet Mondrian.

Geomeetrilise abstraktsionismist kasvas välja suprematism, samuti peetakse selle suuna hilisemaks avaldusvormiks 1950. aastatel väljakujunenud opkunsti.

Maalilisejärgne abstraktsionism

Jump to navigation Jump to search

Maalilisejärgne abstraktsionism on suuri puhtaid värvipindu kombineeriv laad maalikunstis, tekkis 1960-ndatel.

Mõiste võttis kasutusele kunstikriitik Clement Greenberg (1909–1994), propageerimaks abstraktse ekspressionismi jõulisele maalilisusele vastanduvat lineaarset ning korrastatumat abstraktsionismi, mis kasvas välja abstraktse ekspressionismi nn meditatiivsemast suunast (Mark Rothko, Barnett Newman).

Taotleti värviväljade terviklikkust, maali ühtsust ja korrapära. Peamised esindajad: Morris Louis, Kenneth Noland, Frank Stella, Ad Reinhardt, Josef Albers.

Abstraktne ekspressionism kunstis

Abstraktne ekspressionism

Jump to navigation Jump to search

Abstraktne ekspressionism on 1940. aastatel Ameerika Ühendriikides abstraktsionismist väljakasvanud kunstivool. Uue kunstivoolu alusepanijateks ja viljelejateks olid 1930–1940. aastatel Euroopast Ameerika Ühendriikidesse siirdunud kunstnikud. Sarnast voolu Euroopas nimetatakse informalismiks.

Abstraktse ekspressionismi esindajateks on Mark Rothko, Jackson Pollock, Franz Kline, Willem de Kooning, Arshile Gorky, Helen Frankenthaler. Eestis on abstraktset ekspressionismi viljelenud näiteks Lola Liivat.

Abstraktsest ekspressionismist arenes välja maalilisejärgne abstraktsionism.

Moodne kunst

Moodne kunst:

Moodne kunst on katustermin erinevatele kunstivooludele ja -suundadele 20. sajandi algusest 1960.-1970. aastateni. Aluse moodsale kunstile panid postimpressionistid.

Moodsa kunsti peajooneks on loobumine looduslähedusest, töödega antakse edasi tundeid ja meeleolusid.

Moodne kunst jaguneb erinevateks kunstivooludeks ja -suundadeks. Iseloomulikuks on mitmete voolude üheaegne esinemine.

Moodsa kunsti voolud ja suunad:

• ekspressionism
• fovism
• kubism
  • kubofuturism
  • orfism
  • purism
  • tubism
• futurism
  • lutšism
• naivism
• dadaism
• sürrealism
• abstraktsionism
  • abstraktne ekspressionism
  • funktsionalism
  • op-kunst
  • minimalism
• konstruktivism
• neodada

Art déco

Art déco (lühend prantsuskeelsest väljendist arts décoratifs, 'dekoratiivkunst') oli populaarne ja modernne dekoratiivkunsti suund aastail 1925–1939, suure depressiooni vältel ja masinaajastu lõppedes, džässmuusika kaasajal.
Eriti populaarne oli dekoratiivkunst sisekujunduses ja tarbekunstis, samas kasutati seda arhitektuuris ja tööstusdisainis, aga ka plakati- ja raamatukujunduses, maali- ja juveliirikunstis, skulptuuris, fotograafias, filmi- ja moekunstis kui ka mujalgi. Kunstisuuna nimetus on tuletatud Esimese maailmasõja järgse esimese rahvusvahelise näituse pealkirjast: "Exposition internationale des arts décoratifs et industriels modernes", mis toimus Pariisis 1925. aastal.

Iseloomustus

Kaasaegselt tõlgendades järgis suund sõltumatult sellele eelnenud belle époque'i aegset juugendlikku (art nouveau) joont ning seda iseloomustas eklektiline segu uusklassitsismist, konstruktivismist, funktsionalismist, modernismist, kubismist ja futurismist. Art déco oli siiski puhtalt otstarbekohast ilu nõudev dekoratiivkunst, mille üks mõjutajaid oli talitluslikku mõtteviisi soosiv Bauhausi koolkond. Seal, kus juugend oli stiliseeritud ja kõverjooneline ning suurlinlik ehk metropoliitne, oli dekoratiivkunst ladus, siksak- või sirgjooneline ja ülemandriliselt kosmopoliitne. Seda on nimetatud "taltunud kubismiks" ja see ei olnud nii looduslähedane kui juugend, vaid rõhus pigem tehnilisusele.
Omamoodi märkimisväärse tõuke suuna kujunemisele andis Tutanhamoni haua leidmine ja avamine Kuningate orus 1922. aasta novembris. See päästis valla ülemaailmse egiptomaania ja kõige sellega seonduva lummuse ja teiste eksootiliste ning näiteks põlisameeriklaste kui ka proletariaatsete motiivide kujutamise kunstis ja käsitöös. Art déco kunstisuuna üldist väljanägemist on raske kirjeldada, aga on öeldud, et selles on modernset "tunneb ära, kui silmata" kvaliteeti.
Elegantselt tähistas dekoratiivkunst helgema tuleviku saabumise ootusärevust ja optimismi, vabaaegset energilist jõudeolekut ja eksootilisi reisimisvõimalusi, kõrgusse pürgivaid hooneid, funktsionaalset ja meisterlikku masinajastut, progressiivset tehnoloogilist läbimurret, priiskavat teatraalsust ja ekstravagantset elevust kui ka luksuslikku glamuuri. Väliselt arhitektuurilise monoliitse mulje jätmiseks kasutati ehituskunstis betooni, stukki, terrakotat ja kumeramaid kivipindasid. Hoonete tipuosad on tihti tornikujulised, ukseavad on kaunistatud ja ümbritsetud kumer-nõgusate pilastrite ja ehisviiludega. Sümmeetriliselt julgetes ja geomeetriliselt nurgelistes ornamentatsioonides või mustrites kasutati peamiste materjalidena peegelpindasid, lakitud puitu, toonitud klaasi, alumiiniumi, kroomterast, roostevaba terast, bakeliiti ja muid plastmasse. Samuti võtsid toonased ookeaniaurikuid, automobiilid, lokomotiivid, aeroplaanid ja tsepeliinid üha rohkem futuristlikuma ning aerodünaamilisema kuju. Kohati oli tähtis ka kuldselt või metalselt läikiva kroomse kuma demonstreerimine.

Dekoratiivkunst arhitektuuris

Art déco näiteid leiab kõikjalt maailmast, peamiselt küll USA ja Euroopa suurlinnadest ehk metropolidest. 1930ndatel kasutati dekoreeriva ajastu stiili laialdaselt avalike hoonete ja raudteejaamade projekteerimisel. Ilmselt kolm selle suuna tuntuimat kõrgehitistest arhitektuurinäidet on New Yorgis asuvad Trump Building, Chrysler Building ja Empire State Building, linna ennast võib pidada antud kunstisuuna hälliks ja alalhoidjaks. Teised tuntud ehitised on veel: Boston Avenue Methodist Church, Times Square Building, Carbide & Carbon Building, American International Building, American Radiator Building, Radio City Music Hall, Rockefeller Center, Waldorf Astoria hotell, The Royal York Hotel, Daily Express Building, Chicago Tribune Building, Chicago Board of Trade Building, LeVeque Tower, Luhrs Tower, Niagara Mohawk Building, Eastern Columbia Building, T&G Building, Griffith observatoorium, Buffalo raekoda, Battersea elektrijaam, Hooveri tamm, Kuldvärava sild, Coit Tower, Lunastaja Kristuse kuju ja kabaree Folies Bergère fassaad. Mitmed Eestile lähimad näited on väiksemal kujul esindatud Stockholmi ja Helsingi südalinnadest (vt Mikael Agricola kirik, pearaudteejaam, hotell Torni, Uusi ylioppilastalo), samal ajal kui Riia kesklinn on just enamasti sellele eelnenud juugendstiilis ehitatud. Küll on aga Riia suursugune keskturg ja Tartu turuhoone (rajati 1936–1938) esindatud uusklassitsistlikus dekoratiivstiilis.

Kuulsamaid esindajaid

Näitlejaid:

• Marlene Dietrich
• Greta Garbo
• Gloria Swanson

Kunstnikke:

• Tamara de Lempicka
• Jean Dupas
• Raphaël Delorme
• Jean-Gabriel Domergue

Disainereid:

• Erté
• René Lalique
• Jean Després
• Émile-Jacques Ruhlmann
• Sonia Delaunay
• Léon Bakst

Illustraatoreid:

• Paul Poiret
• A.M. Cassandre
• Arthur Radebaugh
• Georges Lepape

Skulptoreid:

• Lee Lawrie
• Rene Paul Chambellan
• Joseph-Émile Brunet
• Hildreth Meière
• Jean Dunand
• Paul Manship
• René Buthaud
• Joseph Csaky

Arhitekte:

• Edward Weber
• William van Alen
• William Frederick Lamb

Kunstiareenilt kadumine

Art déco kaotas enda sõdadevahelise tulevikulootuse ja populaarsuse 1930-ndate lõpus (seoses Teise maailmasõja puhkemisega) nii Euroopas kui ka Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, ning hiljem taaselustus inspiratsioonina uuesti 1980. aastate graafilises disainis.

Uusasjalikkus muusikas

Uusasjalikkus (saksa keeles Die neue Sachlichkeit) on muusikas 1920. aastatel tekkinud, ekspressionismile vastandunud suund.

Uusasjalikkuse mõiste tekkis 1923. aastal maalikunstis ja levis sealt teistesse kunstivaldkondadesse. Iseenesest ebaselge tähendusväljaga stiilimõistest kujunes mõne aasta jooksul lööksõna ja lõpuks kogu epohhi iseloomustav mõiste. Laiemas tähenduses iseloomustabki uusasjalikkus 1920. aastate keeruliselt defineeritavat ajastuvaimu. Sõnaga seotud terminoloogiline segadus johtub eelkõige sellest, et mõistet "uusasjalikkus" on tihti seotud maailmavaateliste ja ideoloogiakriitiliste funktsioonidega. Seda kasutati mitte niivõrd kirjeldava, kuivõrd väärtushinnangulise mõistena.

1923. aastal kasutas Mannheimi Kunstihalli juhataja Gustav Friedrich Hartlaub sõna "uusasjalikkus" selleteemalise näituse pealkirjana. Näitusega sooviti vastandada klassitsistlikku ja "kunsti eitusel" põhinevat "tegelikku tänapäevakunsti". Tänapäeval ongi uusasjalikkuse mõiste seotud põhiliselt 1920. aastate maalikunstiga.

1925. aastal levis uusasjalikkuse mõiste teistesse kunstivaldkondadesse.

1. Muusikakriitik H. Strobel võrdleb teisi autoreid järgides uut muusikat ja "uusasjalikku" maalikunsti.
2. Juba 1927. aastal saavutas uusasjalikkuse mõiste nii muusikas kui ka teistes kunstivaldkondades publitsistliku lööksõna tähenduse.
3. Uusasjalikkust hakati siduma muusika uudse ettekandepraktikaga.
4. 1927. aastast kinnistus uusasjalikkuse vastandav seostamine ekspressionismiga.
5. Muusikas seostub uusasjalikkuse mõiste 1920. aastatel levinud n-ö tarbemuusika (Gebrauchsmusik) edendamisega.
6. Lööksõnana kasutati "uusasjalikkust" väga paljude 1920. aastate ajastuvaimu iseloomustavate tendentside üldmõistena.
7. Uusasjalikkuse mõistet hakati muusikakriitika eeskujul kasutama ka 1920. aastate kirjanduse iseloomustamiseks.

Ajastu vaimu iseloomustajana kasutati uuesti avastatud "asjalikkuse" mõistet 1928. aastal sündinud M. Schifferi ja M. Spoliansky kabareerevüüs "Ripub õhus" ("Es liegt in der Luft"). Filosoofias saavutas asjalikkuse mõiste keskse tähenduse ja seda kasutatakse tänaseni tervet epohhi iseloomustava mõistena. Saksa keelest levis uusasjalikkuse mõiste teistesse keeltesse.

Koos uusasjalikkuse mõiste käibeletulekuga hakati ideoloogiakriitika aspektist polemiseerima tendentsidega, mis samastusid tõeluse eest põgenemisega (Flucht vor der Wirklichkeit). Kuigi selline ideoloogiakriitiline aspekt on mõiste kujunemise ajaloo seisukohalt oluline, on selle historiograafiline kasutamiskõlblikkus metoodilistest põhjustest lähtuvalt pigem küsitav.