Heaoluühiskond

Heaoluühiskond on üks sotsiaalriigi lahenditest, kus on saavutatud kõrge elatustase ja kodanike sotsiaalne turvalisus.
Heaoluühiskonna mõiste kasutamine on tänapäeva maailma iseloomustamisel väga tähtis. Paljude riikide valitsused püüdlevad eesmärgi poole, kus riik hoolitseb kodanike eest turvasüsteemide ja erinevate toetuste kaudu. Heaoluühiskonna toimimiseks ning jätkusuutliku arengu tagamiseks on vaja väga efektiivset valitsemis- ja majandussüsteemi. Arenenud riikides on tavaliselt üldine ühiskondlik heaolu juba saavutatud, kuid enamikul arenguriikidel võtab samale tasemele jõudmine veel palju aega.

Heaoluühiskonna mõiste

Heaoluriigi mõiste tekke tõi 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses kaasa inimeste vajaduste suurenemine ning nende täitmisega tekkivate probleemide lahendamiseks vajalike sotsiaalsete süsteemide areng.
Heaoluühiskonnas leevendatakse riigi abiga tururiske ja nende mõju inimese sotsiaalsele toimetulekule. Heaoluühiskond soovib tagada olukorda, kus inimesed saaksid elada vastavalt oma individuaalsetele eelistustele, ilma materiaalsete tingimuste pärast igapäevaselt muretsemata. Heaoluriik areneb välja juhul, kui elanike heaolu tagamine ja elatustaseme tõstmine on kogu riigi tegevuse ühtseks eesmärgiks.
Heaoluühiskond toetab ühiskonna riskigruppe näiteks pensioniplaanide, tervisehoiu, stipendiumide ja töötuskindlustusega. Heaoluriigi negatiivseteks külgedeks on suur tulumaksu koorem, isikliku vastutustunde vähenemine või kadumine ja mugavuse tagaajamine. Heaoluühiskonna tekkega lagunes traditsiooniline, kogukonnakeskne ja religioonile toetuv maailmamudel ning see asendus ateistliku ja minakeskse maailmapildiga.
Heaolu on näitaja, mille abil saab väljendada inimeste vaimset, sotsiaalset ja füüsilist tervist. Riigi tagatud heaolu ja kindel elukvaliteet on seotud nii kodanike arusaamadega kultuurist, üldistest väärtustest, isiklikest eesmärkidest kui ka muredest.
Ühiskondliku heaolu määratlemisel saab kasutada riigi inimarengu, jätkusuutlikkuse, elamiskõlblikkuse, elukvaliteedi ja tõrjutuse kontseptsioone.
Mitmetes Lääneriikides on aastate jooksul välja kujunenud efektiivne ja stabiilne heaoluühiskond, mille enamik liikmeid tunneb end sotsiaalselt ja majanduslikult turvaliselt. Samuti on sellistes riikides tagatud lihtinimese ostujõu märgatav kasv. Heaoluühiskond ei saa välja areneda igas riigis. Peamiseks arenguriikide probleemiks on ressursside vähesus ning vajalike majanduslike ja poliitiliste süsteemide puudumine või nõrkus.

Heaoluühiskonna lahendid

Heaoluriigi lahendusi on püütud klassifitseerida sotsiaalpoliitiliste uurimuste raames. Neist tuntuimad on Richard Titmuss'i ja Gösta Esping-Anderseni jaotused. Viimane võttis heaoluriikide jaotuse aluseks sotsiaalse riski kandja ja heaoluteenuste pakkuja isiku:

• Põhjamaade (sotsiaaldemokraatlikus) mudelis lasub vastutus võrdse toimetuleku kindlustamise eest valitsusinstitutsioonidel. Sotsiaalkindlustusega on kaetud kogu elanikkond (varem vaid kodanikud) ning sellest tulenevaid kulud kaetakse maksudest saadud vahenditega.
• Kesk-Euroopa (konservatiivses) mudelis lasub põhivastutus perekonnal, mille liikmed peavad vastastikku hoolitsema nii laste kui ka vanurite toimetuleku eest. Saksa mudelile on iseloomulik see, et palgatööl käib vaid mees, kellele palga maksmisel arvestatakse ka tema ülalpidamisel olevat perekonda. Vahemere ja Iirimaa katoliiklikes ühiskondades on perekonna roll selles valdkonnas veelgi suurem.
• Anglo-ameerika (liberaalses) mudelis vastutab toimetuleku eest inimene ise. Selles heaolumudelis jäävad tulu ülekanded tagasihoidlikeks, igaüks peab ise kindlustama enda toimetulekut ootamatuteks raskusteks ja vanadusperioodiks endale sobival viisil. See võib toimuda nii ise tööd tehes ja vara kogudes või kindlustust sisse ostes ning seeläbi kasutada olevaid vahendeid kasutades. Kindlustus võib olla ettevõtte-, tegevusvaldkonna- või äriteenuse põhine, ning väljamaksed võivad toimuda kas solidaarsus- või personaalsusprintsiipi järgides. Need, kel toimetulekuvahendid puuduvad jagatakse kaheks: abi väärivateks ja abi mitte väärivateks. Valitsusinstitutsioonid võivad abistada esimesi, teistel jääb loota vaid heategevuslike organisatsioonide poolt pakutavale abile.  

Heaoluühiskonna näitajad

Riikide arengutaset saab mõõta paljude näitajate alusel. Üheks tuntumaks ja kasutatumaks näitajaks on ÜRO arendusprogrammi avaldatav inimarengu indeks. Statistiline näitaja võtab numbrilisel skaalal arvesse inimarengu kolme aspekti: keskmist eluiga, haridustaset ja üldist elatustaset.
Riikide jõukuse ja heaolutaseme võrdlemiseks kasutatakse ka Legatumi instituudis avaldatavat indeksit, mis põhineb 89 muutujal.
Elanike heaolu hindamiseks riigisiseselt on võimalik analüüsida erinevaid sotsiaalkaitse valdkondi.
Heaoluühiskonna ajaloost:

Ülesanne: Kirjutada jutt (1lk) teemal, kas Eesti on heaoluühiskond.

Suurriigid

Ajaloost: 

20. sajandi suurriikideks olid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid.

Praegu:

Mina peaks suurriigiks Ameerika Ühendriike, Venemaad, Hiinat. Kiiresti tõusev riik on ka India.

Neist neljast riigist on maailma juhtriigiks Praegu Ameerika Ühendriigid. Lähiajal ükski teine riik teda sealt kukutada ei saa (Kui Euroopa Liit riigiks ei ühine), kuid kaugemas tulevikus ~40-60 aasta pärast, võivad mõned riigid juba ta kukutada.
TÕUS EI TÄHENDA VAID KAUBANDUST: Viimasel ajal on tavapäratult palju räägitud „Aasia sajandist“ ja Aasia tõusust ning sellega seoses Lääne taandumisest, kuid vähesed on osutanud faktile, et erinevalt Läänest pole ühtset Aasiat olemaski. Leslie Leino räägib, miks asjad nii on.
 Me õpime koolis geograafiatunnis kaarti tundma ning oskame leida üles geograafilise koosluse nimetusega Aasia. Seal on võimsa ajalooga päris mitu riiki. Kuid just nimelt mitu riiki. Need on riigid, mille huvid, kultuur, religioon, asukoht, ühiskonnakorraldus jne on niivõrd erinevad, et Läänele vastandumiseks pole geopoliitilisel kaardil mingit Läänt üle trumpavat Aasiat olemas.
Lääne ühtsus on enam kui kaubandus
20. sajandil oli meil Jaapan, mis N. Liidu varjus oli retoorika kohaselt kohe-kohe Läänt kukutamas ning 21. sajandil on Jaapan asendunud Hiinaga, mis maailma kõige-kõige projektide ja majandusjõuks number üks tõustes USA hegemooniat ähvardab kõigutama hakata. Tegelikkus aga ei pruugi üldsegi nii lihtne olla.
Kuigi Hiina natsionalistist reporter Rui Chenggang tituleeris 2010. aastal Seoulis USA president Obama visiidi ajal end Obama poole pöördudes Aasia esindajaks, on raudkindel fakt see, et Aasias pole mitte ühtegi riiki, kes vabatahtlikult ja lahkest sõprusest oma esindatuse Hiinale kingiks. Hiinal pole mitte ühtegi usaldusväärset sõpra, mitte ühtegi hingekaaslast, kellega suheldes lõpuni aus olla. Ei ole seda ka teistel suurriikidel nagu Jaapan, India, Lõuna-Korea ja Indoneesia. Läänt aga seevastu seobki ühtsus – Euroopa (mõned Ida-Euroopa riigid välja jättes), USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa. Sellist kontinentide vahelist ega sisest kooslust ei ole Aasial vastu panna ning seepärast ei saa me Lääne kadumist kuulutades rääkida Aasia kui sellise tõusust.
Lääne ühtsus on midagi palju enamat kui vaid kaubandus. See on jagatud väärtuste süsteem, ühtne kultuuriruum, mis toimib rohujuure tasandil. Aasia riikideüleses suhtluses puudub täielikult selline samastumine, kuigi teatud reservatsioonidega võiks lähimaks sarnaseks koosluseks pidada ASEAN-i. Näiteks Aasias reisides teretavad ja kõnetavad võhivõõrad läänlased üksteist, kuid aasialased seda Läänes ei tee, sest neil pole ühtset identiteeti ega ühtset tunnetust.
Aasias kardavad kõik kõiki
Hea küll, me võime öelda, et Aasias asuvad riigid arenevad metsiku kiirusega, kuid kas me saame sellele kooslusele panna ühise nimetuse Ida suure tähega? Ida versus Lääs? Kindlasti mitte. Jaapan pelgab Hiinat, Põhja-Korea Lõuna-Koread, Lõuna-Korea Jaapanit, Tai Vietnami, Kambodža Taid, Filipiinid Vietnami, Bangladesh Myanmari, Afganistan Pakistani, Pakistan ja Maldiivid Indiat, India Hiinat, Usbekistan Kasahstani, Kasahstan Hiinat, Iraan Saudi Araabiat, Kuveit Iraaki, Aserbaidžaan Armeeniat, Liibanon Süüriat jne, jne.
Kus on Aasias ühtsus, mis suudaks tõsimeelselt Läänega, selle suure tähega, konkureerida? Seda pole. Aasia on niivõrd killustunud, et ühtse koosluse kujunemiseks ei piisa mitte isegi ühest sajandist ning on vähetõenäoline, et Aasias üldse kunagi ühise identiteedini jõutakse. Jaapan proovis seda jõuga enne Teist maailmasõda teha, vallutades endale alasid Kirde-Hiinast Myanmari ja Indoneesiani ning pommitades sõja ajal Pearl Harborit Hawaiil ja Darwini linna Põhja-Austraalias. Jaapani impeeriumi lõpp aga oli kiire ja alandav.
Niisamuti lubasid Lähis-Ida riigid 1973. aastal Yom Kippuri sõja järel tõmmata USA-l energiasilmuse ümber kaela ning kogu imperialistliku türanni kukutada, kuid aastaks 2020 saavutab USA tänu tehnoloogia arengule hoopis täieliku energiasõltumatuse.
Ei suudetud Läänt kukutada ka 1955. aasta Bandungi konverentsiga, kus Kolmas maailm oli Lääne vastu üles tõusnud.
Kõik vaibus, nagu poleks midagi olnudki
Tähelepanu nihkub Aasia riikide suunas – see on täiesti tõsi –, kuid Lääne kukkumisest on veel väga vara rääkida. Ja ammugi ei alanud see protsess 21. sajandil, vaid juba 19. sajandi keskel Multatuli (kelle Amsterdamis asuva monumendi taha turistid punaste laternate rajoonist väljudes aeg-ajalt teadmatusest urineerivad) novelliga „Max Havelaar“, kulmineerudes 20. sajandi keskel kümnete iseseisvunud riikidega Aasias ja Aafrikas. Tegelikult räägiti Läänes näiteks Hiina tõusust juba 20. sajandi alguses, kui Hiinas kukutati keisridünastia ning 2000 aastat keisrivõimu all olnud Hiinas rajati Jaapani kaudu Euroopast mõjutusi saades vabariik. Lausa USA president Theodore Roosevelt kuulutas Esimese maailmasõja ajal Hiina ja Jaapani tõusu. Juba siis räägiti Hiina tõusust.
See jutt jätkus ka pärast 1949. aastat, kui Hiinas tulid võimule kommunistid. Lausa paar kümnendit kutsuti Lääne kirjanduses Hiinat revolutsioonilise terminiga „New China“, kuid miskit märkimisväärset Hiinast ei tulnud, maailmarevolutsioon jäi sündimata ning Hiinast sai hoopis USA liitlane Nõukogude Liidu vastu. Tõsi, Euroopas oli 1968. aastal üliõpilasdemonstratsioonide laine, mis sai inspiratsiooni kaks aastat varem alanud Hiina kultuurirevolutsioonist ning Põhja-Euroopas ajas kaitsepolitsei taga Hiinast eeskuju võtvaid vasakradikaale, kuid kõik see vaibus lõpuks unustusse, nii nagu midagi poleks juhtunudki.
Hiina-vaimustus on juba vana asi
Samamoodi on vajunud täielikku unustusse fakt, et tõeline Hiina-vaimustus on Euroopas juba ammu üle elatud. Nimelt valitses 17. ja 18. sajandil Euroopas „Hiina palaviku“ ajastu, kui Euroopasse hakkas tänu jesuiitide tegevusele valguma täpsemaid teadmisi Hiinast ja konfutsianismist ning Ida-Euroopast Lääne-Euroopani tekkisid hiina keelt oskavad filosoofid, lingvistid ja muidu rännumehed.
Konfutsianismi jõudmine Euroopasse ja Valgustusajastu sünd olid otseses seoses, niisamuti hiina ornamentikast mõjutusi saanud rokokoo kunstistiil. Mitmed Euroopa filosoofid soovisid õppida konfutsianistliku Hiina ühiskonnakorralduse pealt ja viia sisse vastavad reformid ka kirikuvõimu all ägavas Euroopas.
Näiteks Euroopa valgustusajastu üks võtmefiguuridest Leibniz ülistas konfutsianismile üles ehitatud vaba ühiskonnakorraldust, mis oli tolle aja Euroopale täiesti uus, eksootiline ja ihaldusväärne. Leibniz lubas isegi ise Hiinasse kohale sõita, et seda utopistlikku ühiskonnakorraldust kogeda ning vastavad reformid viia sisse ka Euroopas, sest just konfutsianismis puudus see dogmaatiline jumal, mille türannia alt eurooplased vabaneda soovisid.
Niisamuti kuulutas Prantsuse filosoof Voltaire korduvalt, et kõigile Euroopa hädadele on ravimiks konfutsianism. See oli aeg, kui St. Peterburgi Tsarskoje Selosse, Stockholmi Drottingholmi, Varssavi Wilanowi kuningapaleesse, Lvivi Zolochivi lossi, Potsdami suvepaleese, Dresdeni Pillnitzi lossi, Londoni Kuninglikku Botaanikaaeda, Madridi Aranjuezi kuningapaleesse jt kohtadesse ehitati üksteise järel hiina stiilis paviljone, kõrvalhooneid ja koguni terveid losse (nt Pillnitzi loss).
Kõik need ehitised on senimaani üle Euroopa endiselt alles, ent nende sünniloo taust on turistile sama tundmatu nagu hiina märgid.
Vähe sellest, 1756. aastal korraldas Prantsuse kuningas Louis XV Hiina eeskujul viljasaagi tõstmiseks maa ja taeva auks ohverdustseremoonia ning Inglismaa uuris võimalike reformide eesmärgil Hiina põllumajandussüsteemi.
Hiinas vaid „õigete vastuste“ pähetuupimine
Aasia tuleb ka nüüd, kuid oluline on mõista, et Lääs ei kao mitte kuhugi. Erinevalt ühtsest Läänest ei ole olemas ühtset Aasiat ning seepärast ei saa Aasiast ka initsiaatorit ega globaalset liidrit. On vähetõenäoline, et näiteks hindud aktsepteerivad Ida- ja Kagu-Aasias paar aastatuhandet kestnud Hiina hegemonistliku tribuudisüsteemi (nüüdisaegsemas laadis) taaskehtestamist ning hakkavad rahvusvahelise keelena rääkima hiina keelt.
Tõele au andes on terve Aasia seni ikka veel kopeerimisstaadiumis ning suur osa tehnoloogilisest ja sotsiaalsest innovatsioonist tuleb endiselt Läänest. Näiteks Samsung võib ju odavamalt müüa suure hulga nutitelefone, kuid nutitelefon kui idee on pärit Läänest. Neid näiteid on sadu kui mitte tuhandeid.
Ei ole liialdus, kui öelda, et need Aasia väärtused, mida kunagine Malaisia peaminister Mahathir Mohamad ja Singapuri ime alusepanija Lee Kuan Yew 1990-ndatel propageerisid, just pärsivadki vaba ja innovaatilist mõtlemist, sest need väärtused tõstavad esikohale allumise autoriteedile ning distsipliini. Viimane on küll oluline, aga kui haridussüsteemis domineerib ainult „õigete vastuste“ pähetuupimine (näiteks Hiinas ja Lõuna-Koreas), siis pinda innovatsiooniks just väga palju ei ole.
Kindlasti osalt just siin peitub ka põhjus, miks Aasiast on kokku pärit vaid murdosa Nobeli preemia laureaate. Näiteks Lõuna-Koreal on vähem kui Leedul, Hiinal samas suurusjärgus Ungariga, Indial Belgiaga ja Jaapanil Hollandiga.
Leslie Leino väidab, et Aasia tõusust saaks rääkida vaid siis, kui korduks 17. ja 18. sajand. Praegu põhineb see vaid majandusel.
 21. sajandil leiab aset globaalne tasakaalustumine, koostöö tihenemine ning väliskaubanduse tihedam põimumine, kuid ühtne Lääne mõjuvõim jääb veel pikaks ajaks dominantseks, ka tervel 21. sajandil. Kui Hiinas muutub sisetarbimist propageerides sarnaselt India ja Jaapaniga väliskaubanduse bilanss negatiivseks, küll siis hakkavad hiinlased oma kaubandusrelva tähtsust (mida 2012. aastal kasutati Filipiinide peal) ümber hindama. Hiina teab Mingi ja Qingi dünastiast ning kultuurirevolutsioonist õppinuna väga hästi, mida tähendab maailmale sulgumine ning ainult enda toodangust elatumine.
Me saaksime Aasia tõusust rääkida täna siis, kui korduks 17. ja 18. sajand, kuid hetkel seda ei toimu, sest Aasia tõus põhineb hetkel vaid majandusel. Isegi Aasia-siseselt ei ole täna veel ühtegi sellist riiki, mis oleks teistele eeskujuks. Ja kui sellist riiki ei ole aasialaste silmis, siis pole seda ammugi läänlaste silmis.
Kui Hiina või India soovib saada Ameerika Ühendriikideks idas, peavad nad kõigepealt muutuma naabritele atraktiivseks. Millal see juhtub, on vastuseta küsimus. Kui Aasia suurriigid suudavad „Aasia sajandil“ oma koduõuel hoida ära sõjad, oleks see juba suurepärane saavutus.
(http://kes-kus.ee/aasia-sajand-mida-ei-ole/)

Kultuur ja eluolu 20. sajandil

Kultuur 20. sajandil

Külma sõja aegne Ida-Lääne vastasseis kandus üle ka kultuurivaldkonda. Teaduse ja tehnika saavutusi kasutati nii lääne- kui ka idabloki maades eelkõige selleks, et luua võimsaid relvi, mis suudaksid hävitada üha rohkem ja rohkem inimesi, hooneid, linnu. Kuid samal ajal aitas teadlaste looming muuta paljude inimeste igapäevaelu paremaks ja mugavamaks, tuli käibele mõiste massikultuur.

Teaduse ja tehnika kiire areng võimaldas ka lihtinimesel kasutada kultuurisaavutusi. Raadio ja televisioon, magnetofonid, videoaparatuur ja arvutid võisid tuua kontserdid, spordivõistlused ja muusikafestivalid igasse kodusse. Siinkohal tekkiski sõna massikultuur, mis tähendab keskmise tarbija maitse vastavas kultuuris. Hakati ka laialdaselt kasutama reklaami. Tekkisid erinevad moesuunad ja see suurendas omakorda meelelahutuse tootjate sissetulekuid. 1960. aastatest hakati rääkima ka mitmesugustest liikumistest, näiteks feministlik liikumine,  mille tagajärjel on kõikjal maailmas tunduvalt kasvanud naiste osa ühiskondlikus elus, kuid mõned ebavõrdsusega seotud probleemid on seotud tänapäevani. Veel tõusis päevakorda rassiline võrdsus ja seksuaalmoraali küsimus.

20. sajandi keskel hakkas majandus paljudes riikides kiirelt kasvama. Inimeste ostuvõime kasvas üsna kiiresti ning see soodustas ka massilise tarbimise tekkimist. Hakati tegelema massitootmisega. Inimeste kodudesse ilmus üha rohkem uusi asju ja täiustati juba olemasolevaid kaupu, näiteks autosid, mööblit, riideid. Juurde tekkisid pesumasinad, külmkapid, mikrolaineahjud, mitmesugune sidetehnika. Seoses arvuti turuletulekuga hakati pakkuma üha uusi teenusteliike, näiteks internetipank. See kujundas inimestele uute väärtushinnangute tekkimist.

Pärast Teist maailmasõda pandi rõhku sõjatehnika täiustamisele. Tuumapommist saadi ideid, kuidas selle tööpõhimõtet kasutada igapäevaelus. Tekkisid esimesed aatomielektrijaamad. Tänapäeval on need maailmas laialt levinud. Päris ohutu pole ka tuumaenergia, mida kasutatakse rahulikul eesmärgil. 1986. aastal toimunud avarii Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaamas sai hoiatuseks kogu maailmale, et tuumaenergia pole naljaasi. Tehniliste vigade tõttu paiskus õhku tohutul hulgal radioaktiivset ainet, mis hiljem saastasid mitmeid alasid selle ümber.

20. sajandi teist poolt on nimetatud ka kosmoseajastu alguseks. 1957. aastal saadeti kosmosesse esimene tehiskaaslane, millele järgnesid esimesed mehitatud kosmoselaevad. Juhtiv riik oli NSV Liit, sest seal lennutati kosmosesse esimene inimene ja esimene naiskosmonaut. USA-l õnnestus esimest korda laskuda Kuu pinnale. Edaspidi hakkas kosmoseuurimine järjest kiiremini arenema ja plaanitakse üha suurema tähtsusega reise erinevatele planeetidele.

20. sajandil eluolu paranes kuni esimese maailmasõjani, siis tuli tagasilöök ja eluolu hakkas jälle paranema pärast I maailmasõda ning II maailmasõda tõi uue tagasilöögi, mille järel hakkas eluolu jälle paranema. Kommunistlike ja teiste diktatuuririikide eluolu paranes pärast II maailmasõda aeglasemalt kui demokraatlike riikide oma.

Kolmas maailm pärast II maailmasõda (2)

Tunnused:

1)     Väikese sõnaõigusega riigid (maailmaasjades)

2)     Vaesed riigid

3)     Aasia, Aafrika, Ladina-Ameerika, Okeaania

Jooned, mis iseloomustavad arengumaid:

·        Raske majanduslik olukord- arengumaade majandus sõltub emamaadest ja arengumaade ülesandeks on toota emamaale tooraineid. Peale iseseisvumist pidid noored arengumaad end ise ära majandama ja see tähendas sõltuvust suurriikidest. Suurriigid tahtsid majandusliku abi vastutasuks ligipääsu maavaradele, kuid arenguriigid jäid tihtipeale võlgadesse ja ei suutnud arendada oma majandust.

·        Sisepoliitiline ebastabiilsus- pidevad sõjalised riigipöörded (võimuvõitlus).

·        Omavahelised suhted on keerulised (piiriprobleemid, usulised suhted).

Pärsia Lahe piirkond

Iraan- vähe arenenud põllumajandus- ja tööstusriik, mille peamiseks rikkuseks on nafta.

1960 - valitses riiki šahh Mohammad Reza Pahlav, kes püüdis riiki läänestada. Seda püüet nimetati valgeks revolutsiooniks.

Plaan polnud aga hästi läbi mõeldud ja sellega kaasnesid rahutused, mille šahh salapolitsei ja armee abil maha surus. Kõik see tekitas rahulolematust valitsuse tegevusega. Šahhi vastu häälestusid nii liberaalsed ja uuendusmeelsed ringkonnad kui ka need usujuhid, kes nõudsid, et riik elaks rangelt islami seaduste järgi ja hülgaks kõik lääneliku.

1970 - rahulolematused suurenesid veelgi ja šahh kehtestas sõjaseisukorra, kuid suutmata edasi valitseda, lahkus ta riigist.

Rahvatõusu oli juhtinud Pariisist Ajatollah Homeini, kes 1979. aastal riiki naases ja seal rahva juubeldustega vastu võeti. Iraan kuulutati islamivabariigiks. Seda pööret hakati nimetama islamirevolutsiooniks. Võeti vastu uus põhiseadus, nõuti täielikku loobumist läänelikest elukommetest ja peagi muutus valitsemine totalitaarseks diktatuuriks.

1989 - Homeini suri

1990 - usujuhtide võim nõrgenes veidi.

Iraak- elavad araablased.

Kuni 1958.a. konstitutsiooniline monarhia.

Riigipööre- vabariik

1979 - president Saddam Hussein:

• Sõjalised kokkupõrked, mis kasvasid üle sõjaks
• Vallutati Kuveit- põhjuseks toodi, et Kuiveit on ajalooliselt kuulunud Iraagile, kuid tegelik põhjus oli naftas.

ÜRO kasutab abinõusid Iraagi sõjakuse piiramiseks:

• Hoidmaks ära Iraagi armee sissetungi naabermaadesse, saabusid Iraaki USA ja Euroopa väed
• Rahvusvahelised relvajõud korraldasid sõjalise operatsiooni „Kõrbetorm“, mille käigus vabastati Kuiveit
• Kaubavahetus Iraagiga peatati

Tulemused:

• Iraagi majandusliku taseme langus
• Elatustaseme langus

2003a. kukutas  USA Husseini valitsuse

Lähis-Ida

Elavad juudid ja islamiusulised araablased. Nii araablased kui juudid arvavad, et Palestiina peab kuuluma neile.

14. mail 1948 kuulutasid juudid välja Palestiinas oma riigi- Iisraeli.

15. mail 1948 puhkes Iisraeli ja araablaste vahel Palestiina sõda. Iisrael vallutas osa Palestiina araablastele mõeldud maast ja ülejäänud osa jagati Jordaaniaga. Jeruusalemm jagati samuti Jordaania ja Iisraeli vahel.

1956 - Suessi kriis

1964 - loodi araablaste poolt Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO)

1967 - uus sõda (kuuepäevane sõda), kus Iisrael vallutas Jordaaniale kuulunud Jeruusalemma ala.

1973 - Jom Kippuri sõda, kus Iisrael sai kogu Palestiina oma võimu alla.

1978 - Iisrael ja Egiptus sõlmisid Camp Davidi rahu.

1990-ndate aastate algul muutus Iisraeli poliitika araablaste suhtes leebemaks, kuis juba 20. sajandi algul astusid araablased taas Iisraeli võimu vastu üles.

Ladina-Ameerika

Jaguneb:

• Reformimeelne rahvuslik liikumine- ei kapitalism ega kommunism (Argentiina)
• Vabaturumajandus: parempoolsed (Tšiili)
• Vasakpoolsed (Nicaragua)

Majanduselu iseloomustas põllumajandus ja suurmaaomandid. Ladina-Ameerika muutumist tööstusriikideks takistas see, et nende majandus oli põhiliselt suunatud põllumajandussaaduste ja töötlemata tooraine väljaveole.

Argentiina

1946.a- valiti Peroni Argentiina presidendiks ja ta kehtestas diktatuuri, juhtides riiki 9 aastat. Selle aja jooksul loodi palju reforme, et rahva elu paremaks muuta.

1950-ndate aastate keskel riigi majanduslik olukord halvenes ja ekspordi hinnad langesid. Peroni vastased kasutasid seda olukorda ära ja sooritasid riigipöörde. Peroni oli sunnitud riigist lahkuma.

1970. aasta esimesel poolel naasis Peroni riiki ja hakkas uuesti valitsejaks. Tema teine valitsus ei kestnud aga kaua…

Alates 1982. aastast on Argentiina demokraatlik riik.

Tšiili

1970.a.- vasakpoolsed võitsid Tšiili üldvalimised. Uueks presidendiks sai Salvador Allende Gossens.

Ta püüdis ellu viia sotsialistlikku poliitikat, riigistada tööstusettevõtteid, panku ja teha maareforme.

Valitsuse tegevus aga tekitas vastuolusid USA-ga, kes lõpetas Tšiili abistamise. Majanduslik olukord

halvenes.

1973.a.- Tšiili armee eesotsas kindral Pinochetiga kukutas Gosseini valitsuse. Kehtestati autoritaarne

diktatuur:

• Poliitiline tegevus keelati
• Vasakpoolsete suhtes kasutati vägivalda
• Turumajanduslikud ümberkorraldused
• USA toetus

1980.a. - Pinochet loobus valitsemast, diktatuuri lõpp.

Nicaragua

1970-ndate aastate lõpp- tulid võimule vasakpoolsed (sandinistid)

Kukutati endine hirmuvalitseja ja kehtestati diktatuur:

• Parlament saadeti laiali
• Seadused tühistati
• Moodustati uus sõjavägi

Sandinistide vastu alustasid sõjalist tegevust parempoolsed. Vasakpoolseid toetasid Kuuba ja NSVL, parempoolseid USA.

1980-ndate aastate lõpp- NSVL katkestas sandinistide sõjalise abistamise ja riigis kehtestati demokraatia.

1980.-1990. aastail toimus enamikus Ladina- Ameerika diktatuuririikides üleminek demokraatiale. Olukord selles piirkonnas muutus tunduvalt kindlamaks. Nii mitmeski riigis lõpetati aastaid kestnud kodusõda ning alustati demokraatlike ümberkorraldustega. Kuid probleeme seal jätkus. Kesk- ja Lõuna-Ameerika maad ei suutnud ületada majanduslikku mahajäämust, vaesust ega vabaneda suurtest välisvõlgadest. Raske probleem oli Ladina-Ameerika maade valitsustele ka võitlus uimastitootjate- ja kauplejatega. Mitmes riigis tegutsesid võimsad narkomaffia organisatsioonid, kes pidasid võimude vastu tõelist sõda. Narkoärivastast võitlust raskendas asjaolu, et paljude talupoegade ainus tuluallikas oli kokapõõsaste kasvatamine ning seepärast ei soovinud maarahvas valitsust aidata. Oli ka teisi probleeme.

Kolmas maailm pärast II maailmasõda

Demokraatlik maailm pärast teist maailmasõda

Kommunistlik süsteem pärast II maailmasõda

Külm sõda (2)

Lühendite tähendused:

Sbr. - Suurbritannia

Pr. - Prantsusmaa

Külm sõda (1)

Varsti pärast II maailmasõda tekkisid vastuolud endiste liitlaste USA ja Nõukogude Liidu vahel.Neid vastuolusid tuntakse külma sõjana. Otsese sõjategevusega kohti nimetati kuumadeks punktideks.

Teine maailmasõda (1939-1945)