20. sajandi suurriikideks olid Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid.
Praegu:
Mina peaks suurriigiks Ameerika Ühendriike, Venemaad, Hiinat. Kiiresti tõusev riik on ka India.
Neist neljast riigist on maailma juhtriigiks Praegu Ameerika Ühendriigid. Lähiajal ükski teine riik teda sealt kukutada ei saa (Kui Euroopa Liit riigiks ei ühine), kuid kaugemas tulevikus ~40-60 aasta pärast, võivad mõned riigid juba ta kukutada.
TÕUS EI TÄHENDA VAID KAUBANDUST: Viimasel ajal on tavapäratult palju räägitud „Aasia sajandist“ ja Aasia tõusust ning sellega seoses Lääne taandumisest, kuid vähesed on osutanud faktile, et erinevalt Läänest pole ühtset Aasiat olemaski. Leslie Leino räägib, miks asjad nii on.
Me õpime koolis geograafiatunnis kaarti tundma ning oskame leida üles geograafilise koosluse nimetusega Aasia. Seal on võimsa ajalooga päris mitu riiki. Kuid just nimelt mitu riiki. Need on riigid, mille huvid, kultuur, religioon, asukoht, ühiskonnakorraldus jne on niivõrd erinevad, et Läänele vastandumiseks pole geopoliitilisel kaardil mingit Läänt üle trumpavat Aasiat olemas.
Lääne ühtsus on enam kui kaubandus
20. sajandil oli meil Jaapan, mis N. Liidu varjus oli retoorika kohaselt kohe-kohe Läänt kukutamas ning 21. sajandil on Jaapan asendunud Hiinaga, mis maailma kõige-kõige projektide ja majandusjõuks number üks tõustes USA hegemooniat ähvardab kõigutama hakata. Tegelikkus aga ei pruugi üldsegi nii lihtne olla.
Kuigi Hiina natsionalistist reporter Rui Chenggang tituleeris 2010. aastal Seoulis USA president Obama visiidi ajal end Obama poole pöördudes Aasia esindajaks, on raudkindel fakt see, et Aasias pole mitte ühtegi riiki, kes vabatahtlikult ja lahkest sõprusest oma esindatuse Hiinale kingiks. Hiinal pole mitte ühtegi usaldusväärset sõpra, mitte ühtegi hingekaaslast, kellega suheldes lõpuni aus olla. Ei ole seda ka teistel suurriikidel nagu Jaapan, India, Lõuna-Korea ja Indoneesia. Läänt aga seevastu seobki ühtsus – Euroopa (mõned Ida-Euroopa riigid välja jättes), USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa. Sellist kontinentide vahelist ega sisest kooslust ei ole Aasial vastu panna ning seepärast ei saa me Lääne kadumist kuulutades rääkida Aasia kui sellise tõusust.
Lääne ühtsus on midagi palju enamat kui vaid kaubandus. See on jagatud väärtuste süsteem, ühtne kultuuriruum, mis toimib rohujuure tasandil. Aasia riikideüleses suhtluses puudub täielikult selline samastumine, kuigi teatud reservatsioonidega võiks lähimaks sarnaseks koosluseks pidada ASEAN-i. Näiteks Aasias reisides teretavad ja kõnetavad võhivõõrad läänlased üksteist, kuid aasialased seda Läänes ei tee, sest neil pole ühtset identiteeti ega ühtset tunnetust.
Aasias kardavad kõik kõiki
Hea küll, me võime öelda, et Aasias asuvad riigid arenevad metsiku kiirusega, kuid kas me saame sellele kooslusele panna ühise nimetuse Ida suure tähega? Ida versus Lääs? Kindlasti mitte. Jaapan pelgab Hiinat, Põhja-Korea Lõuna-Koread, Lõuna-Korea Jaapanit, Tai Vietnami, Kambodža Taid, Filipiinid Vietnami, Bangladesh Myanmari, Afganistan Pakistani, Pakistan ja Maldiivid Indiat, India Hiinat, Usbekistan Kasahstani, Kasahstan Hiinat, Iraan Saudi Araabiat, Kuveit Iraaki, Aserbaidžaan Armeeniat, Liibanon Süüriat jne, jne.
Kus on Aasias ühtsus, mis suudaks tõsimeelselt Läänega, selle suure tähega, konkureerida? Seda pole. Aasia on niivõrd killustunud, et ühtse koosluse kujunemiseks ei piisa mitte isegi ühest sajandist ning on vähetõenäoline, et Aasias üldse kunagi ühise identiteedini jõutakse. Jaapan proovis seda jõuga enne Teist maailmasõda teha, vallutades endale alasid Kirde-Hiinast Myanmari ja Indoneesiani ning pommitades sõja ajal Pearl Harborit Hawaiil ja Darwini linna Põhja-Austraalias. Jaapani impeeriumi lõpp aga oli kiire ja alandav.
Niisamuti lubasid Lähis-Ida riigid 1973. aastal Yom Kippuri sõja järel tõmmata USA-l energiasilmuse ümber kaela ning kogu imperialistliku türanni kukutada, kuid aastaks 2020 saavutab USA tänu tehnoloogia arengule hoopis täieliku energiasõltumatuse.
Ei suudetud Läänt kukutada ka 1955. aasta Bandungi konverentsiga, kus Kolmas maailm oli Lääne vastu üles tõusnud.
Kõik vaibus, nagu poleks midagi olnudki
Tähelepanu nihkub Aasia riikide suunas – see on täiesti tõsi –, kuid Lääne kukkumisest on veel väga vara rääkida. Ja ammugi ei alanud see protsess 21. sajandil, vaid juba 19. sajandi keskel Multatuli (kelle Amsterdamis asuva monumendi taha turistid punaste laternate rajoonist väljudes aeg-ajalt teadmatusest urineerivad) novelliga „Max Havelaar“, kulmineerudes 20. sajandi keskel kümnete iseseisvunud riikidega Aasias ja Aafrikas. Tegelikult räägiti Läänes näiteks Hiina tõusust juba 20. sajandi alguses, kui Hiinas kukutati keisridünastia ning 2000 aastat keisrivõimu all olnud Hiinas rajati Jaapani kaudu Euroopast mõjutusi saades vabariik. Lausa USA president Theodore Roosevelt kuulutas Esimese maailmasõja ajal Hiina ja Jaapani tõusu. Juba siis räägiti Hiina tõusust.
See jutt jätkus ka pärast 1949. aastat, kui Hiinas tulid võimule kommunistid. Lausa paar kümnendit kutsuti Lääne kirjanduses Hiinat revolutsioonilise terminiga „New China“, kuid miskit märkimisväärset Hiinast ei tulnud, maailmarevolutsioon jäi sündimata ning Hiinast sai hoopis USA liitlane Nõukogude Liidu vastu. Tõsi, Euroopas oli 1968. aastal üliõpilasdemonstratsioonide laine, mis sai inspiratsiooni kaks aastat varem alanud Hiina kultuurirevolutsioonist ning Põhja-Euroopas ajas kaitsepolitsei taga Hiinast eeskuju võtvaid vasakradikaale, kuid kõik see vaibus lõpuks unustusse, nii nagu midagi poleks juhtunudki.
Hiina-vaimustus on juba vana asi
Samamoodi on vajunud täielikku unustusse fakt, et tõeline Hiina-vaimustus on Euroopas juba ammu üle elatud. Nimelt valitses 17. ja 18. sajandil Euroopas „Hiina palaviku“ ajastu, kui Euroopasse hakkas tänu jesuiitide tegevusele valguma täpsemaid teadmisi Hiinast ja konfutsianismist ning Ida-Euroopast Lääne-Euroopani tekkisid hiina keelt oskavad filosoofid, lingvistid ja muidu rännumehed.
Konfutsianismi jõudmine Euroopasse ja Valgustusajastu sünd olid otseses seoses, niisamuti hiina ornamentikast mõjutusi saanud rokokoo kunstistiil. Mitmed Euroopa filosoofid soovisid õppida konfutsianistliku Hiina ühiskonnakorralduse pealt ja viia sisse vastavad reformid ka kirikuvõimu all ägavas Euroopas.
Näiteks Euroopa valgustusajastu üks võtmefiguuridest Leibniz ülistas konfutsianismile üles ehitatud vaba ühiskonnakorraldust, mis oli tolle aja Euroopale täiesti uus, eksootiline ja ihaldusväärne. Leibniz lubas isegi ise Hiinasse kohale sõita, et seda utopistlikku ühiskonnakorraldust kogeda ning vastavad reformid viia sisse ka Euroopas, sest just konfutsianismis puudus see dogmaatiline jumal, mille türannia alt eurooplased vabaneda soovisid.
Niisamuti kuulutas Prantsuse filosoof Voltaire korduvalt, et kõigile Euroopa hädadele on ravimiks konfutsianism. See oli aeg, kui St. Peterburgi Tsarskoje Selosse, Stockholmi Drottingholmi, Varssavi Wilanowi kuningapaleesse, Lvivi Zolochivi lossi, Potsdami suvepaleese, Dresdeni Pillnitzi lossi, Londoni Kuninglikku Botaanikaaeda, Madridi Aranjuezi kuningapaleesse jt kohtadesse ehitati üksteise järel hiina stiilis paviljone, kõrvalhooneid ja koguni terveid losse (nt Pillnitzi loss).
Kõik need ehitised on senimaani üle Euroopa endiselt alles, ent nende sünniloo taust on turistile sama tundmatu nagu hiina märgid.
Vähe sellest, 1756. aastal korraldas Prantsuse kuningas Louis XV Hiina eeskujul viljasaagi tõstmiseks maa ja taeva auks ohverdustseremoonia ning Inglismaa uuris võimalike reformide eesmärgil Hiina põllumajandussüsteemi.
Hiinas vaid „õigete vastuste“ pähetuupimine
Aasia tuleb ka nüüd, kuid oluline on mõista, et Lääs ei kao mitte kuhugi. Erinevalt ühtsest Läänest ei ole olemas ühtset Aasiat ning seepärast ei saa Aasiast ka initsiaatorit ega globaalset liidrit. On vähetõenäoline, et näiteks hindud aktsepteerivad Ida- ja Kagu-Aasias paar aastatuhandet kestnud Hiina hegemonistliku tribuudisüsteemi (nüüdisaegsemas laadis) taaskehtestamist ning hakkavad rahvusvahelise keelena rääkima hiina keelt.
Tõele au andes on terve Aasia seni ikka veel kopeerimisstaadiumis ning suur osa tehnoloogilisest ja sotsiaalsest innovatsioonist tuleb endiselt Läänest. Näiteks Samsung võib ju odavamalt müüa suure hulga nutitelefone, kuid nutitelefon kui idee on pärit Läänest. Neid näiteid on sadu kui mitte tuhandeid.
Ei ole liialdus, kui öelda, et need Aasia väärtused, mida kunagine Malaisia peaminister Mahathir Mohamad ja Singapuri ime alusepanija Lee Kuan Yew 1990-ndatel propageerisid, just pärsivadki vaba ja innovaatilist mõtlemist, sest need väärtused tõstavad esikohale allumise autoriteedile ning distsipliini. Viimane on küll oluline, aga kui haridussüsteemis domineerib ainult „õigete vastuste“ pähetuupimine (näiteks Hiinas ja Lõuna-Koreas), siis pinda innovatsiooniks just väga palju ei ole.
Kindlasti osalt just siin peitub ka põhjus, miks Aasiast on kokku pärit vaid murdosa Nobeli preemia laureaate. Näiteks Lõuna-Koreal on vähem kui Leedul, Hiinal samas suurusjärgus Ungariga, Indial Belgiaga ja Jaapanil Hollandiga.
Leslie Leino väidab, et Aasia tõusust saaks rääkida vaid siis, kui korduks 17. ja 18. sajand. Praegu põhineb see vaid majandusel.
21. sajandil leiab aset globaalne tasakaalustumine, koostöö tihenemine ning väliskaubanduse tihedam põimumine, kuid ühtne Lääne mõjuvõim jääb veel pikaks ajaks dominantseks, ka tervel 21. sajandil. Kui Hiinas muutub sisetarbimist propageerides sarnaselt India ja Jaapaniga väliskaubanduse bilanss negatiivseks, küll siis hakkavad hiinlased oma kaubandusrelva tähtsust (mida 2012. aastal kasutati Filipiinide peal) ümber hindama. Hiina teab Mingi ja Qingi dünastiast ning kultuurirevolutsioonist õppinuna väga hästi, mida tähendab maailmale sulgumine ning ainult enda toodangust elatumine.
Me saaksime Aasia tõusust rääkida täna siis, kui korduks 17. ja 18. sajand, kuid hetkel seda ei toimu, sest Aasia tõus põhineb hetkel vaid majandusel. Isegi Aasia-siseselt ei ole täna veel ühtegi sellist riiki, mis oleks teistele eeskujuks. Ja kui sellist riiki ei ole aasialaste silmis, siis pole seda ammugi läänlaste silmis.
Kui Hiina või India soovib saada Ameerika Ühendriikideks idas, peavad nad kõigepealt muutuma naabritele atraktiivseks. Millal see juhtub, on vastuseta küsimus. Kui Aasia suurriigid suudavad „Aasia sajandil“ oma koduõuel hoida ära sõjad, oleks see juba suurepärane saavutus.
(http://kes-kus.ee/aasia-sajand-mida-ei-ole/)
TÕUS EI TÄHENDA VAID KAUBANDUST: Viimasel ajal on tavapäratult palju räägitud „Aasia sajandist“ ja Aasia tõusust ning sellega seoses Lääne taandumisest, kuid vähesed on osutanud faktile, et erinevalt Läänest pole ühtset Aasiat olemaski. Leslie Leino räägib, miks asjad nii on.
Me õpime koolis geograafiatunnis kaarti tundma ning oskame leida üles geograafilise koosluse nimetusega Aasia. Seal on võimsa ajalooga päris mitu riiki. Kuid just nimelt mitu riiki. Need on riigid, mille huvid, kultuur, religioon, asukoht, ühiskonnakorraldus jne on niivõrd erinevad, et Läänele vastandumiseks pole geopoliitilisel kaardil mingit Läänt üle trumpavat Aasiat olemas.
Lääne ühtsus on enam kui kaubandus
20. sajandil oli meil Jaapan, mis N. Liidu varjus oli retoorika kohaselt kohe-kohe Läänt kukutamas ning 21. sajandil on Jaapan asendunud Hiinaga, mis maailma kõige-kõige projektide ja majandusjõuks number üks tõustes USA hegemooniat ähvardab kõigutama hakata. Tegelikkus aga ei pruugi üldsegi nii lihtne olla.
Kuigi Hiina natsionalistist reporter Rui Chenggang tituleeris 2010. aastal Seoulis USA president Obama visiidi ajal end Obama poole pöördudes Aasia esindajaks, on raudkindel fakt see, et Aasias pole mitte ühtegi riiki, kes vabatahtlikult ja lahkest sõprusest oma esindatuse Hiinale kingiks. Hiinal pole mitte ühtegi usaldusväärset sõpra, mitte ühtegi hingekaaslast, kellega suheldes lõpuni aus olla. Ei ole seda ka teistel suurriikidel nagu Jaapan, India, Lõuna-Korea ja Indoneesia. Läänt aga seevastu seobki ühtsus – Euroopa (mõned Ida-Euroopa riigid välja jättes), USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa. Sellist kontinentide vahelist ega sisest kooslust ei ole Aasial vastu panna ning seepärast ei saa me Lääne kadumist kuulutades rääkida Aasia kui sellise tõusust.
Lääne ühtsus on midagi palju enamat kui vaid kaubandus. See on jagatud väärtuste süsteem, ühtne kultuuriruum, mis toimib rohujuure tasandil. Aasia riikideüleses suhtluses puudub täielikult selline samastumine, kuigi teatud reservatsioonidega võiks lähimaks sarnaseks koosluseks pidada ASEAN-i. Näiteks Aasias reisides teretavad ja kõnetavad võhivõõrad läänlased üksteist, kuid aasialased seda Läänes ei tee, sest neil pole ühtset identiteeti ega ühtset tunnetust.
Aasias kardavad kõik kõiki
Hea küll, me võime öelda, et Aasias asuvad riigid arenevad metsiku kiirusega, kuid kas me saame sellele kooslusele panna ühise nimetuse Ida suure tähega? Ida versus Lääs? Kindlasti mitte. Jaapan pelgab Hiinat, Põhja-Korea Lõuna-Koread, Lõuna-Korea Jaapanit, Tai Vietnami, Kambodža Taid, Filipiinid Vietnami, Bangladesh Myanmari, Afganistan Pakistani, Pakistan ja Maldiivid Indiat, India Hiinat, Usbekistan Kasahstani, Kasahstan Hiinat, Iraan Saudi Araabiat, Kuveit Iraaki, Aserbaidžaan Armeeniat, Liibanon Süüriat jne, jne.
Kus on Aasias ühtsus, mis suudaks tõsimeelselt Läänega, selle suure tähega, konkureerida? Seda pole. Aasia on niivõrd killustunud, et ühtse koosluse kujunemiseks ei piisa mitte isegi ühest sajandist ning on vähetõenäoline, et Aasias üldse kunagi ühise identiteedini jõutakse. Jaapan proovis seda jõuga enne Teist maailmasõda teha, vallutades endale alasid Kirde-Hiinast Myanmari ja Indoneesiani ning pommitades sõja ajal Pearl Harborit Hawaiil ja Darwini linna Põhja-Austraalias. Jaapani impeeriumi lõpp aga oli kiire ja alandav.
Niisamuti lubasid Lähis-Ida riigid 1973. aastal Yom Kippuri sõja järel tõmmata USA-l energiasilmuse ümber kaela ning kogu imperialistliku türanni kukutada, kuid aastaks 2020 saavutab USA tänu tehnoloogia arengule hoopis täieliku energiasõltumatuse.
Ei suudetud Läänt kukutada ka 1955. aasta Bandungi konverentsiga, kus Kolmas maailm oli Lääne vastu üles tõusnud.
Kõik vaibus, nagu poleks midagi olnudki
Tähelepanu nihkub Aasia riikide suunas – see on täiesti tõsi –, kuid Lääne kukkumisest on veel väga vara rääkida. Ja ammugi ei alanud see protsess 21. sajandil, vaid juba 19. sajandi keskel Multatuli (kelle Amsterdamis asuva monumendi taha turistid punaste laternate rajoonist väljudes aeg-ajalt teadmatusest urineerivad) novelliga „Max Havelaar“, kulmineerudes 20. sajandi keskel kümnete iseseisvunud riikidega Aasias ja Aafrikas. Tegelikult räägiti Läänes näiteks Hiina tõusust juba 20. sajandi alguses, kui Hiinas kukutati keisridünastia ning 2000 aastat keisrivõimu all olnud Hiinas rajati Jaapani kaudu Euroopast mõjutusi saades vabariik. Lausa USA president Theodore Roosevelt kuulutas Esimese maailmasõja ajal Hiina ja Jaapani tõusu. Juba siis räägiti Hiina tõusust.
See jutt jätkus ka pärast 1949. aastat, kui Hiinas tulid võimule kommunistid. Lausa paar kümnendit kutsuti Lääne kirjanduses Hiinat revolutsioonilise terminiga „New China“, kuid miskit märkimisväärset Hiinast ei tulnud, maailmarevolutsioon jäi sündimata ning Hiinast sai hoopis USA liitlane Nõukogude Liidu vastu. Tõsi, Euroopas oli 1968. aastal üliõpilasdemonstratsioonide laine, mis sai inspiratsiooni kaks aastat varem alanud Hiina kultuurirevolutsioonist ning Põhja-Euroopas ajas kaitsepolitsei taga Hiinast eeskuju võtvaid vasakradikaale, kuid kõik see vaibus lõpuks unustusse, nii nagu midagi poleks juhtunudki.
Hiina-vaimustus on juba vana asi
Samamoodi on vajunud täielikku unustusse fakt, et tõeline Hiina-vaimustus on Euroopas juba ammu üle elatud. Nimelt valitses 17. ja 18. sajandil Euroopas „Hiina palaviku“ ajastu, kui Euroopasse hakkas tänu jesuiitide tegevusele valguma täpsemaid teadmisi Hiinast ja konfutsianismist ning Ida-Euroopast Lääne-Euroopani tekkisid hiina keelt oskavad filosoofid, lingvistid ja muidu rännumehed.
Konfutsianismi jõudmine Euroopasse ja Valgustusajastu sünd olid otseses seoses, niisamuti hiina ornamentikast mõjutusi saanud rokokoo kunstistiil. Mitmed Euroopa filosoofid soovisid õppida konfutsianistliku Hiina ühiskonnakorralduse pealt ja viia sisse vastavad reformid ka kirikuvõimu all ägavas Euroopas.
Näiteks Euroopa valgustusajastu üks võtmefiguuridest Leibniz ülistas konfutsianismile üles ehitatud vaba ühiskonnakorraldust, mis oli tolle aja Euroopale täiesti uus, eksootiline ja ihaldusväärne. Leibniz lubas isegi ise Hiinasse kohale sõita, et seda utopistlikku ühiskonnakorraldust kogeda ning vastavad reformid viia sisse ka Euroopas, sest just konfutsianismis puudus see dogmaatiline jumal, mille türannia alt eurooplased vabaneda soovisid.
Niisamuti kuulutas Prantsuse filosoof Voltaire korduvalt, et kõigile Euroopa hädadele on ravimiks konfutsianism. See oli aeg, kui St. Peterburgi Tsarskoje Selosse, Stockholmi Drottingholmi, Varssavi Wilanowi kuningapaleesse, Lvivi Zolochivi lossi, Potsdami suvepaleese, Dresdeni Pillnitzi lossi, Londoni Kuninglikku Botaanikaaeda, Madridi Aranjuezi kuningapaleesse jt kohtadesse ehitati üksteise järel hiina stiilis paviljone, kõrvalhooneid ja koguni terveid losse (nt Pillnitzi loss).
Kõik need ehitised on senimaani üle Euroopa endiselt alles, ent nende sünniloo taust on turistile sama tundmatu nagu hiina märgid.
Vähe sellest, 1756. aastal korraldas Prantsuse kuningas Louis XV Hiina eeskujul viljasaagi tõstmiseks maa ja taeva auks ohverdustseremoonia ning Inglismaa uuris võimalike reformide eesmärgil Hiina põllumajandussüsteemi.
Hiinas vaid „õigete vastuste“ pähetuupimine
Aasia tuleb ka nüüd, kuid oluline on mõista, et Lääs ei kao mitte kuhugi. Erinevalt ühtsest Läänest ei ole olemas ühtset Aasiat ning seepärast ei saa Aasiast ka initsiaatorit ega globaalset liidrit. On vähetõenäoline, et näiteks hindud aktsepteerivad Ida- ja Kagu-Aasias paar aastatuhandet kestnud Hiina hegemonistliku tribuudisüsteemi (nüüdisaegsemas laadis) taaskehtestamist ning hakkavad rahvusvahelise keelena rääkima hiina keelt.
Tõele au andes on terve Aasia seni ikka veel kopeerimisstaadiumis ning suur osa tehnoloogilisest ja sotsiaalsest innovatsioonist tuleb endiselt Läänest. Näiteks Samsung võib ju odavamalt müüa suure hulga nutitelefone, kuid nutitelefon kui idee on pärit Läänest. Neid näiteid on sadu kui mitte tuhandeid.
Ei ole liialdus, kui öelda, et need Aasia väärtused, mida kunagine Malaisia peaminister Mahathir Mohamad ja Singapuri ime alusepanija Lee Kuan Yew 1990-ndatel propageerisid, just pärsivadki vaba ja innovaatilist mõtlemist, sest need väärtused tõstavad esikohale allumise autoriteedile ning distsipliini. Viimane on küll oluline, aga kui haridussüsteemis domineerib ainult „õigete vastuste“ pähetuupimine (näiteks Hiinas ja Lõuna-Koreas), siis pinda innovatsiooniks just väga palju ei ole.
Kindlasti osalt just siin peitub ka põhjus, miks Aasiast on kokku pärit vaid murdosa Nobeli preemia laureaate. Näiteks Lõuna-Koreal on vähem kui Leedul, Hiinal samas suurusjärgus Ungariga, Indial Belgiaga ja Jaapanil Hollandiga.
Leslie Leino väidab, et Aasia tõusust saaks rääkida vaid siis, kui korduks 17. ja 18. sajand. Praegu põhineb see vaid majandusel.
21. sajandil leiab aset globaalne tasakaalustumine, koostöö tihenemine ning väliskaubanduse tihedam põimumine, kuid ühtne Lääne mõjuvõim jääb veel pikaks ajaks dominantseks, ka tervel 21. sajandil. Kui Hiinas muutub sisetarbimist propageerides sarnaselt India ja Jaapaniga väliskaubanduse bilanss negatiivseks, küll siis hakkavad hiinlased oma kaubandusrelva tähtsust (mida 2012. aastal kasutati Filipiinide peal) ümber hindama. Hiina teab Mingi ja Qingi dünastiast ning kultuurirevolutsioonist õppinuna väga hästi, mida tähendab maailmale sulgumine ning ainult enda toodangust elatumine.
Me saaksime Aasia tõusust rääkida täna siis, kui korduks 17. ja 18. sajand, kuid hetkel seda ei toimu, sest Aasia tõus põhineb hetkel vaid majandusel. Isegi Aasia-siseselt ei ole täna veel ühtegi sellist riiki, mis oleks teistele eeskujuks. Ja kui sellist riiki ei ole aasialaste silmis, siis pole seda ammugi läänlaste silmis.
Kui Hiina või India soovib saada Ameerika Ühendriikideks idas, peavad nad kõigepealt muutuma naabritele atraktiivseks. Millal see juhtub, on vastuseta küsimus. Kui Aasia suurriigid suudavad „Aasia sajandil“ oma koduõuel hoida ära sõjad, oleks see juba suurepärane saavutus.
(http://kes-kus.ee/aasia-sajand-mida-ei-ole/)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar