Archimboldo:
Põhiline:
Giuseppe Arcimboldo Arcimboldo oli itaalia manneristist maalikunstnik, kes oli tuntud oma erakordsete ja kohati koledate inimportreede poolest. Tema ainulaadne kollaažistiil, mis kehastab tõelist sürreaalset vaimukust, koosneb puu- ja köögiviljadest, loomadest, raamatutest ja muudest esemetest. Ehkki teda peeti ekstsentriksiks (või halvimal juhul hullumeelseks) ja kuigi tema kuulsamaid teoseid lükati mõnikord vaid uudishimu tõttu tagasi, olid Arcimboldo maalid tegelikult keerulised kompositsioonid, rikas nii paradoksi kui allegooria poolest. Arvatakse, et tema maalide peensused võisid laiema avalikkuse ees kaduda, kuid Habsburgi keisrid (kelle heaks ta töötas üle 25 aasta) olid Arcimboldo tööga nii rahul, et Rudolph II tegi temast 1592. aastal pärast krahv Palatine'i ta oli tagasi Milanosse. Tema maalid on nimetatud sürrealismi eelkäijateks ning Salvador Dalí ja teised liikumise liikmed hindasid seda kõrgelt. Saavutused Manneristliku stiili kõige radikaalsema ja ekstravagantsema eksponendina on Arcimboldo kunstiteos tähelepanuväärne selle poolest, kuidas ta surus inimkonna ja loodusmaailma paralleeli teema uutesse piiridesse. Tema portreesid, mis on tehtud kompositsioonist taimestiku ja / või loomastikuga, on samal ajal võrreldud sümboolsete piltmõistatustega. Arcimboldo austas oma talenti silma peal trikkide mängimisel läbi fantastiliste - näiteks hobusele kinnitatava kolme peaga draakonikostüümi - ja allegooriliste joonistuste - joonistades selliseid teemasid nagu "grammatika", "geomeetria", "astroloogia". " muusika "ja" retoorika "- lavastuslike rõivaste kujundused. Pööratava pildi idee, mida hiljem tuntakse kui "Arcimboldo palindroomi", nägi, et sama pilt saab ümberpööratud korral teistsuguse tähenduse (tavaline palindroom on sõna, mis loeb sama ees ja tagasi). Ühe nurga alt vaadates on meil natüürmort; 180 kraadi pööramisel avastame tüüpilise Arcimboldo komposiitpea. Vaatamata piltmõistatuste moodile kujutas "Arcimboldo palindroom" midagi pigem piltlikku metamorfoosi ja seda võib lugeda "eliitmaagia" kunstiliseks ekvivalendiks, mida propageerisid tema õukolleegid - alkeemikud. Ajaloolased on spekuleerinud võimalike eellaste (näiteks keraamik Francesco Urbini) üle Arcimboldo ainulaadse stiili, nn teste komposiit ("komposiitpea") maalimiseks. See, mida Arcimboldo ainulaadsetes kompositsioonilistes rukkirääkides nii ühemõtteliselt näeb, on aga tema tugev kaldumine manneristliku stiili kujutlusvõimelisemate ja väljamõeldud elementide poole. Ehkki tema portreed olid tõeliselt omapärased (ja seega mitte kõigi maitsele), rõõmustasid progressiivsed Habsburgid leidlikke kunstilisi tõlgendusi ja oli hästi teada, et keiserlik kohus tervitas haritlasi ja avangardiste.
Ehkki ta jäi truuks oma allkirjastatavale komposiittehnikale, võis tema hilisemal perioodil tehtud portreesid teostada botaaniku teaduslike teadmistega valminud miniaturisti oskustega. Tema küpsed portreed olid võlgade ees kollaažile, pakkudes rohkem nende taimestiku ühendatud detaili peenet täpsust.
Giuseppe Arcimboldo elulugu
Detail <i> Raamatukoguhoidja </i> (umbes 1570) autor Arcimboldo
Puuviljadest, köögiviljadest ja lilledest koosnevad Arcimboldo portreed on endiselt uskumatult populaarsed mitu sajandit pärast nende loomist. Vähemtuntud on aga tema teised portreed, mis koosnevad lihast, kalast ja isegi elututest esemetest. Oma intrigeerivas ja peaaegu sürrealistlikus raamatus koosnenud teoses The Librarian (1566) arvatakse, et kunstnik lõbustas end jõuka, kuid aruka eliidi liikmetega, kes koguksid kirjandust kui staatuse sümbolit, kuid olid täiesti ei suuda nende sisu lugeda.
Loe täielikku elulugu
Loe kunstipärandit
Giuseppe Arcimboldo oluline kunst
Maximilian II, tema naine ja kolm last (1563)
Maximilian II, tema naine ja kolm last (1563)
Vahetult pärast tema nimetamist Habsburgi kohtusse maalis Arcimboldo eranditult (selles osas, et teema ja stiil vastas kõigile kuninglike portreedega seotud tavapärastele tavadele) Maximilian II, tema naine ja kolm last. Maximilian II on aga tema loomingus oluline teos, sest see illustreerib kunstniku täieliku manneristliku stiili poole liikumise vahefaasi, mis sai vapustavaks viljelemiseks alles aasta hiljem, kui ta alustas oma kuulsaid Four Seasons-i portreesid. Neli aastaaega näitasid tõepoolest nutikust ja leidlikkust, mille osas Arcimboldo on palju paremini tuntud. Tema ainulaadse stiili arengut on siiski endiselt raske jälgida, kuna Arcimboldo "tavapärasest" teosest on nii palju kadunud. Sellegipoolest on selge, et puuviljade, köögiviljade, loomade ja taimede tarvitamine viitab tema nooruslikele loodusuuringutele. Samuti võiks kunstniku eelnimetatud vitraažiteostes leida "Arcimboldesque" montaažikvaliteeti (millest jääb väheks).
Neli aastaaega (1563–73)
Neli aastaaega (1563–73)
Neli aastaaega on neljast maalist koosnev sari, mille kohta Arcimboldo on endiselt ehk kõige tuntum. Sarja võib pidada manneristliku tunnuse kehastajaks, mis rõhutab inimkonna ja looduse tihedat suhet. Iga portree tähistab ühte aastaaega ja koosneb objektidest, mis iseloomustavad seda konkreetset aastaaega. Kevad on naeratav noor naine, kelle nägu koosneb roosast ja valgest õitest nahast, millel on liiliapunga nina ja tulbi kõrv. Tema juuksed koosnevad värvilistest lilledest, kleit aga rohelistest taimedest ja valgest lillelisest. Suvi koosneb hooajalistest puu- ja köögiviljadest, mille erksad värvid eristuvad tumedal taustal, suve naeratav nägu rahustab vaatajat päikesepaisteperioodi sooja heatahtlikkusega. Sügis näitab meest, kelle keha on purustatud tünn ja kelle nägu koosneb pirnist (ninast), õunast (põske), granaatõunast (lõug) ja seenest (kõrvast), kõik küpsed lõhkemiseks. Sügis demonstreerib aastaaegade viljakust ja oma väljaulatuvas keeles kunstniku ootust nende valminud viljade suhtes. Talv on õlgmatti mähitud vanamees. Ta koosneb vanusest puutüvest, mille küljes on murdunud oksa tükid ja kriimustatud koor, ja suu jaoks paistes seen. Ehkki nelja aastaaja originaalsarjadest jäävad ellu ainult talv ja suvi, meeldis Arcimboldo patroon, keiser Maximilian II neile nii väga, et ta tellis 1573. aastal teise komplekti kingitusena Saksi valijaskonnale Augustusele (see on teine komplekt, mis jääb puutumatuks). Oma tunnustuse täiendava väljendusena osales keiser Arcimboldo lavastatud 1571. aasta festivalil, kus ta koos teiste oma õukonna liikmetega riietus aastaaegade elementideks. Lisaks vastavad Arcimboldo hilisemas seerias Neli elementi (1566) neli portree - õhk, tuli, maa ja vesi - vastavalt kevad, suvi, sügis ja talv. Kahe seeria üldine efekt viitab sellele, et Püha Rooma keiser Maximilian II (kes tellis mõlemad maalikomplektid) mõjutab kõike maa peal oma kõige ürgjõududeni. Kombineerides esemeid ja olendeid nägudeks, muudab Arcimboldo kaose harmooniaks, mida võiks pidada ka imperaatori pühade jõudude peegelduseks. Nagu kinnitab kunstiajaloolane Thomas DaCosta Kaufmann: maalid pidid olema humoorikad, kuid "huumor lahendab ennast tõsisel viisil", arvatavasti kommentaarina valitseja majesteetlikkusele.
Raamatukoguhoidja (1566) Raamatukoguhoidja (1566) Ehkki Arcimboldo on kõige paremini tuntud oma lilledest, köögiviljadest ja puuviljadest koosnevate portreede poolest, tegi kunstnik ka mitmeid portreesid, mis on valmistatud teistest lapsehoidja jaoks olulistest kokkupandud objektidest. Näiteks kelner (1574) kujutab savinõudest koosnevat serverit, samas kui see portree The Librarian koosneb raamatukogudega seotud objektidest. Nende hulka kuuluvad raamatud (keha, pea ja juuksed), õpperuumi kardinad (rõivad) ja looma-saba tolmukarvad (habe). Võib-olla on selle teema olemuse tõttu figuuri üldmulje võrreldes varasemate portreedega üsna hajutatud. Raamatute kõvad servad rikuvad portree üldmulje ja muudavad objekti robotiliseks. Võimalik, et see inimlikkuse puudumine on selle portreega seotud poleemikat soodustav tegur, mis tuleneb ettepanekust, et Arcimboldo kavatses selle portree teadlaste ja jõuka eliidi pilkamiseks. Kuna raamatud olid saadaval ainult väga rikastele, kogusid paljud omanikud neid olekusümbolitena, kuid ei suutnud oma kogude sisu lugeda. Selle portree teema koosneb raamatutest, kuid ei lisa lauale täiendavat panust ega isiklikke omadusi. Erinevalt Arcimboldo portreeist Jurist samal aastal pole portree teemat tuvastatud. See võib viidata ka sellele, et Arcimboldo pidas silmas gruppi või klassi inimesi, mitte üksikuid.
Elulugu:
Giuseppe Arcimboldo elulugu Lapsepõlv Arcimboldo perekonna sugupuu dokumenteeris tema sõber, Milanese kunstikriitik ja reisikirjutaja Paolo Morigia. Tema kontolt teame, et Giuseppe Arcimboldo oli pärit üllasest taustast. Tema suur onu oli töötanud Milano peapiiskopi ametikohal ning tema mõjutamise tulemusel oleks noor Giuseppe tõenäoliselt juba noorest ajast pärit kunstnike, teadlaste ja kirjanikega tutvunud. Tema isa Biagio Arcimboldo oli ise vähem tuntud maalikunstnik (fabbrica), kes töötas Milanos Duomo (katedraal). Ehkki tema kasvatuse täpsed üksikasjad jäävad napiks, on mõistlik arvata, et isa mõjul oleks Giuseppe juba noore poisina maalima asutud ning et ta oleks oma oskusi ja annet arendanud juba varases nooruses. Haridus ja varane koolitus (Giuseppe Arcimboldo isa) <i> Biago Arcimboldo </i> autor Bernardino Luini (16. <sup> th </sup> sajand). Arcimboldo on õppinud vitraažide kujundamisel ja fresko maalimisel, valmistades töid kohalikes katedraalides alates 21. eluaastast. Tema karjäär astus otsustava sammu edasi aastal 1549, kui ta sai ülesande kujundada Duomo vitraažaknad. Järgnesid muud märkuse võtmise võimalused. Aastal 1551 maalis Arcimboldo tulevase keisri Ferdinand I vapid; 1556. aastal maalis ta Monza katedraali jaoks freskod; ja 1558. aastal joonistas ta koomiksi Neitsi vaipade uinumise järele, mis jääb Lombardi Como katedraalis eksponeerima tänapäevani. , mille jaoks Arcimboldo tegi ettevalmistava joonise (või koomiksi). Need pilkupüüdvad komisjonid, mis lisati kunstniku tähelepanuväärsetele loodusuuringutele, kinnitasid tema kasvavat mainet. Morigia kirjutas: "See on haruldaste annetega maalikunstnik, kes on tõestanud oma väärtust nii kunstniku kui ka veidra maalijana mitte ainult oma kodumaal, vaid ka välismaal. Talle on antud kõrgeim kiitus, öeldes: kuulsus on jõudnud keisri kohtusse Saksamaal. " "Keisri kohus" viitas Habsburgi kohtule Viinis (ja hiljem ka Prahas), kuhu Arcimboldo kutsuti 1562. aastal Ferdinand I kohtuportreeks. Arvestades, et Milani äsja ametisse nimetatud peapiiskop nõudis linna usunditest traditsioonilisemat visuaalset keelt. kunstnike, jõudis Viini kolimine sobival hetkel sellisele mittekonformistlikule nagu Arcimboldo. Kunstnik oli leidnud kodu ja veedab lõpuks üle 25 aasta Habsburgide teenistuses: Ferdinand I-le, tema pojale, Maximillian II-le (valitses 1564-1576) ja Ferdinandi pojapojale Rudolf II-le (valitses 1576-1612).
Küps periood Arcimboldo loodusõppe näide Ehkki tema kõige kuulsamad teosed vaidlustasid paljud tolleaegsed õigeusu, jõudis Arcimboldo Habsburgi kohtusse kõigi kvalifitseeritud renessanssmeistri kuttidega. Habsburgi kohus viljeles aga progressiivset mõtlemist ja Arcimboldo - kes töötas astronoomide, botaanikute, zooloogide, arstide ja alkeemikute (keda muidu tuntakse kui "eliitmaagia" praktikuid) kõrval - paljastas kohtu pakutud loomingulisi vabadusi, et nägi end juhtiva kunsti ja teaduse keskusena Euroopas. Ta õigesti õitses nii portreemaalija kui ka dekoraatori, kostüümikunstniku ja lahedalt temaatiliste kuulide korraldaja / planeerijana (kelle juures ta võis ka maalida külaliste portreesid). Nagu Morigia kirjutas: "See üllas ja inspireeritud mees moodustas suure hulga haruldasi ja õrnaid kunstiteoseid, mis tekitasid kõigis nende kogudustes viibinud kuulsate aadlike seas märkimisväärset hämmastust, ning tema isand ja peremees olid temaga väga rahul". Arcimboldole maksti seega "tema teenete eest väärilist head palka", mis viis "täisväärtusliku" ja "austatud" eluni. Viini Kunstkammeri muuseum, mille kollektsioon põhineb Habsburgi keisrite, eriti Rudolf II kogudel. Lisaks lõi kohtukultuur viljaka keskkonna, kus Arcimboldo anded said areneda. Ta avaldas keisritele märkimisväärset mõju, nii kunstiliselt kui ka isiklikult. Ta abistas näiteks Ferdinand I uudishimukappide laiendamisel, kus hoiti mitmesuguseid eksootilisi taimeliike, loomi, esemeid ja kunstiteoseid (koos järeltulijate kogudega moodustasid need kapid Viini muuseumi Kunstkammer tuuma). Habsburgis viibides absorbeeris Arcimboldo ka maalikunstnike, sealhulgas Boschi, Bruegheli, Cranachi, Grieni ja Altdorferi kunstiteoste mõju. Hiline periood Viimane keiser, kelle heaks Arcimboldo töötas, oli Rudolf II. Arvatakse, et see periood, mis kestis üksteist aastat, esindab tema kunstnikukarjääri tippu. See oli osaliselt tingitud Rudolfi isiklikest huvidest aianduse, botaanika, eksootiliste olendite ja objektide osas. Arcimboldo sai oma maalidel vabalt joonistada oma tähelepanekuid erakorraliste loomade ja taimede kohta, mille Euroopa keisri esindajad kogusid ja mida kohtus peeti kunsti- ja imekojas. Ta jätkas suurte tööde valmimist isegi elu lõpupoole, eriti autoportree kui neli aastaaega (1590) ja Rudolf II kui metamorfoosi jumala - Vertumnuse (1590–91) portree.
Pärast mitu korda keisri loa taotlemist lahkus Arcimboldo lõpuks Habsburgi teenistusest 1592. aastal, lahkudes Prahas kodulinna Milanosse. Rudolf II imetluse märgiks sai ta samal aastal Palatine'i krahviks ja autasustas 1500 rheini guldenit "pika, ustava ja kohusetundliku teenimise eest". Ta suri 1593. aastal 66-aastaselt. Arhivaalides nimetati põhjuseks neerukive (erinevalt tänapäevasest katkuepideemiast). Giuseppe Arcimboldo pärand Paljud Arcimboldo teosed on kahjuks kaotatud, kui Rootsi tungis Prahasse 1648. aastal kolmekümneaastase sõja ajal. Sellisena on kaasaegne pilt tema loomingust pisut puudulik. Lisaks on paljudest teadaolevatest töödest tähelepanuta jäetud, näiteks tema tavapärased portreed ja usulised maalid. Pigem paeluvad tänapäeval kunstnikke ja kriitikuid just puuviljadest, köögiviljadest, taimedest ja loomadest koosnevad portreed. Need ainulaadsed manneristlikud maalid on kajastanud isegi filmides (neile viidatakse näiteks Harry Potteri filmides), koomiksites, romaanides ja albumikaantel. 20. sajandil leidis Arcimboldo looming taaselustamist selliste sürrealistide nagu Salvador Dalí huvide tõttu, kelle jaoks Arcimboldo komposiitpildid ja allegoorilised vihjed meeldisid tohutult. Arcimboldo taaselustatud kunstimaailma tähelepanu tõmbas kõige enam kaasaegse kunsti muuseumi juhataja Alfred Barri kaasamine oma teostesse 1930. aastate näitusele Fantastiline kunst, dada, sürrealism. Sellest ajast alates on kunstiteadlased Arcimboldo ülimalt individuaalset stiili ümber hinnanud, tõstes ta 16. sajandi manneristide hulka. Veneetsia Palazzo Grassi 1987. aasta näitus "Arcimboldo efekt: näo muundumised 16. sajandist 20. sajandini" kutsus vahepeal psühholoogide ja teadlaste poolt üles optiliste illusioonide, mitme pildi ja näotuvastusega seotud teadlaste huvi tema töö vastu. Ameerika kunstnik ja filmitegija Philip Haas lõi 2009. aastal Arcimboldo sarja Four Seasons kolmemõõtmelise austusega neli suuremahulist klaaskiust skulptuuri. Haas nentis: "Arcimboldo kujutlusvõimega mängimine ja selle ümber tõlgendamine võimaldas mul muuta renessanss tänapäevaseks ja panna kaasaegne kunst juurutama kunstiajaloos."
Kunstitööd:
„Maximilian II, tema naine ja kolm last“ (1563)
Maximilian II, tema naine ja kolm last Vahetult pärast tema nimetamist Habsburgi kohtusse maalis Arcimboldo eranditult (selles osas, et teema ja stiil vastas kõigile kuninglike portreedega seotud tavapärastele tavadele) Maximilian II, tema naine ja kolm last. Maximilian II on aga tema loomingus oluline teos, sest see illustreerib kunstniku täieliku manneristliku stiili poole liikumise vahefaasi, mis sai vapustavaks viljelemiseks alles aasta hiljem, kui ta alustas oma kuulsaid Four Seasons-i portreesid. Neli aastaaega näitasid tõepoolest nutikust ja leidlikkust, mille osas Arcimboldo on palju paremini tuntud. Tema ainulaadse stiili arengut on siiski endiselt raske jälgida, kuna Arcimboldo "tavapärasest" teosest on nii palju kadunud. Sellegipoolest on selge, et puuviljade, köögiviljade, loomade ja taimede tarvitamine viitab tema nooruslikele loodusuuringutele. Samuti võiks kunstniku eelnimetatud vitraažiteostes leida "Arcimboldesque" montaažikvaliteeti (millest jääb väheks).
„Neli aastaaega“ (1563-1573)
Neli aastaaega on neljast maalist koosnev sari, mille kohta Arcimboldo on endiselt ehk kõige tuntum. Sarja võib pidada manneristliku tunnuse kehastajaks, mis rõhutab inimkonna ja looduse tihedat suhet. Iga portree tähistab ühte aastaaega ja koosneb objektidest, mis iseloomustavad seda konkreetset aastaaega. Kevad on naeratav noor naine, kelle nägu koosneb roosast ja valgest õitest nahast, millel on liiliapunga nina ja tulbi kõrv. Tema juuksed koosnevad värvilistest lilledest, kleit aga rohelistest taimedest ja valgest lillelisest. Suvi koosneb hooajalistest puu- ja köögiviljadest, mille erksad värvid eristuvad tumedal taustal, suve naeratav nägu rahustab vaatajat päikesepaisteperioodi sooja heatahtlikkusega. Sügis näitab meest, kelle keha on purustatud tünn ja kelle nägu koosneb pirnist (ninast), õunast (põske), granaatõunast (lõug) ja seenest (kõrvast), kõik küpsed lõhkemiseks. Sügis demonstreerib aastaaegade viljakust ja oma väljaulatuvas keeles kunstniku ootust nende valminud viljade suhtes. Talv on õlgmatti mähitud vanamees. Ta koosneb vanusest puutüvest, mille küljes on murdunud oksa tükid ja kriimustatud koor, ja suu jaoks paistes seen. Ehkki nelja aastaaja originaalsarjadest jäävad ellu ainult talv ja suvi, meeldis Arcimboldo patroon, keiser Maximilian II neile nii väga, et ta tellis 1573. aastal teise komplekti kingitusena Saksi valijaskonnale Augustusele (see on teine komplekt, mis jääb puutumatuks). Oma tunnustuse täiendava väljendusena osales keiser Arcimboldo lavastatud 1571. aasta festivalil, kus ta koos teiste oma õukonna liikmetega riietus aastaaegade elementideks. Lisaks vastavad Arcimboldo hilisemas seerias Neli elementi (1566) neli portree - õhk, tuli, maa ja vesi - vastavalt kevad, suvi, sügis ja talv. Kahe seeria üldine efekt viitab sellele, et Püha Rooma keiser Maximilian II (kes tellis mõlemad maalikomplektid) mõjutab kõike maa peal oma kõige ürgjõududeni. Kombineerides esemeid ja olendeid nägudeks, muudab Arcimboldo kaose harmooniaks, mida võiks pidada ka imperaatori pühade jõudude peegelduseks. Nagu kinnitab kunstiajaloolane Thomas DaCosta Kaufmann: maalid pidid olema humoorikad, kuid "huumor lahendab ennast tõsisel viisil", arvatavasti kommentaarina valitseja majesteetlikkusele. Õli lõuendil - Louvre'i muuseum, Pariis
„Raamatukoguhoidja“ [
„The Librarian“] (1566)
Ehkki Arcimboldo on kõige paremini tuntud oma lilledest, köögiviljadest ja puuviljadest koosnevate portreede poolest, tegi kunstnik ka mitmeid portreesid, mis on valmistatud teistest lapsehoidja jaoks olulistest kokkupandud objektidest. Näiteks kelner (1574) kujutab savinõudest koosnevat serverit, samas kui see portree The Librarian koosneb raamatukogudega seotud objektidest. Nende hulka kuuluvad raamatud (keha, pea ja juuksed), õpperuumi kardinad (rõivad) ja looma-saba tolmukarvad (habe). Võib-olla on selle teema olemuse tõttu figuuri üldmulje võrreldes varasemate portreedega üsna hajutatud. Raamatute kõvad servad rikuvad portree üldmulje ja muudavad objekti robotiliseks. Võimalik, et see inimlikkuse puudumine on selle portreega seotud poleemikat soodustav tegur, mis tuleneb ettepanekust, et Arcimboldo kavatses selle portree teadlaste ja jõuka eliidi pilkamiseks. Kuna raamatud olid saadaval ainult väga rikastele, kogusid paljud omanikud neid olekusümbolitena, kuid ei suutnud oma kogude sisu lugeda. Selle portree teema koosneb raamatutest, kuid ei lisa lauale täiendavat panust ega isiklikke omadusi. Erinevalt Arcimboldo portreeist Jurist samal aastal pole portree teemat tuvastatud. See võib viidata ka sellele, et Arcimboldo pidas silmas gruppi või klassi inimesi, mitte üksikuid. Õli lõuendil - Skoklosteri loss, Rootsi
Jurist on juristi esindaja häiriv portree. Tema pea koosneb kodulindudest ja kalast ning juriidilistest dokumentidest. Kui varasemates portreedes (näiteks Neli elementi) on Arcimboldo valinud kollaažielemendid esindajaks oma patroonide aadli ja heatahtlikkuse, siis selle portree eesmärk on diskrediteerida ja laimu teha. Liha ja linnuliha kasutamine advokaadi näo katmiseks illustreerib kunstniku suhtumist oma subjekti. Advokaadi näol ilmekas väljend on hiiliv ja tema enda inimene koosneb sellest, mida arvatakse mädanenud lihaks. Eriti hajameelsed on tema kalaluu vuntsid, kalasaba habe ja kõdunenud konna nina. Pole kindlalt teada, kas esindaja on konkreetne advokaat või kas Jurist on üldiselt juristide karikatuur. Stockholmi rahvusmuuseumi andmetel on maalil aga Maximilian II asekantsleri saksa jurist Ulrich Zasius. Kui portree tõepoolest näitab Zasiust, võib halb valgus, milles ta on maalitud, peegeldada tema mainet ebaaususe eest tema teenistuses keisrile - selle portree esimesele kavandatud vaatajale. Samuti on võimalik, et Arcimboldo portree pilkab Zasiuse väärastumist, mille arvatakse olevat sõlminud sugulisel teel leviva haiguse tagajärjel. Õli lõuendil - Nationalmuseum, Stockholm, Rootsi
Köögiviljad kausis või aednikus (
See maal on üks kunstniku paljudest, mida saab vaadata vastupidiselt, näidates ühelt poolt natüürmorti ja teiselt poolt portree (mõnikord nimetatakse seda "Arcimboldo palindroomiks"). Arvatakse, et Arcimboldo maalis teosed esmalt natüürmortidena, pöörates neid seejärel nägude paljastamiseks ja kohandamiseks. Röntgenpildid näitavad, et see protsess nõudis kunstnikult sageli mõne puuvilja uuesti värvimist, olles oma positsioone muutnud. Teose sarnasused visuaalse mõistatusega vastavad renessansiajastu lummusele selliste mõistatuste abil ja David Alan Brown kirjeldab sedalaadi teoste vaatajale, et see "on sama nauding, nagu nad mängiksid mängu". Alates 20. sajandist on sellised teosed huvi pakkunud ka psühholoogidele ja teadlastele, kes tegelevad optiliste illusioonide, mitme pildi ja näotuvastusega. Autorid Emil Krén ja dr Dániel Marx on keskendunud rohkem sisule kui portree kompositsioonile, rõhutades selle portree seksuaalseid konnotatsioone, väites, et põsed ja nina meenutavad meeste suguorganeid ja huuled naiste suguelunditele . Sellisena teevad nad ettepaneku, et kujutatud kuju võiks olla Kreeka viljakusejumal ja aianduse kaitsja Priapus. See vastaks teistele Arcimboldo teostele, mis esindavad jumalusi, näiteks Flora (1589) ja Vertumnus (c.1590-1591). Õli puidul - Museo Civico "Ala Ponzone", Cremona, Itaalia
Portree objekt on Flora, Rooma õistaimede, puuviljade ja kevade jumalanna. Kunstniku jaoks koosneb tema vorm tavaliselt tervetest lilledest, pungadest, kroonlehtedest, vartest ja lehtedest. Kuid see portree ja sellele järgnenud Vertumnus eristuvad eelkäijatest oma peensuse ja tehnika peenuse tõttu. Kui Arcimboldo portreed võisid olla grotesksed, järgib Flora rohkem portreede traditsioonilisi arusaamu ilust. Kunstniku poolt miniatuursete lillede abil kogu pildi kujundamine nii detailselt on andnud subjektile veenva kolmemõõtmelisuse ja võimaldanud tal omadusi hoolikalt piiritleda. See lähenemine vastandub tema varasematele portreedele, mis on nähtavamalt kokku pandud. Tulemus tuletab osaliselt meelde ka õrna vitraaži esteetikat, millega kunstnik oli noore mehena töötanud. Järgmisel aastal maalis Arcimboldo selle portree kaaslaseks Flora meretrix. Viimase teema on sama, kuid käsitlus on pehmem, andes maalile romantilise ähmasuse, mis võib-olla eemaldab täpsuse, mida kunstnik siin taimestiku kujutamisel näitab. Tema tähelepanu erinevatele lilleliikidele sarnaneb aiandusteadlase tähelepanekuga ja sellisena on mõned kriitikud väitnud, et teos on barokse natüürmordi eelkäija, mida iseloomustab loodusobjektide ustav esitus. Arcimboldo saatis selle töö keiser Rudolf II-le tänu sellele, et teda hakati nimetama Palatini krahviks 1592. aastal. See oleks apelleerinud keisri suurele huvile botaanika ja aianduse vastu. Õli pardal - erakogu
„Vertumnus“ (umbes 1590-1591)
Vertumnus Vertumnus on Püha Rooma keisri Rudolf II portree, keda kunstnik on kujutanud kui Rooma samanimelist aastaaegade, kasvu, aedade, viljapuude ja looduses toimuva metamorfoosi jumal. See maaliti pärast Arcimboldo Milanosse naasmist ning see koosneb lilledest, aga ka puu- ja köögiviljadest kõigil neljal aastaajal, sealhulgas õuntest, pirnidest, viinamarjadest, kirssidest, ploomidest, granaatõuntest, viigimarjadest, ubadest, hernestest kaunades, maisist, sibulast , artišokid ja oliivid. Arcimboldo portreedele tüüpiline looduslikke vorme kasutav inimobjekti kompositsioon esindab siin harmoonia keisri ja loodusreeglite vahel. Toodete rohkus sümboliseerib nn kuldajastu - looduse, kultuuri ja õitsengu õitsengu - tagasitulekut Rudolf II võimu all. Sellisena meelitab portree keisrit ehk isegi mitte üllatavalt, arvestades, et ta oli Arcimboldo tööandja ja patroon üksteist aastat. Rudolf II polnud aga üldiselt populaarne valitseja. Seetõttu näib, et jumalakartuse, jõu ja jõukuse konnotatsioonid aitaksid tema avalikku mainet parandada. Vertumnus oli üks viimaseid teoseid, mille Arcimboldo maalis ja koos Floraga (1588) peetakse seda sageli tema kõige saavutatuimaks kunstiteoseks. Õli paneelil - Skoklosteri loss, Rootsi
