Monetarism on majandusteooria suund.
Monetarism on majandusteooria ja -poliitika suund, mis peab majandusarengu määravaks teguriks ringluses oleva raha hulka.
Monetarismi saab jagada nelja faasi:
- esmane monetarism;
- Chicago vana monetarism;
- monetarismi kõrgaeg;
- poliitiline monetarism
Esmane monetarism
Irving Fisher kogus kuulsust kvantitatiivse raha teooriaga (quantity theory of money), mis lihtsustatult öeldes väidab, et raha hulga kahekordistamine kahekordistab pikaajalises perspektiivis ka hinnad. Seda võib vaadata kui vastuväidet John Maynard Keynesi väitele, et kuna pikas perspektiivis oleme me kõik surnud, siis peaksime kontsentreeruma lühiajalisele perspektiivile.
Robbins ja Schumpeter viisid esmase monetarismi Friedmani arvates "naeruväärsesse" olukorda, kuna nad eitasid rahandus- ja fiskaalpoliitika võimalikku positiivset rolli majandusarengule.
Chicago vana monetarism
Chicago vana monetarismi koolkond, mille tuntumateks esindajateks võib pidada Vinerit, Simonsit ja Knighti, rõhutas raha käibekiiruse muutust (variability of velosity) ja selle võimalikku sidet inflatsiooni määraga. Nimelt spekuleerisid nad, et 1930. aastate suure majanduslanguse taga oli USA riiklik fiskaal- ja rahanduspoliitika, mis andis võimaluse pankadel pankrotistuda ja deposiidi mahul järsult väheneda. Majanduse madalseisust väljatoomiseks soovitasid nad raha hulka järsult suurendada, mis nende arvates oleks teinud lõpu deflatsioonile. Kuigi nimetatud autoreid on kritiseeritud ateoreeriluses, väidab Friedman, et ta ei oleks suutnud ilma nende esialgsete mõteteta jõuda monetarismi kui koolkonna põhimõtteliste järeldusteni.
Klassikaline monetarism
Tekkis 1950.–1960. aastatel, mil Nobeli auhinna laureaat, majandusteadlane Milton Friedman USA-st kogus hulgaliselt teoreetilisi andmeid, et esitada vastuseisu keinslaste teooriale. Pöörduti tagasi klassikalise koolkonna mõtete juurde. Friedman väitis, et majandus on stabiilsem, kui seda oletasid varajased keinslased. Kui Friedmani vaated laienesid ja need sünteesiti mõttekoolkonnaks, kujunes välja ka koolkonna nimetus – monetarism.
Monetarismil on kolm peamist aspekti:
1) eramajandus on põhiliselt stabiilne – hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugevaid isekorrigeerimisomadusi. Langusperioodid kalduvad olema lühikesed ja mõõdukad;
2) aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head – poliitika viitajad ja ennustusvead tähendavatki seda, et aktiivsuspoliitika teeb üldiselt rohkem halba kui head. Parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule;
3) raha on tähtsaim majandusmuutuja – raha võib pikapeale mõjutada ainult inflatsioonimäära, kuid üsna kiiresti avaldada tugevat mõju kõigile majandusmuutujatele.
Monetaristide arvates on majandus pikaajalises perspektiivis stabiilne, mistõttu lühiajaliste kõikumiste tasandamine on edutu ja mõnevõrra isegi destabiliseeriv. Seetõttu toetavad monetaristid ka passiivset poliitikat. Nad arvavad, et igasugune märgatav ebastabiilsus on tõenäoliselt valitsuse sekkumise tagajärg. Suhtumine poliitikasse on monetaristidel sügavalt umbusklik.
Poliitiline monetarism
Monetaristliku koolkonna politiseerumist võib seostada M. Friedmani 1962. aastal avaldatud raamatuga "Kapitalism ja vabadus" ning seejärel abikaasaga kahasse kirjutatud raamatuga "Valikuvabadus". Nimetatud raamatud püüavad populaarteaduslikus keeles selgitada laiemale üldsusele monetaristliku koolkonna tõekspidamisi majanduse toimimise alustest.