Meelerahu

Iga inimene peab leidma endaga meelerahu.

Iidsed inimese sisemaailma teadlased – joogid – leidsid, et inimest on võimalik kirjeldada keeruka organismina, mis toimib paralleelselt viiel tasandil. Võime ühel hetkel olla samastunud oma kehaga öeldes “Mul on külm”. Teinekord oleme samastunud oma emotsioonidega nentides “Ma olen tüdinenud”. Samuti võime olla samastunud oma mõtetega, mis kommenteerivad: “Ma ei saa sellega niikuinii hakkama!”.

MEIE PROBLEEMID SAAVAD ALGUSE SELLEST, KUI AJAME SASSI SELLE, KES MA OLEN, JA KES MA EI OLE

INGVAR VILLIDO

Kord identifitseerime end kehaga, järgmisel hetkel aga hoopis mõtete või emotsioonidega. Sel viisil võib jääda ekslik mulje, nagu polekski püsivat “mind”. Tegelikkuses ei ole me oma mõtted, emotsioonid või füüsiline keha – need on erinevad tasandid, mis kuuluvad meie juurde ja kasutusse. Teadvelolek annab võimaluse vaadelda oma keha, emotsioone ja mõtteid kui objekte. Distantsilt. Hetk hetke haaval. Ja see annab Sulle võimaluse oma elu – nii oma tähelepanu, mõtteid, emotsioone kui ka käitumist – ise juhtida.

SÜGAVAIMAT ENESETEADVUST, SEDA, KES SA OLED, EI SAA MEELERAHUST LAHUTADA. SEE ONGI SEE NIMEST JA VORMIST SÜGAVAM “MINA OLEN”.

ECKHART TOLLE

MIS ON MEELERAHU?

“Kui vaadata sõna meelerahu, siis see tähendab, et rahu on seotud meelega. Igal inimesel on vaja teada saada mis asi see meel on. Ja mis asi see rahu on, mis on sellega otseselt seotud. Meel nähtusena on juba iseenesest rahulik. Me püüame seda leida. Meelt koos rahuga. Seda kuskilt väljaspoolt leida pole võimalik. Selle võib leida vaid seestpoolt.”
Ingvar Villido

On öeldud: “Meelerahu on Jumala keel ja kõik muu on vilets tõlge”. Tegelikult on meelerahu lihtsalt avaruse sünonüüm. Meelerahu teadvustamine, ükskõik millal me seda oma elus kohtame, ühendab meid vormitu ja ajatu mõõtmega meis endis, sellega, mis on kõrgemal mõttest, kõrgemal egost. See võib olla meelerahu, mis täidab kogu loodust, või rahulikud varahommikused tunnid Sinu toas, või vaikusehetked helide vahel. Meelerahul pole vormi, mistõttu ei saa me mõttetegevuse abil sellest teadlikuks saada. Mõte on vorm. Olla meelerahust teadlik tähendab olla rahulik. Olla rahulik tähendab olla teadlik ilma mõteteta. Kui Sinus on meelerahu, oled Sa olemuslikumalt, sügavamalt kõige rohkem Sina ise.”

Eckhart Tolle, “Uus maailm”

Kui Dalai-laama käest küsiti, et mis on kõige levinum küsimus, mida inimesed temalt küsivad, siis ta vastas: “Meelerahust… Nad küsivad meelerahu kohta. Tegelik meelerahu hävitaja ei ole väline faktor, vaid sisemine. Hirm, viha, armukadedus – need on meelerahu hävitajad. Seega, kui teie meel on stabiilne kaastundlikuma hoiaku läbi, siis pole vahet, mida teised inimesed ütlevad. Tavaliselt on nii, et peate või kutsute inimesi, kes teid arvustavad ja kellele te ei meeldi, automaatselt vaenlaseks. Sellega loote te ise tahtlikult endale vihaobjekti. Üks minu Ameerika … nii-öelda, sõber… Ta on väga vana. Viimati kohtasin teda mõne aasta eest, ta oli siis 84-aastane. Ta on teadlane, mitte religiooniinimene. Ta ütles mulle, et kui me saame vihaseks, siis meie viha objekt ilmub meile negatiivsena. Aga tegelikult on 90% sellest negatiivsusest meie endi meele projektsioon. Seega, kõik sellised asjad on teie enda meele looming. Kui te aga oma meelt treenima hakkate, püüate mitte ilmutada selliseid tugevaid emotsioone, siis ei hävita väline faktor teie meelerahu.”

Dalai-laama, Postimees 22.09.2013

MEELERAHU EI ASU TEGELIKULT KUSKIL KAUGEL JA MÕÕTMATUS TULEVIKUS – SEE ON PAARI TEADLIKU HINGETÕMBE KAUGUSEL. TEADVELOLEK AITAB SUL LEIDA MEELE JA SELLEGA SEOTUD RAHU. MEELERAHU.

HELENA VÄLJASTE

Koge sisemist rahu!

(https://meelerahu.ee/meelerahu-2/)

Õnnelikkus

OLEN ÕNNELIK SIIS, KUI …”

Kõik me tahame kogeda oma elus õnne. Ja mida rohkem, seda uhkem. Oled Sa aga märganud, kui tihti kiputakse õnnele tingimusi seadma? Eriti väliseid tingimusi. Mõtleme säärastes olukordades tavaliselt: “siis kui …”, “kui vaid…”. Siin all on soov, et Sina ise või asjad oleksid teisiti, kui nad parasjagu on. See on soov püüelda mujale, ära praegusest hetkest, lootusega, et kunagi mujal või muul hetkel on parem. Kas tõesti on mõistlik rajada oma õnn millegi ootuse või vanade aegade heietuse peale? “Otsida õnne iseendast väljas, on sama hea kui lassoga pilve püüda. Õnn pole asi, vaid on meeleseisund. Selles peab elama (Paramhansa Yogananda)”. Ära jää ootama – otsusta olla õnnelik juba praegu. Võid tunda end sisimas õnnelikult, see õigus on Sulle sünniga kaasa antud.

SINU AINUKE VÕIMALUS MEELERAHUKS JA ÕNNEKS ON OLEVIKUHETK

Sõlmides olevikuhetkega rahu, tulles siia tõeliselt kohale, koged Sa koheselt õhkõrna õnnelikkuse tunnet. Joogamaailmas tuntakse seda kui “ananda´t” – kerge õndsuse tunne, mis ilmneb, kui teadvustad oma olemasolu ja kogemusi praeguses hetkes. See ilmneb siis, kui oled eluga üks.
Õnnelikkust saame kogeda väga laias spektris – kergest tagaplaanil olevast rahulolu tundest kuni pöörase õnnejoovastuseni välja. Viimane neist on meeldiv, kuid emotsionaalselt kurnav, esimene aga meie päris loomulik olemise seisund.

VÕTA VASTUTUS ENDA SISEMISE SEISUNDI EEST

Paljud arvavad, et rahulolematus on vajalik, kuna see on jõud, mis motiveerib meid elus edasi liikuma. See on igaühe oma valik, kas ta soovib kogeda rahulolematust selleks, et oluline saaks tehtud. Või soovib ta liikuda ja tegutseda hoopiski rõõmu ja entusiasmiga.

(Pilt - Mediteerimine)
Õnn on valik – kui tahad olla kurb, ei suuda keegi maailmas Sind õnnelikuks teha. Ent kui otsustad olla õnnelik, ei saa keegi ega miski seda õnne Sinult võtta. Iga hetk saad Sa ju valida, millele Sa oma tähelepanu pöörad ja mida tähtsustad. Otsi õnne enda seest ja praegusest hetkest, mitte väljaspoolt ennast, rääkimata veel möödunud või tulevastest aegadest.
Sisemaailma reeglite kohaselt kõik see, mida Sa kasutad, kasvab. Sinu tulevane õnn olenebki tegelikult sellest, kui õnnelik oled praegu. Igal hetkel saad Sa külvata uusi õnneseemneid enda sees – elu peaks olema pidev vaimustumine.

Olevik, olevikuteraapia

Meie süsteemis on olemas 3 ajavormi: minevik, olevik, tulevik.

Täiesti võimalik, et kusagil teises maailmas, paralleelmaailmas, võib olla ajavorme rohkem või vähem. 

Täna räägime olevikuteraapiast. Olevikuteraapia aitab inimestel olla kogu aeg olevikus, elada praeguses hetkes, nüüd ja praegu. 

OLEVIKUTERAAPIA

SALADUS ON SIIN, OLEVIKUS! OLEVIKKU TÄHELE PANNES VÕID MUUTA SEDA PAREMAKS. JA KUI OLEVIK MUUTUB PAREMAKS, SIIS ON PAREM KA KÕIK SEE, MIS JÄRGNEB.

PAULO COELHO

Meie võimuses on muuta vaid seda, mille olemasolust oleme teadlikud. Teadlikkus on justkui hele valguskiir, mis suunatakse hämarasse nurka ja mille abil saab ühtäkki kõik selgeks. Päevast päeva oled Sa iseenda terapeudiks – teadvustades ja muutes seda, mida vaja. Kuid aeg-ajalt jääd Sa jänni, tunned end halvasti, asjad ei toimi enam ja Sa ei tea täpselt, kuidas edasi.

SELLISEL JUHUL TOETAB SU HEAOLU OLEVIKUTERAAPIA.

Kasutan Sinu toetamiseks erinevaid minu kasutuses olevaid tehnikaid, kasutades seejuures suuresti intuitsiooni, inspiratsiooni, teadvelolekut (mindfulness), enesesõbralikkust ja Ingvar Villido poolt loodud Teadliku Muutuse Kunsti teadmisi.

Olevikuterapeudina aitan ma Sul teadvustada seda, mis on Sinu jaoks probleemne või ähmane. Suunan Sind teadvustama oma keha (nt kehakuju, valu, haigusnähud), emotsioone (nt ärevus, viha), mõtteid (nt kahtlused, kriitilisus), suhtumisi (nt iseendasse, maailma), harjumusi (nt toitumine, elustiil), käitumist (nt edasilükkamist) ja suhete kvaliteeti (nt partneriga, lapsega). Mõistma oma probleemide toimemehhanisme ning teadvustama selle eluolukorra varjatud sõnumit ehk arengukohta Sulle. Läbi teadvustamise muutub pilt selgemaks ja Sul avaneb võimalus näha, kuidas muuta nii oma olevik kui tulevik paremaks.

OLEVIKUTERAAPIA

SALADUS ON SIIN, OLEVIKUS! OLEVIKKU TÄHELE PANNES VÕID MUUTA SEDA PAREMAKS. JA KUI OLEVIK MUUTUB PAREMAKS, SIIS ON PAREM KA KÕIK SEE, MIS JÄRGNEB.

PAULO COELHO

Meie võimuses on muuta vaid seda, mille olemasolust oleme teadlikud. Teadlikkus on justkui hele valguskiir, mis suunatakse hämarasse nurka ja mille abil saab ühtäkki kõik selgeks. Päevast päeva oled Sa iseenda terapeudiks – teadvustades ja muutes seda, mida vaja. Kuid aeg-ajalt jääd Sa jänni, tunned end halvasti, asjad ei toimi enam ja Sa ei tea täpselt, kuidas edasi.

SELLISEL JUHUL TOETAB SU HEAOLU OLEVIKUTERAAPIA.

Kasutan Sinu toetamiseks erinevaid minu kasutuses olevaid tehnikaid, kasutades seejuures suuresti intuitsiooni, inspiratsiooni, teadvelolekut (mindfulness), enesesõbralikkust ja Ingvar Villido poolt loodud Teadliku Muutuse Kunsti teadmisi.

Olevikuterapeudina aitan ma Sul teadvustada seda, mis on Sinu jaoks probleemne või ähmane. Suunan Sind teadvustama oma keha (nt kehakuju, valu, haigusnähud), emotsioone (nt ärevus, viha), mõtteid (nt kahtlused, kriitilisus), suhtumisi (nt iseendasse, maailma), harjumusi (nt toitumine, elustiil), käitumist (nt edasilükkamist) ja suhete kvaliteeti (nt partneriga, lapsega). Mõistma oma probleemide toimemehhanisme ning teadvustama selle eluolukorra varjatud sõnumit ehk arengukohta Sulle. Läbi teadvustamise muutub pilt selgemaks ja Sul avaneb võimalus näha, kuidas muuta nii oma olevik kui tulevik paremaks.

Pöördu lahkesti minu poole ka siis, kui vajad paari- või perenõustamist.

OLEVIKUTERAAPIA – LOO SELGUST!

Üks kohtumine: 60€ (kuni 90 min) / 50€ (kuni 75 min)
Tasumine kohapeal sularahas või ettemaksuna arve alusel
Aadress: Pääsusilma tee 9, 12015 Tallinn (kaart)
Kui soovid, saame kohtuda ka Skype vahendusel
Aja kokku leppimiseks palun kirjuta mulle helena@meelerahu.ee

(https://meelerahu.ee/olevikuteraapia/#sidr)

Eesti riigist, poliitikast ja maailmast üldiselt.

Järgnev jutt on kirjutatud 24. oktoobri õhtul, aastal 2020. Tegemist on autori arvamusega.

Mul on unistus sellest, milline peaks maailm olema ja ka Eesti. Antud hetkel on Eesti sellest väga kaugel.

Praegu juhib Eestit sisuliselt oma inimesi vihkav ja ühiskonda lõhustav ja vastandav erakond. Ehkki peaminister on liberaal on Eesti viimasel ajal teinud idiootseid otsuseid. Seda päris mitmes mõttes. Esimene lollus oli Eesti LGBT ühingult  riikliku toetuse ära võtmine. Lisaks veel alaealistele iseseisva psühhiaatrilise abi keelamine, suvalise perekonnanime võtmise keelamine, välistööjõu väljasaatmine ja sisserännureeglite karmistamine, tulevane abielureferendum.

Õigupoolest eriti millegagi nõustuda ei saagi. Võib-olla ainult abipolitseiniku seadusega. 

Igasuguseid vähemusi tuleks kaitsta. Sealhulgas soo- ja seksulvähemusi, keda esindab Eesti LGBT Ühing. Seetõttu tuleks sellele taastada riiklik rahastamine.

Abielureferendum iseenesest ei ole halb asi. Selle võib isegi korraldada. Ainult võib juhtuda, et iga referendumil tehtud otsust saab muuta ainult uue referendumiga. Selle puhul tuleb loota, et eestlased hääletavad kõigi abielu poolt. Samasooliste abielu peab olema lubatud.

Praegune valitsus tuleb kukutada ja kurja juurt, EKREt ei tohi enam võimu juurde lasta. Nad on populistid. See tähendab, et nad teevad küll selle ära, mida nad lubavad, aga kokkuvõttes teevad siiski oma kodanikele halba ja tegelevad teisejärguliste teemadega.

Keskkonna- ja looduskaitsele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Tuleb teha nii, et keskkonnakriisid veel rohkem ei süveneks. Ning tegeleda tuleks juba täna, mitte aastal 2030.

 Eesti metsa liigne raiumine ehk röövraie tuleks lõpetada. Vähemalt pooled metsadest peaks olema liigirikkad kooslused ja ökosüsteemid, mitte puupõllud. 

Vastu tuleks võtta kodanikupalk, mis iseenesest on turvavõrk töö kaotamise puhuks (lisaks töötukassale). Seda makstaks kõigile inimestele, aga ainult nii palju kui on vaja ära elamiseks (miinimumpalga suurus). 

Alaealistele iseseisva psühhiaatrilise abi keelamine on puhas idiootsus. See ei tee mitte kuidagi inimeste elusid paremaks, pigem teeb seda hullemaks. Inimesed, ka lapsed, ei julge oma probleemidest lähedastele tuttavatele rääkida ning nüüd võeti neilt ka võimalus iseseisvalt abi otsida. Seetõttu võidakse endasse süveneda ning mitte üldse enam abi otsida. 

Välistööjõu väljasaatmine ja sisserännureeglite karmistamine on mõlemad lollused. Esiteks lõhub see Ukraina-Eesti-Soome-Rootsi-Norra-Taani-Saksamaa töörändetee. Teiseks ei taha kohalikud nii väikese palgaga ning mõnel juhul üldse ükskõik kui suure palga eest seda tööd teha. See tekitab olukorra, kus ettevõttel jääb tulu saamata ning mõnel juhul kaob antud toode üldse Eesti turult või siis muutub see palju kallimaks. Sisserännureeglite karmistamine võib viia ka selleni, et siia ei soovita enam tulla. See omakorda viib selleni, et rahvastik muutub liiga vanaks ja hakkab negatiivse iibe tõttu vähenema (loomulik iive on niikuinii negatiivne). See omakorda toob kaasa pensioniea kasvu või pensionireformi ja rohkemate inimeste suunamise tööturule (see on riigile hea, sest nii saab jätkata majanduskasvu). Samas kasvavad pensionid, palgad, kuid ka maksud ja maksumäärad. Samas võib tulla ka uus majandussüsteem, mis võib natukene kahjusid vähendada. 

Suvalise perekonnanime võtmise keelamine on lihtsalt mõttetu tegevus, sest see pole vajalik. Sellega piiratakse inimeste vabadust valida perekonnanime. Samamoodi teeb see endistel kurjategijatel nii-öelda uue elu alustamise raskemaks. See ei aita kaasa ka abieluväliste pikaaegsete suhete (vabaabielu) ospooltele, kellest mõnel pole võimalikki abielluda.

Stressivaba elu

Kõik me kogeme ju aeg-ajalt pinget, ärevust, kurbust, lootusetust, tüdimust ja muid ebameeldivaid tundeid. Kannatused kuuluvad elu juurde ja me ei saa neid täielikult vältida. See sama surve, mida erinevad situatsioonid elus tekitavad, ongi tuntud kui stress. Kui Sa hindad oma käesolevat ülesannet või olukorda ähvardavaks või üle jõu käivaks, on Sinu reaktsioon sellele negatiivne ja tekitab survet. Tähtis on justnimelt see, kuidas Sa oma läbielamisi käsitled. Sest stressi ei tekita mitte teatud olukorrad ja faktid ise, vaid see, kuidas me neid tõlgendame ja hindame.

SEE HÄIRESÜSTEEM EI TEE VAHET, KAS OHT ON TÕELINE VÕI MEENUTATUD/ ETTEKUJUTATUD – REAGEERIME SELLELE OMA MÕTETE, EMOTSIOONIDE, KEHA JA KÄITUMISEGA NII, NAGU SEE TOIMUKS NÜÜD JA PRAEGU.

Stressoreid (stressreaktsiooni vallandajaid) on nii füüsilisi, emotsionaalseid kui mentaalseid. Nende hulgas on tavapäraselt äratuntavaid (nt. ülekoormus, vallandamine, depressioon) kui ka vähem märgatavaid (nt. ebatervislik toit, väike kehavigastus). Hinnang, mille me stressorile anname, määrab, kas vallandub stressreaktsioon või hoopis saame enda kasutusse jõutagavarad edasiseks tegutsemiseks. Evolutsiooni käigus oleme ikka ja jälle pidanud kohanema mitmesuguste ohtude ja stressoritega. Ellujäämine stressiolukordades on eeldanud erksaks muutumist, jõu koondamist ja kiirust. Ka tänapäevases keskkonnas parandab sobivas annuses stress sooritusvõimet ja aitab meil enamasti leida jõuvarusid ja motivatsiooni heaks soorituseks.

ORGANISM REAGEERIB ÄHVARDAVATELE OLUDELE KÄIVITADES AUTOMAATSELT VÕITLE-VÕI-PÕGENE REAKTSIOONI.

Võitle-või-põgene reaktsiooni eesmärk on Sind kaitsta ja kõikvõimalikud ohutegurid aegsasti avastada. Seda mehhanismi ei saa välja lülitada, see on üks osa Sinust. Evolutsiooniliselt varasemas eluolus vastutas stressreaktsioon looduses hakkama saamise eest: põgenemise või vaenlase ründamise käigus kulutati ära nii vallandunud hormoonid kui vabanenud energia. Tänapäevased stressorid on aga enamjaolt psühholoogilised – emotsionaalsed ja mentaalsed – ning nende korral füüsilist aktiivsust ei järgne. Kuna need sündmused leiavad aset meie sees, pole võimalik kuhugi põgeneda või vastu hakata, ning igapäevasel kujul on igivana võitle-või-põgene refleks muutunud ebaotstarbekaks, lausa kahjulikuks. 

KROONILINE STRESS

Võitle-või-põgene reaktsioon käivitub alati, kui Sinu tõlgendus ütleb, et olukord on ähvardav. Näiteks on tuleviku pärast muretseja oma ootushirmu tõttu kogu aeg võitle-või-põgene seisundis. Kui satud igapäevaselt olukordadesse, mida pead enesele ohtlikuks, on võimalik, et Su organism ei suuda korralikult taastuda. Siis muutub stressiseisund püsivaks. Stressi püsimine hoiab üleval kroonilist võitle-või-põgene häireseisundit, mis valmistab soodsat põhja tervisehäirete ning haiguste tekkeks. Osaliselt toimub see stresshormoonide (adrenaliin ja kortisool) kuhjumise tõttu, mis viib immuunsüsteemi ning vereringeorganite töö häirumiseni.

Krooniline stress kujuneb välja järk-järgult ja siin võib eristada kolme etappi: häire-, vastupanu- ja kurnatusetapp. Häireetapis aktiveeruvad jõuvarud, et ohule võitle-või-põgene reaktsiooni abil vastu astuda. Vastupanuetapis püüab organism stressiga kohaneda, näiteks tõhustades immuunsüsteemi tegevust. Vastupanuetapi pikenemine võib viia jõuvarude ärakulutamise ja kurnatuseni. Kurnatusetapile on iseloomulik emotsionaalne madalseis, innustava huvi kadumine nii töö kui elu vastu.

KROONILISE STRESSI KAHJULIKUD MÕJUD VÕIB JAGADA NELJA RÜHMA:

• Suureneb vaimse tervise probleemide, eriti depressiooni ja ärevushäirete tekke risk

• Suureneb mõnede füüsiliste haiguste tekke risk ning juba olemasolevad haigused süvenevad

• Suureneb kahjulike käitumisviiside risk

• Suureneb tööväsimuse risk ja üleüldine heaolu on häiritud

TEADVELOLEKUT PRAKTISEERIDES ÕPID ÜHA ENAMATES OLUKORDADES
KASUTAMA AUTOMAATSE VÕITLE-VÕI PÕGENE REAKTSIOONI ASEMEL
TEADLIKKU VALEMIT VAATLE-JA-VASTA.

STRESSIVABA ELU

Me ei saa ja ka ei peaks vältima loomulikku elu koos sellega kaasnevate stressoritega, kuid me saame valida, kuidas me reageerime stressoritele oma sisemaailmas. Aktsepteerimise kunsti ja ärksameelsuse rakendamine on tõhusaimad vahendid, mis aitavad Sul toime tulla elu juurde kuuluva loomuliku stressi, väsimuse ja rõhutud olekuga.

Teadvelolek – see on oskus tegutseda mitmesugustes olukordades tähelepanelikult, avatult ja kohal olles. Selle rakendamine avab Sinu jaoks võimaluse läheneda stressi tekitavatele olukordadele omades valikuvõimalusi, mitte pelgalt reageerides automaatselt. Teadvelolekut praktiseerides õpid üha enamates olukordades kasutama automaatse võitle-või põgene reaktsiooni asemel teadlikku valemit vaatle-ja-vasta. See võimaldab eesmärgipärast, arukat ja paindlikku tegevust ka rasketes olukordades, sest sel juhul ei juhi tegevust mitte ebameeldivad tunded ja mõtted, vaid Sinu enda tahe, teadlikkus, väärtused ja eesmärgid.

Seda oskust saab arendada – seepärast seda kutsutaksegi vaimseks fitnessiks. Ja see nõuab Sinu panust. Sest kõne all on suuresti oskuste harjutamine, mida võib võrrelda jalgrattaga sõitmisega – sedagi ei saa selgeks pelgalt raamatut lugedes, vaid ikka ise harjutades. Teadvelolekut praktiseerides omandad Sa võime viibida üha enam käesolevas hetkes – tähelepanelikuna, aga mitte hukkamõistvana. Sel eesmärgil teed teadliku kohalolemise harjutusi, milles on palju ühist iidse idamaise meditatsioonipärandiga. Õpid vaatlema oma sisemisi läbielamisi, mõtteid ja tundmusi, ilma et püüaksid nende eest põgeneda või nende vastu sõdida. Seeläbi muutud Sa nende suhtes sallivamaks. Mõistad, et katsed ebameeldivaid emotsioone, aistinguid ja mõtteid alla suruda või vältida, vaid tugevdavad neid. Kontrollimise asemel harjud suhtuma oma kogemustesse aktsepteerivalt. Loobud võitlusest ja õpid suunama oma elujõudu ja energiat sinna, mis on Sulle elus tõeliselt tähtis.

Vaikus

Vaikus on heli puudumine.

Vaikus muusikas

Vaikus on muusika loomuomane osa, mis täidab helide vahelist ruumi ja aega. See on vajalik, eristamaks helisid üksteisest ja andmaks neile rohkem reljeefi. Vaikus on helile vastanduv element, mis on muusikalise dünaamika ja väljendusjõu teenistuses. See avaldub muusikas mitmel tasandil.
Noodikirjas on see pausimärk, mis tähistab heli ajutist katkestust. Igal standardsel noodiväärtusel on sellele vastav paus, mille ajalist väärtust võib – nagu ka noote – pikendada punkti või punktide lisamisega. Kasutatakse ka ladinakeelset mõistet tacet (“on vaikne”), mis on märk interpreedi vaikimiseks.
Vaikus on ka füüsiline ruum ja raamistus, milles muusika saab sündida. Selleks on kontserdisaali ruum, kuid ka laiem keskkond ja kultuurikontekst. Muusikateose siseselt võib vaikust käsitleda helide potentsiaalina. Helidena, mida ei ole parasjagu kuuldavale toodud. Vaikus märgib siin helilooja teadlikku valikut teatud helide kõlamise ja teiste vaikimise suhtes.
Vaikuse kui filosoofilise mõiste poleemika tõi muusikasse ameerika avangard-helilooja John Cage. Tema 1952. aastal loodud teos "4'33"" koosneb nelja minuti ja kolmekümne kolme sekundi pikkusest täielikust vaikusest. Tema esimene raamat "Silence" (1961) sisaldas tema Wesleyan Universitys peetud loenguid ning muid tekste erinevatel teemadel, millest paljud käsitlesid ka ideid vaikuse ja tühjuse kohta.
Vaikuse tähendused:
Vaikus on heli puudumine.
Vaikus looduses tähistab liikumise puudumist (linnulaul võib kõlada).
Kui küsimuse järel tuleb vaikus, siis võib see tähendada seda, et vastaja alles mõtleb vastust. Samas võib see ka tähendada seda, et inimene, kes peaks sellele küsimusele vastama, ei taha küsimusele vastata ja eirab küsimust.
Vaikuse sünonüümid:
Vajadusel saab asendada sõna "vaikimine". Seda saab teha sünonüümide abil. Neid saab valida sünonüümide sõnastiku abil.

1. Vaikus.  Me ootasime vastust, kuid meile anti ainult pingeline vaikus.
2. Vaikne. Valdkonnas domineeris vaikus, isegi vähim tuul ei olnud.
3. Rahulik. Järsku katkes mere rahu, ilmusid lained. 

Vaikuseminutid:

VAIKUSEMINUTID

Vaikuseminutite nime alla on koondatud tähelepanu ja meelerahu harjutused, mis aitavad märgata paremini enda sees ja ümber toimuvat, et olla tähelepanelik ja hooliv nii enda kui teiste suhtes. Vaikuseminutite sihiks on, et kõigile vajalikud enesejuhtimise oskused saaksid hariduse ja ühiskonna normaalseks osaks.

Vaikuseminutite tehnikad sobivad nii 4-aastastele, teismelistele kui täiskasvanutele, et luua kontakt käesoleva hetkega, tulla välja hajevil mõtetest, segavatest emotsioonidest või pinges olekust. Samal ajal areneb oskus paremini keskenduda ja ennast juhtida.
Vaikuseminutite tehnikaid laste toetamiseks saab kõige tõhusamalt õppida 2-päevasel baaskoolitusel.
Teema vastu sügavamat isiklikku huvi tundvale täiskasvanule soovitan aga Vaikuseminutite teadveloleku kursust, mis pakub 8 nädala vältel teadveloleku praktika tuge.

VAIKUSEMINUTITE ABIL SAAB ARENDADA:

• suutlikkust keskenduda käesolevas hetkes asetleidvale;
• võimet oma tähelepanu suunata ja hoida, keskenduda ja süveneda;
• oskust ise rahutusest ja ärevusest väljuda, õppida paremini toime tulema võimalike pingete, ülekoormuse ja  stressirohkete olukordadega;
• harjumust säilitada endas selgus, rahu, tasakaalukus ja heasoovlikkus;
• empaatiavõimet ning heatahtlikku-tähelepanelikku hoiakut, mis aitab olla hooliv nii enda kui teiste suhtes.

TA VIIB LÄBI JÄRGMISEID VAIKUSEMINUTITE KOOLITUSI:

2-PÄEVANE BAASKOOLITUS

Vaikuseminutite baaskoolitus on kaheosaline õppeprogramm tähelepanu ja meelerahu harjutuste tulemuslikuks kasutamiseks laste ja noortega. See annab lapsevanemale ja õpetajale praktilised oskused ja enesekindluse, et:
• häälestada ennast ja lapsi õppetööle või uuele tegevusele
• rahustada ennast ja ärevaid lapsi, kui ollakse mures või endast väljas
• arendada keskendumisvõimet ja tähelepanelikkust
• toetada hoolivat suhtekeskkonda ja empaatiavõime arengut
• hoolitseda enda meelerahu ja parema enesetunde eest
Koolitus toimub kahes osas, kokku kahel päeval, eri nädalatel (7+7 ak/h).

• Esimese päeva fookus on keskendumis- ja märkamisvõime treenimisel.
• Kohtumiste vahele jääb kuu või rohkem, et õpitud harjutusi lastega harjutada. 
• Teisel päeval keskendutakse enesejuhtimist toetavatele harjutustele.

Võimalik on osaleda nii regulaarselt korraldatavatel avatud koolitustel kui tellida asutusesisene koolitus. Koolituse rõhuasetus võib olla kas lapsevanema või õpetaja vaatevinklile. Osalejate arv kuni 20 inimest.
“Kiidan südamest koolitust – täiesti nagu muuseas olen korduvalt eile ja täna avastanud, et olen hetke süvenenud. Imetlen ja kuulan ja hingan teadlikult. Palju lihtsam on keskenduda ja “kohal olla”. – Triin (kolme lapse ema)

8-NÄDALANE TEADVELOLEKU KURSUS

Vaikuseminutite teadveloleku kursuse töötasin välja 2016. aastal. See on 8-nädalane üdini praktiline kursus osalejate teadveloleku toetamiseks. Kursusel õpitakse erinevaid teadvelolekupraktikaid, mis aitavad väljuda oravarattast ning suunavad keskenduma sellele, mis parasjagu on.
Kursus koosneb kaheksast 120-minutilisest kohtumisest. Grupi suurus on 8-18 inimest. Osalejad on koolitusel õpetaja poolt toetatud ning nad saavad koolituselt kaasa teadveloleku harjutused, kirjalikud materjalid, raamatu “Ärksus”, nutitoe ja helifailid teadvelolekuharjutustega.
Igal nädalal uus teema:
1. Automaatpiloodist ärkamine
2. Kehasse ankurdumine
3. Igapäevane teadvelolek
4. Mõtetega suhestumine
5. Raskustele lähenemine
6. Suhestumine enda ja teistega
7. Tasakaalu saavutamine elus
8. Teadvelolek ja sinu hindamatu elu
Võimalik on osaleda nii regulaarselt korraldatavatel avatud kursustel kui tellida asutusesisene kursus.
„Väga hea võimalus astuda vastu igapäevasele ruttamisele ja autmaatpiloodil elamisele. Praktilised ja arusaadavad harjutused viivad Sind ‘step by step’ taipamiseni, kus Sa hetkel oma elus oled ja mis harjutusi ja tehnikaid oma igapäevaellu tuua, et rõõmsamalt ja teadlikumalt elada.“ – Merle (40)

Vaikuseminutite koolitusi viin läbi koostöös Vaikuseminutid MTÜ-ga. Võta huvi korral minuga lahkesti ühendust. Olen kindel, et leiame Sinu ettepanekule koos hea lahenduse, kasvõi rätsepatööna valmiva kursuse näol.

Vaikuseminutite tähtsusest

Teadveloleku kursuse kasust

Valik Vaikuseminutite harjutusi

(www.meelerahu.ee)

Keelkonnad

Järgnev loend aitab orienteeruda maailma keeltes nende suguluse alusel.
Omavahel suguluses olevate keelte suurimad üldtunnustatud klassid on keelkonnad, mis jagunevad rühmadeks ja edasi alarühmadeks. Uurali keelte ja altai keelte puhul on keelkonna ja keelerühma vahel vahepealne klassifikatsiooniüksus haru, näiteks soome-ugri keeled on uurali keelte haru, läänemeresoome keeled aga sellesse harusse kuuluv keelerühm.
Keelte loetelud ei pruugi olla ammendavad. Lingid üksikutele keeltele sisalduvad keelkondi, harusid, keelerühmi ja alarühmi käsitlevates artiklites. Keelte tähestikuline loend on artiklis Maailma keelte loend.
Surnud keeled ning keelte klassid, millesse kuuluvad keeled on kõik surnud, on tähistatud märgiga †.
Keelte klassifikatsioon suguluse järgi on eri keeleklasside puhul ühel või teisel määral vaieldav ning keeleteadlaste seisukohad keelte suguluse kohta muutuvad. Ühest küljest on mõned uurijad rääkinud keelkondade sugulusest. Näiteks Vladislav Illitš-Svitõtš püüdis näidata, et uurali keeled, indoeuroopa keeled, altai keeled, afroaasia keeled, kartveli keeled ja draviidi keeled on omavahelises suguluses, moodustades nostraatilised keeled. Teiselt poolt ei pea paljud uurijad näiteks Altai keelte harusid omavahel suguluses olevateks. Üldiselt arvatakse, et kartveli keeled ei ole suguluses teiste traditsiooniliselt kaukaasia keelkonda arvatavate keeltega.

• uurali keeled
  • soome-ugri keeled
    • läänemeresoome keeled: eesti, liivi, vadja, võru, setu, isuri, vepsa, soome, karjala
    • saami keeled
    • mordva keeled: ersa, mokša
    • mari keel: niidumari, mäemari
    • permi keeled: komi, permikomi, udmurdi
    • ugri keeled: handi, mansi, ungari
  • samojeedi keeled: neenetsi, eenetsi, nganassaani, sölkupi, †kamassi, †matori, †koibali
• indoeuroopa keeled
  • keldi keeled: bretooni, kõmri, iiri, gaeli, mänksi
  • † itali keeled: †ladina
  • romaani keeled: itaalia, prantsuse, hispaania, portugali, rumeenia, retoromaani, katalaani, provansi
  • germaani keeled
    • põhjagermaani keeled: islandi, fääri, norra, taani, rootsi
    • läänegermaani keeled: inglise, friisi, jidiši, afrikaani, alamsaksa, hollandi, flaami, letseburgi, saksa
    • idagermaani keeled: †gooti
  • kreeka keel
  • † illüüria keeled
  • albaania keel
  • balti keeled: leedu, läti, latgali, †preisi, †jatvingi
  • slaavi keeled
    • lääneslaavi keeled: poola, kašuubi, tšehhi, sileesia, slovaki, sorbi
    • idaslaavi keeled: vene, ukraina, valgevene, russiini
    • lõunaslaavi keeled: sloveeni, horvaadi, bosnia, serbia, makedoonia, bulgaaria, kirikuslaavi
  • armeenia keel
  • anatoolia keeled: †heti
  • indoiraani keeled
    • india keeled: bengali, marathi, dardi keeled, mustlaskeel, gudžarati, hindi, oria, †paali, pandžabi, †praakritid, †sanskrit, singali, urdu
    • iraani keeled: †avesta, belutši, jagnoobi, kurdi, osseedi, pamiiri keeled, pehlevi, puštu, pärsia, tadžiki
  • † tohhaari keeled
• altai keeled
  • turgi keeled
    • oguusi keeled: türgi, türkmeeni, gagauusi, krimmitatari
    • uiguuri keeled: usbeki, uiguuri
    • kõptšaki keeled: baškiiri, karaiimi, karakalpaki, karatšai-balkaari, kasahhi, kirgiisi, kumõki, nogai, tatari
    • siberi keeled
      • põhjasiberi keeled: dolgaani, jakuudi
      • lõunasiberi keeled: altai, oiroodi, hakassi, tõva
    • tšuvaši keel
  • mongoli keeled: mongoli, burjaadi
  • tunguusi-mandžu keeled
• afroaasia keeled
  • semi keeled: †akadi, amhari, araabia, †aramea, †etioopia (geezi), †foiniikia, ivriit, süüria
  • egiptuse keeled: †egiptuse, kopti
  • berberi keeled
  • kuši keeled
  • tšaadi keeled: hausa
• kaukaasia keeled
  • lõunakaukaasia keeled (kartveli): gruusia
  • põhjakaukaasia keeled
    • abhaasi-adõgee keeled (läänekaukaasia): abasiini, abhaasi, adõgee, kabardi-tšerkessi
    • nahi keeled: inguši, tšetšeeni
    • dagestani keeled (idakaukaasia): avaari, dargi, laki, lesgi, tabassaraani
• draviidi keeled: kannada, malajalami, tamili, telugu
• hiina-tiibeti keeled
  • hiina keel
  • kami-tai keeled: tai, laose
  • tiibeti-birma keeled: birma, tiibeti
  • miao-jao keeled
• paleoaasia keeled
  • jenissei keeled: keti
  • jukagiiri keeled
  • tšuktši-kamtšadali keeled: korjaki, tšuktši, itelmeeni
• jaapani keeled: jaapani
• munda keeled
• moni-khmeeri keeled: khmeeri
• vietmuongi keeled: vietnami
• eskimo-aleuudi keeled
• austroneesia keeled
  • indoneesia keeled: indoneesia, jaava, malai, malagassi, tagalogi (filipino)
  • melaneesia keeled
  • mikroneesia keeled
  • polüneesia keeled: fidži
• benue-kongo keeled
  • bantu keeled: suahiili
• khoisani keeled: hotentoti
• šari-niiluse keeled
• naa-dene keeled
• algi keeled
  • algonkini keeled
    • läänealgonkini keeled
    • keskalgonkini keeled
    • idaalgonkini keeled
  • juroki keel
  • vijoti keel
• hoka keeled
  • jana keeled
  • juma keeled
  • pomo keeled
  • tekistlateegi keeled
  • tšumaši keeled ·
• irokeesi keeled
• siuu-katooba keeled
• kado keeled: kado, vitšita, kitsai, paani, arikara
• penuti keeled
• sališi keeled
• maia keeled
• asteegi-tano keeled
• oto-mange keeled
• kariibi keeled
• andi-ekvaatori keeled: ketšua, aimara
• tupi-guaranii keeled: tupi
• austraalia keeled
• †tasmaania keeled

Eraldi seisvad keeled (isoleeritud keeled):

• korea keel
• ainu keel
• nivhi keel
• baski keel
• etruski keel
• †sumeri keel
• †eelami keel
• †urartu keel

Rist tähistab väljasurnud keelerühmi või keeli. 

Eesti Riigipühad

Eesti riigipühad on Eestis igal aastal korduvad üleriigilised pühad ja puhkepäevad. Lisaks üheteistkümnele riigipühale kehtestab pühade ja tähtpäevade seadus veel ühe rahvuspüha (Eesti Vabariigi aastapäev), mis on samuti puhkepäev ja 13 riiklikku tähtpäeva, mis ei ole puhkepäevad.
Pühasid on Eestis 12 ja nad kõik on ühepäevased.
Eesti riigipühad ja rahvuspüha:

1. uusaasta – 1. jaanuar;
2. iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev – 24. veebruar – rahvuspüha
3. suur reede – liikuv püha, kaks päeva enne ülestõusmispühade 1. püha;
4. ülestõusmispühade 1. püha – liikuv püha, esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva;
5. kevadpüha – 1. mai;
6. nelipühade 1. püha – liikuv püha;
7. võidupüha, Eesti Vabadussõja Võnnu lahingu aastapäev – 23. juuni;
8. jaanipäev – 24. juuni;
9. taasiseseisvumispäev, Eesti Vabariigi taastamise aastapäev – 20. august;
10. jõululaupäev – 24. detsember (alates 2005. aastast)
11. esimene jõulupüha – 25. detsember;
12. teine jõulupüha – 26. detsember.

Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale eelnev tööpäev on töölepingu seaduse alusel 3 tunni võrra lühendatud. Ühistransport liigub riigi- ja rahvuspühadel enamasti pühapäevase sõidugraafiku alusel, enamik teenindusasutusi (sh pangad ja kauplused) on suletud või on avatud lühemat aega.
Eesti 12 riigipühast 2 on seotud Eesti ajalooga (samuti Eesti rahvuspüha, 24. veebruar). Kristliku taustaga pühade arv on vaieldav sõltuvalt sellest, kas jaanipäeva ja jõule peetakse pigem Eesti rahvakalendri või kristlikuks pühaks – ajalooliselt on neis segunenud mõlemad traditsioonid. Eri hinnanguil on neid seega 3–7. Kristliku kombestiku ülekaalu ka mittekristlike riigipühade riiklikul tähistamisel on ajakirjanduses kohati kritiseeritud, teisalt on kriitikat pälvinud riigijuhtide vähene osalus jõulujumalateenistustel.

Muutused riigipühade seas

On tehtud ettepanekuid tõsta Eestis riigipühade arvu. Selliste soovituste mõju hindamisel on peetud oluliseks nii vaba aega, mida lisapuhkepäevad töötajatele annavad, kui ka kahanevat tööpäevade arvu, mis aeglustab riigi majandust. 2006. aastal oli Euroopa Liidu senistes liikmesriikides keskmiselt kokku 15 riigi- või rahvuspüha aastas, EL-i kümnel uuel liikmel keskmiselt 13, Eestis aga 12 püha. Väidetavalt maksis kümnepäevane näärivaheaeg Venemaale 2012. aasta hinnangu alusel 4% SKTst.
Viimase eduka ettepaneku tegi Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogus 2005. aastal. Algselt taotles Keskerakond jõulude ja aastavahetuse vaheliste päevade (27.-31. detsember) riigipühadeks kuulutamist, lõpuks jäi sõelale plaan muuta riigipühaks jõululaupäev. Selle poolt hääletas 69 Riigikogu liiget. 1. mai kui kevadpüha kattub nii rahvusvahelise töörahvapühaga kui ka rahvakalendri volbripäevaga.
Samal aastal soovisid riigikogulased Peeter Kreitzberg ja Eiki Nestor, et kui rahvus- või riigipüha langeb nädalavahetusele, loetaks puhkepäevaks sellele järgnev tööpäev. Nii sooviti tõsta lisapuhkepäevade arvu, et vähendada töötajate stressi ning anda neile rohkem vaba aega. Valitsus lükkas eelnõu tagasi.
2011. aasta mais tegi Keskerakonna fraktsioon ettepaneku lisada riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha, kuna see on riigipüha Põhjamaades, Lätis ja Leedus, kellega Eesti majandus on tihedalt seotud, samuti on see puhkepäev Euroopa Keskpangas. Euroopa Liidus ei tähista seda riigipühana vaid Portugal ja Malta. Eelnõu ei leidnud valitsuse ega ka Riigikogu enamuse toetust. Justiitsminister Kristen Michal kritiseeris pühade arvu suurendamist, kuna see vähendaks tööpäevade arvu aastas, võiks mõjuda halvasti Eesti majandusele ning "üheks negatiivseks tagajärjeks võib olla tööinimese sissetulekute vähenemine".
Korduvalt on ajakirjanduses tehtud ettepanekuid muuta Eestis riigipühaks ka vene õigeusu kiriku jõulud, Eesti rahvakalendri kolmekuningapäev, mis on puhkepäev Rootsis, Soomes ja ka mitmes traditsiooniliselt katoliiklikus riigis nagu Austria ja Prantsusmaa. Algatust on toetanud Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon ja EELK Tallinna praost Jaan Tammsalu.
Samuti on soovitatud muuta riigipühaks Tartu rahu aastapäev.
Taasiseseisvumispäev 20. august sai riigipühaks uue pühade ja tähtpäevade seadusega 1998. aastal. Selle kehtestamise pani Keskerakond ette juba 1995. aastal, kuid siis ei leidnud algatus Riigikogu enamuse toetust. Ka 1998. aastal leidis reformierakondlane Ignar Fjuk, et Eestis on liiga palju pühi ja 20. august tuleks välja jätta.

Teised üleriigilised pühad

Üleriigiline püha – puhkepäev ja lipupäev – on ka Eesti iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev 24. veebruar, kuid seaduse järgi on see mitte riigipüha, vaid rahvuspüha. Riigipühast rahvuspühaks muudeti 24. veebruar 1998. aastal, Riigikogu Koonderakonna fraktsiooni liikme Rein Järliku algatatud eelnõu sai 69 poolthäält. Vastu oli Parempoolsete liige Vootele Hansen, kelle meelest muudab rahvuspüha eristamine riigipühadest selle justkui üheainsa rahvuse, eestlaste pühaks. Järlik, Enn Tarto ja Olav Anton temaga siiski ei nõustunud. Üks argumente oli, et ka Teise maailmasõja eel olid Eestis rahvuspühad: iseseisvuspäev 24. veebruaril ja võidupüha 23. juunil.
Lipuheiskamine on kohustuslik ka riiklikel tähtpäevadel, mis samuti ei kuulu riigipühade hulka. Riiklikud tähtpäevad ei ole tööst vabad. 2013. aasta alguse seisuga on neid Eestis igal aastal 13, neist 4 on liikuvad pühad.

Riigipühad sõjaeelses Eestis

Sõjaeelses Eestis oli 1924-1937 11 püha (17 päeva) ning edaspidi 1937-1940) 14 püha (22 päeva).
1924. aastal määras haridusministeerium koolipühadeks ja puhkepäevadeks kõik toonased riigipühad:

• uus aasta – 1. jaanuar;
• kolmekuningapäev – 6. jaanuar;
• iseseisvuse päev – 24. veebruar;
• palvepäev – kirikupüha veebruaris;
• suur reede;
• kolm vaba päeva ülestõusmispühadel;
• 1. mai;
• ristipäev ehk taevaminemise püha – neljapäev kümme päeva enne suvistepühi;
• kolm vaba päeva suvistepühadel;
• jaanipäev;
• kolm päeva jõulupühadel.

23. märtsil 1937 jõustunud "Pühade ja puhkepäevade seaduse" (RT 1937, 24, 202) § 1 järgi olid riiklikud pühad ja puhkepäevad
1. uusaasta (1. jaanuar);
2. kolmekuningapäev (6. jaanuar);
3. iseseisvuspäev (24. veebruar);
4. palvepäev;
5. suur reede;
6. ülestõusmispühad, 3 päeva;
7. kevadepüha (1. mai);
8. taevaminemispüha (ristipäev);
9. nelipühad, 2 päeva;
10. võidupüha (23. juuni);
11. jaanipäev (24. juuni);
12. usupuhastuspüha (31. oktoober);
13. surnutepüha;
14. jõulupühad, 3 päeva.

Minu soovitused uute pühade lisamiseks:

Kuna Eestis on praegu vähem pühi kui Euroopa liidus keskmiselt, siis peaks Eesti riik lisama mõne püha, et jõuda pühade arvuga Euroopa Liidu keskmise pühade arvuni. Eesti on praegu 12 püha aastas, aga Euroopa Liidus on keskmiselt 15 püha aastas. Seetõttu lisaksin ma mõned riigipühad. Pealegi on üks uuring tõestanud, et tööpäevade (4 päeva nädalas, rohkem riigipühi) ja töötundide arvu vähendamine (48 tundi nädalas, nädalas 50 tunni töötamise asemel) aitab kaasa tootlikkuse kasvule. Samamoodi teeb see ka inimesi õnnelikemaks ja vähendab haigestumise riski.

Emakeelepäev: 14 märts  *

Selle püha lisaksin ma kindlasti. Emakeelepäev on Eesti keeleuuendaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev. Sellel päeval saab teha ka eesti keele etteütlust. Ja kontrollida sellega oma õigekirja.

3. jõulupüha: 27 detsember *

Jõulud on Eesti rahvakalendri püha ning samal ajal on ka kristlik püha. Samamoodi hakkavad alates jõuludest päevad pikemaks ja valgemaks muutuma. Jõulud on kunagine uue aasta algus. Ning pealegi kui jõululaupäev, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha on riigipühad, siis võiks ju kolmas jõulupüha ka riigipüha olla.

Vana-aasta õhtu: 31. detsember *

Naaberriigis, Lätis, on 31 detsember riigipüha ja meil võiks see päev ka riigipüha olla. Kasvõi sellepärast, et järgmine päev, järgmise aasta esimene päev ehk 1. jaanuar on vaba päev.

Naljapäev: 1. aprill *

Kolmekuningapäev: 6. Jaanuar

Vana Eesti rahvakalendri tähtpäev.

Suvistepüha: 3. päeva: Liikuv püha: 10. mai ... 14. juuni

Vana Eesti rahvakalendri tähtpäev. See oli riigipüha ka nii-öelda esimese Eesti Vabariigi ajal (1908-1940).

* Need pühad lisaks kindlasti