Barokkkunst Itaalias

BAROKK ITAALIAS (17. sajand)

arhitektuur

 Kui renessansiajastu arhitektuuur oli ülevaatlik ja harmooniline, siis barokki on võrreldud tuule ja mässava merega. Barokkarhitektuuris puudub rahu, kõik liigub ja lainetab. Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised. Hoonete fassaadid muutusid omaette kunstiteosteks, kuhu rajati kõikmõeldavaid kaunistuselemente

Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone.

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

Esikohal sakraalehitised. 

Kirikutüübiks sai pikergune hoone, nelitise kohale asetati kuppel (renessanss), samuti võeti üle renessansist kogu arhitektuuriliste detailide kogu – sambad (iseloomulik just PAARISSAMBAD), poolsambad ja pilastrid antiigipäraste baaside ja kapiteelidega, ümarkaared, viilud jne.

Uus joon – kolmveerandsambad ja keerdsambad. Detailidena kasutati palju voluute, kartušši (dekoratiivne raam).

Kiriku siseruum moodustas avara saali (löövid puuduvad). Külglööve asendasid sageli kabeliteread kiriku põhja- ja lõunakülgedel.

Valgusallikaks aknad, mis asusid nelitiskupli allosas, seega koondus valgus põhiliselt hoone kooriruumi, tõstes seda esile.

Kasutatakse risaliiti – fassaadi täiskõrguses eenduv osa, mis on väga rikkalikult kaunistatud (sageli frontooni ja iseseisva katusega).

Ehitusdetailid on allutatud dekoratiivsele tervikule, konstruktiivset ülesannet praktiliselt pole. Fassaadipind võib olla laineline, astmeline jne. Vormide kuhjumine ja ebasümmeetria

Barokkstiili kirikutüübi loojaks võib pidada GIAGOMO VIGNOLA’t (1509-1573). Ehitas Rooma Il Gesǔ kiriku.

● CARLO MADERNA (1556-1629)

Esindab mõõdukat varabarokki.

● Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. Iseseisev dekoratsioon, ei anna kujutlust selle taga olevatest ruumidest. Väga rikkalik, pidulik ja maaliline, ilma suuremate liialduste ja ülekuhjamiseta. Santa Susannaga oli lõplikult omandatud barokk-kiriku fassaadi vorm. Kahekorruseline, alumine korrus laiem kui ülemine, ühtseks tervikuks ühendavad neid voluudid.

● Maderna projekteeritud on Rooma Peetri kiriku pikihoone ja fassad.

● LORENZO BERNINI (1598-1680)

Barokiajastu kuulsaim meister Itaalias, nii arhitekt kui skulptor. Bernini meistriteoseks on väljak Peetri kiriku ees ühes seda ümbritseva kolonnaadiga (1657-1667). Kasutas osavaid perspektiivivõtteid, mille tõttu tundub fassaad kõrgemana ja väljak avaramana. Ovaalväljak mõjub amfiteatrina. Eesmärk on suunata vaataja pilk rõdule.

● Analoogilisi perspektiivivõtteid kasutas ta ka Vatikani lossi Kuningatrepi ehitamisel:  ülespoole kerkides trepp aheneb ja mõjub seetõttu sügavamana (nn. teatriperspektiiv). Kuninglik trepp „Scala Regia“ ühendab kirikut paavsti eluruumidega.

(www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

     

Maalikunst

Maalikunst püüab järjekindlalt vabaneda renessansi ideedest – renessansi ideaalstiili pidulikust tasakaalust ja eestvaate rõhutamisest, toonitades liikumist, asümmeetriat, paatost.

Kompositsiooni ülesehitamisel püütakse süstemaatiliselt ruumisügavuse toonitamise poole.

Rahuliku ühtlase valgustatuse asemel eelistatakse heleda-tumeda suuri kontraste.

Kujutatavaga püütakse haarata ja vapustada vaataja hinge jõu ja ilmekusega (martüüriumi- ja ekstaasistseenid olida barokiajastu eelistatumad motiivid). Ka püütakse vaatajat joovastada pompöösse pidulikkuse ja toredusega, kangelaslikkuse ja jõuavaldustega.

Barokkmaalile on veel iseloomulik mõnikord realism ja naturalism, mis ei pelga kujutada ka inetust ja vulgaarsust.

Dekoratiivne ja monumentaalne kompositsioon järgib keerlevat spiraali või tõusvat diagonaali. Iseloomulik on lokkav dekoor, suurt tähelepanu pööratakse erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele.

Eelistatakse sooje ja küpseid värvitoone. Värviüleminekud on sujuvad, ilma teravate piirjoonteta. 17. saj. lõpus muutuvad toonid värskemaks, kergemaks ja selgemaks, pintslitõmme on lõuendil lai ja paks.

Üldjoontes saab itaalia barokkmaalis eristada kahte suunda.

● ANNIBALE CARRACCI (1560-1619)

Suurima tähtsusega kolmest vennast. Teda võib pidada itaalia maastikumaali kui iseseisva ala rajajaks, mis on olemuselt nn. ideaalmaastik. Carracci maalis palju antiikmütoloogiaainelisi seinamaale, kus ta ühendas loodusevaatluse, antiigivaimustuse ning Raffaeli hilisloomingu uurimise.

● „Bakchose triumf“ (osa Rooma Palazzo Farnese galerii antiikmütoloogilistest stseenidest) – dekoratiivmaali meistriteos, haarava suurepärase jõuga. Baroki vormiideaal on siin selge väljenduse leidnud.

● Vennad Carraccid olid mõjukad meistrid ja suure koolkonna juhid. Nad asutasid umbes a. 1585 Bolognas kunstiakadeemia, millest kujunes välja Bologna koolkond.

● CARAVAGGIO (1573-1610)

Esindab teist, realistlikumat maalisuunda. Hülgab otsustavalt eklektilise suuna. Tema kunsti lähtekohaks sai ümbritsev elu – ja ka lihtsate inimeste elu. See joon oli tollal väga uudne. Caravaggio põlgas idealiseerimist, ta püüdis kujutada elu ja inimesi just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema kunst oli sootuks erinev renessansi naiivsevõitu looduslähedusest, talle polnud probleemiks ruumi kujutamine. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Ka usuteemalisi süžeesid käsitles ta olmeliselt, kohati naturalistlikult. Inimeste poosid ja asendid tema maalidel pole peened ja valitud, vaid rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole, seejuures väga hoogsad ja veenvad.

● Caravaggio varasemad tööd oma kuldtooniga tunnistavad Veneetsia meistrite mõju – natüürmordid, elusuurused pillimängijad. Pikkamööda kujuneb välja iseseisev maneer.

● Figuuride modelleerimiseltaotleb ta plastilist teravust ja selgust. Tema tööd on mingil määral vägivaldsed ja sünged.

● Kõigi figuuride liitmisel on eriline osa valgusel, mis suundub tegelaskujudele tavaliselt ülevalt. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumeda pildiga (siit tuleneb mõiste nn. keldriluugivalgus). Figuurid on heledana tumedal toonil.

● Caravaggio kuulsaimad kiriklikud maalid on „Maarja surm“ ja „Kristuse haudapanek“. Ta väldib reeglipärasust kompositsioonis, kasutab järsku hele-tumedust. Ta suudab esitada veenvalt tundeid, kujutada loomulikku ja ka inetut. Sellega purustab Caravaggio lõplikult renessansi vormiideaali.

● Caravaggio matkijatest moodustus ulatuslik suund. Tema mõju ulatus teistessegi maadesse. Tema põhimõtteid arendas edasi iseseisvalt grupp kunstnikke, kes moodustasid Napoli koolkonna.

 Kirikute seinu ja lagesid katsid usulistel teemadel loodud kompositsioonid. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Renessansi ajal olid kõik kunstiliigid eraldiseisvad. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks. 
Barokse dekoratiivmaali üheks nimekamaks meistriks Itaalias on ANDREA DEL POZZO (1642-1709). Tema loodud on Sant`Ignazio kiriku laemaalid Roomas. 
17. sajandi maalis läks rahutu liikumise kujutamine erilise tähelepanu alla. Sellele lisandus maaliline käsitluslaad, kus värvid sulavad üksteise sisse ilma selgete piirideta. 1585. aastal asutasid Agostino, Lodovico ja Annibale (vennad) CARRACCID Bolognas kunstiakadeemia, kus nad ise õpetajatena töötasid. Nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine, teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja -laadide ühendamine (eklektitsism). Näiteks püüti seostada Michelangelo suurejoonelisust Corregio maalilisusega, Raffaeli kompositsiooni veneetslaste koloriidiga jne. Carraccide maalide teemad pärinesid mütoloogiast ja nende ilutsev ning idealiseeriv laad leidis palju järgijaid. Kõrvuti eklektitsismiga arenes itaalia kunstis teine vool, nn naturalism, mille suurimaks esindajaks oli MICHELANGELO DA CARAVAGGIO(1573-1610). Ta hülgas otsustavalt eklektika. Caravaggio põlgas idealiseerimist ja püüdis elu ning inimesi kujutada just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema maalidel näeb tihti tüüpe lihtrahva hulgast - mustlasi, pillimehi, joodikuid ja kaardimängijaid. Ka religioosseid tegelasi kujutab ta olustikulisena, ilma aupaisteta. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Inimeste poosid tema maalidel on rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole. Oluline osa on valgusel, mis suundub tavaliselt ülevalt ühest puntist alla tegeleaskujudele. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumedal pildil (siit ka mõiste "keldriluugivalgus"). Robustse, jõhkravõitu käsitluslaadi tõttu on Caravaggiot kutsutud ka "maalikunsti antikristuseks" ja "mustade jalgade maalijaks".

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

                

Caravaggio  "Bacchus"                                                     "Nartsiss"

Skulptuur

● Bernini on ka barokkajastu ainus suurmeister skulptuurialal. Loob barokile omase skulptuuristiili- maalilise, dünaamilise ja pateetilise käsitlusviisiga. See laad jääb valitsema järgnevaks 150. aastaks Euroopas. Bernini hülgab klassikalise skulptuuri range ülesehituse maalilise üldmulje kasuks, mille domineerivad valguse ja varju mõjud. Tema skulptuurid on alati ühenduses neid ümbritseva ruumiga. Bernini teosed on täis pakitsevat elu ja dramaatilisust. Nende mõju on rajatud pateetilistele, järskudele ja kontrastsetele liigutustele, neis valitsevad taltsutamatu kirg ja haarav ekstaas.

● Esimene Bernini tuntum teos on „Apollon ja Daphne“, kus antakse väga meisterlikult edasi dramaatlilist situatsiooni ja erinevaid faktuure (nt. inimkeha ja puu).

● Bernini loomingu huvitavama osa moodustavad portreebüstid. Neis esineb kunstnik väga terava tähelepanijana ja julge karakteriseerijana. Ka ilmneb portreedes Bernini naturalismi ja elulisuse toonitamise püüd – „Modena hertsogi Francesco I portree“, „Kardinal Borgese portree“ jt.

● Kuulsamaid teoseid Berninil on 1633. a. valminud pronkstabernaakel Peetri kiriku kupli all.  Peaaltari kohal on baldahhiin, mida kannavad neli keerdsammast.

 (www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

Niððidesse paigutati skulptuure. Kasutati mitmevärvilisi ehituskive. 

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

             

Lorenzo Bernini  "Püha                                              "Apollon"

Teresa
ekstaaž"

Barokk Itaalias

• valitsev kirikutüüp pikergune hoone, avar, skulptuurid, maalid, kuppel, läänefassaadid, palju esines ebasümmeetriat, 
• naturalistlik ja idealistlik ehk akadeemiline suund
• Caravaggio
  - pärit lihtrahva hulgast
  - kujutas lihtrahva igapäevast elu
  - inimeste poosid ja asendid juhuslikud
  - piltide tegelased ei esine vaataja suunas, elavad oma elu
  - ruumilisuse saavutamine - heletumedus
  - eriline osa on valgusel - "keldriluugivalgus"
  - tema kunstil oli suur mõju kogu Euroopas
  - usuteemade käsitlemine kaasaaegsete inimtüüpide kaudu ja lihtsate inimeste hingesügavuste näitamine
• Caraccid ja Bologna koolkond
  - Caraccid rajasid Bologna akadeemia kunstnikud
  - need kunstnikud hakkasid looma kunsti, mis erines eluproosast ja pakkus ebatavalist ilu
  - Caraccid vastandusid manerismile
  - Bologna koolkonna liikmed maalisid usulise sisuga paljufiguurilisi altarimaale ja enamasti antiikmütoloogiateemalisi freskosid
  - stafaaž - maalil on maastik olulisem kui väikeste figuuride abil esitatud jutustus
• Barokkstiili sisearhitektuur kasutas ohtralt maalikunstnike teeneid - tavalised taevariiki kujutavad illusionistlikud, paljufiguurilised ja dekoratiivsed laemaalid - kuulsaim selliste maalide autor Andrea del Pozzo 
• Barokkskulptuur
  - Lorenzo Bernini
  * kuulsaim selle ala meister
  * Bernini lõi hulgaliselt dekoratiivteoseid linnaruumi ja kirikutesse
  * tema teostes on ilmekalt näha barokkstiili erinevus renessanssist
  * rahutud, liikuvad massid, maaliline
  * liikuvad, juhuslikud, ilmekad, efektsed poosid
  * võitlus- ja röövimisstseenid
  * "Apollon ja Daphne", "Püha Teresa ekstaas" (J. Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu", Tallinn: Kirjastus "Kunst", 2003)

Barokkkunst

Barokk on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele.

Sõna "barokk" tuleneb portugalikeelsest sõnast barroco, mis tähendab ebakorrapärast pärli. See oli algselt pilkenimi, mis anti ajastule 18. sajandi keskel, kuna tol ajal peeti ajastu katoliiklikku stiili ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Kuid hiljem, 19. ja 20. sajandi vahetusel, võetigi see perioodi nimetusena kasutusele. 

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1790. aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

Eestis jäljendati tihti barokki 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul – seda stiili nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes alates 1890. aastate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Uusbarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930. aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantistliku stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.

Näiteid Eestis:

• Kadrioru loss
• Laupa mõisa härrastemaja (uusbarokk, 1913)
• Palmse mõisa härrastemaja

• 
  
  

Barokkstiili ja barokkajastu üldine kirjeldus

Barokkajastut iseloomustab eriliselt priiskav õukonnaelu. Nii kunstis kui ka ühiskonnas üritati luua midagi teistsugust, erakorralist. Erinevalt renessansskunstnikust on barokk-kunstnik geenius, kes enam ei matki loodust, vaid kujundab seda ainult oma tunnetest ja mõtetest lähtudes ümber. See võib tähendada ka konflikti loodusega: barokkajastu arhitekt võib luua lossi puhtalt geomeetrilis-matemaatiliste printsiipide alusel kasvõi sohu. Näiteks Peterburi on ehitatud Neeva jõe delta soisele pinnasele. Baroki ideaaliks olid inimese loodud objektid, mis eristusid loodusest ja mõjusid võimalikult kunstlikena: näiteks üliformaalne õukondlik kõnetamisstiil, parukad, ülepakutud tseremoniaalsus, kastraadid. Barokset maailma on võrreldud teatriga täis näitlejaid ja muusikat.

Barokk erinevates kunstivaldkondades

Arhitektuur

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1790. aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

Eestis jäljendati tihti barokki 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul – seda stiili nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes alates 1890. aastate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Uusbarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930. aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantistliku stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone. 

Barokkarhitektuur on barokiajastul (17. sajand kuni 18. sajandi I pool) loodud arhitektuur.

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1970. aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist – seda nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Uusbarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.

Maalikunst

Itaalia maalikunst

Itaalia maalikunstnikud eelistasid sooje ja küpseid toone. Maalikunstis valitsesid tumedamad toonid, kujutades ümarust ja keerukust. Kompositsioon oli sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Kunstnikud maalisid sujuvate värviüleminekutega, kuid ilma kindlate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, seega oli nende töödes palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsaid stseene. Palju on neis maalides ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks. 1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia, kus nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine ja teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk eklektitsism. Kõrvuti ekletitsismiga arenes Itaalias ka teine kunstivool, milleks oli naturalism, ja selle suurimaks esindajaks oli Caravaggio. Tema maalis lihtrahvast nii, nagu nad tegelikult olid. Tema töödes oli oluline osa valgusel, ehk valgus suundus ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele, olles nn keldriluugivalgus. Tema usuteemalistest maalidest on tuntumad "Peetruse ristilöömine" ja "Lautomängija".

Prantsuse maalikunst

Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida vahel nimetatakse ka vana-klassitsismiks. Selle aluseks oli ratsionalism. Vana-klassitsism on rangem ja rahulikum ja otsest eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist.

Prantsuse maalikunsti mõjukaim maalija oli Nicolas Poussin. Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Ta on kuulus ideaalmaastike looja. Tema maastikud on fantaasiavili, mitte tegelikkus. Igal tema maastikul oli alati ka üks inimene. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks. Tuntud teos on näiteks "Maastik surnukehaga".

Veel üks tuntud maastikumaalija oli Claude Lorrain. Tema maastikes laiuvad kaugusse suunduvad vaated, mille esiplaanil on puudegrupid, sambad, varemed. Tema töödes valitseb selgus ja rahu. Tema kuulsaim teos on "Odysseuse loovutamine".

Näiteid Eestis:

• Kadrioru loss
• Laupa mõisa härrastemaja (uusbarokk, 1913)
• Palmse mõisa härrastemaja

Renessanssikunst Itaalias

Itaalia on renessanssi sünnimaa.

• Renessanssi Sünnimaa Itaalia (15.-16.sajand), teistes Euroopa riikides (1500-1630), Eestis (1520/30-1650)
• Renaissance- taassünd
• Eeldused renessanssi tekkeks:
  * kujunesid linnriigid
  * keisrite ja paavstide võitlus
  * Rooma katoliku kiriku lõhenemine
  * kaubavahetus, luksuskaup
  * kaubanduse kiire areng
• Humanism - inimese ja inimlikkuse väärtustamine
• Suured mõtlejad, mõjutajad:
  * Dante Alighieri (1265-1321) kirjanik ja poliitik
  * Francesco Petrarca (1304-1374) poeet ja teadlane
  * Niccolo Machiavelli (1469-1527) poliitika ja teaduse rajaja, kirjanik
  * Giovanni Boccaccio (1313-1375) kirjanik
• Leiutised:
  * kaasaskantavad kellad                 * mikroskoop ja teleskoop
  * tulirelvad, raketid                        * allveelaev
  * prillid                                           * trükimasin
  * vesiklosett                                    * tikud

Renessanss Itaalias

• 14. sajand - trecento e eelrenessanss
  15. sajand - quattrocento e vararenessanss
  16. sajand - cinquecento e kõrgrenessanss
• Kunsti eesmärk pole mitte looduse jäljendamine vaid ilu loomine jumalikke reegleid arvestades ja järgides
• Kunstnik:
  * mitmekülgne
  * mitte oskustööline
  * suutis töötada eri valdkondades
  * vastutas oma nimega kõigi oma otsuste eest
• Arhitektuur:
  * suurenes ilmaliku arhitektuuri osatähtsus
  * palazzo - väike palee
  * rustika - jämedalt tahutud kividest laotud müür
  * väga läks moodi antiiksammastele toetuv kaaristu - ümarkaar, silindervõlv, kuppel
  * hooned, kirikud muutusid madalamaks
  * Filippo Brunelleschi (1377-1446) - oli esimene Itaalia suur arhitekt, tema kõige kuulsamad tööd on Firenzes, tsentraalperspektiiv, "Firenze toomkirik", "Leidlaste kodu Firenzes"

Itaalia vararenessanss: arhitektuur ja skulptuur

• 15. sajand Firenze
  * tähtsaim kunstikeskus
  * kunstnike imetleti
  * rõõmsailmelised lossid - suured aknad, antiiksed detailid
  * maja pidi rõhutama inimese rikkust
  * 15. sajandi keskpaigas muutus palazzod stiilsemaks ja paremaks
• Leon Battista Alberti (1404-1472) - arhitekt, kunstiteoreetik, luuletaja, muusik
• Alberti arvates olid täiuslikud vormid ring ja sellesse mahtuvad kujundid
• uus palazzotüüp - iga korruse akende vahele paigutati pilastrid - see elavdas fassaadi
• antiikeeskujude järgimine

Skulptuur

• 15. sajandil levis Itaalias ilmalik portreekunst - skulptorid lõid realistlikke ja individualiseeritud portreebüste
• populaarsemad olid madonnareljeefid
• majoolikatehnika - põletatud savireljeefid on kaetud värvilise glasuuriga
• taaselustus medalikunst - tähtsate sündmuste või isikute auks medalite valmistamine
• hauamonumendid - kristlikud ja antiigile viitavad detailid
• Lorenzo Ghilberti (1378-1455)
  * kullassepp, skulptor, kuulus reljeefide poolest
  * paarkümmend aastat valmistas 28 kullatud pronksist reljeefi
  * "Paradiisi värav" - 10 suuremat reljeefi, tsentraalperspektiivi kasutamine
• Donatello (1386-1466)
  * kuulsaim skulptor
  * töötas ka Ghilberti juures
  * nõjajala poos e kontrapost - keha raskus on suunatud ühele jalale, teine jalg vaba
  * "Püha Jüri", "Taavet" (esimene vabalt seisev alastifiguur pärast antiiki), "Gattamelanta ratsamonument"
• Andrea del Verrocchio (1435-1488)
  * skulptor, kullassepp, maalikunstnik
  * tema stuudios õppis Leonardo da Vinci
  * ta oli 15. sajandi II poole tähtsaim skulptor
  * "Taavet", "Colboni ratsamoument"

Kõrgrenessanss Itaalias

• Raffael (1483-1520)
  * maalikunstnik ja arhitekt
  * töödes täiuslik ilu ja kooskõla
  * täitis paavsti tellimusi
  * looming kajastab uusplatonismi ideaali hiilgusest
  * üks tippkunstnikest kõrgrenessanssil
  * stanza - paasti tööruum
  * Fragmendid Ateena koolilt
  * Stanza della Segnatura
  * dispuut - filosoofiline vaidlus
  * parnass - muusade ja luulekunsti asupaik
  * "Sixtuse Madonna", "Ateena kool"

Kõrgrenessanss Itaalias Veneetsias 16. sajand

• Veneetsia maalikoolkond - kompositsiooni põhielemendiks on värv, joonistuslik osa taandatud, valguse kujutamine, värvide ühendamine
• Tizian (u 1490-1576) - Itaalia maalikunstnik, kõrgrenessanssi üks silmapaistvamaid meistreid
  * "Urbino Veenus" usk, mütoloogia
• Giorgione (1477-1510) - Itaalia maalikunstnik renessanssiajast, õppis Bellini juures, maalis Veneetsia paleede freskosid
  * Tizian oli üks ta õpilastest
  * "Kontsert", "Äike"

Hilisrenessanss ehk manerism 16. sajandi II pool

• ajastu meeleolu kajastus
• renessanssi-ideaalide nõrgenemine
• vorm sai väärtuseks iseenesest
• ilustamine, dramaatika, dünaamika liialdamine
• kunstnikel oli individuaalne vormiline käekiri
• looduslähedus ja sümmeetria kaotavad tähenduse
• Paulo Veronese (1528-1588) - mõjutatud Tiziani loomingust, Itaalia maalikunstnik
• Arcimboldo - lilled, taimed moodustasid inimolendid ja portreed alguses ei võetud väga tõsiselt
• El Greco - maalikunstnik, skulptor, arhitekt. Tuntud eelkõige oma looklevate väljavenitatud kehade ja sageli fantastilise värvikasutuse poolest
• Tintoretto (1518-1594) - maalikunstnik, maalis dramaatilisust, dünaamikat, valmistas teed barokile

renessanss Itaalias

     

Renessanssi perioodid ja ajaline jaotus.

14. sajand – trecento e. eelrenessanss

15. sajand – quattrocento e. vararenessanss

16. sajand – cinquecento e. kõrgrenessanss

taalia renessanss jaotatakse ajaliselt tavaliselt kaheks: 15. sajand - vararenessanss - itaaliakeelne, ka muus maailmas laialt levinud nimetus quattrocento 16. sajand - kõrgrenessanss - cinquecento Vararenessansi ajal oli kultuuri- ja kunstielu keskuseks Firenze, seda suuresti tänu kultuurihuvilisele Medici suguvõsale, 16. sajandiks kandus keskus prantslaste sissetungile järgnenud segaduste tõttu aga paavstide asupaika Rooma; suurt osa mängis siis ka Veneetsia.

(http://kunstitunnis.blogspot.com.ee/2011/11/teooria-renessanss-nr-1-itaalia.html)

 Itaalia oli saavutanud oma rikkuse eelkõige kaubandusega tegeledes. Sealses elanikkonnas andis tooni          töökust ja käsitööoskust hindav keskklass, kes väärtustas "siinpoolset" head elu. 

   Arhitektuur

Suureneb ilmaliku arhitektuuri osatähtsus (ehitatakse raamatukogusid, haiglaid, raekodasid, losselamuid e. palazzo-sid). Iseloomulik on linnadesse purskkaevudega parkide ja väljakute rajamine. Gooti kõrgusessepürgiv hoone muutub madalaks ja horisontaaljoontele allutatuks. Väga läheb moodi antiiksammastele toetuv kaaristu – ümarkaar, silindervõlv, kuppel. Seinapinda hakkavad kaunistama poolsambad ja pilastrid, simsid ja girlandid (kipskrohvist lillevanikud). (http://web.zone.ee/marjukodukas1/RenessanssItaalias.pdf)

   Jõukad linnakodanikud soovisid elada esinduslikes majades ja nii tekkis arhitektidel 

   esmakordselt pärast antiikaega tarvidus projekteerida elamuid. 

   Kõige esinduslikumaks linnaks sai Firenze. Sealsete mõjukate  elanike kodudeks saidpalazzod.

   Nende eeskujuks olid keskaja itaalia linnade kindlused, mistõttu paistavad nad meile 

   ligipääsmatutena. Hoonete alumised korrused on ehitatud suurtest tahumata kandilistest 

   kividest. Sellist ehitusviisi nim. rustikaks. Alumise korruse aknad on väikesed ja kandilised, 

  ülemisi aknaid ümbritsevad kantkividest laotud kaared. Enamasti olid vararenessansi palazzod               kolmekorruselised, mille iga järgnev korrus oli eelmisest madalam ja laotud järjest väiksematest 

   kividest. Välisfassadil eraldasid korruseidkarniisid- seinapinnast eenduvad ehisliistud. 

  Filippo Brunelleschi itaalia kuulus vararenessansi arhitekt; tema kuulsaim ehitis on Firenze            toomkiriku nelitise kohal olev kuppel. Kupli üleval olevas laternas aknad, mis valgustavad nelitist, on 102m    kõrged. Ta kehtestas arhitektuuris uued kaanonid. Ehitised pidid olema sümmeetrilised ja mõjuma            rahulikuna. Ta oli esimene, kes pöördus selle saavutamiseks antiikarhitektuuri rütmide ja harmoonia            poole. (http://stnuk.blogspot.com.ee/2014/01/vararenessanss.html)

  Kõrgrenessansi arhitektuuri iseloomustab püüd mõõtmete suurendamise ja ruumimõju tõstmise, teiselt poolt üksikute ehitusvormide lihtsustamise ja tugevdamise poole. Loobutakse vararenessansi dekooririkkusest ja detailide kuhjamisest. Kõik peab olema suurejooneliselt lihtne ja ülevaatlik, iga üksikvorm peab olema täielikus kooskõlastervikuga 

Maalikunst

Itaalia renessansi maalikunst Itaalia renessansi maalikunst hõlmas perioodi 15. sajandi algusest 16. sajandi keskpaigani ja ilmnes praeguse Itaalia piirkonnas, mis oli tol ajal jagatud mitmeks poliitiliseks piirkonnaks. Olgugi et Itaalia renessansi maalikunstnikke tihti seostati kindlate õukondadega ja nad oli ustavad kindlatele linnadele, rändasid nad Itaalia pikkuses ja avaruses, sageli hõlvates diplomaatilise staatuse ja levitades nii kunstilisi kui filosoofilisi ideid. Linn, mida on tunnustatud kui renessansi ja konkreetselt renessansi maalikunsti sünnipaigaks, onFirenze . Renessansi maalikunsti võib jagada neljaks perioodiks: • Eelrenessanss , 1290-1400. • Varajanerenessanss , 1400-1475. • Kõrgrenessanss , 1475-1525. • Manerism , 1525-1600. Eelrenessanss algab maalikunstnik Giotto professionaalse eluga ja hõlmab kunstnikke nagu Taddeo Gaddi, Orcagna ja Altichiero. Varajase renessanssi tähistasid Masaccio , Fra Angelico, Uccello, Piero della Francesca ja Verrocchio tööd. Kõrgrenessanssi perioodi jäid Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffael. Manerismiperiood hõlmas kunstnikke nagu Andrea del Sarto, Pontormo ja Tintoretto . 

(https://annaabi.ee/Itaalia-renessansi-maalikunst-m15456.html)

   

Skulptuur

Kui gooti ajal olid kujud seotud arhitektuuriga, hoonete seinte küljes kinni ja sammaste kaunistamiseks, siis nüüd tulid arhitektuurist sõltumatud kujud.Skulptuurid said avalikesse paikadesse (nt parkidesse). Kujutati kõrgeeneseteadvusega julgeid persoone. Ka antiikmütoloogiast ja piiblist saadi inspiratsiooni. Kuid ka neid kujutati tugevate ja tervetena. DONANTELLO -  Lorenzo Ghibati õpilan. Taaselustas erinevaid skulptuurivorme (nt madalreljeef). VERROCCHIO - Taavet  pronksist valm; renessanssiaja skulptorite lemmikmotiiv oli Taavet(kehastab tüüpilist renessanssi ajastu inimest)Taas tõuseb esile füüsilise keha ilu näitamine(mis oli gooti ajal keelatud).  Kujutluslaad oli sarnane klassikalisele antiigile.