HIV

HIV (lühend ingliskeelsest nimetusest Human immunodeficiency virus) ehk HI-viirus ehk inimese immuunpuudulikkuse viirus ehk inimese immuunsuspuudulikkuse viirus on viiruse liik.

HI-viirus
HI-viiruse ristlõike stiliseeritud kujutis
Taksonoomia
Riik	Viirused Virus
Selts	Määratlemata takson
Sugukond	Retroviridae
Alamsugukond	Orthoretrovirinae
Perekond	Lentiviirus Lentivirus
Liik	HI-viirus

Klassifikatsioon

Seni teatakse kaht liiki sarnase struktuuri ja tropismiga inimese immuunpuudulikkuse viirust:

• HIV-1 viirusetüüp, mis jaotatakse omakorda 4 gruppi: M (11 alatüüpi), N, O ja P;
• HIV-2 viirusetüüp.

HIV virion

• genoom üheahelaline (+)ssRNA (üheahelalise RNA viirus)
• RNA kannab 9 geeni (gag,pol ja env kannavad infot uute viiruseosakeste komplekteerimise kohta)
• pol-geen kodeerib HIV-1 ensüüme – pöördtranskriptaasi, integraasi ja proteaasi
• läbimõõduga 100–120 nm
• lipiidkihiga
• ekspresseerib pindmiselt viiruse glükoproteiine ja MHC I ja II klassi antigeene
• virioni sees paikneb nukleokapsiid (selles asuvad ka erinevad replikatsiooniensüümid).

HIV replikatsioon

HIV hakkab paljunema kui lipiidkesta valk glükoproteiin gp120 seob viiruseretseptori tulevase HIV-positiivse inimese CD4 molekuliga. HIV võib rakku siseneda ka HIV-anti-HIV-antikeha kompleksina Fc või komplemendi retseptorite vahendusel, otsesel seostumisel neuronite ja epiteelirakkudega või ka infitseeritud ja infitseerimata rakkude otsesel liitumisel.

Viiruse rakku sisenedes siseneb raku DNA-sse ka viiruse DNA ja kandub raku jagunemisel edasi. Viiruse DNA transkriptsioon võib käivituda peremeesorganismi rakkude aktiveerumisel, kas antigeenide, mitogeenide, tsütokiinide toimel. Viiruse DNA transkriptsioon võib käivituda ka teiste viiruste geeniproduktide toimel, nagu näiteks B-hepatiidi viirus, EBV, CMV jt.

Tropism

HI-viiruse märklauaks on lümfoid(-immuun)süsteemi olulised rakud ja ka närvisüsteemi rakud.

Langerhansi rakud võivad toimida HI-viirusega nakatumisel (sugulisel teel) reservuaarina ja esitleda HIV-antigeene CD4 retseptoritele transportimaks neid CD4+ lümfotsüütidesse.

HI-viirus nakatab kõiki CD4 ja kemokiini retseptoreid kandvaid rakke, nagu CD4+rakud, T-abistajarakud, makrofaagid (sh tüümuse makrofaagid), kesknärvisüsteemi gliiarakud, dendriitrakud.

Patogeensus ja patoanatoomia

 HI-viirusega nakatumine võib inimestel põhjustada HIV-infektsiooni.

HI-viirus nakatab inimesi valdavalt sugulisel teel (nii homo- kui ka heteroseksuaalsuhtes). Viiruse ülekanne toimub osade kehavedelike kaudu, nagu seemnevedelik, tupesekreet, rinnapiim, veri. Nakatumine võib toimuda ka emalt lootele platsenta kaudu. Narkomaanid kasutavad vahel endale uimastite süstimisel mittesteriilseid süstlaid – ka see on kaasa aidanud HI-viiruse laialdasele levikule.

Viirus levib ka meditsiiniliste instrumentide vahendusel.

HIV-positiivsetel võib viirus põhjustada omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi (AIDS-i).

Tüümuses

 HIV-infektsiooniga lastel on radioloogiliste uuringutega tuvastatud tüümuse suurenemist ja mitmeid tüümuse lesioone.

Antikehad

Antikehad ehk immunoglobuliinid (ka immuunkehad, kaitsekehad, ladina keeles immunoglobulinum; lüh: Ig) on kehavedelikes lahustuvad väga erineva molekulmassi ja funktsioonidega essentsiaalsed molekulid, mis liigitatakse glükoproteiinide hulka ja mida toodavad selgroogsete loomade (sh inimese) immuunsüsteemi B-lümfotsüüdid. Immunoglobuliinidel on omadus ära tunda ja endaga siduda antigeene (milleks on normaalsel juhul organismile võõrad ained). Inimorganismis leidub vähemalt 10⁷, võib-olla kuni 10⁹ erineva äratundmis-spetsiifikaga antikehade tüüpi.

Immunoglobuliinide areng, morfoloogia, funktsioonid ja patoloogia erinevad nii liigiti kui ka indiviiditi. Immunoglobuliinide hulk ja süntees oleneb organismi vanusest, aga ka paljudest muudest teguritest.

Teatud immunoglobuliini toodavad ka mitmete pahaloomuliste kasvajate rakud.

Üldstruktuur

Kõigile antikehadele on omane sarnane üldstruktuur: nad koosnevad neljast disulfiidsildadega ühendatud valguahelast. Kaht suuremat ja omavahel identset ahelat nimetatakse rasketeks ehk H-ahelateks (ingl.k heavy chains), kaht väiksemat ning samuti omavahel identset ahelat nimetatakse kergeteks ehk L-ahelateks (inglise light chains). Raske ahel koosneb neljast eri geeniosade kodeeritud valgudomeenist, mida tähistatakse (N-otsast lugedes) V_H, C_H1, C_H2, C_H3. Neist V_H on väga muutliku ehitusega ja moodustab ühe osa antigeeni äratundvast tsentrist, ülejäänud kolm domeeni on eri antikehadel üsna sarnase ehitusega. C_H2, C_H3 ehitus erineb veidi eri antikehade isotüüpidel (vt antikehade tüübid). C_H2 domeenis paiknevad Fc retseptorite ja komplemendi-sidumissaidid (vt antikehade osa immuunvastuses), samuti kaks raskeid ahelaid koos hoidvat disulfiidsilda. C_H1 domeenis paikneb kerget ja rasket ahelat ühendav disulfiidsild. C_H1 ja C_H2 domeenide vahel paikneb kergesti liikuv nn hinge-regioon.

Kerge ahel koosneb kahest, V_L ja C_L domeenist. V_L on varieeruva ehitusega ja moodustab teise poole antigeeni äratundvast tsentrist, C_L on aga kindla ehitusega ja ühendatud disulfiidsillaga C_H1 domeeni külge.

Antikehade põhiklassid

Hoolimata üldisest sarnasusest saab antikehi ehituse alusel jagada mitmeks klassiks ja alamklassiks. Neid klasse nimetatakse isotüüpideks ja nende erinevused tulenevad vastavate raskete ahelate struktuuride erinevustest.

Madudel

Madudel on tuvastatud järgmised immunoglobuliinide klassid:

• immunoglobuliin D (IgD)
• immunoglobuliin M (IgM)
• immunoglobuliin Y (IgY) – (IgYa ja IgYb-)

Hobustel

Hobustel on tuvastatud immunoglobuliinide klassid ja alamklassid: IgA, IgE, IgM ja IgG – IgG2a, IgG2b, IgG2c, IgGI, IgG(T).

Hobuseid kasutatakse maomürgivastaste antiseerumite (töödeldud immunoglobuliinid) tootmisel, selleks immuniseeritakse (süstitakse) hobuseid erinevat liiki mürkmadude mürgiga ja seejärel eraldatakse neist immunoglobuliinid vastumürkide tarvis.

Inimese antikehade põhiklassid

Inimesel esinevad antikehade põhiklassid on:

• immunoglobuliin A (IgA)
• immunoglobuliin D (IgD)
• immunoglobuliin E (IgE)
• immunoglobuliin G (IgG)
• immunoglobuliin M (IgM)

Klassidesse kuuluvaid immunoglobuliine nimetatakse vastavalt IgA, IgD, IgE, IgG ja IgM tüüpi antikehadeks.

Neist koguseliselt kõige rohkem esineb tervel inimesel IgG-d. IgA esineb monomeeride või nn j-ahelate abil ühinenud dimeeride või trimeeridena. IgM esineb ainult pentameersena. IgE ja IgM eripäraks on ka hinge-regiooni puudumine. Eri antikehade isotüüpidel on veidi erinevad bioloogilised funktsioonid (vt antikehade osa immuunvastuses).

Antikehade tootmine ja geenid

Antikehade geenid kuuluvad suurde ja mitmekesisesse Ig superperekonda. Nad teevad organismi arengu käigus läbi mitmeid keerulisi ümberkorraldusi.

Immunoglobuliini geenid kahe kerge ahela jaoks (κ-ahel ja λ-ahel) asuvad inimesel vastavalt 2 ja 22 kromosoomil, geenid eri isotüüpide raskete ahelate jaoks aga 14 kromosoomil. Kerge ahela geen sisaldab (5'-otsast lugedes) umbes 100 erinevat V-domeenide järjestust (neile eelnevate signaalpeptiid-järjestustega), seejärel nn J-järjestused ja 1–6 C-domeeni järjestust. Raske ahela geenid sisaldavad samuti kõigepealt V-domeenide järjestusi (umbes 200 erinevat), seejärel üle 20 D-segmendi ('diversity-segment', kodeerib V-domeeni C-otsa), seejärel eri isotüüpide alamklasside C-domeenide järjestused.

B-lümfotsüütide arenemisel toimub esimese ümberkorraldusena raskete ahelate geenide ühe D-regiooni ja ühe J-regiooni ühinemine koos nende vahele jääva DNA deletsiooniga (väljalõikamisega). Seejärel kõrvaldatakse ülejäänud D-regioonid, misjärel toimub ühe V-regiooni liitmine ühinenud DJ-regioonile. Saadud geenis on nüüd valmis antikeha raske ahela N-ots ja sellele järgnevad intronitega lahutatud eri isotüüpide C-domeenide järjestused.

Geeni transkriptsiooni järel toimuva splaisingu tulemusena tekib mRNA, mis sisaldab ainult ühe isotüübi C-domeenide järjestusi.

Geenide ümberkorraldused kergete ahelate puhul on sarnased, ei toimu ainult D- ja J-regioonide ühinemist (kuna kergetes ahelates puuduvad D-regioonid). mRNA-de translatsiooni järel saadud kerged ja rasked ahelad ühendatakse omavahel teatud ensüümide abil disulfiidsildadega, glükosüleeritakse ja sekreteeritakse.

Patoloogia

Immunoglobuliinide taseme ja puuduliku sünteesiga seostatakse mitut immuunpuudulikkusega seotud haigust.

T-rakkude retseptorid

T-rakkude retseptorid (ingl T-cell receptors, TCR, ka TcR) on lümfoid(-immuun)süsteemiga loomadel T-rakkude membraanil paiknevad valkude kompleksid ja immuunretseptorid, mille ülesandeks on antigeenide äratundmine üksnes läbi organismiomaste MHC-molekulide ja immuunvastuse regulatsioon.

T-raku retseptori kompleksi illustratsioon - koos TCR-α ja TCR-β ahelaga, CD3 ja ζ-ahela molekuliga

T-rakkude koolitamine MHC-molekulide tunnistamiseks toimub tüümuses.

Nii näiteks tunnevad T-rakkude retseptorid ehk TCR-molekulid ära kehavõõraste antigeenide olemasolu viirusega nakatatud rakumembraanil koos raku enda peamise koesobivuskompleksi (inimestel HLA) antigeenidega.

TCR-molekulid aktiveeritakse biokeemiliste sündmuste toimel, mille vahendajateks on ensüümid, koretseptorid, spetsiaalsed molekulid ja aktiveeritud või vabastatud transkriptsioonifaktorid.

TCR-molekulide aktiveerimise tulemina võidakse suunata T-rakkude diferentseerumist T-abistajarakkudeks või tsütotoksilisteks T-rakkudeks ja paljunemist ning geeniekspressiooni muutmist.

T-rakkude retseptorid koosnevad kahest erinevast valguahelast kas α ja β või γ/δ ahelatest, mida kodeerivad vastavad geenid, mõlemad αβ ja γδ T-rakud on võimelised tsütokiine sünteesima ja mikroorganismidele ning vähirakkudele toksilisi aineid eritama.

Lisaks TCR pinnaretseptoritele espresseerivad tümotsüüdid ka mitmeid teisi antigeene, näiteks CD-sid.

T-rakkude retseptorid erinevad immunoglobuliinidest.

T-rakkude kurnatus

• T-rakkude kurnatus ehk T-rakkude jõuetus (T-cell exhaustion) on toimivate T-rakkudega selgroogsetel loomadel esineda võiv kehasisene seisund, mida iseloomustab T-rakkude talitluse järkjärguline ja pidev kadumine, nende võimetus vastata signaalidele ja ka nende rakkude füüsiline hävimine.
  

T-rakkude kurnatust on täheldatud kroonilise lümfotsüütkoriomeningiidi korral ja seisund tekib antikehade resistentsuse seisundi (antigen-persistence) tõttu, mida aga esineb mitmete krooniliste nakkustekitatajate leviku korral inimkehas, nagu B-hepatiidi viirus, C-hepatiidi viirus, HI-viiruse ja ka kasvajate 'väljakasvul' (teiste elundite hõivel).

T-rakkude kurnatus oleneb paljudest teguritest, nende hulgas antigeense aktivatsiooni kestvus ja ulatus, CD4 T-rakkude abi, stimuleerivate ja supresseerivate tsütokiinide olemasolu ja ka aktiveerivate ja inhibeerivate retseptorite olemasolu.

Võimetus vastata ja toimida ei piirdu ainult CD8 T-rakkude vastustega ka CD4 T-rakkudel esineb mitmete infektsioonide korral talitlushäireid. Kurnatud rakkude vastuseid on dokumenteeritud nakatumiste korral järgmiste allikatega: polyomaviruses, lümfotsüütkoriomeningiit, adenoviirused, Friend leukaemia virus, hiire hepatiidi viirus, HI-viirus, B- ja C-hepatiidi viirus.

Talitlushäirega seostatakse nende rakkude võimetust eritada IL-2, TNFα ja IFNγ.

T-rakkude hääbumisel on oma roll IL-10 tootmisel.

Malaariauuringutes on uuritud PD-1 mehhanismi osalust (valk, mis reguleerib T-rakkude aktivatsiooni (immunoloogiline sünaps) ja võimalik, et toodud valk osaleb T-rakkude "vaigistamisel" – uuringud näitasid CD4+ T-rakkude (tüümusest küpsenud T_h rakud) jõuetust ja suremist ning CD8+ T-rakkude arvukuse vähenemist ja raku programmeeritud surma esilekutsumist.

Antigeen

Antigeen (ladina antigenes; lüh Ag) on selgroogse organismi tunginud võõraine (enamasti valk), mis seotakse spetsiifiliselt antikehaga või T-rakkude retseptoriga. Antigeenidena võivad toimida praktiliselt kõik bioloogilised makromolekulid: polüpeptiidid, polüsahhariidid, nukleiinhapped jt.

Antigeen on aine, mis stimuleerib antikehade teket; antigeeni, mis kutsub esile immuunvastuse, nimetatakse immunogeeniks.

Antigeen on üldiselt potentsiaalselt organismi kahjustav kehavõõras aine, mille sissepääs organismi põhjustab spetsiifiliste, nende vastu suunatud antikehade tekke, samuti lümfotsüütide aktiivseks muutumise.

Antigeenidena võivad toimida ka maomürgis sisalduvad molekulid, kui need kutsuvad maohammustuse järgselt nii madudel endil (maolt maole) kui ka teistel hammustada saanud loomadel esile antikehade tekke.

Antigeenid võivad organismi tungida naha, limaskestade, hingamis- ja seedetrakti kaudu.

Antigeenide loend (osaline)

• A-antigeen - erütrotsüütide (jt rakkude) pinnal olev A-vererühma antigeen
• Austraalia antigeen - B-hepatiidi pinnaantigeen;
• B-antigeen - erütrotsüütide (jt rakkude) pinnal olev B-vererühma antigeen;
• HL-antigeen (lüh HLA) - rakkude pinnal olev valk, mille alusel T-rakud tunnistavad oma organismi rakke

Lümfijuha

Lümfijuhadeks nimetatakse paljude selgroogsete loomade lümfisüsteemi (lümfoid(-immuun)süsteemi) kuuluvaid teatud jämedaimaid lümfisooni, mis moodustuvad väiksemate lümfisoonte liitumisel, milles liigub lümf ja mis suubuvad venoossesse vereringesse.

Lümfijuhade areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Imetajatel

Inimestel

Inimestel koonduvad lümfisooned kahte suurde lümfijuhasse:

• parem lümfijuha (ductus lymphaticus dexter),
• rinnajuha (ductus thoracicus).

Alzheimeri tõbi

Alzheimeri tõbi on terminaalne neurodegeneratiivne haigus, mida 1906. aastal kirjeldas esimesena Alois Alzheimer, kelle järgi haigus on ka nimetuse saanud.

Pildil on vasakul normaalse eaka inimese aju ja paremal Alzheimeri haige aju. Eristustunnused on välja toodud.

Alzheimeri tõbe klassifitseeritakse RHK-10 järgi koodiga G30.

Alzheimeri tõbe on liigitatud ka III tüüpi suhkurtõveks.

Alzheimeri tõbi on peaaegu poolte dementsuse juhtude põhjuseks. Dementsust, mis kujuneb välja Alzheimeri tõve tõttu, käsitletakse orgaaniliste psüühikahäirete rubriiki kuuluva haigusena (dementsus Alzheimeri tõvest).

Esinemine

Enamasti diagnoositakse Alzheimeri tõbi üle 65-aastastel, kuigi haruldasem varajane Alzheimeri tõbi võib esineda palju nooremas eas. 2006. aastal põdes Alzheimeri tõbe maailmas 26,6 miljonit inimest. Prognoositakse, et 2050. aastaks põeb maailmas iga 85. inimene Alzheimeri tõbe.

Põhjus

Alzheimeri tõve põhjus ei ole selge. On näidatud haiguse seost seniilnaastude ehk amüloidnaastude ehk amüloidiladestusega naaste ja neurofibrillaarsete tänkudega peaajus.

Sümptomid ja haiguse kulg

Kuigi Alzheimeri tõbi on igal inimesel erineva iseloomuga, on sel haigusel palju ühiseid sümptomeid. Esimesi sümptomeid peetakse sageli ekslikult eaga kaasnevateks vaevusteks või stressi ilminguteks. Kõige tunnustatum varajane sümptom on meeldejätmisvõimetus (näiteks on raske meenutada hiljuti nähtut). Kui tekib Alzheimeri tõve kahtlus, siis diagnoosi kinnitatakse tavaliselt käitumishinnangutega ja kognitiivsete testidega; sageli järgneb võimaluse korral ajuskaneering.

Haiguse süvenedes tekivad muu hulgas orienteerumatus, ärrituvus ja agressiivsus, meeleolu kõikumised, keelevõime halvenemine, pikaajalise mälu kaotus ning meelte nõrgenemine, mis tingib patsiendi enesessetõmbumise. Keha funktsioonid nõrgenevad, mis põhjustab lõpuks surma. Konkreetse patsiendi prognoos on keeruline, sest haiguse kestus varieerub. Alzheimeri tõbi kulgeb määramata aja latentselt ning võib aastaid progresseeruda, ilma et seda diagnoosimataks. Pärast diagnoosimist on patsiendil jäänud elada keskmiselt umbes seitse aastat. Alla 3% haigetest elab pärast diagnoosi panemist üle 14 aasta.

Haiguse kulg jaguneb neljaks staadiumiks, mille jooksul kognitiivsed ja funktsionaalsed häired süvenevad.

Eeldementsus

 Esimesed sümptomid pannakse sageli ekslikult vananemise või stressi 

arvele. 

Põhjalikul neuropsühholoogilisel testimisel on võimalik leida kergeid kognitiivseid raskusi kuni kaheksa aastat enne, kui on võimalik kliiniliselt diagnoosida Alzheimeri tõve. Need varajased sümptomid võivad häirida keerukamaid igapäevatoiminguid. 

Märkimisväärseim vaevus on mälukaotus, mis ilmneb raskuses meenutada hiljuti teada saadud asju ja võimetuses omandada uut infot.

Alzheimeri tõve varajases staadiumis võib olla kergeid raskusi ka tähelepanu, planeerimise, paindlikkuse ja abstraktse mõtlemisega ning semantilise mälu (tähenduste ning mõistetevaheliste suhete mälu) halvenemist. Võib esineda apaatia, mis jääbki haiguse kogu kulu jooksul kõige püsivamaks neuropsühhiaatriliseks sümptomiks. Haiguse eelkliinilist staadiumi on nimetatud ka kergeks kognitiivseks häireks, kuid puudub üksmeel selles, kas tegu peaks olema eraldi diagnoosiga või lihtsalt Alzheimeri tõve esimese astmega.

Kerge staadium

Õppimisvõime ja mälu halvenedes pannakse Alzheimeri haigetele lõpuks lõplik diagnoos. Väikesel osal neist on mäluhäiretest suuremaks vaevuseks keelevõime, tähelepanu, planeerimise, taju (agnoosia) või liigutuste tegemise võime (apraksia) halvenemine. Alzheimeri tõbi ei kahjusta kõiki mäluvõimeid võrdselt. Pikaajaline mälu varasema elu kohta (episoodiline mälu) ja õpitud faktide kohta (semantiline mälu) ning implitsiitne mälu (keha mälu, näiteks kuidas noa ja kahvliga süüa) kahjustuvad vähem kui uute faktide meeldejätmise ja meenutamise võime.

Probleemid keelega ilmnevad enamasti sõnavara vähenemises ja sõnade väiksemas käepärasuses, mis toob kaasa suulise ja kirjaliku kõne üldise vaesustumise. Sel staadiumil on haige tavaliselt võimeline lihtsamaid mõtteid korralikult edasi andma. Peenmotoorsete tegevuste (näiteks kirjutamine, joonistamine, riietumine) võib esineda koordinatsiooni- ja planeerimisraskusi (apraksia), kuid tavaliselt jäävad need märkamatuks. Haiguse süvenedes teevad haiged tavaliselt paljusid asju endiselt iseseisvalt, kuid nad võivad vajada abi kognitiivselt nõudlike tegevuste juures.

Keskmise raskusastmega staadium

Haiguse süvenedes kaob lõpuks haigete iseseisvus, nii et nad pole võimelised sooritama kõige tavalisemaidki igapäevatoiminguid. Võimetuse tõttu sõnu meenutada tekivad sagedased ebaõiged sõnaasendused (parafraasiad). Ka kirjutamis- ja lugemisoskus aina halvenevad. Haiguse süvenedes halveneb keerukate tegevuste koordinatsioon, näiteks suureneb kukkumisoht. Mälu halveneb veelgi ja haige ei pruugi oma lähedasi sugulasi ära tunda. Halveneb ka pikaajaline mälu, mis varasemates staadiumides säilis.

Rohkem hakkavad ilmnema käitumuslikud ja neuropsühhiaatrilised muutused. Tavalised ilmingud on uitamine, ärrituvus ja emotsionaalne labiilsus, mis ilmneb nutus, ettekavatsemata agressiivsushoogudes ja vastupanus hooldamisele.

Ravi ja ennetamine

Praegu kasutatavatel ravivõtetel on väike sümptomaatiline efekt. Pole olemas haiguse progresseerumist peatavat ega aeglustavat ravi. 2008. aastaks oli tehtud üle 500 kliinilise katse Alzheimeri tõve ravi leidmiseks, kuid polnud teada, kas mõni neist invasiivsetest võtetest annab lootust.

Alzheimeri tõve profülaktikaks on pakutud hulk eluviisiharjumusi, kuid pole tõendeid, et need degeneratsiooni pärsiksid. Haiguse ärahoidmiseks ja sellega paremaks toimetulemiseks soovitatakse ajutreeningut, kehalisi harjutusi ja tervislikku toitumist.

Et Alzheimeri tõbi ei ole ravitav ja on degeneratiivne, siis on väga suur tähtsus patsientide hooldamisel. Peamiseks hooldajaks on sageli abikaasa või lähedane sugulane. Alzheimeri tõbi asetab hooldaja õlule suure koorma (vaata Nõdrameelse hooldamine). Sellel võivad olla hooldaja elule rasked sotsiaalsed, psühholoogilised, füüsilised ja majanduslikud tagajärjed. Arenenud riikides on Alzheimeri tõbi ühiskonnale üks kulukamaid haigusi.

Haploidsus

Haploidsus (kr. keelest haplos üksik ja eidos kuju; inglise haploidy) indiviidi (raku) kromosoomistiku poolkordsus, liigi haplofaasile omase (gameetse) kromosoomistiku olemasolu. Haploidsust tähistatakse tavaliselt sümboliga "n".

Suguliselt sigivatel organismidel vahelduvad elutsüklis haploidne ja diploidne faas. Inimese haploidsetes rakkudes, sugurakkudes (gameet) on 23 kromosoomi.

Gameet

Gameet on organismi sugurakk. Eristatakse kahte tüüpi gameete: munarakud ja seemnerakud. Gameetide ühinemisel saab tekkida sügoot, viljastatud munarakk, millest areneb soodsate tingimuste korral uus hulkrakne organism. Gameedid on mitmeski mõttes eripärased rakud. Nad erinevad keharakkudest, somaatilistest diploidsetest rakkudest kromosoomi arvu poolest. Sugurakud on haploidsed (kahekordselt vähenenud kromosoomistikuga) rakud. Samuti ei kuulu gameedid ühegi organismi koe koosseisu. Lisaks sellele on sugurakud nii öelda kehavõõrad - väljaspool suguelundeid või muid selleks ette nähtud kohti kutsuks nad esile keha kaitsereaktsiooni, immuunvastuse. Rakutuum on spermi mõõtmetega võrreldes suhteliselt suur, munaraku mõõtmetega võrreldes aga väike. Arengubioloogias väljendatakse seda tuuma-tsütoplasma suhtena. Spermis on nende mahuline vahekord umbes 1:1 (50%/50%), munarakus 1:1000, tavalises keharakus 1:100. Sugurakud tekivad täiskasvanud organismis mitoosi teel. Sugurakkude arengut nimetatakse gametogeneesiks. 

Sõna gameet etümoloogia on tulnud vanakreeka keelest. Gametes γαμέτης "abielumees" / gamete γαμετή "abielunaine".

Diploidsus

Diploidsus on liigiomase kromosoomikomplekti kahekordsus indiviidi (raku) kromosoomistikus.

Enamikul taimedel ja loomadel on valdavas osas elutsüklist keharakud diploidsed.