Sotsiokraatia on valitsemisvorm, milles indiviidid kasutavad nõusolekul põhinevat otsuste langetamise meetodit ja organisatsiooni struktuur tugineb küberneetilistele printsiipidele. [1] Kaasaegse sotsiokraatia väljaarendaja on Gerard Endenburg.[2] Selline sotsiokraatlik valitsemisvorm on kasutusel paljudes erinevates avalikes, mittetulunduslikes ja eraorganisatsioonides.
Sõna tuleneb ladina ja vanakreeka keelest ning koosneb tüvedest socius ('seltsiline', 'liitlane') ja κρατος ('võim', 'valitsus'). Esimesena kasutas sõna sociocratie aastal 1851 Prantsuse filosoof ja sotsioloog Auguste Comte [3] ning hiljem aastal 1881 USA sotsioloog Lester Frank Ward ajalehes Penn Monthly, seejärel aga Hollandi haritlane ja rahuaktivist Kees Boeke, kes hakkas mõistet kasutama hariduses. Laiemas tähenduses on sotsiokraatia sociose valitsemine – st inimesi, kellel on üksteisega sotsiaalne suhe (võrdle nt demokraatiaga, mis tähendab "demos"-e valitsemist st lihtrahva võimu).
Ward laiendas hiljem mõistet oma raamatutes "Dynamic Sociology" (1883) ja "The Psychic Factors of Civilization" (1892). Ward oli oma ajal väga mõjuvõimas ja ülemaailmselt tuntud sotsioloog. Ta uskus, et ühiskonna kõrge haridustase on efektiivseks valitsemiseks hädavajalik ja et tuleb aeg, kui riiklik poliitika muutub efektiivsemaks, kiretumaks ja teadusel põhinevaks aruteluks küsimustest ja probleemidest. Demokraatia areneb siis täiustatud valitsemissüsteemiks, sotsiokraatiaks. [4]
20. sajandi keskel uuendasid ja laiendasid Wardi ideesid Hollandi patsifist ja haritlane Kees Boeke ning tema naine Betty Cadbury, võttes sotsiokraatliku organisatsioonistruktuuri kasutusele Hollandis Bilthoveni koolis. Kool tegutseb praegugi: Werkplaats Kindergemeenschap. Boeke nägi sotsiokraatiat (hollandi keeles Sociocratie) valitsemis- või haldamisviisina, mis usub indiviidide võrdsusesse ja põhineb üksmeelel. Võrdsust ei väljendata mitte demokraatia põhimõttel "üks inimene, üks hääl", vaid rühma indiviididena, kes arutlevad koos kuni jõuavad otsusele, mis on kõiki rahuldav.
Et panna sotsiokraatlikud ideaalid tööle, kasutas Boeke konsensuslikku otsustamismeetodit, mis põhineb kveekerite seas kasutusel olnud süsteemil. Boeke koolis käis umbes 400 õpilast, ühiseid otsuseid võeti vastu iganädalastel koosolekutel. Tegutsema hakati alles pärast ühise kokkuleppeni jõudmist. Seal oli "demokraatlikust" enamuse türanniast väga erinev õhkkond. Boeke defineeris kolm põhireeglit: (1) Arvesse tuleb võtta kõikide liikmete huvisid ja iga liige peab austama rühma kui terviku huvisid. (2) Kui ei leita lahendust, mida kõik aktsepteeriksid, siis tegevust ei toimu. (3) Kõik liikmed peavad aktsepteerima otsuseid, mis on vastu võetud ühehäälselt. Kui rühm ei suutnud otsust vastu võtta, langetati otsus iga rühma valitud esindajatest koosnevas kõrgema taseme rühmas. Ta pidas sobivaks, et suuremad otsuste vastuvõtmise rühmad koosnevad kuni 40 liikmest ja detailsemate otsuste puhul 5–6 liikmest. Kui rühmas oli üle 40 liikme, valiti otsuste langetamiseks esindajad.[5]
Boeke mudel põhines kveekerite otsuste langetamise meetodil ja sarnaselt teiste konsensusliku otsustamise meetoditega asetas see olulise rolli usaldusele. Et protsess oleks efektiivne, peavad iga rühma liikmed üksteist usaldama ja ta väidetavalt ehitatakse liikmetevahelist usaldust üles senikaua, kui kasutusel on sotsiokraatlik meetod. Meetodi rakendamisel kodanike tasemele peaksid inimesed hakkama huvi tundma teiste läheduses elavate inimeste vastu. Sotsiokraatliku valitsemiskorra kõrgem tase moodustatakse siis, kui inimesed on õppinud meetodit kasutama oma naabruskondades. Lõpuks valitaks esindajad kõige kõrgemate kohalike tasemete seast, et luua "maailma koosolek", mille kaudu valitsetakse maailma.[5]
"Kõik sõltub inimeste seas levivast uuest vaimsusest. Kas pole nii, et pärast paljusid sajandeid hirmu, kahtlustamist ja viha, levib aina rohkem vaimsus, mis soovib lepitust ja vastastikust usaldamist. Pidev sotsiokraatiakunsti praktiseerimine ja selleks vajalik haridus paistab olema parim viis, kuidas levitada seda uut vaimsust, millest sõltub tõeline lahendus maailma probleemidele."[5]
1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses arendas ja rakendas Boeke printsiipe oma vanematelt päritud firmas elektriinsener ja endine Boeke õpilane Gerard Endenburg. Endenburg tahtis Boeke koolis kogetud koostöö ja harmoonia atmosfääri kopeerida ärikeskkonda. Ta tunnistas, et mitmekülgse ja muutuva tööjõuga tööstusliku tootmise korral ei saa töötajatelt oodata, et nad hakkaksid enne otsuste langetamist üksteist usaldama. Selle probleemi lahendamiseks kasutas ta analoogiat füüsika ja küberneetikaga ning süsteemset mõtlemist, et arendada edasi Comte, Wardi ja Boeke sotsiaalseid, poliitilisi ja hariduslikke teooriaid. Mõistes hästi mehaaniliste ja elektriliste süsteemide tööd, kasutas ta samu teadmisi inimsüsteemide lahtimõtestamisel.
Pärast aastatepikkust eksperimenteerimist ja kasutamist töötas Endenburg välja ametliku organisatsioonimeetodi, millele pani nimeks "Sociocratische Kringorganisatie Methode" (Sotsiokraatlik Ringide Organiseerimise Meetod). Meetod põhineb ringikujulise tagasiside protsessil, mida ta kutsus "ringikujuliseks põhjuslikuks tagasiside protsessiks" ja mis praegu on tuntud nime all "tagasiside tsükkel". Sotsiokraatlik Ringide Organiseerimise Meetod kasutab hierarhiat ringidest, mis vastavad organisatsiooni osakondadele, kuid see on ringikujuline hierarhia – ühendused iga ringi vahel kombineeruvad ja moodustavad tagasiside tsükleid ülevalt alla ja alt üles. Tagasiside liigub organisatsioonis alt üles ja ülevalt alla ning seda ei saa ignoreerida.
Kõik poliitilised otsused, reeglite loomine, mis on seotud ressursside jagamise või piirangutega töötamisel, nõuavad kõikide ringi liikmete nõusolekut. Igapäevaste tegevustega seotud otsuseid teeb töödejuhataja reeglite piires, mis on vastu võetud ringides. Poliitilised otsused (reeglite loomine), mis mõjutavad ettevõtet laiemalt, kui ühe ringi haldusala, võetakse vastu erinevate ringide esindajatest moodustatud kõrgema taseme ringis. Selline ühendatud ringidest struktuur, kus otsustatakse nõusolekust lähtuvalt, säilitab hierarhia efektiivsuse, jättes alles ringide ja selle liikmete samaväärsuse.
Endenburg alustas enda ja Boeke meetodite testimist ja muutmist 1960. aastate keskpaigas. 1970. aastate keskpaigas hakkas ta nõustama teisi ettevõtteid, et rakendada sotsiokraatiat laiemalt ja erinevates organisatsioonides.
Endenburg ja tema kolleeg Annewiek Reijmer asutasid 1980ndatel Rotterdamis Sotsiokraatia Keskuse (Sociocratisch Centrum) ja hakkasid abistama teisi Hollandi organisatsioone sotsiokraatia kasutusele võtmisel.[6] 1990ndatel levis Endenburgi sotsiokraatia tänu uute konsultantide sertifitseerimisele Hollandist väljapoole, Euroopasse, Põhja-Ameerikasse ja Lõuna-Ameerikasse. Alates 21. sajandist on sotsiokraatia keskusi avatud mitmetes maades, paljud praktiseerijad ja organisatsioonid on võtnud kasutusele sotsiokraatia meetodeid, kasutamata seejuures väljendit "sotsiokraatia" (nt. POCA[7]); teised on aga asutanud uusi harusid, mis sisaldavad Endenburgi printsiipe, kuid pannud oma harule uue nime (nt holakraatia).
Endenburg avaldas oma reeglite loomise meetodi, mis põhines algselt neljal põhiprintsiibil, rõhutamaks, et inimeste valikul rollidesse ja kohustustesse on samuti vaja nõusoleku protsessi. Ehkki neid printsiipe on neli, õpetatakse miskipärast ikkagi, et Endenburgi meetod põhineb kolmel põhiprintsiibil: [8]
Reeglite loomisel valitseb nõusolek (printsiip 1)[muuda | muuda lähteteksti]
Otsus langetatakse, kui pole enam ühtegi "kaalukat vastuväidet", see tähendab et on olemas kõikide osalejate teadlik nõusolek. Vastuväited peavad olema põhjendatud ja põhinema vastuväite esitaja võimel töötada efektiivselt organisatsiooni eesmärkide heaks. Kõik reeglid võetakse vastu nõusoleku läbi, kuid rühm võib läbi nõusoleku otsustada ka mõne muu otsuste langetamise meetodi kasuks. Igapäevaseid tööotsuseid võetakse tavaliselt vastu traditsioonilisel viisil.
Organiseerumine ringidesse (printsiip 2)[muuda | muuda lähteteksti]
Sotsiokraatlik organisatsioon koosneb osaliselt autonoomsete ringide hierarhiast. See hierarhia pole aga jõustruktuur, nagu autokraatlike hierarhiate korral. Iga ring vastutab enda protsesside käivitamise, mõõtmise ja kontrollimise eest saavutamaks eesmärke. Selline rühm valitseb kindlat vastutusala laiema organisatsiooni sees. Ringid on vastutavad ka enda arengu ja iga liikme arengu eest. Ringilt ja selle liikmetelt oodatakse, et nad määraksid, mida vajavad, et olla oma alal konkurentsivõimeline ja jõuda ringi eesmärkideni.
Indiviidid, kes on ühendajaks, osalevad korraga täisliikmena omaenda ringis ja üks aste kõrgemas ringis. Ringi koordinaatori olemuseks on esindada oma ringis kõrgema astme ringi huvisid (nt selle ringi otsuseid ja ettepanekuid). Iga ring valib lisaks esindaja rolli inimese, kelle ülesandeks on esindada ringi huvisid kõrgema astme ringis (koordinaatori ja esindaja rollides peavad olema erinevad inimesed, sest esindamise suund on vastupidine). Sellised ühendajad aitavad moodustada tagasiside tsükli.
Organisatsiooni kõrgeimal tasemel on "tipuring", mis sarnaneb direktorite nõukoguga, välja arvatud see, et tipuring allub ringide struktuurile, mitte ei valitse selle kohal. Tipuringi liikmeteks on väliseksperdid, kes ühendavad organisatsiooni väliskeskkonnaga. Tavaliselt on need eksperdid asjatundjad seaduse, valitsuse, rahanduse, kogukonna ja organisatsiooni missiooni osas. Suurfirmas võib üheks liikmeks olla ka osanike poolt valitud esindaja. Tipuringi kuuluvad lisaks firma tegevjuht ja vähemalt üks üldnõukogu esindaja. Iga tipuringi liige osaleb täielikult otsuste vastuvõtmisel.
See neljas printsiip laiendab esimest printsiipi. Indiviidid valitakse rollidesse ja millegi eest vastutama avatud arutelul, kasutades sama nõusoleku kriteeriumi, nagu reeglite vastuvõtmisel. Ringi liikmed esitavad ennast või teisi liikmeid kandidaadiks ja põhjendavad oma valikut. Pärast arutelu saavad liikmed muuta oma kandidaati ja arutelu koordinaator soovitab valida tema arvates kõige tugevamate argumentidega kandidaati. Ringi liikmed võivad esitada vastuväiteid ja jätkata arutelu. Rolli korral, mis sobib paljudele liikmetele, võib arutelu jätkuda veel mitu ringi. Kui sobiv kvalifikatsioon on vähestel kandidaatidel, ei lähe valimistega kaua. Ring võib otsustada valida ka kedagi, kes pole veel ringi liige.
Esimeses Sotsiokraatliku Ringide Organiseerimise Meetodi sõnastuses tõi Endenburg välja kolm printsiipi ja pidas neljandat, nõusolekuga valimisi, mitte omaette printsiibiks, vaid esimese printsiibi osaks (reeglite loomisel valitseb nõusolek). Paljud inimesed said aga valesti aru, et inimeste valimine rollidesse ja vastutama on ressursside jaotamine ja seega reeglite loomine. Et rõhutada, kui tähtis on selliseid otsuseid teha läbi nõusoleku, eraldas Endenburg selle neljandaks printsiibiks.
Endenburgi loal õpetatakse USA-s neid printsiipe aga nime all "kolm põhiprintsiipi".[9]
Sotsiokraatias eristatakse nõusolekut (consent) ja üksmeelt (consensus), rõhutamaks, et ringi otsused ei pea looma üksmeelt (konsensust). Nõusolek ei tähenda lepingut või solidaarsust. Sotsiokraatias defineeritakse nõusolekut selles tähenduses, et pole vastuväiteid ning vastuväited peaksid põhinema ringi liikme võimel töötada efektiivselt organisatsiooni eesmärkide heaks. Konsensuse (üksmeele) protsess, mida praktiseeritakse paljudes inimrühmades, on rühmaprotsess, mille konsensuse definitsioon on lähedane Boeke omale. Kui konsensuse praktiseerijad ja hõlbustajad kasutavad sama definitsiooni, nagu sotsiokraatia kasutab, võib tekkida arusaamatus. Tavapäraselt on konsensust samastatud isiklike väärtuste harjutamise või üksmeelse kokkuleppega. Traditsiooniliselt on konsensust kõige sagedamini praktiseeritud rühmade täieliku otsustamismeetodina, mitte kohandatud jagatud otsuste langetamisele. Sotsiokraatias defineeritakse ja praktiseeritakse nõusolekut kui keeruka valitsemismeetodi osaks olevat otsustamismeetodit, mis suudab toetada kompleksset organisatsioonistruktuuri.[10]
Lihtsamalt väljendatuna võttis sotsiokraatia keskuse kaasasutaja Reijmer erinevuse kokku järgmiselt:[11] "Konsensuse korral pean sind veenma, et mul on õigus; nõusoleku korral aga küsid endalt, kas suudad sellise otsusega edasi elada."
Printsiibid on üksteisest sõltuvad ja et organisatsioon töötaks sotsiokraatlikult, on vajalik kõikide printsiipide rakendumine. Iga printsiip toetab teiste printsiipide rakendumist. Printsiipide töötamiseks on vajalik ka organisatsiooni nn täielik läbipaistvus. Et otsuste langetamine on jaotatud üle kogu organisatsiooni, peab kõikidel organisatsiooni liikmetel olema ligipääs informatsioonile. Ainus erand on erateave ja informatsioon, mis võib organisatsiooni või selle kliendid ohtu seada. Kõik finantsotsused ja reeglite loome on organisatsiooni liikmetele ja klientidele avalik.
Lisaks põhiprintsiipidele kasutatakse sotsiokraatlikes organisatsioonides suuna-tee-mõõda ringtagasiside protsessi, et kujundada tööprotsesse ning äriettevõtetes põhineb tasustamine palgaturu tasemel ja ringi edukusel. Sotsiokraatliku organisatsiooni töötoimingud ühilduvad kaasaegse juhtimisteooriaga.
Nõusolek sellisena, nagu seda defineeritakse ja praktiseeritakse sotsiokraatlikes organisatsioonides, on väidetavalt tõhusam ja efektiivsem meetod, kui autokraatlik otsuste langetamine, sest see kaitseb organisatsiooni iga liikme ja iga töörühma võimet töötada efektiivselt eesmärkide heaks. Sotsiokraatia aitab ehitada üles usaldust ja mõistmist, kuigi eesmärgiks on eelkõige hõõrdumiste vähendamine ja efektiivne tegutsemine. Nõusoleku protsess harib osalejaid teiste liikmete vajadustest efektiivseks töötamiseks.
Hästi defineeritud, informatiivne ja korrastatud otsustamisprotsess aitab organisatsioonidel jääda keskendunuks ja liikuda väledalt läbi küsimuse uurimise ja otsuse langetamise. Tagasiside struktuur ringide vahel ja kõikide organisatsiooni liikmete kaasamine reeglite loomisel kindlustab organisatsioonis ühtsuse.
Sotsiokraatliku lähenemise kasutuselevõtu peamiseid eeliseid on põhjalikult uuritud, eriti koostöös professor Georges Rommega (Maastrichti Ülikool ja Eindhoveni Tehnikaülikool); vaata näiteks: Romme & Endenburg (2006).[12]
Sotsiokraatlike printsiipe kasutatakse praegu[12] üle kogu maailma. Sealjuures suurfirmades, väikefirmades, hooldekodudes, ülikoolides, ökokülades ja majutusühistutes, religioossetes organisatsioonides, erakoolides ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Näiteks Boeddhistische Omroep Stichting, Budistliku Ringhäälingu Sihtasutus, Hollandis; Living Well – tervisekeskus Vermontis; The Eco-Village of Loudoun County Virginias – majutusühistu; Creative Urethanes – rulade rataste ja varuosade tootja Winchesteris, Virginias. Sotsiokraatlike printsiipe on rakendatud ka kõrghariduses, näiteks School of Media, Culture, and Design of Woodbury University, Californias, University of Regina, Kanadas ja mujal.
Sotsiokraatiat edendavad organisatsioonid ja rühmad[muuda | muuda lähteteksti]
- The Sociocracy Group. Endenburg asutas Hollandis Rotterdamis sotsiokraatia keskuse Sociocratisch Centrum, et toetada sotsiokraatia kasvu. Keskus organiseeriti ümber Sotsiokraatiarühmaks (The Sociocracy Group), sihtasutuseks, mis pakub rahvusvahelist õpet ja juhendamist oma kontorite abil Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Sotsiokraatiarühma üks sõltumatu osa tegeleb ka sotsiokraatia juhendajate sertifitseerimisega.
- The Sociocracy Consulting Group, LLC [1] on koolitanud praktiseerijaid Austraalias, Kanadas, Ühendkuningriigis ja USA-s ning pakub ka internetikoolitusi.
- Sociogest [2] pakub prantsuskeelseid konsultatsioone Kanadas, Belgias, Prantsusmaal ja Šveitsis.
- The Sociocracy Center Austria [3] ja Sociocracy Center Germany [4] pakuvad saksakeelseid koolitusi ja konsultatsioone.
- Circle Forward [5] USA-s on spetsialiseerunud mittetulundusühenduste nõustamisele.
- Genius Engine [6] aitab idufirmasid, mis soovivad kasutada sotsiokraatiat.
- SociocracyUK Sociocracy.co.uk on mittetulunduslik organisatsioon Ühendkuningriigis, mis pakub koolituskeskkondi ning konverentside ja koolituste tutvustusi jms.
- Yahoo arutelurühm Sociocracy [7] on olnud aktiivne alates aastast 2000.