Rock'n rolli kuningas Elvis Presley

Elvis Presley

---

Elvis Aaron Presley (sünninimega Elvis Aron Presley; 8. jaanuar 1935 Tupelo, Mississippi osariik – 16. august 1977 Memphis, Tennessee osariik) oli USA laulja, meelelahutaja ja filminäitleja. Teda on nimetatud rock'n'roll'i kuningaks (The King of Rock 'n' Roll, The King). Sageli kasutatakse tema kohta ainult eesnime Elvis. 1950-ndatel olid ta hüüdnimed Hillbilly Cat, Boppin' Hillbilly ja Memphis Flash ning ajakirjanduselt natuke halvustav Elvis the Pelvis.

Elvis Aaron Presley
Elvis Presley 21. detsembril 1970
Sünninimi	Elvis Aron Presley
Tuntud kui	The King The King of Rock 'n' Roll Hillbilly Cat Boppin' Hillbilly Memphis Flash Elvis the Pelvis'
Sündinud	8. jaanuar 1935 Tupelo, Mississippi, USA
Surnud	16. august 1977 (42-aastaselt) Memphis, Tennessee, USA
Stiilid	rock'n'roll rockabilly rhythm and blues gospel kantri
Tegev	1953–1977
Plaadifirma	Sun Records RCA Victors
Veebileht	http://www.elvis.com

Presley populaarsus ei ole aastatega vähenenud, pigem on ta pärast surma saanud veelgi legendaarsemaks.

Enam kui 20 aasta pikkuse karjääri jooksul lõi ta rekordeid nii plaadimüügi kui ka kontserdipubliku hulga osas. Paljud neist rekorditest püsivad tänapäevani. USA singlimüügi edetabeli esimese 40 loo hulka jõudis 120 Elvise singlit, neist üle 20 jõudsid esikohale. Praeguseks on tema plaate maailmas müüdud üle miljardi.

Ajakirjas Rolling Stone on öeldud, et "Elvis muutis rock'n'roll'i popkultuuri rahvusvaheliseks keeleks". Nimelt oli tema see, kes ainuisikuliselt muutis 1950-ndate keskel muusikalisi ja kultuurilisi suundumusi. Tema plaadid, lavaliikumine, ellusuhtumine ja riietus muutusid rock'n'roll'i kehastuseks. Elvise esituses kõlasid võrdselt nii kiired ja käredad rockabilly ja rock'n'roll'i laulud kui ka aeglased ja meelad ballaadid, luues oma laulude valiku ja esitusviisiga aluse kõigile järgnenud rock'n'roll'i viljelenud muusikute stiilile. Ta laulis kuulsaks mitme USA neegerlaulja (näiteks Little Richardi ja Chuck Berry) loomingu ning aitas sellega kaasa nende omaksvõtmisele valgete noorte seas. Mitmed muusikud nagu Jerry Lee Lewis, Roy Orbison, The Everly Brothers, The Beatles ja Buddy Holly alustasid oma karjääri Elvisest inspireerituna.

Vanemad ja esivanemad

Elvise isa Vernon Elvis Presley sündis 10. aprillil 1916 Fultonis Mississippi osariigis. Vernoni isa oli farmer Jessie D. McClowell Presley (1896–1973) ja ema Minnie Mae Hood Presley (1893–1980). Jessiel ja Minnie Mael oli viis last, kellest Vernon oli esimene. Nende esivanemate seas on šotlasi kui ka muid Põhja-Euroopa rahvaid.

Elvise ema Gladys Love Smith sündis 25. aprillil 1912 Pontotoci maakonnas Mississippi osariigis. Gladyse isa oli Robert Lee Smith (surnud 1932) ja ema Octavia Luvenia "Doll" Mansell (1876–1935). Robertil ja Octavial oli üheksa last, kellest Gladys oli viies. Nende esivanemate seas leidub tšerokiisid ja juute (Gladys ja Elvis olid väga uhked oma juudi päritolu üle).

Veel arvatakse Elvise esivanemate seas olevat waleslasi, inglasi, iirlasi, prantslasi, taanlasi ja sakslasi.

Vernon ja Gladys tutvusid kirikus Tupelos Mississippi osariigis ja abiellusid 17. juunil 1933 Veronas Pontotoci maakonnas Mississippi osariigis. Kuna Vernon oli sel ajal alles 17-aastane, siis Tupelos nad abielluda ei saanud. Elama hakkasid nad siiski Tupelo idaosas vaesemate linnajaos väikses kahetoalises majakeses (shotgun house), mille Vernon ise 1934. aastal üles ehitas. Perekond oli väga vaene. Vernon teenis raha maad harides ja juhutöid tehes, Gladys oli aga õmblusmasinate operaator.

Elulugu

Sünd

Elvis Aaron Presley sündis 8. jaanuaril 1935 vaesemate linnajaos Tupelo linnas Mississippi osariigis. Tema ühemunarakukaksikvend Jesse Garon Presley sündis pool tundi varem surnuna.

Lapsepõlv ja noorus (1935–1960)

Elvis oli vaikne ja häbelik poiss, kel oli vähe sõpru ja kes oli oma emast väga sõltuv. Presleyde perekond oli usklik ja nad käisid regulaarselt kirikus, mistõttu olid nad ka muusikaga väga seotud. Kui Elvis üheteistkümneaastaseks sai, ostis ta ema talle sünnipäevaks kitarri, mida väike Elvis raadio kõrval omaette mängima vaikselt õppis. 1948. aastal kolis perekond Memphisesse Tennessee osariiki elama, kus väike Elvis sai lisaks kirikus kuuldud ja osa võetud laulule mõjutusi ka tänavalt kuuldud mustade rhythm and blues'ist.

1953. aasta suvel veoautojuhina töötades astus Elvis sisse Sun stuudio salvestusstuudiosse, kus salvestas emale hilinenud sünnipäevakingiks kaks laulu: "My Happiness" ja "That's When Your Heartaches Begin". Stuudio omanikku Sam Phillipsit ei olnud parasjagu kohal. Aasta pärast sattus aga Elvis uuesti stuudiosse, kus Sam Phillips oli temast väga huvitatud. Sam pani Elvise kõrvale pillimeesteks Scotty Moore'i ja Bill Blacki. Tulutult üritasid nad üht-teist salvestada kuni kogemata juhtus hoogne "That's All Right" just see õige olema ja sellest saigi Elvis Presley esimene singel.

Sealt sai alguse järgnev singlijada ja esinemised siin-seal. 1955. aastal sai Elvis Presley mänedžeriks kurikuulus "kolonel" Tom Parker, kes on tuntud ahne sulina, kes raha nimel igasugusteks trikkideks valmis. Järgnesid teleesinemised: "The Dorthy Brothers' Show", "The Milton Berle Show", "The Steve Allen Show" ja "The Ed Sullivan Show". Sealt said alguse ka küsimused Elvise esinemiste eetilisuse kohta. Vanema põlvkonna hulgas tõusis suur kisa, et Elvis on seksistlik ja hävitab inimestes moraalitunnet jne. Noorem põlvkond kisas samuti, aga erutusest Elvist nähes.

Kuna Elvis oli sügavalt sisse võetud gospelmuusikast, siis alates 1956. aastast hakkas tema taustalauljateks gospelvokaalansambel The Jordanaires, millega kestis koostöö kuni 1960. aastate lõpuni.

"Jailhouse Rock" (1957)

Aastal 1956 sai filmiga "Love Me Tender" alguse Elvise filminäitlejakarjäär. Sellele järgnesid 1957. aastal "Loving You" ja "Jailhouse Rock". Samal aastal ostis Elvis ka oma uueks koduks Gracelandi. Siis saabus aga sõjaväekutse. Vaatamata pakutud võimalusele sõjaväest vabastus saada otsustas Elvis selle teekonna läbi käia. Veel lõpetati 1958. aastal neljas film "King Creole", mis jäi ka viimaseks kvaliteetseks mängufilmiks Elvise osavõtul.

Elvis Presley mälestusmärk Friedbergis Hesseni liidumaal Saksamaal (taustal kunagised sõjaväebarakid)

1958. aasta kevadel hakkas Elvis aega teenima. Peagi juhtus aga Elvise elus tragöödia: ta ema Gladys suri. Elvis oli väga löödud, kuid naasis peagi teenistusse, mis jätkus Saksamaal. Teenistuse jooksul ei võtnud ta vastu pakutud eeliseid teiste ees, välja arvatud see, et ta isa Vernon ja paljud sõbrad võisid temaga sinna Saksamaale kaasa tulla, kus nad koos vahetpidamata kõvasti pidu panid. 1959. aastal tutvus Elvis Saksamaal oma tulevase abikaasa Priscilla Beaulieu'ga, kes tol ajal oli alles 14-aastane. Üldiselt sõjaväeteenistus ei olnud Elvisele kerge, kuid ta tegi selle auga läbi. Kuna tal oli raskusi õigel ajal teenistuses ärkamisega, hakkas ta teiste soovitusel ja eeskujul selleks vastavaid abivahendeid, erguteid, kasutama. 1960. aastal sõjaväes hakkas Elvis tegelema ka karatega.

Hollywoodi-aastad (1960–1968)

1960. aastal naasis Elvis sõjaväest. "Kolonel" oli vahepeal Presley kuulsuse ühendriikides üleval hoidnud, nii et vastuvõtt kodumaale oli soe. Kohe ootas ees Sinatra Timex Show "Welcome Home, Elvis". Sellele järgnes hulk mängufilme, neist esimene "G.I. Blues". Kunstilises mõttes ei olnud need filmid midagi väärt ja Elvis teadis ka ise seda ega sallinud neid samuti. Pärast sõjaväge oli tal vaid mõni üksik live-esinemine 1961. aasta jooksul ja edaspidi tulid ainult filmid – kõik ühelaadsed muusikal-komöödiad, kus palju naisi ja autodega kihutamist. Elvis tegi neid filme aga vaid kahel põhjusel: need tõid raha sisse ja elu Hollywoodis oli lõbus. Koos meestega, kes Elvist ümbritsesid ja keda ajakirjandus Memphis Mafiaks hakkas kutsuma, peeti maha üks suur eluaegne pidu, aeti filmiväntajatel närve mustaks ja nauditi maksimaalselt kõike, mida maine elu pakkuda võib. Selline elustiil nõudis aga palju erguteid, et teistega järge jõuaks pidada, ja unerohtu, et õigel ajal magama suudaks jääda. See kõik oli aga raske Saksamaalt järgi tulnud ja Gracelandi elama asunud Priscillale, kellega Elvis nüüd "ametlikult käis". Eriti häirivad olid arvukad naised, kellega Elvis ja "maffia" nii võtteplatsil kui erapidudel läbi käis. Sellegipoolest viis Priscilla kannatusterada lõpuks abieluni Elvisega. Ega Elvis endas nii kindel ei olnudki, aga tänu "koloneli" ja isa Vernoni tungival soovil ja Vernoni antud lubadusele Priscilla isale ning kuna ka armastust jätkus, siis tegi ta selle siiski teoks 1967. aasta 1. mail. Täpselt päeva pealt üheksa kuu pärast, 1968. aasta 1. veebruaril, sündis neil tütar Lisa Marie.

Selleks ajaks oli filmide menu tunduvalt kahanemas ja ka Elvis ise oli neist surmani tüdinenud. Ta oleks tahtnud osa võtta mõnest asjalikumast linateosest, kuid "kolonelil" oli oma visioon, kus Elvis peab mängima ja millisena välja paistma. Elvis tahtis elavale publikule laulda ja ka "kolonel" oli nõus, et muutused oleksid teretulnud, sest filmid ei toonud enam nii metsikult sisse. Nii "kolonel" otsustaski, et teevad 1968. aasta jõuludeks televisiooni meelelahutussaate, kus Elvis laulab mõned jõululaulud. Siiski läks väheke teisiti ja Elvis ei laulnud mitte mõne jõululaulu, vaid sellest sai viimase peal rokisaade! Elvis oli riietatud Bill Belew' disainitud musta nahkkostüümi ja esines väikesele valitud publikule, kes istus ümber väikese nelinurkse lava. Toimus kaks kontserti, kus Elvis koos mõne sõbra-muusikuga laval toolidel istusid, ja kaks kontserti, kus Elvis üksinda püstijalu oma tuntumaid hitte uues kuues esitas, ja lisaks teised kokku monteeritud filmilõigud. Telesaade lõppes klipiga, kus Elvis seisis valges kostüümis mustas ruumis, mille taustal punastest tulukestest maalitud nimi "ELVIS", ning laulis laulu "If I Can Dream", mis oli koostatud just selle telesaate tarvis ja kuigi pole Elvise enda kirjutatud, olevat kirjutatud see spetsiaalselt Elvise maailmavaadete põhjal. Kava kandis nime "Elvis", mis on tänapäeval tuntud pealkirja "'68 Comeback Special" all. Igal juhul ei olnud ühelgi kriitikul midagi paha selle kohta öelda. Võis julgelt väita, et "Elvis on tagasi".

Pärast comeback'i (1968–1977)

Comeback'ile järgnesid kontserdid Las Vegases. Esimene periood algas 31. juulil 1969 ja kestis augusti lõpuni, iga päev kaks kontserti. Bill Belew disainis selleks puhuks uut tüüpi kostüümid, mis sarnanesid väga karatekimonotega, et Elvisel laval mugav liikuda oleks, sest need lavastused olid ääreni täis energiat. Taustabändiks pani Elvis kokku spetsiaalse ansambli, mida hakkas nimetama TCB Bandiks, samuti oli laval orkester (Bobby Morris Orchestra, hiljem Joe Guercio Orchestra) ja mitmed vokaalansamblid (Imperials, Sweet Insipirations, hiljem vahetas Imperialsi välja J.D. Sumner & Stamps). 1970. aastal jätkusid kontserdid Las Vegases, vahepeal mõni Houstonis ja veel kuu aega Las Vegases, iga päev kaks kontserti, ning sügisel kaks turneed. Loomulikult olid asendamatuteks abimeesteks unerohi ja ergutid, et end korralikult välja puhata ja kiiresti erksaks saada. Suvisest Vegase perioodist vändati film "Elvis – That's The Way It Is".

President Nixon ja Elvis Valges Majas 21. detsembril 1970

21. detsembril 1970 käis Elvis Valges Majas president Richard Nixoniga kohtumas. Selleks kirjutas ta lennujaamas käsitsi 6-leheküljelise patriootliku kirja, kus ta rääkis ühendriikide narkoprobleemist ja kus soovis saada föderaalagendiks (Federal Agent at Large), et narkootikumide leviku vastu võidelda. Samuti küsis luba, et presidendiga silmast-silma kohtuda. Kohtumisel näitas ta presidendile oma olemasolevaid politseimärke, perekonna pildialbumit ja andis üle kingituse – kaasavõetud Teisest maailmasõjast pärineva püstoli Colt 45. Elvis rääkis, kuidas ta toetab president Nixonit ja mis moel saaks ta oma riiki aidata. Kohtumise lõpus tutvustas Elvis presidendile kahte oma kaasasolevat turvameest Jerry Schillingut ja Sonny Westi. Kohalviibijate sõnul käitus Elvis visiidi jooksul ettearvamatult. Jäi mulje, nagu president külastaks Elvist Gracelandis, mitte vastupidi. Peagi saigi Elvis soovitud föderaalagendi märgi (Bureau of Narcotics and Dangerous Drugs) oma märgikollektsiooni juurde.

1971. aasta jätkus samas vaimus: kuude kaupa Las Vegast, päevas kaks sõud. Ka kostüümid muutusid aina sädelevamateks, kuid sellest aastakäigust hakkas nende valmistamisel kaastööd tegema ka Gene Doucette, kes aasta hiljem võttis kõik lavakostüümidega seotud tööde ohjad enda kätte. 1972. aastal hakkas Vegas aga vaikselt üle viskama ja aina tihedamaks hakkasid muutuma turneed. Tihe kontserdigraafik ja vähene tähelepanu oma naisele viis lõpuks lahutuseni. Priscilla leidis uue mehe, Mike Stone'i, kelle juures ta karate tunde oli hakanud võtma. Lahutus mõjus Elvisele väga rängalt, kuid Elvis ja Priscilla jäid alatiseks sõpradeks ja seetõttu ei tekkinud suuri probleeme tütre Lisa Marie hooldusõiguse pärast. Lahutus jõudis lõpule alles 1973. aasta sügisel. Vahepeal aga, 1972. aasta kevadel, vändati järgmine kontsertfilm "Elvis On Tour" ja suvel toimusid mõned kontserdid esmakordselt New Yorgis, mida loetakse üsna suureks sündmuseks.

1973. aasta alguseks plaaniti suurt kontserti Hawaiil, mida näidata satelliidi vahendusel üle kogu maailma. Ajaloos oli see esimene omataoline nähtus. Valmistuti hoolega ja ka tulemus sai vastav. Seda kontserti võib nimetada Elvis Presley karjääri tipuks. Filmiti kahte kontserti. Kaks päeva enne suursündmust toimus ka alternatiivkontsert. Projekt kandis nime "Aloha From Hawaii". Jätkusid kontserdid Las Vegases, Lake Tahoe's ja turnee paljudes linnades. Enda kõrvale oli ta leidnud uue naise, Linda Thompsoni. 1974. aastal pälvis Elvis karates musta vöö 8. dani. Sel ajal oli ta väga innustatud plaanist kokku panna film karatest "New Gladiators", mis aga mitme asjaolu tõttu pooleli jäi.

1975. aastal halvenes Elvise tervis märgatavalt. Karate jäi pooleli, uuesti hakkas sellega tegelema alles oma viimasel eluaastal. Esimest korda viidi ta pikemaks ajaks haiglasse. Ta kannatas paljude tõsiste haiguste käes, kõige muu hulgas glaukoom, suhkurtõbi, kehvveresus, välistatud ei ole ka luuvähk. Seepärast oli ta sunnitud kasutama palju väljakirjutatud ravimeid tohutus koguses, lisaks veel kõikvõimalikud valuvaigistid, unerohi, ergutid. Pilvetõmbamiseks ta narkootikume ei tarbinud, samuti ei pruukinud ka alkoholi. Probleemi tõsidus ilmnes 1974. aasta sügisel, kus ta ilmus lavale mitte kõige adekvaatsemas olekus. Mõned inimesed Memphis Maffiast hakkasid narkoprobleemi vastu võitlema, mis viis lõpuks nende meeste (Red Westi, Sonny Westi ja Dave Hebleri) vallandamiseni isa Vernoni (kes oli alati olnud Memphis Maffia vastu umbusklik), karatetreeneri Ed Parkeri ja veel paljude inimeste tungival soovil. Probleem süvenes järsult. Kõige hullemad kontserdid leidsid aset 1976. aasta suvel, sügiseks tervislik seisund väheke paranes. Vallandatud sõbrad leidsid vajalikuks kirjutada raamat "Elvis – What Happened?", mis rääkis Elvis Presley elu negatiivsematest külgedest, sealhulgas sõltuvusest narkootikumidest. Elvis püüdis küll raamatu ilmumist mitmeti takistada, kuid tulutult. Ka senine tüdruksõber Linda Thompson lahkus, asemele ilmus Ginger Alden. 1977. aasta 19. ja 21. juuni kontserdid filmiti ja neist pandi kokku uus kontsertfilm "Elvis In Concert", mis ilmus ekraanile 1977. aasta sügisel. 26. juunil 1977 toimus Indiana osariigis Indianapolises Elvis Presley viimane kontsert. Elvis ja Ginger Alden plaanisid abielluda 1977/1978 aastavahetuse paiku. Ellu oodati palju uusi positiivseid muudatusi.

Elvise haud Gracelandis

16. augusti hommikul 1977 suri Elvis Gracelandi vannitoas raamatut lugedes infarkti, mis oli tal juba vähemalt neljas.

Pärast Elvise surma (1977–...)

18. augustil 1977 saadeti Elvise surnukeha Gracelandist viimsele teekonnale ja maeti Memphise Forest Hilli kalmistule. 29. augustil 1977 aga üritasid vandaalid Elvise puusärki välja kaevata ja sellesse sisse murda, mistõttu 2. oktoobril 1977 maeti Elvis ja ta ema Gladys ümber Gracelandi "meditatsiooniaeda".

26. juunil 1979 suri Elvise isa Vernon ja ta maeti samuti Gracelandi meditatsiooniaeda Elvise ja Gladyse vahele. Nende kõrvale on maetud ka 1980. aastal surnud Vernoni ema Minnie Mae ja paigaldatud mälestusplaat Jessie Garonile.

Nimi

Esimese eesnime sai Elvis oma isa Vernon Elvis Presley järgi. Teine eesnimi pandi isa hea sõbra Aaron Kennedy järgi. Arvatakse, et nimekuju "Aron" valiti selleks, et nimi sobiks kokku kaksikvenna teise eesnimega "Garon".

Elvis ja tema vanemad kasutasid suurema osa Elvise eluajast nime "Aron". Nii on ka näiteks tema kooli lõputunnistusel ja abielutunnistusel. Elu lõpu poole püüdis Elvis oma teist eesnime ametlikult traditsiooniliseks ja piibellikuks "Aaroniks" muuta, kuid selgus, et ta ongi juba ekslikult selle nimega ametlikult arvel vaatamata sellele, et tema sünd oli registreeritud nimega "Aron". Ka Elvise hauakivil on tema nimesoovi arvestades teiseks eesnimeks "Aaron".

Tervislik seisund

Elvis Presley mälestusmärk Bad Nauheimis Saksamaal

Elvise tervislikud probleemid said alguse juba sündimisel. Geneetiliselt oli kaasa tulnud väändunud käärsool ja mõningatel andmetel ka tema üks südamepool olevat kaks korda suurem olnud kui teine just nagu ta emalgi ja emapoolsel vanaisal. Samuti oli ka kuutõbisus päritud isalt. Kunagi nooruses ärkas ta tänaval aluspesus, mis oli tema jaoks väga piinlik. Hiljem pidi alati keegi teda valvama või temaga koos magama, et ta kuhugi kõndima ei läheks.

Sõjaväes hakkas ta kasutama unerohtu ja erguteid, et õigel ajal magama jääda ja õigel ajal üles ärgata, ning seda meetodit kasutas ta oma elu lõpuni: unerohu abil magama, ergutitega üles. Sama süsteemi olid sunnitud kasutama ka Memphis Maffia liikmed, et üksteisega sammu jõuaks pidada. Unerohuta Elvis magama ei suutnud kuidagi jääda. See oli kliiniline unetus. Ka luupainajad vaevasid teda.

1960. aastate lõpus sai tema isiklikuks arstiks dr Nick (dr George Constantine Nichopoulos) ja jäi selleks kuni Elvise surmani 1977. aastal. Dr Nick on kurikuulus selle poolest, et ta oli nii Elvisele kui pärast Elvist ka Jerry Lee Lewisele ja veel 12 patsiendile liiga kergekäeliselt ravimeid välja kirjutanud. Teda on sellepärast isegi Elvise surmas süüdistatud ning selle eest ka karistada saanud (sh arstilitsents ära võetud). Tegelikkuses nõudis aga Elvis ise, et need rohud talle välja kirjutataks, ja kui dr Nick seda ei teinud, siis leidis Elvis mõne teise arsti, kes seda teeks. Igal juhul pidi Elvis need rohud kätte saama ja seda legaalselt, sest tal oli väärarusaam, et kui arst on need välja kirjutanud, siis teevad need ainult head. Illegaalseid medikamente ta ei sallinud. Teine saatuslik väärarusaam oli tal selline, et mida rohkem, seda suurem mõju, seda kasulikum, järelikult parem.

Rohkesti medikamente, kaasasündinud terviserikked ja elustiil (sealhulgas tema ebatervislikud toitumisharjumused) moodustasid tõsiste haiguste ahela: väändunud ja suurenenud käärsoole tõttu olid tal tõsised probleemid kõhukinnisusega, südamega seoses hüpertoonia ehk kõrgvererõhktõbi (vahetult pärast kontserti vererõhk 180–200 mm Hg), tappev aneemia (keha ei metaboliseerinud B-rühma vitamiine, oletatud on ka leukeemiat) ja vedeliku retentsiooni (mistõttu keha aeg-ajalt üles tursus ja paksu inimese mulje jättis). Ka põhjustasid meeletut piina glaukoom (teine aste; avastatud 1971. aasta märtsis) ja diabeet. Ka maksaga oli tal probleeme, arvatud on isegi maksavähki. Samuti uskus Elvis ise (tema sõnul olevat ka üks arstidest seda diagnoosinud), et tal oli luuvähk, kuid tõenäoliselt nad selles eksisid.

Need ning ka muud tõsised terviserikked ja haigused põhjustasid Elvisele 1970. aastate aegu tõsiseid piinu ja kannatusi, mis paistis ka suurepäraselt lavalt silma vaatamata sellele, et Elvis neid ise rangelt saladuses hoidis, kuna nende avalikuks tulemine poleks lasknud teda vaatama tulnud inimestel sõud nautida. Ta ei tahtnud, et inimesed vaataksid teda laval kui surevat meest.

Elvise tervislik seisund muutus märgatavalt 1975. aastal ning kõige rängemad ajad olid 1976. aasta suvel ja 1977. aasta kevadel. Neil aastatel elas ta üle vähemalt kolm müokardi infarkti, kuid suri neljanda tagajärjel. Viimastel aastatel ta magas palju (nii Gracelandis kui turneedel lennukis ja hotellis), vahel isegi mitu ööpäeva järjest. Alkoholi Elvis terve elu jooksul ei tarbinud, ei olnud ta ka ahelsuitsetaja (siiski ei olnud sigar tema suus just harukordne vaatepilt).

Karate

Karate on olnud Elvise üks suurimaid kirgesid läbi aastate. Karate mõju võib leida Elvise 1960. aastate filminäitlejakarjäärist, eriti aga on sel tähtis koht 1970. aastate Elvis Presley Show'del. Elvise eestvedamisel alustasid treeninguid ka mitmed ta lähikondlased, Memphis Maffia ja isegi bändiliikmed. Tol ajal oli Elvis üks vähestest mitte Aasia päritolu mustadest vöödest karates. Ta toetas alati igal võimalikul moel karate edendamist, sh rahaliselt. Karated ja selle olemust tutvustas ta tihti oma sõudel, pidades loenguid ja demonstreerides katasid. 1970. aastatel avas ta oma karatekooli Tennessee Karate Instituut.

Treenima hakkas Elvis sõjaväes 1959. aastal, viibides Saksamaal. Tema esimene treener oli Jürgen Seydal (karatestiil Shotokan), kellele järgnes jaapani Shotokani sensei Tetugio Murakami. Esimese musta vöö pälvis ta aga Chito Ryu treeneri Hank Slemansky käe all 1960. aastal, mil Elvis naasis USA-sse. Musta vöö teise astme (2. dan) pälvis ta 1963. aastal, kolmanda astme (3. dan) jättis vahele ja neljanda (4. dan) millalgi 1960. aastatel.

1970. aastal alustas ta Pasaryu treeninguid treeneri Kang Rhee käe all ning 1971. aastal pälvis viienda musta vöö (5. dan) ja 1973. aastal kuuenda (6. dan). Elvise karate loomanimetuseks sai Tiiger (algselt Panter, aga see muudeti ära poliitilistel põhjustel).

1972. aastal jätkas Elvis treeninguid Ed Parkeri juures, kellega ta tutvus juba 1960. aastal, ja kes oli Elvise hea sõber kuni ta elupäevade lõpuni ning pärast Red Westi, Sonny Westi ja Dave Hebleri lahkumist ka ihukaitsja. 1974. aastal andis Ed Parker honorarina Elvisele kaheksanda musta vöö (8. dan), mis jäi talle kõrgeimaks astmeks.

1974. aastal oli Elvisel kindel plaan kokku panna film, mis tutvustaks karated ja seletaks lahti karate tõelise olemuse. Film pidi hakkama kandma pealkirja "New Gladiators", kuid vaatamata Elvise suurele huvile jäi projekt mitmetel põhjustel pooleli ja film valmimata.

1975. aastal, mil Elvise tervis märgatavalt halvenes, jäid karatetreeningud pooleli, kuigi ta huvi polnud kuhugi kadunud. Taas jätkas ta sellega vahetult enne surma.

Kitarrid

Kay

Esimese kitarri sai Elvis 1946. aastal 11. sünnipäevaks Tupelo Hardware'i poest (müüja Forrest L. Bobo). Ta küll oleks soovinud selle asemel jalgratast saada, mis käis perekonna rahakotile ülejõu, või püssi, mida ta ema Gladys liiga ohtlikuks pidas. Läbi pisarate nõustuski noor Elvis Kay kitarri kasuks, mille eest maksis 7,75 dollarit, pluss 2% maksudeks, kuigi paberite järgi oleks kitarr pidanud maksma 12,50 dollarit.

Sellel kitarril õppis ta oma esimesed akordid. Tõenäoliselt kasutas seda ka esimestel lindistustel 1953. aastal Suni stuudios ning samuti 1954. aasta suvel laval, misjärel kitarri Red Westile andis.

Martin 000-18

Millalgi suve lõpul või sügise algul 1954 ostis Elvis O. K. Houck Piano Co. poest Memphises Tennessee osariigis (müüja Sid Lapworth) kasutatud kitarri Martin 000-18 79,50 dollari eest.

Kitarri kõlakastile kleepis ta diagonaalselt tähed "ELVIS". Kitarr oli mõne kuu kasutusel nii laval kui ka stuudios, kuni selle talve hakul samas poes Martin D-18 vastu vahetas. Hiljem müüdi pill edasi järgmisele kliendile täpselt sama hinnaga 79,50 dollarit.

Martin D-18

Kuigi Elvis vahetas oma eelmise pilli Martin D-18 (seerianumbriga 80221, valmistatud 15. jaanuaril 1942 Martini tehases Nazarethis Pennsylvania osariigis) vastu midagi peale maksmata, oli kitarri hind tegelikult 175 dollarit.

Kõlakastile kleepis ta samuti nagu eelmiselegi pillile, kuid seekord horisontaalselt tähed "ELVIS", millest tänaseks on "S" kadunud. Pill oli kasutuses nii laval kui ka stuudios kuni suveni 1955.

Nüüdseks on pill vaatamiseks välja pandud DMX Musicus Seattle'is Washingtoni osariigis.

Martin D-28

1955. aasta suvel ostis Elvis samast poest, kust eelmisedki kaks pilli, eelmise pilli asemele Martin D-28 (valmistatud kas 1954 või 1955).

Ka sellele pillile kleepis ta oma nimetähed peale, seekord kõlakasti ülemisele osale kõlaava kohale. Peagi lasi ta aga kitarrile valmistada nahast ümbrise, millelt ei puudunud ka tema täisnimi "ELVIS PRESLEY". Nahkümbrise valmistas Marcus Van Story, kes töötas O. K. Houcki poe keldris klaveriparandajana. Nüüdseks arvatakse nahkkate asuvat Jaapanis.

Vähemal või rohkemal määral kasutas Elvis Martin D-28 instrumenti novembrini 1956.

Gibson J-200N

1956. aasta oktoobris ostis Elvis Scotty Moore'i abiga uue kitarri Gibson J200N (seerianumbriga A22937).

Kitarri kasutas ta kontsertidel, samuti filmides "Loving You" ja "King Creole". Detsembris sai pillile ka nahkkatte, mille valmistas ta sõber Charles Underwood.

Pärast sõjaväge lasi Elvis Scottyl pilli Chicagosse Illinoisi osariiki parandusse värskendusele saata. Kuna pill salvestuse ajaks valmis ei saanud, saadeti uus identne 1960. aasta J-200N asemele.

Vana kitarr uue uhke disainiga saadeti parandusest tagasi. Kõlaava ümbritsev lilleline kaunistus oli asendatud moodsa ja hoogsa musta kaunistusega ning lisatud oli nimi "ELVIS PRESLEY" kitarri kaelal. Scotty aga avastas, et kitarri seerianumber polnud sama, mis sellel, mis parandusse saadeti.

Pillist sai Elvise isiklik lemmik ning ta kasutas seda elu lõpuni, laval aga 1969. aastast kuni 1971. aasta septembrini.

Gibson J-200N

Elvis sai uue Gibson J-200N (seerianumbriga A32944) asenduseks teise samatüübilise kitarri eest, mille värskenduskuuri ei saadud salvestussessiooni ajaks valmis. Instrumendi sai Elvis kätte kaks päeva enne sessiooni algust 18. märtsil 1960.

Seda pilli kasutas ta ka filmi "G.I. Blues" võtetel ja "'68 Comeback Specialis", kus peale tema mängis seda ka Scotty. Sama pilli kasutas tihti ka Charlie Hodge 1970. aastatel Elvis Presley Show'del.

Pill jäi Elvise kätte tema elu lõpuni ning on vaatamiseks välja pandud Gracelandis.

Al Casey Hagstrom Viking II

Punane elektrikitarr Hagstrom Viking II on pill, mille andis Elvisele "'68 Comeback Speciali" mitmeteks stseenideks kasutada Al Casey, kes ka ise comeback'ist osa võttis.

Nüüdseks kuulub pill ühele kasiino korporatsioonile Illinoisi osariigis.

Scotty Moore'i Gibson Super 400 CES

Scotty Moore'ile kuuluv elektrikitarr Gibson Super 400 CES (seerianumbriga 62713; valmistatud 1963. aastal) on enim tuntud "'68 Comeback Specialist", kus istumissõu ajal Elvis selle oma Gibson J-200N-i vastu Scottylt välja vahetas. Intsident ei olnud varem kokku lepitud ja Scotty polnud selle üle kuigi õnnelik, sest ta oli harjunud oma pillide eest hästi hoolitsema, Elvisel oli aga seevastu kombeks neid tihti maha pillata.

Nüüdseks on Gibson Super 400 CES vaatamiseks välja pandud Hard Rock Cafe's Beale Streetil Memphises Tennessee osariigis.

Gretsch Country Gentleman

Elektrikitarri Gretsch Country Gentleman (mudel 6122, seerianumbriga 80736; valmistatud 1964. aastal) kasutas Elvis koos oma 1956. aasta J-200N-iga Elvis Presley Show'del aastatel 1969–1970.

Nüüdseks on instrument vaatamiseks välja pandud Gracelandis.

Ebony Custom Gibson Dove

Alates 5. novembrist 1971 kasutas Elvis laval musta spetsiaalselt tema jaoks kohandatud kitarri Ebony Custom Gibson Dove (seerianumbriga 539461; valmistatud 1969. aastal).

Kitarril olid kullast häälestuskruvid, must traditsioonilise tuvikujuline kaunistus ümber kõlaava, mis kruvidega kõlakasti külge kinnitatud, roosipuust roop koos kaunistuste ja reguleeritava sadulaga, Kenpo karate embleem kõlakastil ning nimi "Elvis Presley" roosipuust kaelal.

1970. aastate kontsertidel oli Elvisel kombeks esimese paari loo ajal kitarri kaelas hoida ja siis lõpunoodi ajal visata see üle pea, mille pidi kinni püüdma Charlie Hodge. 17. aprillil 1972 Little Rockis Arkansase osariigis turnee eelviimasel kontserdil see Charliel ei õnnestunud ja pill lendas vastu lavalaudasid puruks. Kitarr aga parandati kiiresti ja turneed jätkusid sama instrumendiga.

Seda kitarri kasutas Elvis kuni 3. septembrini 1973. Taas kasutas seda 1975. aasta juulis, kui ootamatult oma järgmisest pillist ilma jäi. 24. juulil 1975, turnee viimasel kontserdil kinkis ta Ebony Custom Gibson Dove'i õnnelikule pealtvaatajale esimesest reast, Mike Harrisele, kelle käes on see tänaseni.

Ebony Gibson J200

Alates 1974. aastast kasutas Elvis laval musta kitarri Ebony Gibson J200 (seerianumbriga 618195; valmistatud 1968. aastal). Ka selle kõlakastile lisati 1974. aasta septembris Kenpo karate embleem.

15. juulil 1975 Springfieldis Massachusettsi osariigis läks kitarril kontserdi ajal üks keel katki ja ta viskas pilli suure kaarega lava taha tabades sellega käsipuud, mis piiras publikut. Õnnelik inimene publiku seast Lawrence Long püüdis kitarri kinni ja ulatas selle oma naisele Heatherile. Elvis ütles, et ta loodab, et see naist ei tabanud, ja et too võib selle endale jätta.

Abielupaar parandas löögist vastu käsipuud purunenud kaela ja asendas katkise keele. Pilli müüsid nad 2002. aastal oksjonil maha, katkine keel on tänaseni nende käes.

Gibson Dove Custom

18. augustist 1975 kuni 27. aprillini 1976 kasutas Elvis laval cherry sunburst (kollakaspunakat) värvi kitarri Gibson Dove Custom.

Guild F50

Kitarr Guild F50 ja esinemiskostüüm Gold Vine Gracelandis

27. maist kuni 8. septembrini 1976 kasutas Elvis laval sunbursti (kollakasmusta) värvi kitarri Guild F50 (seerianumbriga 96648; valmistatud 1974. aastal Westerlys Rhode Islandi osariigis).

Nüüdseks on kitarr vaatamiseks välja pandud Gracelandi trofeeruumis.

Martin D35

Alates 14. oktoobrist 1976 hakkas Elvis kasutama laval kitarri Martin D35.

14. veebruaril 1977 St. Petersburgis Florida osariigis sõu ajal kitarririhm purunes ja instrument kukkus vastu lavalaudasid, millest tekkis kõlakasti sisse teine auk. Elvis küsis publiku käest, kes ootas tema tollepäevast esinemist kõige kauem, ning kinkis pilli ühele noorele naisele.

Nüüdseks kuulub pill Robert Johnsonile ning on vaatamiseks välja pandud Rock n Soul Museumis Memphises Tennessee osariigis.

Martin D28

1977. aasta veebruarist kuni oma viimase sõuni 26. juunil 1977 Indianapolises Indiana osariigis kasutas Elvis laval kitarri Martin D28. Sama kitarri pidi ta kasutama ka turneel, mis oleks alanud järgmisel päeval pärast tema surma.

Martin D28 on vaatamiseks välja pandud Gracelandis.

Elvis Presley Show

Elvis Presley Show'd toimusid 31. juulist 1969 kuni 26. juunini 1977. Need leidsid aset kas Las Vegases International (hilisem Hilton) hotellis, Lake Tahoes või paljudes USA linnades (ükski sõu ei toimunud väljaspool USA-d, Elvis on esinenud kaugemal vaid ühel korral Kanadas 1957. aastal).

Repertuaar

Kõigil sõudel olid teatud ühised tunnusjooned ja ülesehitus, mis aastatega varieerusid. Elvis kasutas kindlat ava- ja lõpulugu ja ka teistel lauludel oli oma kindel koht.

1969

Sõud algasid väikse orkestrisoologa, misjärel astus Elvis lavale ja hakkas laulma laulu "Blue Suede Shoes". Juba esimesest sõust alates järgnes avalaulule "I Got Woman", mis püsis seal kuni viimase sõuni 1977. aastal. Pärast laulu "I Got Woman" andis ta kitarri oma abilisele Charlie Hodge'le ja järgnesid hulk rock'n'roll'i numbreid ja muid lõbusamates toonides lugusid (üldiselt tema varasemad hitid: "All Shook Up", "Love Me Tender", "Jailhouse Rock / Don't Be Cruel", "Heartbrake Hotel", "Hound Dog" jne). Sõu keskpaigas istus ta toolile ja pidas pika (umbes 10 minutit) kõne sellest, kuidas ta muusikasse sattus ja kuidas ta Hollywoodi üle elas ja kuidas lõpuks Las Vegasesse jõudis. Kõne lõpus võttis kätte elektrikitarri, millel demonstreeris kitarrimänguoskust, lauldes mõned lood, milleks olid "Baby, What You Want Me To Do", "Runaway", "Are You Lonesome Tonight?" ja "Yesterday / Hey, Jude". Seejärel pani elektrikitarri käest ja laulis mõne rahulikuma loo, millele järgnes tema tollane esihitt "Suspicious Minds", mis oli ühtlasi ka sõu tipphetk. Järgnes "What'd I Say", mille ajal Elvis lahkus lavalt ja pärast tükk aega eemal olekut naasis lavale ja jätkas laulu, et esitada lisapalana sõu lõpulugu "Can't Help Falling In Love", mis jäi lõpulooks kuni viimase sõuni 1977. aastal. Tegelikult Elvis lisapalasid reeglina ei esitanud (tagasitulek "What'd I Say" ajal oli ette planeeritud), sest "kolonel" arvas, et publik tuleb alati nälga jätta, et nad naaseks ka järgmine kord oma nälga rahuldama. "Can't Help Falling In Love" viimase noodi ajal langesid lavakardinad alla.

1970

1970. aastal püüdis Elvis leida paremat avalugu, millena eksperimenteeris laule "All Shook Up" ja "That's All Right", kuid otsustas viimase kasuks. Sõule lisandus hulk uusi ja isegi mitmeid üsna haruldasi lugusid. Esimest korda nägid ilmavalgust lood, mis tulevikus sõus üsna tähtsale kohale kerkisid ("Bridge Over Troubled Water", "Funny, How Time Slips Away" jne). Senine tipulugu "Suspicious Minds" leidis endale konkurendi "Polk Salad Annie" näol. Enam laulu "What'd I Say" ei kasutatud lisapalade tegemiseks, selle asemele pani ta pärast tipphetke ja enne lõpulugu mõne rahulikuma loo, mis sõu pikemaks venitaks ja peatselt saabuvat lõppu varakult ette kuulutaks. Viimase loo "Can't Help Falling In Love" viimase noodi ajal heitis Elvis käed lahti ühele põlvele ja lavakardinad langesid alla.

1971

Alates 1971. aastast võeti kasutusele orkestrisoolo "2001: A Space Odyssey" ehk "Also Sprach Zarathustra", mis kuulutaks ette Elvise peatset lavale saabumist. Vahetult pärast orkestrisoolo lõppu algas trummisoolo, misjärel Elvis lavale tuli ja "That's All Right" laulma hakkas. Repertuaar muutus tundmatuseni. Lisandus hulk uusi lugusid ja senine korrapärasus kadus. Aasta esimesel poolel katsetas Elvis uue lõpuloona laulu "Impossible Dream", kuid otsustas lõpuks, et ainus õige lõpulugu on siiski "Can't Help Falling In Love" ja nii see jäigi. Pärast seda pole ükski kontsert lõppenud mõne muu looga. Kombeks sai lõpunoodi ajal põlvele toetudes keep kahele poole laiali tõmmata ja bändisoolo ajal kiirel sammul lavalt lahkuda.

1972

1972. aastast alates sai meelelahutuskava avalauluks "See See Rider" ja nii jäi see edaspidi kuni viimase kontserdini 1977. aastal. Ilmavalgust nägi uus sõu tipphetk "American Trilogy". Vastupidi "Suspicious Mindsile" on see lugu võrdlemisi aeglane, kuid kõlab võimsalt. Sestpeale hakkas tema kaval olema kaks tipphetke: üks kiireloomuline lugu (näiteks "Suspicious Minds" või "Polk Salad Annie") ja teine aeglane, kuid võimas (näiteks "American Trilogy" või "Bridge Over Troubled Water").

1973

12. ja 14. jaanuaril 1973 toimunud Aloha kontsertide repertuaar oli üsna omapärane, kuid järgis siiski põhireegleid: algas "Also Sprach Zarathustraga", avalaul "See See Rider", tipphetk "American Trilogy", seejärel üks kiireloomuline rock'n'rolli lugu enne lõppu ja lõpulugu "Can't Help Falling In Love" ja sõu lõpetas bändisoolo. See-eest aga oli lugude nimekirja lisandunud lugusid, mida ta tavaliselt polnud varem ega ka hiljem esitanud ("Welcome To My World", "I'm So Lonesome I Could Cry" jne). 1973. aastast on taas sõu teiseks looks reeglipäraselt saanud "I Got Woman", kusjuures millele on otsa põimitud jupp laulust "Amen", milles Elvis demonstreeris bassilaulja J.D. Sumneri hääleulatust (J. D. Sumner on "Guinnessi rekordite raamatus" kui kõige madalama inimese tekitatud häälega, mis on helilindile salvestatud). Samuti arenes välja reeglipäraselt "I Got Womanile" järgnev "Love Me". Taustalauljate, bändi- ja orkestritutvustus hakkas edaspidi järgnema laulule "Suspicious Minds". Viimase loo lõpus põlvele heitmine ja keebi laiali tõmbamine hakkas aga end ammendama.

1974

1974. aastal jätkusid ja süvenesid senised traditsioonid. Üha tähtsamat osa repertuaaris hakkas kandma gospel. Laval olijate tutvustusele lisandusid pillimeeste ja lauljate soolod. Ka hakkasid toimuma karatedemonstratsioonid loo "If You Talk In Your Sleep" saatel ja pikemad sõnavõtud karate, isiklikel jm teemadel.

1975

Suuri muudatusi 1975. aasta repertuaaris ei esinenud. Rõhku hakkas Elvis pöörama rohkem aeglasematele ja võimsamatele lugudele kui rock'n'roll'ile. Kunagised hitid nagu "Hound Dog", "Blue Suede Shoes", "All Shook Up" jne olid end juba ammendanud, kuid püsisid siiski publiku nõudel esinemiskavas. Süvenes komme lihtsamate lugude (nagu "Teddy Bear / Don't Be Cruel") ajal massiliselt kaelarätikuid jagada. Kontserdid lõppesid viimase noodi ajal kaks kätt üleval.

1976

Üha tähtsamat osa hakkasid kandma lood "O Sole Mio / It's Now Or Never" ja "Hurt". Midagi uut oli Elvis klaveri taga mängimas ja laulmas "Unchained Melodyt". Üsna tavaliseks vaatepildiks sai eelviimase loona põimik "Mystery Train / Tiger Man".

1977

Kuna Elvise tervis oli 1977. aastaks viletsaks jäänud, muutusid kontserdid üksluiseks ja repertuaari enam ei uuendatud. Põhirõhk oli pööratud võimsate lugude võimsamatele nootidele, et kompenseerida see, milleks jõudu enam ei jätkunud, st rock'n'roll ja üldse tund aega laval püsimist.

Esinemiskostüümid

Elvis Presley lavakostüümide loojad olid algul Bill Belew ja 1972. aastast Gene Doucette, kelle olemasolust Elvis kunagi teada ei saanudki. Lihtsast kimonotüüpi rõivaist arendasid nad välja suursugused, ülekullatud, vääriskiviküllased kostüümid, lisades juurde disainielemente aegamööda, ettevaatlikult ja arvestades publiku reaktsiooni.

Iga Elvise kostüüm kannab kindlat nime ja mitut hüüdnime, aga originaalnimed jäid tollal vaid disaineri teada.

1968

Esimesed spetsiaalsed lavakostüümid Elvisele lõi Bill Belew 1968. aasta comeback'i tarvis. Neid oli kaheksa erinevat ja neist kõige tuntum on kahtlemata kõrge kraega must nahkülikond.

1969

Navy Blue Cossack Top

Kuna nahkülikond oli kitsas, selles oli raske liikuda ja kippus higistades naha külge kleepuma, siis 1969. aasta Las Vegase sõudeks valiti karate kimono stiilis rõivastus. Kimono stiilis just seetõttu, et Elvis oli vaimustuses karatest ning soovis selle tehnikat ka laval kasutada. Selleks vajas ta aga riietust, milles oleks kerge end liigutada.

Need olid kaheosalised, värvivalikust must, valge ja tumesinine ning väljanägemiselt olid nad üsna lihtsad. Samuti olid kasutusel kaheosalised, värvivalikust kaks musta ja üks valge kõrgekraeline kostüüm. Kostüümidele lisandusid vahel ka vöö ja kaelarätt.

1970

Chain Suit

Kuna tume toon ei paista lavalt nii hästi silma, siis 1970. aastal valiti peamiselt valge värvitooni kasuks. Et vältida pükste alla langemist, hakati kasutama üheosalisi kostüüme, st püksid ja ülemine osa ühendatud. Lisandusid mõningad disainielemendid, mis peamiselt ümbritsesid avatud rinnaesist. Vöö ja kõrge krae said mõningate eranditega lahutamatuks kostüümiosaks.

1971

Cisco Kid

1971. aastal muutusid kostüümid tunduvalt suursugusemateks ja sädelevamateks.

Aasta vältel oli kasutusel sarnase disainiga kostüümide sari (Cisco Kid), mille põhitunnuseks oli (ja mida teistel kostüümidel ei esine) suur, õlgu kattev reväär, mis oli teist värvi kui ülejäänud ülikond. Neid oli nii ühe- kui kaheosalisi, erinevate värvilahendustega, üldjuhul must eri värvi revääridega.

Aegamööda tekkis aga Bill Belew'le aina rohkem tellimusi teistelt esinejatelt ja seetõttu oli ta sunnitud kasutama abitööjõudu, kelleks sai Gene Doucette. Tema ülesandeks sai kostüümide katmine mustritega. Bill oli nii hõivatud, et lõpuks langes kogu vastutus Gene'i õlule. Ta viis kostüümides sisse mõningad väiksed muudatused: alandas natuke kraed, laiendas püksisääri jne. Samuti hakkas ta kasutama iga kostüümi disainimise juures läbimõeldult mingit kindlat teemat. Eelistatuks said üheosalise ehitusega ülikonnad, samuti tulid kasutusele keebid, mis väidetavalt oli Priscilla idee ja mis olevat pärit tolleaegselt koomiksikangelaselt kapten Marvelilt. Sagedaseks muutus kaelarätt (sall), mida lahkelt publiku sekka heita.

1972

Eyelet

Põhivärvidele valgele ja mustale hakkasid 1972. aastal lisanduma ka helesinine, tumesinine ja ühe eksemplari näol isegi punane. Kuigi nüüdseks olid kujunenud põhilisteks üheosalised, esines ka omapärane seeria kaheosalisi, kus ülemine osa koosnes pintsakust, mille all kandis eestnööbitavat särki. Rohkem suuri muudatusi võrreldes 1971. aasta lõpu kostüümidega ei olnud.

1973

Aloha Bald Headed Eagle

Vaieldamatult tuntuim Elvise kostüüm on pärit 14. jaanuaril 1973 satelliidi vahendusel üle kogu maailma näidatud kontserdilt "Aloha From Hawaii". Elvis tahtis selleks puhuks kostüümi, mis näitaks selgelt välja tema USA patriootlikust. Lõpuks otsustatigi ameerika kotka disainiga kostüümi kasuks (Aloha Bald Headed Eagle). Seda kostüümi on kokku kolm eksemplari (üks Aloha peaproovi kontserti tarvis; teine oli kasutusel Aloha kontserdil; kolmas hilisema turnee jaoks), samuti kolm keepi (esimene versioon ulatus maani, mis aga oli kohmakas ja raske; teise, normaalpikkuses ehk poole keha ulatuses, heitis Elvis Aloha kontserti viimase noodi ajal publiku sekka; kolmas eksemplar jäi hilisema turnee tarvis) ja ka kolm vööd (esimese kinkis Elvis enne kontserte ära; teise eksemplari jagas Aloha kontserti ajal publiku sekka; kolmas hilisema turnee tarvis). Hiljem, samal aastal, loodi ka teine sarnase disainiga ameerika kotkaga kostüüm (American Eagle). Suuri muudatusi disainielementides sel aastal ei olnud.

1974

Chinese Dragon

Tänu uutele masinatele ja uuele tehnikale 1974. aastal sai võimalikuks kostüümidele mustrite moodustamine tikkimise teel. Aastakäigule on iseloomulik tikitud loomamustritega kostüümide sari (Peacock, Mad Tiger, Chinese Dragon). Uutele, tikitud mustritega kostüümidele keepi enam ei loodud ja 1974. aastal lõppes igasugune keebi kasutamine.

Augusti lõpus kasutas ta ka ainsana kostüüme, mis ei olnud spetsiaalsed tema jaoks loodud ja mille autor polnud ei Bill ega Gene. Neid oli kokku viis kostüümi, need olid beežid, kaheosalised ja erisuguse kujundusega, ostetud ühest Los Angelese poest North Beach Leather.

1975

Eskimo Totem Pole

Kuna Gene polnud seni kostüümide eest tunnustust pälvinud ja Elvis isegi ei teadnud, et tegelikult polegi Bill nende taga, läksid mehed omavahel tülli ja Gene lõpetas töö, mistõttu pidi Bill ise disainimise enda peale võtma. Nii sündisidki 1975. aasta kevadeks kaheosalised ülikonnad, mis tol ajal rahvale eriti peale ei läinud ja Elviski ennast neis mugavalt ei tundnud. Lõpuks tahtis Elvis Billi lahti lasta, kui viimane millegi paremaga välja ei tule. Nii oligi Bill sunnitud Gene'i tööle tagasi paluma ja maikuust alates sai Elvis ka oma uued kostüümid: käputäis üheosalisi eri värvilahendustega fööniksikujutisega kostüüme ning mõned süngemas, kuid see-eest veelgi suursugusemas stiilis kostüümid (Eskimo Totem Pole, Chicken Bone).

1976

Blue Egyptian Bird

1976. aastal kandis Elvis peamiselt 1975. aasta linnukujutistega kostüüme. Juurde loodi vaid kaks uut jätkuvas stiilis kostüümi (Blue Egyptian Bird, Colorful Flame Suit).

1977

Mexican Sundial

Oma viimasel eluaastal ei jõudnud Elvis kanda ühtegi uut kostüümi. Põhiliselt kandis ta sel aastal vaid kahte: Chief 1975. aastast ja Mexican Sundial 1974. aastast. Ka oma viimasel kontserdil 26. juunil Indianapolises Indiana osariigis oli ta sunnitud uute kostüümide puuduse tõttu kandma Mexican Sundialit, kuid järgmise, 17. augustil Portlandist Maine'i osariigist algama pidanud turnee jaoks oli valmis saanud viis uut kostüümi, millest avalikkusele on vaatamiseks välja pandud vaid üks, Light Blue Paisley Jumpsuit, mis asub Gracelandis.

Teostumata ideeks jäi aga ülikond, mis pidi sisaldama palju väikseid peegleid, mis peegeldaksid lavavalgustust ja seeläbi annaks mulje laserkiirtest.

Helisalvestised

Albumid

• "Elvis Presley" (1956)
• "Elvis" (1956)
• "Loving You" (1957)
• "Elvis' Christmas Album" (1957)
• "Elvis' Golden Records Volume 1" (1958)
• "King Creole" (1958)
• "For Lp Fans Only" (1959)
• "A Date With Elvis" (1959)
• "50.000.000 Elvis Fans Can't Be Wrong (Elvis' Golden Records Volume 2)" (1959)
• "Elvis Is Back" (1960)
• "G.I. Blues" (1960)
• "His Hand In Mine" (1960)
• "Something For Everybody" (1961)
• "Blue Hawaii" (1961)
• "Pot Luck" (1962)
• "Girls! Girls! Girls!" (1962)
• "It Happened At The World's Fair" (1963)
• "Elvis' Golden Records vol 3" (1963)
• "Fun In Acapulco" (1963)
• "Kissin' Cousins" (1964)
• "Girl Happy" (1965)
• "Elvis For Everyone" (1965)
• "Harum Scarum" (1965)
• "Frankie And Johnny" (1966)
• "Paradise, Hawaiian Style" (1966)
• "Spinout" (1966)
• "How Great Thou Art" (1967)
• "Double Trouble" (1967)
• "Clambake" (1967)
• "Elvis' Golden Records Volume 4" (1968)
• "Speedway" (1968)
• "Elvis NBC-TV Special" (1968)
• "From Elvis in Memphis" (1969)
• "Elvis in Person (From Vegas To Memphis)" (1969)
• "Back in Memphis" (1969)
• "On Stage" (1970)
• "That's The Way It Is" (1970)
• "Elvis Country" (1971)
• "Love Letters From Elvis" (1971)
• "Elvis Sings The Wonderful World Of Christmas" (1971)
• "Elvis Now" (1972)
• "He Touched Me" (1972)
• "Elvis As Recorded At Madison Square Garden" (1972)
• "Aloha From Hawaii Via Satellite" (1973)
• "Elvis (Fool)" (1973)
• "Raised On Rock" (1973)
• "Good Times" (1974)
• "Elvis As Recorded Live On Stage In Memphis" (1974)
• "Promised Land" (1975)
• "Elvis Today" (1975)
• "From Elvis Presley Boulevard In Memphis" (1976)
• "Moody Blue" (1977)

Kogumikud

• "Elvis Forever" (1974)
• "Inspirations" (1980)

Singlid

• "That's All Right Mama" / "Blue Moon Of Kentucky" (1954)
• "Good Rockin' Tonight" / "I Don't Care If The Sun Don't Shine" (1954)
• "Milkcow Blues Boogie" / "You're A Heartbreaker" (1955)
• "Baby Let's Play House" / "I'm Left, You're Right, She's Gone" (1955)
• "Mystery Train" / "Forgot To Remember To Forget" (1955)
• "Heartbreak Hotel" / "I Was The One" (1956)
• "My Baby Left Me" / "I Want You I Need You I Love You" (1956)
• "Hound Dog" / "Don't Be Cruel" (1956)
• "Blue Suede Shoes" / "Tutti Frutti" (1956)
• "I Got A Woman" / "I'm Counting On You" (1956)
• "I'll Never Let You Go" / "I'm Gonna Sit Right Down And Cry" (1956)
• "Trying To Get To You" / "I Love You Because" (1956)
• "Blue Moon" / "Just Because" (1956)
• "Money Honey" / "One Sided Love Affair" (1956)
• "Shake Rattle And Roll" / "Lawdy Miss Clawdy" (1956)
• "Love Me Tender" / "Any Way You Want Me" (1956)
• "Too Much" / "Playing For Keeps" (1957)
• "All Shock Up" / "That's When Your Heartbreak Begins" (1957)
• "Loving You" / "Teddy Bear" (1957)
• "Jailhouse Rock" / "Treat Me Nice" (1957)
• "Don't" / "I Beg Of You" (1957)
• "Wear My Ring Around Your Neck" / "Doncha' Think It's Time" (1958)
• "Hard Headed Woman" / "Don't Ask Me Why" (1958)
• "King Creole" / "Trouble" / "Young Dreams" / "Crawfish" / "Dixieland Rock" (1958)
• "One Night" / "I Got Stung" (1958)
• "A Fool Such As I" / "I Need Your Love Tonight" (1959)
• "A Big Hunk O' Love" / "My Wish Came True" (1959)
• "Stuck On You" / "Fame And Fortune" (1960)
• "I'ts Now Or Never" / "Mess Of Blues" (1960)
• "Are You Lonesome Tonight" / "I Gotta Know" (1960)
• "Surrender" / "Lonely Man" (1961)
• "Wild In The Country" / "I Feel So Bad" (1961)
• "His Latest Flame" / "Little Sister" (1961)
• "Can’t Help Falling In Love" / "Rock-A-Hula Baby" (1961)
• "Good Luck Charm" / "Anything That's Part Of You" (1962)
• "She’s Not You" / "Just Tell Her Jim Said Hello" (1962)
• "Return To Sender" / "Where Do You Come From?" (1962)
• "One Broken Heart For Sale" / "They Remind Me Too Much Of You" (1963)
• "(You're The) Devil In Disguise" / "Please Don't Drag That String Around" (1963)
• "Bossa Nova Baby" / "Witchcraft" (1963)
• "Kissin' Cousins" / "It Hurts Me" (1964)
• "Kiss Me Quick" / "Suspicion" (1964)
• "Viva Las Vegas" / "What'd I Say" (1964)
• "Such A Night" / "Never Ending" (1964)
• "Ask Me" / "Ain't That Loving You Baby?" (1964)
• "Blue Christmas" / "Wooden Heart" (1964)
• "Do The Clam" / "You'll Be Gone" (1965)
• "Crying In The Chapel" / "I Believe In The Man In The Sky" (1965)
• "(Such An) Easy Question" / "It Feels Right" (1965)
• "(It's A) Long Lonely Highway" / "I'm Yours" (1965)
• "Puppet On A String" / "Wooden Heart" (1965)
• "Blue Christmas" / "Santa Claus Is Back In Town" (1965)
• "Tell Me Why" / "Blue River" (1966)
• "Joshua Fit The Battle" / "Known Only To Him" (1966)
• "Milky White Way" / "Swing Down Sweet Chariot" (1966)
• "Frankie And Johnny" / "Please Don't Stop Lovin' Me" (1966)
• "Love Letters" / "Come What May" (1966)
• "Spinout" / "All That I Am" (1966)
• "If Every Day Was Like Christmas" / "How Would You Like To Be?" (1966)
• "Indescribably Blue" / "Fools Fall In Love" (1967)
• "Long Legged Woman" / "That's Someone You'll Never Forget" (1967)
• "Judy" / "There's Always Me" (1967)
• "Big Boss Man" / "You Don't Know" (1967)
• "Guitar Man" / "High Heel Sneakers" (1968)
• "U.S. Male" / "Stay Away" (1968)
• "We Call On Him" / "You'll Never Walk Alone" (1968)
• "Let Yourself Go" / "Your Time Hasn't Come Yet Baby" (1968)
• "A Little Less Conversation" / "Almost In Love" (1968)
• "If I Can Dream" / "Edge Of Reality" (1968)
• "Charro" / "Memories" (1969)
• "How Great Thou Art" / "His Hand In Mine" (1969)
• "In The Ghetto" / "Any Day Now" (1969)
• "Clean Up Your Own Back Yard" / "The Fair Is Moving On" (1969)
• "Suspicious Minds" / "You'll Think Of Me" (1969)
• "Don't Cry Daddy" / "Rubberneckin'" (1969)
• "Kentucky Rain" / "My Little Friend" (1970)
• "The Wonder Of You" / "Mama Liked The Roses" (1970)
• "I've Lost You" / "The Next Step Is Love" (1970)
• "You Don't Have To Love Me" / "Patch It Up" (1970)
• "I Really Don't Want To Know" / "There Goes My Everything" (1970)
• "Rags To Riches" / "Where Did They Go Lord" (1971)
• "Life" / "Only Believe" (1971)
• "I'm Leavin'" / "Heart Of Rome" (1971)
• "It's Only Love" / "The Sound Of Your Cry" (1971)
• "Merry Christmas Baby" / "O Come All Ye Faithful" (1971)
• "Until Its Time For You To Go" / "We Can Make The Morning" (1972)
• "He Touched Me" / "Bosom Of Abraham" (1972)
• "An American Trilogy" / "The First Time I Ever Saw Your Face" (1972)
• "Burning Love" / "It's A Matter Of Time" (1972)
• "Separate Ways" / "Always On My Mind" (1972)
• "Fool" / "Steamroller Blues" (1973)
• "Raised On Rock" / "For Ol' Times Sake" (1973)
• "I've Got A Thing About You Baby" / "Take Good Care Of Her" (1974)
• "Help Me" / "If You Talk In Your Sleep" (1974)
• "Promised Land" / "It's Midnight" (1974)
• "My Boy" / "Thinking About You" (1975)
• "T-R-O-U-B-L-E" / "Mr Songman" (1975)
• "Pieces Of My Life" / "Bringing It Back" (1975)
• "Hurt" / "For The Heart" (1976)
• "Moody Blue" / "She Thinks I Still Care" (1976)
• "Way Down" / "Pledging My Love" (1977)

EP'd

• "Elvis Presley" (1956)
• "Elvis Presley" (kaksik-EP; 1956)
• "Heartbreak Hotel" (1956)
• "Elvis Presley" (1956)
• "The Real Elvis" (1956)
• "Anyway You Want Me" (1956)
• "Elvis Volume 1" (1956)
• "Love Me Tender" (1956)
• "Elvis Volume 2" (1956)
• "Strictly Elvis" (1957)
• "Peace In The Valley" (1957)
• "Just For You" (1957)
• "Loving You Volume 1" (1957)
• "Loving You Volume 2" (1957)
• "Jailhouse Rock" (1957)
• "Elvis Sings Christmas Songs" (1957)
• "King Creole Volume 1" (1958)
• "King Creole Volume 2" (1958)
• "Elvis Sails" (1958)
• "Christmas With Elvis"
• "A Touch Of Gold Volume 1" (1959)
• "A Touch Of Gold Volume 2" (1959)
• "A Touch Of Gold Volume 3" (1960)
• "Elvis By Request" (1961)
• "Follow That Dream" (1962)
• "Kid Galahad" (1962)
• "Viva Las Vegas" (1964)
• "Tickle Me" (1965)
• "Frankie And Johnny" (1966)
• "Paradise, Hawaiin Style" (1966)
• "Spinout" (1966)
• "Easy Come, Easy Go" (1967)

Filmid

Mängufilmid

• "Love Me Tender" (1956)
• "Loving You" (1957)
• "Jailhouse Rock" (1957)
• "King Creole" (1958)
• "G.I. Blues" (1960)
• "Flaming Star" (1960)
• "Wild in the Country" (1961)
• "Blue Hawaii" (1961)
• "Follow That Dream" (1962)
• "Kid Galahad" (1962)
• "Girls! Girls! Girls!" (1962)
• "It Happened at the World's Fair" (1963)
• "Fun in Acapulco" (1963)
• "Kissin' Cousins" (1964)
• "Viva Las Vegas" (1964)
• "Roustabout" (1964)
• "Girl Happy" (1965)
• "Tickle Me" (1965)
• "Harum Scarum" (1965)
• "Frankie and Johnny" (1966)
• "Paradise, Hawaiian Style" (1966)
• "Spinout" (1966)
• "Double Trouble" (1967)
• "Easy Come, Easy Go" (1967)
• "Clambake" (1967)
• "Stay Away, Joe" (1968)
• "Speedway" (1968)
• "Live a Little, Love a Little" (1968)
• "Charro!" (1969)
• "The Trouble with Girls (and How to Get Into It)" (1969)
• "Change of Habit" (1969)

Kontsertfilmid

• "Elvis – That's the Way It Is" (1970)
• "Elvis on Tour" (1972)

Televisiooni erisaated

• "The Frank Sinatra Timex Show: Welcome Home, Elvis" (1960)
• "Elvis" alias "'68 Comeback Special" (1968)
• "Elvis: Aloha From Hawaii, Via Satellite" (1973)
• "Elvis in Concert" (1977)

Araabia kevad

Araabia kevad on 2011. aastal alanud Araabiamaade demokratiseerimisprotsess.

Demonstrandid Kairos 29. jaanuaril 2011

Araabia kevad sai alguse 2011. aasta esimeses pooles, kui Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas toimusid sündmused, mida kutsume praegu araabia maade ülestõusuks või ka araabia kevadeks. Tegu on massilise revolutsioonilise lainega demonstratsioonidest ning protestidest üle kogu piirkonna, mis sai alguse 18. detsembril 2010. aastal. Meeleavaldused algasid Tuneesias pärast seda, kui kohalik kaupmees süütas end protesti märgiks. Tuneesiast levisid meeleavaldused aga edasi paljudesse teistesse araabia maadesse.

Tuneesia revolutsioon põhjustas ahelreaktsiooni, mille tagajärjel vahetus võim nii Tuneesias kui ka Egiptuses. Liibüas kasvas see koguni kodusõjaks. Tsiviilülestõusud leidsid aset ka Bahreinis, Süürias ja Jeemenis. Suuremaid proteste võis näha veel Alžeerias, Iraagis, Jordaanias, Marokos ja Omaanis ning väiksemaid Kuveidis, Liibanonis, Mauritaanias, Saudi Araabias, Sudaanis ning Lääne-Saharas. Ka maikuus toimunud kokkupõrked Iisraeli piiril võivad olla inspireeritud araabia kevadest. Araabia maailma mässulaine vaatlejad on võinud täheldada sündmuste sarnasust kogu piirkonnas, kuigi nende ulatus mõnevõrra erineb. Tunnusjooned on suurel määral sarnased: tegutsemise põhjused, sündmuste algus, mässajate strateegia, isegi senised režiimid. Kui veel lisaks vaadelda kohalike ja rahvusvaheliste toimijate poolt mängitud olulist osa ning revolutsioonide ees seisnud probleemide taset, võime näha, et kõik need elemendid on eri tasanditel sarnased, kuid mitte samased.

Need sündmused on eriti märkimisväärsed oma laia ning kiire leviku tõttu paljudesse riikidesse. Suure tõuke sellele andis meedia, eelkõige sotsiaalmeedia, seetõttu on seda revolutsiooni kutsutud ka Twitteri revolutsiooniks või Facebooki revolutsiooniks. Nii Twitteris kui ka Facebookis kutsuti inimesi üles minema tänavatele mässama ning olemasolevat režiimi kukutama. Mitmed väikesed liikumised said kokku avalikes kohtades, alustades üldistest lihtsatest nõudmistest ning tasapisi neid suurendades, vältides samas sektantlikke või etnilisi teemasid. Nad astusid võimude vägivallale vastu rahumeelse strateegiaga ning siinkohal tuleb eriliselt tunnustada Jeemeni revolutsionääre, sest hõimude käes olevate relvade kvantiteet ja kvaliteet oleks võinud kaasa tuua verise vastasseisu režiimiga, aga ometi on vastuhakk suudetud hoida rahumeelsena. Ka Liibüa ülestõus algas ja kestis rahumeelselt, kuni režiim muutis selle relvastatud konfliktiks.

Praegu araabia maailmas käivad revolutsioonid kujutavad endast uut ajastut, millega maailm on varem kokku puutunud mitmel pool maailmas alates Lõuna-Euroopast Ida-Euroopani ja Ladina-Ameerikast Aafrikani. Araabias on küsitud, miks ei avaldanud üleüldine demokraatialaine nende piirkonda. See sundis analüütikuid välja mõtlema mõiste "araabia erand", millega tähistati selle piirkonna suutmatust võtta ette üleminek demokraatiale. Seda väljendit kasutasid araabia poliitikud, õigustades oma repressiivset poliitikat kinnitustega, et rahvas pole demokraatiaks valmis. 2011. aasta alguse Tuneesia revolutsioon kummutas niisuguse arvamuse ja tõestas, et nagu ülejäänud maailm, tahavad ka araablased elada väärikalt ja vabalt. See revolutsioon oli rahumeelne, näidates selgelt, et araabia piirkonna inimesed on igati tsiviliseeritud.

Tõepoolest, tundub, et näeme praegu pealt, kuidas mureneb nõndanimetatud araabia erand, üleolev arusaam, mille kohaselt demokraatia ei ole araabia maades poolehoidu leidev idee ega isegi võimalik. Sellest lähtudes on lääneriigid pikka aega sõlminud kahtlasi tehinguid piirkonna diktatuuridega, tegemata välja nende hoolimatusest inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes. Nende suhete aluseks on olnud riiklikud huvid, sealhulgas stabiilsusevajadus, energiajulgeolek ja usufundamentalismi vaoshoidmine. Tõsiasi, et praegused meeleavaldajad on valdavalt ilmalikud noored, kes ihkavad inimõigusi ja õigusriiki, ei lähe selle arusaamaga üldse kokku ning pakub tõelise võimaluse luua piirkonnas demokraatlikud režiimid, mida veel kõigest mõne kuu eest pidasid ilmvõimatuks nii piirkonna asjatundjad kui ka poliitikud. Euroopa Liidu väljakuulutatud naabruspoliitikal ja eriti Barcelona protsessi eesmärkidel – demokraatia, stabiilsuse ja õitsengu levitamine neisse riikidesse – on nähtavasti esimest korda reaalsed šansid teostuda.

Revolutsioonide kohtlemise sarnasus kinnitab, et käimasolevaid revolutsioone saadab lähitulevikus samasugune edu, nagu neid saatis Egiptuses ja Tuneesias, kuid see ei tähenda, et nende ees ei seisaks siiski mitmeid probleeme, millel on samuti omad sarnasused.

Kui jätta välja Tuneesia, on kõigi revolutsioonide puhul olnud tegemist ühiskonnaga, mis on jagunenud usulistel, nagu näiteks Egiptus, Süüria ja Bahrein, või etnilis-hõimulistel alustel (Jeemen ja Liibüa). See tundub andvat vana režiimi poolehoidjatele hea võimaluse külvata kaost. Revolutsionääride nõudmised koondasid kõik ühiskondlikud rühmad, mis muutis senised lõhed olematuks ja tekitas küsimuse nn. nähtamatust käest, mis püüab aega tagasi keerata, kasutades ära ühiskondlikus struktuuris või kultuuris esinevaid erinevusi.

Teiseks on olemas sõjaväe võimuhaaramise oht püsivate pingete ja kaose õhkkonnas nii neis riikides, kus režiim on juba langenud, kui ka neis, kus revolutsioon veel käib. Näiteks Iisrael kardab, et Egiptuse sõjaväeline režiim viib riigi demokraatiast kaugemale ning mõjutab riiki Iraani suunas.

Kolmandaks probleemiks on välismaised mõjutused araabia režiimidelt, mis pelgavad revolutsiooni jõudmist enda territooriumile. On teada, et mõned neist režiimidest on varem rahastanud piirkonna usuäärmuslasi. Seda pelgavad näiteks Maroko, Jordaania ja Pärsia lahe riigid. Mõned piirkondlikud suurriigid, nagu näiteks Iraan, kardavad kaotada oma tähtsust või tunnevad hirmu, et revolutsioonid mõjutavad neid territoriaalseltki, sundides neid täitma kohustusi, mida nad on aastaid vältinud.

Paraku lisanduvad need probleemid mitmetele teistele, mis sunnib mässulisi pidama võitlust korraga mitmel rindel ning muudab tuleviku kujundamise keeruliseks. Kuidagi ei saa reageerida katsetele levitada kaost, tulgu need siis varasemate mittelegitiimsete režiimide jäänukitelt ja nendega seotud ärimeestelt või välismaalt, teistest araabia riikidest või piirkondlikult tasandilt.

Araabia maade elanikud peaksid kindlasti ühinema demokraatia ja rahvusliku ühtsuse lipukirja alla, tõstes esile kodanikuriigi – seda küll mitte absoluutsena, sest see jääks enamikule inimestest mõistetamatuks, vaid pigem majanduslikest ja sotsiaalsetest õigustest kõneldes, et tõmmata kaasa suuri rahvahulki. Samuti peavad nad toetama kogukondlikke liikumisi, et need moodustaksid liite ja koalitsioone, ning koordineerima nende tegevust, sest just nemad tagavad kõige kindlamini revolutsioonide positiivse tulemuse.

Tagajärjed:

Tagajärgi veel ei tea, sest revolutsioonid ja nendele järgnenud kodusõjad (millesse on sekkunud ka välisriigid) pole veel lõppenud. 

Egiptus:

Igatahes Egiptuses on kukutatud diktaator ja sellele järgnenud esimene demokraatlikult valitud president. 

Sudaan:

Sudaanis on kukutatud president ja riigist on iseseisvunud endiselt kodusõjas olev Lõuna-Sudaan.

Liibüa:

Liibüas toimus kodusõda, millega kukutati diktaator Mu‘ammar al-Qadhdhāfī ja valimiste teel loodi esimene demokraatlik valitsus. Selle valitsuse lõhkiminek lõi uue kodusõja, mis käib seal siiani.

Süüria ja Iraak:

Süürias ja Iraagis käib endiselt kodusõda. Kodusõda ületab kohati riigipiire, sinna on sekkunud mitmed erinevate huvidega välismaised jõud, konflikt on jagunenud mitmeks erinevaks konfliktiks, mille paljudel erinevatel osapooltel on väga erinevad arusaamad riigi tulevikust.

Tuneesia:

Tuneesias, kust see alguse sai, vahetus valitsus, kukutati teine Tuneesia president  Zine El Abidine Ben Ali ja riik muutus vabariigiks. Loodi esimene Tuneesia parlament.

Alžeeria:

Alžeerias kukutati president Abdelaziz Bouteflika (valitses riiki 1999-2019). 2011. aastal lõpetati riigis 19 aastat kestnud hädaolukord, loodi parlament. 2019. aastal lahkus Bouteflika rahvarahutuste tõttu presidendi ametist.

Jeemen:

• Konflikti algus: konflikt riigi põhjaosa elanike ja valitsuse vahel aastal 2004, riigi lõunaosa ja valitsuse vaheline konflikt 1990. aastatel , terrorismivastane sõda 2000. aastatel.
• Konflikti osapooled: riigi põhjaosa huthi-mässulised ja valitsus, riigi lõunaosa iseseisvusliikumine ja valitsus, al-Qaida ja valitsus koos Ameerika Ühendriikidega.
• Konflikti ohvrid: täpsem info puudub, põhjaosa konfliktis üle  320 000 pagulase.
• Rahvusvahelise üldsuse osalemine: lääneriigid on lubanud abi võitluses al-Qaida vastu.
• Riigi lõunaosa tahab iseseisvuda. Riigi põhjaosas tegutseb valitsus

• JEEMEN KONFLIKTIDE KESKEL

  Lähis- ida kõige vaesemaks riigiks peetav  Jeemen on viimastel aastatel tuntuks saanud al-Qaida äärmuslaste turvasadamana. Riigis keeb siiski veel ka kaks muud, lääne silmade jaoks peaaegu märkamatut konflikti: iseseisvusliikumine riigi lõunaosas ning šiidi mässuliste ja valitsuse konflikt riigi põhjaosas.

  Aastal 2011. araabiamaailmas alanud demokraatiat  nõudvad meeleavaldused on jõudnud ka Jeemenisse. Juba niigi rahutu riik on muutunud püssirohutünniks.

   

  Jeemeni konflikt

   
  • Konflikti algus: konflikt riigi põhjaosa elanike ja valitsuse vahel aastal 2004, riigi lõunaosa ja valitsuse vaheline konflikt 1990. aastatel , terrorismivastane sõda 2000. aastatel.
  • Konflikti osapooled: riigi põhjaosa huthi-mässulised ja valitsus, riigi lõunaosa iseseisvusliikumine ja valitsus, al-Qaida ja valitsus koos Ameerika Ühendriikidega.
  • Konflikti ohvrid: täpsem info puudub, põhjaosa konfliktis üle  320 000 pagulase.
  • Rahvusvahelise üldsuse osalemine: lääneriigid on lubanud abi võitluses al-Qaida vastu.

   

  Konflikti taust

  Jeemen on üks Lähis-Ida vanimaid tsivilisatsioone. Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida ristumiskohal paiknev riik sündis praegusel kujul siiski alles 1990. aastal.

  Põhja-Jeemen eraldus Ottomani impeeriumist 1918. aastal, Lõuna-Jeemen jällegi iseseisvus peale Briti koloniaalvõimu aastal 1967. 1970. ja 1980. aastatel  kestnud vägivallaaktsioonide järel ühinesid 1990. aastal põhja ja lõuna Jeemen peale mitmeid läbirääkimisi lõpuks ühtseks Jeemeni Vabariigiks.

  Tänapäeva Jeemenis on kolm põhilist konflikti. Aastal 2004 hakkasid riigi põhjaosas elavad šiidid mässama süüdistades valitsust religioosses ja majanduslikus survestamises. Riigi lõunaosas puhkes iseseisvusliikumine, mis soovis, et lõuna osa eralduks riigist. Viimastel aastatel on siin juurdunud ka al-Qaida äärmuslaste liikumine, mis on teinud sellest koalitsiooni USA rahvusvahelises sõjas islami äärmuslaste vastu.

  Araabiamaade ebastabiilsus jõudis 2011. aastal ka Jeemenisse. Vägivallaaktsioonides suri üle 2 000 inimese, kuid kodusõda vaatamata sellele veel ei puhkenud. Ülestõus on viinud mõningate reformideni, kuid uus ja helge tulevik ei ole veel garanteeritud.

  Riigi konflikte iseloomustavad ühiselt vaesus, rahulolematus ja valitsuse saamatus.  Praktikas on Jeemen pankroti äärel. Riigi majandus põhineb naftal, kuid selle tootmine on juba ületanud oma haripunkti. Riigis on ka tõsine veeprobleem. Olukorda on raskendanud kütuse ja toiduainete hindade kõikumine viimastel aastatel. Laste alatoitumuse tase on maailma kõrgeim.

  Riigil on ka suur põgenikeprobleem: valitsuse ja põhja mässuliste konflikti tõttu on riigist põgenenud vähemalt 314 000 inimest ning lõunaosas on al-Qaida vastased võitlused  sundinud inimesi ajutiselt oma kodudest lahkuma. Riiki tuleb immigrante ka sõjast laastatud naaberriigist Somaaliast.

  Vaesus tekitab rahulolematust ja nõrk valitsus ei ole suutnud juhtida tugevasti hõimudesse jagunenud rahvast. Kaljune mäeahelik on ideaalne, eriti al-Qaida seisukohast.  Relvakaubandus õitseb ja jeemenlased on üks maailma relvastatumaid rahvaid. Sageli just äärealade relvastatud hõimud võtavad välismaalasi pantvangi erinevate poliitiliste ja majanduslike nõudmiste saavutamiseks. Riigi siseolukorda on ära kasutanud ka Somaalia piraadid, kellel on tugipunktid riigi rannikualadel ja saartel.

   

  Konflikti osapooled

  Põhja konflikt

  Mässulised

  Valitsuse ja huthi mässuliste vaheline sõda algas Jeemeni põhjaosas 2004. aastal. Huthid  toetavad šiidide allharu, zaide, nagu ka ülejäänud Jeemeni šiidid. Zaidide imaamid valitsesid põhja-Jeemenit üle tuhande aasta, kuni Jeemenist sai vabariik 1962. aastal.

  Aastal 2004 rajas zaidide preester Hussein al-Huthi protestiliikumise, mille kohaselt Jeemenist oli saanud liiga lähedane liitlane Ühendriikidele. Ta hukkus esimeses valitsuse ja huthide vahelises sõjas, kuid liikumine püsis ja on mitmeid kordi valitseva korra vastu võidelnud.

  Praegu usutakse huthidel olevat kuskil  5 000–10 000 võitlejat. Nende nõudmised ei ole päris selged. Oma sõnade kohaselt üritavad nad lõpetada zaidide poliitilise, religioosse ja majandusliku diskrimineerimise. Mõningatel andmetel soovib osa neist luua zaidide moslemiemiraadi, mille teised jälle ümber lükkavad. Paljud võitlejad on siiski nõus relvad käest panema, kui nende põhivajadused oleksid täidetud.

   

  Valitsus

  Kuigi valitsus sõlmis huthidega 2010. aastal vaherahu, on tahutusi olnud ka peale seda.  Valitsus usub, et huthid soovivad rajada šiidide usulise riigi.

  Jeemeni korrumpeerunud ja saamatut valitsust on süüdistatud inimõiguste rikkumises seoses kõikide Jeemeni konfliktidega. Inimõiguste organisatsioon Amnesty International on süüdistanud Jeemeni valitsust ebaseaduslikes hukkamistes, piinamistes, vahistamistes ja inimeste kadumises.

  Kui Araabia kevad levis Jeemenisse 2011. aasta alguses, on valitsus olnud sunnitud pöörama tähelepanu ka muudele riigi aladele peale põhja- Jeemeni. 1987. aastast riiki juhtinud president Ali Abdullah Saleh oli sunnitud tagasi astuma 2011. aasta lõpus.

   

  Välisriigid

  Valitsus on süüdistanud mässulisi muuhulgas ka liidust šiitide Iraanga ning sidemetest Liibanoni Hezbollah-organisatsiooniga. Jeemenis tegutseb ka al-Qaidan haru, kuid sellega on huthid vastuolus.

  Konflikti on kaasatud ka Saudi-Arabia, kes on mässuliste vastu sõdinud muuhulgas ka õhurünnakus.

   

  Lõuna konflikt

  Lõuna liikumine

  Lõuna-Jeemen oli 1990. aastal põhja- ja lõunaosa ühinemise vastu ja soovis iseseisvuda juba aastal 1994, kuid põhjaosa relvajõud surusid mässu kiiresti maha.

  Lõuna liikumine on katuseorganisatsioon erinevatele rühmitustele, millest osad toetavad laiemat autonoomiat, osad täielikku sõltumatust. Viimastel aastatel on see saanud Jeemenis endisest enam kandepinda. See viib läbi põhimõtteliselt rahumeelseid protestiavaldusi, mis teinekord siiski käest ära lähevad ja vägivallaga lõppevad ühelt poolt valitsuse meetmete, teisalt relvastatud meeleavaldajate pärast.

  Proteside tagaplaanil on rahulolematus. Riigi lõunaosa elanikud tunnevad, et keskvalitsus diskrimineerib neid ja lõikab kasu piirkonna naftavarudest. Nad väidavad, et maa on neilt ära võetud. Ka on neid eemaldatud sõjaväelistest ja riiklikest ametikohtadest. Piirkonnas valitseb suur tööpuudus.

  Araabia kevade meeleavalduste levimisega lõuna-Jeemenisse on lõunaliikumine saanud üha rohkem kandepinda. Boikoteeritakse presidendivalimisi 2012. alguses ja nõutakse üha tungivamalt presidendi tagasiastumist.

   

  Valitsus

  Valitsuse julgeolekujõud suruvad alla lõuna- elanike meeleavaldused, ka rahumeelsed, sageli vägivallaga ning on olnud ka surmaga lõppenud juhtumeid. See toob omakorda  kaasa aga uued vägivalla- ja meeleavalduslained.

   

  Al-Qaida

  Al-Qaida ja Lõuna-liikumine tõenäoliselt koostööd ei tee, kuid nad on mõlemad vihameelsed nii Jeemeni keskvalitsuse kui ka USA Lähis-ida poliitika suhtes. Al-Qaida on teatanud, et toetab lõuna iseseisvuspüüdeid.

   

  Terrorismivastane sõda

  AQAP – Araabia poolsaare al-Qaida

  Jeemenis on 2000. aastatel olnud mitmeid terrorismivõrgustikuks nimetatud al-Qaida enesetapurünnakuid ning kardetakse, et sellest saab Afganistanist ja Pakistanist tulnud sõjaväelaste tugipunkt ja väljaõppe­­keskus. Jeemenis tegutseb ka al-Qaida piirkondlik organisatsioon, Araabia poolsaare al-Qaida (AQAP), mis on võtnud vastutuse mitmete Jeemenis ja Saudi Araabias toimunud rünnakute eest. Organisatsiooni eesmärk on kukutada riikide valitsused ja luua asemele islamistlik kalifaat.

  Al-Qaidal on lihtne ennast Jeemenis varjata – mägine maastik,  habras riigipiir  ja nõrk keskvalitsus loovad laagrite loomiseks hea võimaluse. Lisaks on äärmusrühmitustel Jeemenis  pikaajaline traditsioon – sõjaväelased kogunesid Jeemenisse juba paarkümmend aastat tagasi, mil Nõukogude väed taandusid Afganistanist.

  Araabia kevade meeleavaldustest põhjustatud kaose tõttu on nii al-Qaida kui ka muud sinna harusse kuuluvad islamiorganisatsioonid seal tugevamini kanda kinnitanud ja oma võimu kindlustanud. Ka mitmete viimase aja rünnakute eest on vastutuse võtnud al-Qaida 2011. aasta  aprillis loodud Ansar al-Sharia.

   

  Valitsus

  Jeemeni valitsus võitleb tõsiselt al-Qaida vastu. Rünnakutes on saanud surma ka tsiviilisikuid, mis võimendab elanike vastumeelsust valitsuse üle ja halvimal juhul suureneb fundamentalistlike äärmuslaste toetus.

   

  Ameerika Ühendriigid

  USA ja Jeemen on teinud koostööd äärmuslaste  tegevuse takistamiseks 2000. aastate algusest peale ning koostöö on viimasel ajal veelgi tihenenud. Jeemen on USA toel teinud rünnakuid al-Qaida vastu. Riik saab Ühendriikidelt muuhulgas ka luure- ja väljaõppetoetust. Aastal 2009 andis USA 70 miljoni dollari väärtuses sõjalist abi.

  USA teeb Jeemenis al-Qaida vastu pidevalt mehitamata raketirünnakuid, mis on rahvusvahelise õiguse seisukohalt küsitavad. Rünnakutes on hukkunud ka tsiviilisikuid, tänu millele arvatakse al-Qaida toetuse kasvamist. Organisatsiooni Uuriva Ajakirjanduse Büroo (Bureau of Investigative Journalism) sõnul on peale 2002. aastat rünnakutes hukkunud kümneid tsiviilisikuid. Aastal  2012  tegid Ameerika Ühendriigid New America Foundationi väitel kolm korda rohkem rünnakuid kui sellele eelnenud aastal.

   

  Konflikti etapid ja lahenduse katsed

  Põhja konflikt

  Huthi-mässuliste ja valitsuse vahelised võitlused algasid aastal 2004, kui julgeolekujõud tegid katse arreteerida mässuliste juht Hussein al-Huthi, keda kahtlustati ebaseaduslike religioossete keskuste rajamises. 2004.  aasta suvel alanud kokkupõrgetes hukkus sadu inimesi, septembris tapsid julgeolekujõud al-Huthi.

  Vaatamata mitmetele relvarahudele on konflikt jätkunud ja muutunud ajaga vaid keerulisemaks.  Sõja käigus on hävitatud terveid külasid ja tsiviilisikud on võitlustes hukkunud.  Lisaks vaesusele ja rahulolematusele halvendavad piirkonna ebastabiilsust ka hõimude vahelised konfliktid ning pantvangikriisid. Ka massiline relvakaubandus on pikendanud konflikti.

  2009.  aasta augustis alustas Jeemeni armee uusi rünnakuid mässuliste vastu. Kümned tuhanded tsiviilisikud jäid lahingute keskele lõksu. Valitsus piiras karmilt nii  abiorganisatsioonide kui varustajate ligipääsu lahingutsooni.

  Inimõiguste organisatsiooni Human Rights Watchin kogutud andmete põhjal olid mõlemad osapooled  süüdi inimõiguste rikkumises.

  Kinnitamata andmetel ka novembris toimunud sõjas, kui Jeemeni valitsusele tuli appi Saudi-Araabia õhurünnak, sai surma tsiviilisikuid.

  2010. aasta veebruaris sõlmisid mässulised ja valitsus relvarahu, mis siiski ei kestnud kaua. See oli juba kuues relvarahu 2004. aastast alates. Kevadel ja suvel lõppes niigi lühike rahuaeg ning huthid asusid võitlusse nii valitsuse kui ka valitsust toetavate hõimude vastu.

  Kui 2011. aastal araabiamaalima meeleavaldused ja rahutused levisid Jeemenisse, taandus põhjaosas konflikt tagaplaanile. Keskvalitsuse võimu nõrgenedes on huthid suutnud karmistada kontrolli oma tegevuspiirkonnas Saada provintsis ning levida kaugemalegi. Kui 2013. aasta kevadel alustati rahvusliku pingelõdvenduskoosolekuga riigi põhiseadusest ja valimistest, soovisid huthid siiski osaleda.

  Konflikti tõttu on lahkunud oma kodudest vähemalt 3 140 000 inimest ja tuhanded on surma saanud. Vahendite nappuse ja liikumispiirangute tõttu on organisatsioonidel olnud raske neid aidata.

   

  Lõuna konflikt

  Peale 1994. aasta lühikest kodusõda on lõuna elanike rahulolematus kasvanud.  Aastal 2007 nõudsid  eruohvitserid paremat pensionit või uut töökohta. Varsti protestid levisid ja nõuti rohkem tööd, vähem korruptsiooni ja lõuna elanikele suuremat kasu naftatootmisest.

  Viimastel aastatel on Lõuna-Jeemenis olnud palju iseseisvust ja ka arreteeritute vabastamist nõudvaid meeleavaldusi, mille julgeolekujõud on vägivaldselt maha surunud. Enamjaolt on meeleavaldused olnud rahumeelsed, kuid viimastel aastatel on inimesed olnud üha rohkem relvastatud.

  Meetmete karmimaks muutudes  on inimõiguste organisatsioonid mures ka vägivalla pärast.  2009. aasta lõpus ilmunud Human Rights Watchi raporti kohaselt on Jeemeni väed avanud tule ka relvastamata meeleavaldajate suunas, mis on toonud kaasa  surmajuhtumeid. Julgeolekujõud on korraldanud ka reide, kus piiratakse sõna- ja kogunemisvabadust ning arreteerinud tuhandeid.

  Kui Araabia kevad 2011. aastal Jeemenisse levis, surus valitsus vägivallaga maha rahutusi Lõuna-Jeemenis. Julgeolekujõud ründasid muuhulgas haiglaid, vägivallatseti arstide ja patsientide kallal. Valitsuse rünnakus hukkus ja sai vigastada palju meeleavaldajaid.

  Kaose levides on lõuna protestiliikumine kinnitanud kanda. Kui 2012. aasta alguses korraldati Jeemenis uued valimised, boikoteeris lõuna-liikumine neid.  Liikumine on endiselt killustunud ja  osa selle liikmetest on vägivaldsed. Valitsuse väed on olnud vägivaldsed nii meeleavaldajate kui relvastatud separatistide suhtes, inimesi on tapetud.

  2013. aasta kevadel muutus olukord pingelisemaks, kui lõuna-liikumine on boikoteerinud käimasoleva  rahvusliku pingelõdvenduskonverentsi vastu ning on korraldanud selle vastaseid meeleavaldusi.

   

  Terrorismivastane sõda

  Esimesed märgid al-Qaida olemasolust Jeemenis saadi aastal 2000, kui Ühendriikide sõjalaev USS Cole sai vigastada lõunas Adeni linnas tehtud enesetapurünnakus ja 17 USA sõdurit sai surma.

  Järgnevatel aastatel tegid Jeemen ja USA tihedat koostööd al-Qaida leidmiseks ning tundus, et organisatsioon nõrgenebki. Kuid, eriti peale 2006. aasta veebruari tuli uus vägivallapuhang, kui  23 olulist al-Qaida sõjaväelast põgenes Jeemeni vanglast. Enamik neist tvõeti kinni, ent paar pääsenut said liikumise juhiks.

  2009.  aastal Saudi-Araabiast põgenenud ning Jeemenis redutavad al-Qaidan liikmed lõid ametlikult Araabia poolsaare al-Qaida, mis on võtnud vastutuse mitmete pommirünnakute eest Jeemenis ja Saudi-Araabias.

  Liikumine on põhjustanud ka globaalset ohtu, mis on pannud läänemaailma vaatama Jeemeni poole.  2009. aasta  jõulude esimesel pühal üritas  nigeeria mees õhku lasta Amsterdamist Detroiti sõitva lennuki, kuid ebaõnnestus.

  Ülekuulamisel väitis mees, et on õhkulaskmise väljaõpet saanud Jeemenis ja hiljem tunnistas, et AQAP oli plahvatuskatse taga. Juhtum tekitas hirmu, et Jeemenist on saanud uus sõjaväelaste väljaõppekeskus.

  Jeemen on vastanud al-Qaida ähvardustele relvadega ja aastal 2010 rahutused suurenesid, eriti riigi lõunaosas. Samal ajal on ka USA olnud endisest tugevamini haaratud Jeemeni võitlustesse, muuhulgas pakkudes luure ja väljaõppetoetust. Ühendriigid korraldavad Jeemenisse ka mehitamata raketirünnakuid.

  Araabia kevade meeleavaldused ja nendest põhjustatud rahutused Jeemenis on tugevdanud al-Qaida ja sellega sidemeid omavate islmistide võimu riigis, sest nad on suutnud keerulist olukorda enda huvides ära kasutada. Aastal 2011 vallutasid slamistid mitu Lõuna-Jeemeni linna. Kevadel teatas AQAP, et on rajanud kohaliku haru nimega Ansar al-Sharia.

  Kui Jeemen 2012. aasta veebruaris sai uue presidendi, on võitlus al-Qaida ja teiste islamistide vastu ägenenud. Kevadel algas suuroperatsioon, mille tulemusena ka USA on suurendanud rünnakuid islamistide vastu. Kasutusele on võetud kõvemad meetmed: USA president Barack Obama on andnud CIA luureorganisatsioonile loa rünnata ka siis, kui sihitav isik ei ole kindel.  Jeemeni president Hadi on omalt poolt öelnud, et kiidab isiklikult heaks kõik USA rünnakud Jeemenisse, erinevalt eelmisest presidendist Saleh’ist, kes avalikult seda heaks ei kiitnud.

  Rünnakute käigus on surma saanud arvukalt tsiviilisikuid ja just selle tõttu arvataksegi, et poolehoid islamistidele kasvab. Rühmad täidavad ka keskvalitsuse jäetud auke Jeemenis. Nad parandavad teid, taastavad elektrit, jagavad toiduaineid ning valvavad korda.

  2012. aasta suvel õnnestus Jeemeni ja USA armeedel võita islamistidelt tagasi mitmeid linnu. 2013. aastal on Ühendriigid jätkanud õhurünnakutega.

  Inimõigusete organisatsioon Amnesty International avaldas 2012. aasta detsembris raporti, mille kohaselt Jeemeni Abyani provintsis oli al-Qaida ja valitsuse vahelise konflikti ajal „inimõiguste katastroof”. Al-Qaida loodud  Ansar al-Sharia rakendas julmi karistusvõtteid ning muuhulgas hukkas inimesi ilma kohtuprotsessita. Valitsus omakorda tulistas elurajoone.

  Vägivalla eest põgenes umbes 250 000 inimest. 90 protsendil on õnnestunud naasta kodudesse.

   

  Araabiamaade agitatsioon Jeemenis

  Lääne-Saharast ja Tuneesiast alguse saanud meeleavaldused jõudsid Jeemenisse 2011. aasta jaanuari alguses, kui opositsiooni esindajad kutsusid rahvast protestima valitsuse vastu. Veebruariks avaldasid juba kümned tuhanded inimesed meelt Sana’s. Kokkupõrgetes julgeolekujõudude ja meeleavaldajate vahel suri suur hulk inimesi, kelledest osad lasti maha valitsuse täpsuslaskjate poolt. Vägivald suurenes järgnevate nädalate jooksul ning valitsus kasutas tulirelvi üha sagedamini, kuigi meeleavaldused olid peamiselt rahumeelsed. Osa riigi hõimujuhtidest ning armee komandöridest läksid üle meeleavaldajate poolele.

  Aprillis Pärsia lahe araabiamaade läbirääkijate abiga saavutati poliitiline relvarahu, kui president Saleh lubas loobuda võimust 30 päeva jooksul. Kui Saleh taganes oma lubadusest, algasid rahutused pea kohe. Meeleavalduste vägivaldne mahasurumine levis lõunasse, kus julgeolekujõud kasutasid meeleavaldajate maharahustamiseks raketiheitjaid.

  Juunis kokkupõrked opositsiooni ja valitsuse vahel arenesid avalikuks tulistamiseks Jeemeni pealinnas. Tuhanded inimesed põgenesid vägivalla eest. President Saleh sattus pommirünnaku ohvriks ja ta lennutati raskelt vigastatuna Saudi-Araabiasse. Jeemen oli kaose äärel.

  Saleh saabus taagsi riiki alles septembris, kui USA soovitas tal võimult taanduda. Poliitiline olukord rahunes 2011. aasta lõpupoole, kui president Saleh lubas lõpuks tagasi astuda saades puutumatuse, mida on peetud vastuoluliseks rahvusvahelise seadusega. Jaanuaris 2012 loobus ta võimust ja lahkus riigist. Uueks presidendiks valiti veebruaris ainus kandidaat Abd-Rabbu Mansour Hadi.

  Sellega ei ole siiski riigi olukord lahenenud – vaatlejate sõnul ei olnud Salehi lahkumine lahendus, vaid alles eelmäng. Salehi liitlased on endiselt tähtsatel ametikohtadel ja meeleavaldused on jätkunud, eriti pealinnas Sana’as. Teisalt on osad meeleavaldajatest nõudnud Salehi naasmist võimule.

  Hadi on üritanud nõrgendada Salehi võimu. 2012. aasta kevadel vallandas ta Salehi liitlasi julgeolekuametitest. 2013. aasta kevadel vallandas ta Salehi poja riiklikult ametikohalt, Jeemeni armee eliitosakonna juhataja ametikohalt ning siirdas veel kaks Salehi sugulast noormeest julgeolekujõudude ametikohtadelt.

  Kevadel 2013, peale kuudepikkust viivitamist, alustati Jeemenis taas rahvuslike rahuläbirääkimistega, milles osales üle 500 erineva poliitilise rühmituse. Eesmärgiks on luua uus põhiseadus ning valmistuda 2014. aasta veebruari valimisteks.

  Lõuna iseseisvusliikumine on tugevalt seisnud rahukõneluste vastu ja selle tugevaim tiib on keeldunud ka nendes osalemast. Teine boikoteerija on Nobeli rahupreemia laureaat Tawakkul Karman, kelle sõnul ei ole piisavalt kaasatud noorte ja naiste esindajaid.  Veel nõuab ta vangide vabastamist, reformi  julgeolekujõudude hulgas ning meeleavaldajate surmade uurimist, nagu Jeemeni võimujaotamise lepingus oli ette nähtud.

  Jeemeni olukord on viimasel ajal tõusnud esile ka Soomes. 2012. aasta. detsembris rööviti Jeemeni pealinnas Sana’as kaks Soome ja üks Austria kodanik. Inimröövi taga võis olla nii al-Qaida kui ka kohalikud hõimud, kelle jaoks lääne tsiviilelanike pantvangi võtmine on traditsiooniline teenimisvahend. Kuid kestnud läbirääkimiste tulemusena vabastati pantvangid mais.

   

  Humanitaarkriis

  Jeemeni rahvaülestõusus sai surma ligi 2 000 inimest  ja tuhandeid haavata. Inimõiguste organisatsioonide kohaselt on inimõiguste olukord riigis nõrk. Julgeolekujõud on meeleavaldajate vastu kasutanud vägivalda ning sadu inimesi on surma saanud ka relvastatud kokkupõrgetes. Ka väljaspool valitsust tegutsevaid rühmitusi nagu Ansar al-Sharia on süüdistatud inimõiguste rikkumises.

  ÜRO sõnul vajavad  ligi pooled Jeemeni elanikest  humanitaarabi toiduainete, meditsiini, vee ja sanitaartingimuste osas. Üle miljoni lapse kannatab pideva alatoitumise käes. Pooled abivajajatest on pidevas näljahädas. Sellest hoolima oli rahvusvahelisest hädaabi pöördumisest saadud  2013. aasta juunis kokku vaid kolmandik..

  Riigis on ka ligi 340 000 ümberasujat. Suur osa neist on põhja konflikti eest põgenejad, kuid ka lõuna al-Qaida vastane sõda on sundinud inimesi oma kodudest lahkuma. Relvastatud rühmitused värbavad enda hulka ka lapsi.

Bahrein:

2011. aasta Bahreini rahutused

2011. aasta Bahreini rahutused algasid veebruaris mõjutatuna Tuneesiast alanud ja suurt osa Araabia riikidest haaranud revolutsioonilisest lainest. Bahreini meeleavalduste esmaseks nõudmiseks oli šiiidi enamusele suuremate poliitiliste ja muude õiguste tagamine sunniitliku vähemuse poolt valitsetud riigis. 17. veebruari öösel ründasid valitsusjõud protestijate laagrit Manama Pärliväljakul. Inimohvreid kaasa toonud rünnaku järel asusid protestijad nõudma lõppu kuningas Hamadi võimule.

14. märtsil toodi riiki Pärsia lahe Araabia riikide koostöönõukogu sõjaväe- ja politseijõud, päev hiljem kuulutas kuningas kolmeks kuuks välja erakorralise olukorra.

Rahutused suruti vägivaldselt maha. Valitsus karistas protestijatele abi osutanud meditsiinitöötajaid.

Juuni lõpus asutati Kuninglik Sõltumatu Uurimiskomitee veebruaris ja märtsis juhtunu uurimiseks. Komiteelt oodatakse raportit oktoobri lõpuks.

Kuningriik säilis, kuid inimesed said vabamaks ja valitsus sai vabamaks.

Omaan:

2011. aastal puhkesid üle riigi Araabia kevade pärituultes rahutused, mis tõid kaasa ka üksikud inimohvrid. Olukord lahenes riigisektoris suure palgatõusu ja kümnete tuhandete riigipalgaliste töökohtade loomisega. Poliitilisi vabadusi esitasid vaid paar meeleavaldust ning olukord rahunes kiiresti. Laiendati tasuta kõrghariduse omandamise võimalusi.

Jordaania:

Kuningriik on säilinud. Riigis toimusid kokkupõrked riigi jõustruktuuride (kuningriiklaste) ja demokraatiameelsete mässuliste vahel. Kokkupõrgetes on ka surmasaanuid. Kuningas on pidanud rahva survel vähemalt kaks korda valitsust vahetama.

Maroko:

Maroko on kuningriik ja riigipea on kuningas. Praegune valitseja, nii araabia kui berberi juurtega Mohammed VI, on rahva hulgas väga populaarne. Ta on läbi viinud arvukalt haridust, tervishoidu, naiste õigusi ja teisi teemasid puudutavaid reforme ning Marokost saanud üks läänelikumaid Aafrika riike. Tema autoriteet ja berberi kultuurile omane vaoshoitus on ka üks põhjustest, miks Maroko jäi puutumata ülejäänud araabia maailma raputanud niinimetatud araabia kevadest ja sellest välja kasvanud konfliktidest ning on siiani piirkonna stabiilseim ja turvalisim riik. Araabia kevade tõttu vahetusid riigis mitmed valitsused. Riiki reformiti läänelikumaks ja suurendati inimeste vabadusi ja õigusi.

Kuveit:

Toimusid meeleavaldused. Riigis vahetus peaminister ja parlament. Tekkis konflikt, kus ühel poolel oli politsei ja valitsus ning teisel poolel erakond Populaarne Liikumise blokk, sotsialistid, liberaalid. Pärast valimisi loodi valitsus, mis üsna kiiresti kodanike poolt kukutati. Kuningale ei meeldinud parlament, kus oli vähe tema vaadete pooldajaid. Ta pani parlamenti enda vaadete pooldajaid rohkem kui vastaseid ning see koos ühe erakonna juhi vahistamisega tekitasid protestimeeleavaldused mida valitsus proovis maha suruda. Reformiti riigi sotsiaalpoliitikat.

Mauritaania:

Toimusid rahvarahutused, mis viisid riigi juhtkonna vahetumiseni.

Saudi-Araabia:

Toimusid meeleavaldused, mis suruti jõuga maha. Inimeste vabadused suurenesid. Tekkis eraettevõtlus.

Liibanon:

Toimusid laialdased valitsusvastased meeleavaldused, mis viisid riigi sotsiaalpoliitilise süsteemi reformimiseni. Riigi lõunaosas käis võitlus terroriorganisatsiooni vastu.

Lääne-Sahara:

Toimusid meeleavaldused. Loodeti saada riigile rahvusvahelist tunnustust, kuid see jäi tulemata. Maroko väed aeti riigist välja. Praeguseks ajaks ei valitse seda ala keegi. Maroko võim sinna ei ulatu ja Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi (ehk Lääne-Sahara) võim piirdub mõne linnaga.

Araabia Ühendemiraadid:

Toimusid väikesed meeleavaldused.

Katar:

Kirjutati luuletus, mis algatas araabia kevade. Araabia riigid lõpetasid suhted Katariga, sest ta olevat toetanud islamiäärmuslasi. 

Üritab revolutsiooni ennetada toetades vaheldumisi nii valitsusi (diktaatoreid) kui mässulisi (rahvast).

100 head sõna lapsele tunnustuseks ja rõõmuks

Nagu pealkiri juba ütleb, siis on sellel pildil 100 head sõna lapsele, tema tunnustamiseks ja rõõmuks.

Võrtsjärve ökosüsteemiteenused

Pilt on tehtud 2020. aasta suvel Võrtsjärve ääres kalandusmuuseumis.

Black Dahlia

Elizabeth Shorti elulugu

Varajane lapsepõlv

Mia Kirshner mängib Elizabeth Lühikest, 2006.

Elizabeth Short sündis 29. juulil 1924 Hyde Pargis, Massachusettsis. Vahetult pärast lapse sündi kolisid tema vanemad pere Massachusettsi osariiki Medfordi. Elizabethi isa Cleo Short tegeles elavate minigolfiradade kavandamise ja ehitamisega. Kui 1929. aastal tabas suurt depressiooni, hülgas ta oma naise Phoebe Shorti ja oma viis tütart. Cleo jätkas oma enesetapu võltsimist, jättes oma tühja auto silla lähedusse, mis viis ametivõimude arvates, et ta on hüpanud allpool asuvasse jõkke.

Phoebe jäeti depressiooni raskete aegadega toime tulema ja ta pidi viis tüdrukut omaette üles kasvatama. Oma pere toetamiseks töötas Phoebe mitu tööd, kuid enamik Lühikese pere rahast tuli riigiabist. Ühel päeval sai Phoebe kirja Cleost, kes oli kolinud Californiasse. Ta vabandas ja teatas Phoebele, et soovib tema juurde koju tulla; naine aga keeldus teda uuesti nägemast.

Elizabeth, tuntud kui Betty, Bette või Beth, kasvas üles ilusaks tüdrukuks. Talle öeldi alati, et ta nägi välja vanem ja käitus küpsemana, kui ta tegelikult oli. Ehkki Elizabethil olid astma- ja kopsuprobleemid, pidasid sõbrad teda ikkagi väga elavaks. Elizabeth sai kinnitust filmidele, mis olid Lühikese perekonna peamine taskukohase meelelahutuse allikas. Teater võimaldas tal põgeneda tavalise elu rabeduse eest.

Kuidas teised teda kirjeldaksid?

Elizabeth Short, oktoober 1946.

"Bette oli kui portselanist Hiina nukk, millel olid kaunid silmad - mõelge neile kui sinistele, kuid mõnikord muutuvad need sõltuvalt kantavast värvist ja muutuvad rohekaks." - Anna Dougherty, Medfordi klassivend

"Proua. Lühike oli teiste tüdrukutega väga range. Nad kolisid umbes 1937. aastal külalisõdede ühingu kõrval asuvasse kolmekorruselisse majja, kuid Bette polnud nende kolimise ajal nendega kaasas. Ta oli TB-ga laste suvelaagris. " - Eleanor Kurz, Medfordi naaber ja sõber

„Ta oli alati sõbralik, pole kunagi sõnade pärast kaotanud. Ja see polnud ainult see, et ta oli nii ilus. Ilusaid tüdrukuid on palju. Seal oli midagi muud. Ta oli keegi, keda teile meeldis vaadata, sellised tüdrukupoisid võivad hiilida, aga kui ta sinuga räägiks, oleks ta keelega seotud. Ja see tema jalutuskäik. Seda ei pandud. Ta kõndis seda teed alati, isegi juunioride arvestuses. Arvasin alati, et kui tal oleks klaas vett peas, ei tilkaks ta tilkagi. " - Bob Pacios, Medfordi naaber ja klassivend

“Bette oli hea, armas, naljakas, ei takerdunud, alati peatus ja vestles, pani sind tundma. Ja milline jalutuskäik. Veoautojuhid ja mehed vahtisid teda tänaval kõndides. Oli ime, et Salemi tänaval mööda kõndides polnud enam veoautoõnnetusi. Ta tundus lihtsalt nii graatsiline, kuid pilkupüüdev, midagi vaadata. ” - Dorothy Hernon, Medfordi naaber

“Dottie [Elizabethi õde], Bette ja mina olime filmitähtedeks. Me kõik olime filmitähtedest sisse põimitud, tähed rabasid. Kulutatud tunnid rääkisid filmistaaridest, Hollywoodisse minekust. Esinesime laval lühikese esiküljega. Igal reedel, niipea kui laululehed ilmusid, kogunesime oma raha, saime uusimad lehed ja veetsime tunde lauldes. Bette jäljendas Deanna Durbini. Kõndis nagu tema, rääkis nagu tema ja minu silmis laulsid tema moodi. ” - Eleanor Kurz, Medfordi naaber ja sõber

“Ta juuksed olid väga tumedad, mustad. Talle meeldis imetleda ... Kellelgi polnud temast halbu mõtteid. Mulle ta lihtsalt meeldis ... Kui te nägite Bette Shortsi, ei saanud te teda unustada. ” - Emma Pacios, Medfordi naaber ja sõber

---

Teekond Californiasse

Kui Elizabeth oli vanem, pakkus Cleo residentuuri koos temaga Californias, kuni ta suutis leida töö. Elizabeth oli varem töötanud restoranides ja teatrites, kuid ta teadis, et tahab Californias kolides olla staar. Filmihuvilistest ajendatuna pakkis Elizabeth oma asjad kokku ja asus 1943. aasta alguses elama Cleosse Californias Vallejoosse. Ei läinud palju aega, enne kui nende suhted pingesse läksid. Tema isa pani teda laiskuse, halva majapidamise ja tutvumisharjumuste pärast karjuma. Lõpuks viskas ta Elizabethi välja 1943. aasta keskel ja naine oli sunnitud enda eest võitlema.

Elizabeth taotles tööd kassapidajana Postimehe vahetuses Camp Cooke'is. Teenindajad märkasid teda kiiresti ja ta võitis iludusvõistlusel “Camp Cooke Camp Cutie” tiitli. Elizabeth oli aga emotsionaalselt haavatav ja abielus pitseeritud püsiva suhte järele meeleheitel. Levis levik, et Elizabeth ei olnud “kerge” tüdruk, kes hoidis teda kodus enamasti kuupäevadel asemel. Ta muutus Camp Cooke'is ebamugavaks ja lahkus sõbranna juurde, kes elas Santa Barbara lähedal.

Elizabeth Shortsist tehtud ekraanipilt, 23. september 1943.

Selle aja jooksul, 23. septembril 1943. aastal oli Elizabeth ainus seadustega kursis. Ta oli väljas sõprade seltskonnaga restoranis väljas, kuni omanikud politsei kutsusid. Elizabeth oli toona alaealine, nii et talle tehti broneering ja talle tehti sõrmejäljed, kuid seda ei laaditud kunagi. Politseinikul oli temast kahju ja ta korraldas, et Elizabeth saadetakse tagasi Massachusettsi. Ei läinud kaua enne seda, kui Elizabeth naasis Californias, seekord Hollywoodis.

Los Angeleses kohtus Elizabeth piloodiga, kelle nimi oli leitnant Gordon Fickling, ja armus. Ta oli seda tüüpi mees, keda ta oli otsinud, ja tegi kiiresti plaane temaga abielluda. Kuid kui Fickling Euroopasse saadeti, siis tema plaanid peatusid.

Elizabeth Short ja Matt Gordon, millalgi aastatel 1943–1945.

Elizabeth võttis paar modelleerimistööd, kuid tundis end oma karjääri suhtes siiski heidutatuna. Ta läks tagasi ida poole, et veeta pühad Medfordis, enne kui elas Miami sugulaste juures. Ta alustas teenindajate kohtingut, abielu oli tal endiselt meeles ja armus taas pilooti, ​​seekord nimega major Matt Gordon. Ta lubas pärast Indiasse saatmist temaga abielluda. Gordon tapeti aga tegevuses, jättes Elizabethi südame veel kord südamesse. Elizabethil oli leinaperiood, kus ta rääkis teistele, et Matt oli tegelikult olnud tema abikaasa ja et nende laps suri sünnitusel. Kui ta hakkas taastuma, üritas ta naasta oma vanasse ellu, pöördudes oma Hollywoodi sõprade poole.

Üks neist sõpradest oli Gordon Fickling, tema endine poiss-sõber. Nähes teda Matt Gordoni võimaliku asendajana, hakkas naine talle kirjutama ja kohtus temaga Chicagos, kui ta oli mõni päev linnas. Varsti kukkus ta tema jaoks peaga jälle üle pea. Elizabeth nõustus temaga Long Beachis liituda, enne kui ta kolis tagasi Californiasse, et jätkata oma unistuse täitmist filmides.

Elizabeth lahkus Los Angelesest 8. detsembril 1946, et minna bussiga San Diegosse. Enne lahkumist oli Elizabeth väidetavalt millegi pärast mures. Elizabeth oli viibinud Mark Hanseni juures, kes ütles järgmist, kui teda 16. detsembril 1949 Frank Jemisoni poolt küsitleti.

Frank Jemison: "Kui ta elas kantslerikorterites, tuli ta teie majja tagasi ja sai meile?"

Mark Hansen: „Ma ei näinud teda, aga ta istus seal ühel õhtul, kui ma koju lebasin, Anniga umbes kell 5.30, kell 6.00 - istus ja nuttis ning ütles, et peab sealt minema. Ta nuttis hirmust - ühte ja teist, ma ei tea. ”

Sel ajal kui Elizabeth San Diegos viibis, sõbrunes ta noore naisega, kelle nimi oli Dorothy French. Dorothy oli asteekide teatri vastutüdruk ja oli leidnud, et Elizabeth magas pärast õhtust etendust ühes istmes. Elizabeth ütles Dorothyle, et lahkus Hollywoodist, kuna näitlejannaks oli töö leidmine sel ajal aset leidnud näitleja streikidega keeruline. Dorothy tundis temast kahetsust ja pakkus talle paariks päevaks ema koju jääda. Tegelikult päädis Elizabeth seal magamisega üle kuu.

---

Tema lõpupäevad

Elizabeth tegi prantsuse pere jaoks vähe majapidamistöid ja jätkas hilisõhtul pidutsemis- ja tutvumisharjumusi. Üks meestest, keda ta armus, oli Robert “Red” Manley, Los Angelese müügimees, kellel oli kodus rase naine. Manley tunnistas, et teda meelitas Elizabeth, kuid väitis, et ta ei maganud temaga kunagi. Kaks neist nägid teineteist paar nädalat sisse ja välja ning Elizabeth palus tal sõita tagasi Hollywoodi. Manley nõustus ja valis ta Prantsuse majapidamisest 8. jaanuaril 1947. Ta maksis selle öö eest tema hotellituba ja läks koos temaga peole. Kui nad kahekesi hotelli tagasi jõudsid, magas ta voodil ja Elizabeth magas toolil.

Biltmore hotell vaatega Pershingu väljakule, Los Angeles, 1927.

Manley kohtus 9. jaanuari hommikul ja naasis hotelli keskpäeva paiku Elizabethi valima. Ta rääkis talle, et naaseb Massachusettsi, kuid kõigepealt oli tal vaja kohtuda oma abieluõega Hollywoodi Biltmore'i hotellis. Manley juhatas ta sinna, kuid ei kleepunud. Tal oli kohtumine kell 6:30 P.M. ega oodanud Elizabethi õe saabumist. Kui Manley viimati Elizabethi nägi, tegi ta hotelli fuajees telefonikõnesid.

Manley ja hotelli töötajad olid viimased, kes nägid Elizabeth Shortit elusana. Los Angelese politseiosakonna teatel nägi teda pärast 9. jaanuari 1947 ainult Elizabethi tapja. Ta oli kadunud kuus päeva Biltmore'i hotellist, enne kui tema surnukeha leiti 15. jaanuari 1947 hommikul vabadest partiidest.

Kuritegevuse stseen

Hommik, mida mäletada

Betty Bersinger, kuupäev teadmata.

15. jaanuar 1947 oli Los Angelese jaoks külm ja tuhm hommik. Kohalik perenaine Betty Bersinger lahkus kodust Nortoni avenüü linnas Leimerti pargi osas. Ta suundus kingaremonditöökoda ja viis oma kolmeaastase tütre endaga kaasa. Kui nad kaks kõndisid mööda tänavat ja lähenesid Nortoni ja 39. nurgale, möödusid nad paljudest kõnniteedega piirnevatest vabadest partiidest. Kui II maailmasõda tabas, oli Inglite linnas areng aeglustunud. Kuna sõda oli lõppenud alles poolteist aastat varem, oli ehituse taaskäivitamine aeglane. See jättis partiid hüljatud ja jubedaks, mis pani Betty juba hommikul äärepealt seisma.

Sel ajal, kui Betty kõnniteel kõndis, märkas ta umbrohu hulgas midagi valget. Ta ei mõelnud sellest alguses kuigi palju, kuna paljud inimesed viskavad vabadesse partiidesse prügikasti. Objektile pilku tehes arvas ta esialgu, et keegi on poest mannekeeni visanud. Välja visata tundus veider ese ja veelgi kummalisem oli see, et mannekeen oli poolitatud. Betty jätkas kõndimist, kuid miski juhtis ta tähelepanu mannekeenile. Lähemal uurimisel mõistis ta, et mannekeen polnud üldse mannekeen - tegelikult oli naine pooleks lõigatud. Betty andis paanikasse sattunud kilju ja viis tütre õudse vaatepildi juurest eemale. Ta tormas kiiresti lähedalasuva maja juurde politsei kutsuma.

Ohvitserid Frank Perkins ja Will Fitzgerald saabusid sündmuskohale mõne minuti jooksul. Kui nad märkasid pooleks lõigatud naise palja keha, suutsid nad Betty Bersingeri juttu kinnitada ja kutsusid kohe varundamist.

Elizabeth Short pärast seda, kui politsei kattis tema keha kuriteopaigal riidega, vägivallatundemärkideta surnukeha, 15. jaanuar 1947.

Los Angelese politseiosakond märkis, et naise surnukeha näis olevat poseeritud. Naine lamas selili, üle õlgade üles tõstetud käed, jalad olid sirutatud väändunud näitamisega. Tema kehas olid jaotustükid ja hõõrdumised ning tema suu oli viilutatud, et naeratust kõrva vahelt laiendada. Uurijad arvasid, et ta oli mitu päeva randmete, pahkluude ja kaela köiejälgede tõttu kinni seotud ja piinatud. Tema alasti keha oli pooleks lõigatud, täpselt talje kohal.

Naise kehal ei olnud verd ja ka tema all oleval rohul polnud verd. Uurijad tegid kindlaks, et ta pidi olema tapetud mujal, puhastatud verest ja visatud vabasse partiisse üleöö.

Detektiiv leitnant Jesse Haskins kirjeldas surnukeha seisundit, kui ta esimest korda kuriteopaigale jõudis:

„Keha lebas peaga põhja poole, jalad lõuna poole, vasak jalg oli viis tolli kõnniteest läänes… Keha lamas näoga ülespoole ja maha lõigatud osa kihutati umbes kümme tolli, ülemise osa poole. kere alumisest osast… seal oli rehvirada otse vastu tee äärekivi ja seal oli see, mis sellel rehvimärgil näis olevat võimalik verine kanna märk; ja väga madalal äärekivil oli üks verepunkt; ja sõiduteel lamas tühi pabertsemendi kott ja sellel oli ka veretilk… See oli toodud mujalt mujalt. Keha oli puhas ja näis olevat pesta.“

Kuigi LAPD pidi tapmisi sageli uurima, muutis selle juhtumi kohutav olemus selle peamiseks prioriteediks. Lihtsalt mitte iga päev leiti naine kõnnitee kõrval kaheks lõigatud. Kapten John Donahoe määras juhtumile kaks vanemdetektiivi: detektiivseersant Harry Hansen ja detektiiv Finnis Brown.

Selleks ajaks, kui Hansen ja Brown said oma korraldused ja sündmuskohale saabusid, olid uudised õudse mõrva kohta juba levinud. Kuritegevuse koht oli reporterite, fotograafide ja uudishimulike pealtvaatajate seltskonnaga. Hansen oli raevukas, et tsiviilisikud ja hooletud ametnikud trampisid kuriteopaiga ja hävitasid asitõendeid, nii et ta käskis üldsusel ala viivitamatult puhastada. Samal ajal kui detektiivid kuriteopaiga uurisid, toimetati naise surnukeha Los Angelese krahvkonda. LAPD soovis teda võimalikult kiiresti tuvastada. Nad tõstsid tema sõrmejäljed ja pidid neid turvaliselt FBI peakorterisse Washingtonis, D.C. Kuid tollal aset leidnud tugevad talvetormid võisid tuvastamisnõude edasi lükata kuni nädalaks. See oli liiga palju aega, et raisata tapmisjuurdluseks.

---

Ohvri tuvastamine

Elizabeth Shorti sõrmejäljed.

Ajakirja The Herald-Express tegevtoimetajat abistav Warden Woolard oli nõus LAPD-d nende uurimisel abistama. Ajaleht oli hiljuti ostnud uut tehnoloogiat nimega “Soundphoto”. Woolard arvas, et ta võib kasutada naise sõrmejälgede FBI-le saatmiseks seadmeid “Soundphoto”. Kui Woolard rääkis LAPD kapten Jack Donahoe'ga oma ideest, käivitati see kohe.

Kui sõrmejäljed esmakordselt FBI-le edastati, ei saanud neid lugeda. Herald-Expressi fotograaf Russ Lapp soovitas neil enne uuesti FBI-sse saatmist labori protsess ümber pöörata ja kasutada väljatrükke negatiividena. Samuti puhus Lapp väljatrükke kuni 8 × 10, mis tegi neist piisavalt suured, et FBI spetsialistid saaksid neid selgelt lugeda. Nende loetavate väljatrükkidega tuvastas FBI ohvrina kahekümne kaheaastase Elizabeth Shorti. Niipalju kui nad teadsid, oli ta viimati elanud Santa Barbaras ja töötanud sekretärina Camp Cooke'is.

---

Koroneri aruanne

Kuni FBI tuvastas Elizabeth Shorti, uuriti tema keha koroneri kabinetis. Lahkamisel ilmnesid näole ja pähe mitu pitsitust. Kehal polnud spermat, kuna tapja oli keha puhtaks pesnud. Tema häbemepiirkonnast tehti arvukalt ristlõikega lõikeid ja häbememokad olid käsitsi eemaldatud. Suurem osa tekitatud kahjudest näis olevat olnud surmajärgne, sealhulgas ohvri keha lõhestamine talje kohal. Ametlik surmapõhjus oli „aju põrutusest ja näo limaskestadest tingitud hemorraagia ja šokk“.

Elizabeth Shorti surmatunnistus, mille kohaselt oli tema otsene surmapõhjus „verejooks ja šokk“ aju põrutuse ja näo lõhede tõttu.

---

Juurdlus algab

Herald-Expressil oli juhtumi kohta teavet ja LAPD oli kannatanu tuvastanud. Paberi ja LAPD sümbiootiline suhe hakkas aga nihkuma. Ajakirja The Herald-Express omanik William Randolph Hearst oli uskumatult jõukas ja tal olid stabiilsed ajakirjanikud, kes avastasid müügivihjeid ja väärtuslikke tõendeid Elizabeth Shortsi juhtumi kohta. Ta oli nõus seda olulist teavet LAPD-le jagama - hinna eest. Hearst tegi ettepaneku, et The Herald-Express jätkaks vihjete uurimist ja talle antaks ainuõigus ning LAPD-l oleks juurdepääs kogu teabele, mille reporterid paljastasid. Ehkki LAPD kapten Donahoe ei olnud nende tingimustega eriti rahul, oli ta juhtumi kohta teabe saamiseks meeleheitel ja võttis pakkumise vastu.

Herald-Expressi ümberkirjutamise mees Wayne Sutton määrati Elizabeth Shortsi ema Phoebe Shorti asukohaks Massachusettsi osariigis Medfordis. Sutton leidis kiiresti Phoebe ja seejärel kästi tal anda talle teada oma tütre surmast.

Phoebe Short, kuupäev teadmata.

Sutton teadis aga, et kõigepealt on vaja hankida teavet Elizabeth Shortsi kohta. Tema ema oleks tõenäoliselt Elizabethist teabe edastamiseks liiga raputatud, kui ta oleks talle alguses kohutavad uudised avaldanud. Sutton sai Elizabeth Shorti kohta teavet, viidates, et ta oli võitnud Los Angeleses iludusvõistluse. Phoebe armastas rääkida oma ilusast tütrest ja oli nõus rääkima Suttonile kõike, mida ta teada tahtis. Kui ta oli oma teabe kätte saanud, käskis Suttoni boss tal öelda Phoebele jõhker tõde.

Phoebe Short ei uskunud teda. Ta ei saanud aru, et tütar oli surnud, mõrvamisest rääkimata. LAPD pidi võtma ühendust kohalike Medfordi politseiametnikega ja saatma nad lühikesele elukohale, et rääkida Phoebe'ile isiklikult, enne kui ta uudised vastu võtab.

Herald-Express sai varsti anonüümsete teadete ja näpunäidetega, millest mõned osutusid kasulikeks. Üks anonüümne helistaja rääkis ajakirjanikele, et Elizabeth hoidis enda ja oma sõprade fotoalbumeid pagasiruumis. Chicagost Los Angelesse toimetades oli pagasiruum kadunud; The Herald-Express otsustas selle siiski ümber paigutada. Nad leidsid selle Greyhound Expressi jaamas Los Angelese kesklinnas. Nad saaksid lõpuks illustreerida Elizabeth Shortsi lugu fotodega endast, oma sõpradest ja armukestest.

17. jaanuaril 1947 ilmus The Herald-Expressi esilehele Elizabeth Shorti foto. Ajaleht oli teda nimetanud „Black Dahliaks” - nimeks, mis püsib endiselt alles seitsekümmend aastat hiljem.

Juurdlus jätkub

Tapja analüüsimine

Black Dahlia juhtumi uurijatel oli Elizabeth Shortsi tapja kohta kaks peamist teooriat. Üks oli see, et Elizabeth polnud oma tapjaga enne surma kohtunud ja teine teooria oli see, et ta tundis teda juba varem. Politsei veenis viimast varianti Elizabethi surnukehal esinevate moonutuste tõttu, mis olid isikliku vendetta märgid.

FBI kriminaalprofiil ja autor John Douglas arvasid, et tapja pidi Elizabethi hästi tundma ja oli temaga emotsionaalselt kiindunud. Surnukehale kohutav vägivald ja surnukeha avalikule väljapanekule jätmine viitaks sellele, et tapja soovis, et maailm näeks Elizabeth Shortsi ja õiguserikkumisi, mida ta uskus, et ta oli temaga teinud.

Dr De River väljaspool Highland Parki vanglat 12. jaanuaril 1949.

Teises katses tapja meelt analüüsida püüdis The Herald-Express välja dr Paul De Riveri eksperdiarvamuse juhtumi kohta. De River kirjutas paberile sarja artikleid, millest järeldati, et tapja oli sadist, kes soovis domineerida Elizabeth Shorti üle. Ta soovitas: “Tapmisepisoodi ajal oli tal võimalus hankida mõjusid kahest allikast - omaenda jõutundest ja teise vastupanu ületamiseks. Ta oli peremees ja ohver ori ”.

Samuti vihjas De River, et tapja võis olla nekrofiil. Ta ütles: "Samuti tuleb meeles pidada, et seda tüüpi sadistidel on uudishimu ülirikkuses ja nad veedavad tõenäoliselt palju aega oma ohvritega pärast seda, kui elutark on vilkunud ja surnud".

---

Saabuvad tõendid

Üks Herald-Expressi kätte saadud Black Dahlia kirju, kuupäev teadmata.

23. jaanuaril 1947 sai eksamineerija kõne mehelt, kes väitis end olevat Elizabeth Shortsi tapja. Ta ütles toimetajale J. H. Richardsonile, et ta on ärritunud sellega, kuidas lugu paberites räägiti. Oma pakkumise tõendamiseks pakkus ta Elizabeth Shortsi asjad paberile. Kontrollija sai järgmisel päeval anonüümselt saatjalt ajakirjaväljalõigete vormistatud paketi ja kirja. See pakett sisaldas Elizabeth Shortsi sünnitunnistust, visiitkaarte, fotosid ja aadressiraamatut, mille kaanel oli nimi “Mark Hansen”. Mark Hansenist, kes oli varem lubanud Elizabeth Shortil tema juurde jääda, sai tema mõrvas peamine kahtlusalune.

Elizabeth Shortsi käekott ja kinga leiti prügikastist samal päeval, kui The Examiner selle paki kätte sai. Need esemed leiti vaid mõne miili kaugusel vabadest partiidest, kuhu Elizabethi surnukeha oli viidud. Need esemed tuvastas Robert M. “Punane” Manley, enne kui LAPD teda enam kahtlustatavana ei näinud. See võis olla tapja peamine viga. Tõenäoliselt ei uskunud ta, et esemeid seostatakse Elizabeth Shortsi mõrvaga, kuid need olid siiski olemas. Esemete asukohast selgus, et tapja asus suure tõenäosusega jalutuskäigu kaugusel nii vabanenud partiist kui ka piirkonnast, kuhu asjad olid maha visatud.

Varsti hakkas Los Angelese eri ajalehtede kontoritesse, sealhulgas The Herald-Expressi ja The Examinerisse, levima rohkem kirju. Nendes kirjades olid ajalehtede ja ajakirjade väljavõtted, mis olid kooskõlas esimese kirja, mille politsei sai koos Elizabeth Shortsi asjadega, ilmumisega. Ühes neist The Herald-Expressile saadetud kirjadest oli kirjas: “Ma annan Dahlia tapmise juhul, kui saan 10 aastat. Ärge proovige mind leida. ”

Üks eksamineerijalt laekunud Black Dahlia kirjast, kuupäev teadmata.

LAPD sai Elizabeth Shortsi juhtumi jaoks palju anonüümseid näpunäiteid, peamiselt kõnede vormis. Enamik neist näis siiski petlikena. Saabunud kirjad anti ajalehtede kontoritest üle LAPD-le. Mõni neist kirjadest sai ka Los Angelese ringkonnaprokurör, kes suunas need seejärel LAPD-le. Need kirjad näisid olevat pärit mõrvarilt ja tundus, nagu ta üritaks LAPD detektiivide ära kiusata. Tema sõnumid olid sageli keerulised ja segased, põhjustades detektiividele palju aega nende dešifreerimiseks. Kõik LAPD-le saadetud andmed (sealhulgas kirjad, Elizabeth Shortsi turvakaart ja fotod) olid loputatud bensiiniga, mistõttu kohtuekspertiisi läbiviijad ei suutnud tõenditest sõrmejälgi maha võtta. Paljud kirjad näisid samuti andvat valeandmeid, tuginedes viisile, kuidas uurijad neid dešifreerisid, ega olnud Black Dahlia juhtumi lahendamisel eriti abiks.

Kahtlustatavad

Meeleheitel autojuht

Tänu sellele, kuidas Elizabeth Short lõigati puhtalt kaheks, oli LAPD veendunud, et tema mõrvaril on mingisugune meditsiiniline väljaõpe. FBI 25. veebruari 1947. aasta kirja kohaselt: 

„ELIZABETH SHORT'i keha lahtilõikamise viis on osutanud võimalusele, et mõrvar oli inimene, kes on meditsiinitöös mõnevõrra kogenud. Los Angelese politseiosakond on võtnud endale kohustuse otsida kahtlustatavaid nii piirkonna meditsiini- ja hambakoolides kui ka teiste tudengite seas, kellel on inimese anatoomiaga midagi pistmist. ”

Lõuna-California ülikool täitis LAPD-d ja saatis neile nimekirja oma meditsiiniüliõpilastest. Seda näitab FBI 6. märtsi 1947. aasta kiri:

17. jaanuaril 1947 ilmus The Herald-Expressi esilehele Elizabeth Shorti foto. Paber oli teda nimetanud „Mustaks Daaliaks” - nimeks, mis püsib endiselt alles seitsekümmend aastat hiljem.

Esimene, keda kahtlustati Elizabeth Shortsi mõrvas, ei kuulunud siiski nende meditsiinitudengite hulka. Tema nimi oli Robert “Red” Manley. Manley oli üks viimaseid inimesi, kes nägi Elizabeth Shortit elusana. Kuna tema 14. ja 15. jaanuari alibi oli kindel ja kuna ta läbis kaks valedetektori testi, laskis LAPD ta minema.

---

Algsed kahtlusalused

Musta Dahlia juhtumi keerukuse tõttu kohtlesid esialgsed uurijad kahtlustatavana kõiki inimesi, kes tundsid Elizabeth Shortsi. 1947. aasta juuniks oli politsei töötanud läbi ja likvideerinud seitsekümmend viis kahtlusalust. Detsembriks 1948 olid detektiivid kaalunud kokku 192 kahtlustatavat.

Umbes kuuskümmend inimest tunnistas Elizabeth Shortsi mõrvas süüdi, kuid Los Angelese ringkonnaprokurör pidas elujõulisteks kahtlusalusteks vaid 22 inimest.

Need, kellel on rasvases kirjas nimetus, on ka praeguses kahtlusaluste nimekirjas.

• Mark Hansen
• Carl Balsinger
• C. Welsh
• Sergeant “Chuck” (name unknown)
• John D. Wade
• Joe Scalis
• James Nimmo
• Maurice Clement
• A Chicago police officer
• Salvador Torres Vera (medical student)
• Doctor George Hodel
• Marvin Margolis (medical student)
• Glenn Wolf
• Michael Anthony Otero
• George Bacos
•  Francis Campbell
• “Queer Woman Surgeon”
• Doctor Paul DeGaston
• Doctor A.E. Brix
• Doctor M. M. Schwartz
• Doctor Arthur McGinnis Faught
• Doctor Patrick S. O’Reilly

---

Praegused kahtlusalused

Kui mõnele algsest kahekümne kahest kahtlustatavast tehti allahindlus, on tekkinud ka uusi kahtlustatavaid. Erinevad autorid ja eksperdid on arutanud järgmisi kahtlustatavaid ning neid peetakse praegu Musta Dahlia mõrvas peamisteks kahtlusalusteks.

Vastavatele lehtedele liikumiseks klõpsake igal nimel.

• Walter Bayley
• Norman Chandler
• Leslie Dillon
• Ed Burns
• Joseph A. Dumais
• Mark Hansen
• George Hodel
• George Knowlton
• Robert M. “Red” Manley
• Patrick S. O’Reilly
• Jack Anderson Wilson

 BLACK DAHLIA

1947. aasta Elizabeth Shorti mõrv

Silmapaistvad teooriad

Võimalik sarimõrvar

Suzanne Degnan, kuupäev teadmata

6-aastane Suzanne Degnan rööviti tema kodust Chicagos 1946. aasta jaanuaris. Mõni päev hiljem anonüümse näpunäite põhjal leidis politsei läheduses asuvas kanalisatsioonis osa tema eemaldatud kehast. Algselt arreteeriti tema mõrva eest koristaja Hector Verburgh, kes elas Degnansis. Chicago politsei väitis, et nad olid tema juhtumi lahendanud; Verburgh vabastati mitu päeva hiljem süüdistuseta. Hiljem määrati talle 1948. aastal 20 000 dollarit valearreteerimise ja politsei jõhkruse eest.

William Heirens arreteeriti 1946. aasta suvel sissemurdmise eest Degnani naabruses. Heirensi arutati Degnani mõrva pärast, enne kui ta end lõpuks tappa tunnistas. Ta oli seotud kahe täiendava mõrvaga alates 1945. aastast kohtuprotsessi ajal ning mõisteti süüdi ja mõisteti Illinoisi karistussüsteemis kolmeks järjestikuseks eluajaks.

William Heirens, kuupäev teadmata

Teoreetiliselt arvatakse, et Elizabeth Shortsi mõrval võib olla seos selle 1946. aasta mõrvaga ja kuueaastase Suzanne Degnani lahkamisega. LAPD kapten Donahoe avaldas avalikult, et tema arvates võisid kaks mõrva olla seotud. Elizabeth Shortsi surnukeha leiti Norton Avenüüst, kolm ruutu Degnan Boulevardist läänes. Degnan oli noore tüdruku Suzanne perekonnanimi. Samuti näis olevat sarnasusi Degnani väljamakseteate kirjutatud töö ja Black Dahlia juhtumis saadud kirjade vahel. Mõlemas töös kasutati suurtähtede ja väiketähtede segu. Näiteks sisaldas Degnani noot lauset: “Blaze This FoR heR SAFTY”. Mõlemad sisaldasid ka võrdlevat, deformeerunud tähte P ja neil oli täpselt sama moodi ajakirjaväljalõigetest moodustatud sõna. Nii Suzanne Degnan kui ka Elizabeth Short olid eraldatud ja verd tühjendatud.

Kui William Heirens teenis Degnani mõrva eest elu vanglas, kahtlustavad mõned, et ta võis tappa ka Elizabeth Shortsi. See pole aga võimatu, kuna Heirens teenis vangla ajal, kui 15. jaanuar 1947 ümber veeres. Teised teoreetivad, et Heirens oli mõlemas mõrvas süütu ja et tõelist sarimõrvarit ei mõistetud kunagi süüdi.

---

Võimalik politsei varjamine

Agness Underwood, kuupäev teadmata.

Agness Underwood oli The Herald-Expressis olnud kaksteist aastat, kui tabas Black Dahlia juhtumit. LAPD tapmisdetektiiv-leitnant Ray Giese produtseeris Agnessit Elizabeth Shortsi juhtumi suunas, samal ajal kui LAPD jätkas juhtmete otsimist. Agness kajastas esimese Elizabeth Shortsi mõrvas vahistatud kahtlustatava Robert M. “Punase” Manley intervjuu. Lugu “Punane” räägib oma lugu romantikast koos “Dahliaga” jooksis väljaandes The Herald-Express ja Agness sai selle järgi joone.

Manleyga vestlusele järgnenud hommikul võeti Agness äkki juhtumist. Tema juhtumile määramiseks kulus kaks päeva; siiski tõmmati ta peaaegu kohe uuesti juhtumist lahti. See aeg oli püsiv. Agness oli šokeeritud, kui ta määrati selle asemel linna laua taha. Lõppude lõpuks oli ta olnud üks esimesi naisi, kes juhtis Ameerika Ühendriikide suurlinna päevalehes linna toimetusi.

Üks teooria, miks Agness Black Dahlia juhtumist eemaldati, on see, et ta oli liiga lähedal Elizabeth Shortsi mõrva tõe väljaselgitamisele. Kui LAPD oleks püüdnud tapjat kaitsta, oleks võinud nad teda ülendada, et ta hoiduks juhtumi lõpetamisest eemal.

Kakskümmend üks vandekohtunikku moodustasid osa Elizabeth Shortsi kohtuasja suurest žüriist.

Politsei varjamise teooriat käsitleti ka 1949. aastal, kui Black Dahlia juhtum oli veel lahtine. Suur žürii kutsuti kokku 1949. aasta alguses, et uurida Elizabeth Shortsi mõrvu ja hinnata politsei korruptsiooni või varjamise võimalust. Kahekümne ühel vandekohtunikul polnud kahtlustatavat süüdistust Elizabeth Shortsi mõrvas. Esitatud tõenditega nimetasid nad peamise kahtlustatavana Leslie Dilloni. Kuid Dillonile ei esitatud kunagi süüdistust. Ehkki leidus palju kaudseid tõendeid, et teda pidada Elizabethi mõrvariks, oli kahel põhjusel teda kohtu alla andmata.

Esimene põhjus oli see, et Dillon oli ebaseaduslikult kinni peetud, ja teine ​​põhjus - konkreetsete tõendite puudumine. Kui kohtuprotsess tegelikult aset leiab, olid mõned tunnistajad nõus kohale tulema ja ütlevad, et Dillon viibis mõrva ajal San Franciscos. LAPD arvas, et neil tunnistajatel puudub usaldusväärsus ja nad ei tahtnud, et nad veenksid žüriid Dilloni süütuses.

1949. aasta suure žürii raport leidis politsei korruptsiooni kohta järgmist.

"Taunitavad tingimused, mis osutavad mõne maakonna õiguskaitseorganite korruptiivsele tegevusele ja üleastumisele ... murettekitavalt suurenenud lahendamata mõrvade arv ... jurisdiktsioonivaidlused ja armukadedus õiguskaitseasutuste seas."

Kuni tänaseni pole suur žürii kunagi Elizabeth Shortsi mõrvas kahtlustatavatele süüdistusi esitanud. Suure žürii järeldused tõid siiski esile politsei korruptsiooni laviini kõrgeimal kohal. Armukadedus ja salastatus olid LAPD liikmete seas tavalised, mistõttu juhtumite teavet ei edastatud sageli õigesti. LAPD sai kogu süsteemis häiringut, sealhulgas politseiülem Clemence Horralli vallandamise LAPD-st.

Gettysburgi lahinguväli

Gettysburgi lahinguväli (USAs, Pennsylvania osariigi Adamsy maakonnas Gettysburgi nimelises linnas) oli koht, kus 1. kuni 3. juulini 1863. aastal toimus Gettysburgi lahing, mida peetakse Ameerika kodusõja pöördepukntiks. 1863. aastal oli Gettysburg väikelinn 2400 elanikega. Praeguseks on lahinguväli osaliselt kattunud elamurajooniga, kuigi ühte osa hoitakse alles ajaloolise sõjanduspargina. Ka Gettysburgi surnuaia asemel oli kunagi lahinguplats.

Ingliskeelses wikipedias leidub artikkel

Gettysburgi lahinguväli kohta

Gettysburgi lahinguväli jääb Washingtonist poolteise tunni autosõidu kaugusele põhja pool. Gettysburgi lahing on suurim ja ohvriterikkaim lahing, mis Ameerika mandreil kunagi peetud.

1863. aastal

Gettysburg asus maantevõrgustiku keskel, mis ühendas mitmeid teisi lähedalasuvaid linnasid, seepärast oli see ootuspärane koht kahe armee kohtumispaigaks.

Pärast lahingut oli kohalikel elanikel ja Potomaci armeel kohutav ülesanne: lahinguväljale jäi enam kui 7000 surnud meest ning abi pidi andma veel 30 000 haavatule. Surnud sõdurite ja loomakorjuste hais oli kohutav. Arstiabi andmiseks ehitati linnast ida poole Camp Lettermani nimeline telklinnak. Enamus surnukehi maeti sinnasamasse, kuhu nad lahingu ajal kukkunud olid.

Nädal pärast lahingut külastas Gettysburgi Pennsylvania kuverner Andrew Curtin, lootuses leida Uniooni pool sõdinud Pennsylvania veteranid ja neile korralikud matused korraldada. Külaskäik lõppes siiski lihtsalt kõigile Uniooni eest surnutele austuse avaldamisega.

Lahinguväli täna

Kuigi suur osa endisest lahinguväljast on nüüd elamute alla jäänud, säilitatakse osa sellest sõjanduspargina. Park võtab enda alla 2400 hektarit, seal on üle 1400 monumendi ning parki külastab iga aasta umbes 2 miljonit turisti.

Kummitused endisel lahinguväljal

Paljude praeguste hoonete asemel oli 1863. aastal lahinguväli. Seega on ka paljud surnud maetud otse praeguste majade alla.

Gettysburg, Pennsylvania, on üle 100 aasta üle ujutatud paranormaalse tegevuse aruannetega. Haavatud sõdurite fantastilistest hüüetest elutähtsate ilminguteni on paljud Gettysburgi külastajad puudutanud selle kummitavat minevikku.

Gettysburg oli koht, kus Konföderatsioon ja liidu armeed kokku tulid 1. juulil 1863. Lahing oli kolmepäevane verevool, mis muutis ameerika ajalugu igaveseks. Kui kahur suitsutas, võitsid liidu sõdurid, kuid ligi 5000 hobust ja 50 000 meest surid või surid. Paljud Konföderatsiooni sõdurid ei saanud kunagi nõuetekohast matmist. Nüüd, rohkem kui 14 aastakümmet hiljem, võivad need rahulikud vaimud Gettysburgis ikka veel alles olla.

See ajalooline linn on koduks üllatavale arvule fotograafias salvestatud fantoomivormidele, sealhulgas kummitusele, mis tundub olevat Konföderatsiooni kindral Robert E. Lee.
Daniel Lady talu
Daniel Lady talu kasutati Konföderatsiooni armee välihaiglas. Sõdurid, kes kannatasid suurtükiväe haavade pärast - palju rindkere haavandeid ja kadunud jäsemeid - viidi põllumajandusettevõttesse, et elada või kannatada oma elu viimaste hetkedega. Talu ja ait nägid oma kohutavalt õudust. Kindral Isaac Ewelli ja tema 10 000 korpuse kummitused väidetavalt kummitavad talu.
Cashtown Inn
Just kaheksa miili lääne pool väikestest linnadest oli Cashtown Inn koht, kus esimene sõdur tapeti Gettysburgi kodusõja kampaania ajal. Praegused omanikud usuvad, et neil on tõendeid oma kummaliste külastajate kohta. Jack Paladinol ja tema abikaasal on pildid aastatel 1987 kuni 2007 kummalistest orbsest ja skelettidest, mis ilmuvad nende fotodel. Hr Paladino sõnul on tema ja tema külalised kuulnud nende osakaalu uksed. Nad on näinud ka tulede sisse- ja väljalülitamist ning uste lukustamist ja vabastamist.
Gettysburg hotell
Gettysburgi hotelli ajalugu on täis lugusid jubedatest kummitustest. Hotelli tantsusaal on tantsinud naise kummitus. Paranormaalsed uurijad usuvad, et liidu sõjaväelane James Culbertson, ettevõtte K, Pennsylvania Reserves, vaatas endiselt hotelli ümber.
Baladerry Inn
Kuigi Baladerry Inn pakub suurepäraseid vaateid maapiirkonnale, annab see mõnikord külastajatele kohutava pilgu elule pärast surma. Haiglateedel asuv võõrastemaja oli liidu välihaiglas Gettysburgis toimuva lahingu teise päeva jooksul. Omanik Suzanne Lonky on kogunud kümneid lugusid ja fotosid oma külaliste kummitustest. Meedio näib, et võõrastemaja näib olevat kummitavad lähedal asuva tennisevälja all maetud konföderatsioonimehed.
Ghost Train
Turistid saavad ka 90-minutilise sõidu Ghost Trainil - ainus kummitusreis Gettysburgis, mis viib külastajad üle kogu tegeliku lahinguvälja. Üks ekskursiooni jutuvestjatest ütleb, et ta ja reisijad on sigarite suitsu lõhna tundnud ja näinud rongis rändavate sõdurite hingi või rööbaste lähedal sõitmist ajaloolises lahinguväljal.