kolmapäev, 8. märts 2023

Kuldse osariigi tapja

Kuldne osariigi tapja on Ameerika sarimõrvar, sarivägistaja, sissemurdja ja endine politseiametnik, kes pani Californias ajavahemikul 1974–1966 toime vähemalt 13 mõrva, üle 50 vägistamise ja üle 100 sissemurdmise. Joseph James DeAngelo Jr (sündinud 8. novembril 1945) on Ameerika Ühendriikide mereväe veteran ja töötas korrakaitses aastatel 1973–1979. Ta tunnistas end süüdi Kuldse Riigi Tapja 13 mõrvas 2020. aasta juunis. Ta oli vastutav vähemalt kolme kuriteokoosseisu eest kogu Californias, millest igaühel tekkis ajakirjanduses erinev hüüdnimi, enne kui ilmnes, et need pani toime sama kurjategija. Ta alustas sissemurdjana (Visalia Ransacker) enne kolimist Sacramento piirkonda, kus teda tunti kui idapiirkonna vägistajat ning mis oli seotud töömeetoditega täiendavate rünnakutega Contra Costa maakonnas Stocktonnis ja Modesto linnas. Hiljem oli ta Lõuna-California kuritegude poolest tuntud kui Original Night Stalker (hiljem sai Richard Ramirez hüüdnime "Night Stalker"). Ta pettis ja ähvardas ohvreid ja politseid rõvedate telefonikõnede ja võimaliku kirjaliku suhtluse kaudu.

Sündinud

Joseph James DeAngelo Jr.

8. november 1945 (vanus 74)

Bath, New York, USA

Muud nimed

Idapiirkonna vägistaja

Original Night Stalker

EARONS

East Side vägistaja

Visalia Ransacker

East Bay vägistaja

Teemantõlme tapja [1] [2] [3]

Amet

Pensionärist politseinik

Kõrgus

1,7 m kaugusel 10 jalga

Abikaasa (d)

Sharon Marie Huddle

(m. 1973; div. 2019)

Lapsed

3 tütart

Süüdimõistvad otsused

Mõrvad ja inimröövid

Üksikasjad

Ohvrid

Mõrvatud 13+

Vägistatud 50+

120+ sissemurdmist

Kuritegude ulatus

1974–1986 (kui DeAngelole ei omistata rohkem kuritegusid)

Riik

Ameerika Ühendriigid

osariik (gid)

California

arreteerimise kuupäev

24. aprill 2018

Aastakümneid kestnud uurimise käigus kustutati mitmed kahtlusalused DNA tõendite, alibide või muude uurimismeetodite abil. 2001. aastal näitasid DNA-testid, et idaosa vägistajad ja Original Night Stalker olid samad isikud, andes talle monarhi EARONS (eer-onz). Juhtum oli oluline tegur California DNA andmebaasi loomisel, mis kogub kõigi Californias süüdistatavate ja süüdimõistetud isikute DNA-d ja mida on külmetuse korral lahendamise tõhususe osas nimetatud vaid Virginia omadest. Teadlikkuse tõstmiseks, et tabamata tapja tegutses kogu Californias, nimetas krimikirjanik Michelle McNamara 2013. aasta alguses nime Kuldse Osariigi Tapja.

Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) ja kohalikud õiguskaitseorganid pidasid 15. juunil 2016 pressikonverentsi, et teatada uuendatud üleriigilisest ettevõtmisest, pakkudes 50 000 dollari suurust tasu tema vallutamise eest. 24. aprillil 2018 süüdistasid võimud 72-aastast DeAngelot kaheksa kriminaalkorras esimese astme mõrvas, tuginedes DNA tõenditele. Täpsemalt tuvastasid uurijad kohtuekspertiisi geneetilise generatsiooni abil DeAngelo perekonna liikmed. See oli ka esimene teadaanne, mis ühendas Visalia Ransackeri kuriteod DeAngeloga. Seoses California 2017. aasta eelse vägistamisjuhtumite aegumistähtajaga ei saa DeAngelot süüdistada 1970. aastate vägistamises, kuid ta süüdistati teda 2018. aasta augustis 13 seotud inimröövi ja -röövi katses. 29. juunil 2020 tunnistas DeAngelo end süüdi mitmes mõrvas. DeAngelo pidi osana vaidlustatud lepingust tunnistama ka kuritegusid, milles teda ametlikult süüdistatud ei olnud, sealhulgas vägistamisi.

Joseph James DeAngelo Jr

DeAngelo sündis 8. novembril 1945 New Yorgis Bathis USA armee seersant Joseph James DeAngelo Sr.-le ja Kathleen Louise Bosankole. Tal on kaks õde ja vend, kes kõik on temast nooremad. Sugulane teatas, et kui DeAngelo oli 9 või 10-aastane, oli ta tunnistajaks, et kaks õhumeest vägistasid tema 7-aastast õde Lääne-Saksamaa laos, kus perekond sel ajal asus.

Aastatel 1959–1960 õppis ta Ranches Cordovas Millsi keskkoolis. Alates 1961. aastast õppis ta Folsomi keskkoolis, millelt ta sai 1964. aastal GED-tunnistuse. Mängis kooli nooremkoolide pesapallimeeskonnas.

DeAngelo liitus USA mereväega 1964. aasta septembris ja teenis 22 kuud Vietnami sõja ajal ristlejate USS Canberra

ja USS Piemonte kahjukontrollina. Alates augustist 1968 osales DeAngelo Sierra kolledžis Rocklinis, Californias; ta on lõpetanud kiitusega politseiteaduse siduskraadi.

Mais 1970 kihlus DeAngelo Sierra kolledži klassijuhataja Bonnie Jean Colwelliga, kuid tema sõnul katkestas ta suhte. Uurijad usuvad, et see võib olla seotud rünnaku ajal kurjategija ütlusega: "Ma vihkan sind, Bonnie!".

1971. aastal õppis ta Sacramento Riiklikus Ülikoolis, kus ta omandas bakalaureusekraadi kriminaalõiguses. Hiljem võttis ta pärast kraadiõpet ja politsei täiendõppe Visalia Sequoias'i kolledžis, seejärel läbis 32-nädalase politseipraktika Roseville'i politseiosakonnas.

1973. aasta maist kuni 1976. aasta augustini oli ta Exeteris (Visalia lähedal umbes 5000 inimese suuruses linnas) sissemurdmisüksuse politseinik, kes oli kolinud Citrus Heightsist. 1976. aastaks oli DeAngelo ülendatud seersandiks ja ta juhtis Exeteri politseiosakonna programmi "Ühine rünnak sissemurdmise vastu". Seejärel teenis ta Auburnis augustist 1976 kuni juulini 1979, kui ta arreteeriti haamri ja koera tõrjuva poevarguse eest; ta mõisteti kuuekuulise katseajaga ja vallandati oktoobris.

1973. aasta novembris abiellus ta Placeris (nüüd tuntud kui Loomis) Sharon Marie Huddle'iga. 1980. aastal ostsid nad maja Citrus Heightsis, kus ta lõpuks arreteeriti. Huddle sai advokaadiks 1982. aastal ja neil oli kolm tütart, kellest kaks sündisid Sacramentos ja üks Los Angeleses, enne kui paar lahus 1991. aastal. Juulis 2018 esitas Huddle abielulahutuse. Nad lahutati 2019. aastal.

Tema tööhõive ajalugu 1980ndatel pole teada. 1990. aastast kuni pensionini 2017. aastal töötas ta veoautode mehaanikuna Save Mart Supermarketite turustuskeskuses Roseville'is. Ta arreteeriti 1996. aastal bensiinijaamas toimunud vahejuhtumi tõttu; süüdistus jäeti rahuldamata.

Tema vennapoeg ütles, et DeAngelo tõi juhuslikult idaosas asuva vägistaja vestlustesse algsete kuritegude ajal. Naabrid teatasid, et DeAngelo tegeles sageli valju ja rumalate puhangutega. Üks naaber teatas, et tema pere sai DeAngelolt telefonisõnumi, kus ähvardati haukunud koera tõttu "surmakoorem välja anda". Vahistamise ajal elas ta tütre ja lapselapse juures.

Kuriteod

Piirkondlikud kaardid California

Kuldse riigi tapjale omistatud rünnakute kaart

DNA tõendusmaterjal seob Kuldse Riigi tapja kaheksa mõrvaga Goleta, Ventura, Dana Pointi ja Irvine'is; veel kaks Goleta mõrva, millel puuduvad DNA-tõendid, on seotud töömeetoditega. Uurijad kahtlustavad, et sama tapja osales veel kolmes mõrvas: kahes Rancho Cordovas ja ühes Visalias. Kurjategija pani enam kui 50 vägistamist ka California maakondades Sacramento, Contra Costa, Stanislaus, San Joaquin, Alameda, Santa Clara ja Yolo lisaks sadadele sissemurdmiste, varguste, vandalismi, piilumise, jälitamise ja uisutamine.

Visalia Ransacker (aprill 1974 - detsember 1975)

Pikalt kahtlustati, et Kuldse Riigi Tapjaks saanud kurjategija treenimiskoht oli Visalia, Californias (ehkki varasemad Visalia kuriteod pärinevad juba 1973. aasta maist ja muud spreeglid, nagu näiteks Nüüd kahtlustatakse, et ka 'Cordova Cat Burglar' või 'Exeter Ransacker', samuti pärast McGoweni tulistamist aset leidnud sissemurdmised on seotud.). Arvatakse, et Ransacker on 20 kuu jooksul vastutanud ühe mõrva ja umbes 120 sissemurdmise eest. Enamik Ransackeri tegevusi hõlmas majadesse sissemurdmist, omanike valduste läbimist (või vandaalitsemist), naiste alusrõivaste laialipillutamist, müntide ja väheväärtuslike või isiklike asjade varastamist, jättes sageli rahatähed ja muud väärtuslikud esemed tähelepanuta."

2018. aasta aprilli lõpus teatas Visalia politseiülem, et kuigi DeAngelot Keskorgu juhtumitega ei seostata DNA-d, on tema osakonnal muid tõendeid, millel on uurimisel oma roll, ning et ta oli "kindel, et Visalia Ransackeril on vangistatud. “Ehkki sissemurdmiste aegumistähtajad on aegunud, DeAngelole esitati ametlik süüdistus 13. augustil 2018 Claude Snellingi esimese astme mõrvas 1975. aastal. Aastal 2020 tunnistas DeAngelo süüdi Claude Snellingi mõrvas, kinnitades, et ta oli Visalia Ransacker.

Idapiirkonna vägistaja (juuni 1976 - juuli 1979)

Arvatakse, et Kuldse Riigi tapja kolis Sacramento piirkonda, arenedes murdvargusest vägistamiseni 1976. aasta keskel.

Kuriteod keskendusid algselt Sacmicast ida pool asuvatele Carmichaeli, Citrus Heightsi ja Rancho Cordova tolleaegsetele kinnistamata aladele. . Tema algne tegutsemisviis oli jälitada öösel keskklassi naabruskondi, otsides naisi, kes olid üksi ühekorruselistes kodudes, tavaliselt kooli, oja, raja või muu avatud ruumi lähedal, mis võimaldaks kiiret põgenemist. Teda nähti mitu korda, kuid ta põgenes alati; ühel korral ta tulistas ja haavas tõsiselt noort jälitajat.

Enamik ohvreid oli enne rünnakuid näinud (või kuulnud) nende peal asuvat jälitajat ja paljud olid kogenud sissetungimist. Politsei uskus, et kurjategija viib enne rünnatava kodu valimist läbi ulatusliku uurimise sihtpiirkonnas - uurib aknaid ja uuristab hoovis. Usuti, et ta sisenes mõnikord tulevaste ohvrite kodudesse, et avada aknad, maha laadida relvad ja istutada ligatuurid hilisemaks kasutamiseks. Ta helistas tulevastele ohvritele sageli, isegi mitu kuud ette, et õppida nende igapäevaseid rutiine.

Ehkki ta sihtis algselt naisi üksi kodudes või lastega, eelistas kurjategija lõpuks paaride ründamist. Tema tavapärane meetod oli sisse tungida läbi akna või lükandklaasist ukse ja äratada magavad sõitjad taskulambiga, ähvardades neid käsipüstoliga. Seejärel seoti ohvrid ligatuuridega (sageli kingapaeltega), mille ta leidis või tõi endaga kaasa, pandi silmad kinni ja pandi kinni ribadeks riputatud rätikutega. Naissoost ohver oli tavaliselt sunnitud oma meessoost kaaslase siduma enne, kui ta oli seotud. Sidumised olid sageli nii tihedad, et ohvrite käed olid pärast lahti sidumist tundideks tuimad.

: 434 Ta lahutas paari, ladestades sageli meessoost selga nõusid ja ähvardades tappa maja kõik inimesed, kui ta neid kuulis. Ta kolis naise elutuppa ja vägistas teda sageli korduvalt, mõnikord mitu tundi.

Kurjategija veetis vahel tunde kodus kappe ja sahtleid rüüstades, köögis toitu süües, õlut joomas, vägistas naist uuesti või seadis täiendavaid ähvardusi. Mõnikord arvasid ohvrid, et ta lahkus majast enne, kui ta "pimedusest hüppas". Kurjategija varastas tavaliselt esemeid, sageli isiklikke esemeid ja väheväärtuslikke esemeid, kuid mõnikord sularaha ja tulirelvi. Seejärel hiilis ta minema, jättes ohvrid ebakindlaks, kas ta oleks lahkunud. Arvati, et kurjategija pääseb jalgsi läbi mitme hoovi ja kasutab siis koju või autosse jalgrattaga, kasutades laialdaselt parke, kooliaedu, ojapeenart ja muid avatud kohti, mis hoidsid teda tänavalt eemal.

Vägistaja tegutses Sacramento maakonnas esimestest rünnakutest juunis 1976 kuni maini 1977. Pärast kolmekuulist pausi tabas ta septembris lähedal asuvas San Joaquini maakonnas, enne kui naasis Sacramentosse kõigi teiste rünnakute jaoks, välja arvatud üks järgnevast kümnest rünnakust. Vägistaja ründas 1978. aasta suvel viis korda Stanislausi ja Yolo maakonnas, enne kui jälle kolmeks kuuks kadus. Seejärel kolisid rünnakud oktoobris peamiselt Contra Costa maakonda ja kestsid 1979. aasta juulini.

Vägistamised:

Reede, 18. juuni 1976, kell 4:00 Rancho Cordova, Sacramento

2 Laupäev, 17. juuli 1976, 14:00 Del Dayo dr, Carmichael, Sacramento

3 Pühapäev, 29. august 1976 kell 15:20 Rancho Cordova, Sacramento

4 Laupäev, 4. september 1976 11:30 p. Citrus Heights, Sacramento

5 Teisipäev, 5. oktoober 1976 kell 18:45 Citrus Heights, Sacramento

6 Laupäev, 9. oktoober 1976, 4:30 Rancho Cordova, Sacramento

7 Esmaspäev, 18. oktoober 1976 14:30 Del Dayo dr, Carmichael, Sacramento

8 Esmaspäev, 18. oktoober 1976, kell 11:00. Rancho Cordova, Sacramento

9 Kolmapäev, 10. november 1976, 7:30 p. Greenback Ln., Citrus Heights, Sacramento

10 laupäev, 18. detsember 1976 kell 7:00. Carmichael, Sacramento

11 Teisipäev, 18. jaanuar 1977 11:00 p. Glenbrook / College Green, Sacramento, Sacramento

12 Esmaspäev, 24. jaanuar 1977 12:00 Primrose dr, Citrus Heights, Sacramento

13 Esmaspäev, 7. veebruar 1977 kell 18.45 Crestview Drive ja Madison Ave., Citrus Heights, Sacramento

14 kolmapäev, 16. veebruar 1977 kell 10:30 p. Riponi kohus, Sacramento

15 Teisipäev, 8. märts 1977 4:00 Robertson ja Whitney Ave., Sacramento, Sacramento

16 Reede, 18. märts 1977 10:45 p. Rancho Cordova, Sacramento

17 Laupäev, 2. aprill 1977 3:20 Madison ja Main Ave., Orangevale, Sacramento

18 Reede, 15. aprill 1977, 2:30 Madisoni ja Manzanita avenüü, Crestview, Sacramento

19 Teisipäev, 3. mai 1977, kell 15:00 Glenbrook / Greens College, Sacramento, Sacramento

20 Neljapäev, 5. mai 1977 kell 14:40 Orangevale, Sacramento

21 Laupäev, 14. mai 1977 3:45 Greenback Ln. ja Birdcage St., Citrus Heights, Sacramento

22 Teisipäev, 17. mai 1977 13:30 Liivabaari ring, Del Dayo dr, Carmichael, Sacramento

23 Laupäev, 28. mai 1977 13:00 Neljas parkway, Lõuna piirkond, Sacramento, Sacramento

24 Teisipäev, 6. september 1977 13:30 Lincolni külast läänes, San Joaquin

25 Laupäev, 1. oktoober 1977 13:30 La Riviera ja Tuolumne dr, Rancho Cordova, Sacramento

26 Reede, 21. oktoober 1977, kell 3:00 Elkhorni puiestee/Diablo dr, Foothill Farms, Sacramento

27 Laupäev, 29. oktoober 1977 13:45 Woodson Ave., Sacramento, Sacramento

28. Neljapäev, 10. november 1977 3:00 La Riviera dr Watt Ave. lähedal, Sacramento, Sacramento

29 Reede, 2. detsember 1977, kell 11:30 Brett ja Revelstoke dr Foothill Farms, Sacramento

30 laupäev, 28. jaanuar 1978 kell 10:15 p. Mähistee Walnut Ave. ida pool, Carmichael, Sacramento

31 laupäev, 18. märts 1978 kell 11:00. Parkwoods, Stockton, San Joaquin

32 Reede, 14. aprill 1978, kell 10:00. Seamas ja Riverside Aves., Lõuna-Sacramento, Sacramento

33 Esmaspäev, 5. juuni 1978 kell 14.30 Kirde-Modesto, Stanislaus

34 Kolmapäev, 7. juuni 1978, kell 15:55 UC Davis, Davis, Yolo

35 Reede, 23. juuni 1978 13:30 Kirde-Modesto Stanislaus

36 Laupäev, 24. juuni 1978, kell 15:15 Rivendell, Davis Yolo

37 Neljapäev, 6. juuli 1978, kell 14:50, Westwoodi osakond, Davis, Yolo

38 Laupäev, 7. oktoober 1978, kell 2:30 Concord, Contra Costa

39 Reede, 13. oktoober 1978, kell 4:30 Concord, Contra Costa

40 Laupäev, 28. oktoober 1978, kell 4:30 San Ramon, Contra Costa

41 Laupäev, 4. november 1978 kell 15.30 San Jose Santa Clara

42 Laupäev, 2. detsember 1978 4:30 San Jose, Santa Clara

43 Laupäev, 9. detsember 1978 14:00 Danville, Contra Costa

44 Esmaspäev, 18. detsember 1978 kell 18:30 San Ramon, Contra Costa

45 Teisipäev, 20. märts 1979 kell 5:00 Rancho Cordova, Sacramento

46 Kolmapäev, 4. aprill 1979 13:00 Fremont, Alameda

47 Laupäev, 2. juuni 1979, kell 11.30. Walnut Creek, Contra Costa

48 Esmaspäev, 11. juuni 1979 kell 4:00 Danville, Contra Costa

49 Esmaspäev, 25. juuni 1979 kell 4:00 Walnut Creek, Contra Costa

50 Neljapäev, 5. juuli 1979, kell 3:45 Danville

Mõrvad

Kahe noore mehe visandid, ühel vuntsid

Kahe Maggiore mõrvas kahtlustatava visandid

Sacramento noor paar, Matheri õhuväebaasi sõjaväepolitseinik Brian Maggiore ja Katie Maggiore jalutasid oma koeraga Rancho Cordova piirkonnas 2. veebruari 1978. aasta öösel lähedal, kus oli toimunud viis idapoolse vägistaja rünnakut. Maggiores põgenesid pärast vastasseisu tänaval, kuid nad jälitati ja lasti maha. Mõned uurijad kahtlustasid, et idapiirkonna vägistajad mõrvasid nad nende läheduse tõttu teistele rünnakutele ja läheduses leiti kingapael. FBI teatas 15. juunil 2016, et on kindel, et idaosa vägistajad mõrvasid Maggiores. 29. juunil 2020 esitas DeAngelo süüdistuse nende mõrvade toimepanemises.

Original Night Stalker (oktoober 1979 - mai 1986)

Vahetult pärast 5. juulil 1979 toime pandud vägistamist kolis idaranniku vägistaja Lõuna-Californias ja tabas oktoobris esmakordselt Santa Barbara maakonnas. Rünnakud kestsid 1981. aastani (üksik rünnak 1986) ja vägistaja hakkas oma ohvreid tapma. Ainult paar esimeses rünnakus jäid ellu, hoiatasid naabreid ja sundisid sissetungijat põgenema; teised ohvrid mõrvati tulistamise või varjamisega. Kuna idapiirkonna vägistajat polnud nende kuritegudega aastakümneid seostatud, tunti teda selles piirkonnas Öise Stalkeri nime all, enne kui ta sarimõrvari Richard Ramirezi endise hüüdnime alla sai, ümber Original Night Stalkeriks.

Mõrvad:

Esmaspäev, 1. oktoober 1979 Puudub (mõrvakatse; ründehaaval) kuninganna Ann Lane, Goleta, Santa Barbara

2 Pühapäev, 30. detsember 1979 Robert Offerman, Debra Manning Goleta, Santa Barbara

3 Neljapäev, 13. märts 1980 Charlene & Lyman Smith Ventura, Ventura

4 Teisipäev, 19. august 1980 Keith & Patrice Harrington Dana Point, Orange

5 Reede, 6. veebruar 1981 Manuela Witthuhn Irvine, Orange

6 Esmaspäev, 27. juuli 1981 Cheri Domingo, Gregory Sanchez Goleta, Santa Barbara

7 Pühapäev, 4. mai 1986 Janelle Cruz Irvine, Orange

1979

1. oktoobril tungis sissetungija sisse ja sidus Goleta paariga kinni.: 434 Ärevuses kuuldes teda ütlemas: "Ma tapan nad ära", : 435 üritasid mees ja naine põgenema, kui ta toast lahkus ja naine karjus. Mõistes, et häire on üles tõstetud, põgenes sissetungija jalgrattaga. Naabrimees (FBI agent) reageeris mürale ja jälitas vägivallatsejat, kes hülgas jalgratta ja noa ning põgenes jalgsi läbi kohalike tagaaedade.: 435 Rünnak oli hiljem seotud pakkumismehe ja mehitamise mõrvadega kingajälgede abil. ja nöörid, mida kasutati ohvrite köitmiseks.: 438

30. detsembril leiti 44-aastane Robert Offerman ja 35-aastane Debra Alexandra Manning Goletas Avenida Pequena osariigis asuvas Offermani korterelamus surnuks. Pakkumise pakkuja köited olid sidumata, mis näitab, et ta oli ründaja poole kaldunud. Naabrid olid kuulnud kuulipildujaid. Sündmuskohalt leiti suure koera käpajäljed, mis viisid spekulatsiooniteni, et tapja võis ühe endaga kaasa tuua. : 446 Samuti tungis tapja vabasse külgnevasse elukohta ja varastas jalgratta, hiljem leiti tänavalt hüljatud sündmuskohalt põhja pool, kompleksi kolmandast elukohast.

1980

13. märtsil leiti nende Ventura kodus mõrvatud 33-aastane Charlene Smith ja 43-aastane Lyman Smith; Charlene Smith oli vägistatud. Ohvrite surnuks peksmiseks kasutati maja küljelt pärit puupalgist pärit palki.: 440 Nende randmed ja pahkluud olid seotud drapeeringuga. 441 Ebatavaline hiinlane Charlene randmetel kasutati rombikujulist sõlme;: Sacramento idapiirkonna vägistajate rünnakutes täheldati sama sõlme 441, millest vähemalt üks kinnitatud juhtum oli avalikult teada. Seetõttu anti mõrvarile lühidalt nimi Diamond Knot Killer.

19. augustil leiti 24-aastane Keith Eli Harrington ja 27-aastane Patrice Briscoe Harrington Dana Pointi Niguel Shores'i alevikus asuvas Cockleshell Drive'is oma kodus surnuks pekstud. Samuti oli vägistatud Patrice Harrington. Ehkki oli tõendeid Harringtonsi randmete ja pahkluude sidumise kohta, sündmuskohalt ei leitud ligatuure ega mõrvarelva. Harringtonid olid nende surma ajal olnud abielus kolm kuud. Patrice oli Irvine'i õde ja Keith UC Irvine'i meditsiiniüliõpilane. Keithi vend Bruce kulutas hiljem ligi 2 miljonit dollarit California Proposition 69 toetamiseks, lubades DNA kogumist kõigilt California kurjategijatelt ja teatud teistelt kurjategijatelt.

1981

6. veebruaril vägistati ja mõrvati 28-aastane Manuela Witthuhn oma Irvine'i kodus. Ehkki Witthuhni kehal olid enne punastamist nähud, et ta on seotud, ei leitud ligatuure ega mõrvarelva. Ohver oli abielus; tema abikaasa viibis haiglas ja ta oli rünnaku ajal üksi. Witthuhni televiisor leiti tagaaiast, võimalik, et tapja katse panna kuritegu näib olevat jabur rööv.

27. juulil olid 35-aastane Cheri Domingo ja 27-aastane Gregory Sanchez Original Night Stalkeri 10. ja 11. mõrvaohvriks. Mõlemat rünnati Domingo elukohas Tolteci teel Goletas: 2: 444 (mitu kvartali lõuna pool Robert Offermani korterelamust), kus ta ajutiselt elas; see kuulus surnud sugulasele ja oli müügis. Kurjategija sisenes majja läbi väikese vannitoaakna. Sanchezit ei olnud seotud,: 445 ning teda tulistati ja haavati põses, enne kui ta aiatööriistaga surma pandi.

Mõnede arvates võis Sanchez aru saada, et ta tegeleb Offermani-Manningu mõrvade eest vastutava mehega ja üritas tapjaga tegeleda, mitte teda siduda. Jällegi ei vastanud ükski naabrimees tulistamisele.: 445 Sanchezi pea oli kapist välja tõmmatud riietega kaetud: 444 Domingo vägistati ja pimestati; randmetel ja pahkluudel olevad verevalumid näitasid, et ta oli seotud, :445, ehkki turvasüsteemid puudusid. [126] Voodi lähedalt leiti tükk kaubanöörist ja tema keha hajutati tundmatust allikast pärit kiud. Võimud arvasid, et ründaja võis töötada maalijana või sarnasel töökohal Calle Reali kaubanduskeskuses.

1986

4. mail leiti 18-aastane Janelle Lisa Cruz pärast seda, kui ta vägistati ja ta tapeti Irvine'i kodus surnuks. Tema perekond oli rünnaku ajal Mehhikos puhkusel. Mõrvarelvaks arvati olevat mutrivõti, mille Cruz kasuisa teadmata kadus.

Lõuna-California mõrvad ei olnud algselt mõelnud, et nende jurisdiktsiooni uurijad ühendavad neid. Sacramento detektiiv uskus kindlalt, et Goleta rünnakute eest vastutab idaosa vägistaja, kuid Santa Barbara maakonna šerifi osakond omistas nad kohalikule karjäärikuriteole, kes hiljem mõrvati. Goletas toime panemata kuritegude uurimine pani kohaliku politsei järgima naissohvritele lähedaste meestega seotud valejuhtmeid. Ühele isikule, kes hiljem puhastati, esitati süüdistus kahes mõrvas. Juhtumid seoti peaaegu täielikult DNA-testidega, palju aastaid hiljem.

Tuntud füüsikalised omadused Muuda

Neid füüsilisi omadusi peetakse faktilisteks, tuginedes kuriteopaiga tõenditele ja ohvrite ning õiguskaitseorganite peaaegu üldisele kokkuleppele:

Valge isane

Umbes 5 jalga 10 (1,78 m) pikk

Õhuke, sportlik kehaehitus

Suurus 9 kuni 9 1⁄2 kinga

A-tüüpi veri

Mittesekretär: tema sperma ei sisalda veregrupi antigeene.

Füüsiliselt agar ja võimeline tarasid sprindima, jalgrattasõite tegema ja neid murendama

Võimalikud omadused

Neid füüsilisi omadusi peetakse tõenäolisteks; väike protsent ohvreid kirjeldas vägivallatsejat erinevalt:

18–25-aastane, kui vägistamine algas 1976. aastal; võimud uskusid, et ta oli 2018. aastal 60–75 aastat vana.

Sacramento maakonna šerifi osakonna andmetel leiti mikroskoopilisi värvilaaste kolmes kuriteopaigas (kaks tapmist ja vägistamist). See lubab arvata, et Kuldse osariigi tapja võis olla ehituses töötanud, võib-olla kasutanud värvipihustuspüstolit. Ehitustööd olid käinud 1979. aasta Goleta mõrvapaiga lähedal ja külmjuhtumi uurija võttis 2013. aastal arendajaga ühendust, et tuvastada objektil töötavad alltöövõtjad ja saada tööhõiveandmeid.

Psühholoogiline profiil

Pärast seda, kui kriminoloogid sobitasid Lõuna-California mõrvapaikadelt leitud seroloogilisi tõendeid, koostati tõenäosusliku analüüsi põhjal Kuldse osariigi tapja spekulatiivne psühholoogiline profiil. Profiili peamise autori Leslie D'Ambrosia sõnul olid Kuldse osariigi tapjal järgmised omadused:

Emotsionaalne vanus, mis võrdub 26–30-aastase mehega mõrvade ajal 1979. aastal

Oma isiklikus elus seotud parafiiilse käitumise ja jõhkra seksiga

Seotud prostituutidega

Oleks teadnud politsei uurimismeetodeid ja tõendite kogumise tehnikaid

Seksuaalselt funktsionaalne, võimeline seemnepurskeks nõusolevate ja nõusolekuta partneritega

Riides hästi ja ei paista silma paistvas piirkonnas

Elas või töötas 1980. aastal Californias Ventura lähedal

Hea füüsiline seisund

Oskuslik, kogenud kassi sissemurdja ja võib-olla on sellega juba algust teinud

Oli teismelisena karistusregistrisse kantud, mis oli välja saadetud

Oli küll sissetulekuvõimalusi, kuid ei töötanud varastel hommikutundidel

Vihkas naisi tegelike (või tajutavate) eksimuste eest

Arukas ja liigendatud

Puhas ja isiklikus elus hästi korraldatud ning juhtis hästi hooldatud autot

Peep vaatas paljude inimeste akendest, keda rünnata ei saanud

Enesekindel ja enesekindel

Profiil spekuleeris, et tapja võis olla vangistatud pärast Janelle Cruzi mõrva või tapetud sarnase kuriteo toimepanemisel; see soovitas vaadata läbi 1980ndate aastate lõpul toimunud uimastamise sissemurdmised, milles tapeti üksik meeskurjategija. See näitas väikest võimalust, et kuldse osariigi tapja sooritas enesetapu ja tõenäoliselt ei olnud ta vaimses asutuses.

Profiili andmetel edastati teleprinterite bülletäänid kogu Ameerika Ühendriikide õiguskaitseorganitele pärast esialgseid tapmisi. Bülletäänid küsisid teavet sarnaste koduste sissetungide kohta, mis hõlmasid seksuaalset kallaletungi, mõrvu, peksmist, mitu ohvrit ja orjapidamist. 2015. aasta seisuga ei olnud sarnaseid kuritegusid teatatud. Profiil väitis, et kuldse riigi tapja oleks võinud jätkata oma kuritegude toimepanemist teises riigis, mille andmed polnud seotud.

Kirjalik muudatus

"Põnevuse iha" luuletus Edit

1977. aasta detsembris saatis keegi idapiirkonna vägistajaks väitnud inimene Sacramento Bee'le, Sacramento linnapea kabinetti ja telejaama KVIE luuletuse "Põnevuse iha". 11. detsembril väljus maskeeritud mees korrakaitsjate tagakiusamisest pärast seda, kui ta hoiatas asutusi telefoni teel, et ta lööb sel õhtul Watt Avenüüsse.

Põnevuse iha

Kõik nende surelike ellujäämine / küpsus,

Hinnake nende väärtust / valitsevale ühiskonnale.

Väärtuste valimine saab ülesandeks; / Enda peab otsima rahulolu.

Valitud marsruut paljastub / tegelaskuju kaob, kui plaanid tegutsevad.

Mõne töö vastuvõtmine / kindla töötasu korral, kuid luban veel,

On tunnustatud sotsiaalne norm, nagu ka otsustusvõimelisus, pärimuse otsimine.

Saavutamine teiste tõstmise ajal / peaks olema kuulsuse väärimise põhjus.

Vaba aeg ahvatleb põnevust otsima / See, mis on õige ja eeldatav, tundub taltsutavana.

"Jessie Jamesit" on näinud kõik, / Ja "Son of Samil" on autor.

Nüüd tunnevad teised, et kiusatused helistavad. / Sacramento peaks pakkumise tegema.

Oma elust filmi teha / See tasub minu plaanitud paguluse eest.

Just nüüd tahaksin oma toimikusse lisada naise / maffia isanda.

Teie idapiirkonna vägistaja

Ja väärivad kahjurit.

Kohtumiseni ajakirjanduses või T.V.-l: lk. 304

Kodutöö lehed ja karistuste kaart (9. detsember 1978) Redigeeri

Käsikiri lapselikus kirjas

"Hullu on sõna" ees

Vaadake pealkirja

"Hull on sõna" tagakülg

Käsitsi joonistatud kaart

"Karistuse" kaardi esiosa

Vaadake pealkirja

Kaardi tagakülg, sõna "karistus" kriipsutatud kogu lehele

Danville'is 42. rünnaku uurimise käigus avastasid uurijad kolm lehte märkmikepaberit, kuhu kahtlustatav sõiduk oli teadaolevalt pargitud. Esimesel lehel on essee kindral George Armstrong Custeri kohta.

Teisel lehel on ajakirjalaadne sissekanne, milles kirjeldatakse õpetajat, kes pani õpilasi kirjutama ridu, mida autor pidas alandavaks:

"Hull on see sõna, see sõna, mis meenutab mulle 6. klassi. Ma vihkasin seda aastat ... Soovin, et oleksin teadnud, mis minu 6. klassi aastal, põhikooli viimasel ja halvimal aastal toimub." on see sõna, mis mulle pähe jääb minu hirmsa kuueaastase kooliaasta kohta. Minu hullus oli üks, mis oli põhjustatud halvustamistest, mis mulle väga haiget tegid. Minu õpetaja lahkarvamused, nagu näiteks plaanitud feilireisid, siis kanneldatud. klassi õpetaja andis mulle palju meelepaha, mis tegi mind väga hulluks ja pani mind südamesse ehitama vihatud olekut, keegi ei lasknud mind kunagi varem nii kõvasti maha ega vihanud mitte kunagi kedagi nii palju kui mina teda. Ainus põhjus, mis mind kuuendas klassitunnis hulluks tegi, oli koolis raskustesse sattumine, eriti see, et mind tõsiselt häiris saatuste kirjutamine, see kohutav saatus, mille mu õpetaja tekitas ... mulle kirjutamine, tunnid ja tunnid, kus ma istusin ja kirjutada 50-100-150 tunde nii päeval kui öösel, ma kirjutan need kohutavad Paragrapid hs, mis mind piinlikustas ja mis veelgi tähtsam, pani mind ennast häbenema, mis omakorda pani mind sügavale küljele mõistma, et kirjutamisstiil pole õiglane, see pole olnud õiglane panna mind niimoodi kannatama, see pole lihtsalt olnud õiglane pane mind istuma ja valvama, kuni mu luud sügelevad, kuni käsi tundis iga jubedat valu, mis tal kunagi olnud on ja nagu ma juba kirjutasin, sain ma järjest mahedamaks, kuni ma nutsin, ma nutsin, sest mul oli häbi, ma nutsin, sest mind arutati, ma nutsin, sest Ma olin vihane ja nutsin enda pärast, laps, kes pidi neid nobedaid saateid kirjutama. Minu vihasus alates kuuendast klassist peletab mu mälu kogu eluks ja ma häbenen oma kuuendat klassi igavesti "

Viimasel lehel oli käsitsi joonistatud kaart äärelinna naabruskonnast, mille tagaküljele oli kriipsutatud sõna "karistus". Uurijad ei suutnud kaardil kujutatud piirkonda tuvastada, ehkki kunstnikul olid selgelt teadmised arhitektuurilisest paigutusest ja maastiku kujundamisest. Detektiiv Larry Pooli sõnul on kaart fantaasiakoht, mis tähistab vägistaja soovitud löögimaad.

Telefonikõned

"Ma olen East Side'i vägistaja" (18. märts 1977)

18. märtsil 1977 sai Sacramento maakonna šerifi büroo kolm kõnet mehelt, kes väitis end olevat idapiirkonna vägistaja; ühtegi ei salvestatud. Kaks esimest kõnet, mis saabusid kell 4:15 ja 16:30, olid identsed ja lõppesid helistaja naermise ja üles riputamisega. Viimane kõne saabus kell 17:00, helistaja ütles: "Ma olen East Side'i vägistaja ja mul on järgmine ohver juba kinni ja te ei saa mind kinni panna."

"Sa ei hakka mind kunagi püüdma" (2. detsember 1977)

Vägistajaks väitnud mees kutsus Sacramento politsei, öeldes: "Sa ei hakka mind kunagi püüdma, East Area vägistaja, te lollid kuradi, hakkan täna õhtul jälle keppima. Ettevaatust!" Kõne salvestati ja hiljem vabastati. Sarnaselt eelmise kõnega rünnati sama ohvrit ka järgmist ohvrit.

"Häid jõule" (9. detsember 1977)

Eelmine ohver sai 1977. aasta jõulude ajal telefonikõne, mille ta omistas oma ründajale. Helistaja ütles: "Häid jõule, see olen jälle mina!"

"Watt Avenue" (10. detsember 1977)

Veidi enne kella 10:00 p. 10. detsembril 1977 said Sacramento ametivõimud kaks identset kõnet, öeldes: "Ma taban täna. Watt Avenue." Mõlemad registreeriti ja helistaja tuvastati sama isikuna, kes tegi 2. detsembri kõne. Korrakaitsepatrullide arvu suurendati sel ööl ja kell 2.30 varjati maskeeritud meest ohvitseride poolt pärast Watt Avenüü sillal jalgrattasõitu. Kui teda uuesti kell 4.30 märgati, loobus ta jalgrattast ja põgenes jalgsi. Jalgratas oli varastatud.

"Ma hakkan sind tapma" (2. jaanuar 1978)

Esimene teadaolev vägistamise ohver sai vale numbriga kõne, milles küsiti "Ray" -i 2. jaanuaril 1978. Kõne salvestati ja politsei kahtlustab, et võib-olla sama helistaja tegi ähvardava kõne talle hiljem õhtul. Ka kannatanu salvestas selle kõne ja tuvastas ohvri tema ründaja häälena. Helistaja ütles: "Ma tapan su ... tapan su ... tapan sind ... lits ... lits ... lits ... lits ... kuradi hoor."

Nõustamisteenus (6. jaanuar 1978)

Idapiirkonna vägistajaks väitnud mees helistas kontaktnõustamise teenusele ja ütles: "Mul on probleem. Vajan abi, kuna ma ei taha seda enam teha." Pärast lühikest vestlust ütles helistaja: "Ma usun, et jälitate seda kõnet" ja pani telefoni üles.

Hilisemad kõned (1982–1991)

1982. aastal sai eelmine ohver kõne tema töökohas - restoranis -, mille käigus ähvardas vägistaja teda uuesti vägistada. Contra Costa maakonna uurija Paul Holesi sõnul pidi vägistaja saama restorani patrooniks ja tunnistas seal oma ohvri.

1991. aastal sai üks eelmine ohver vägivallatsejalt telefonikõne ja rääkis temaga ühe minuti. Ta kuulis taustal naist ja lapsi, mis viis spekulatsioonideni, et tal on pere.

Viimane kõne (2001)

6. aprillil 2001, üks päev pärast seda, kui Sacramento Bee'is ilmunud artikkel seostas Original Night Stalkerit ja East Area vägistajaga, sai vägistaja ohver temalt kõne; ta küsis: "Mäletad, kui me mängisime?

Juurdlus

Stend koos 1978. aasta visandi ja teabega

See stendi reklaam ilmus üleriigiliselt 2016. aasta juunis.

Enne originaalse Öise Stalkeri ametlikku ühendamist idapiirkonna vägistajatega 2001. aastal püüdsid mõned õiguskaitseametnikud (eriti Sacramento maakonna šerifi osakonnast) siduda ka Goleta juhtumid. Seosed olid peamiselt tingitud sarnasustest MO-s. Üks juba seotud Original Night Stalkeri topeltmõrv leidis aset Venturas, Goleta'st 40 miili (64 km) kagus ja ülejäänud mõrvad pandi toime Orange'i maakonnas, veel 90 miili (140 km) kagus. 2001. aastal seostasid DNA mitmed vägistamised Contra Costa maakonnas, mille panid toime Ida-Ida vägistajad, Smithi, Harringtoni, Whithuhni ja Cruzi mõrvadega. Kümmekond aastat hiljem näitasid DNA tõendid, et Domingo – Sanchezi mõrvad pani toime kuldse osariigi tapja.

15. juunil 2016 avaldas FBI kuritegudega seotud lisateavet, sealhulgas uusi kompositsioonide visandeid ja kuriteo üksikasju; samuti kuulutati välja 50 000 dollari suurune tasu. Algatus hõlmas riiklikku andmebaasi kuritegude uurimist korrakaitsjate toetamiseks ning näpunäidete ja teabe töötlemiseks. Lõpuks "kasutades geograafilise genealoogia otsingut GEDmatchi abil, tuvastasid uurijad DeAngelo kaugeid sugulasi - sealhulgas perekonnaliikmeid, kes olid otseselt seotud tema suur-suur-suur-vanaisaga, pärinedes 1800. aastatest. Selle teabe põhjal ehitasid uurijad umbes 25 erinevat sugupuud. Ainuüksi [DeAngelo] -ga seotud puu sisaldas umbes 1000 inimest. Mõne kuu jooksul kasutasid uurijad muid vihjeid, nagu vanus, sugu ja elukoht, et välistada kahtlusalused nende puude populatsioonid, kõrvaldades kahtlustatavad ükshaaval üks, kuni järele jäi ainult DeAngelo. "

Uurimise käigus peeti kahtlustatavana mitu isikut, kes hiljem kõrvaldati:

Goleta pärit Brett Glasbyt pidasid Santa Barbara maakonna uurijad kahtlustatavaks. Ta mõrvati Mehhikos 1982. aastal enne Janelle Cruzi mõrva; see kõrvaldas ta kahtlustatavana.

Aarjalaste vennaskonna kõrgel kohal asuv Paul "Cornfed" Schneider elas Orange'i maakonnas, kui tapeti Harringtons, Manuela Witthuhn ja Janelle Cruz. DNA-test kustutas ta 1990ndatel.

Ohvri Lyman Smithi sõber ja äripartner Joe Alsip: Alsipi pastor ütles, et Alsip tunnistas teda perenõustamise ajal üles. Alsip määrati Smithi mõrvade jaoks 1982. aastal, kuid süüdistused hiljem kaotati ja tema süütust kinnitasid 1997. aastal tehtud DNA-testid.

Sacramento maakonna šerifi asetäitjad vahistasid 24. aprillil 2018 DeAngelo. Teda süüdistati kaheksal juhul esimese astme mõrvas eritingimustes. 10. mail esitas Santa Barbara maakonna ringkonnaprokuratuur DeAngelole süüdistuse veel neljas esimese astme mõrvas.

DeAngelo tuvastamine oli alanud neli kuud varem, kui ametnikud detektiiv Paul Holesi ja FBI advokaadi Steve Krameri juhtimisel laadisid tapja DNA profiili Ventura maakonna vägistamiskomplektist isikliku genoomikaveebile GEDmatch. Veebisait tuvastas 10 kuni 20 inimest, kellel olid sama suured-suured-vanaisad nagu kuldse riigi tapja; viiest uurijast koosnev meeskond, kes töötas koos genealoogi Barbara Rae-Venteriga, kasutas seda nimekirja suure sugupuu ehitamiseks. Sellest puust lõid nad kaks kahtlusalust; ühe välistas sugulase DNA-test, jättes DeAngelo peamiseks kahtlusaluseks.

18. aprillil koguti DeAngelo auto ukse käepidemest varjatud viisil DNA-proovi, ning hiljem koguti DeAngelo äärekivist prügikastist leitud kudedest veel üks proov. Mõlemad sobitati proovidega, mis olid seotud Golden State Killeri kuritegudega. Pärast DeAngelo vahistamist tõstatasid mõned kommentaatorid. Muret isiklikult tuvastatava teabe teisese kasutamise eetika pärast.

DeAngelo pakkus pärast vahistamist välja omalaadse ülestunnistuse, mis viitas krüptiliselt sisemisele isiksusele nimega Jerry, mis oli teda ilmselt sundinud toime panema 1986. aastal järsult lõppenud kuritegude laine. Sacramento maakonna prokuröri Thien Ho sõnul ütles DeAngelo endale. olles üksi politsei ülekuulamisruumis pärast tema arreteerimist 2018. aasta aprillis: "Mul ei olnud jõudu teda välja lükata. Ta tegi mind. Ta läks minuga kaasa. See oli nagu minu peas, ma mõtlen, et ta on osa Mina. Ma ei tahtnud neid asju teha. Lükkasin Jerry välja ja mul oli õnnelik elu. Tegin kõiki neid asju. Ma hävitasin kogu nende elu. Nüüd pean selle hinna maksma. "

DeAngelot ei saa süüdistada vägistamises ega sissemurdmises, kuna nende kuritegude eest on aegumistähtaeg aegunud, kuid talle on esitatud süüdistus 13 mõrvas ja 13 inimröövis. DeAngelo arreteeriti Sacramentos 23. augustil 2018. 2018. aasta novembris hindasid kuue kaasatud maakonna prokurörid ühiselt, et juhtum võib maksumaksjatele maksta 20 miljonit dollarit ja see võib kesta kümme aastat. 10. aprillil 2019 toimunud kohtumenetluses teatasid prokurörid, et otsivad surmanuhtlust. Kohtunik otsustas, et kohtuprotsesside ajal võidakse kohtusaali lubada kaameraid. 4. märtsil 2020 pakkus DeAngelo end süüdi tunnistada, kui surmanuhtlus laua tagant ära võeti, mida sel ajal vastu ei võetud. DeAngelo tunnistab end süüdi 13 mõrvasüüdistuses ja inimröövisüüdistuses, mis on seotud sama paljude vägistamistega 29. juunil, eesmärgiga vältida surmanuhtlust.

teisipäev, 7. märts 2023

Thug Behram

Thug Behram (umbes 1765 - 1840), tuntud ka kui Buhram Jemedar ja Thugs King, oli Thuggee kultuse juht, mis oli aktiivne Kesk-India põhjaosas Oudhis 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses, ning seda nimetatakse sageli kui üks maailma viljakamaid sarimõrvarid. Võimalik, et ta oli osalenud kuni 931 mõrvas, kägistades aastatel 1790–1840 tseremoniaalse rumaliga - taskurätikulaadse lapiga, mida ta kultus garderoobina kasutas. Buhram hukati 1840. aastal poomise teel.

Elulugu

Kui Buhrami kahtlustatakse mõnikord 931 mõrvas, siis Thuggee ja Dacoity kontoris 1830ndatel töötanud Ida-India ettevõtte ohvitser James Paton, kes kirjutas Thuggee käsikirja, tsiteerib Buhrami, et ta oli "kohal" 931 juhtumil. mõrv ja "võib-olla olen oma kätega kägistanud umbes 125 meest ja võib-olla olen näinud veel 150 kägistamist."

Ingliskeelne sõna 'thug' on tegelikult laenatud hindi sõnast 'thag'. Pätid olid grupi varjatud liikmed ja mõiste "Thugee" viitas tavaliselt petlikule ja organiseeritud röövimisele ja mõrvale.

Buhram kasutas mõrvade hukkamiseks oma kummerbundi või rumali, millele oli sisse õmmeldud suur medaljon, harjutud oskuste abil oskas ta kuulujutte valada, et medaljon maanduks oma ohvrite Aadama õuna juurde, avaldades survet. kurku, kui ta neid kägistas.

Thug Behrami lugu, elulugu, surm ja palju muud

Bio / Wiki

Hüüdnimi (d) Buram, Buhram Jemedar, kõrilõikajate kuningas

Elukutse (ed) sarimõrvar, röövel, rämps

Kuulus 18. sajandi kurikuulsa Thuggee järgi

Isiklik elu

Sünniaeg 1765

Sünnikoht Jabalpur, Madhya Pradesh, India

Surmakuupäev 1840

Surmakoht Sleemanabad, Katni, Jabalpur, Madhya Pradesh, India

Vanus (surma hetkel) 75 aastat

Surma põhjustatud surmapõhjus

Rahvus India

Kodulinn Jabalpur, Madhya Pradesh, India

Hindu religioon

Thug Behrami (kujuteldav) kasutatud taskurätik ja münt

Tal oli ligi 200 pätid; mille tõttu India keskosariikide territoorium oli kohkunud. Behrami ja tema jõugu mõju oli nii suur, et inimesed pidid tavaliselt oma viise muutma.
Thug Behram koos oma jõugu liikmetega

Behram ja tema grupp vestlesid tavaliselt oma erinevates koodkeeltes. Ramos on sõna, mida nad kasutasid enne oma ohvrite kallaletungimist.
Traditsioonide kohaselt ei tapnud ta koos oma rühmitusega naisi, fakireid (moslemite sufi), muusikuid, pidalitõbiseid ega eurooplasi. Tavaliselt ründasid nad kauplejaid, turiste ja palverändureid salapärasel viisil.

Thug Behram tapab ohvrid koos oma rühmitusega (maalija kujutlusvõime)

Behrami populaarsus oli levinud Inglismaal, seetõttu saatsid britid oma 5 uurimisrühma Jabalpurisse uurima, kuid pärast intensiivset uurimist võisid nad välja tulla ainult türgi nimega, s.o Behram.
Behram tappis kõik need uurijad, kelle britid olid saatnud, ja pärast seda pidi Suurbritannia valitsus saatma edasise uurimise jaoks Indiasse sõduri, kelle nimi oli William Henry Sleeman.

Thug Behrami (maalikunstniku kujutlusvõime) uurinud William Henry Sleeman

Aastal 1822 tehti Sleeman Madhya Pradeshi Narsinghpuri ringkonnakohtunikuks. Behrami teabe kogumiseks pidi Sleeman kolima ühest linnast teise, kuid ta ei saanud mingit teavet.
Vahepeal määrati India kindralkuberneriks lord William Bentinck. Ta andis uurijatele täieliku vabaduse kogu teabe avaldamiseks. Samuti varustas Bentinck uurijate meeskonna julgeolekujõududega.

Lord William Bentinck, kes uuris Thug Behramit (maalija kujutlusvõime)
Lord Williami uurijate meeskond koos julgeolekujõududega Thug Behrami (maalija kujutlusvõime) tegude paljastamiseks

Sleeman sai teada Syed Ameer Ali asukoha kohta, seejärel jõudsid britid tema maja juurde, kuid kuni selle ajani oli Syed sealt põgenenud ning selle tagajärjel olid tema ema ja teised pereliikmed britid arreteerinud.
1832. aastal andis Syed Ameer Ali pärast palju uurimisi brittidele selge teabe Behrami kohta, seejärel loobus ta perekonna huvides ja lõpuks arreteeriti 1838. aastal ka Behram.
Pärast vahistamist paljastas Behram, et ta tappis koos oma rühmituse liikmetega kollaste taskurätikute ja müntide abil ligi 931 ohvrit, neist 150 Behrami enda poolt hästi tapetud. Pärast tema kuritegudest lugude jutustamist arreteerisid britid ka tema rühma teised liikmed.
1840. aastal hukati Behram ja tema jõuk Jabalpuris loomise läbi ning Sleeman tegi Behrami uutele jõugu liikmetele järeleandmise, saates nad kõik Jabalpuri ümberõppele.

Jabalpuris asunud puu, kus Thug Behram ja tema jõuk hukati poomisega

.Sleemanabadi küla Jabalpuris, Madhya Pradeshis on nimetatud Briti sõduri William Henry Sleemani järgi ning Sleemani mälestuseks on ehitatud ka memoriaal
William Henry Sleemani mälestusmärk Thug Behrami ajast

Behram ja tema rühm olid pühendunud jumalanna Kali uskujad ning rituaalsed tapmised viidi läbi tema auks

esmaspäev, 6. märts 2023

Florence Nightingale

Florence Nightingale (12. mai 1820 – 13. august 1910) oli inglise põetaja ja õde, keda peetakse kaasaegse haiguspõetuse ehk õenduse rajajaiks. Teda on kutsutud ka "daamiks lambiga". Tema sünnipäev on kuulutatud Rahvusvahelise Õdede Nõukogu poolt rahvusvaheliseks õdede päevaks.

Krimmi sõjas (1853–1856) oli Nightingale haigete ja viga saanud sõdurite põetaja. Tema mitmed kirjeldused sõdurite laatsarettide viletsast olukorrast pälvisid avalikkuses suure tähelepanu. Ta kritiseeris eriti laatsarettide vähest puhtust, värske õhu vähesust, soojuse ebapiisavust, toiduvaliku ühekülgsust ja sõdureile antavast ebapiisavast puhkuseperioodist. Nightingale kritiseeritud puudujääkide parandamine vähendas oluliselt sõdurite suremust välihaiglates.

Aastal 1907 pälvis ta esimese naisena Teeneteordeni.

Teda peetakse tänapäevase õenduse rajajaks.

Kes oli Florence Nightingale?

Jõukast perekonnast pärit Florence Nightingale trotsis tolleaegseid ootusi ja järgis seda, mida ta pidas oma jumala poolt antud õenduskutseks. Krimmi sõja ajal parandasid tema ja õdede meeskond Briti baashaiglas ebasanitaarseid olusid, vähendades oluliselt surmajuhtumite arvu. Tema kirjutised käivitasid ülemaailmse tervishoiureformi ja 1860. aastal asutas ta Püha Toomase haigla ja õdede õhtukoolituse Nightingale. Olles oma aja austatud kangelane suri ta 13. augustil 1910 Londonis.

Nightingale sündis 12. mail 1820 Firenzes, Itaalias - linnas, mis tema nime inspireeris. Kahest tütrest noorem oli Nightingale osa jõukast Suurbritannia klannist, mis kuulus eliidi seltskondlikesse ringkondadesse. Tema ema Frances Nightingale oli pärit kaupmeeste perest ja uhkustas suhelda silmapaistvate inimestega. Hoolimata ema huvidest, oli Nightingale ise sotsiaalsetes olukordades kohmetu ja eelistas võimaluse korral hoiduda tähelepanu keskpunktist. Tahtejõuline ta lükkas pead sageli emaga, keda ta pidas liiga kontrollivaks.

Noorest ajast peale oli Nightingale tegelenud heategevusega, hoolitsedes haigete ja vaeste inimeste eest oma perekonna mõisaga külgnevas külas. Nightingale jõudis lõpuks järeldusele, et õendus oli tema kutsumus; ta uskus, et kutsumus on tema jumalik eesmärk.

Kui Nightingale pöördus oma vanemate poole ja rääkis neile õdedeks saamise ambitsioonidest, polnud nad rahul ja keelasid tal korraldada sobivat koolitust. Viktoriaanlikul ajastul, kus inglise naistel polnud peaaegu mingeid omandiõigusi, oodati, et Nightingale'i sotsiaalses plaanis olev noor daam abielluks mehega, mis tagab tema klassi püsimise - mitte võtma tööle, mida kõrgemad ühiskonnaklassid pidasid nii madalaks meniaalne sünnitus.

1849. aastal lükkas Nightingale tagasi abieluettepaneku "sobiva" härra Richard Monckton Milnesi poolt, kes oli teda aastaid jälitanud. Ta selgitas oma tagandamise põhjust, öeldes, et kuigi ta ergutas teda intellektuaalselt ja romantiliselt, nõudis tema "moraalne ... aktiivne olemus" midagi muud kui kodune elu. (Üks biograaf on väitnud, et Milnesiga abielu tagasilükkamine polnud tegelikult täielik keeldumine.) Otsustanud oma vanemate vastuväidetele vaatamata oma tõelise kutsumuse taotleda, registreerus Nightingale 1850. aastal Saksamaal Kaiserswerthis protestantlike diakonesside instituudis õendusüliõpilasena.

1850. aastate alguses naasis Nightingale Londonisse, kus ta asus õdedele Harley Streeti haiglas vaeste valitsuste jaoks. Tema esinemine seal avaldas tööandjale nii suurt muljet, et Nightingale ülendati superintendendiks. Ta oli sel ajal vabatahtlikult ka Middlesexi haiglas, vaevates koolerapuhangu ja haiguse kiiret levikut soodustavate ebasanitaarsete tingimustega. Nightingale tegi oma missiooniks hügieenitavade täiustamise, alandades oluliselt haiglas suremise määra.

Oktoobris 1853 puhkes Krimmi sõda. Briti ja Prantsuse liitlasväed olid Vene impeeriumi vastu sõjas Ottomani territooriumi kontrollimiseks. Tuhanded Briti sõdurid saadeti Mustale merele, kus varud kahanesid kiiresti. 1854. aastaks oli sõjaväehaiglatesse lubatud vähemalt 18 000 sõdurit.

Sel ajal ei olnud Krimmis haiglates ühtegi naisõde. Pärast Alma lahingut oli Inglismaal pahameel nende haigete ja vigastatud sõdurite hooletuse pärast. Neil ei olnud mitte ainult piisavalt arstiabi, kuna haiglates oli kohutavalt vähe personali, vaid ka varitsesid nad kohutavalt ebasanitaarsetes tingimustes.

Õenduse pioneer

1854. aasta lõpus sai Nightingale sõjasekretärilt Sidney Herbertilt kirja, milles paluti tal korraldada õdede korpus, et kalduda Krimmis haigete ja langenud sõdurite poole. Operatsiooni täieliku kontrolli all olles koondas ta kiiresti mitmesugustest religioossetest tellimustest koosneva ligi kolmekümnest õest koosneva meeskonna ja purjetas nendega paar päeva hiljem Krimmi.

Kasutu Nightingale pani kiiresti tööle. Ta hankis sadu küürimisharju ja palus kõige vähem haigetel patsientidel haigla sisemust maast laeni nühkida. Nightingale veetis iga ärkveloleku minutite sõdurite eest hoolitsemisel. Õhtuti liikus ta mööda pimedaid koridore, kandes lampi, tehes samal ajal ringi, hoolitsedes patsiendi järel patsiendi eest. Sõdurid, keda ta lõputult kaastunnet pakkus, nii liigutas kui ka lohutas, kutsusid teda "Lambiga daamiks". Teised kutsusid teda lihtsalt "Krimmi ingliks". Tema töö vähendas haigla surmajuhtumeid kahe kolmandiku võrra.

Lisaks haigla sanitaartingimuste märkimisväärsele parandamisele asutas Nightingale "invaliidide köögi", kus valmistati eritoitumisnõuetega patsientidele ahvatlevat toitu. Ta rajas ka pesumaja, et patsientidel oleks puhas pesu. samuti klassiruum ja raamatukogu intellektuaalseks stimuleerimiseks ja meelelahutuseks.

Nightingale püsis Scutaris poolteist aastat. Ta lahkus 1856. aasta suvel, kui Krimmi konflikt oli lahendatud, ja naasis oma lapsepõlvekodusse Lea Hursti juurde. Enda üllatuseks saabus ta kangelase tervitamisega, kuigi alandlik õde andis endast parima, et seda vältida. Eelmisel aastal oli kuninganna Victoria Nightingale'i tööd premeerinud, andes talle graveeritud prossi, mis sai nimeks "Nightingale Juveel", ja andes talle Briti valitsuselt preemiaks 250 000 dollarit.

Nightingale otsustas raha kasutada oma eesmärgi edendamiseks. 1860. aastal rahastas ta Püha Toomase haigla ja selle raames Nightingale Õdede Kooli rajamist. Nightingale sai avaliku imetluse kujuks. Kangelanna auks olid kirjutatud ja pühendatud luuletused, laulud ja näidendid. Noored naised soovisid olla tema moodi. Tema eeskujul innukalt hakkasid koolituskooli õppima isegi jõukate ülemklasside naised. Tänu Nightingale'ile ei olnud õendusabi ülemklassid enam pahaks pannud; tegelikult tuli seda vaadelda kui auväärset kutset.

Tuginedes oma tähelepanekutele Krimmi sõja ajal, kirjutas Nightingale märkmed Briti armee tervist, tõhusust ja haiglahaldust mõjutavate küsimuste kohta, 1858. aastal avaldatud ulatusliku raporti, milles analüüsiti tema kogemusi ja pakuti välja reformid teiste sõjaväehaiglate jaoks. Tema uurimistöö käivitas Sõjaameti haldusosakonna täieliku ümberkorraldamise, sealhulgas armee kuningliku tervisekomisjoni loomise 1857. aastal. Nightingale oli ka tema statistikuoskuse pälvinud, luues Scutaris patsientide suremuse kohta kokskommitarstide diagrammid, mis mõjutasid meditsiinilise epidemioloogia suunda.

Scutaris viibides oli Nightingale nakatunud bakteriaalse infektsiooni brutselloosiga, mida tuntakse ka Krimmi palavikuna, ja ta ei taastu kunagi täielikult. Selleks ajaks, kui ta oli 38-aastane, oli ta kodune ja rutiinselt voodisse lastud ning nii jääbki ta kogu ülejäänud eluks. Äärmiselt kindlameelselt ja pühendunult tervishoiu parandamisele ja patsientide kannatuste leevendamisele jätkas Nightingale oma voodist.

Mayfairis elades jäi ta tervishoiureformi autoriteediks ja propageerijaks, vestles poliitikutega ja tervitas silmapaistvaid külastajaid oma voodist. Aastal 1859 avaldas ta märkmed haiglate kohta, milles keskenduti tsiviilhaiglate nõuetekohasele juhtimisele.

Kogu USA kodusõja ajal peeti temaga sageli nõu, kuidas välihaiglaid kõige paremini juhtida. Nightingale oli ka India sõjaväe ja tsiviilelanike avaliku kanalisatsiooni küsimustes ametivõim, ehkki ta polnud kunagi ise Indias käinud.

1907. aastal andis kuningas King Edward teenetemärgi ja järgmisel aastal sai ta Londoni linna vabaduse, saades esimeseks naiseks, kes aumärgi sai. Mais 1910 sai ta kuningas George'ilt 90. sünnipäeval piduliku sõnumi.

Surm ja pärand

1910. aasta augustis haigestus Nightingale, kuid tundus, et ta paraneb ja oli väidetavalt heas tujus. Nädal hiljem, reede, 12. augusti 1910 õhtul, arendas ta välja hulga murettekitavaid sümptomeid. Ta suri ootamatult kella kahe paiku õhtul. järgmisel päeval, laupäeval, 13. augustil, tema kodus Londonis.

reede, 3. märts 2023

Eesti lennundus pärast vabariigi taastamist (1991-...)

Eesti Vabariigi lennundus

7.1 Eesti Vabariigi lennunduskoolituse taassünd

Juba enne Eesti Vabariigi taasündi, 1987. aastal, hakati Illar Link`i ja Endel Käärt`i eestvõttel koolitama eralendureid lennukil Wilga-35A. 1989. aastal algasid “Aerocos” ametlikult esimesed eralendurite kursused ning nende lõppedes 1990. aastal algasid Endel Käärt`i ja Jüri Liivamäe eestvõttel uued eralendurite kursused Tartu lennuklubis. Nii said paljud eestlased eralenduri tunnistused juba enne Eesti Vabariigi sündi. Eespoolnimetatud kursused lõpetasid teiste hulgas ka hilisem Pärnu lennujaama juhataja ning lennukompanii Air Livonia asutaja Ants Aringo ja Eesti Lennundusmuuseumi asutaja Mati Meos.

Uus ajastu Eesti lennunduskoolituses algas 1. septembril 1990. aastal kui mitmete tuntud pilootide (Mati Sõrmus, Rein Porro, Otto Taur) eestvõttel avati lennundusklass Nõo Keskkoolis, Tartumaal. Lennundusklassi võeti vastu noori põhikooli lõpetanuid vanuses 15-16 aastat. Lisaks keskkooliõpingule õppisid need noored X - XII klassis ühel päeval nädalas lennundust, sooritasid lennupraktika ja said ametlenduri tunnistused. Esimene lend ametlendureid lõpetas 1993. aastal. Praegu on valdav enamus I lennu lõpetanutest Estonian Air`i Boeing 737 - 500 piloodid, kusjuures üks neist (Andreas Kari) on juba tõusnud kapteniks.

13. aprillil 1993. aastal asutati Tartu Lennukolledž. Rektoriks määrati tehnikakandidaat Villu Mikita. 1. septembril 2008. aastal nimetati Tartu Lennukolledž ümber Eesti Lennuakadeemiaks ning 2010. aastal koliti uude õppekeskusesse Ülenurmele.

Aastatel 1994 – 2013 on lennundushariduse saanud üle 500 lennundusspetsialisti.

7.2 Eesti lennundus aastatel 1991 - 2004

1991. aastal moodustati Aerofloti Eesti filiaalist Riiklik Aktsiaselts Estonian Air ja asutati lennufirma Avies;
1992. aastal sai Eesti Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organsisatsiooni (ICAO) 166-ndaks liikmeks;
1992. aastal toimus RE Estonian Air jagunemine Aktsiaseltsiks Estonian Air ja Aktsiaseltsiks Eesti Lennujaamad; 1993. aastal jõustus esimene taasiseseisvusjärgne lennundusseadus;
1993. aastal lõpetas Nõo Reaalgümnaasiumi I lend (15) noori ametlendureid;
1993. aasta 13. aprillil asutati Tartu Lennukolledž;
1993. aastal jõustus esimene taasiseseisvusjärgne lennundusseadus;
1994. aastal kehtestati Eesti õhuruumis ICAO standarditele vastavad lennureeglid;
1993. aasta 7. juunil nimetati ametisse Tartu Lennukolledži rektor Villu Mikita;
1994. aastal lõpetasid Tartu Lennukolledži esimesed lennundusspetsialistid - 4 lennuvälja lennuinfoteeninduse informaatorit;
1995. aastal sai Estonian Air esimese lennuki Boeing 737-500;
1995. aastal sai Eesti Euroopa Tsiviillennunduse konverentsi (ECAC) 33. liikmeks;
1995. aastal lõpetasid Tartu Lennukolledži 7 aeronavigatsioonilise info teeninduse spetsialisti;
1995. aastal lõpetasid Tartu Lennukolledži 13 esimest lennujuhti;
1996. aastal sai Estonian Air teise lennuki Boeing 737-500;
1997. aastal nimetati Tartu Lennuklubi ümber Ridali Lennuklubiks;
1998. aastal toimus ICAO presidendi visiit Eestisse;
1998. aastal asutati Eesti langevarjuklubi;
1998. aastal lõpetas Tartu Lennukolledži esimene kõrgharidusega lennundusinsener – Margus Keermann;
1998. aastal lõpetas Reaalgümnaasiumi viimane lend (8) noori ametpiloote;
1999. aastal jõustus uus lennundusseadus;
1999. aastal sai Eesti Ühendatud Lennundusasutuste (JAA) kandidaatliikmeks;
1999. aastal renoveeriti Tallinna Lennujaama reisiterminal;
2000. aasta 27. juunil kiitis Vabariigi Valitsus heaks Eesti lennunduse riikliku arengukava aastateks 2000 - 2006;
2000. aasta 8. augustil kiitis Vabariigi Valitsus heaks regionaalsete lennujaamade arengukava aastateks 2000 - 2006;
2001. aasta septembris tähistas Tallinna Lennujaam oma 65. juubelit;
2002. aasta aprillis tuli Eesti turule uus lennufirma Aero Airlines, kes hakkas sooritama regulaarlende marsruudil Tallinn - Helsingi;
2002. aasta juunis avati Tartu maakonnas Eesti esimene lennundusmuuseum;
2004. aasta 1. septembril avati Ülenurme Gümnaasiumis lennundusklass;
2005. aastal pälvis rändauhinna "Kotkas" "Aasta tegu Eesti lennunduses" Tartu Lennundusmuuseum kollektsiooni arengu eest;
2006. aastal pälvis rändauhinna "Kotkas" "Aasta tegu Eesti lennunduses" Tartu Lennukolledž lennutreeningseadme FNPT II MCC rakendamise eest;
2007. aastal pälvis rändauhinna "Kotkas" "Aasta tegu Eesti lennunduses" Piirivalve Lennusalk Eesti Vabariigi pääste- ja seirevõimekuse tõstmise eest;
2008. aastal nimetati Tartu Lennukolledž ümber Eesti Lennuakadeemiaks;
2008. aastal asutati AS Panaviatic;
2009. aastal sai Eesti Lennuakadeemia rektoriks Jaan Tamm
2009. aastal nimetati Tallinna lennujaam ümber Lennart Meri Tallinna lennujaamaks.
2010. aastal asutati Eesti Lennuakadeemia üliõpilaste poolt MTÜ Eesti Lennundusselts;
2010. aastal kaitsti Eesti Lennuakadeemias esimesed magistritööd;
2010. aastal pälvis "Aasta tegu Eesti lennunduses" rändauhinna "Kotkas" Eesti Õhuvägi;
2011. aastal kolis Eesti Lennuakadeemia uude õppehoonesse Ülenurmel;
2011. aastal tähistas Tartu lennujaam oma 65. sünnipäeva;
2011. aastal tunnistati "Aasta tegu Eesti lennunduses" rändauhinna "Kotkas" vääriliseks Eesti lennuakadeemia uus õppehoone "Propeller";
2012. aastal pälvis "Aasta tegu Eesti lennunduses" rändauhinna "Kotkas" Eesti Õhuvägi
2013. aastal tähistas Eesti Lennuakadeemia oma 20. juubelit.

7.3 Kümme säravamat nime Eesti lennunduses

Theodor Kalep - Rahvusvahelise kuulsusega lennukimootorite konstruktor, esimene eesti rahvusest lennukiomanik.

Theodor Meybaum - Esimene Eestis sündinud lendur.

Elviine Kalep - Esimene Eesti rahvusest naislendur.

Guido Jakobson - Esimene eesti rahvusest reaktiivlennuki TU-124 komandör, Eesti Lennuameti peadirektori asetäitja ja osakonnajuhataja.

Mati Sõrmus - Endine lennuki TU-134A komandör, hiljem Eesti Lennuameti peadirektor, Tallinna lennujaama juhatuse esimees, Nõo Keskkooli lennundusklassi ja Tartu Lennukolledži asutajaliige.

Rein Porro - Endine lennuki TU-134A komandör, Eesti hinnatuim ja universaalseim lennuõpetaja, Nõo Reaalgümnaasiumi lennundusklassi ja Tartu Lennukolledži asutajaliige, Tartu Lennukolledži endine õppeprorektor ja dekaan, Eesti Lennuameti peadirektori asetäitja.

Anatoli Roost - Endine lennuki Jak-40 komandör, Eesti Vabariigi üks esimesi Boeing 737-500 kapteneid, AS Estonian Air lennundusdirektor.

Otto Taur - Endine sõjaväelendur, Eesti omaaegne tunnustatuim rahvamajanduslendur, lennuki AN-2 komandör, koondeskadrilli komandör - Tartu lennujaama ülem, Nõo Keskkooli lennundusklassi ja Tartu Lennukolledži asutajaliige.

Teo Krüüner - Tartu Lennukolledži õhusõiduki juhtimise osakonna juhataja ja õppejõud. Endine sõjaväelendur, Eesti Õhuväe ülem aastatel 1998 -2004, kindralmajor.

Endel Puusepp - Eesti rahvusest polaarlendur . Nõukogude Liidu kangelane. Sooritas 1942. aastal kangelaslikud lennud Moskvast Londonisse ja Washingtoni.

neljapäev, 2. märts 2023

Eesti lennundus 1940-1991

Lennundus Teisest maailasõjast kuni 1990

6.1 Eesti lendurid II Maailmasõjas

1939. aastal alanud II Maailmasõjas sõdisid eesti rahvusest lendurid nii Saksa, kui ka Vene poolel. Ehkki täpne statistika puudub, tundub, et Saksa poolel sõdijaid oli rohkem. Alljärgnevalt on esitatud nii Saksa kui ka Vene poolel võidelnud eesti rahvusest lendurite mittetäielik loetelu.

Saksa poolel võidelnud Eesti lendurid:

H. Arro, A. Aavik, J. Ainjärv, O. Aksel, K. Alaküla, H. Amelin, U. Brasche, G.Buschmann, H. Eessaar,V. Eller, H. Habel, E. Heinsalu, P. Juhalain, J. Kalmet, A. Kitsapea, V. Kopli, J. Kukk, R. Küttis, W. Laanekõrb, J. Laanes, J. Leppiko, R. Lipand, K. Lumi, V. Maks, R. Mardiat, E. Mardo, A. Meier, E. Mesikäpp, R. Milk, M. Napa, L. Oru, G. Poolma, H. Puhk, V. Raag, L. Raidal, A. Rebane, V. Reili, K. Reitel, J. Roomets, K. Roovet, V. Rümmel, E. Saag, O. Soots, A. Streimann, O. Talmet, J. Tamm, M. Terts, H. Tombach, R. Tooma, A. Ürgsoo.

Vene poolel võidelnud Eesti lendurid:

A.Heinlaid, E. Heinsalu, A. Jakobson, A. Kamm, K. Kerro, L. Kruuse, R. Küttis, E. Lõhmus, A. Nõmmik, V. Pallo, E. Preeman, E. Puusepp, H. Ratas, L. Reino, E. Viik, A. Viljamson, A. Nõmmik.

6.2 Eesti lennundus aastatel  1946 - 1990

Pärast II Maailmasõda oli Eesti okupeeritud Nõukogude Liidu poolt. Eesti taevas lendasid ainult vene lennukid, mida piloteerisid vene rahvusest piloodid. Eestlasi reeglina lendama ei lubatud. Lennuklubides hakkasid eestlased 1946. aastal tegelema langevarjuspordiga. 1947. aastal algasid Tallinna Aeroklubis mootorlendurite kursused, kus alustasid õpinguid eesti rahvusest tulevased piloodid (Ülo Keedus, Ivar Trikkel, Karl Lepiman, Hans Vadi jt). 1950-ndate aastate alguses hakati aktiivselt tegelema purilennundusega, mis enne sõda oli Eestis kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Tallinna Aeroklubis tegutseti Ülo Keedus`e, Hugo Abram`i ja Illar Link`i juhendamisel ning Tartu Lennuklubis Ilmar Ambre ja Harald Porro juhendamisel. Õpiti ja lennati üheistmelistel algelistel purilennukitel A-1, PRO-9 jmt.

Üheks esimeseks sõjajärgseks tunnustatud   eesti rahvusest purilenduriks sai  Lembit Pihlak,   kes oli Eesti meister purilennus aastatel 1961, 1963 ja 1964. aastal, mil temast sai esimene eestlasest meistersportlane purilennus. Ta püstitas   Eesti   absoluutsed rekordid kaheistmelisel purilennukil: kõrgus 4 150 m ja kõrguse juurdevõtt 3 500 m.

Aastatel   1957 - 1961   tegeles Tartu Lennuklubis purilennundusega Eesti üks kõigi aegade tunnustatumaid piloote Rein Porro.   1963. aastal   hakkas   Tartu   Lennuklubis   purilendu õppima   Endel Käärt, kellest hiljem sai samas purilennu- ja lennuinstruktor ning AS Ergon asutaja ja tegevjuht.

1990. aastal kuulus Eesti tsiviillennunduses monopoolne õigus NSV Liidu Tsiviilllennunduse Ministeeriumile, mille territoriaalseks organiks oli Eesti Tsiviillennunduse Valitsus. Selle Valitsuse alluvuses olid kõik tsiviillennujaamad ja lennuväljad. Kõik lennukid kandsid “Aerofloti” eraldusmärke. Eesti Tsiviillennunduse Valitsus käitas lennukeid TU-134A, JAK-40 ja AN-2. Tallinnal oli regulaarne lennuühendus 36 linnaga NSV Liidus, samuti Stockholmi ja Helsingiga. Eesti reisijateveo käive oli 1990. aastal 520,7 tuhat reisijat.

1990. aasta viimastel kuudel loodi hulgaliselt lennundusalaseid klubisid, väikeettevõtteid ja aktsiaseltse. Kõige edukam neist oli “AeroCo”, kes ostis 3 JAK-52 ja rentis 1 JAK-18T tüüpi lennuki.

1990. aastal toimus Eesti lennunduses mitu tähelepanuväärset sündmust: 1. aprillil 1990. aastal moodustati transpordiministeeriumi koosseisus ENSV Riiklik Lennuamet, mille esimeseks peadirektoriks sai Rein Järv. 6. juunil toimus Eesti Lennuliidu esimene kongress ning 1. septembril 1990 alustas tööd Nõo Keskkooli lennundusklass.

Ehkki Eesti noormeestel oli 60-ndatel ja 70-ndatel aastatel raske pääseda konkursi korras õppima Venemaa lennukoolidesse, said paljud sellega siiski edukalt hakkama ning Eesti Tsiviillennunduse Valitsuse valdavalt vene rahvusest pilootidele hakkasid tasapisi lisanduma ka eesti rahvusest piloodid, keda esialgu küll komandörideks ei usaldatud, kuid teise piloodina lubati lennata ka uutel reaktiivlennukitel TU-124 ja Jak-40. Esimesteks eesti rahvusest Tu-124 komandörideks olid Heinrich Viiman ja Oskar Harju ning esimeseks Eestis sündinud eesti rahvusest Tu-124 komandöriks Guido Jakobson. Enne Eesti iseseisvumist 1991. aastal olid reaktiivlennukite Tu-124, Tu-134A ja Jak-40 komandörideks saanud juba üle 30 eestlase.

Aerofloti-aastate reaktiivlennukite TU-124, TU-134A ja Jak-40 eestlastest komandörid: Tõnu Albei, Arli Berens, Laas Enneveer, Oskar Harju, Ulvar Heinsaar, Jüri Hirve, Guido Jakobson, Ernst juhanson, August Kaasik, Raivo Kask, Rem Kivi, Ats Künnapuu, Maido Lahe, Meinhard Leibur, Kõu Lipp, Priit Lõuk, Peeter Murusalu, Elvo Otti, Peeter Peterson, Rein Porro, Tiit Pikaro, Einar Redi, Anatoli Roost, Kalju sepp, Mati Sõrmus, Anti Tappel, Illar Vaks, Rein Veskus, Rein Viilma, Heinroch Viiman, Alar Virves.

kolmapäev, 1. märts 2023

Eesti purilennunduse algus

Eesti purilennunduse algusaastad

Esimesed teadaolevad katsed lennata algelisel purilennukil tehti Eestimaal 1925. aasta 29. novembril. Purilennuk viidi Lasnamäe nõlvale ja ehkki ilm oli halb ning valitud stardikoht ka mitte kõige parem, tõusis lennuk siiski maapinnast veidi kõrgemale. Lennukatseid juhtis insener Bernhard Osse.

Eesti esimene tõeline purilennuk valmis 1933. aasta jaanuaris Viljandis ning ehitustöid juhendas kohalik lendur Ulrich Brasche. Purilennuk ehitati vineerist ja see kaalus 130 kg ning esimesed lennu-katsed tehti 1933. aasta 5. jaanuaril Viljandi järve jääl.

Purilennuk seoti 60 m pikkuse köiega auto taha. Auto suutis libedal järvejääl arendada kiirust kuni 60 km/t. Purilennuk tõusis umbes 40 m kõrgusele. Teisel katsel võeti 140 m pikkune köis, kuid katse oli eelmisest kehvem. Kolmandal katsel tõusis purilennuk 140 m kõrgusele. Piloot vabastas lennuki köie otsast, tegi järve kohal paar tiiru ja maandus õnnelikult. Viljandis valmis 1933. aastal ka teine, täiustatud konstruktsiooniga purilennuk.

Valminud purilennuki pikkus oli 6 m ja tiibade siruulatus 12 m. Sellel purilennukil, mis sai nimeks “Hädavares”, alustati lendamist alles 1935. aasta kevadel, kuna kohalikul õhuasjanduse ühingul puudus varem raha stardiköie ostmiseks. See purilennuk oli kasutusel kuni 1939.aasta kevadeni, kuni algaja purilendur Osvald Soidla sellega alla kukkus, endal selgoogu vigastas ning lennuki rusudeks muutis. 1933. aasta 6. juulil tõusis Viljandis ehitatud uus purilennuk lennuki ES-UBA järel veetuna 500 m kõrgusele, vabastas end trossist ning hõljus Viljandi linna kohal, maandudes hiljem õnnelikult Viljandi lennuväljal. Lennu sooritas ka seekord Ulrich Brasche. 1933. aasta 16. juulil lendas Ulrich Brasche Ungern-Sternberg`i poolt juhtitud lennuki ES-UBA slepis Viljandist Pärnusse.

1933. aasta augustis valmis ka Tallinnas esimene purilennuk, mille valmistasid Tallinna kõrgema tehnikumi üliõpilased. Ehitajateks oli viis meest, neist juhatas töid tehnikumi elektrotehnika osakonna üliõpilane Hans Ruubel. 1934. aasta 3. jaanuaril valmis Viljandis kolmas purilennuk.

Kaks eelmist purilennukit kuulusid parun Ungern-Sternberg`ile, kolmanda omanikuks sai Sakala Õhuasjanduse Ühing. Lennukil puudus iste - piloot kinnitas end rihmadega purilennuki tagatoele. 1934. aasta 18. märtsil lõppesid Viljandis Sakala Õhuasjanduse Ühingu purilennukite ehitamise kursused. Ühtlasi õppisid kursuslased ka purilennukiga lendama. Kursused lõpetas 22 meest ja 1 naine, teiste hulgas ka tartlane Harald Porro, Eesti ühe tunnustatuma piloodi Rein Porro isa.

1934. aasta 31. juulil avati purilennukursused Tallinnas. Ühtlasi toimus äsjavalminud purilennuki pidulik esmalend. Nendel kursustel osales ka teine Eesti naispurilendur Ludmilla Tukk, kuid tal ei võimaldatud kursust lõpetada põhjendusega, et lendamine pole naiste ala. Hiljem tal siiski õnnestus saada purilenduri kvalifikatsioon.

1934. aasta 21. septembril püstitas Eesti purilendur Voldemar Vunn (kes võttis endale hiljem perekonnanimeks Rannaleet) maaailmarekordi vee kohal lendamises, ületades purilennukil Soome lahe.

1935. aasta 18. juulil ehitati Tartu tööstuskoolis purilendur B. Auning´i eestvõttel Tartu teine purilennuk, mis sai nimeks “Taaralind”. Selle purilennuki ehitamisel ei kasutatud ainsatki naela - kõik puitkonstruktsioonid liimiti kokku. Lennuk tõmmati õhku uudsel viisil - veoautol võeti üks tagaratas alt ära, tõsteti tagatelg tungraua abil üles ning käivitati auto mootor, mis keris purilennuki ninasse kinnitatud trossi ümber auto tagatelje, vedades sel viisil purilennuki õhku.

1936. aasta maikuus toimusid Tallinnas purilendur Voldemar Rannaleet`i juhendamisel järjekordsed kursused. Õppe-purilennukiks oli “Pajulind”, mis tõmmati õhku auto tagatelje ümber keritava trossi abil. Nendele kursustele õnnestus pääseda ka ühel õrnema soo esindajal, Ludmilla Tukk`il, kellel 1934. aastal ei lubatud purilennukursusi lõpetada. Nüüd sai L. Tukk koos nelja noormehega A-liigi purilenduri kvalifikatsiooni. 1936. aasta 7. augustil sooritas Voldemar Rannaleet purilennukil esimesena Eestis surmasõlme. Tegemist oli tavalise õppe-purilennukiga, mitte aga vigurlennuks ettenähtud plaaneriga. 1938. aasta 15. juunil startis Ülemiste lennuväljalt Eesti esimene kahekohaline purilennuk, mille tiibade siruulatus oli 17 m ja mis kandis nime “Tekla”.

1938. aasta 16. augustil tõusis purilendur Eduard Voitra tänu metsatulekahjudest tekkinud termilistele õhuvooludele 13-14 minutiga kõrgele pilvedesse. Ta püstitas purilennukil “Kajak” Eesti rekordi kestvuslennus - 2 tundi ja 20 minutit. Maandumine lõppes aga lepapõõsas.

1939. aasta 13. juunil püstitas instruktor Viktor Berg purilennus uue Eesti kestvusrekordi, püsides kahekohalisel Kranich tüüpi purilennukil koos kaasreisijaga õhus 2 tundi 49 min ning tõusis 1950 m kõrgusele. Seejuures viidi purilennuk mootorlennuki slepis 500 m kõrgusele, ülejäänud 1450 m tõusis purilennuk tõusvate õhuvoogude toimel.

1938. aastal päästis Eesti purilendur Ants Saar, olles hea ujuja, lennukiga Ülemiste järve kukkunud Varssavi Aeroklubi piloodi elu. Tänutäheks sai Ants Saar tasuta õppimisvõimaluse Ida-Poolas asuvas Sokola Gora purilennukoolis. Seal õppides viis ta 1939. aasta juunis Eesti rekordi purilennu kestvuslennus 11 tunni ja 46 minutini, mis oli ühtlasi ka Sokola Gora lennukooli rekord.

1940. aasta alguses andis Ülemaailmne Purilennuliit (kuhu kuulus tollal 19 riiki) Eesti purilenduritele Ants Saar`ele ja Gerhard Buschmann`ile kõrgeima tunnustuse - D-liigi purilenduri hõbedased rinnamärgid.

teisipäev, 28. veebruar 2023

Eesti tsiviillennundus 1920-1940

Eesti tsiviillennundus aastatel 1920-1940

1920. aasta 7. veebruaril sai teoks esimene postilend Eestist Soome, mille käigus toimetati Tallinnast Helsingisse 160 kg posti. Piloot Nikolai Veelmann tõi tagasilennul kaasa suurema koguse Soomes trükitud Eesti raha (markasid). Maandumisel Lasnamäe lennuväljal Veelmanni lennuk purunes, kuid sõitjad pääsesid vigastusteta.

1921. aasta 22. märtsil registreeriti aktsiaselts Aeronaut ja juulis sooritas AS Aeronaut postilennuk esimese lennu Riiga, võttes kaasa ka kolm reisijat. Sama aasta augustis astusid Riiast Tallinnasse saabunud lennukist välja juba viis reisijat ja üks koer (!). Järgmisel aastal kirjutati Aeronaudi ja teedeministeeriumi vahel alla leping, mille järgi Aeronaut kohustus pidama regulaarset lennuühendust Tallinna ja Riia vahel ning tegema sisemaistel lennuliinidel 40 000 kilomeetrit. Regulaarlendudega alustati 31. augustil, kolm korda nädalas. 15. mail 1923.a. alustas Aeronaut reise ka marsruudil Tallinn - Viljandi - Tartu, juulis marsruudil Tallinn - Helsingi ning 1924. aasta mais Tallinn - Riia - Meemeli - Köningsberg.

1927. aasta 11. aprillil lõpetas Aeronaut oma tegevuse ning kuu aega hiljem kukkus Tallinna - Helsingi vahel ühendust pidav OÜ Aero lennuk “K-SALA” Tallinna sadamas maandumisel laoruumide vahele, purunedes täielikult. Selle lennukiga oli OÜ Aero 1924. aastal oma lende alustanud. Vigastada said mõlemad piloodid ja kolm reisijat. Järgmise aasta jaanuaris avati pikema vaheaja järel uuesti lennuliiklus liinil Helsingi - Tallinn. OÜ Aero lennukid sooritasid lende kaks korda päevas. Lennukid olid varustatud suuskadega. 1928. aasta 7. juunil avas Saksa lennufirma Deruluft lennuliikluse uuel liinil Berliin - Tallinn - Leningrad.

1931. aasta 13. augustil ristiti Tallinnas Lasnamäe aerodroomil Eesti esimene sportlennuk ES-EDA, mis kuulus Ernst Damm`ile. Lennukiga sooritas demonstratsioonlende lendur Arnold Under.

1932. aasta 23. aprillil asutati Eesti Õhu- ja Gaasi-kaitse Liit, mis hakkas tegelema ka lennukite ehitamise ning lennukursuste korraldamisega. 1932. aasta 29.-31. maini toimus Tartus esimene Eesti eralennupäev, kus enam kui 8000 pealtvaatajat said näha eralennukite ES-UST ja ES-AAA ning kuue kaitseväe lennuki demonstratsioonlende.

1933. aasta 9. märtsil kukkus Põltsamaal startides 50 m kõrguselt alla Ungern-Sterbergi lennuk ES-UST. Õnnetuse põhjustas purunenud eetripudel. Eetriaurud uimastasid lenduri ja ta kaotas juhtimisvõime. Eetripudel oli lendur Brasche`l kaasas külma mootori käivitamiseks. Startimisel oli see pagasiruumist välja kukkunud ning purunenud. Õnnetuses purunes lennuk täielikult, piloot jäi ellu, kuid sattus haiglasse.

1933. aasta 22. juunil sooritasid komisjoni ees katselende Dvigatelis ehitatud kaks esimest sportlennukit ES-AGU ja ES-EHA. Samal päeval sooritas katselende ka Ungern-Sternbergi purunenud lennuki ES-UST asemele Viljandis ehitatud uus lennuk. Kõik kolm lennukit tunnistati lennukõlblikeks ja nad sooritasid hiljem laulupeo ajal huvilende Tallinna kohal.

1934. aasta 12. juuli õhtul toimus Viljandi lennuvälja lähedal raske lennuõnnetus. Ungern-Sternberg`i uus lennuk ES-AAC purunes maandumisel. Lennukis olid piloot Ungern-Sternberg ja konstruktor Lemm, kes mõlemad said vigastada, kuid õnneks mitte eluohtlikult. Äikesepilv oli halvendanud nähtavust ja piloot ei suutnud lennukit vaatamata korduvatele katsetele korralikult maandada, kuna maandumist takistasid lennuväljale värskelt kuhjatud ristikheinarõugud. Lennuki tiib põrkus hämaras vastu maanteekraavi kallast ja lennuk kukkus ninaga maasse.

1936. aastal võttis lennud liinil Berliin - Köningsberg - Riia - Tallinn üle Lufthansa. 1937. aasta 29. aprillil avati Ülemiste lennuväljal üks Euroopa pikemaid lennuliine - Poola lennufirma LOT lennukid hakkasid Jeruusalemmast Tallinna kaudu Helsingisse lendama.

1938. aasta 28. augustil toimus Ülemiste lennuväljal Eesti aeroklubi esimene lennupäev. Pealtvaatajaid oli 25 000. Kõrgetasemelist vigurlendu demonstreeris külalislendur Saksamaalt G. Achgelis. Ta sooritas mitmeid selililennutrikke, lennates muuhulgas tribüüni eest läbi madallennul, selili ja lahtiste kätega. Samuti lendas ta rahva eest läbi küliliasendis.

1939. aasta 7. veebruaril said Otto Org, August Kerem ja Arthur Hüüs Majandusministeeriumilt loa Eesti lennuliinide aktsiaseltsi AGO asutamiseks. Asutamiskoosolek toimus sama aasta 21. veebruaril. Pärast AGO asutamist saadeti Saksamaale praktikale Eesti lendur Harry Habel, kes omandas kõrgema pilotaaži vigureid ja õppis lendama Junkers-52-ga. 1940. aasta 30. märtsil sooritas AGO lennuk peale Talvesõja algust esimese lennu Stockholmi. Järgmise aasta kevadel algas Ago lennukiga uuesti regulaarne lennuliiklus Helsingi ja Tallinna vahel. Samal liinil alustasid samal päeval lende ka Soome Aero ja Rootsi Aerotranspordi lennukid.

Aastatel 1922 - 1940 oli Eesti tsiviillennukite registris kokku 40 lennukit. Tallinna Ülemiste tsiviillennuväli avati 2. mail 1934. aastal, kuid Tallinna lennujaam avati Ülemistel ametlikult alles 20. septembril 1936. aastal.

1940. aasta 26. septembril, kui Eesti oli juba annekteeritud Nõukogude Liidu poolt, natsionaliseeriti aktsiaselts Ago ja Eesti Vabariigi lennundus lakkas olemast. Ligi 50 aastat ei toimunud enam Tallinna lennuväljalt rahvusvahelisi lende.

esmaspäev, 27. veebruar 2023

Eesti sõjalennundus 1920-1940

3. Eesti sõjalennundus 1920-1940

1920. aasta 2. veebruaril kirjutati Tartus alla rahulepingule Eesti Vabariigi ja Venemaa Sotsialistliku Vabariigi vahel. Eesti Vabadussõda oli lõppenud. Sõlmiti nn. Tartu rahu, millega Venemaa tunnustas esimese välisriigina Eesti riiklikku iseseisvust.

Kuna Eestis oli 1920.a. vaid kolm inglise instruktorit, siis tuli ka I sõjaväelendurite kursuse parimatel õppuritel hakata teisi õpetama. Õppelennukitena kasutati kahte vesilennukit Norman Thompson NT2B ja kahte B.E.2.E-tüüpi lennukit ning ühte õppelennukit Avro 504K. Vesilennukitel aga läksid kohe mootorid rikki ja merelenduritel tuli üle tulla maalendurite salka. Peagi ütlesid üles ka B.E.2.E-d ja õppelennukiks jäi vaid Avro 504K. Suvel aga saadi Inglismaalt uusi lennukeid Avro 504K ja Avro 504R. Need kaks lennukitüüpi jäidki Eesti lennuväe põhilisteks õppelennukiteks.

I sõjaväelendurite kursus algas 1919. ja lõppes 1921. aastal. Kursuse lõppedes anti lenduritunnistused 17 mehele. 5. detsembril 1922.a. kinnitati Sõjaväeringkonna ülema käskkirjaga sõjaväelenduriteks 18 Eesti lendurit, kellest 8 said väljaõppe välismaal. Ühtlasi kinnitati Eesti sõjaväelenduriks ka inglasest instruktor Claude Emery.

Eesti Lennuväerügemendi Lennukool lõpetas oma tegevuse 13.09.1940. aastal seoses Nõukogude okupatsiooniga, misjärel lennundushariduse andmine Eestis katkes 50 aastaks.

Lennuroodule kuulusid 1920. aastal järgmised lennuväljad:

Lasnamäe lennuväli Tallinnas, Raadi mõisa väli Tartus, Ülesküntud mõisaväli Sangastes, Ülesküntud väli Vana-Nursis, Eravalduses olev territoorium Vaivaras, Sõjaaegne aerodroom Narvas.

Lisaks olid ette nähtud alljärgnevad maandumiskohad merelennukitele:

Tallinnas Väikeses Miinisadamas, Haapsalus, Holmis, Narva-Jõesuus, Kihelkonnas, Papisaarel, Hiiumaal, Kõrgesaarel.

1920. aastal oli Eesti oma transpordivahendite koosseisu poolest üks omapärasemaid maid maailmas – sõjaväel oli arvel 57 lennukit, samas oli eraisikutel arvel 144 autot ning 5 mootorratast. Nii et mootorrattaid oli tol ajal Eestis 10 korda vähem, kui lennukeid! 1921. aasta kevadel oli Eesti lennuväes arvel 52 lennukit, millest aga lennukõlblikud olid ainult 12.

1923. aasta 6. novembril püstitas Claude Emery uue Eesti kõrgusrekordi, tõustes lennukil D.H.9 5 500 m kõrgusele.

1923. aasta 21. novembril sattus sõjaväelendur Aleksander Konno Helsingist Tallinna lennates oma Short-tüüpi lennukiga keset Soome lahte tormi kätte ja pidi mootori seiskumise tõttu lainetele laskuma. Enne laskumist näis lendurile, nagu vilksataks hetkeks lumemöllu keskelt ühe laeva mast. Nähes ees kindlat hukkumist, oli lendur Konno koos motorist Rästa`ga kaotanud lootuse pääsemiseks, kuid hetkel, mil lennuk hakkas merre vajuma, kerkis nagu viirastus esile ankrus olev piirituselaev, kusjuures lennuki tiiva ots puutus peaaegu vastu laeva äärt. Konno ja Rästa ronisid kiiresti mööda tiiba laevale, misjärel lennuk vajus põhja.

Üks sõjaväe lennukooli 1925. aastal lõpetanud ja hiljem kuulsaks saanud lendureid oli Eduard Reissaar. Ta avas 1. juunil 1932. aastal proovimaandumisega Ülemiste lennuraja. 2. juunil 1932. aastal osales ta Eesti sõjaväelendurite pikimal lennul Manchesterist Tallinnasse, tuues sealt lennuki Avro 626. 29. augustil 1934. aastal püstitas ta kahepinnalisel lennukil ÕGL Eesti rekordi selililennus (9 min 30 sek). Lõpetas karjääri kolonelleitnandina, olles lennanud üle 2000 tunni.

Esimesed öised lennud sooritasid Eesti sõjaväelendurid Lasnamäe lennuvälja kohal 1926. aasta aprillis.

1930. aasta 31. mail lõpetas Eesti sõjaväe lennukooli suurim lend: lendurikutse said 31 meest ning 1. juulil moodustati Eesti lennuväeüksustest Õhukaitse, mille ülemaks määrati kolonel Richard Tomberg.

1933. aasta 21. juunil kukkus Eesti lennuväe hävitaja-tüüpi üheistmeline lennuk Rakvere lähedal alla. Lendur Voldemar Rümmel päästis end langevarjuga umbes 500 m kõrguselt alla hüpates.

1936. aasta 26. novembril tegi sõjaväe lennukooli ülema kt major Jaanson õpilastele teatavaks erilise nõudmise: “Õppetunni sisu ja loengute kirjutamine selleks väljaantud kaustikusse on iga õpilase kohuseks. Selleks otstarbeks antakse igale õpilasele üks mustendite vihk ja vastavast ainest üks puhas vihk, kuhu õpilane vabal ajal tunni kestvusel tehtud märkmed (tindi või pliiatsiga) puhtalt ümber kannab.”

1937. aasta 01. aprillil on Eesti Õhukaitsel arvel 58 lennukit, millest lennukõlblikke on 45.

1938. aasta 21. jaanuaril kirjutas Ernst Tiivel Eesti Sõjaministeeriumi volitusel Amsterdamis alla lepingule 25 kahemootorilise lennuki ostmiseks Fokkerilt.

1939. aasta 1. septembril tungis Saksamaa kallale Poolale ning algas II Maailmasõda. Eesti Õhukaitse kattekava nägi ette kaitsta vabariigi õhuruumi kolme hävitus-, kaheksa luure-pommitus- ning kaheteistkümne sidelennukiga. 1939. aasta 12. oktoobril kirjutati alla lepingule, milles määrati kindlaks, kuhu Eestis paigutatakse NSVL lennuväeüksused. Need kohad olid: Kuusiku, Kehtna, Klooga, Laoküla, Sinalepa, Ungru ja Kuressaare. 1939. aasta 10. detsembril teatas kindral Laidoner kohtumisel Staliniga, et Eesti ostaks Nõukogude Liidult umbes 50 hävitus- ja luurelennukit. Nendest ostudest ei saanud aga asja.

1940. aasta 1. jaanuaril baseerus Eestis juba neli Nõukogude Liidu lennuväe polku. 1940. aasta 22. juunil anti Nõukogude sõjaväele üle Ülemiste aerodroom ning 23. juunil ka Lasnamäe aerodroom. 1940. aasta 27. juunil põgenes 45 Eesti lennuväelast Jägala laagrist metsa. Paljud neist osalesid hiljem II Maailmasõjas saksa lenduritena. Sõja ajal Venemaale sattunud eesti rahvusest lenduritest lubati lendama vaid üksikuid. 1940. aasta 9. augustil lõpetasid sõjaväe lennukooli viimased 21 lendurit. 1940. aasta 1. septembril oli Eesti Rahvaarmeel 34 lennukõlblikku lennukit. 1940. aasta 4. oktoobril moodustati Eesti lennueskadrill, mille ülemaks määrati endine lennukooli ülem alampolkovnik Hans Kitvel. See oli tegelikult juba Nõukogude Liidu lennuväeüksus.

neljapäev, 23. veebruar 2023

Lennundus enne II Maailmasõda

2. Lennundus enne teist maailmasõda

2.1 Eesti lendurid I Maailmasõjas

Ühtekokku võttis I Maailmasõjast osa ligikaudu 100 000 eestlast. Nende hulgast väärib eraldi äramärkimist Austria-Ungari vastasel rindel lennuväelasena teeninud Juhan Kallaste, kes elas üle nii I, kui ka II Maailmasõja, jõudis ära näha ka Eesti taasiseseisvumise ja suri 28. augustil 1999. aastal 107-aastasena.

Vene armee lendurite hulgas oli I maailmasõja ajal üle neljakümne eesti rahvusest lenduri Umbes pooled neist läksid pärast Okroobrirevolutsiooni vabatahtlikult Punaarmeesse ja said hiljem tuntuks nn. Punalenduritena.

1918. aasta 23. veebruaril kuulutati Pärnus Endla teatri rõdult välja Eesti iseseisvus. Selleks ajaks olid lennuoskuse omandanud juba ligikaudu 90 Eestist pärit meest, kellest aga paljusid polnud enam elavate kirjas.

1918. aasta 21. novembril moodustati Tallinnas asuva inseneripataljoni koosseisus esimene Eesti lennuväeüksus – lennupoolrood. Lennukeid üksusel ei olnud. Eespoolmainitud kuupäeva loetakse Eesti Õhuväe sünnipäevaks, kuna sel päeval andis Insenerväe polgu ülem Voldemar Viktor Riiberg välja käskkirja, mille alusel määras August Roosi looma lennuüksust.

2.2 Eesti lendurid Vabadussõja

1918. aasta 28. novembril hakkasid Vene väesalgad Jamburgi poolt ilma ühegi seletuseta Eesti Vabariigi piiridesse tungima ja algas Eesti Vabadussõda. 1919. aasta 30. jaanuaril sooritasid kahe Georgi ristiga autasustatud lendur Karl-Friedrich Haas ja motorist Johann Kelk eduka lennu äsja punastelt sõjasaagiks saadud lennukil Farman HF-30. See oli esimene Eesti sõjaväelennuki lend.

1919. aasta 1. märtsil moodustati lennupoolroodust Lennuväe salk, mida asus juhtima staabikapten Jüri Ots. Salka kuulus 5 lendurit, 2 lendurvaatlejat ja 2 motoristi. Lennukõlblikke lennukeid oli vaid üks – eespoolmainitud Farman-30. 1919. aasta 21. juunil lisandus üks sõjasaagiks saadud sakslaste luurelennuk.

1919. aasta 7. juunil viis saksa nimega Eesti leitnant Paul Bergstraesser esmakordselt Eestis õhku merelennuki, milleks oli kaheistmeline õppelennuk Norman-Thompson 2B.

1919. aasta 19. - 23. juunil toimunud Võnnu lahingus (praeguse Läti Cesise linna lähedal) võitis Eesti sõjavägi temast tunduvalt paremini relvastatud Landeswehri. Sama aasta 15. augustil sooritasid lipnik Karl-Friedrich Haas ja alamleitnant Jaan Schultz esimese lahinglennu Kagurindel. 17. augustil viskavad nad Ostrovi linna vaksalile ning sillale 13 ning järgmisel päeval 4 pommi.

2.3 Eesti sõjaväe lennukipark

1919. aasta 23. augustil jõudsid aurikul “Kodumaa” pärale esimesed 8 Inglismaalt Eesti lennuväele tellitud 24 lennukist ning 4. oktoobril kolm sõjaväelennukit Saksamaalt. Peale nende õnnestus remontida ka sakslaste poolt mahajäetud lennukeid, nii et 1919.a. lõpuks oli Eesti lennuväe käsutuses juba 40 lennukit.

Olgu siinkohal märgitud, et kokku oli aastatel 1918 - 1940 olnud Eesti Vabariigi sõjalennukite registris koguni 168 lennukit. Osa registris olnud lennukitest ei olnud lennukõlblikud. 22 sõjalennukit olid konstrueeritud ja ehitatud Eestis.

Alates 1919. aasta 1. septembrist oli Eestil ametlikult oma Lennuvägi, mis moodustati olemasolevatest Eesti lennuüksustest. Lennuväge asus juhtima kapten Jüri Ots.

2.4 Eesti oma lennunduskoolituse algusaastad

Eesti Vabariigi lennunduskoolituse alguseks loetakse 1. septembrit 1919.a., kui Tallinnas moodustati lennuväerügemendi koosseisus õppejaoskond, mis sisuliselt tähendas Eesti esimese lennukooli avamist. Kooli ülema kohusetäitjaks määrati Jakob Tillo. Lendurite koolitamiseks saabusid Eestisse ka Inglismaalt tellitud instruktorid.

1919. aastal loodud lennukooli ülesandeks oli koolitada Eesti Õhuväele lendureid, lendurvaatlejaid ja aviomotoriste. Koolis tuli sooritada teoreetilised eksamid alljärgnevates õppeainetes: meteoroloogia, aeroloogia ja aeronavigatsioon; mootori teadus; materjali teadus; aeromehaanika; fotograafia, õhufotograafia ja fotomeetria; aero- ja hydroplaani teadus, lendmasina reguleerimine; elektrotehnika ja sädetelegraafia; topograafia; kuulipilduja ja pommipildumise teadus; määrustikud, suurtükitule korrektsioon. Praktiline osa seisnes pooleteisetunnises iseseisvas lennus 2000 m kõrgusel. Lennu kestel oli vajalik lennumasinat vähemalt 30 min sirgjoonel hoida. Maanduda tuli liuglennul, 500 m kõrgusel seisatud mootoriga, paremale ja vasakule spiraale tehes. Maalennuväe lendur pidi neljast katsest ühel suutma maanduda 50 m läbimõõduga rõngasse, liueldes seisatud mootoriga 200 m kõrguselt. Samasuguse katsega pidi toime tulema merelennuväe lendur pontoonidega varustatud lennukil vette maandudes. Kolmandaks praktiliseks katseks oli vähemalt 50 versta pikkune lend ettenähtud ülesande täitmiseks.

1919. aasta 30. oktoobril kinnitati sõjaväelenduriks esimene Eestis koolitatud lendur – Gustav Oamer, kes oli alustanud lenduriõpinguid juba eelmisel aastal Inglismaal. Õppejaoskonna 1919. aasta sügisel alanud I lendurite kursuse lõpetasid 1921. aastal ühtekokku 17 meest, nende hulgas hiljem Brasiilias lendurina kuulsaks saanud ja seal ka hukkunud Harald Stunde. 1919. aasta 17. novembril oli Eesti Vabariigi lennuväepargis 33 sõjalennukit.

2.5 Eesti esimesed naislendurid

Esimene Eestist pärit naislendur oli rahvuselt venelanna. 1888. aastal sündis Viljandis vene rahvusest postisorteerija Aleksander Golantšikowi perekonnas tütar Ljubov, kes kasvas üles mehaanik Grünwaldi kasulapsena. Ljuba oli neiuna kabareelauljanna, hiljem aga sai temast maailmakuulus naislendur.

Ljubov Golantšikowa sai pärast Venemaa õhusõidu ühingu “Gamajun” poolt korraldatud kursuste läbimist 29. detsembril 1911.a. ülevenemaalise aeroklubi lenduritunnistuse.

Seega oli Golantšikowa Aleksander Michelsoni järel kuues Eestist pärit lendur ja esimene naislendur. Ta oli neljas naine Venemaal, kes sooritas lendurieksami. 1912. aastal sõitis Golantšikowa oma lendurikarjääri jätkama Berliini. Väga kauni neiuna võitis ta seal kuulsa lennukikonstruktori Fokkeri südame ja temast sai Fokkeri südamesõbranna. 22. novembril 1912. aastal ületas Golantšikowa sakslanna Melly Beese nimel olnud naiste kõrguslennu maailmarekordi, mis oli 850 m. Golantšikowa saavutatud 2200 m oli parem ka Venemaa meeste rekordist.

Tõusuks sellele kõrgusele kulus pool tundi. Glasseerkinnastes lendur ei saanud oma külmast kohmetunud kätega sel päeval rohkemat üritada. Golantšikowast sai Fokkeri esilendur. Pärast I Maailmasõda emigreerus ta Ameerikasse ning püstitas seal juba Ljuba Phillipsi nime all ka naiste kestuslennu maailmarekordi. Ameerikas külastas teda 1931. aastal vana sõber Fokker, kellega koos nad sooritasid lennu Roosefelt Fieldi kohal, rikkudes seejuures peaaegu kõiki sealseid lennureegleid, rääkimata sellest, et Fokkeril puudus kehtiv lenduritunnistus. Pärast lendamisest loobumisest avas Golantšikowa USA-s kosmeetikasalongi.

Esimene eesti rahvusest naislendur oli aga Elviine Kalep (sünd. 26.06.1899), kes sooritas lendurieksami 01. augustil 1931.a. Berliinis. Mõned nädalad hiljem sooritas ta juba pika soololennu Berliinist Riia kaudu Tallinnasse.

Inna Rostfeld (Lorents) sündis 28.07.1914. Ta oli ainus enne 1940. aastat Eestis lenduritunnistuse saanud naine, sooritades lendurieksami 1935. aasta 12. detsembril. Kursuste ajal oli tal juhtunud ka õnnetus – ebaõnnestunud maandumisel purunesid lennuki telik ja propeller. Lenduri kutsetunnistuse, õigusega juhtida sportlennukit, sai ta kätte 1936. aasta 7. jaanuaril. Koos lennuloaga anti talle ka spetsiaalne märk, nn. eralenduri tiivad.

Nõukogude Eesti aastatel sai teadaolevalt ainsa naisena pilooditunnistuse Ellen (Säre) (Keiris) Tapp, kes oli esimene eestlannast meistersportlane purilennus. Tallinna Aeroklubist sai Ellen Säre suunamise Põhja Uraalides asunud Saraktaši lennukooli, mis viidi hiljem üle Kaluugasse. Pärast lennukooli lõpetamist 1952. aastal sai temast lendur-instruktor lennukitel PO-2 ja Jak-12.

Eesti esimene naispurilendur oli Velda Gerats, kes lõpetas 18. märtsil 1934. aastal Viljandis Sakalamaa Õhuasjanduse Ühingu korraldatud purilennukursused. Kursustel õpetati nii piloteerimist, kui ka purilennuki ehitamist. Kursustele pääsemiseks loobus Velda Gerats tasuvast töökohast Pärnus ja kolis Viljandisse.

LEONHARDI BLOGI

Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos