Multiintelligentsused

MULTIINTELLIGENTSUS 

Interpersonaalne intelligentsus on võime mõista teisi inimesi ja tegutseda koos nendega. 

Selleks on vaja suuta „kõndida kaaslase mokassiinides“ – mõista, kuidas tema näeb maailma 

ja iseennast, mis teda paneb tegutsema või käega lööma ning osata kohandada ka oma 

käitumist vastavalt sellele. Selles vallas andekas inimene suudab märgata õrnu muutusi teiste 

inimeste meeleoludes, käitumises ja kavatsustes ning oskab neile kohaselt reageerida: 

arvestada teiste inimeste arvamuste, tunnete, ootuste ja soovidega, neid mõjutada ning teha 

koostööd. Interpersonaalset intelligentsust on nimetatud ka sotsiaalseks andekuseks ja see 

viitab isikutevahelistele suhetele, mida interpersonaalselt intelligentne inimene oskab luua, 

hoida ja vajadusel lõpetada. 

Hästiarenenud interpersonaalse intelligentsusega inimene oskab: 

• luua, kujundada ja säilitada mitmekesiseid suhteid teiste inimestega 

• teiste emotsioone märgata ja kindlaks määrata 

• kuulata, mõista ja sobivalt reageerida teiste inimeste arvamustele 

• töötada väikestes gruppides ja meeskondades 

• näha probleeme erinevatest vaatenurkadest 

• mõjutada inimesi. 

Vähese interpersonaalse intelligentsusega lastel jääb vajaka oskuseset tunda end teiste lastega 

koos pingevabalt ja mugavalt. Nad kipuvad teistest enam kasutama ebaausaid võtteid. 

Sotsiaalse kõrvalejäetuse tagajärjed muutuvad eriti nähtavaks täiskasvanuna, vanuse 

lisandudes on ka järjest raskem omandada uusi käitumismustreid ja hoiakuid. 

Interpersonaalne intelligentsus on paljudes ametites hädavajalik (arstid, nõustajad, õpetajad, 

koolitajad, diplomaadid, teenindajad, müügiagendid jpt). Oskuslikku „suhete korraldamist“ on 

tarvis selleks, et hästi toime tulla lapsevanema ja abikaasa rollis. Seda andekust vajavad 

poliitilised ja religioossed liidrid ning üsna enesestmõistetavalt kõik juhid. 

Intrapersonaalne intelligentsus on inimese võime olla teadlik oma mina erinevatest

sisemistest tahkudest: tunnetest, emotsionaalsetest reageeringutest, mõtlemisprotsessidest 

ning vaimsete reaalsuste tajumisest. See on ka suutlikkus kogeda tervikut, ühtsust iseendas ja 

enda ümber, saavutada kõrgemaid teadlikkuse tasandeid, tajuda tuleviku külgetõmbejõudu, 

unistada ja teostada seatud eesmärgid. Intrapersonaalne intelligentsus on seotud 

eneserefleksioonivõimega ja võimaldab inimestel end näha kõrvaltvaatajana ning vahel 

nimetatakse seda ka sissevaatavaks intelligentsuseks. Nagu interpersonaalne intelligentsus, nii 

vajab ka intrapersonaalne kõiki teisi intelligentsustüüpe, et end väljendada ja on samas ka 

teiste teadmisviiside kokkuviija ja sünteesija. 

Kõrge intrapersonaalse intelligentsusega õpilane: 

• on iseseisev 

• tajub adekvaatselt oma tugevusi ja arenguruumi 

• saab üksi mängides või õppides hästi hakkama 

• tal on mingi huvi või hobi, millest ta teistele eriti ei räägi 

• oskab ennast juhtida, suunata, motiveerida 

• oskab oma tundeid täpselt väljendada 

• on võimeline õppima oma vigadest või õnnestumistest

peab endast lugu. 

Jagamise ajal saavad õpilased sageli väga palju teada oma kaaslaste ja iseenda kohta. Nad 

hakkavad märkama sarnasusi ja erinevusi iseenda ja teiste mõttemaailmas. Neil hakkab 

kujunema enesekindlus oma mõtete ja arvamuste väljendamisel. Õpilasi tuleks julgustada ka 

mõeldut kirja panema – ka siis, kui õpilased pole päris kindlad, mida kirjutada. Kirjutamise 

asemel võib ka joonistada, skeemi koostada või luuletada. 

Lingvistiline intelligentsus on seotud tundlikkusega sõnade tähenduse, järjestuse, 

ühildumise, nende häälikulise koostise ja rütmi suhtes, samuti nende võime suhtes muuta 

meeleolu, veenda või edastada informatsiooni. 

Esimene valdkond, milles lingvistiline intelligentsus „tegutseb“, ongi semantika, see on 

tähendusega seotud valdkond keeles. Lingvistilise intelligentsuse semantilises alas võime 

näha tundlikkust sõnade tähenduse suhtes, mille abil inimene mõistab õhkõrnu varjundeid 

erinevuses, kas „tint loksutati maha tahtlikult, meelega või sihilikult“. 

Teine ala, kus lingvistiline intelligentsus ilmneb, on süntaks, reeglid sõnade järjestamise ja 

ühildumise kohta. Lingvistiliselt võimekas inimene on intuitiivselt tundlik sõnade 

omavahelise seostamise suhtes, tal on võime järgida grammatikareegleid ning teatud juhtudel 

neid eirata. Poeet suudab sõnadega mängelda nii, et reeglite ignoreerimine toob kaasa 

nauditava kunstilise elamuse. 

Lingvistiline intelligentsus avaldub ka fonoloogia vallas, mis on seotud häälikute ja 

nendevaheliste muusikaliste vastasmõjude tajumise ja kasutamisega. See on häälikute, 

rütmide ja sõnade meetrumi tundlik tajumine - võime, mis teeb ka võõrkeelse luule kõrvale 

nauditavaks. 

Viimane valdkond on seotud keele kasutamisega e keele pragmaatilise aspektiga. Tundlikkus 

keele erinevate funktsioonide suhtes lubab kasutada seda kord veenmiseks, siis ergutamiseks 

või hoopis ärritamiseks, edastada selle abil informatsiooni või lihtsalt midagi paluda. 

Hästiarenenud lingvistilise intelligentsusega õpilases võib leida nii mõnegi järgnevatest 

omadustest: 

• kirjutab paremini kui enamik eakaaslasi 

• tal on oma vanuse kohta hea sõnavara 

• jutustab jutte või räägib anekdoote ja nalju 

• tal on hea mälu sõnade, terminite ja nimede suhtes (inimesed, kohad, taimed, loomad, 

tänavad jm) 

• armastab lugeda 

• naudib sõnamänge 

• armastab kuulata räägitavat (jutustused, raadiokommentaarid) 

• suhtleb teistega aktiivselt peamiselt verbaalsel teel 

Muusikalis-rütmiline intelligentsus on see, mis inimesel ühena esimestest arenema hakkab. 

Muusikalis-rütmiline intelligentsus on võime ära tunda, ette kujutada ja tekitada muusikalisi 

elemente ning mõista erinevaid muusikalise eneseväljenduse vorme. Hõlmab tegelemist kogu 

helide ja vibratsioonide maailmaga, mis inimest ümbritseb ning mis on tekitatud kas 

naturaalsel viisil (kõikvõimalikud loodushääled) või inimese enese poolt loodud keskkonna, masinate, muusikainstrumentide ja tema enese häälepaelte poolt. 

Rahustav muusika võib klassiruumis luua soodsa pinnase aruteluks, refleksiooniks ja lihtsalt 

lõõgastumiseks. Muusikat võib kasutada õpilaste tervitamiseks klassi sisenemisel ja ka 

tähelepanu otseseks suunamiseks ülesandele. 

Hästiarenenud kehalis-kinesteetilise intelligentsusega inimene: 

• õpib tehes ning tegutsedes 

• naudib avastamist puudutuse, liigutuse, käsitsemise ja igasuguse füüsilise kogemise 

abil 

• on osav nii peen- kui jämemotoorikas 

• on hea koordinatsiooni, liigutustaju, tasakaalu ja ajastamisoskustega 

• mäletab paremini seda, mis on tehtud, kui seda, mida on kuuldud-nähtud 

• vajab sageli liikumispause 

• on loov oma füüsilises liikumises ja kehalistes väljendustes 

Lapsed, kellel domineerib kehalis-kinesteetiline intelligentsus, on tihti silmapaistvad mõnel 

spordialal. Kui muidu võivad vanemad neid üsna püsimatuteks pidada, siis nimetatud aladel 

paremate saavutusteni jõudmise nimel on nad valmis harjutamisele pühendama palju aega ja 

tahtejõudu. 

Ka koolis on kehalis-kinesteetilise intelligentsusega õpilased haaratud eelkõige katsetest, 

harjutustest ja muudest tegevustest, mis on seotud füüsilise osavuse mängupanekuga. Kui nad 

peavad kaua aega ühe koha peal istuma, muutuvad nad rahutuks ja võivad hakata teisi häirima 

oma nihelemise, trummeldamise või patsutamisega. Nad võivad olla ületamatult andekad 

teiste inimeste miimika ja žestide jäljendamisel. Need lapsed "vaatavad" kõiki asju esmalt 

kätega ning armastavad kõike lahti võtta ja kokku panna. Tavaliselt on nad osavad igat sorti 

meisterdamises-nikerdamises ja suudavad käsitööainetes pikalt keskenduda. Ka katsete 

tegemisel ja igasuguste demonstratsioonide puhul on nad alati heameelega õpetajat aitamas. 

Nad naudivad puudutuselamust ja selle abil õppimist-töötamist. Õpilastel on vaja kogeda, 

kuidas on õppida ja teada kehaga ning seda ka klassiruumis, kus üldiselt soovitatakse kehad 

jätta "ukse taha". 

Loogilis-matemaatiline intelligentsus

Matemaatilise intelligentsusega inimesed on probleemide lahendajad, kes konstrueerivad 

lahendusi mitteverbaalselt. Nad naudivad järjestamist, loogilisust ja korrastatust ning 

suudavad hõlpsasti tajuda seoseid ja mustreid ümbritsevas maailmas. 

Hästi arenenud loogilis-matemaatilise intelligentsusega inimene: 

• on varakult tuttav selliste mõistetega nagu aeg, ruum, hulk, arv, põhjus ja tagajärg 

• mõistab ja on võimeline manipuleerima abstraktsete sümbolitega, mis esindavad 

konkreetseid objekte ja mõisteid 

• püstitab hüpoteese ja kontrollib neid, kogub andmeid, formuleerib mudeleid, mõtleb 

välja vastuargumente 

• on võimeline „matemaatiliselt mõtlema“ 

• püüab leida korda ja harmooniat oma vahetust keskkonnast

Ruumiline intelligentsus

Ruumilise intelligentsusega inimesed on kujundite loojad ja taasloojad. Neil on lihtne 

kujutada ette objekte kolmemõõtmelises ruumis ning rännata oma kujutlustes läbi ruumi ja 

aja. 

Hästi arenenud ruumilise intelligentsusega inimesed: 

• õpivad meelsasti nägemise, vaatlemise ja kujutlemise abil 

• on kergesti võimelised mõeldavat visualiseerima 

• interpreteerivad ja koostavad graafikuid, kaarte ja teisi visuaalseid vahendeid 

• on võimelised konstrueerima või välja mõtlema kolmemõõtmelisi objekte ning 

kujutlema nende pinnalaotust 

• on head orienteerujad 

Looduslik-loomulikku intelligentsust (naturalist intelligence) on eesti keeles nimetatud ka 

loodusuurijalikuks ja naturalistlikuks intelligentsuseks. Selle intelligentsuse kuningriigiks on 

loodusmaailma elu oma täiuses, selle mõistmine, hindamine ja nautimine. Paljud 

hästiarenenud loodusliku intelligentsusega inimesed tunnevad end looduse keskel „nagu 

kodus“. Nad armastavad loomulikkust ja naturaalset keskkonda. Neile on omane looduses 

väljendunud arhetüübiliste mustrite äratundmine ning nende abil mõtlemine ja õppimine. 

Loodusliku intelligentsuse esindajateks on inimesed, kellel on suur tundlikkus neid 

ümbritseva keskkonna loomulike rütmide suhtes ja kelle jaoks on neil rütmidel tähendus – 

need on põllumehed, kalamehed, jahimehed … Loodusliku intelligentsusega inimestel on 

võime analüüsida ökoloogilisi olukordi ja andmeid (nt keskkonnakaitsjad, metsavahid); 

õppida elavatest asjadest ja töötada looduslikes keskkondades (nt zooloogid, botaanikud, 

veterinaarid, loomatalitajad). Lisaks tuntud loodusteadlastele kohtab hästiarenenud looduslik-

loomuliku intelligentsusega inimesi palju ka kirjanike, luuletajate, kunstnike hulgas. 

Hästiarenenud loodusliku intelligentsusega inimene:

• on häälestunud looduslikule keskkonnale ning tundlik selles ilmneva harmoonia või 

ebakõlade suhtes 

• tunneb end erinevates looduslikes keskkondades mugavalt 

• on võimeline seostama ja liigitama looduslikke objekte 

• märkab tervikmustreid ja seoseid nii liikide sees kui ka nende vahel 

• on tähelepanelik keskkonna, muutuste ja aja seoste osas 

• näitab üles teadlikkust ning hoolt inimese ja keskkonna vahelistes suhetes 

Looduslik-loomuliku intelligentsuse äratamisel on ka kaugeleulatuvam mõju: kui õpetajad 

püüavad järjepidevalt tekitada erksust ja tähelepanelikkust looduse ja vahetu keskkonna 

suhtes, siis aitab see kaasa inimesele loomuomase, kuid tänapäeval järjest enam 

kängujäänud võime – imestamis- ja aukartustunde väljakujunemisele ning võimaldab 

seeläbi luua ka õpilastes klassi- ja koolikeskkonna eest hoolitsevat hoiakut. Loodusliku 

intelligentsuse äratamiseks sobivad igat liiki meelelised „kohtumised“ loodusmaailmaga: 

taimede, loomade, anorgaanilise maailma, ilmastikutingimuste, veekogude, metsade, 

pinnavormide ja muu taolisega. Meeltetajude haaramiseks ja teravdamiseks on kõige 

parem vabas looduses viibimine. Kui aga ei ole võimalik minna välja, siis on tähtis tuua 

loodus tuppa – loodusmaailma osakeste toomisega klassi või, kui see pole võimalik, siis kas või video vahendusel. Lisaks meelte igakülgsele aktiveerimisele ja ärksuse 

saavutamisele suunatud meetoditele on tähtis keskenduda ka sellest intelligentsusest 

teadlikumaks saamisele. Siin võiks harjutada selliseid tegevusi nagu kuulamine, 

vaatlemine, kirjeldamine, sorteerimine, demonstreerimine jmt. Sobivad ka valmid, 

looduslood ja muistendid.

Blogi 4. aasta sünnipäev

Tere

Täna, 4. jaanuaril 2019 ehk täpselt neli aastat tagasi sai mu blogi alguse. Selle aja jooksul on räägitud paljudest erinevatest asjadest.

Räägitud teemad:

- päevablogist

- majandusest

- muusikast

- ajaloost (ka kunstiajalugu ja muusika ajalugu)

- loovusest

- geograafiast

- psühholoogiast

- perekonnast

- meile nähtamatu maailm

- usunditest

- eneseabist

- õnnest

- müsteeriumitest

- edust

- ideoloogiatest

- autorist ja tema soovidest, unistustest

- mõrvadest, mõrvaritest ja muudest imelikest (ja paranormaalsetest) juhtumitest.

- muud teemad

Tulevased teemad:

Edaspidi on plaanis siia kirjutada midagi, millest oleks võimalik õppida. 

- ajalugu väljaspool Euroopat ja teisest vaatenurgast vaadatuna

- Huvitavad ajaloolised sündmused

- Ajalooliste inimeste lood

- Huvitavad kummitus- ja mõrvalood

- päevablogi

- õpetlikud teemad (erinevad õpetused)

- uued õpitud tegevused

- autori enda soovid ja unistused ning see, kas ta selleni jõudis, või kas ta selleni jõudis, kuidas ta selleni jõudis või ei jõudnud ning kuidas see on muutunud ning miks.

- muud minu ehk autori jaoks olulised ja/või huvitavad teemad.

- reisiblogi

- minu arvamused

- riietumisnormid erinevates kultuurides läbi aegade.

Unistused

Ärge oodake, tehke oma unistused teoks. Seda tuleks teha niipea kui võimalik. Kuid täita tuleks eelkõige päris sinu unistus, mitte teiste poolt mõjutades loodud unistus. Enamikel juhtudel on võimalik seda kohe teha, eemaldades teelt enda välja mõeldud takistused.

Enda välja mõeldud takistused:

Enda välja mõeldud takistuseks nimetaks ma näiteks rahapuuduse, vahendite puuduse (tegelikult on ka raha üks vahenditest), ajapuuduse, teadmiste puudumise.

Tegelikud takistused:

Kuid mõnikord ei ole võimalik unistusi kohe täita. Olgu selleks põhjuseks ligipääsu puudumine, looduskatastroofid, võimaluste puudumise.

Probleemide lahendamine:

Ise on võimalik lahendada ainult enda välja mõeldud probleeme. Tegelikke takistusi on võimalik lahendada ainult osaliselt, ülejäänud osa, kas laheneb iseenesest või ei lahene kunagi. Enamik neist siiski laheneb iseenesest. 

Unistuste täitumine:

Unistuste täitumiseks tuleb järjepidevalt tegutseda selle nimel. Tuleb järk-järgult tegeleda sellega, mis viib su enda unistustele lähemale. Kõigepealt tuleb täita lühiajalised eesmärgid (unistused) ja siis hiljem pikaajalised eesmärgid (unistused). Lühiajalised eesmärgid võiksid toetada pikaajaliste eesmärkide täitmist (sellest on räägitud siin ka varem, näiteks Edu, Edu Akadeemia osas või osas 12 asja, mida koolis ei õpetatud, aga mida kõik peaksid teadma või ka osas Minu Elu Kutse)

Kusagilt tuleb alustada...

Hakkame siis pihta...

Elu eesmärk: Teha seda, milles sa oled hea ja edukas ning mis teeb sind õnnelikuks.

Ükskõik, mis see ka oleks, leia see ja tegele sellega.

Elu visiooni loomine

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mis on elus tegelikult tähtis? Mille nimel tegelikult tegutsed? Kuhu kõik need projektid ja ettevõtmised Sind viivad?

Milline on Sinu elu visioon?

Üks instrument enda elu kujundamiseks on tuleviku visioneerimine. Mõttes tulevikku rändamine ja sealt elule tagasi vaatamine.

Me saame mõttes mängida läbi erinevad stsenaariumid enda elus ning selle kaudu hinnata – kas see stsenaarium on minuga kooskõlas, kas selles peegeldub minu tõeline olemus?

Minu jaoks oli hästi inspireeriv kogemus kirjutada endale kiri tulevikust, kus 80-aastase noorusliku taadina pajatasin, mida ägedat on tehtud ja millised vahvad tegemised on käsil. See harjutus pani fantaasia käima ja pärast üle lugedes, sain mõtiskleda ja tunnetada, kui kooskõlas on see nägemus minu olemusega. Kui eesmärkide seadmise artiklis soovitasin kirjutada kirja 1-5 aasta kaugusest tulevikust, siis selles harjutuses viime kujutlusvõime hoopis teisele tasemele ja vaatame elu suurt pilti.

Kas tahad ka proovida?

Haara paber või enda arengupäevik ning mine mõnda mõnusasse paika, kus saad segamatult endasse süüvida ja mõtetega mängida. Eelsoojenduseks võid teha natuke vabakirjutamist, kus lihtsalt lased pastakal liikuda ja kirjutad, kuidas end tunned ja mis parasjagu mõttes on. See aitab tühjendada meele kõrvalistest argitoimetustest ning teeb ruumi loomingu jaoks.

Kiri 80-aastaselt iseendalt

Liigu mõttes tulevikku, vali üks konkreetne kuupäev, kus oled 80-aastane.

Alusta sellest, et kirjeldad, kuidas end tunned, kui vahva oled 80-aastasena ja kelleks oled inimesena kujunenud. Mis on Sulle omane, mida teed teistmoodi ja millest tõeliselt hoolid?

Seejärel lase mõtetel lennata, kirjeldades, mida põnevat oled vahepeal teinud ja mis on parasjagu käsil:

• Millega parasjagu tegeled?
• Kuidas enda vaba aega veedad?
• Milliseid vahvaid oskusi valdad?
• Mis Sind rõõmustab? Mida enda elus naudid?
• Milliseid muutusi oled enda elus teinud?
• Milliseid huvitavaid kogemusi oled saanud?
• Kes on olnud Sinu õpetajad ja mida nad on Sulle õpetanud?
• Kuhu Su projektid ja ettevõtmised on välja jõudnud?
• Kuidas Sinu valdkond on aja jooksul muutunud?
• Mis aitas enda tegemistes õnnestuda?
• Millise saavutuse või sammu üle oled eriti uhke?
• Milleks Sa kõike seda tegid?

Millist nõu annaks tuleviku Sina tänasele Sinule?

Lisa kirjale ka punkte selle kohta, mis on tuleviku Sina sõnum praegusele iseendale:

• Töö, pere, suhted, eneseareng, finantsid
• Milliste inimeste seltsis rohkem aega veeta, milliste seltsis vähem?
• Mille pärast vähem muretseda, millele rohkem tähelepanu pöörata?
• Mida jätkata, mida lõpetada?
• Mida iga päev praktiseerida?
• Milliseid tugevusi rohkem kasutada ja edasi arendada?
• Mis on Sinu elu ülesanne?

Punktide ühendamine – kuidas alustada visiooni suunas liikumist?

Pärast seda, kui oled enda mõtted paberile maalinud ja kogu teksti üle lugenud, võid mõtiskleda, millega saad praegu alustada, et selle visiooni suunas liikuma hakata.

Millise vana harjumuse tahad asendada uue harjumusega, mis viib Sind edasi?

Milliste inimeste seltsis olemine viib Sind edasi?

Mis on üks konkreetne oskus või omadus, mida tahad enda juures praegu edasi arendada?

Boonusharjutus: kiri minevikust

Kui satud väga hoogu, siis võib proovida ka kirja lapsepõlvest. Rända mõttes tagasi aega, kus olid näiteks 5 või 8 aastane. Mis Sind rõõmustas, millest unistasid ja mille tegemine valmistas Sulle kõige enam rõõmu? Mis oleks selle noore sõnum Sinu tänasele minale?

Ajurveeda

Ajurveeda (sanskriti keeles आयुर्वेद āyurveda, 'elu teadus') on India traditsiooniline meditsiin. Ajurveedas kasutatakse toitumisteraapiat, massaaži, joogatehnikaid, ravimtaimedest, mineraalidest ja metallidest koosnevaid kompleksseid ravimeid.

Alusteosed on Suśrutha Saṃhitā ja Charaka saḿhitā (u 700 eKr – 500 pKr).

Kolm olulisimat printsiipi ajurveedas on kolm dosha't – vata, pitta, kapha. Dosha'd on peened energiad, mis mõjutavad kõiki eluaspekte. Tervise põhjus on dosha'de tasakaal, haiguse põhjus dosha'de tasakaalutus.

Ayurvedavatarana (nn Ayurveda järeltulija) teooria kohaselt peetakse Ayurveda päritoluks Hindu jumala brahma jumalikku ilmutust, mida ta nägi siis, kui ärkas universumi taasloomiseks. Selle ilmutuse edastas jumalatele jumalik raviarst Dhanvantari, kes ilmus mäslevast taevalikust ookeanist.

Ajurveeda on veedade täiendus, mis käsitleb tervise ja pika eluea terviklikku süsteemi. Ajurveeda vanuseks arvatakse olevat 7000 aastat.

 

Ajurveeda ei sea rangeid reegleid, vaid paneb tähele inimese individuaalseid vajadusi ja iseärasusi. Inimese põhilaaditüübid (vata, pitta ja kapha) selgitavad inimese vahekorda toitumisega. Iga põhilaadi puhul on õige maitsesuundade suhe erinev.

Dhanvantari

AJURVEEDALIKUD SÖÖMISJUHISED

1. Toidus peab olema kuus erinevat maitset.

Ajurveda tunneb kuut maitset: magus, hapu, soolane, mõru, kootav, terav. Magus toetab ja rahustab, mõru ja kootav äratavad keha üles. Terav, hapu ja soolane soojendavad. Magus, mõru ja kootav jahutavad. Kui oled tüdinenud oma tavalisest toidust või tekib isu ebatervisliku toidu järele, tähendab see, et sa ei saa piisavalt kõiki kuut maitset. Toitumuslik tasakaalutus võib viia sõltuvusteni. Meel ja keha tunnevad rahuldamatust ja inimene ei tea, mis tal puudu on. Kui jätta see seisund tähelepanuta, on tagajärjeks sõltuvus, pidev vajadus tubaka, alkoholi, narkootikumide, seksi, poodlemise või teravate elamuste järele.

2. Keedetud toidud seeduvad kergemini.

Ajurveda põhimõtete järgi on kõige parem kergesti seeduv toit. Seetõttu on hästi keedetud, küpsetatud või hautatud toidul eelis toortoidu ees, kuumal toidul külma ees, värsket sööki tuleks eelistada soojendatule.

3. Võta paar lonksu sooja vett koos toiduga.

Söögi kõrvale rüübatav soe või vähemalt toatemperatuuriga vesi hõlbustab seedimist. Soe keedetud vesi oli ka maailma esimene ravim seedehäire korral.

4. Ära joo tund aega enne ja pool tundi pärast sööki.

Vedelik vaigistab seedetule ehk teisisõnu - vedelik aeglustab seedimist.

 

5. Valmista sooja toitu ilma meeta.

Üle 40 kraadi kuumutatud mesi tekitab toksiine ja jääkainet amat.

6. Joo piima eraldi, mitte koos toiduga, v.a. magusa kõrvale.

Piim sobib kokku ainult magusa maitsega. Joo piima magustoitude, mee, nisu- ja riisitoitude kõrvale. Ajurvedas loetakse piima täiuslikuks toiduaineks, mis sisaldab kõiki kuut maitset. Kui jood piima teiste maitsete kõrvale, tekitab see jääkaineid ja madalat energiataset.

7. Kui võimalik, söö alati värskelt valmistatud toitu.

Toitumine on üks viis (lisaks unele, hingamisele, mediteerimisele), kuidas inimene saab eluenergiat ehk praanat. Eluenergia säilib valmis tehtud toidus kuus tundi. Kauem seisnud toidust keha enam kehalise õnne vastet ojast ei valmista.

8. Väldi jääkülmi toite ja jooke.

Sellised toidud kustutavad seedetule ja jahutavad seedesüsteemi maha. Välja lülitub seedimist hõlbustavate ensüümide tootmine, mis töötab kõige paremini keha normaaltemperatuuril. Võta arvesse ka aastaaegu ning väldi selliseid jooke ja toite eriti talvel.

9. Väldi musta teed, kohvi, alkoholi, liigset soola, saiatooteid ja valget suhkrut.

Need toiduained tekitavad rajaslikku ehk vihast või tamaslikku ehk uimast seisundit ja sõltuvust ning lükkavad seedetule rütmist välja.

10. Mälu toit enne neelamist korralikult läbi.

Toidu seedimine algab juba suus - korralik läbimälumine aitab aktiveerida seedimist soodustavaid ensüüme.

11. Söö magustoitu sooja toidu vahele.

Et magus maitse on jahutav, siis viib see seedetule alla, seepärast on magustoitu parem süüa sooja toidu vahele.

12. Söö nii palju, kui mahub su kausiks kokku pandud peopesadesse.

Kausiks kokku pandud peopesad näitavad mao suurust ja üle selle söömine on juba ülesöömine, mis teeb uimaseks. Seedimise soodustamiseks jäta kolmandik kuni neljandik maost tühjaks. Seedetrakt töötleb väiksemaid portsjoneid kergemini ning pärast väiksemate koguste söömist oleme elavamad ja energilisemad.

13. Pärast sööki istu paar minutit vaikselt.

Pärast sööki veel natuke aega laua taga istudes aitad kehal üle minna seedimise rütmi.

14. Söö iga päev ühel ja samal ajal.

Samal ajal söömine tagab seederütmi. Kui sööd sobivat ja kõiki kuut maitset sisaldavat toitu iga päev samal ajal ja magad piisavalt, siis tegutsevad keha ja meel kooskõlas. Kui keha harjub söögiaegade regulaarsusega, on seedemahlad valmis tööks juba enne sööki ning aitavad tõhusamalt seedida. Kui toit seedub täiuslikult, siis suudab keha taastada kudesid ja asendada kulunud rakke. Kui amat kehasse ei teki, on energiatase kõrge - ei ole lõunajärgset väsimust ega hommikust uimasust.

15. Oota järgmist söögikorda kerge eine puhul 2-4, tugevama puhul 4-6 tundi.

Enne kui pakud kehale uut toitu, peab eelmine annus olema seeditud. Uue portsjoni liiga varane lisamine põhjustab käärinud ja haput amat.

16. Söö põhitoidukord lõuna ajal, kella 12 ja 14 vahel.

Looduse poolt on näljatunne sel ajal tipus ja seedetuli põleb kõige tugevama leegiga, pärast seda hakkab seedetuli nõrgenema. 12 ja 14 vahel on parim aeg meeldivas keskkonnas rahulikult istudes sooja toitu süüa.

17. Ära jäta toidukordi vahele.

Seedetuli tahab päevas kolm korda tegutseda, vastasel juhul läheb see rütmist välja.

18. Ära söö toidukordade vahepeal.

Kui sul ei ole kavatsust korralikult süüa, ära erguta söögiisu, sest seedetuli tahab alustatut lõpuni viia. Tühi ergutamine viib seedetule rütmist välja.

19. Ära söö tugevalt peale kella kaheksat õhtul.

Selleks kellaajaks on seedetuli juba väga nõrk ega jaksa seedida. Toit jääb makku ootele, tekitades kehasse amat. Süüa võib midagi kerget, mis kindlasti seeduks enne magamaminekut. Näiteks joo sooja piima.

20. Söö rahulikus õhkkonnas.

Toit seedub täielikult ja energiat andvalt just rahulikus õhkkonnas. Istu vaikselt ja keskendu toidu värvidele, lõhnadele ja maitsetele. Väldi telerit, raadiot ja telefonikõnesid. Rahutu atmosfäär ei lase seedesüsteemil korralikult keskenduda ja tagajärjeks on jällegi ama, mis põhjustab laiskust ja uimasust.

21. Naudi seda, mida sööd.

Jäta mured ja muud segajad toidulauast eemale. Naudingut aitab suurendada, kui hingad enne sööma asumist paar korda sügavalt sisse ja välja ning tänad pärast toidu eest. Paljudes kultuurides lausutakse juba enne sööma asumist toitu austav palve. Kõik see aitab luua kirgast, puhast, elavat tunnet, mis on abiks toidu seedimisel ja energia saamisel.

22. Süües või juues istu alati.

Seistes või liikudes söömine ei lase toidul korralikult seeduda ega anna piisavalt energiat, pigem tekitab kehasse väsimust ja tülpimust põhjustava ama.

23. Valmista toitu armastuse ja hoolega.

Juba vanades ajurveda tekstides on öeldud, et koka tunnete vibratsioonid mõjutavad toidu kvaliteeti. Kõik tunded ja emotsioonid, mida koged toiduvalmistamise ajal, kanduvad üle toitu ja sealt edasi ka sööjatele. Seetõttu on tähtis valmistada toidud oma perele ise, et anda edasi oma armastust ja hoolitsust. Tee ka kõige pisemast toiduvalmistamisest enda jaoks oluline sündmus ja ole heas tujus.

24. Serveeri toit kaunilt.

Oluline on süüa vaikses, nägusas ja puhtas keskkonnas, sest seedetrakt mitte ainult ei varusta keha vajalike ainetega, vaid reageerib ka emotsioonidele.

Kuna ajurveeda on terviklik ravitsemissüsteem, siis on sellest abi nii vaimsete, kehaliste kui emotsionaalsete probleemide korral. Eriti kasulik on ajurveeda erinevate seedimisega seonduvate kaebuste korral, näiteks saab abi ärritunud soole sündroomi, kõhukinnisuse, seedehäirete või ebasobiva toidu söömisest tekkinud häirete korral.
Konsultatsiooni käigus terapeut esitab üksikasjalikke küsimusi sinu tervise, eluviisi ning ka sinu vanemate tervise kohta. Terapeut vaatab ka su silmi, keelt, sõrmeküüsi, mõõdab pulssi ja vererõhku, hindab sinu seisundit ning määrab sinu keha põhitüübi ehk dosha.
Seejärel soovitab terapeut just sinule sobivat teraapiat või jooga- ja hingamisharjutusi. Konsultatsiooni on võimalik koheselt ühendada ka vastava teraapiaga.

 

Mis on dosha?
Ajurveeda õpetuses on kesksel kohal veendumus, et meid juhib kolm eluks vajalikku energiat, mida nimetatakse doshadeks. Igaüks meist on sündinud oma individuaalse põhitüübiga, mis on määratud eostamise hetkel meie vanemate doshade seisundi ja teiste tegurite poolt.
Doshasid tuntakse nende sanskritikeelsete nimede järgi: vata, pitta, kapha. Igaühe põhitüüp on erineval määral mõjutatud kõigist kolmest doshast, kuid enamikul meist on ülekaalus üks või kaks doshat.
Dosha määrab ära meie keha põhitüübi, eelistused, iseloomujooned, unemustri ja isegi toidu, mida peaksime sööma.

Vata-tüüp
Sageli kõhn, kuiva naha, pika nurgelise näo, väikeste silmade, korrapäratute hammaste ja kitsaste huultega. Vata elemendid on eeter ja õhk.

Pitta-tüüp
Sageli heledapäine ja tedretähniline, südamekujulise näo, korrapärase nina ja heledate silmadega. Hambad võivad olla kollakad. Pitta elemendid on tuli ja vesi.

Kapha-tüüp
Võib olla rasuse naha, tihedate laineliste juuste, siniste või pruunide silmadega. Tugeva kehaehitusega. Kapha elemendid on vesi ja maa.

Parim kaitse haiguse vastu on tugev keha põhitüüp. Kui meie doshade tasakaal on häiritud näiteks halbade harjumuste, vale toitumise või ületöötamise tõttu, siis muutume haigusele vastuvõtlikuks. Ajurveeda aitab haiguse teket ära hoida, tegeledes inimese keha põhitüübiga ja püüdes taastada algset tasakaaluseisundit.

Ajurveeda on iidne Indiast pärit süsteem looduslikust ja holistilisest meditsiinist.Sanskriti keelest tõlgituna tähendab ayurveda elamise teadust (sanskriti sõnatüvi ayur tähendab pikka eluiga või elu ja veda tähendab teadust). Allopaatiline meditsiin ehk tavameditsiin keskendub haigusega toimetulekule, kuid ajurveeda annab meile teadmised, kuidas vältida haigust ja kõrvaldada tema tekkepõhjus, kui me juba oleme haigestunud.

Põhialused

Algselt anti ajurveeda teadmised Indias edasi mõttetarkade sugupuu liinis suuliselt enne, kui nad enam kui 5000 aasta eest tekstiks kokku koguti. Vanimad teadaolevad ajurveeda tekstid on Charaka Samhita, Sushruta Samhita ja Ashtanga Hrudaya. Need tekstid räägivad kosmilises süsteemis  olemasolevast viiest elemendist – maa, vesi, õhk, tuli, ruum –, mis on osa ka meie individuaalsest füüsilisest kehast ja selgitavad üksikasjalikult nende elementide tasakaalus hoidmise tähtsust, et olla terve ja elada õnnelikult. Ajurveeda järgi mõjutavad elemendid meist igaüht erinevalt. Seda nende prakriti ehk kehatüübi tõttu. Ajurveeda järgi jagunevad erinevad kehatüübid kolmeks erinevaks dosha’ks:

• Vata dosha, milles domineerivad õhu- ja ruumielement
• Pitta dosha, milles domineerib tuleelement
• Kapha dosha, milles domineerivad maa- ja vee-element

Dosha’d ei mõjuta mitte ainult kehakuju, vaid ka toidueelistusi, ainevahetust ja temperamenti. Kapha inimese maaelement väljendub näiteks nende tugevas kehaehituses, neil on aeglane seedimine, hea mälu ja nad on tasakaalukad. Enamikul inimestel koosneb prakriti kahe dosha kombinatsioonist. Pitta-kapha inimest mõjutavad näiteks mõlemad dosha’d, kuid pitta on domineeriv.



Mõistes oma looduslikku põhiolemust, on meil lihtsam hoida end tasakaalus.

Pulsidiagnoostika

Kui me oleme haiged, siis ajurveeda järgi tähendab see, et meie dosha’d ei ole tasakaalus. Tervanemise võti seisneb organismi taastasakaalustamises. Ajurveedas on haiguste diagnoosimiseks väga tõhus abivahend nadi pareeksha ehk pulsidiagnostika. Ajurveeda arst võib väga lihtsalt avastada ebakõlad inimese kehas, asetades vaid oma sõrmed tema randmele, ja määrata tõhusa ravi.

Raviks on tavaliselt kaks võimalust: 

1) panchakarma – viieosaline keha puhastamise programm 2) taimsed ravimid, millega tasakaalustatakse keha

Ajurveeda toetab keha, häirimata tema loomulikku intelligentsust. Ajurveeda

ravimeetoditel ei esine kõrvalnähte. Seepärast ongi inimesed igal pool maailmas tagasi pöördunud ajurveeda iidsete teadmiste poole, et tervist taastada ja säilitada. Ajurveedat võib kasutada iseseisva ravimeetodina või lisaks allopaatilisele ravile.

Ajurveeda elulaad

Ajurveedal on suur tähtsus igaühe pathya’s ehk elulaadis (toitumisharjumused ja igapäevarutiin). Samuti õpetab ajurveeda, kuidas kohandada oma elulaadi erinevate aastaaegadega.

Marilyn Monroe

Marilyn Monroe filmis "The Prince and the Showgirl" (1957)

Kaader filmist "Härrasmehed eelistavad blonde" (1953)

Marilyn Monroe (sünninimega Norma Jeane Mortenson, teiste nimedega Norma Jeane Baker, Norma Jeane Dougherty, Norma Jeane DiMaggio, Marilyn Monroe Miller; 1. juuni 1926 Los Angeles, California osariik – 5. august 1962 Los Angeles, California osariik) oli USA näitleja, laulja ja modell. Teda on nimetatud 20. sajandi üheks kuulsaimaks naisnäitlejaks ja seksisümboliks.

Aastal 1953 oli ta esimene ajakirja Playboy kaanetüdruk.

29. juunil 1956 abiellus ta kirjanik Arthur Milleriga. Nad lahutasid abielu 1961. aastal.

Tuntud on Monroe esinemine president John F. Kennedy sünnipäeval Madison Square Gardenis 1962. aastal, kui ta esitas laulu "Happy Birthday, Mr. President". Kennedy kinkis Monroele kuldse Rolexi kella graveeritud isikliku pühendusega. Ajakirjanduses on palju spekuleeritud Kennedy ja Monroe võimaliku intiimsuhte üle, kuid selle kohta pole tõendeid.

Ööl vastu 5. augustit 1962 leiti Marilyn Monroe oma Los Angelese Brentwoodi kodust surnuna. Ametlik surmapõhjus oli unerohu üledoos. Tema surma kohta on käibel mitmed vandenõuteooriad.

Marilyn Monroe: Seksisümboli tõus ja langus

Ekraanipilt 1953. aasta filmist "Härrasmehed eelistavad blonde".  Foto: Wikipedia

Norma Jean Mortensen, kes sai üleilmselt tuntuks Marilyn Monroe nime all, sündis 1. juunil 1926. aastal Los Angeleses, California osariigis. Talle anti hiljem ema perekonnanimi ning ta ristinimeks sai Norma Jeane Baker.

Norma Jeane’i lapsepõlv oli keeruline. Tema ema ja emapoolsed vanavanemad saadeti vaimuhaiglatesse ning tüdruk liikus ühest kasuperest teise. Norma Jeane abiellus 16aastaselt oma naabri, James Dougherty’ga, kes liitus mereväega ning saadeti Teise maailmasõja ajal Vaikse ookeani lõunaossa.

Fotogeense Norma Jeane’i avastas üks fotograaf California laskemoonatehasest, kus neiu töötas. Peagi sai Norma Jeane’ist edukas modell. Ta lahutas oma abielu 1946. aasta juunis ning kohe pärast seda sõlmis ka töölepingu filmikompaniiga 20th Century Fox.

Marilyn Monroe - toona veel brünett Norma Jeane Baker - 1944. aastal.  Foto: Wikipedia

Võtab uue nime

Näitlejakarjääri alguses värvis Norma Jeane oma pruunid juuksed blondiks ja võttis omale uue nime – Marilyn Monroe. Monroe oli tema vanaema perekonnanimi. Pärast mitmeid väikeseid ning märkamatuid rolle erinevates filmides õnnestus tal läbi lüüa põnevikuga „Niagara“ (1953), kus ta mängis noort abielunaist, kes plaanis oma abikaasa mõrvata.

Pärast peaosi filmides „Härrasmehed eelistavad blonde“ ja „Kuidas abielluda miljonäriga“ (mõlemad filmid lasti välja samuti 1953. aastal) sai temast üks populaarsemaid ning ühtlasi nõutumaid näitlejannasid Hollywoodis.

1954. aasta jaanuaris abiellus Marilyn pesapallitähe Joe DiMaggioga. Kuigi väliselt jätsid nad ideaalse paari mulje, oli tegelikkus midagi muud. DiMaggiole ei meeldinud, et Marilyni kujutatakse seksisümbolina. Nad lahutasid juba sama aasta oktoobris, kuid jäid head sõpradeks.

1950. aastate keskel otsustas Marilyn vahetada kurssi. Ta ei tahtnud enam mängida blonde sekspomme ning valis seepärast tõsisemaid rolle. Samuti asus ta näitlemist õppima kuulsasse New Yorgi Actors’ Studiosse.

Eraelu kukub kokku

Tema tõsisemad osatäitmised võeti hästi vastu, kriitikutele meeldis eriti tema 1959. aasta film „Džässis ainult tüdrukud“. Samal ajal lagunes aga tema eraelu – 1961. aastal lahutas ta oma kolmanda abielu näitekirjaniku Arthur Milleriga ning samal aastal kirjutati ta kahel korral haiglasse sisse, et jälgida ta tema vaimset tervist.

1962. aasta suvel lõpetas filmikompanii Fox Marilyniga töölepingu, kuna näitlejanna polnud korduvalt tulnud uue filmi „Something’s Got to Give“ võtetele. Marilyni viimaseks filmiks jäi „The Misfits“ (1961).

Marilyni surnukeha leiti 5. augustil 1962 oma kodust Brentwoodist. Ta oli võtnud unerohu üledoosi. Ta oli 36 aastat vana.

Vandenõuteooriad:

Ühe vandenõuteooria kohaselt tegi Marilyn Monroe enesetapu, sest tal oli probleeme vaimse tervisega.

Marilyn Monroe tapeti sest ta oli kohtunud tulnukatega.

Teda ei tapetudki, Marilyn Monroe tapmine lavastati, et ta saaks elada ilma pideva meedia tähelepanuta.