Aṅguttara-nikāya

Üks-rohkem õpetussõnade kogu' (sanskriti keeles ekottara-āgama) sisaldab 9557 suttat, jaotatuna 11. alaossa, kus kirjeldatakse vastavalt alaosa järjekorranumbrile eksisteerivaid asju ja nähtusi.

Aṅguttara-nikāya (paali keeles ’üks-rohkem õpetussõnade kogu’, ka ‘jaotuste kogumik’), lühendatult AN, on theravaada traditsioonis paali kaanonisse ehk Tipitakasse kuuluva Sutta Piṭaka neljas kogumik, milles sisaldub 9557 suutrat. Vastab sanskritikeelsele Ekottara-āgama’le.
Aṅguttara-nikāya koosneb 11 osast, kusjuures iga osa sisaldab arutlusi nähtuste üle, mis koosnevad antud osa järjekorranumbrile vastavast arvust elementidest. Näiteks neljas osa sisaldab käsitluse neljast õilsast tõest.
Üks tuntumaid on Kalama Sutta (AN 3:66), milles Buddha soovitab kriitilist suhtumist.

Saṃyutta-nikāya

Rühmadeks jaotatud õpetuste kogumik (sanskriti keeles saṃyukta-āgama) sisaldab 2904 (7762) suttat, koosneb 56 rühmast, 5 peatükist; 6 raamatust.

• Sagāthavagga-saṃyutta – 'jumaluste rühm'
• Nidānavagga- saṃyutta – 'sõltuvusliku tekkimise rühm'
• Khandavagga- saṃyutta – '5 isiksuse koostisosa'
• Saḷāyatanavagga- saṃyutta – '6 taju'
• Mahāvagga- saṃyutta – 'valgustumine'

Saṃyutta-nikāya (paali keeles ‘ühendatud õpetussõnade kogu’), ka "rühmade kogumik", lühendatult SN, on theravaada traditsioonis paali kaanonisse ehk Tipitakasse kuuluva Sutta Piṭaka kolmas kogumik, milles sisaldub ligi 3000 suutrat. Koosneb 56 peatükist ning jaguneb viieks rühmaks. Saṃyutta-nikāya vastab sanskritikeelsele Samyukta-āgama´le, mis pole aga säilinud.

• Sagatha-vagga (SN peatükid 1 – 11). Värssides suttade kogumik, sisaldab ka mitmeid mujal Tipitakas leiduvaid osi, nagu Dhammapada jmt.
• Nidana-vagga (SN peatükid 12 – 21). Suttad, mis käsitlevad peamiselt sõltuvuslikku tekkimist.
• Khandha-vagga (SN peatükid 22 – 34). Suttad, mis käsitlevad peamiselt khandhasid.
• Salayatana-vagga (SN peatükid 35 – 44). Suttad, mis käsitlevad peamiselt meeletajusid. Kõige tuntum neist on "Tulejutlus" (Adittapariyaya Sutta), (SN 35.28), ka Āditta Sutta (SN 22.61).
• Maha-vagga (SN peatükid 45 – 56). Kõige mahukam suttade kogumik. Sisaldab muuhulgas Õilsat Kaheksaosalist Teed (peatükk 45), õpetust dhyānadest (53), Seadmuseratta käimapanemist (56:11) ja palju muud.

madhyama-āgama ehk Majjhima-nikāya

Keskmiste õpetussõnade kogumik' (sanskriti keeles madhyama-āgama) sisaldab 152 suttat, koosneb 15 peatükist.

Majjhima-nikāya (paali keeles ‘keskmiste õpetussõnade kogu’), lühendatult MN, on theravaada traditsioonis paali kaanonisse ehk Tipitakasse kuuluva Sutta Piṭaka teine kogumik, vastab sanskritikeelsele Madhyama-āgama’le.
Majjhima-nikāya sisaldab 152 suutrat, mis on jaotatud kolme ossa, esimeses kahes on 50 ja kolmandas 52 teksti. Iga osa on omakorda jaotatud viieks tsükliks, igaühes 10 (kolmanda osa viimases 12) suutrat.
Majjhima-nikāya tekstid on lühemad kui Dīgha-nikāya suutrad, kuid temaatiliselt mitmekesisemad, käsitledes peaaegu kõiki Buddha õpetuse olulisi valdkondi. Paljud Majjhima-nikāya tekstid paistavad silma filosoofilise mõtte sügavuse poolest.

Sarvastivaada koolkond

Sarvastivaada koolkond (sanskriti keeles sarvāstivāda ‘kõik-on-olemas-õpetus’) oli 3. sajandist e.m.a kuni 7. sajandini mõjukaim budismi koolkond Indias ja Sise-Aasias, eriti Gandhāras.
Koolkonna keskse õpetuse kohaselt on dharmad ehk seadmused olemas kogu aeg ega ole taandatavad millelegi muule.
Sarvastivaada koolkond töötas välja kuuest ületavast toimingust koosneva virgumistee skeemi, mis sai hiljem oluliseks mahajaanas. Samuti lõid nad kuulsa eluratta kujundi, mis sai hiljem tuntuks Tiibeti budismis.
Sarvastivaada põhitekstideks on koguteos «Suur jaotusteraamat» (sanskriti keeles mahāvibhāṣā), mis arvatakse olevat koostatud neljandal budismi suurkogul Gandhāras umbes 100. aastal, ja Vasubandhu Abhidharmakośa.

Dīgha-nikāya ja Satipatthana

Pikkade õpetussõnade kogumik' (sanskriti keeles dīrgha-āgama) sisaldab 34 pikka vestlust Buddha ja tema õpilaste vahel. Jaotatud kolme vagga’sse (peatükki), millest iga peatükk on üks raamat.

• Sīlakkhandavagga-pāḷi – (moraalsus; 13 suttat)
• Mahāvagga-pāḷi – (pikk diskursus; 10 suttat)
• Pāṭikavagga-pāḷi – (hästi-tuntud diskursus; 11 suttat)

Dīgha-nikāya (paali keeles ‘pikkade õpetussõnade kogu’), lühendatult DN, on theravaada traditsioonis paali kaanonisse ehk Tipitakasse kuuluva Sutta Piṭaka esimene osa, mis vastab suures osas sarvastivaada sanskritikeelses kaanonis Dīrgha-āgama’le. Viimane on tänapäeval säilinud ainult hiinakeelses tõlkes.
Dīgha-nikāya sisaldab 34 mahukat suutrat, mis on koondatud kolme alajaotusse:

• «Käitumisjuhiste alajaotus» (paali keeles sīlakkhandha-vagga)

• «Suur alajaotus» (mahā-vagga)

• «Pātika alajaotus» (pāṭika-vagga)

Dīgha-nikāyasse kuuluvad mitmed hästi tuntud suutrad.
«Suures põhjuste suutras» (paali keeles mahānidāna-sutta) käsitletakse sõltuvuslikku tekkimist.
«Suures meelespidamise suutras» (mahāsatipaṭṭhāna-sutta) (DN 22) antakse juhiseid selle kohta, kuidas tuleb jälgida ja keskendada meelt, et ületada kannatust.
«Brahmavõrgu suutras» (brahmajāla-sutta) käsitletakse kriitiliselt teisi tollaseid india õpetusi ja teooriaid.
«Suur parinirvaanasuutra» (mahāparinibbāna-sutta) kirjeldab Šākjamuni viimaseid elukuid ja sel ajal antud õpetusi.
Satipatthana on budistlik meeleharjutus, vaimne praktika või meditatsioonitehnika teadlikkuse ja tähelepanu arendamiseks ning virgumiseks.
Satipatthana meditatsioon on tänapäeval theravaadast lähtuva vipassana ehk sisekaemusliku tähelepanu praktiseerimise oluline osa.
Satipatthana aluseks on Satipaṭṭhāna-sutta („Meelespidamise suutra“). See sisaldab kokkuvõtlikul kujul budismi vabanemisõpetuse aluseid ning juhatusi nende omandamiseks ja teostamiseks ehk kujustamiseks.

Sutta piṭaka

Sutta piṭaka koosneb viiest suurest kogumikust ehk nikaajast (sanskriti ja paali keeles nikāya ‘kogumik’, mahajaanas 'aagama'), mis sisaldavad kokku ligi 10 000 teksti, mida peetakse Buddha sõnaks.

Dīgha-nikāya

'Pikkade õpetussõnade kogumik' (sanskriti keeles dīrgha-āgama) sisaldab 34 pikka vestlust Buddha ja tema õpilaste vahel. Jaotatud kolme vagga’sse (peatükki), millest iga peatükk on üks raamat.

• Sīlakkhandavagga-pāḷi – (moraalsus; 13 suttat)
• Mahāvagga-pāḷi – (pikk diskursus; 10 suttat)
• Pāṭikavagga-pāḷi – (hästi-tuntud diskursus; 11 suttat)

Majjhima-nikāya

'Keskmiste õpetussõnade kogumik' (sanskriti keeles madhyama-āgama) sisaldab 152 suttat, koosneb 15 peatükist.

Saṃyutta-nikāya

‘Rühmadeks jaotatud õpetuste kogumik (sanskriti keeles saṃyukta-āgama) sisaldab 2904 (7762) suttat, koosneb 56 rühmast, 5 peatükist; 6 raamatust.

• Sagāthavagga-saṃyutta – 'jumaluste rühm'
• Nidānavagga- saṃyutta – 'sõltuvusliku tekkimise rühm'
• Khandavagga- saṃyutta – '5 isiksuse koostisosa'
• Saḷāyatanavagga- saṃyutta – '6 taju'
• Mahāvagga- saṃyutta – 'valgustumine'

Aṅguttara-nikāya

'Üks-rohkem õpetussõnade kogu' (sanskriti keeles ekottara-āgama) sisaldab 9557 suttat, jaotatuna 11. alaossa, kus kirjeldatakse vastavalt alaosa järjekorranumbrile eksisteerivaid asju ja nähtusi.

Khuddaka-nikāya

'Lühitekstide kogumik' (sanskriti keeles kṣudraka-āgama) koosneb 15 osast.

• Kuddhakapātha – 'lühijuttude kogu', 9 lühiteksti noviitsidele
• Dhammapada – 'õpetuste jada'; 423 neljarealist luuletust
• Udāna – 'põhilausete kogu' sisaldab 80 suttat Buddha elust. Iga elusündmuse kohta sisaldub neljarealine salm (Udāna) või Buddha poolt öeldud proosatekst.
• Itivuttaka – 'niimoodi öeldud' sisaldab 112 Buddha poolt õpetatud värssi, mis vaheldub proosatekstidega
• Suttanipāta – 'väike suttate kogumik' sisaldab 5 värsivormis suttat
• Vimānavatthu – 'jumaluste lossi lood' sisaldab 85 lugu
• Peta Vatthu – 'lood petadest' (ja näljastest vaimudest)
• Theragāthā – 'vanemate munkade värsid' – sisaldab 107 poeemi, 1279 värssi; 264 vanema Buddha järgija värsid õndsast elust
• Therigāthā – 'värsid õdedest' ehk 'nunnade laulud'; 73 vanema nunna poolt antud 73 poeemi, 522 värssi
• Jātaka – 'sünnilood' sisaldavad 547 jātaka’t (Buddha elulugu). Need on Buddha jutustused järgijatele tema eelmisest elust, lõppedes tavaliselt lauluvärssides. Lood on järjestatud vastavalt värsside arvule jātaka lõpus.
• Niddesa – 'kirjeldus' ehk 'kommentaar' Suttanipāta kahele alalõigule (kommentaar Mahāvagga Pāḷi 4-le lõikele ja CuỊavagga Pāḷi 5-le lõikele ning Khaggavisāna Sutta 1-le lõikele)
• Paṭisambhidā Magga – 'tee analüütilisse tunnetusse', 3 petükki, iga peatükk sisaldab 10 teemat ('katha')
• Apadāna – 'arahantide lood'
• Buddhavaṃsa – 'lood Buddhade pärinemisest' sisaldab lugusid 24 Budhast, kes on elanud enne ajaloolist Buddha (sh ajaloolisest Gotama Buddhast)
• Cariyā Piṭaka – 35 värsi vormis jutustust, sh 10 täiuslikkust (pāramī) mis on vajalikud buddhasuse saavutamiseks (suuremeelsus, moraalsus, kõlblus, tarkus, energilisus, kannatlikkus, ausus, sihikindlus, võrdne suhtumine, meelerahu)
• Nettippakarana – väike tõlgendus kanooniliste tekstide selgituseks ja interpreteerimiseks (ainult Birma Tipiṭakas)
• Peṭakopadesa – selgitus (ja laiendus) Buddha poolt õpetatud meetodite kohta (ainult Birma Tipiṭakas)
• Milinda-pañha – 'Milinda küsimused', sisaldab munk Nagasena vastuseid kuningas Milinda küsimustele (ainult Birma Tipiṭakas)

Sutta Piṭaka (paali keeles ‘suutrate korv’) on theravaada traditsioonis paali kaanoni ehk Tipiṭaka teine osa, mis koosneb viiest suurest kogumikust ehk nikaajast (sanskriti ja paali keeles nikāya ‘kogumik’, mahajaanas 'aagama'), mis sisaldavad kokku ligi 10 000 teksti, mida peetakse Buddha sõnaks.
Sutta Piṭaka (sanskritipäraselt Sūtrapiṭaka) jaotub nikaajadeks ehk aagamateks järgmiselt:

1. «Pikkade õpetussõnade kogu» Dīgha-nikāya (sanskriti keeles dīrgha-āgama),
2. «Keskmiste õpetussõnade kogu» Majjhima-nikāya (madhyama-āgama),
3. «Ühendatud õpetussõnade kogu» Saṃyutta-nikāya (saṃyukta-āgama),
4. «Üks-rohkem õpetussõnade kogu» Aṅguttara-nikāya (ekottara-āgama),
5. «Väikeste õpetussõnade kogu» Khuddaka-nikāya (kṣudraka-āgama).

Pratimokša, Suttavibhańha

Suttade analüüs” (Suttavibhaṅha) on “Pāṭimokkha-sutta” põhjalik analüüs. Pāṭimokkha on käitumisjuhiste ja reeglite kogumik, milles on raskusastmete järgi loetletud kaheksa eksimuste klassi, mis on omakorda jaotatud kaheks:

Pratimokša (sanskriti keeles prātimokṣa; paali keeles pāṭimokkha ‘täielik vabanemine’; tiibeti keeles so sor thar pa; hiina keeles 波羅提⽊叉 poluotimucha; jaapani keeles haradaimokusha) on budistliku koguduse (sangha) käitumisjuhiste kogu, mis sisaldub Prātimokṣa-sūtra’s. Selle paalikeelne versioon Pāṭimokkha-sutta kuulub Vinayapiṭaka esimese osa Suttavibhaṅga koosseisu. Erinevates koolkondades on pratimokša reeglite arv erinev. Theravaada vinaja sisaldab näiteks 227 reeglit munkadele ja 348 nunnadele. Enamus pratimokša reegleid määratleb munkade-nunnade igapäevaelu korraldust.
Pratimokša reegleid retsiteeritakse sanghas kord kuus. Reeglist on üle astunu peab selle kõigi ees üles tunnistama ja vastu võtma karistuse vastavalt süü suurusele. Kõige raskemate üleastumiste hulka kuuluvad

1. tahtlik suguline vahekord,
2. vargus,
3. inimese tapmine ja
4. valetamine vaimsete võimete või teadmiste saavutamise kohta,

mille eest on karistuseks sanghast väljaheitmine ilma tagasipöördumise võimaluseta.

Väljaarvamine

"Väljaarvamine” (Pārājika-pāḷi) sisaldab nelja suuremat eksimust, mille korral toimub sanghast pöördumatu väljaarvamine. Nendeks on

1. tahtlik suguline vahekord,
2. vargus,
3. inimese tapmine ja
4. vaimsete võimete või teadmiste saavutamise kohta valetamine.

Heastamine

“Heastamine” (Pācittiya-pāḷi) sisaldab väiksemaid eksimusi ja nende heastamist, milleks võib olla eksimuse tunnistamine, lepitus vms. Siia alla on koondatud ka söömise, rüü kandmise ja muu igapäevaeluga seotud juhiseid.

Vinayapiṭaka

Vinaya Pitaka või Vinayapiṭaka (sanskriti ja paali keeles ‘juhiste ehk reeglite korv’; tiibeti keeles ’dul ba’i sde snod) on budismi pühakirja Tipiṭaka esimene osa, mis sisaldab kõiki käitumisreegleid munkadele ja nunnadele ning mungaelu korralduslikke juhised.

Sisu

Vinaya Piṭaka koosneb kolmest suuremast jaotusest, mis jagunevad viieks alajaotuseks.

Suttade analüüs

 

“Suttade analüüs” (Suttavibhaṅha) on “Pāṭimokkha-sutta” põhjalik analüüs. Pāṭimokkha on käitumisjuhiste ja reeglite kogumik, milles on raskusastmete järgi loetletud kaheksa eksimuste klassi, mis on omakorda jaotatud kaheks:

Väljaarvamine

"Väljaarvamine” (Pārājika-pāḷi) sisaldab nelja suuremat eksimust, mille korral toimub sanghast pöördumatu väljaarvamine. Nendeks on

1. tahtlik suguline vahekord,
2. vargus,
3. inimese tapmine ja
4. vaimsete võimete või teadmiste saavutamise kohta valetamine.

Heastamine

“Heastamine” (Pācittiya-pāḷi) sisaldab väiksemaid eksimusi ja nende heastamist, milleks võib olla eksimuse tunnistamine, lepitus vms. Siia alla on koondatud ka söömise, rüü kandmise ja muu igapäevaeluga seotud juhiseid.

Jaotused

“Jaotused” (Khandaka) sisaldab reegleid ja protseduure, mille eesmärk on reguleerida elukorraldust nii indiviidi kui kloostrikogukonna tasemel tervikuna. Tekstid sisaldavad mungaelu reegleid, mis puudutavad munkade ja nunnade kloostrisse vastuvõtmist, pühade tähistamist, riietumist, toitumist, sh haigete munkade elukorraldust ja ravimist, jms. Iga reegel sisaldab selle reegli tekkega seotud lugu (probleemi) ja Buddha poolt antud lahendust, eesmärgiga säilitada harmoonia vaimses kogukonnas. Jaotused sisaldavad kaht peamist osa:

Suurem osa

“Suurem osa” (Mahāvagga) sisaldab 10 alajaotust (khandhaka), kus on toodud ka lugu Buddha virgumisest bodipuu all ning sellest, kuidas ta nägi olemise olemust ja avaldas oma viiele esimesele järgijale neli aarialikku tõde.

Väiksem osa

“Väiksem osa” (Cullavagga) sisaldab 12 alajaotust, kus jätkuvad institutsionaalsete reeglite ja protseduuride loetelud, mida tuntakse enamasti saṅghakamma nime all. See osa käsitleb reegleid, mida tuleb järgida enne sanghasse astu- mist, ning askeesi ja mungaks ennistamisega seotud reegleid. Lisaks sisaldab see osa mitmesugused juhiseid, mis puudutavad suplemist, riietust, noormunkade kohustusi jms.

Lisad

“Lisad” (Parivārapāḷi) sisaldab 18 alajaotust ja on sisuliselt kahe eelmise osa kokkuvõte. See hõlmab ka mõningaid eelnevates osades toodud reeglite selgitusi ja täpsustusi, protseduurireegleid kogudusse vastuvõtmiseks, pühade ja tähtpäevade pidamiseks jms ning analüütilist ülevaadet, kus kõik reeglid, küsimused ja toimingud on liigitatud temaatilistesse kategooriatesse.
Vinaya Piṭaka sisaldab kõiki käitumisreegleid munkadele (227 reeglit) ja nunnadele (311 reeglit) ning mungaelu korralduslikke juhised; 3 suuremat jaotust, 5 alajaotust:

Sutta–Vibhaṅga

Kaks raamatut, sisaldavad reegleid munkade ja nunnadele ning kaheksat põhilist eksimust.

Khandaka

Kaks raamatut, sisaldavad reegleid ja protseduure, jaotatud 20 (või 22) allosaks. Tekstid sisaldavad mungaelu reegleid, mis puudutavad munkade ja nunnade kloostrisse vastuvõtmist, pühade tähistamist, riietumist, toitumist, sh haigete munkade elukorraldust ja ravimist, jms.

Parivāra

Analüütiline sutta – Vibhaṅga kokkuvõtte, mis sisaldab selgitusi ja täpsustusi eelnevates osades antud reeglite kohta.

Tipiṭaka või Tripiṭaka

Tipiṭaka või Tripiṭaka (paali keeles tipiṭaka ‘kolm korvi, kolmikkorv’; sanskriti keeles tripiṭaka; tiibeti keeles sde snod gsum; hiina keeles 三藏 sanzang; jaapani keeles sanzō) on budismi pühakirjakogu, Buddha õpetuste kogumik, mis koosneb kolmest osast ehk "korvist".
Paalikeelne nimetus Tipiṭaka viitab tavaliselt paali kaanonile, mis on pühakiri theravaada koolkonnas. Sanskritikeelne nimetus Tripiṭaka võib tähistada sama tekstikogumikku, aga see võib viidata ka budistlikule pühakirjakogule laiemas mõttes, hõlmates ka teiste koolkondade pühaks peetavaid tekste.
Kirjaliku traditsiooni ilmudes oli igal budismi koolkonnal Indias oma Tripiṭaka versioon, kirja pandud kas sanskriti või paali keeles ja tõenäoliselt veel mõnes praakritis. Tänapäeval on tervikuna säilinud ainult theravaada koolkonna paalikeelne Tipiṭaka; teistest, peamiselt sanskritikeelsetest, on teada vaid fragmente. Üsna terviklikult on see aga säilinud hiina- ja tiibetikeelsetes tõlgetes.
Kui varajased koolkonnad pidasid pühakirja lõpetatuks ja kindlalt fikseerituks, siis mahajaana koolkonnad lisasid sellesse üha uusi tekste, nii suutraid (mahajaana suutrate kujul) kui ka šaastraid ja tantraid. Nii Tiibetis kui ka Hiinas säilitati mahajaanale omane pühakirjakogude avatus ning kaanonisse lülitati ajast aega nii uusi india mahajaana tekste kui ka oma õpetlaste kommentaare ja uurimusi. Neis traditsioonides ei säilitatud aga algupärasele india pühakirjale omast kolmeosalist struktuuri, kuigi ka Hiina kaanonit nimetatakse mõnikord Hiina Tripiṭakaks.

Jaotus

Tipiṭaka jaguneb kolme suuremasse ossa:

1. Vinaja Piṭaka (3 jaotust, 1.–9. köidet/osa)
2. Sutta Piṭaka (5 kogumikku, 9.–33. köidet/osa)
3. Abhidhammapiṭaka (7 raamatut, 33.–45. köidet/osa)

Pärimuse järgi koostati neist esimesed kaks Buddha õpetuste põhjal juba esimesel budismi suurkogul Rādžagrihas, mis toimus peagi pärast Buddha parinirvaanat, Abhidharmapiṭaka lisati aga hiljem.

Vipassana meditatsioon

Analüüsiv vaatlus ehk vipassana, ka sisekaemus või insait-taipamine on budismis üks kahest kõige tähtsamast meeleharjutusest (teine on meelerahu, sanskriti keeles śamatha).
Theravaadas seisneb analüüsiv vaatlus mõtluse objekti täielikus ja igakülgses uurimises ning mõistuslikus analüüsis, mis avab objekti olemuse ja viib harjutaja mõistmiseni, et kõike eksisteerivat iseloomustab püsitus, isetus ja kannatus.
Vipassanā tähendab sisemist vaatlust, intuitsiooni ja enesevaatlust. See on meelesisese, intuitiivse, iseenesliku, sügava ja täpse arusaamise, ootamatul äkktaipamisel põhineva tarkuse vallandamine, arendamine ja väljakujundamine. Vipassanā bhāvanā ei sisalda mõtlemist, see on hinnanguvaba, teadvustatud vaatlus.
Vipassanā-bhāvanā kätkeb endas sisuliselt 73 tipiṭaka’s toodud Buddha doktriini ehk tõde (paali k. dhamma), mida vaadeldakse täieliku mõistmise (vipassanā) kaudu. Need taipamised kerkivad esile kujustamise harjutades erinevate jhāna tasemete tekkimisel, alates juba esimesest jhāna’st. Nimetatud 73 dhammat  sisalduvad alltoodud kuuese jaotusega grupis:

1. Viis isiksuse koostisosa (paali k. khandha)
2. Kaksteist tajuvalda (paali k. āyatana)
3. Kaheksateist elementi (paali k. dhāthu)
4. Kakskümmend kaks psühho-füüsilist kontrolli-võimet (paali k. indrya)
5. Neli aarjalikku tõde (paali k. ariyasacca)
6. Kaksteist sõltuvusliku tekkimise ahela lüli (paali k. paṭiccasamuppāda).

Mahajaanas on valdavalt oluline saada aru omaenda budasusest ja tühjusest.
Theravaada budismis, aga ka mujal, on tänapäeval laialdaselt kasutusel vipassana ehk sisekaemuslikud meditatsioonitehnikad, nagu anapanasati ja satipatthana, mis põhinevad hingamise jälgimisel.
Vipassana meditatsioonitehnikad on S. N. Goenka õpetuste kohaselt laialdaselt kasutusel ka väljaspool budismi konteksti koos mitmesuguste spirituaalsete või vaimsete praktikatega.
Vipassana meditatsioon aitab kiiremini üle saada elu raskustest, aitab saada vabaks ehk vabaneda segavatest mõtetest. See aitab lahti saada negatiivsusest.