Induse kultuuri kunst

Induse kultuur on varaseim kõrgkultuur Loode-Indias Induse jõe orus, 2300- 1800 eKr, õitseng kestis 500 aastat. Induse kultuuri nimetatakse vahel ka Induse oru tsivilisatsiooniks või Harappa kultuuriks selle ühe peamise asula järgi. Tähtsamateks väljakaevatud keskusteks on Harappa ja Mohendžo-Daro Pakistanis. Koondus Induse jõeoru ümber ja Pandžabi regiooni, hõlmates ka Ghaggar- Hakra jõeoru ning Gangese ja Yamuna jõgede vahelise ala. Ulatus Omaani lahelt Cambay lahele, Afganistaanist, Himaalajast Delhini, 1500 km.

 

 

Harappa kultuuri nimi tuleneb tõigast, et kultuuri esimene linn avastati 1920. aastatel Pakistanis tänapäeva Harappa linna lähedal. Induse kultuuri asulakohtade arheoloogiline uurimine on jätkunud sellest saati ning olulisi avastusi on tehtud veel 1999. aastalgi.

 

Harappa keelest puuduvad tänapäeval otsesed teadmised, kuid seda on seostanud protodraviidi, elami-draviidi, (para-)munda ja indoeuroopa keeltega mitmed teadlased. Harappalaste etniline kuuluvus tekitab tänini Lõuna-Aasias tuliseid vaidlusi.

Plaanipärased, siledad tänavad. Eraldatud sõiduteed. Paksud müürid nagu ühekorruseline tsikuraat. Harappa oli suurem ja tähtsam (1800 a. hävitas suurema osa linna jäänustest inglise raudtee ehitus.)

Mohendžo-Daro asus läänerannikul algselt kuid jõgi on kohta muutnud. Planeering on ruudukujuline, tänavad lõuna-põhja suunas. Vee- ja prügijuhtmed – vesi viis jäägid ära. Bituumeniga valatud veereservuaar, mis oli ilmselt mõeldud rituaalseks pesemiseks. Ehitised olid tehtud põletatud tellistest . Ülemine korrus puidust, siseseintes süvendid kaunistuste jaoks. Suures saalis sammastele toetuv katus.

Täpsemat Harappani arhitektuuri on näha muljetavaldavates (vilja)aitades, hoidlates, tellisplatvormidel ja kaitsemüüridel. Induse tohtutud seinad enamasti kaitsesid Harappani üleujutuste eest ja vähendasid militaarseid konflikte.

Skulptuuridest säilinud teosed on väikesed, suuri teoseid pole.  Rohkem  on mehekujusid ja loomakujusid, 5 cm suurused maksimaalselt, peened aga täpsed. On poolfiguurid, näiteks mehe pea, millel on aasiapärased silmad, paksud huuled ja lühike habe, 18 cm kõrge. Samuti on valgest lubjakivist kujud, mis on maalitud punaseks. Naiste kujud on kultuslikud– lamedad puusad, rõhutatud suguelundid. Suuri kujusid ei ole. Palju on terrakota esemeid. Naturalistlikud loomakujud ja vankrimaketid, mis on tõenäoliselt mänguasjad. Pitsatid on põletatud kivist ja läikivad.

Induse kultuur hääbus seni selgitamata põhjustel umbes 1500. aasta paiku eKr ja selle viimased alad langesid aarialaste sissetungi ohvriks. Siiski on Induse kultuuril olnud pikaajaline mõju hilisemale India kultuurile. 

Kaart Induse orust

Mohenjo-Daro mehe skulptuur

Mohenjo-Daro suur vann

Induse sümbolid

Terrakota anumad

Harappa pitsat ükssarviku ja rituaalse ohverdamise lauaga

Induse pitsatid

Induse ehted

Käevõrud, tehtud mere loomadest

Tantsiv tüdruk, pronksist, tribhanga asendis

Kasutatud kirjandus ja pildid:

http://www.bing.com/?scope=images&FORM=HDRSC2

http://www.ancientscripts.com/indus.html

http://www.bbc.co.uk/schools/primaryhistory/indus_valley/art_and_writing/

http://en.wikipedia.org/wiki/Indus_Valley_Civilization

http://www.ushistory.org/civ/8a.asp

http://wondersofpakistan.wordpress.com/2012/06/11/indus-valley-civilisation-the-genesis-2-of-3/

Induse kultuur oli eelkõige linnakultuur. Paljude linnade asukad on ilmselt olnud kauplejad või käsitöölised. Teravalt eristunud klassiühiskonda pole. Tunti ka kirja aga säilinud kirjalikke mälestisi pole tänini lõplikult dešifreeritud. On teada, et Induse ja Sumeri alade vahel toimus meritsi kaubavahetus, 2300 eKr.

 

Keerukad ja tehnoloogiliselt edasijõudnumad linnakultuurid on tõestuseks sellest, et Induse oru tsivilisatsioon oli esimene linnakultuur piirkonnas. Linnade kavandamine vihjab teadmistele linnaplaneerimisest ja tõhusast linnavalitsusest, mis seadis kõrged prioriteedid hügieenile.

Harappas, Mohenjo-Daros ja osaliselt kaevandatud Rakhigarhis on linnaplaan sisaldanud maailma esimest teadaolevat kanalisatsiooni süsteemi. Linnas olid eramajad või maja ühendused, mis said vett kaevudest, kasutatud vesi juhiti kaetud kanalisatsiooni. Majad avati ainult siseaedadesse ja väiksematele tänavatele. Iidsed Induse reovee ja torustiku süsteemid arenesid ja need olid täpsemad kui kaasaegsemates linnades Lähis-Idas ja ka palju tõhusamad kui need, mis on paljudes piirkondades Pakistanis ja Indias täna.

Erinevalt Egiptuse ja Mesopotaamia tsivilisatsioonidest puuduvad Induse orul templid ja lossid, kuigi väljakaevamised näitavad, et nende ehitamiseks olid vajalikud teadmised olemas. Kuna templeid ja losse polnud, siis religioosseid tseremooniaid peeti kodudes või vabas õhus.

Matmistavasid iseloomustab lamavasse asendisse panemine ja fraktsioneeriv matmine, mille puhul organism on vähendatud (skelett ja organid on eraldatud) ja esines isegi tuhastamist.

Valmistati  kauneid, kuid kaunistamata vaskanumaid. Suuremaid maalitud geomeetrilisi mustreid- lehed, loomad, mustaga punasele poleeritud ja lakitud pinnale. Riided olid puuvillased. Tehti hõbe ja kuldehted, mis olid kaunistatud poolvääriskividega nagu türkiis, jaspis, jadeiit jne.

Terracotta stiil

Neitsi Maarja rahvusvaheline gooti büst, Böömimaa, c. 1390–95, polükroomiaga terrakotta 

Terrakota pea Akhnoorist (Jammu, India) pärineb 6. sajandist pKr. Väljapanek Walesi Prince'i muuseumis

Lord Hanumani skulptuur klaasimata terrakotas

Terrakotaarmee Hiinas Xi'anis

Terrakota lamp

Terrakota, terrakota või terrakota (hääldatakse [ˌtɛrraˈkɔtta]; itaalia keeles: "küpsetatud maa", [2] ladina keeles terra cocta), [3] teatud tüüpi savinõud, savipõhine glasuurimata või glasuuritud keraamika, [ 4] kus tulistatud keha on poorne. Terrakota on mõiste, mida tavaliselt kasutatakse savinõudest skulptuuride valmistamiseks, aga ka mitmesugustel praktilistel eesmärkidel, sealhulgas anumate (eriti lillepottide), vee- ja kanalisatsioonitorude, katusekivide, telliste ja hoonete ehimisel kasutatavate pinnakaunistuste jaoks. [5] Seda terminit kasutatakse ka enamiku terrakota loodusliku pruunikasoranži värvi tähistamiseks, mis varieerub märkimisväärselt.

See artikkel hõlmab terrakota meeli kui skulptuuri meediumit, nagu näiteks Terrakota armee ja Kreeka terrakotakujudes, ning arhitektuurilisi kaunistusi. Aasia ja Euroopa portselanist skulptuur pole hõlmatud. Glasuuritud arhitektuurist terrakotat ja selle glasuurimata varianti hoonete välispindadena kasutati Aasias juba mõnda sajandit, enne kui need said läänes populaarseks 19. sajandil. Arhitektuurne terrakota võib viidata ka kaunistatud keraamilistele elementidele, näiteks eelteeltele ja silmustele, mis andsid suure panuse templite ja muude hoonete väljanägemisse nii Euroopa klassikalises arhitektuuris kui ka muistses Lähis-Idas.

Arheoloogias ja kunstiajaloos kasutatakse "terrakottat" sageli selliste esemete kirjeldamiseks nagu kujukesed, mis pole valmistatud pottsepa rattal. Laevad ja muud esemed, mis on valmistatud või võiksid olla valmistatud rattast samast materjalist, on savinõud; termini valik sõltub pigem objekti tüübist kui materjalist või süütevõttest. Glasuurimata detaile ning hoonete ehitamiseks ja tööstuseks mõeldud tükke nimetatakse tõenäolisemalt ka terrakotaks, lauanõusid ja muid nõusid aga savinõudeks (ehkki mõnikord glasuurimata terrakotaks) või täpsema termini, näiteks fajansite all.

Tootmine ja omadused Redigeerimine

Soovitud kujule moodustatakse sobiv rafineeritud savi. Pärast kuivatamist asetatakse see ahju või tuleohtliku materjali kaevani ahju ja seejärel põletatakse. Tüüpiline tulistamistemperatuur on umbes 1000 ° C (1830 ° F), ehkki ajaloolises ja arheoloogilises näites võib see olla vaid 600 ° C (1112 ° F). Raua sisaldus, reageerides tulistamisel hapnikuga, annab põletatud kehale punakasvärvi, kuigi üldine värv varieerub suuresti kollastes, oranžides, roosades, punastes, "terrakota", roosades, hallides või pruunides toonides. [8] Mõnes kontekstis, näiteks Rooma kujukestena, tuntakse valgevärvilist terrakotat pipeclay nime all, kuna selliseid saviseid piibasid eelistati hiljem, tavaliselt 19. sajandist, savist.

Kuumutatud terrakota ei ole veekindel, kuid keha põletamine enne põletamist võib vähendada selle poorsust ja glasuurikiht võib muuta selle veekindlaks. See sobib kasutamiseks maapinnal survestatud vee kandmiseks (arhailine kasutus), aiapottide ehitamiseks või hoonete kaunistamiseks paljudes keskkondades ning õlimahutite, õlilampide või ahjude jaoks. Enamik muid kasutusalasid, näiteks lauanõude, sanitaartehniliste torustike ehitamiseks või külmutuskeskkonnas hoonete kaunistamiseks, nõuab materjal glasuurimist. Terrakota, kui see pole lõhenenud, heliseb kergelt lüües.

Värvitud ("polükroomne") terrakota kaetakse tavaliselt kõigepealt õhukese gesso-kattega, seejärel värvitakse. Seda on väga laialdaselt kasutatud, kuid värv sobib ainult siseruumides kasutamiseks ja on palju vähem vastupidav kui keraamilises glasuuris või selle all kasutatavad värvid. Terrakota skulptuur jäeti läänes kuni 18. sajandini väga "harva" põletatud olekusse. 

Kunstiajaloos

Arheoloogid paljastasid terrakota naiskujukesi Pakistanis Mohenjo-daro kaevamistel (3000–1500 eKr). Koos fallosekujuliste kividega viitavad need mingile viljakuse kultusele. [10] Burney reljeef on silmapaistev terrakota tahvel iidse Mesopotaamia juurest umbes 1950. aastal eKr. Mesoamericas asus suurem osa Olmeci kujukestest terrakotas. Vana-Egiptuses tehti terrakotast ka palju ushabti surnukujusid.

Muistsete kreeklaste Tanagra kujukesed olid masstoodanguna valmistatud valatud ja kuumutatud terrakotakujukesed, mis näisid olevat hellenistlikul perioodil olnud laialdaselt taskukohased ja oma funktsioonilt sageli vaid dekoratiivsed. Need olid osa laias valikus kreeka terrakotakujudest, mis hõlmas suuremaid ja kvaliteetsemaid teoseid nagu Aphrodite Heyl; ka roomlased valmistasid palju väikesi, sageli usulisi kujukesi. Etruski kunst kasutas kivi asemel sageli terrakota isegi suuremate kujude jaoks, näiteks Veii peaaegu elusuuruses Apollo ja Abikaasade sarkofaag. Campana reljeefid on Vana-Rooma terrakotareljeefid, mida algselt kasutati peamiselt friiside tegemiseks.kui hoonete välisilme kivi odavamat asendajat.

India skulptuurid on terrakota kasutanud juba Induse oru tsivilisatsioonist saadik (kivi- ja metalliskulptuurid olid üsna haruldased) ning keerukamates piirkondades olid nad 1. sajandil eKr suuresti loobunud hallituse modelleerimisest. See võimaldab teha suhteliselt suuri arvandmeid, peaaegu kogu elusuuruses, eriti Gupta perioodil ja vahetult järgnevatel sajanditel. Terrakota rahvaskulptuuril on endiselt palju jõulisi kohalikke populaarseid traditsioone, näiteks Bankura hobused.

Eelkoloniaalses Lääne-Aafrika skulptuuris kasutati laialdaselt ka terrakota. [12] Terrakotakunsti tootmiseks selles maailmaosas kõige tunnustatumad piirkonnad on Nigeeria kesk- ja põhja-keskosas asuv Nok-kultuur, Nigeeria lääne- ja lõunaosa Ife / Benini kultuuritelg (mis on samuti tuntud oma erakordselt naturalistliku skulptuuri poolest) ja Igbo Nigeeria idaosa kultuuripiirkond, kus paistsid silma terrakotakeraamika. Need omavahel seotud, kuid eraldiseisvad traditsioonid andsid aluse ka piirkonna pronks- ja messingist skulptuuride välja töötatud koolidele.

Hiina skulptuur kasutas väga varakult terrakota, glasuuri ja värviga ning ilma, väga varakult. Kuulus keiser Qin Shi Huangi terrakotaarmee, aastatel 209–210 eKr, oli mõnevõrra ebatavaline ja kaks tuhat aastat tagasi olid reljeefid tavalisemad haudades ja mujal. Hilisemaid budistlikke figuure tehti sageli maalitud ja glasuuritud terrakotas, parimate näidetena on Yixia glasuuritud keraamika luohanid, tõenäoliselt 1150–1250, nüüd erinevates lääne muuseumides. [14] Han-dünastia tellistest ehitatud hauaplaadid viimistleti siseseinale sageli ühe näoga kaunistatud tellistega; tehnikate hulka kuulusid vormitud reljeefid. Hilisemad hauakambrid sisaldasid arvukalt kaitsevaimu ning loomade ja sulaste elujärge, sealhulgas T'angi dünastia kuulsaid hobuseid; terminoloogia meelevaldse küsimusena ei viida neid tavaliselt terrakottideks.

Euroopa keskaegses kunstis kasutati terrakota skulptuure vähe, kuni 14. sajandi lõpuni, mil seda hakati kasutama Saksamaa osades arenenud rahvusvahelistes gooti töökodades. [16] Böömimaa artikli alguses illustreeritud Neitsi on ainulaadne näide, mida seal tuntakse. [17] Mõnikümmend aastat hiljem toimus Itaalia renessansis elavnemine, mis oli inspireeritud nii väljakaevatud klassikalistest terrakotadest kui ka Saksamaa näidetest, mis levisid järk-järgult ka ülejäänud Euroopas. Firenzes oli Luca della Robbia (1399 / 1400–1482) skulptor, kes rajas perekonna dünastia, mis oli spetsialiseerunud glasuuritud ja maalitud terrakotale, eriti suurtele ümarlaudadele, mida kasutati kirikute ja muude hoonete välispindade kaunistamiseks. Need kasutasid samu tehnikaid nagu tänapäevane maiolica ja muu tinaga klaasitud keraamika. Teiste skulptorite hulka kuulusid kujukeste valmistaja Pietro Torrigiano (1472–1528) ja Inglismaal Tudori kuningliku perekonna büstid. Giovanni da Maiano 1521. aastal Hampton Courti paleed kaunistavad Rooma keisrite glasuurimata rinnad olid järjekordne näide itaalia tööst Inglismaal. [18] Need olid algselt maalitud, kuid see on nüüd ilmastikuolude tõttu kadunud.

Clodion, vett eraldav Reini jõgi, 1765, 27,9 × 45,7 × 30,5 cm (11 × 18 × 12 tolli)

18. sajandil sai glasuurimata terrakota, mida oli pikka aega kasutatud esialgsete savimudelite või siis vallandatud makettide jaoks, moes väikeste skulptuuride, sealhulgas portreede jaoks mõeldud skulptuuride materjalina. Töö oli palju lihtsam kui nikerdatud materjalid ja see võimaldas kunstnikul spontaansemat lähenemist. [19] Clodionina tuntud Claude Michel (1738–1814) oli mõjukas pioneer Prantsusmaal. [20] Inglismaal töötav flaami portreekunstnik John Michael Rysbrack (1694–1770) müüs oma terrakota modelli suuremate tööde jaoks kivist ja tootis büsti ainult terrakotas. [21] Järgmisel sajandil valmistas prantsuse skulptor Albert-Ernest Carrier-Belleuse palju terrakota tükke, [22] kuid kõige kuulsam neist on Hippodameia röövimine, mis kujutab kentauri Kreeka mütoloogilist stseeni Hippodameia röövimisel tema pulmapäeval.

Arhitektuur

Keiserliku katuse kaunistamine keelatud linnas

Terrakotaplaatidel on paljudes maailma osades pikk ajalugu, mida selles artiklis käsitletakse. Paljud iidsed ja traditsioonilised katusestiilid hõlmasid keerukamaid skulpturaalseid elemente kui tavalised katusekivid, näiteks Hiina keiserlik katusekoristus ja lääne klassikalise arhitektuuri eeltekst. Indias valmistas Lääne-Bengal terrakotatempleid, mille skulptuurne kaunistus oli valmistatud samast materjalist kui peamine telliskivi.

19. sajandil hindasid arhitektid taas hoonete terrakota kaunistamise võimalusi, kasutades sageli paksemaid terrakota tükke ja tasapinnalisi pindu. [23] Ameerika arhitekt Louis Sullivan on tuntud oma keeruka glasuuritud terrakotakaunistuse poolest, mis oleks olnud võimatu teostada mõnes muus kandjas. Inglismaal Victorian Birminghami linnahoonetes kasutati laialdaselt terrakota ja plaate. Umbes 1930. aastaks lõpetas betoon- ja modernistliku arhitektuuri laialdane kasutamine terrakota kasutamise arhitektuuris. [24]

Arengud skulptuuris

Võrreldes pronksskulptuuriga kasutab terrakota valmisteose loomiseks palju lihtsamat ja kiiremat protsessi, mille materjalikulud on palju madalamad. Lihtsam modelleerimine, tavaliselt piiratud arvu noa ja puidust vormimisriistadega, kuid peamiselt sõrmedega, [25] võimaldab kunstnikul kasutada vabamalt ja paindlikumalt. Väikseid detaile, mis võivad olla ebapraktilised näiteks kivi, juuste või kostüümi nikerdamiseks, saab terrakotas hõlpsasti teostada ning drapeeringud võivad mõnikord koosneda õhukestest savilehtedest, mis muudavad realistliku efekti saavutamise palju lihtsamaks. [26 ]

Paljude identsete tükkide valmistamiseks võib kasutada korduvkasutatavaid vormimistehnikaid. Võrreldes marmorist skulptuuride ja muude kivimaterjalidega on valmistoode palju kergem ning seda saab täiendavalt värvida ja glasuurida, et saada esemeid, millel on värv või vastupidavad metallist patina simulatsioonid. Välistingimustes kasutamiseks mõeldud vastupidavad vastupidavad tööd vajavad suuremat paksust ja on seetõttu raskemad. Lõpetamata detaili kuivatamisel on vaja rohkem hoolt, et materjal ei hakkaks pragunema. Struktuurilised kaalutlused on sarnased kiviskulptuuri jaoks vajalike kaalutlustega; terrakotale tekitatav stress on piiratud ja toetamata seisvate figuuride terrakotakujud on piiratud kogu elueaga, kui ei lisata täiendavat struktuuritoetust. Selle põhjuseks on ka asjaolu, et suurtel inimestel on äärmiselt raske tulistada ning ellujäänud näited näitavad sageli longust või pragusid. Yixiani figuurid tulistati mitmes tükis ja nende sees on raudvardad, et hoida konstruktsiooni koos.

Hiina kunst

"Budistlik tempel mägedes" Hiina 11. sajandi siidimaal

Keelatud Linn Pekingis

Hiina portselan

Hiina kunsti arengust on olemas täpsem ajalooline ülevaade kui näiteks seda on India või Aafrika kunstist, sest hiinlased on juba ammu ja teadlikult jälginud kunsti arengut. Peaaegu katkematult on jätkunud Hiina kunstikultuur pronksiajast tänapäevani. Hiina kunsti on mõjutanud kõige rohkem usundid taoism, konfutsianism ja budism.

Maalikunst

Hiina maalikunsti peamisteks vormideks on tuši- ja akvarellmaal paberi või siidil. Temaatikas domineerivad inimene, loomad, maastik. Hiina maalis pole sageli tähelepanu pööratud sellele, et vaataja saaks terviku pildi, vaid pilti tuleb vaadata järk-järgult, sellest tuleneb ka rullformaat.

Arhitektuur

Hiina arhitektuur on põhiliselt puitarhitektuur. Puit võimaldab võrreldamatut paindlikkust, kohandatavust ja mitmekülgsust. Üheks iseloomulikumaks hooneelemendiks on reljeefidega kaunistatud ja värvidega kaunistatud palk. Kiviehitisi on suhteliselt vähem ja neiski on palju üle võetud puuehitiste konstruktsioonist ja vormikõnest. Kivist ehituskunsti iseloomulikeim esindaja on müür (nt Suur Hiina müür). Müüridega ümbritseti losse, templeid, kloostreid, linnajagusid ja linnu.

Skulptuur

Skulptuuri ei loetud muistses Hiinas selliste kõrgete kunstide nagu maali ja kalligraafia hulka. Sellest hoolimata on skulptuuri viljeldud üsna ohtralt. Materjalivalik on väga lai – keraamika, kivi, pronks, puit, elevandiluu, bambus jne. Terrakota sõdalased on üks näide skulptuurist.

Tarbekunst

Väga kõrgetasemeline on Hiinas tarbekunst. Peamised alad olid metallehistöö, nikerdused, tikandid, email- ja lakktööd ning eriti portselan.

Tiibeti kunst

Tiibetlased seostavad kunsti alati peegliga, me-long ehk meie meelte peegeldusena.

Tiibeti kunsti on mõjutanud India, Hiina, Nepal.

Geograafiliselt loetakse Tiibeti kunsti levipiirkonda Himaalaja regioonis asuvad Bhutan, Ladakh, Sikkhim. Mõjutanud on ta Mongoolia, Hiina, Burjaatia, Kalmõkkia ja muude aasia maade kunsti.

Tiibeti traditsioonis loetakse kunsti alla kõik, mida inimene kasutab enda meelte stimuleerimiseks – värv, vorm, lõhnad, helid, maitse jne.

Kujutava kunsti väljendusvormideks tiibeti kunstis on mandala, (tanka, (thang-ka)), skulptuur (jumaluste kujud), arhitektuur (kloostrid, templid, hooned), sisekujundus, muusika (tseremooniatel esitatavad muusikapalad).

Amuletid. Omaette nähtus on Dzii-kivid, mille kohta tiibetlased väidavad, et nood on taevast jumalate poolt visatud vöi kukkunud maale amuletid, mida kantakse kaelas. Sageli esineb võltsinguid; mõningate originaaleksemplaride puhul võib hind olla kuni 150 000 USA dollarit.

Hinduistlik kunst

. Hinduistlik kunst. Üldlaad ja eesmärgid.
Hinduistlik kunst peegeldab suurepäraselt India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite koos eksisteerimist. Kunst on lahutamatu osa sellest religioossest atmosfäärist, milles ta on tekkinud ja mida ta kujutab. Indiakunsti saab mõista vaid hinduismi tundmise põhjalt.
Kunsti erinevaid vorme ei eristata sel kombel, nagu seda tehakse läänemaades.
Templite arhitektuur, skulptuurid, maalikunst, muusika ja lavakunst teenivad kõik koos kultust ja kasutavad usuliste legendide ainest.
Arhitektuur. Templite arhitektuuri alus on religioonis.
Tempel on kõiksuse mudel, mikrokosmos. Keskel asuv pühamu on jumaluse elupaik, mis vastab maailma keskpunktile. Vanimatest hinduistlikest templites on vaid lihtne rituaalne ruum,millesse siseneti eeskoja kaudu. Hiljem, eriti Gupta ajastul (400- 600 p.Kr) kujunesid India lõunaosas sellest lihtsast algvormist uhked ja paljudest hoonetest koosnevadtemplikompleksid.
Tänapäeval on olemas lihtsaid külatempleid, kuid säilinud on ka India keskajal (800- 1500 p.Kr.) ehitatud tohutuid templikomplekse, mis meenutavad kindlustatud linnu. Arhitektuur kunstiliigina tekkis budistliku keiser Ašoka valitsusajal III sajandile.Kr.
Templit ümbritses üks või mitu ringmüüri ning selle territooriumile viis igast ilmakaarest värav. Need templist endast tihtipeale kõrgemad ja rikkalikult kaunistatud väravad kujutavad avasid taevakummis, mille kaudu inimene saab olla ühenduses jumalatega.
Tempel ise võib olla kaunis väike, sest sellesse pidi mahtuma vaid jumalakujutis ja teenistust toimetav preester. Päris templit ümbritsev maa-alamüüride, kõrvalhoonete ja tiikidega on aga seevastu üpris suur.
Skulptuur.
Templi välisseinu kaunistavad kaunid ja mitmekesised skulptuuride read.Keskajal sai skulptuurist arhitektuuri lahutamatu osa.
Templite seinad kaeti arvututeinim- ja loomanäoliste jumaluste ja deemonite kujutistega. Osa neist olid tagapõhjaküljes kinni, kuid osa skulptuure seisis eraldi. Figuurid on kas peaaegu loomulikus suuruses või siis miniatuursed. Erootilised süžeed kujutasid hinge ja jumalusemüstilist ühinemist.
Kunstnike ülesandeks oli tuua jumalad inimeste maailma. Oma ainestiku ammutasid nad lugematutest legendidest.
Kuigi kunstnikud pidid järgima esteetilisi ja usulise traditsiooni reegleid, võivad nad kasutada uuendusi hinduistliku põhiidee väljendamiseks, milleks on inimliku samastumine jumalikuga.
Jumalusi kujutatakse skulptuurides, reljeefidel ja maalidel, nii nagu kakirjanduses, inimkujulistena. Inimkeha vormid esitatakse ideaalsetena, jumaldatakse alasti figuuride ilu ja harmooniat.
Jumaluste kõikvõimsust rõhutatakse sellega, et neid kujutatakse mitme näoliste ja mitme käelistena ning arvukate sümbolite keskel.
Maalikunst.
Maalikunst sai alguse koobastemplite seinamaalidest.
See kunstiliik saavutas oma õitsengu V-VII sajandil, Gupta ajastul. Uhkete maalingutega kaeti templite ja vürstilosside seinapinnad. Maalingute teemad olid peamiselt usulised, kuid nendegaseostati ka ilmalikke teemasid.
Maalingutel puudub perspektiiv ja peategelasedtõstetakse esile sellega, et neid on kujutatud teistest suurematena. Lisaks inimnäolistele jumalustele kujutatakse maalidel pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Muusika. Muusika on India kunstide hierarhias kõrgeim.
Selle vanim vorm, veedahümnide retsiteerimine ehk laulva häälega lugemine, on umbes 3000 aastat vana. Seesuguse musitseerimise ning rahvamuusika koosmõjul tekkis juba aegade hämaruses omapärane india muusika, millel on lääne muusikas esinev helistik ja taktimõõt. Meloodiad ja rütmid luuakse traditsioonilistele reeglitele toetuva improvisatsiooni käigus. Nii et iga esitus on omast kohast uus helitöö. Tähtsamad instrumendid on muu hulgas sitar ja tabla trummid.
Lavakunst.
Muusikat on seostatud lavakunsti ja tantsuga. Tantsu- ja lauludraamad jagunevad rahvatantsudeks, mida esitatakse suurtel rahvapidudel, ja templitantsudeks, mida esitatakse usuliste rahvapidustuste käigus. Neis tantsudes jutustatakse käte ja sõrmede tundlike liigutuste, varjundirikaste näoilmete ning kogu keha läbimõeldud liigutuste keeles mütoloogilisi lugusid jumalustest.

India Budistlik kunst

Pärast nn Induse oru ehk indosumeri tsivilisatsiooni (3000-1500 eKr) lõppu kiratses kujutav kunst üle tuhande aasta, kuna aarjalased (nn veedade periood – 1500-500 eKr), kes olid küll religiooselt, filosoofiliselt ja kirjanduslikult väga loovad, olid pärast India vallutamist purustanud sealse kunstitraditiooni, kuid polnud täitnud tekkinud tühimikku enda traditsiooniga, kuna see neil lihtsalt puudus.
Ainukesed veedade ajajärgust säilinud esemed on savist ebajumalakujud, mida kasutati usuteenistusel ja rituaalidel, samuti suur hulk keraamikat, mis on tihedasti seotud eelajaloolise Iraani traditsiooniga. (Munsterberg 1970: 7)

2. INDIA VARANE BUDISTLIK KUNST (250 ekr-50 pKr)
Kunsti taassünd toimus Buddhismi mõjul III saj I poolel eKr kuulsa India kuninga Ašoka valitsemise all.
Ašoka oli võimsa Maurja dünastia järeltulija, kes oma valitsemisaja alguses pidas oma lõunanaabritega küllalt veriseid vallutussõdu.
Hiljem pöördus ta budausku ning tõotas edaspidi käituda selle põhimõtetest lähtuvalt.
Haruldasel kombel õnnestuski tal üsna rahumeelsete meetmetega kasvatata oma riik tervet Põhja- ja Kesk-Indiat hõlmavaks impeeriumiks.
Kõige iseloomulikumad selle aja kunstile on nn Ašoka sambad ehk stambhad (EE sub India: kunst), mille ta käskis paigutada igasse tähtsasse kohta oma riigis.
Pikale poleeritud liivakivist sambale või kõrval asuvale kivitahvlile on sissegraveeritud Ašoka valitsemise budistlikus laadis printsiibid ja üldse budistliku mõtte alused.
Samba tipus on alaspidi pööratud lootosega kapiteel, mille peal omakorda sümboolne loom (enamasti lõvi).
Eeskuju on arvatavasti võetud Pärsiast (sarnaseid on leitud nt Persepolisest), kuid sümbolism on kindlalt India-pärane ja budismil põhinev.
Sammas kujutab endast maailmatelge, mis on ühendab maad ja taevast; maailma sümboliserib hiiglaslik lootos, mille kese paikneb Himaalajas, kroonlehed aga moodustavad universumi neli ilmakaart; lõvi on kuninglik embleem, seda on seostatud Šakja klanniga, kuhu kuulus ka ajalooline Buddha Šakjamuni.
Lisaks Pärsia mõjudele võib näha ka hellenistlikke elemente, mis eelkõige avalduvad skulptuuride puhul teatavas ruumitunnetuses.

Üks varasemaid sambaid asub Besarhis, selle puhul on veel näha Pärsiale iseloomulikku baasi ja nelinurkset soklit lõvi ja lootose vahel. Hiljem need enamasti kaovad (nt Laurija-Nandangarhi sammas).
Kõige kuulsaim neist on siiski alates 1947. aastast India embleemiks olev Sarnathi sammas, millel on lootuse asemel ringikujuline sokkel ja selle kohal igasse ilmakaarde vaatavad neli lõvi pead (NEB sub India lk 43).
Lõvi asemel võib samba otsas olla ka mõni teine loom: Rampurwas on selleks näiteks sõnn ja Sankisas elevant.
Loomi on kujutatud looduslähedaselt, kuid ometi stiliseeritult. (Baktay 1963: 62-68)
Samast perioodist on huvitav näide veel Dhaulis asuv monoliitne elevandikuju, mis on ainult poolenisti kaljust välja raiutud, nii et jääb mulje nagu tuleks ta kalju seest välja.
Paljude kunstiajaloolaste arvates on see üks vanimaid monumentaalse kiviraide näiteid Indias, võib-olla isegi vanemad kui Ašoka sambad.
Seda kummalisem on, et tal puuduvad igasugused välised (nt Pärsia) mõjud ja oma stiililt on ta lähemal hilisemale plastikale kui eelmainitud sammaste skulptuuridele. (Baktay 1963: 70)
Iseseisvate figuuridena on leitud veel puunümfide jakšade kujusid (nt Patnas, Parkhamis), mille puhul on eriti tähelepanuväärne nende loomulikkus ja sarnasus tavalistele inimestele.
Nende vormikuses ja sisemises pingestatuses on näha jätku Harappa traditsioonile.
Palju on leitud ka pisiplastikat - inimpäid ja muid fragmente ja (nt Sarnathis, Besarhis), mille puhul on tegemist tõenäoliselt potreekujutistega annetajatest. (Baktay 1963: 72-76)
2.1 Sakraalarhitektuur
Pärast Ašoka surma käis ta impeerium alla ja 185 a eKr tapeti viimane Maurjade dünastia järeltulija.
Riik lagunes mitmeks osaks – südamik ehk Magadha läks Šunga dünastiale, lõunas Dekkani platool sai võimule Adahra dünastia, selle kõrval veel riik nimega Kalinga.
Läänes Induse aladel lagunes Aleksander Suure impeeriumi kunagine osa Kreeka-Baktria riik ja selle aladele jäid rivaalitsema partia ja baktria dünastiad. Baktria kuningad vallutasid I saj eKr endale enamuse Loode-Indiast (mh Gandhara), kuid siis tuli põhjast Kesk-Aasia päritolu sküüdid, kes vallutasid I saj lõpus pKr nende alad endale ja liikusid sisemaa suunas.
Kõige võimsam kuningas sellel Kušaani dünastial on Kaniška (78-123 pKr), kes osutus samasuguseks kunstiedendajaks nagu Ašoka, kuid sellest järgmises peatükis.
Šungade kunst on otseselt jätkuks Maurja kunstile ning kuulub seega varase budistliku kunsti traditsiooni.
Kuigi uued valitsejad ise olid brahmanistid jätkasid nad Ašoka traditsioone, kuid peale valitsejate hakkasid kunsti edendama ja kultushooneid püstitama ka teised rahvakihid.

Varase budistliku kunsti tänaseni säilinud monumentide seas on kõige muljeta-valdavamad Kesk-Indias asuvad Sanchi suured stuupad ehk hauakünkad.
Stuupad on Buddha mälestusmärgina ühed iseloomulikumad näiteid budistlikust arhitektuurist.
Kuigi väline kuju ja neile omistatav nimi võib sõltuvalt kohast ja ajast erineda, püsib stuupa algne mõte samana kõikides budistlikes riikides.
Neid hakati ehitama üsna varsti pärast Buddha surma tema elu ja surmaga seotud olnud paikadesse.
Algselt olid nad lihtsalt poolekerakujulsed mullahunnikud, kuid siis hakati neid vihma eest kaitseks katma kiviplaatidega.
Kuigi Ašoka ajal ehitati esimesed kaunistustega stuupad, saavutasid nad oma küpsuse alles II saj keskel eKr.
Vanim stuuba asub arvatavasti Bharhutis Põhja-Indias, kuid see on säilinud vaid osaliselt.
Paremad on lood Sanchi stuupakompleksiga, mille varasemad detailid (pisiplastika) pärinevad juba Ašoka ajast, kuid lõplikult valmis siiski alles I saj eKr.
Stuupa on kuplitaoline kõrgendus, mis asub ühel või enamal nelinurksel (hiljem ka ümmargusel) terrassil, kuhu viivad trepid.
Tihti kuulub kompleksi ka topeltaed, millel on väravad igasse nelja ilmakaarde.
Terrassi (medhi) eesmärgiks on pradakšina (“paremale”), mis on Indias üks suuremiad austusavaldusi: usklik möödub austatud isikust või objektist, nii et see jääks alati paremat kätt.
Stuupa kehandit nimetatakse kas anda (“muna”) või garbha (“idu”).
See tähistus viitab kosmilisele sümboolikale: stuupa kehand tähistab maailma, universumi, mis vana mütoloogia kohaselt tekkis hiranjagarbhast ehk ”kuldsest idust”.
Kupli kohal kõrgub väike nelinurkne lisand harmika (seal hoiti reliikviaid), mis sümboliseeris maailma tipus, Sumeru mäel asuvat 33 jumala paleed.
Selle keskel asub mastjas teivas (jašti), mis kujutab endast tõenäoliselt maailmatelge.
Teiva tipus on üks või enam päikesevarju (tšattra), mis algselt oli kuningavõimu sümboliks.
Mitu järjest kahanevat sirmi võivad tähistada “elutasemeid”.
Kõige tipus on anum vihmavee korjamiseks, mis sümboolselt tähendas jumalikku surematuse nektarit. (Baktay 1963: 80)
Nagu näha, läbib India kunstile omane sügav sümboolsus kogu ehituse struktuuri.
Baas kujutab maad, kuppel taevavõlvi, viimase otsas asuv nelinurkne karbilaadne kuju sümboliseerib 33 jumala paleed ning kõige tipus asuv "vihmavari" tähistab Buddha kuninglikke valitsemist maa, taeva ja iidsete veeda jumalate üle.
Stuupat ümbritseva kivist aia või piirde küljes asuvad asuvad väravad (nn torana) avanevad igasse nelja ilmakaarde.
Sellega taheti näidata, et inimesed igas neljast universumi osast tulid austust avaldama Suure Õpetaja mälestusele.
Need väravad olid tavaliselt kaunistatud skulpturaalsete nikerdustega, mis tähistasid Buddha elukäiku, samuti budistlike pühakukujude ja teiste taevaste olenditega.
Nagu keskaegsete kirikute portaalidki, polnud nende eesmärk eelkõige mitte ornamentaalne vaid usuline - juhendada usklike, kes olid sisenemas pühasse ruumi. (Munsterberg 1970: 28)
Isegi stuupa põhiplaan oma kultuslikku iseloomu, sest oma geomeetriliste kujunditega moodustab ta sümboolse diagrammi, kus nelinurkne aed oma nelja värva ja ümmarguse stuupaga keskel kujutab endast iidser päikesesümbolit – svastikat. (Baktay 1963: 80)


Kuna Sanchi stuupad ehitati üsna pika ajavahemiku jooksul (III-I saj eKr), siis on ilusti näha skulptuuri erinevaid arenguastmeid.
Bharhutiga samaaegsed relfeefid on madalamad, figuurid on väga tasapindsed ja taustast eristuvad nad selge uuristatud kontuuri abil.
Viimasena (varasel Andhara perioodil) valminud reljeefidel on märgata suunda suurema plastilisuse suunas, vormid on rikkalikud ja täidlased. (Baktay 1963: 87)
Sanchis asuvate nikerduste seas on kõige kaunimad kujutised puunümfidest jakšidest.
Nende vormikad kehad sümbliseerivad looduse viljastavat energiat, sest nende puudutus paneb puud õide puhkema.
Meelelise sidumine vaimsega on Indiale ainuomane, ainult India kunstis on nõnda lähedane liit füüsilise ilu ja vaimu vahel, et neid vaadeldakse kui ühe reaalsuse kahte tahku. (Munsterberg 1970: 31)
Väravate sambaid ja risttalasid kaunistavatel paneelidel on kujutatud stseene, mis on seotud budismiga.
Kuid Buddhat ennast pole kordagi kujutatud.
Ta kohalolule viitavad religioossed embleemid nagu bodhi-puu (sümboliseerib ta valgustatust), Buddha teemant-troon, ratas (tähistab ta jutlustamist, sest sarnaneb seaduse ratta pöörlemisele), kolmhark (püha kolmainsus, mis koosneb Buddhast, seadusest ja budistlikust kogukonnast) ja stuupa (sümboliseerib Buddha surma ja Nirvaanat).
Nagu üldse India kunstis on kujutised tuletatud loodusest, kuid enamasti on nad sümbolväärtusega ja väljendavad religioosseid ideid ja kontseptsioone.
Eriti kenad on lille, linnu ja loomade reljeefid, mis näitavad indialaste lähedust loodusele.
Uskudes hinge rändamisse ja taassündi putuka, taime või loomana, ei näinud indialased nii suurt erinevus inimese ja mitteinimese vahel kui nt läänemaailma elanikud.
Juba ainuüksi vorm ise on täis elu, sarnanedes loodusele, kuid oli esteetilistel põhjustel üldistatud ja lihtsustatud.
Nagu varemgi kombeks, on pind ühtlaselt täidetud, jätmata kohtagi tühjaks – see viitab, et india reljeefkunsti traditsioon kasutas algselt materjalina puitu, mis sobib rohkem sellise pinnakäsitlusega.
Seda oletust toetab ka stuupa värva ja piirdeaia konstruktsioon, mis on eriti iseloomulik puitarhitektuurile. (Munsterberg 1970: 32-33)
Varase India budistliku skulptuuri stiil ja ikonograafia näitavad taas samasugust segu India enda ja väljaspoolt tulevatest elementidest.
Stiimul taolise kunsti tegemiseks tuli kahtlemata Achaemeni aegsest Pärsiast, kuid leidlikud India kiviraidurid panid selle täitma uut ja erinevat eesmärki.
Kui Bharhut'i suure stupa (II saj eKr) reljeefide hulgas leiduvad algupärased loodus- ja viljakusjumaluste jakši kujud on indiale tüüpilised, siis teised kujud lähtuvad selgelt pärsia eeskujudest ning viitavad sellega ka monumentaalse kivinikerduse stiili lähtekohale.
Ometi kasutatakse nii stiil kui ka ikonograafiat budistlike monumentide tarvis ja need kehastavad nüüd uusi ja budismile omaseid usulisi põhimõtteid. (Munsterberg 1970: 26)
Kultusarhitektuur tuli koos budismiga III saj paiku eKr, sest enne valitsenud brahmanism seda ei vajanud.
Stuupadest on juba räägitud, kuid budism ehitas ka pühahooneid.
Kuna tollal ei omatud veel piisavalt tehnilisi teadmisi suurte hoonete ehitamiseks, siis osutuks lahenduseks donaatorite rahastatud uuristatud koopad.
Esimesed suuremad koobashooned rajati II saj paiku eKr Bhadša ja Adšanta lähistele.

Kaljukoopad jagunevad kaheks – tšaitja e koobastempel ja vihaara e koobasklooster.
Tempelil on tavaliselt rikkalikult kaunistatud sissekäik, mille kohal asub aken, selle taga on pikk ruum, mis on jaotatud kahe sammasreaga üheks pealööviks ja kaheks kõrvallööviks; kesklöövi otsas asub stuupa.
Vihaara moodustab tavalisel üks suur ruum, mida ääristavad munkade kambrid.
Näha on sellisele arhitektuurile tüüpilist plastika ja arhitektuuri segunemist, eriti sissekäigu hallides
Tihti on kompleksid üsna suured ja ohtralt kaunistatud.
Kuulsa Karli tšaitja (I saj eKr) kolmelöövilise saali sambakapiteelid kujutavad ratsanikke.
Figuuride hulgas on kujutatud ka vana aja jumalusi, sest ei budism ega džainism ei keelunud neid vaid assimileeris enda vaadetega ühte (nt Indra kujutamine Bhadša eeshallis).

3. BUDISTLIK KUNST KUŠAANI VALITSEJATE ALL (50-300 pKr)
Kui III saj eKr India loodepiiril tekkinud Kreeka Baktria riik lagunes II saj keskel eKr, killustus territoorium ja omavahel hakkasid ülemvõimu pärast selles regioonis võitlema kreeka-baktria, partia ja šakade (Kesk-Aasiast tulnud idosküütide) dünastiad. I saj pKr ühendas suure osa Põhja-Indiast oma valdustega Kesk-Aasias tekkinud Kušaani suurriigi kuningas Kaniška. (EE sub India: ajalugu).
Riigil oli kaks pealinna – Pešawar Gandhara piirkonnas ja Mathura Põhja-Indias.
Lisaks poliitikale ja majandusele olid nad keskuseks ka kahele huvitavale kuid üksteisest erinevale skulptuurikoolkonnale.
Järgides Ašoka eeskuju, toetas Kaniška seniseid budistlikke kloostreid, rajas uusi ja ehitas stuupasid.
Budismi edendamine oli riigile kasulik. See võimaldas vastanduda võõramastele bramanistidele ja seeläbi ühendada Loode-India üsna kirjut rahvastikku.
See seletabki budistliku kunsti nõnda laialdast levikut ta suurriigis.
Lisaks oli ta teataval määral hellenistliku kultuuri austaja – ta lasi ennast lõpuks ka keisri aunimega kutsuda (Caesari järgi).

3.1 Gandhara
I saj pKr tekkis Gandharas stiil, mis püsis Indias kuni V saj lõpuni, Kašmiris veelgi kauem (VI saj-ni), ometi ei avaldanud ta järgnevale arengule kohalikus kunstis erilist mõju, kuid seda suurem on jälg Hiina ja Jaapani skulptuuri arengus.

Kušaani impeeriumi südamikus asuv Gandhara regioon oli koduks multietnilisele ühiskonnale, mis oli tolerantne erinevate religioonide suhtes.
Ta paikneb strateegiliselt heas kohas (Siiditee ja Araabia mere vahedus läheduses) ja seetõttu on teda sajandite jookul mitu korda võõrvägede poolt vallutatud – Maurjad, Aleksander Suur (327-325 eKr), selle indo-kreeka järglased (III-II saj eKr) ning sküüdid ja partialased (II-I saj eKr).
See segu rahvustest ja kultuuridest lõi Kušaani perioodil eklektilise kultuuri, mis väljendus elavalt ka selleaegses kujutavas kunstis.
Alguses olid peamised teemad pärit Kreeka ja Rooma mütoloogiatest, kuid hiljem hakkas järjest enam domineerima budistlik väljendus1.
Gandhara ongi kõige idapoolseim punkt, kus on veel nii tugevasti tunda hellenistliku kultuuri mõju.
Peamised leiukohad on Bamijan, Hadda, Dšelalabad (nüüdses Afganistaanis) ja Pešawar ja Taxila (Pakistan); artefaktideks on stuupad, kloostrid, tšaitjad ja rikkalik plastika.
Gandhara kunsti suurim väärtus peitubki skulptuuris – huvitavad on nii selle vorm kui ka sisu.
Kui varased budistlikud kunstnikud kujutasid Buddha kohalolekut sümbolite abil, siis alates Kušaani ajajärgust (1 saj pKr) hakati Šakjamuni Buddhat kujutama inimesena.
Selle muutuse põhjuseid võib olla mitmeid – esiteks oldi harjutud ka varem jumalusi skulptuuris kujutama, teiseks kujutasid džainistid juba I saj eKr Džainat, lisaks ei pidanud siis levima hakanud mahajaana budism Šakjamuni Buddhat enam üheks üliinimlikuks isikuks, vaid pigem valgustatud inimeseks, üheks paljudest Budha taassündidest (Baktay 1963: 120)
Gandhara Buddhad meenutasid algselt Apollonit, kuid hiljem lähenesid järjest rohkem India-pärasemale tüübile, mis pärines Mathurast – teisest suurest skulptuurikeskusest selle aja Indias.
Peale selle on erinevusteks näiteks see, et Gandharale on omane seisvas poosis Buddha ja bodhisattvad, nende kujutamine istuvas asendis on seevastu ilmselgelt Mathura mõju.
Samuti pandi Mathuras suurt rõhku Buddha pühalikule näoilmele, samas kui kreeka mõjudel kujutati teda Gandharas lihtsalt ilusa mehena, ilma igasuguse valgustuseta.
Veel on Gandhurale eriomased vuntsid (peale kušaanide ei kandnud neid tollal ükski rahvas). (Baktay 1963: 123)
Tähelepanuväärseim Gandhara ikoondest oli joogi asendis istuv Buddha.
Riietunud oli ta mungarõivastesse, ta peal on kujutatud märke üleloomulikust väest - suured kõrvad, kolmas silm otsaesisel (urna) ja kühm pealael (ušniša).
Need kolm tähistavad, et ta kuuleb kõike, näeb kõike ja teab kõike.
Kuigi vormi on mõjutanud klassikaline (antiik-) kunst, on ikonograafia puhtalt india-pärane. (Munsterberg 1970: 35)

Vastandina Buddhale, keda on alati kujutatud lühikeste juustega ja kandmas mungarõivastust (Buddha Šakjamuni loobus ilmalikust maailmast ja hakkas mungaks), on bodhisattvad ehk budistlikud pühakud palja ülakeha, seeliku, armide, ehete ja pikkade juustega (Šakjamuni oli enne mungaks hakkamist kuninglik prints).
Taoline vastandatus valgustatuse saavutanud püha olendi - Buddha ja bodhisattva vahel, kes alles liigub selle eesmärgi suunas, on levinud terves Aasia budistlikus kunstis, mitte ainult Indias, vaid ka Ida- ja Kagu-Aasias.
Tihti on bodhisattvaid kujutatud ilusamini ja soojemalt kui üldiselt rangena talletatud Buddhat (Munsterberg 1970: 36 - 37).

Gandhara provintsi budistliku kunsti kreeka-rooma mõjusi on kõige paremini näha portreepeades ja klassikaliste jumaluste kujudes.
Need mõjud on ka loomulikud, sest tollal oli keiserliku Rooma eelposte mitmes Lähis-Ida riigis.
Tugevat klassikalise kunsti mõju on tunda ka rejeefidel, mis nii oma kunstilise stiili kui ka ikonograafilste detailide poolest on tihedalt seotud Rooma reljeefskulptuuriga.
Figuurde paigutus, kehade teostus ja arhitekruurilised vormid on selgelt tuletatud rooma eeskujust.
Nähtavasti olid Gandhara nikerdajad tutvunud rooma reljeefi näidistega või oli mõni rooma kunstnik ise sattunud sinnakanti. (Munsterberg 1970: 38-41)
Reljeefile on omane väga kõrge väljavoolituse aste – nii et tihti on tegemist peaaegu täisskulptuuriga.
Materjaliks oli peamiselt hall klint, kuid kasutati ka kipsi ja sellisel juhul olid figuurid erksalt värvitud (Baktay 1963: 135)
Enamus Gandhara reljeefe kujutavad episoode Šakjamuni Buddha elust või stseene budistlikust pärimusest.
Tegelikult võib erinevaid pühasid paiku kaunistavate reljeefide põhjal jälgida Buddha elu - sünd, elu prints Siddharatana ühes Põhja-India õukonnas, ta abielu, loobumine kuninglikest eeliõigustest, askeesiperiood, valgustumine bodhi-puu all Bodhgayas, esimene jutlus Benarese Hirvepargis, tema õpetused, ta imed ja lõpuks surm (Nirvaana). (Munsterberg 1970: 43)

Gandhara piirkunna kunstis kujutati ka loomi, kuid nad olid siin vähemtähtad kui Sanchi traditsioonis.
Jällegi on tunda antiigile omast humanistlkku inimkeskset maailmakäsitlust.
Tähtsaim nende loomade seas oli lõvi, mis alates iidsetest aegadest oli kasutatud kuningliku sümbolina.
Budistlikus kunstis kujutatakse kahte lõvi tavaliselt Buddha trooni kõrval sümboliseerimaks ta kuninglikku positsiooni inimeste seas ja samal ajal on embleemiks Sakya klaanile, kuhu ajalooline Buddha kuulus. (Munsterberg 1970: 44-45)
Põhja-Afganistaanis Bamijanis paiknesid monoliitsed Buddha-kuju, mis asusid kaljusisse uuristatud õõnsustes.
Sealsamas paiknesid ka kaljutempli ruumid, kus elas mitutuhat munka.
Üks on 53 ja teine 37 m kõrge. Kahjuks lasi Afgistaani islamistlik Talibani režiim need kujud 2000 a kevadel hävitada kui ebajumalakujud.2

3.2 Mathura

Samal ajal kui kreeka-budistlik Gandhara koolkond õitses India loodepiiril Pešawari ja Taxila linnade ümbruses (tänapäeva Pakistanis) kujunes Põhja-Indias Mathuras välja üks teine, rohkem India enda traditsioonidest lähtuv skulptuurikoolkond.
Tegelikult on teadlased kaua vaielnud, et kumb koolkond on õigupoolest vastutav Buddha kuju loomise eest.
Lõplikku vastust polegi selgunud, kuid on kindel, et see areng toimus võõra indosküüdi päritolu Kušaani dünastia valitsemise all ja algatus tuli väljapoolt, kuigi vormid, mida Mathura kunstnikud kasutasid, olid algupärased. (Munsterberg 1970: 47)
Mathura oli tähtis kaubanduskeskus juba Maurja ajal, Kušaani riigis oli ta aga teiseks pealinnaks ja seetõttu oli üsna heal järjel.
Tähtateks faktoriteks selle stiili kujunemisel oli parem kontakt India algupärase traditsiooniga ja lisaks oli siin võrdsemalt kui Gandharas esindatud kõik relgioossed traditsioonid – peale budismi ka brahmanism ja džainism.
Just brahmanismi “suurest joogist” on võetud eeskuju istuva Buddha kujutamiseks, Džainat oldi sellises poosis juba varem esitatud.
Stiil, mida Mathura skulptorid rakendasid, on varase budistliku kunsti otsene jätk ega näita mingeid jälgi klassikalistest mõjudest.
Gandhara kunstnike tihti range ja kuiva laadi asemel kasutasid Mathura nikerdajad pehmemaid ja ümaramaid vorme, näidates sellega India traditsiooni soojemat ja senuaalsemat iseloomu.
See tuleb eriti esile bodhisattva kujudes, mis on tuletatud algsetest jakša figuuridest, mis erinevad tunduvalt Gandhara oraatori- või Apollo-tüüpi kujutistest.
Teine oluline erinevus peitub kasutatud materjali - kui Gandhara kujud on hallist kildist, siis Mathura nikerdajad kasutasid pehmet punast liivakivi.
(Munsterberg 1970: 48) Ometi valmistati skulptuure ka teistes stiilides – nt Kušaani valitsejaid kujutati Kesk-Aasiale omases pinnalises laadis, samuti kasutati ka hellenistlikku võtmestikku (nt Heraklese skulptuurid).

Ikonograafia ei olnud veel täielikult paika loksunud, kuid ometi jõudis välja kujuneda Buddha-tüüp, mis sai eeskujuks järgnevale traditsitsioonile kogu Aasias: korrektne Dhjanasana – iidne transisoleva jooga poos;
käeasend Abhaja-Mudra; parem õlg on riietusest vaba; peas väikesed vasakult paremale keerduvad lokikesed; tahtejõudu väljendav ülahuul ja juba eespool mainitud juuksekrunn, kolmas silm ja suured kõrvalestad. (Baktay 1963: 144-146)
Ühe kõige traditsioonilisemalt ja samas haaravamalt kujutasid Mathura kunstnikud puunümfe jakšisid, mis kujutasid endast vastandit Buddha askeesi-ideaalile ja olid sellisena budismi sisselülitatud.
Jällegi võib rääkida vaimse ja meelelise ühendusest India kultuurist.
Rõhk sensuaalsele ilule ei piirdunud ainult jakšisitega, vaid leidis kasutamist ka mujal - nii religioosseid kui ka argiseid teemasid kujutades. (nt donaatorite kujud koobastemplite sisseäikude juures ja tavalised žanristseenid abielupaaridega) (Munsterberg 1970: 50-52)
Erinevalt Gandharast jätkus Mathura kunsti mõju ka pärast Kušaani riigi lõppu.
Arvatavasti on põhjuseks see et ta oli orgaaniliselt India kultuuri enda seest välja kasvanud, mitte sellele kunslikult külge poogitud.


3.3 Andhara
Lisaks Gandharale loodes ja Mathurale põhjas oli kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel Indias veel kolmaski tähtis kunstikeskus.
Amaravati paiknes lõunas Madrase lähistel, kus valitsejateks oli Andhara dünastia. Andhara riik tekkis II saj eKr ja kestis IV saj-ni pKr.
Peamine keskus asus Kistna jõe deltas, kuid tipphetkel ulatus ta üle kogu Dekkani platoo teise rannikuni välja.
Andharale on omased monumentaalne sakraalarhitektuur: kaljutemplid ja eriti stuupad.
Üks varasemaid on Dšaggajapeta stuupa (II-I saj eKr), mida kaunistavad reljeefid mõjuvad oma äärmise pinnalisusega kui joonistused.
Paljud stuupad deltaaladel said I saj pKr kannatada, kuid nad ehitati endisest suurematena uuesti üles.
Nt hiiglaslik Nagardšunikonda stuupa ja sellest veelgi suurem Amarawati stuupa (50 m lai ja 30 kõrge).
Mõlemad on kahjuks hävinenud, kuid osa tamburit ja piirdeid kaunistanud reljeefid on meieni jõudnud.
Eriti huvitavad on need tükid, mis näitavad stuupa kunagist struktuuri, kus hauaküngas oli kaetud erinevate kujutistega - Buddha ümbritsetuna kummardajatest, lõvidest ja valvuritest, samuti stseenid ta elust. (Baktay 1963: 152-154)

Stiil, mida kasutasid Amaravati kunstnikud, erineb nende kaasaegsetest nii Mathuras kui Gandharas.
Teatud viisil on ta lähedamalt seotud Sanchi leidudega - detailirikkus, püüe katta ühtlaselt terve pind, kuid ruumikujutamine on veel nõrk.
Raidkiri Sanchis lubab arvata, et osa kunstnikke kuulus elevandiluuvoolijate gildi ja tõepoolest seletab elevandiluu või puidu kasutamine esialgse materjalina selle laadi piinlikku täpsust ja dekoratiivset terviklikku kujundust.
Veel üks erinevus põhja koolkondadest on materjal - lõunas kasutati selleks kas marmorit või lubjakivi. (Munsterberg 1970: 56)



4. GUPTA PERIOODI KUNST (300-600 pKr)

India budistliku kunsti kõrghetk saabus Gupta dünastia valitsemisajal.
Kõik eelnevad suunad sünteesiti üheks klassikaliseks väljundiks, mis hiljem oli allikaks kogu budistliku maailma kunstile. See periood kestis 4-6 saj pKr, kuigi stiil ise jätkus natuke kauem kui dünastia ise.
Gupta perioodi on õigusega peetud India kultuuri kuldajaks, sest lisaks kunstile õitses ka kirjandus, teater ja muusika.
Gupta-aegsetes kujudes leiab Buddha meelerahu oma peeneima väljenduse, kus Buddha kehakuju, näoilme ja huulil hõljuv naeratus vihjab Valgusatu saavutatud ülimale harmooniale. (Munsterberg 1970: 56)

KOKKUVÕTE
Alates Maurja ajast arenes India kunst järgneva 4-5 aastasajaga märgatavalt ja läbi otsingute ja katsetuste perioodi jõuti lõpuks Gupta perioodi alguseks väljakujunenud stiilini.
Selleks ajaks suudeti juba materjali täiuslikult kasutada ja sellega budistlikke teemasid väljendada.
Eri piirkonnad mõjutasid üksteist ja tagasid sellega india kultuuri terviklikkuse.
Oli loodud alus, et India kunst saaks jõuda oma klassikalise perioodini.
India kunsti mõju ei piirdunud mingil juhul vaid India enda territooriumiga, vaid see ulatus ka piirnevatele aladele, mida vahest kutsutakse India Aasiaks (Indian Asia) või Suur-Indiaks.
Tänu oma missioneerivale iseloomule levis ta üle Aasia kuni Indoneesia ja Indo-Hiinani lõunas ja Hiina ja Jaapanini idas.
Kogu Aasia budistlik kunst pärineb lõppkokkuvõttes India allikatest ja kasutab ikonograafiat, mis kujunes välja budismi kodumaal. Huvitaval kombel on budism ja budistlik kunst jätkuvalt inspiratsiooni allikaks inimesele üle kogu Ida- ja Lõuna-Aasia ka pärast seda, kui ta lakkas olemas määrav jõud India enda kultuurielus.
VANA-INDIA KUNST - III saj eKr – IV saj pKr