Uusrokokoo
Ebatavaliste vormidega kaunistatud õilsas ja suurejoonelises justkui purskkaevulikus sisustusstiilis, millel olid üsna rikkad kliendid privilegeeritud elanikkonnast (ka uusrikaste[viide?] seas), kombineerusid nii erinevad kunstilaadid kui ka dekoratiivesemete väljendused. Mõju avaldas see nii maalidele, trükistele, mööblidisainile ja interjööride sisekujundusele kui ka polstrite tekstiilikujundusele. Eriti kajastub uusrokokoo looklevate ridadega, keeruliste ja rafineeritud kaunistuste-nikerdustega, tujukate ja naturalistlike motiividega (nagu õrn õielehestik) buduaarlik luksus: kardinates, gobeläänides, mööbliesemetes, portselanist ja väärismetallist nõudes ning tarbeesemetes.
Enamiku Lääne- ja Kesk-Euroopa keisririikide aadelkondades ning eriti Prantsusmaal ja Austria-Ungaris peeti algset rokokood rahvuslikuks stiiliks ning paljudele seostus see taasmeenutusena rahvatraditsioonist. Kuigi stiil kehastas Euroopa imperialistlikke hiilgusi ja aristokraatlikke väärtusi, siis sellele vaatamata oli see 19. sajandi romantismi veelgi ilmekam väljendus, mis näitas ka kasvavat huvi ja vaimustust loodusmaastike vastu. Kuna seda ei peetud kindla ajaperioodi või paigaga piiratuks või seotuks, siis esines see mitme sisustamise stiililainena läbi XIX sajandi.
Sajandi teisel poolel muutus tagasihoidlikule biidermeierstiilile järgnenud nii-öelda viinilik uusrokokoo seltskondlikult moodsaks sealhulgas Põhja-Ameerika tisleritöös nii mööbli- kui ka sisekujunduses, seda eriti suurlinnade jõukamas klassis New Yorgis, Philadelphias, Baltimore'is, Bostonis ja Chicagos. Euroopa luksus kogunes eelkõige niinimetatud Keisriosariiki, mis peegeldas selle mõjusid üle Uue Maailma.