Ajalooline taust
Kaunistatud
vaalaluust kilbike mõõtmetega 22×18,3×0,8 cm. 8. sajandi lõpp või 9. sajandi algus
Viikingid olid pärit
Skandinaaviast. Ümberkaudsed rahvad tundsid viikingeid peamiselt kui rannikualade rüüstajaid (nimi "viikingid" tulebki tõenäoliselt nende endi sõnast selle tegevuse kohta). Nende teine nimi "normannid" viitab põhjamaisele päritolule.
Viikingid rüüstasid alates
8. sajandi lõpust kuni
11. sajandi keskpaigani peamiselt Euroopa looderanniku jõukaid asulaid. Kristluse-eelsete kauplejate ja rüüstajatena jõudsid viikingid dokumenteeritud ajalukku
793. aastal, mil nad ründasid
Lindisfarne'i saare kloostrit.
Algselt kasutasid viikingid oma
pikklaevu hooajalisteks sissetungideks ja rüüsteretkedeks Euroopa rannikualadele, meresadamatele ja jõeäärsetele asulatele. Hiljem võtsid nad ette ka kaubareise Skandinaaviast itta, läände ja lõunasse. Korduvad ja korrapärased reisid ida suunas toimusid mööda
Dnepri jõge
Mustale ja
Volga jõge Kaspia merele (
kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni) ning lääne suunas
Briti saarte,
Islandi ja
Gröönimaa rannikule. On ka tõendid selle kohta, et viikingid jõudsid
Newfoundlandi saarele ammu enne seda, kui
Christoph Kolumbus Uue Maailma avastas. Hulk alasid asustati ja koloniseeriti.
Uurimislugu
Viikingite kunsti hakati uurima 19. sajandi lõpus. Esimene tähelepanuväärne uurimus on norra arheoloogi
Haakon Sheteligi üksikasjalik kirjutis
Osebergi laevmatuse rohketest puunikerdustest.
Inglise arheoloogi
David M. Wilsoni ja taani arheoloogi
Ole Klindt-Jenseni ülevaateteos "Viking Art" ("Viikingite kunst”, 1966) võttis kasutusele leidude süstemaatilise kirjeldamise viisi, mis on tänaseni käibel, ja esitas üksikasjaliku kronoloogilise raamistiku.
David M. Wilson jätkas viikingite kunsti uurimist, avaldades oma töid peamiselt inglise keeles. Oluliseks uurijaks on saanud ka norra kunstiajaloolane
Signe Horn Fuglesang.
Allikad
Viikingite kunstist on tuntud peamiselt metallist ja kivist esemed, sest need materjalid on vastupidavamad. Puidust, luust, elevandiluust ja tekstiilist esemeid on säilinud vähem. Kirjalike allikate järgi olid kunstipärased
tätoveeringud sagedased, kuid nendest leide ei ole ja nende säilimine on ka ebatõenäoline. Seetõttu on teadmistes viikingite kunsti kohta olulised lüngad. Arheoloogilised väljakaevamised ja juhuleiud toovad siiski tasapisi uut olulist materjali.
Puit ja muud orgaanilised materjalid
Puit oli viikingite kunstis kahtlemata peamine materjal, sest nikerdamine nõudis suhteliselt vähe vaeva ning puit oli odav ja Põhja-Euroopas rikkalikult saadaval. Juhuslikult on säilinud
Osebergi laevmatuse nikerdused 9. sajandi algusest ja
Urnesi püstpalkkiriku nikerdatud kaunistused 11. sajandi lõpust.
Graham-Campbell on selle kokku võtnud nii: "Need tähelepanuväärsed leiud võimaldavad meil kujundada vähemalt mulje sellest, millised osad meil viikingite kunsti tervikust puuduvad. Puidufragmendid ja väiksemad nikerdused teistes materjalides (nagu
hirvesarv,
merevaik ja
morsakihvad) annavad täiendavaid vihjeid. Aga paratamatult on vähe hästisäilinud leidusid ka tekstiilikunstist, ehkki naiste käsitöö sh kudumine ja tikkimine, oli viikingitel hästi arenenud."
Kivi
Kivisse nikerdamist ei harrastatud kusagil mujal Skandinaavias enne 10. sajandi keskpaika (kui viikingiaja alguse
Gotlandi pildikivid ja
Jellingi kuninglikud monumendid välja arvata). Hiljem (ja tõenäoliselt ristiusu levikust mõjutatuna) levis nikerdustega kivide kasutamine püsivate mälestusmärkidena juba laiemalt.,
Metall
Hõbedast valmistatud
hoburaudsõled (ka nn oomega-sõled) viikingiaegselt Põhja-Inglismaalt (10. sajandi algus)
Katkendlike andmete põhjal võib oletada, et viikingite kunsti taastatud ajalugu puidust ja kivist esemete kohta toetub suuresti ulatuslikust erinevatest allikatest pärinevate dekoratiivsete metallesemete uurimisele. Kaasaja uurimustes kasutatavaid metallist esemeid on leitud erinevatest arheoloogilistest leiukohtadest ja just tänu
väärismetallide vastupidavusele on säilinud palju selleaegse kunsti väljendusviisidest ja taotlustest.
Ehteid kandsid nii mehed kui ka naised, kuid kantavad ehted olid erinevat tüüpi. Abielunaised kinnitasid oma üleriideid õlgade lähedalt kahe suure paari moodustava
kupalsõlega, mille kuplitaolise välimuse tõttu kutsuvad tänapäeva teadlased neid ka "
kilpkonnsõlgedeks". Naiste paarissõlgede kuju ja stiil erines piirkonniti, paljud kandsid ka ažuurseid sõlgi. Sageli sõlmisid naised sõlgede vahele helmestega nööre või riputasid sõle alumisele osale muid kaunistusi.
Mehed kandsid sõrmede, käte ja kaela ümber metallist rõngaid ning sulgesid keepe poolringjate
hoburaudsõlgedega, millel olid rõivasse kinnitamise tarvis sageli väga pikad nõelad. Meeste relvad, näiteks mõõkade käepidemed, olid kohati rikkalikult kaunistatud. Viikingid kasutasid peamiselt hõbe- või pronksehteid (millest viimased olid mõnikord kullatud), kuid leitud on ka ilmselt kuninglikele isikutele või teistele tähtsatele inimestele kuulunud suuri ja uhkeid puhtast kullast komplekte.
Viikingite haudadest leitakse sageli igapäevaseks kasutamiseks mõeldud kaunistatud metallist esemeid ja see näitab hauapanuste kasutamise laialdaselt levinud praktikat. Surnu kandis oma parimaid riideid ja ehteid ning ta maeti koos relvade, tööriistade ja majapidamistarvetega. Vähem tavalisem, kuid siiski leiuna oluline oli väärismetallist esemete leidmine aaretena. Paljud neist aaretest olid ilmselt omanike endi poolt peidetud. Mõned sarnased leiud võisid olla ka ohvrianniks jumalatele.
Viimasel ajal on tänu
metallidetektorite suurenenud populaarsusele ja seaduslikule kasutamisele leitud järjest sagedamini üksikuid juhuslikke metallesemeid ja ehteid (kõige tõenäolisemalt on need olnud kaotatud esemed). See on andnud uurijate jaoks uut materjali ja ühtlasi kiiresti laieneva uue huviliste (aareteotsijate) grupi.
Viikingite mündid sobituks hästi sellesse kategooriasse, kuid moodustavad sellest hoolimata viikingiaja esemete hulgas eraldi kategooria – nende kujundus ja kaunistused olid suurel määral sõltumatud viikingitele iseloomulike kunstitaotluste stiilidest.
Muud allikad
Viikingite kunsti kohta kättesaadava teabe mittevisuaalsed allikad on peidus
skaldide värssides ehk luule keerukas vormis. Seda loodi viikingite ajal ning anti suuliselt edasi seni, kuni see sajandeid hiljem lõpuks kirja pandi.
Mitmed värsid räägivad värvilistest kaunistustest puidul ja kivil, mida aga leiukirjeldustes harva kohtab. Näiteks viitab 9. sajandi skaldist poeet
Bragi Boddason neljale näiliselt seoseta stseenile, mis on olid maalitud kilbile. Üks stseenidest kujutas seda, kuidas jumal
Thor kalal käis. Sellele motiivile viitab ka
Úlfr Uggasoni 10. sajandi poeem, mis kirjeldab maale ühes vastehitatud saalis Islandil.
Algupära ja taust
Viikingite kunsti ja kaunistuste aluseks on alates
4. sajandist välja kujunenud pidev kunstitraditsioon, mis oli omane suuremale osale Euroopa loodeosast. Skandinaavia kunstnike looming oli suuresti keskendunud erinevat tüüpi kaunistustele, mille põhimotiiviks olid omavahel keerdunud loomad, mida kasutati paljude asjade ehtimisel.
Kunstiajaloolane
Bernhard Salin oli esimene, kes germaani kunsti loomornamendid süstematiseeris ja need kolme stiili jaotas (I, II ja III stiil). Neist kaks viimast jaotati hiljem Arwidssoni poolt veel kolmeks täiendavaks stiiliks: stiil C, mille õitseaeg oli 7. sajandist 8. sajandini ehk enne kui selle asendas (eriti Skandinaavia lõunaosas) stiil D. Stiilid C ja D inspireerisid viikingite aja loomornamentide algset väljendusviisi (stiil E), mis on üldtuntud kui Osebergi/Broa stiil. Stiilid D ja E kujunesid välja üldisemas Skandinaavia kontekstis ja neis oli suhteliselt vähe mõjutusi väljastpoolt Skandinaaviat.
Stiilid
Skandinaavia kunstis kasutatud loomastiilide ajajoon
Viikingiaja kunst on jaotatud üksteisega nõrgalt seotud stilistilisteks faasideks. Neid faase võib, vaatamata nende osalisele kattumisele stiili ja kronoloogia aspektides, piiritleda ja eristada nii vormiliste kujunduselementide ja korduvate kompositsioonide kui ka motiivide põhjal:
- Osebergi stiil
- Borre stiil
- Jellinge stiil
- Mammeni stiil
- Ringerike stiil
- Urnesi stiil
Pole üllatav, et nimetatud stilistilised faasid esinevad oma puhtaimal kujul just Skandinaavias; mujal viikingite maailmas on töödes sageli märkimisväärseid mõjutusi teistest kultuuridest. Näiteks identifitseerivad kunstiajaloolased
Briti saartel Skandinaavia motiivide eraldiseisvaid "saarelisi" variante, mida leidub sageli "puhaste” viikingiornamentide kõrval.
Osebergi stiil
Osebergi stiil iseloomustab viikingite kunsti algset faasi. Osebergi stiil on saanud oma nime
Osebergi laevmatuse järgi. Tegemist on hästi säilinud ja rikkalikult kaunistatud viikingilaevaga, mis avastati suurest hauakääpast Norra
Vestfoldi maakonnas
Tønsbergi linna lähistel asunud Osebergi talu maadelt. Lisaks laevale leiti kääpast ka hulk teisi rikkalikult kaunistatud puidust esemeid.
Osebergi stiilile iseloomulikuks motiiviks on nn "haarav metsaline”. Just haarava metsalise motiiv on see, mis varajast viikingite kunsti sellele eelnenud stiilidest eristab. Metsalise peamiseks tunnuseks on tema käpad, mis haaravad kinni kas tema ümber olevatest servadest, kõrval asuvatest metsalistest või mõnest looma enda kehaosast. Stiili iseloomustavad ka
eelviikingiaja traditsioonid, kuid tänapäeval seda iseseisva stiilina enam ei tunnustata.
Osebergi laeva hoitakse
Oslos Bygdøy saarel asuvas
Viikingilaevade muuseumis. Tegemist on rohkem kui 21 meetrit pika laevaga. Laevas olid kahe naise säilmed ilmselt paljude väärisesemetega, mis aga olid ammu enne laeva avastamist röövitud. Matus on dateeritud aastasse
834. Laeva vööritäävi kaunistab loomapea, möirgav metsaline, ja selle pind on kaunistatud omavahel läbipõimunud ja haardes väänlevate-keerlevate loomadega. Laeva keret aga ilustab omavahel põimunud loomadest muster.
-
Osebergi laeva täävi detail
Borre stiil
Pronksist kaelaehe viikingiaegsest
Hedeby (Haithabu) linnast
Borre stiili iseloomustavad erinevad geomeetrilised läbipõimunud ja sõlmedega mustrid ning
zoomorfsed (ühe looma) motiivid. Esimest korda avastati see stiil laevmatusest leitud kullatud pronksist hobuserakmete osadel Norra
Vestfoldi maakonnas
Borre küla lähistel
Borre kääbastes, mille järgi stiil ka oma nime sai. Borre stiil oli Skandinaavias valdav stiil 9. sajandi lõpust kuni 10. sajandi lõpuni – seda ajavahemikku toetavad ka dendrokronoloogilised andmed, mida on saadud tüüpilisi Borre stiili esemeid sisaldavatest leiukohtadest. Dateeritud Borre stiili leiukohtade hulka kuuluvad nii Borre (ca 900), Gokstad (900–905), Tune (905–910), Fyrkat (980) ja Trelleborg (980/981), aga ka mitmed müntide järgi dateeritud aarded.
Borre ja sellele eelnenud stiilidele iseloomuliku elemendina oli jätkuvalt kasutusel lindikujulise kehaga "haarav metsaline". Sarnaselt selle faasi geomeetrilistele mustritele tulenes Borre stiili visuaalne tõuge kasutada oleva ruumi täitmisest – lindikujuliste loomade palmikud on tihedasti läbi põimunud ja loomade kehad on seatud nii, et need tekitaksid tihedaid ja suletud kompositsioone. Selle tulemusena puudub taust – Borre stiili tunnusjoon –, mis vastandub tugevalt sellega ajaliselt kattunud Jellinge stiilis valitsenud rohkem avatud ja voolavale kompositsioonile.
Borre stiili veelgi iseäralikumaks tunnuseks on sümmeetriline kahekordse kontuuriga "rõngaskett" või "rõngaspalmik", mille kompositsioon koosneb läbipõimunud ringidest, mida eraldavad põiki kulgevad jooned ja kattuvad rombid. Borre rõngaskett lõppeb vahel kõrgreljeefse loomapeaga, nagu seda võib näha Borrest ja Gokstadist leitud rihmade osadel.
Metallist esemete servadelt leiab sageli kõrgeima meisterlikkuse tasemega esemetel kasutatud filigraantraati imiteerivaid sälke.
Jellinge stiil
Jellinge stiil on
10. sajandil esinenud loomi kujutava Skandinaavia kunsti faas. Stiili iseloomustavad silmatorkavalt stiliseeritud loomad, kelle kehad on sageli lindikujulised. Algselt kasutati seda nime
Taanis Jellingis asuvate esemete kohta (nagu nt
Harald Sinihamba püstitatud suur ruunikivi), kuid hilisemad uuringud on need määranud Mammeni stiili alla kuuluvaks.
Mammeni stiil
Kirvepea Mammenist. Hõbeda inkrusteeringuga raud
Mammeni stiil on saanud oma nime stiilile tüüpiliselt esemelt, milleks on Taanist
Jüütimaalt Mammeni Bjerringhø küla kääpast jõuka mehe hauapanuste hulgast leitud kirves. Dendrokronoloogiliste andmete järgi langetati hauakambri ehitamiseks kasutatud puud talvel 970–971. Rauast kirves, mis on inkrusteeritud hõbedast kujunditega mõlemalt küljelt rikkalikult kaunistatud, oli tõenäoliselt tseremoniaalne paraadrelv, mis kuulus kuningliku staatusega mehele – tema matuseriietel olid keerukad tikandid ja kasutatud oli siidi ning karusnahka.
Mammeni kirve teraosal on kujutatud suurt "mummulise" keha, tuti, ümmarguse silma ja püstise peaga lindu. Suur teokarbikujuline spiraal tähistab linnu puusakohta, kust algavad tema õhukesed piklikud tiivad – parem tiib põimub linnu kaelaga ning vasak tema keha ja sabaga. Kirve terapoolsel serval on poolringikujuline Mammeni stiilile tüüpiline sälkudega serv. Linnu saba on kujutatud kolmekordse väädina, mille avatud ja konksu meenutavad otsad moodustavad kirvel Mammeni stiilile tervikuna iseloomuliku kujunduse. Kujundust muudab keerukamaks linnu pea küljes olev "hari", mis põimub kahel korral kaela ja parema tiivaga ning millest omakorda võrsuvad tera serva mööda liikuvad väädid.
Ülaservas, käepideme lähedal, on Mammeni kirve ühel küljel läbipõimunud sõlm ja teisel küljel kolmnurkne inimese näoga mask (millel on suur nina, vuntsid ja spiraalne habe), mis paistab olevat üks Mammeni stiili lemmikmotiive, mis on sinna varasematest stiilidest edasi kandunud.
Mammeni kirve teisel küljel on laialilaotuva lehe taoline kujundus, mis lähtub selle allosas olevatest spiraalidest ning mille õhukesed "mummulised" väädid levivad omavahel põimudes mööda kirvepead varre suunas.
Ringerike stiil
Ringerike stiil on 10. sajandi lõpust ja 11. sajandist pärinev ja talle eelnenud Mammeni stiilist välja kasvanud, samuti sageli loomi kujutav Skandinaavia kunstistiil. Stiil on saanud oma nime Norras Oslo linnast põhjas asuva ajaloolise
Ringerike piirkonna järgi, kus kasutati laialdaselt kohalikku punakat
liivakivi, et lõigata kividesse sellele stiilile omaseid kujunduselemente, mille hulka kuulusid looma- ja taimemotiivid (kuigi Ringerikest endast on leitud vaid üks selles stiilis nikerdustega kuju). Motiivideks on kõige enam lõvid, linnud, paelakujulised loomad ja spiraalid. Mõned neist elementidest ilmuvad Skandinaavia kunsti esmakordselt – näiteks erinevat tüüpi ristid, palmetid ja kahte motiivi ühendavad kringlikujulised silmused.
Enamikul neist motiividest leidub vasteid ka
anglosaksi ja
saksi kunstis.
Ringeriike stiili määratlemiseks on sagedamini kasutatavaks tüüpobjektiks 2,15 meetri kõrgune
Opplandi maakonnas
Vangi vallas paiknev
Vangi kivi. Lisaks selle paremas servas olevale mälestava sisuga ruunikirjale, on suurem osa kivist täidetud ühtlase väätidest ornamendiga, mis saavad alguse kivi alumise ääre kahest teokarbikujulisest spiraalist. Mustri kaks põhivääti ristuvad kahel korral ja moodustavad lõpus sagaraid. Nende ristumiskohtadest alguse saavaist silmustest arenevad uued väädid ning ülemise silmuse väätide keskel on näha pirnikujulisi motiive.
Olgugi et kujundus on teljesuunaline, on väätide kimpude vahel siiski teatav asümmeetria. Väätidega mustri kohal on kujutatud suurt kõndivat looma, kellel on kahekordne kontuur, teokarbikujulised puusad ja “hari” huulel. Kui võrrelda seda kujundust Mammeni kirvel oleva kujundusega, puudub sellel Vangi kivil nähtav teljesuunalisus ja väädid on oluliselt vähem korrapärased. Kui Mammeni stiili rullornament on laineline, siis Vangi kivil on see pingul ja ühtlaselt kumer. Need omadused tähistavadki Mammeni ja Ringerike stiili ornamentide peamist erinevust. Kuid võrreldes kivil olevat looma
Jellingi kividel oleva loomaga, on selgelt nähtav kahe stiili omavaheline seos.
Leitud metallist esemete seas ilmneb Ringerike stiil kõige paremini kahel Källungest (
Gotland) ja Söderalast (
Hälsingland) leitud, vasega kaetud tuulelipul. Neist esimesel on kaks teljesuunalise ülesehitusega silmust-madu, millest omakorda saavad alguse sümmeetrilise paigutusega väädid. Nii madude pead kui ka lipu tagaküljel olev loom ja madu on Vangi kiviga võrreldes rikkalikuma ilustusega – kõigi huultel on "harjad", madudel rõngassabad ja kõigil loomadel pirnikujuline silm, mille tipp on suunatud koonu poole. Viimane on iseloomulik just Ringerike stiilile.
-
Ringerike stiili ristiga ruunikivi Ög 111
Fjuckbys asuv ruunikivi U 1016
-
Upplandi maakonnas Gillbergas asuv ruunikivi U 1146
Urnesi stiil
Taani aladelt pärinev pronksist ornament
Urnesi stiil oli loomi kujutava Skandinaavia kunsti viimane faas, mis kestis 11. sajandi teisest poolest kuni 12. sajandi alguseni. Kuigi Urnesi stiil sai oma nime Norras asuva
Urnesi püstpalkkiriku põhjapoolse värava järgi, moodustavad suurema osa seda stiili kajastavatest esemetest Rootsis Upplandi maakonnas asuvad ruunikivid. Seetõttu eelistavad mõned teadlased kutsuda seda nimega "ruunikivi stiil".
Stiili iseloomustavad omavahel tihedaks mustriks põimunud sihvakad ja stiliseeritud loomad. Loomade päid on kujutatud profiilis, neil on saledad mandlikujulised silmad ja nende ninadel ning kaeltel on ülespoole lokkivad lisandid.
Varajane Urnesi stiil
Upplandi ruunikivi 871. Näide Åsmund Kåressoni meisterlikkusest Urnesi stiili varajasel perioodil
Stiili varajase faasi dateering põhineb peamiselt ruunikivil U 343 ja Lilla Valla nimelisest kohast leitud hõbedasel kausil, mis pärineb ligikaudu 1050. aastast. Selle stiili varajase perioodi ruunikivid sisaldavad nn Inglise Ruunikive, viidates
Danegeldile, kuningas
Knud Suure ja
Åsmund Kåressoni töödele.
Keskmine Urnesi stiil
Stiili keskmine periood on dateeritud suhteliselt kindlalt ja see määratlus tugineb Norra kuningate
Harald Hardråde (1047–1066) ja
Olav Kyrre (1080–1090) valitsemisajal välja antud müntidele. Kaks Oslost leitud puitnikerdust on dateeritud vahemikku 1050–1100 ja ajastusse kuuluv nn "Hørningi laud" on dendrokronoloogiliselt dateeritud ajavahemikku 1060–1070.
Siiski on tõendeid ka selle kohta, et Urnesi stiili keskmine periood kujunes välja enne 1050. aastat – sellisena, nagu seda kujutavad ruunimeistrite
Foti ja
Balle tööd.
Hiline Urnesi stiil
Stiilile nime andnud nikerdused Urnesi püstpalkkirikul on näide Urnesi stiili viimasest perioodist
Keskmine Urnesi stiil püsis populaarsena kõrvuti meister
Öpiri hilise Urnesi stiiliga. Öpir on tuntud stiili poolest, kus loomad olid ülimalt peenikesed ja moodustasid avatud kompositsioonis ringikujulisi mustreid. See stiil ei olnud ainuomane Öpiri ja Rootsi alade loomingule, sest seda esineb ka Bølstadist leitud laual ning Norrast
Trondheimist pärit toolil.
Jarlabanke ruunikividel on nii hilisel kui ka keskmisel perioodil tegutsenud meistrite Foti ja Balle käekirja jooni ning just nende kahe meistri tüüpi Urnesi stiil segunes
12. sajandil romaani stiiliga.
Urnesi-romaani stiil
Urnesi-romaani stiili ruunikividel enam ei esine. Sellest võib järeldada seda, et ruunikivide valmistamise traditsioon oli enne segastiili ilmumist hääbunud. Segastiil on hästi esindatud Rootsis – selle mandriosal ja Gotlandi saarel. Tänu Oslos säilinud näidetele on Urnesi-romaani stiil dateeritud ajavahemikku 1100–1175. Taanis paikneva
Lisbjergi altari esikülg on dendrokronoloogiliselt dateeritud aastasse 1135 ja sama stiil esineb ka 12. sajandi teise poolde dateeritud
Iiri päritolu
relikviaaridel.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
