Matti Haapoja

Matti Haapoja (16. september 1845 Isokyrö - 8. jaanuar 1895 Turus) oli Soome sarimõrvar, keda mõrvade ajal ajakirjandus palju kajastas. Tema ohvrite täpne arv pole teada. Ta mõisteti süüdi kahes mõrvas ja ta pidi oma kambris enesetapu sooritanud kohtuprotsess pidama kolmandaks mõrvakatsele. Teda võib seostada veel seitsme tuvastatud mõrvajuhtumiga, kuid enamik neist juhtus tema pagulase ajal Siberis ja on halvasti dokumenteeritud, nii et tema osalus pole kindel. Väidetavalt tunnistas ta süüdi 18 mõrvas, kuid selle oletatava ülestunnistuse kohta pole üksikasju ja seda arvu tuleks pidada ebausaldusväärseks. Mõnede allikate hinnangul on tema mõrvade koguarv 22–25. Samuti haavas ta surmavalt vähemalt kuus meest noaga võitlemises.

Sündinud Matti Haapoja 16. september 1845 Isokyrö, Soome Surnud 8. jaanuar 1895 (49-aastane) Turu, Soome Surma põhjus Enesetapp rippumisega Kriminaalkaristus Eluaegne vangistus Üksikasjad Ohvrid 3 kinnitatud Kuritegude ulatus 1867–1894 Riik Soome, Siber Varane elu Edit Haapoja alustas oma kriminaalset karjääri skandaalina, lõpetades kiiresti hobuste varastamisega. Tema esimene teadaolev mõrv juhtus 6. detsembril 1867, kui ta pussitas joobes partnerit Heikki Impponenit joobnud lööminguga. Ta mõisteti mõrva eest Turu vanglas 12 aastaks. Järgmise 10 aasta jooksul pääses ta neli korda vanglast, kulutades iga kord kuude kaupa. Umbes sel ajal sai ta suurt kurjakuulutust vangilangetaja ja vargina. Tema kui röövli kuulsus hakkas kasvama pärast seda, kui ajalehed teatasid, et ta röövis ja tulistas Esa Nyrhineni 12. augustil 1876. Hiljem leiti, et Nyrhinen oli peitnud Haapojat oma kodus ja meestel oli selleks argument. Mõrvad Edit Põgenemise ja jätkuva varguse tõttu mõisteti Haapojale 1874. aastal eluaegne vanglakaristus. Pärast viimast põgenemist esitas ta avalduse oma karistuse muutmiseks Siberisse pagulusse. See võeti vastu ja ta saadeti 1880. aastal Omski oblastisse. Seal viibimise ajal väidetakse, et ta tappis inimese 1886. aastal, pärast mida ta pagendati Ida-Siberisse. Rahvajutud väidavad, et sel ajal tappis Haapoja veel kaks kuulsat Soome kurjategijat Juha Antinpoika Leskenantti Anssin Jukka ja Kaappo Sutki, kuid need jutud on tõenäoliselt valed, kuna need ei paku veenvaid tõendeid.

1889. aasta paiku otsustas Haapoja põgeneda Siberist ja naasta Soome. Hiljem väitis ta, et kavatseb emigreeruda Ameerikasse. Ta kogus selle põgenemise eest raha, korraldades mitmeid röövimisi ja mõrvu. Tõenäoliselt tappis ta vähemalt kolm meest ja osales neljanda mõrvas. Samuti hankis ta passi, mis kuulus vene mehele, kelle saatus jääb ebaselgeks.

Haapoja naasis Soome septembris 1890. Kuu hiljem mõrvas ta ja röövis prostituudi Jemina Salo. Ta vangistati paar päeva hiljem Porvoos ja ta tunnustati. Haapoja käitus kohtuprotsessil ülbelt, tunnistades nii selles mõrvas kui ka ühes Siberis toime pandud mõrvas. Ta lootis, et ta saadetakse tagasi Siberisse, kuid kohus määras talle vanglas teise eluperioodi.

10. oktoobril 1894 üritas Haapoja taas vanglast põgeneda. Selle katse käigus tappis ta valvuri ja haavas veel kaks inimest. Kui ta mõistis, et ta ei pääse välja, üritas ta end pussitades enesetapu teha, kuid haav ei saanud surma. Kuid niipea, kui ta oli ise tekkinud torkehaavast taastunud, riputas ta end 8. jaanuaril 1895 oma kambrisse. Tema luustikku hoiti pikka aega Vantaa krimimuuseumis, kuni ta lõpuks maeti. Ylistaro 1995. aastal.

Kirjanik Kaijus Ervasti kirjutas Matti Haapoja kohta raamatu nimega Murhamieheni muotokuva - Matti Haapoja 1845–1895 ("Mõrvari portree - Matti Haapoja 1845–1895").

Ohvrid:

Kinnitatud 

Talunik Heikki Antinpoika Impponen, kes pussitati surma 6. detsembril 1867.

Prostituut Maria Jemina Salo, kägistas 8. oktoobril 1890. aastal.

Vangivalvur Juho Rosted, pussitatud 10. oktoobril 1894.

Võimalikud tapetud

Põllumehed Matti Heikkilä ja Hermanni Hautamäki, kes tapeti tundmatu mehe poolt Hämeenkyrös 15. novembril 1869. aastal surma. Haapoja viibis sellel ajal piirkonnas ja aastaid hiljem tunnistas ta täpsustamata mõrva, mis juhtus novembris 1869.

Tundmatu mees, kes tapeti 1886. aastal Siberis.

Süüdimõistetu tuvastati ainult kui "Jaakko H." pärit Soomest Alajärvist, kes tapeti 1888. aastal Siberis.

Eesti baaridaam Rugis tappis Haapoja Tomskis 1889. aastal.

"Rich-Matti" Kuivalainen, kes tapeti Tomskis 1889. aastal.

Eesti süüdimõistetud Gustaf Sepp kadus jäljetult Siberis Simonjovkas 1889. aastal pärast seda, kui teda viimati nähti Haapoja seltsis.

On võimalik, et ohvreid oli rohkem, kuid ainult neid kümmet juhtumit saab tuvastada kindla või tõenäolisena.

Mõrvakatsed

Skandaalitseja Juho Tenkku, kes pussitati 1866. aasta jõulude paiku.

Talunik Hermanni Hösö pussitati 6. detsembril 1867.

Talunik Esa Nyrhinen tulistati kolm korda (kaks korda jalas, üks kord näkku) 12. augustil 1876.

"Koivuniemi Vähäkyröst", kes pussitati Haapoja arreteerimisel pärast viimast vangla põgenemist jaanuaris 1879.

Haapoja viimase põgenemiskatse ajal pussitati vangivalvureid Juho Jernvallit ja Sven Nymanit.

Viimase põgenemise ajal oli tal võimalus rünnata veel ühte valvurit, kuid ei teinud seda, sest see valvur oli vangide vastu alati tore olnud.