Gliia

Gliia (vanakreeka sõnast γλία, γλοία 'liim') ehk neurogliia on närvisüsteemi kude, millel on perifeerses ja kesknärvisüsteemis mitu tugifunktsiooni, sealhulgas närvijätkete elektriline isoleerimine, rakuvälise keskkonna reguleerimine ja kaitsefunktsioon.

Gliiarakkudeks ehk gliotsüütideks nimetatakse närvisüsteemi rakke, mis ei ole närvirakud. Gliiarakke on mitut tüüpi. Need erinevad omavahel funktsiooni, ehituse ja asukoha poolest.

Esimesena kirjeldas gliia rakke saksa patoloog Rudolf Virchow 1856. aastal.

Gliiarakud moodustavad kesknärvisüsteemi ruumalast poole. Inimese ajus on umbes 86 miljardit närvirakku ja ligikaudu 85 miljardit gliiarakku, kusjuures gliiarakkude ja närvirakkude vahekord on aju eri osades oluliselt erinev. Näiteks ajukoores on gliiarakke umbes 3,7 korda rohkem kui närvirakke, samas kui väikeajus on närvirakke gliiarakkudest üle nelja korra rohkem.

Funktsioon

Gliial on teada viis põhilist funktsiooni:

1. Struktuurne funktsioon.
2. Närvirakkude varustamine toitainete ja hapnikuga.
3. Rakuvälise keskkonna reguleerimine – gliiarakud reguleerivad rakuvälist ioonide kontsentratsiooni ning eritavad ja eemaldavad neurotransmittereid.
4. Närvirakkude ja närvijätkete isoleerimine – gliiarakud moodustavad närvijätkete ümber müeliintupe, mis võimaldab närvisignaalide kiiremat kulgemist.
5. Haigustekitajate hävitamine ja surnud närvirakkude eemaldamine – teatud gliiarakud on võimelised fagotsütoosiks.

Gliiarakud sünteesivad neurosteroide.

Gliiarakkude tüübid

Mikrogliia

 Mikrogliiarakud pärinevad 

mesodermist ning täidavad kesknärvisüsteemis makrofaagide

 funktsiooni. Erinevalt närvirakkudest liiguvad mikrogliiarakud ringi. Need jälgivad aju sisekeskkonda ning sooritavad vajaduse korral fagotsütoosi.

Mikrogliia rakud ekspresseerivad D1- ja D2-dopamiiniretseptoreid. Dopamiin, toimides D1-le, reguleerib mikrogliia lämmastikoksiidi sünteesi.

Ajutrauma või infektsiooni korral mikrogliia rakud jagunevad ning vahendavad vajalikke kaitsefunktsioone.

• 

  Mikrogliia roti ajukoores (lektiini värving)

Makrogliia

 Makrogliiarakud arenevad ektodermist ehk välisest lootelehest.

• Astrotsüüdid (vahel ka astrogliia) on arvukaim gliiarakkude tüüp kesknärvisüsteemis. Astrotsüüdid on nimetuse saanud selle järgi, et nad on "tähekujulised". Astrotsüüdid reguleerivad närvisüsteemi keemilist keskkonda, kohandades ioonide kontsentratsiooni ning eemaldades sünaptilisel ülekandel eralduvaid neurotransmittereid.
• Oligodendrotsüüdid isoleerivad kesknärvisüsteemis närvirakkude aksoneid, moodustades müeliintupe, mis võimaldab kiiremat närvisignaalide kulgu.
• Ependüümirakud (vahel ka ependümotsüüdid) ümbritsevad seljaaju ja ajuvatsakeste sisemust. Ependüümirakud sünteesivad aju-seljaajuvedelikku ning kontrollivad ainevahetust liikvori ja närvisüsteemi vahel. Ependüümirakud võivad teatud tingimustes käituda närvikoe tüvirakkudena.
• Radiaalgliia mängib olulist rolli närvisüsteemi arengus, kus radiaalgliiarakud moodustavad juhteteed, mida mööda migreeruvad diferentseeruvad närvirakud. Radiaalgliiarakud käituvad ka kui närvirakkude eellasrakud, diferentseerudes hilisemas arengus närvirakkudeks. Täiskasvanu ajus võib radiaalgliiarakke täheldada väikeajus (ehk tserebellumis) ja silma võrkkestas. Tserebellumis nimetatakse radiaalgliiarakke Bergmanni gliiaks, mis reguleerib sünaptilist plastilisust. Silma võrkkestas on radiaalsed Mülleri gliiarakud peamiseks gliiarakutüübiks, mis täidavad gliiale omaseid tugifunktsioone.
• Schwanni rakud täidavad oligodendrotsüütidega sarnast rolli perifeerses närvisüsteemis. Schwanni rakud moodustavad perifeersete närviaksonite ümber müeliintupe, mis võimaldab kiiremat närvisignaalide levikut. Perifeerse närvi vigastamisel võivad Schwanni rakud muutuda fagotsütootiliseks ning toota mitmeid perifeerse närvi regenereerumiseks vajalikke signaale.

Gliiarakkude vahekorrad erinevad oluliselt sõltuvalt indiviidist. Nii näiteks tuvastati ühes uuringus eri vanuses inimeste neokorteksirakkude steroloogilise loendamise käigus, et gliiarakkudest on keskmiselt 75,6% oligodendrotsüüdid, 17,3% astrotsüüdid ja 6,5% mikrogliia ning vanuse kasvades kahaneb oligodendrotsüütide arv. Samuti leiti, et meestel on gliiarakude arv suurem kui naistel.

• 

  Inimese astrotsüüt rakukultuuris

 
• 

  Oligodendrotsüüt, mis moodustab mitme aksoni ümber müeliintupe

Kromafiinsed rakud

Kromafiinsed rakud on (inglise keeles chromaffin cell) on paljudel imetajatel, lindudel, roomajatel ja kahepaiksetel erinevates elundites kas üksikult (väiksearvulisena) või rakurühmadena paiknev neuroendokriinsete rakkude tüüp.

1902. aastal avastas Kohn, et need rakud värvuvad kroomi sooladega pruunikaskollaseks.

Kromafiinsete rakkude areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, sünteesitavad ja eritatavad moelkulid, patoloogia ja apoptoos võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Kromafiised rakud liigitatakse endokriinsüsteemi hulka. Osad autorid aga liigitavad need rakud, nende tihedate seoste tõttu autonoomse närvisüsteemiga, APUD rakkude süsteemi. Varem kuulusid need rakud kromafiinsesse süsteemi.

Kromafiinsete rakkude rühmi nimetatakse vahel ka kromaffiinseks elundiks, suurim neist on Zuckerkandli elund.

Embrüoloogiliselt pärinevad need rakud neuraalharja (crista neuralis) rakkudest.

Kromafiinsed rakud sünteesivad ja vabastavad sümpaatilise närvisüsteemi mediaatoriaineid katehhoolamiine - adrenaliini, noradrenaliini, dopamiini.

Roomajate (sh madude) neerumanused paiknevad neeru peal ja histoloogiliselt on säsis paiknevad kromafiinsed rakud segunenud neerumanuse koore rakkudega.

Imetajatel on kromafiinseid rakke arvukalt just neerupealise säsis. Kromafiinsed rakud paiknevad ka sümpaatiliste närvisõlmede, uitnärvi, kõrvalnärvisõlmede, glomus caroticumi, glomus aorticumi ja kusepõie seinas, eesnäärmes ja maksa läheduses jm. Seedetraktis (soolestikus) paiknevad enterochromaffin cells.

Veislaste neerupealise säsi rakud eritavad neuropeptiididega (nagu angitensiin II, bradükiniin jt) stimuleerituna märkimisväärsetes kogustes opipoidpeptiide metioniin- ja leutsiin - enkefaliini.

Inimestel seostatakse kromafiinsete rakkudega kromafiinrakulise kasvaja kromafinoomi teket.

Karüoplasma

Karüoplasma on rakutuumasisene plasma.

See sisaldab DNA-d(desoksüribonukleotiidhape), valke, RNA-d (ribonukleotiidhape) ja erinevaid madalmolekulaarseid ühendeid. Kromosoomid on tuuma olulisimad osad. Enamikus rakkudes neid ei näe, sest kromosoomid on väga peenteks niitideks lahti keerdunud. Alles rakujagunemise alguseks pakitakse nad sedavõrd kokku, et nad muutuvad ülejäänud karüoplasmast eristatavaks.

Protoplasma

Protoplasma (vanemas kirjanduses ka elav ollus, alglima) on organismi raku elusaine. Protoplasma hõlmab rakuplasma ehk tsütoplasma ja tuumaplasma ehk karüoplasma

Valkude, süsivesikute, rasvade, lipoidide, mitmesuguste soolade kolloidne süsteem või geel vees. Protoplasmas on 70–80% vett, täiskasvanud inimesel keskmiselt 73%.

Protoplasma esineb tsütoplasmana ja karüoplasmana.

Mõiste ajalugu

Termini võttis kasutusele 1825 või 1839 Jan Purkyně ühes ettekandes, kus ta defineeris seda primitiivse ollusena taimede ja loomade lootekeha rakkudes. Analoogsed mõisted olid samuti Purkyně kasutatud "kambium" ning "sarkood", mida Félix Dujardin kasutas esimest korda 1835 ainuraksete juurjalgsete puhul. Hugo von Mohl võttis selle rakusisese moodustise kohta kasutusele sõna "protoplasma".

19. sajandil ning 20. sajandi alguses kasutati terminit "protoplasma" laialdaselt biokeemias, meditsiinis, ensümoloogias jm.

Protoplast

Protoplast on rakuseinaga raku "elus osa". See hõlmab rakutuuma ja protoplasmat.

Sellesse ei kuulu muu hulgas rakukest, varuained ja eritusained.

Taimeraku protoplast silsaldab membraan-, fibrillaar- ja makromolekulaarseid struktuure (kromosoomid, ribosoomid). Need paiknevad tsütosooliks nimetatavas vedelikus.

Tsütoplasma

Tsütoplasma on raku kogu elussisu (protoplast), välja arvatud rakutuum. Väljastpoolt piirab tsütoplasmat rakumembraan.

Taimerakus, mille sees on tohutu tsentraalvakuool, piirab tsütoplasmat väljastpoolt plasmalemm ning seestpoolt tonoplast, mis on samuti biomembraan.

Tsütoplasma ise koosneb umbes 80% vett sisaldavast rakuvedelikust (tsütosoolist), valkudest, mikrotuubulitest ning (eukarüootidel) rakuorganellidest.

Prokarüootidel (bakterirakkudel) paikneb pärilikkusaine DNA kujul vabalt tsütoplasmas, eukarüootidel paikneb see rakutuumas.

Rakumembraan ehk tsütoplasma membraan

Rakumembraan ehk tsütoplasma membraan ehk plasmamembraan ehk välismembraan (membrana cellularis, pellicula, peanalis) on bioloogiline membraan, mis eraldab rakku teda ümbritsevast keskkonnast ning reguleerib molekulide liikumist rakku ja sellest välja. Taimeraku välismembraani nimetatakse sageli plasmalemmiks või plasmalemmaks. Rakumembraan koosneb lipiidsest kaksikkihist (peamiselt fosfo- ja glükolipiidid ning steroolid) ja valkudest ning selle peamine ülesanne on raku sisekeskkonna kaitsmine väliste mõjude eest. Sarnased membraanid (sisemembraanid) ümbritsevad ka raku sees olevaid organelle.

Rakumembraani skeem

Rakumembraani läbimõõt on 6–10 nm^[viide?] ning seetõttu pole see valgusmikroskoobis nähtav.

Rakumembraan on aineid selektiivselt läbi laskev. See tähendab, et teatud tüüpi molekulid (eelkõige väikesed molekulid nagu hapnik ja süsihappegaas) läbivad rakumembraani vabalt difundeerides (st iseenesest), kuid teised (nt aminohapped, glükoos) vajavad selleks rakumembraani läbivate valgukanalite või transportvalkude olemasolu. Makromolekulide transport rakku toimub aga rakumembraani sissesopistumise (endotsütoos) teel.

Rakumembraani valgud võivad paikneda membraani välisküljel, siseküljel või integraalselt (st läbivad membraani). Rakumembraani välispinnal olevatele valkudele ja lipiididele kinnituvad sageli lühikese ahelaga ja (enamasti) hargneva struktuuriga süsivesikud. Süsivesikutega seondunud valke ja lipiide nimetatakse glükoproteiinideks ja glükolipiidideks ning need moodustavad raku glükokalüksi, mis toestab ilma rakuseinata rakke. Rakumembraani välispinnal olevatel molekulidel on sageli retseptori funktsioon.

Enamikul rakkudel on membraanipotentsiaal, see tähendab, et raku välis- ja sisekeskkonna elektripotentsiaalid on erinevad. Ainete ja elektrilaengute erineva jaotuse tõttu tekib elektrokeemiline gradient.

Loomarakkude välismembraanidel esinevad mikrohatud ehk mikronarmakesed – kulenditaolised väljasopistused, mis suurendavad membraani pinda.

Funktsioonid

Rakumembraanil on palju funktsioone. Raku välismembraan kaitseb raku sisekeskkonda väliste mõjude eest, reguleerib ainete transporti ja kommunikatsiooni teiste rakkudega. Lisaks osaleb rakumembraan raku toestamises, kuna sellele kinnitub raku tsütoskelett.

Isolatsioon

Üks rakumembraani tähtsamaid funktsioone on isolatsioon ehk raku sisekeskkonna eraldamine väliskeskkonnast.

Taimedel, seentel ja bakteritel on peale rakumembraani ka rakusein, mille peamine funktsioon on raku toestamine, aga ka ainete valikuline läbilaskmine.

Valikuline (selektiivne) läbilaskmine

 

 

seeläbi

Rakumembraan koosneb fosfolipiididest ja selles paiknevatest valkudest. Mõned ained (näiteks vesi, dihapnik ja väikesed hüdrofoobsed molekulidd) liiguvad sisenevad rakku passiivse difusiooni teel. Osad ained (nt aminohapped) vajavad rakumembraani läbivaid valgukanaleid või transportvalke. Makromolekulid (nt valgud ja süsivesikud) sisenevad rakku aga membraani sissesopistumise ehk endotsütoosi teel.

Ainete transport

 Rakule on vajalik ainevahetus raku sise- ja väliskeskkonna vahel. Rakumembraan reguleerib ainete transporti rakku ja sellest välja. Mitmesuguste protsesside jääkproduktid tuleb rakust eemaldada, kui nad on ebavajalikud või koguni rakule kahjulikud. Ainete transport rakku võib olla kas passiivne (see ei vaja energiat) või aktiivne (selleks tuleb kasutada energiavarusid). Ained liiguvad mitme protsessi abil:

• difusioon – molekulide iseeneslik liikumine mööda kontsentratsioonigradienti (passiivne transport; läbi rakumembraani liiguvad nõnda ainult väikesed molekulid);
• osmoos (difusiooni variant) – veemolekulide liikumine läbi poolläbilaskva membraani;
• valkkandjate ja -kanalite abil (aktiivne ja passiivne transport);
• endotsütoos – aktiivse transpordi viis, mille käigus rakumembraan sopistub sissepoole, moodustades tsütoplasmas keraja vesiikuli ehk endosoomi;
• eksotsütoos – aktiivse transpordi viis, mille käigus molekulid (nt neurotransmitterid, valgud) transporditakse rakust välja vesiikulites, mis ühinevad raku välismembraaniga ning väljutavad seeläbi oma sisu rakust.

Kaitse

 Rakud peavad end kaitsma väliskeskkonna järskude muutuste eest. Sageli muutuv pH ning soolade ja ioonide tasakaal ohustab rakus toimuvaid reaktsioone. Membraan hoiab glükolipiidide ja glükomembraanide abil selle kahjuliku mõju ära. Nende ainete "sabakesed", mis koosnevad mitmesugustest suhkrutest, on eriti tähtsad raku kaitsmiseks pH järskude kõikumiste eest.

Raku kuju ja rakkude kinnitumine

Rakumembraan on elastne ning ise rakku ei toesta. Samas kinnitub membraanile rakku toestav tsütoskelett, mis annab rakule vajaliku kuju ja kaitseb seda deformeerumise eest. Raku toestamine on oluline kudede moodustumiseks ja nende kooskõlaliseks funktsioneerimiseks. Paljudel rakutüüpidel on eriline kuju, täitmaks spetsiifilisi funktsioone. Näiteks neuronitel on väljaulatuvad jätked signaalide edastamiseks pika vahemaa taha.

Epiteelirakkude membraanid on rakkude tiheda seondusega kokku haagitud.

Tsütoskelett

Tsütoskelett ehk rakuskelett on raku tsütoplasmas paiknev valkudest koosnev niitjate ja torujate struktuuride võrgustik, mille peamised ülesanded on rakule kuju andmine ja selle säilitamine ning organellide ja kudede stabiliseerimine. Lisaks moodustab tsütoskelett rakujätkeid, osaleb raku migratsioonis, signaaliülekandes ning ainete transpordis.^[1]

Eukarüootsete rakkude tsütoskeletid. Aktiinifilamendid on tähistatud punasega, mikrotuubulid rohelisega ja rakkude tuumad sinise värviga

Tsütoskelett koosneb kolme tüüpi kiududest: mikrofilamentidest ehk aktiinifilamentidest (läbimõõt 6–7 nm), intermediaarsetest filamentidest (läbimõõt 8–10 nm) ja mikrotuubulitest (läbimõõt 15–20 nm). Tsütoskeleti mõiste võttis 1931. aastal kasutusele Paul Wintrebert. Tsütoskelett on dünaamiline struktuur, mille osad on pidevas muutumises.

Tsütoskeletil on raku füsioloogias mitu funktsiooni. Rakuskelett annab rakule kuju ja kaitseb mehaanilise deformatsiooni eest. Tsütoskelett seostub rakuvälise sidekoega ning stabiliseerib seeläbi kudesid. Rakus moodustab see niitjatest ja torujatest elementidest koosneva võrgustiku, mis on oluline signaaliülekandeks, raku migratsiooniks, ainete transpordiks. Lisaks on tsütoskelett oluline rakujagunemisel, näiteks kromosoomide lahknemisel mitoosis ja meioosis ning tsütoplasma jagunemisel tsütokineesis. Teatud rakutüüpides on tsütoskeletil eriülesanded, näiteks lihasrakkudes seostuvad aktiinifilamendid müosiiniga ja põhjustavad lihase kokkutõmmet ehk lihaskontraktsiooni. Tsütoskelett moodustab rakkudes mitut tüüpi jätkeid (nt lamellopoodid, podosoomid või viburid), mis võimaldavad rakul keskkonnas vähemal või rohkemal määral liikuda.

Eukarüootide tsütoskelett

Eukarüootsete rakkude tsütoskelett koosneb kolme tüüpi elementidest: aktiinist koosnevad mikrofilamendid, ligi 70 erinevast valgust moodustuvad intermediaarsed filamendid ja tubuliinist koosnevad mikrotuubulid.

Mikrofilamendid ehk aktiinifilamendid

Aktiinifilamendid on niitjad struktuurid, mis moodustuvad valgu G-aktiin (globulaarne aktiin) polümeriseerumisel F-aktiiniks (fibrillaarne aktiin). Aktiinifilamendid on polaarsed, ning uued G-aktiini alamühikud lisanduvad alati filamendi pluss (+) poolusele. Aktiinifilamentide pikenemine polümeriseerumisel võimaldab deformeerida rakumembraani ning vahendada seeläbi jätkete moodustumist ja raku liikumist. Aktiinifilamentidega interakteeruvad mitmed valgud. Näiteks müosiin liigub mööda polaarseid aktiinifilamente, vahendades rakusisest transporti või raku kontraktsiooni lihasrakkudes.

Intermediaarfilamendid

Intermediaarsed filamendid on keskmiselt 10 nm läbimõõduga kiud. Erinevalt aktiinifilamentidest ja mikrotuubulitest on intermediaarsed filamendid stabiilsemad ja koostiselt heterogeensemad. Intermediaarsed filamendid võivad koosneda näiteks vimentiinist, keratiinist, laminiinist jne. Intermediaarsed filamendid on olulised raku kuju säilitamisel ning mängivad tähtsat rolli rakkude omavaheliste ning rakkude ja rakuvälise maatriksi vaheliste liiduste moodustumisel.

Mikrotuubulid

Mikrotuubulid koosnevad polümeriseerunud alfa- ja beetatubuliinist moodustunud protofilamentidest. Mikrotuubulid on 23 nm läbimõõduga õõnsad silindrid, mis reeglina moodustuvad 13 protofilamendist. Nad on sarnaselt aktiinifilamentidega polaarse ehitusega. Rakus täidavad mikrotuubulid mitmeid funktsioone, mille hulka kuuluvad rakusisene transport (nendega seonduvad düneiinid ja kinesiinid), raku liikumine ning rakkude ja kromosoomide jagunemine mitoosis ja meioosis. Tsentrosoom on mikrotuubulite orientatsiooni koordineeriv organell.

Prokarüootide tsütoskelett

Kuigi algselt arvati, et tsütoskelett esineb ainult eukarüootsetel rakkudel, on praeguseks eukarüootide rakuskeleti valkude homolooge leitud ka mitmetel prokarüootidel.

Pinotsütoos

Pinotsütoos (ka nn raku joomine) on üks endotsütoosi tüüpidest, kus väikesed osakesed (partiklid), mis on lahustunud vesiikulites, tuuakse rakumembraani sopistumisel raku tsütoplasmasse. Seal need tavaliselt lagundatakse lüsosoomides.

Pinotsütoos skemaatiliselt

Pinotsütoosi omapära seisneb selles, et sel viisil ühineb vesiikul rakuga ilma rakumemembraani läbimata. Pinotsütoosi realiseerumiseks vajab rakk ATP-d (adenosiintrifosfaat).

Endotsütoos

Endotsütoos on väliskeskkonnast transportvesiikulite abil makromolekulaarsete komponentide omastamine. Makromolekulid seonduvad membraani või retseptoriga ja see põhjustab plasmamembraanist koosneva vesiikuli moodustumise ehk endosoomi, mis tagab transporditavate ainete jõudmise rakku. Makromolekulaarsed ained ei läbi passiivselt hüdrofoobset plasmamembraani ning peavad seetõttu kasutama endotsütoosi. Mõiste võttis kasutusele 1963. aastal Christian de Duve. Endotsütoosile vastupidine protsess on eksotsütoos.

Endotsütoosi tüübid

Fagotsütoos

Fagotsütoos esineb rakkudes, mis on spetsialiseerunud suuremate partiklite ja mikroorganismide fagotsüteerimisele ehk kahjutuks tegemisele. Imetajates on nendeks ühisest eellasest arenenud makrofaagid ehk suur-õgirakud ning neutrofiilid ehk vere valgelibled, mis suuri võõrkehi "alla neelates" moodustavad fagosoomi. Fagosoomiga interakteerudes moodustab lüsosoom fagolüsosoomi. Paljudele ainuraksetele loomadele on fagotsütoos ainus toitumisviis.

Pinotsütoos

Pinotsütoos on lahustunud makromolekulide sissevõtmine väikeste vesiikulite abil. Pinotsütoos jaguneb kolmeks alatüübiks:

1. Retseptorseoseline selektiivne endotsütoos. Kõigepealt seondub makromolekul rakumembraanis paikneva retseptoriga ning seejärel retseptor-ligandi kompleks assimileeritakse endotsütoosi teel ning moodustub transportvesiikul. Sellel on kaks mehhanismi:
   1. Klatriinisõltuv endotsütoos. Selle mehhanismi puhul on retseptorid kogunenud plasmamembraani teatud piirkonda, mida nimetatakse kaetud lohuks (coated-pit). Kaetud vesiikuli (coated vesicle) moodustumisel osaleb valk dünamiin. Vesiikul kaetakse klatriiniga, et toimuks suunatud liikumine Golgi kompleksi ja endosoomide vahel. Kui vesiikul on ühinenud endosoomiga, siis saadetakse klatriin raku välismembraani tagasi. Seda tüüpi endotsütoosi kasutavad kõik eukarüootsed rakud, et omastada vajalikke toitaineid ja signaalmolekule. Samuti eemaldatakse selle mehhanismi abil väliskeskkonnast potentsiaalselt kahjulikke ühendeid. Näiteks sisenevad rakkudesse madala tihedusega lipoproteiinid (LDL), mis sisaldavad kolesterooli, transferriini jt. ühendeid. LDL retseptori puudumine põhjustab hüperlipideemiat, mis põhjustab kolesterooli kuhjumist organismis ning ateroskleroosi.
   2. Kaveoliinisõltuv endotsütoos. Kaveoliinid on valgud, mis vastutavad, et kaveoolide pealt toimuks seostumine kolesterooliga. Kaveoolid on suhteliselt stabiilsed 50–80 nm laiused raku membraani sissesopistused, mis on retseptoriteks spetsiifilistele molekulidele, näiteks kõrge tihedusega lipoproteiinidele (HDL). Imetajates ekspresseeritakse 3 erinevat kaveoliinivalku.
2. Kaveoliinist ja klatriinist sõltumatute vesiikulite teke. Järgmised endotsütoosi mehhanismid on kõige vähem kirjeldatud ning nende toimumise mehhanismid on veel paljuski ebaselged:
   1. CLIC/GEEC tüüpi endotsütoos. Kasutatakse CLIC (clathrin-independent carrier) ehk klatriinisõltumatu kandjate ja GEEC (GPI-anchored protein-enriched early endocytic compartment) ehk GPI-ankurdatud valgurikaste varajaste endotsütootiliste kompartmentide osa omavahelist koostööd. Seda tüüpi endotsütoosi vahendab GRAF-1 valk, mille abil sisenevad rakku bakteriaalsed eksotoksiinid, GPI-ga ankurdatud valgud ja muud ühendid.
   2. Flotilliinisõltuv endotsütoos. Flotilliinid moodustavad lipiidsete parvede sarnaseid piirkondi, sest nad asuvad kolesteroolirikastes regioonides. Sellist mehhanismi kasutati ka kaveoliinisõltuva endotsütoosi puhul.
3. Makropinotsütoos. Põhjustab struktuurseid muutusi raku membraanis, mille tagajärjel moodustuvad väljasopistused, mis on võimelised haarama lahustunud aineid. Lahustunud makromolekulid sisenevad rakku umbes 0,5–5 μm laiusega vesiikulite ehk makropinosoomide abil. Makropinotsütoos on mittespetsiifiline endotsütoos, mille puhul ligandi seondumine retseptorile pole vajalik.

Pildil on põhilised endotsütoosi komponendid ja mehhanismid

Endotsütoosi ja lüsosoomi ühendus

Lüsosoom on membraaniga ümbritsetud hüdrolüütilisi reaktsioone teostav organell ning katalüüsimisele kuuluv aine saadakse endotsütoosi teel moodustunud vesiikulitest. Kõigepealt toimub väliskeskkonnast endotsütoosi teel vesiikuli moodustumine, mis ühineb varajase endosoomiga. Seal eemaldatakse spetsiifilised retseptorid, mis transporditakse tagasi plasmamembraani koostisse. Varajased endosoomid muutuvad aja möödudes hilisteks endosoomideks, kuhu transporditakse trans-Golgi kompleksist ka happelisi hüdrolüüse. Viimati nimetatud transpordiks on vajalik mannoos-6-fosfaat retseptor, mis eemaldub hilises endosoomis ning liigub hiljem tagasi Golgi kompleksi. Hilised endosoomid muutuvad lüsosoomideks, kus algab ainete degradeerimine ehk lahustumine. Endosoomide küpsemisel mängib rolli pH langus ehk hapestumine, mida reguleerivad ATP-sõltuvad prootonpumbad ja ioonkanalid. Varajastes endosoomides on pH umbes 6,2 ning hilistes endosoomides on pH umbes 5,5.

Eksotsütoos

Eksotsütoos on transportvesiikulite abil sisekeskkonnast makromolekulaarsete komponentide omastamine ning nende ühinemine raku välismembraaniga.

Eksotsütoosi rajad

1. Pidev ehk konstitutiivne tee. Transpordivesiikulid kannavad pidevalt membraanikomponente Golgi kompleksist välismembraani, kus toimub mittevajalike valkude eksotsüteerimine rakust välja. Eksotsütoosi teel toimub pidev plasmamembraani uuenemine.
2. Reguleeritud tee. Vajalikud on signaaljärjestused, mis määravad valkude jõudmise trans-Golgist sekretoorsetesse vesiikulitesse. Sekreteeritavad ained kogutakse sekretoorsetesse vesiikulitesse ning need ühinevad välismembraaniga pärast keskkonnast tulevat signaali, milleks võib olla hormoon või neurotransmitter. Signaali äratundmise tagajärjel tõuseb kaltsiumioonide kontsentratsioon ning seejärel aktiveerub reguleeritud eksotsütoos. Selline rada esineb neis rakkudes, mis on spetsialiseerunud oma toodangu kiirele eritamisele.

Mõned näited reguleeritud endotsütoosist:

• Rakkudevahelise suhtluse tagab eksotsütoos, mis on oluline immuunsüsteemis olevatele T-rakkudele. T-rakud ehk tappurrakud on võimelised identifitseerima organismile võõraid objekte, näiteks viirusi. T-rakud eritavad tsütokiine, mis aktiveerivad omakorda teisi tappurrakke ning takistavad rakus viiruste paljunemist raku apoptoosiga ehk raku programmeeritud surmaga. T-rakud liiguvad nakatunud rakule väga lähedale ning signaali toimel vabaneb T-rakkudest perforiinproteiin, mis kaltsiumioonide toimel kinnitub sihtraku plasmamembraanile. Selle tulemusena läheb rakk apoptoosi.
• Neuron ehk närvirakk on kohastunud närviimpulsside edasikandmiseks. Teiste rakkudega on ta ühenduses signaalainete kaudu. Neuroni aksoni terminaalis olevatest sünaptilistest vesiikulitest sekreteeritakse neurotransmittereid, mis kannavad närviimpulsi edasi postsünaptilisele rakule.

Endotsütoosi ja eksotsütoosi tasakaal

Raku ruumala ja pindala on konstantsed ehk püsivad, seega endotsütoosi ja eksotsütoosi omavaheline tasakaal peab olema stabiilne, et tagada võimalikult püsiv rakusisene keskkond. Iga vesiikul on määratud ühinema ainult kindla membraaniga. Tulemuseks on makromolekulide suunatud liikumine raku sise- ja väliskeskkonna vahel. Transportvesiikulite teket katalüüsivad spetsiifilised kattevalgud. Katetena kasutatakse sihtkoha-spetsiifilisi valke:

• Klatriin. Klatriiniga kaetud vesiikulid liiguvad plasmamembraani ja endosoomide vahel, samuti trans-Golgi retiikulumi ja endosoomide vahel. See mehhanism ei vaja ATP-d.
• COP valgud. Nende moodustatud katte tekkeks on vaja lisaenergiat, mis saadakse ATP hüdrolüüsi käigus. Sõltuvalt sihtmembraanist jaotatakse COP valgud järgnevalt kaheks:
  • COP I – transpordib vesiikuleid cis-Golgi kompleksist endoplasmaatilisse retiikulumi.
  • COP II – transpordib vesiikuleid endoplasmaatilisest retiikulumist cis-Golgi kompleksi.

Et transportvesiikulid tunneksid ära õige sihtmembraani, osalevad protsessis SNARE-valgud. SNARE-valgud on transmembraansed valgud, mis jagunevad vastavalt kaheks, kas valk asub vesiikulil (vSNARE) või sihtmembraanil (tSNARE). Vesiikuli ühinemine sihtmembraaniga ei toimu iseeneslikult, vajalikud on Rab perekonna GTP siduvad valgud