Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Ordoviitsiumi lõpu ...
Siirdesoo ehk üleminekusoo ehk rabasoo on soo arengu keskmine järk; üleminek madalsoost kõrgsooks; siirdesoo on ümbruskonnaga enam-vähem samal tasapinnal. Siirdesoos on rohkem taimkatet kui rabas, kuid vähem kui madalsoos. Iseloomulikuimad taimeliigid on tupp-villpea, pudeltarn, Balti sõrmkäpp ja küüvits. Puudest leidub vaevakaski, need on jändrikumad kui madalsoos.
Madalsoo on soo, mille vesi pärineb peale sademete ka põhjaveest. Madalsoo pind on ümbruskonnast madalam; valdab toitainete kokkukandumine veega. Madalsoos on turbakiht üsna õhuke ning seetõttu ulatuvad taimede juured läbi turba ka mineraalse mullani, mis omakorda tähendab üsna liigirohket elustikku, täpselt vastupidi rabale. Turbasammalde osakaal madalsooturbas on suhteliselt väike, turvas koosneb suures osas roht- ja puittaimede jäänustest. Madalsoo iseloomulikuimad taimed on ubaleht, kollane võhumõõk, soovõhk ja soopihl. Puudest leidub palju pajusid.
Madalsoole vastandub raba, mille vesi pärineb ainult sademetest. Seetõttu kasutatakse madalsoo puhul mõnikord ka terminit minerotroofne soo (vesi on toiterikkam) ja raba puhul ombrotroofne soo (vihmaveest toitumise tõttu on vesi toitevaene).
Eestis on madalsoona kaitse all näiteks Tuhu soo.
Aabasoo on laiade älveste ja kitsaste piklike või kaarjate rabapeenardega siirdesoo. Älved ja rabapeenrad moodustavad mosaiigi.
Aabasood moodustavad suure osa maailma turbavarudest.
Aabasoo on tüüpiline taigavööndi põhjaosale (näiteks Kesk-Karjalale). Nende peamine levikuala on Skandinaavia mäestik, Kesk-Soome, Karjala ja Põhja-Siber (Lääne-Siberi põhjaosas võtavad nad enda alla tohutu pindala). Soomes on aabasood levinud 62. laiuskraadist põhja pool. Põhja-Ameerikas on aabasood peamiselt Alaskas, kus on külm kontinentaalne kliima.
Ka näiteks Muraka soostiku põhjaosa on aabasoo tüüpi.
Aabasoole on iseloomulik, et selle keskpaik on äärtest tunduvalt madalamal.
Aabasood on tavaliselt suured puudeta sood.
Rabapeenardel kasvavad puhmad ja turbasammal, älvestel tarnad ja turbasammal.
Aabasoole on iseloomulik, et suvelgi on maa külmunud.
Allikasoo on madalsoo, mis toitub survelisest põhjaveest.
Sageli paiknevad allikasood nõlvaalal (nimetatud ka nõlvasoodeks) või nõlva jalamil.
Põhjaveest toitumise tõttu on allikasoo temperatuurirežiim stabiilne.
Allikasoos kasvab mõnikord haruldasi ja reliktseid taimi.
Soo on looduslik ala või ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana.
Botaaniliselt mõistetakse sood kohana, kus kasvab turvas, mis moodustub taimekooslusest.
Soo teket soodustab kliima, vettpidav pinnas, madal reljeef ja kõrge põhjaveetase. Sood tekivad mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Sood seovad süsinikku ja neist lendub õhku kasvuhoonegaase.
Põhja-Euroopas algas soode tekkimine pärast liustike taandumist, varajases Holotseenis. Kõige intensiivsem oli soode tekkimine Holotseeni esimesel poolel 8000–7000 aastat tagasi ja viimase 4500 aasta jooksul. Eestis tekkisid esimesed sood juba u 10 000 aastat tagasi, Holotseenis. Intensiivne soode teke algas aga alles 8500–8000 aastat tagasi. Jääajajärgsel ajal on soid tekkinud pidevalt, kuid mõnel perioodil oli soode teke intensiivsem ning selle põhjuseks on eelkõige piirkondlikud iseärasused, näiteks Kõrg- ja Madal-Eesti erinev pinnamood.
Eestis loetakse sooks ala, kus turba paksus on vähemalt 0,3 m. Sellest õhema turbakihiga ala loetakse soostunud alaks. Soid jaotatakse arenguastme järgi madalsoodeks, siirdesoodeks ja kõrgsoodeks ehk rabaks.
Arvatakse, et sõna "soo", mis tähistab turbapinnasega vesist maad, on eesti keeles üks vanimaid sõnu ja seda võisid kasutada ka kiviaja inimesed 6000–7000 aastat tagasi.
Sood katavad ligikaudu 400 miljonit hektarit ehk umbes 3% maismaast. Soode levikuala ulatub lähisarktilistelt aladelt kuni troopikani. Kõige rohkem on soid parasvöötmes, okasmetsade levikualal.
Euroopas on kõige rohkem soid põhja- ja loodeosas okasmetsade, osalt ka segametsade vööndis merelise kliimaga aladel. Metsavööndist põhja pool on soode areng orgaanilise aine vähese juurdekasvu tõttu aeglane, samas soodustab seda aga maapinna külmumine, mille tõttu on soode levik seal laialdane. Metsavööndist lõuna pool on soode teke võimalik ainult erilistes soodsa veerežiimiga tingimustes, samuti mäestike neis kõrgusvööndeis, kus tingimused on metsavööndiga sarnased.
Eesti on oma territooriumi soostumise poolest maailmas Soome järel teisel kohal. Lauge pinnamoega Eestis on 9836 enam kui ühe hektari suurust sood. Soo- ja turbaalasid on kokku 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% riigi pindalast. Soomes on vastav näitaja 31%.. Soodeks loetakse vaid turbaalasid, kus turbakihi paksus on üle 30 cm. Lisaks turba paksusele on oluline kriteerium jätkuv turbateke. Isegi kui ala on kaetud üle 30 cm paksuse turbaga, pole tegemist sooga, kui sinna turvast mingil põhjusel enam juurde ei ladestu. Selliseid alasid, kus turbakiht on moodustunud, kuid selle paksus on alla 30 cm, nimetatakse soostunud aladeks.
Soode tekkimine ja turba settimine toimub pinnamoe, pinnakatte, klimaatiliste- ja hüdrogeoloogiliste tingimuste koosmõjul. Klimaatiliselt on kõige soodsamad tingimused soode tekkeks aladel, kus sademete hulk ületab aurumise hulga, ehk püsiva liigniiskuse puhul mullas ja maapinnal. Lisaks sellele on oluline osa ka õhutemperatuuri aastasisesel jahtumisel, mis mõjutab nii orgaanilise aine juurdekasvu kui ka aurumist.
Kliima kõrval on teiseks soode tekke põhieelduseks vee äravoolu takistav pinnamood. Tasase reljeefiga aladel on äravool aeglane ning vesi koguneb ka väiksemate tõkete taha. Seiskunud vesi vaesub hapnikust, taimejäänuste lagunemisprotsessid pidurduvad ning selle tulemusena hakkab ladestuma muda, hiljem turvas.
Kolmandaks sootekke eelduseks on mulla või selle all oleva lähtekivimi veepidavus. Soostumist soodustavad leetmuldade nõrgkivikihid, mulla lähtekivimi vettpidavad savi-vahekihid ning igikelts Euraasia mandri põhja- ja siseosades. Soo võib tekkida ka vett hästi läbilaskval pinnasel – liival, kuid üksnes siis, kui maapind jääb seal madalamale pinnavee tasemest.
Sood võivad tekkida kas arumaa (mineraalmaa) soostumise või veekogude kinnikasvamise tagajärjel. Ligikaudu 60% Eesti soodest on kujunenud arumaa soostumise tulemusel, ülejäänud 40% on järvelise või rannikulõukalise ehk laguunilise päritoluga.
Arumaade soostumisel on üldjoontes kaks viisi. Esimesel juhul kujuneb nõgudes liigniiske mulla pikaajalise gleistumise tulemusel vettpidav gleihorisont ning soostumine kulgeb järgides skeemi: madalsoo→siirdesoo→raba. Teisel juhul tekib tasasel või kergelt nõgusal liivasel alal, kus puudub vee äravool, mulla leetumise tulemusena vettpidav nõrgkivi kiht. Nõrgkivi teke on Eestis enamasti seotud metsapõlengutega. Sellise soo tekkimise protsessi korral puudub madalsoo arengufaas, soo teke algab kohe siirdesoo- või rabafaasiga.
Veekogu võib hakata kinni kasvama kas põhjast või pealt õõtsikuga kattudes. Viimane saab toimuda vaid tuulte eest varjatud väikeste järvede, sootide või lõugaste kallastel. Levinuim on veekogude kinnikasvamine üheaegselt nii põhjast kui kaldailt. Kõrge produktiivsusega eutroofsetes järvedes settib osa moodustunud orgaanilist ainet järvemudana veekogu põhja. Järvemuda tihenemisel kujuneb enamasti rohekaspruuni värvusega sete – sapropeel. Kui veetase järves ei tõuse, siis sapropeelikihi kasvades vaba vee sügavus järves aegamööda väheneb ning veekogu põhi kattub taimekooslustega. Tavaliselt järgneb veetaimkonna domineerimisele soo minerotroofne arengufaas, kus esinevad mitmesugused madalsookooslused. Järveline sooteke on kuni 40% juhtudest alanud madalsoo tarna-, rohu- või pillirooturba moodustumisega, harvem siirdesoo tarnakoosluste arenemisega.
Veekogude kinnikasvamine ja soode tekkimine selle tagajärjel on levinuim Lääne-Eesti madalikul, läänesaartel ja Põhja-Eesti lavamaal, samuti Kirde-Eestis ja Kagu-Eesti kõrgustike alal. Harva esineb järvelist sooteket aga Pärnu madalikul, Kõrg-Eesti alal, Pandivere kõrgustikul ja selle nõlvaaladel ning Sakala kõrgustikul.
Arumaa nõgude soostumisel valgub vesi soo pinnakihis reljeefi kõrgematelt osadelt kõige madalamatesse osadesse, kus väheliikuv vesi vaesub hapnikust ning seega pidurdub lagundavate mikroorganismide tegevus. Seetõttu on soo madalamates osades turba juurdekasv suurim. Madalsoo algselt nõgus pind hakkab ajapikku tasanduma ning seetõttu aeglustub omakorda pinnavee voolukiirus ja laieneb turba suurema juurekasvuga vöönd. Soopinna tasandudes ei jõua ümbritsevatelt kõrgematelt nõlvadelt valguv vesi enam soo keskosani ning ainsaks toitainete allikaks jääb sademevesi ning selles sisalduv tolm. Turbalasundi edasisel kasvamisel kõrgeneb soopind veelgi ning reljeefi madalaimatest osadest alanud soostumine võib laieneda ka ümbritsevatele aladele.
Toitainete vähenemine toob soo keskosa taimkattes kaasa mitmesuguseid muutusi. Rohkelt toitaineid nõudvate – eutroofsete – madalsoo taimekoosluste konkurentsivõime langeb ning nende asemele ilmuvad toitainete suhtes vähenõudlikud – oligotroofsed – taimeliigid. Toitenappus tekib eelkõige soopinna kõrgematel osadel, kus pidurdub tarnade ja rohundite kasv ning neid asendavad turbasamblad, mis kasvavad padjandiliselt ja suudavad hoida kinni palju vett. Mättavahedes on toitaineid mõnda aega rohkem ning seal säilivad madalsoo taimeliigid. Selline mosaiikse taimkattega siirdesoo ei ole tavaliselt soo pikaajaline arengufaas. Erilistes tingimustes, näiteks veetaseme aeglase tõusu puhul võib siirdesoofaas kesta siiski pikaajaliselt, näiteks küünib Emajõe-Suursoo mõnedes osades siirdesoo kestus maapinna neotektoonilise tõusu tõttu enam kui kolme tuhande aastani.
Rabaökosüsteemi normaalse toimimise eeltingimuseks on piisav vaba vee olemasolu kogu rabalaamas. Seda saab hinnata nii soovee taseme põhjal kui ka taimestikus toimuvate muutuste alusel. Veetaseme muutustele, mis on lühiajalised ning tingitud ilmastikuoludest, reageerib rabaökosüsteem turbasammalde tiheduse muutumisega, säilitades nii üldise hüdroloogilise tasakaaluseisundi. Pikaajalised klimaatilised muutused peegelduvad älveste ja peenarde pindala muutumises.
Turbalasundi pindmise, kuni 0,5 m paksuse osa – akrotelmi ehk turbatekkekihi – veeläbilaskmisvõime ületab kuni tuhandeid kordi alumise osa – katotelmi – veeläbilaskevõime. Kuna katotelmi veejuhtimisvõime on äärmiselt madal, jaotub akrotelmis sademevesi ümber ning turbalasundis sisalduv vaba vesi koguneb soopinna madalamatesse osadesse. Selle tulemusel tekivad älved, mille pinnalt on aurumine umbes 40% suurem kui rabapeenardelt. Älvestes toimub ka muutus turbasammalde koosseisus, domineerivad liigid, mis on kohanenud kasvama vees või veerikkas keskkonnas. Sõltuvalt raba reljeefist ning mikrovormide jaotusest, kujunevad soomaastikele omased pinnakattemustrid.
Raba pind kumerdub ja laieneb samaaegselt ning selle tulemusel toimuvad suured muutused soo veebilansis ning struktuuris. Kui madalsoofaasis valgub pinna-ja põhjavesi soo servaaladelt keskosa suunas, siis rabafaasis pinnavee voolusuund muutub ning see hakkab valguma keskosast serva suunas. Rabafaasile on omane ka vete eriline kemism ja päritolu – tegemist on toitevaeste sademevetega, mis muutuvad rabas happelisteks.
Peenra-älve ja peenra-laukakomplekside struktuur võib püsida mitmeid aastatuhandeid. Suure püsivuse tagab nende koosnemine erinevate hüdrofüüsikaliste omadustega mikromaastikest – rabapeenardest, älvestest ja laugastest.
Toitaineterikkuse ja pH alusel eristatakse Kesk-Euroopas 5 ökoloogilist sootüüpi:
Taimkatte järgi eristatakse rohusoid, põõsasoid, puissoid ja soometsi ehk metsastunud soid.
Kuna soo areng sõltub suuresti kliimast ja pinnamoest, siis nt Arktikale on eriomased polügonaalsood, metsatundravööndile kühmusood, taigavööndi põhjaosale aabasood, metsavööndile lage- ja puisrabad. Parasvöötme merelise kliimaga alale on iseloomulikud vaipsood. Lõunapoolsemates kliimavööndites on sood enamasti veekogude kallastel ja üleujutusaladel, mäestikes aga soo kujunemiseks sobivais kohtades.
Eestis on 9836 sood, mille kogupindala ulatub 1 009 101 hektarini. Eesti territooriumi pindalast moodustab see 22,3%. Eesti soode turba juurdekasv on umbes 1,02 mm aastas. Kõige tüsedama turbalasundiga on Vällamäe soo (18 m). Eestis on looduslikke soid 5–6%.
Sookuivendus on maaparandusvõtete kogum, mille eesmärgiks on soost liigvee ärajuhtimisel uue põllumaa saamine.
Sookuivendamisega enam ei tegeleta, sest tahetakse päästa sooökosüsteeme. Selle asemel tegelevad arenenud riigid varasematel aegadel kuivendatud soode taastamisega.
Turbas toimuvate aeglaste keemiliste protsesside tõttu võib neis hästi säilida orgaaniline materjal. Sooleiud on arheoloogidele tänuväärne aines muinasaegse ainelise ja vaimse kultuuri uurimisel.
Sood on ökosüsteemid, kus teatud osa elusorganismide poolt päikeseenergia arvel loodud orgaanilisest ainest jääb lagunemata ja ladestub turbana ning taimkattel puudub turba olemasolu tõttu side mineraalse pinnasega. Kui turbakiht on liigniisketes nõgudes juba tekkinud, kuid see on nii õhuke, et taimede juured ulatuvad läbi turba mineraalpinnasesse, siis selliseid alasid nimetatakse soostunuiks. Kui aga turba pidev moodustumine katkeb hävib ka soo kui ökosüsteem.
Turba tekke kiirus sõltub taimede lagunemise kiirusest. Kergesti lagunevad sõnajalad, osjad; keskmiselt lagunevad tarnad, villpead; kõige aeglasemalt lagunevad turbasamblad ja puhmad (kanarbik, leesikas, sookail).
Sood tekivad peamiselt soostumisprotsessi tulemusel. Soostumist tingivad veerežiimi hälbed: sademetena tuleb maapinnale vett juurde rohkem, kui sealt jõuab ära aurata või ära voolata, mistõttu pinnas küllastub veest ning alguse saab sootaimede vohamine. Viimane omakorda soodustab vee püsimajäämist.
Et soodes on enamasti liigniiske, siis suudavad seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed. Sootaimede kasvu pidurdab vee vähene liikuvus ja õhuvaegus.
Kuna Eestis on olnud tingimused soode arenguks soodsad, siis on kujunenud suur soode mitmekesisus. Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast (seda vastavalt turbakihi paksusele üle 30cm). Kui arvestada ainult lagedaid soid ja rabasid, siis need katavad Eestist 6%. Soid võib jaotada nende arenguastme järgi madal- ja siirdesooks ning rabaks.
Kui rääkida aga Euroopale huvi pakkuvatest väärtustest, siis sellised – elusad sood hõlmavad tänapäeval vaid umbes 6% Eesti pindalast.
Madalsoo
Madalsood kujunevad veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel. Liikuv põhjavesi rikastab turvast hapniku ja toitainetega ning seetõttu on madalsood kõige liigirikkamad.
Madalsood jagunevad toitumuselt nelja rühma: õõtsiksood, luhasood, allikasood ja nõosood.
Õõtsiksood kujunevad õõtsuva kamarana veekogule. Kandva "sõrestiku" moodustavad pikavõsundilised tarnad ja mõned rohundid. Sellele kinnituvad lühivõsundilised rohttaimed ja samblad. Toitumuselt võivad õõtsiksood olla mitmesugused, enamasti siiski rohke- kuni kesktoitelised.
Luhasood paiknevad jõgede üleujutusaladel, harvemini suurte järvede ääres, ning toituvad tulvavetest, olles seega rohketoitelised. Taimkattes valdavad kõrged tarnad või siis roostikutaimed - pilliroog, hundinui, konnaosa jt.
Allikasood on enamjaolt väikesed, sest paiknevad surveliste põhjavete avamusaladega nõlvade jalamil või veekogude kaldail. Nende toitumus oleneb põhjavete karedusest. Taimestikus on tunnuslik lopsakas lehtsamblarinne, millel võib kasvada tarnu, sepsikaid, käpalisi jt.
Nõosood on kõige tavalisemad madalsood. Jagunevad lubjarikasteks ja lubjavaesteks nõosoodeks. Lubjarikastes nõosoodes kasvavad sellised taimed, nagu tarnad, lubikas, pruun sepsikas, reliktina mõõkrohi. Lubjavaestes nõosoodes kasvavad sellised taimed, nagu tarnad, ahtalehine villpea, soo-ohakas, püstkastik.
Madalsood moodustavad Eesti lagesoode pindalast peaaegu poole.
Raba
Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgeim aste. Kumer turbakiht on seal nii paks, et taimede juured enam põhjaveeni ei ulatu. Toitaineid saavad taimed rabas vaid sademetest. Rabataimkate on liigivaene, vähetoitelise kasvukohaga kohastunud ning väga stabiilne.
Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabaks. Rohurabad on märjemad ja lagedamad, kus kasvavad vaid üksikud kõverad rabamännid. Puhmarabad kasvavad kuivematel aladel. Vastavalt veehulgale samblakamaras jaotatakse rabakooslused veel veesisesteks, älvesisesteks, peenrapealseteks ja metsakooslusteks (rabametsad).
Taimestikus kasvavad turbasammalde pinnal jõhvikad, murakas, kanarbik, kukemari, sookail ja hanevits.
Raba on elupaik mitmetele haruldastele lindudele ja putukatele, kes reliktidena leiavad seal elutingimusi, mis eksisteerisid hilisjääaja tundrataolises maastikus. Lisaks kaitseb raba reliktset elustikku tülitajate eest.
Rabad moodustavad Eestis umbes 2/5 soode pindalast.
Siirdesoo
Siirdesoo on üleminekufaas madalsoost rabaks. See võib toimuda soopinna ühtlase vaesumise tagajärjel või siis rabamätaste tekke teel suhteliselt toiterikka madalsoo foonil. Esimesel juhul kujunevad rohusiirdesood, kus peamisteks liikideks on tarnad, alpi-jänesvill, soopihl. Teisel juhul kujunevad puhmarikkad pärissiirdesood, mis muutuvad rabamätaste laienemisel üha rabailmelisemateks ning kus mänd võtab üha enam ülekaalu sookasega võrreldes.
.JPG)
