Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

kolmapäev, 14. august 2024

Soo

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Soo

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Soo Põhja-Saksamaal

Soo on looduslik ala või ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana.

Botaaniliselt mõistetakse sood kohana, kus kasvab turvas, mis moodustub taimekooslusest.

Soo teket soodustab kliima, vettpidav pinnas, madal reljeef ja kõrge põhjaveetase. Sood tekivad mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Sood seovad süsinikku ja neist lendub õhku kasvuhoonegaase.

Põhja-Euroopas algas soode tekkimine pärast liustike taandumist, varajases Holotseenis. Kõige intensiivsem oli soode tekkimine Holotseeni esimesel poolel 8000–7000 aastat tagasi ja viimase 4500 aasta jooksul. Eestis tekkisid esimesed sood juba u 10 000 aastat tagasi, Holotseenis. Intensiivne soode teke algas aga alles 8500–8000 aastat tagasi. Jääajajärgsel ajal on soid tekkinud pidevalt, kuid mõnel perioodil oli soode teke intensiivsem ning selle põhjuseks on eelkõige piirkondlikud iseärasused, näiteks Kõrg- ja Madal-Eesti erinev pinnamood.

Eestis loetakse sooks ala, kus turba paksus on vähemalt 0,3 m. Sellest õhema turbakihiga ala loetakse soostunud alaks. Soid jaotatakse arenguastme järgi madalsoodekssiirdesoodeks ja kõrgsoodeks ehk rabaks.

Etümoloogia

Arvatakse, et sõna "soo", mis tähistab turbapinnasega vesist maad, on eesti keeles üks vanimaid sõnu ja seda võisid kasutada ka kiviaja inimesed 6000–7000 aastat tagasi.

Soode levik

Sood katavad ligikaudu 400 miljonit hektarit ehk umbes 3% maismaast. Soode levikuala ulatub lähisarktilistelt aladelt kuni troopikani. Kõige rohkem on soid parasvöötmesokasmetsade levikualal.

Euroopas on kõige rohkem soid põhja- ja loodeosas okasmetsade, osalt ka segametsade vööndis merelise kliimaga aladel. Metsavööndist põhja pool on soode areng orgaanilise aine vähese juurdekasvu tõttu aeglane, samas soodustab seda aga maapinna külmumine, mille tõttu on soode levik seal laialdane. Metsavööndist lõuna pool on soode teke võimalik ainult erilistes soodsa veerežiimiga tingimustes, samuti mäestike neis kõrgusvööndeis, kus tingimused on metsavööndiga sarnased.

Eesti on oma territooriumi soostumise poolest maailmas Soome järel teisel kohal. Lauge pinnamoega Eestis on 9836 enam kui ühe hektari suurust sood. Soo- ja turbaalasid on kokku 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% riigi pindalast. Soomes on vastav näitaja 31%.. Soodeks loetakse vaid turbaalasid, kus turbakihi paksus on üle 30 cm. Lisaks turba paksusele on oluline kriteerium jätkuv turbateke. Isegi kui ala on kaetud üle 30 cm paksuse turbaga, pole tegemist sooga, kui sinna turvast mingil põhjusel enam juurde ei ladestu. Selliseid alasid, kus turbakiht on moodustunud, kuid selle paksus on alla 30 cm, nimetatakse soostunud aladeks.

Soode tekkimine

Soode tekkimise eeldused

Lubjakivi põhjaga Niitvälja soo

Soode tekkimine ja turba settimine toimub pinnamoepinnakatteklimaatiliste- ja hüdrogeoloogiliste tingimuste koosmõjul. Klimaatiliselt on kõige soodsamad tingimused soode tekkeks aladel, kus sademete hulk ületab aurumise hulga, ehk püsiva liigniiskuse puhul mullas ja maapinnal. Lisaks sellele on oluline osa ka õhutemperatuuri aastasisesel jahtumisel, mis mõjutab nii orgaanilise aine juurdekasvu kui ka aurumist.

Kliima kõrval on teiseks soode tekke põhieelduseks vee äravoolu takistav pinnamood. Tasase reljeefiga aladel on äravool aeglane ning vesi koguneb ka väiksemate tõkete taha. Seiskunud vesi vaesub hapnikust, taimejäänuste lagunemisprotsessid pidurduvad ning selle tulemusena hakkab ladestuma muda, hiljem turvas.

Kolmandaks sootekke eelduseks on mulla või selle all oleva lähtekivimi veepidavus. Soostumist soodustavad leetmuldade nõrgkivikihid, mulla lähtekivimi vettpidavad savi-vahekihid ning igikelts Euraasia mandri põhja- ja siseosades. Soo võib tekkida ka vett hästi läbilaskval pinnasel – liival, kuid üksnes siis, kui maapind jääb seal madalamale pinnavee tasemest.

Soode tekkimise viisid

Sood võivad tekkida kas arumaa (mineraalmaa) soostumise või veekogude kinnikasvamise tagajärjel. Ligikaudu 60% Eesti soodest on kujunenud arumaa soostumise tulemusel, ülejäänud 40% on järvelise või rannikulõukalise ehk laguunilise päritoluga.

Arumaade soostumine

Arumaade soostumisel on üldjoontes kaks viisi. Esimesel juhul kujuneb nõgudes liigniiske mulla pikaajalise gleistumise tulemusel vettpidav gleihorisont ning soostumine kulgeb järgides skeemi: madalsoosiirdesooraba. Teisel juhul tekib tasasel või kergelt nõgusal liivasel alal, kus puudub vee äravool, mulla leetumise tulemusena vettpidav nõrgkivi kiht. Nõrgkivi teke on Eestis enamasti seotud metsapõlengutega. Sellise soo tekkimise protsessi korral puudub madalsoo arengufaas, soo teke algab kohe siirdesoo- või rabafaasiga.

Veekogude kinnikasvamine

Veekogu võib hakata kinni kasvama kas põhjast või pealt õõtsikuga kattudes. Viimane saab toimuda vaid tuulte eest varjatud väikeste järvedesootide või lõugaste kallastel. Levinuim on veekogude kinnikasvamine üheaegselt nii põhjast kui kaldailt. Kõrge produktiivsusega eutroofsetes järvedes settib osa moodustunud orgaanilist ainet järvemudana veekogu põhja. Järvemuda tihenemisel kujuneb enamasti rohekaspruuni värvusega sete – sapropeel. Kui veetase järves ei tõuse, siis sapropeelikihi kasvades vaba vee sügavus järves aegamööda väheneb ning veekogu põhi kattub taimekooslustega. Tavaliselt järgneb veetaimkonna domineerimisele soo minerotroofne arengufaas, kus esinevad mitmesugused madalsookooslused. Järveline sooteke on kuni 40% juhtudest alanud madalsoo tarna-, rohu- või pillirooturba moodustumisega, harvem siirdesoo tarnakoosluste arenemisega.

Veekogude kinnikasvamine ja soode tekkimine selle tagajärjel on levinuim Lääne-Eesti madalikul, läänesaartel ja Põhja-Eesti lavamaal, samuti Kirde-Eestis ja Kagu-Eesti kõrgustike alal. Harva esineb järvelist sooteket aga Pärnu madalikulKõrg-Eesti alal, Pandivere kõrgustikul ja selle nõlvaaladel ning Sakala kõrgustikul.

Soode arenguetapid

Madalsoo faas

Tuhu soo – madalsoo, mille servas on esindatud ka siirdesoo ning raba
Eestis on soode säästmiseks sageli ehitatud laudteed. 2016. aastal Endla soos.

Arumaa nõgude soostumisel valgub vesi soo pinnakihis reljeefi kõrgematelt osadelt kõige madalamatesse osadesse, kus väheliikuv vesi vaesub hapnikust ning seega pidurdub lagundavate mikroorganismide tegevus. Seetõttu on soo madalamates osades turba juurdekasv suurim. Madalsoo algselt nõgus pind hakkab ajapikku tasanduma ning seetõttu aeglustub omakorda pinnavee voolukiirus ja laieneb turba suurema juurekasvuga vöönd. Soopinna tasandudes ei jõua ümbritsevatelt kõrgematelt nõlvadelt valguv vesi enam soo keskosani ning ainsaks toitainete allikaks jääb sademevesi ning selles sisalduv tolm. Turbalasundi edasisel kasvamisel kõrgeneb soopind veelgi ning reljeefi madalaimatest osadest alanud soostumine võib laieneda ka ümbritsevatele aladele.

Siirdesoo faas

Toitainete vähenemine toob soo keskosa taimkattes kaasa mitmesuguseid muutusi. Rohkelt toitaineid nõudvate – eutroofsete – madalsoo taimekoosluste konkurentsivõime langeb ning nende asemele ilmuvad toitainete suhtes vähenõudlikud – oligotroofsed – taimeliigid. Toitenappus tekib eelkõige soopinna kõrgematel osadel, kus pidurdub tarnade ja rohundite kasv ning neid asendavad turbasamblad, mis kasvavad padjandiliselt ja suudavad hoida kinni palju vett. Mättavahedes on toitaineid mõnda aega rohkem ning seal säilivad madalsoo taimeliigid. Selline mosaiikse taimkattega siirdesoo ei ole tavaliselt soo pikaajaline arengufaas. Erilistes tingimustes, näiteks veetaseme aeglase tõusu puhul võib siirdesoofaas kesta siiski pikaajaliselt, näiteks küünib Emajõe-Suursoo mõnedes osades siirdesoo kestus maapinna neotektoonilise tõusu tõttu enam kui kolme tuhande aastani.

Kõrgsoo ehk raba faas

Älved, Selisoo raba, Ida-Virumaa

Rabaökosüsteemi normaalse toimimise eeltingimuseks on piisav vaba vee olemasolu kogu rabalaamas. Seda saab hinnata nii soovee taseme põhjal kui ka taimestikus toimuvate muutuste alusel. Veetaseme muutustele, mis on lühiajalised ning tingitud ilmastikuoludest, reageerib rabaökosüsteem turbasammalde tiheduse muutumisega, säilitades nii üldise hüdroloogilise tasakaaluseisundi. Pikaajalised klimaatilised muutused peegelduvad älveste ja peenarde pindala muutumises.

Turbalasundi pindmise, kuni 0,5 m paksuse osa – akrotelmi ehk turbatekkekihi – veeläbilaskmisvõime ületab kuni tuhandeid kordi alumise osa – katotelmi – veeläbilaskevõime. Kuna katotelmi veejuhtimisvõime on äärmiselt madal, jaotub akrotelmis sademevesi ümber ning turbalasundis sisalduv vaba vesi koguneb soopinna madalamatesse osadesse. Selle tulemusel tekivad älved, mille pinnalt on aurumine umbes 40% suurem kui rabapeenardelt. Älvestes toimub ka muutus turbasammalde koosseisus, domineerivad liigid, mis on kohanenud kasvama vees või veerikkas keskkonnas. Sõltuvalt raba reljeefist ning mikrovormide jaotusest, kujunevad soomaastikele omased pinnakattemustrid.

Raba pind kumerdub ja laieneb samaaegselt ning selle tulemusel toimuvad suured muutused soo veebilansis ning struktuuris. Kui madalsoofaasis valgub pinna-ja põhjavesi soo servaaladelt keskosa suunas, siis rabafaasis pinnavee voolusuund muutub ning see hakkab valguma keskosast serva suunas. Rabafaasile on omane ka vete eriline kemism ja päritolu – tegemist on toitevaeste sademevetega, mis muutuvad rabas happelisteks.

Peenra-älve ja peenra-laukakomplekside struktuur võib püsida mitmeid aastatuhandeid. Suure püsivuse tagab nende koosnemine erinevate hüdrofüüsikaliste omadustega mikromaastikest – rabapeenardestälvestest ja laugastest.

Soode tüübid

Toitaineterikkuse ja pH alusel eristatakse Kesk-Euroopas 5 ökoloogilist sootüüpi:

  1. oligotroofsed happelised sood
  2. mesotroofsed neutraaalsed sood
  3. mesotroofsed happelised sood
  4. mesotroofsed kaltsifiilsed sood
  5. eutroofsed sood

Soode tüübid taimkatte järgi

Taimkatte järgi eristatakse rohusoidpõõsasoidpuissoid ja soometsi ehk metsastunud soid.

Erinevate kliimavöötmete soid

Kuna soo areng sõltub suuresti kliimast ja pinnamoest, siis nt Arktikale on eriomased polügonaalsoodmetsatundravööndile kühmusoodtaigavööndi põhjaosale aabasoodmetsavööndile lage- ja puisrabadParasvöötme merelise kliimaga alale on iseloomulikud vaipsood. Lõunapoolsemates kliimavööndites on sood enamasti veekogude kallastel ja üleujutusaladelmäestikes aga soo kujunemiseks sobivais kohtades.

Eesti sood

Laudtee Viru rabas

Eestis on 9836 sood, mille kogupindala ulatub 1 009 101 hektarini. Eesti territooriumi pindalast moodustab see 22,3%. Eesti soode turba juurdekasv on umbes 1,02 mm aastas. Kõige tüsedama turbalasundiga on Vällamäe soo (18 m). Eestis on looduslikke soid 5–6%.

Soode kuivendamine

Sookuivendus on maaparandusvõtete kogum, mille eesmärgiks on soost liigvee ärajuhtimisel uue põllumaa saamine.

Sooleiud

Tollundi mees Silkeborgi muuseumis Taanis

Turbas toimuvate aeglaste keemiliste protsesside tõttu võib neis hästi säilida orgaaniline materjal. Sooleiud on arheoloogidele tänuväärne aines muinasaegse ainelise ja vaimse kultuuri uurimisel.

teisipäev, 13. august 2024

Loopealne ehk looniit ehk alvar

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loopealne ehk looniit ehk alvar


Västergötlandi loopealne Rootsis
Viita loopealne, Matsalu Rahvuspark
Loopealne Saaremaal Atlas

Loopealsed ehk alvarid (lood, looalad, paepealsed, kadakased karjamaad) on õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad. Peamiselt on nad levinud Ordoviitsiumi või Siluri paekivi avamusaladel. Mullakihi paksus on üldjuhul vähem kui 20 (30) cm, paepragudes ja -lohkudes laiguti ka rohkem. Sellest hoolimata on loopealsed mullad siiski väga viljakad ning sellest tulenevalt on seal liigirikkus väga suur. Loodude reljeef on tasane või veidi lainjas, lamedate nõgudega, kohati on maapind karstunud.

Rootsis on suurimaks Suur alvar ÖlandilEestis Lõo alvar Saaremaal.

Laiemas mõttes on loopealne igasugune paepealne ala, sõltumata sellel olevast taimekooslusest – näiteks loopealsed kadastikud või loopealsed metsad (loometsad).

Lootüübid

Vastavalt niiskustingimustele ja mulla paksusele eristatakse kolme tüüpi loopealseid: ajuti märjad, kuivad tüsedamullalised ja kuivad õhukesemullalised loopealsed.

Ajuti märjad ehk Molinietum-tüüpi loopealsed

Levivad põhiliselt ajuti niisketel aladel. Eestis leiab neid Saaremaal ja Edela-Eestis. Iseloomulikud soontaimeliigid on harilik sinihelmikas (Molinia caerulea, andnud kooslusetüübile ka nime), lubikas (Sesleria caerulea), hirsstarn (Carex panicea), vesihaljas tarn (Carex flacca), värvmadar (Galium boreale), tedremaran (Potentilla erecta). Liigirikkus ei ole eriti suur ja produktiivsus on suhteliselt suur. Lisaks kadakale võivad nad olenevalt kohaspetsiifilistest keskkonnatingimustest kinni kasvada ka paakspuu (Frangula alnus) või mõne muu lehtpõõsaga. Sobivad hästi karjatamiseks ja ala hooldamisel kehtivad samasugused põhimõtted nagu Avenetum-tüübi puhul.

Kuivad tüsedamamullalised ehk Avenetum-tüüpi loopealsed

Lootüübile on nime andnud iseloomulik liik arukaerand (Helictotrichon pratense sünonüümiga Avenula pratensis). Avenetum-tüüp jaguneb omakorda kolmeks alatüübiks: rähaloo-, nõmmloo- ja klibuloo-alatüüp.

Rähaloo-alatüüp

Keskmine värihein

Suure liigirikkusega ja kõige laiemalt levinud lookooslus Eestis, esineb tüsedama mullaga (5–20 (30) cm) aladel. Antud alvareid iseloomustavad lisaks arukaerandile ka angerpist (Filipendula vulgaris), mägiristik (Trifolium montanum), harilik koldrohi (Anthyllis vulneraria), keskmine värihein (Briza media), harilik karutubakas (Pilosella officinarum), varretu ohakas (Cirsium acaule), hobumadar (Galium verum), lubikas (Sesleria caerulea), aas-hundihammas (Astragalus danicus), kevadmaran (Potentilla neumanniana), harilik keelikurohi (Carlina vulgaris), lamba-aruhein (Festuca ovina), kortsleht (Alchemilla), sipelgapesadel nõmmliivatee (Thymus serpyllum), kohati harilik kuldkann (Helianthemum nummularium) jpt. Tegu on suurima liigirikkusega ning ka kõige enam hoolsast karjatamisest sõltuva kooslusetüübiga. Sobiva koormusega karjatamisel muutuvad sellised kooslused aina liigirikkamaks; karjatamise lakates hakkavad aga küllaltki kiiresti kadakatega kinni kasvama. Liigirikkaimad rähalood paiknevad Muhus ja Ida-Saaremaal. Alustaimestiku biomassi keskmine väärtus kuivkaalus Avenetum-tüüpi looaladel on ~100–300 g/m2 (1000–3000 kg/ha), varieerudes aastast aastasse ning eri aladel. Alade produktiivsus on Põhja-Eestis suurem kui Lääne-Eestis ja saartel.

Nõmmloo-alatüüp

Levib liivasema mullaga aladel, sageli merelähedastel liivaseljakutelKarakterliikideks on harilik liivkann (Arenaria serpyllifolia), mugultulikas (Ranunculus bulbosus), kevadtarn (Carex caryophyllea), mägi-kastehein (Agrostis vinealis), aga ka kanarbik (Calluna vulgaris). Õrnema kamara tõttu võiks sellistel kooslustel veistega karjatamist vältida.

Klibuloo-alatüüp

Esineb aladel, kus õhuke muld ja taimestik ei suuda katta lubjakivist tekkinud klibu ja veerist. Selline kooslus arvatakse olevat suktsessiooni esimeseks astmeks merest kerkinud aladel ning nendest peaks pikema aja jooksul kujunema rähaloo-tüüpi loopealsed. Karjatamine ei ole vajalik ja ei ole ka biomassi vähesuse tõttu võimalik. Klibustel rannavallidel võivad vähesest mullast hoolimata kujuneda ka primaarsed (looduslikud) kadastikud.

Atla festucetum-tüüpi loopealne, Saaremaa

Kuivad õhukesemullalised ehk Festucetum-tüüpi loopealsed

Ka plaatloo – õhukesemullaline (<5 cm) kooslus, kus võib esineda ka külmakohrutustest põhjustatud taimestikuvabasid, kuid mullaga kaetud laike, aga ka plaatja loo pindasid (vähese taimestikuga plaatja loo laigukesed kuuluvad Natura 2000 elupaigatüüpi 8240 – Paljanduvad paeplaadid). Festucetum-tüüpi loorohumaad esindavad äärmiselt haruldast taimekooslust ning on rea taimegeograafiliselt haruldaste ja areaali piiril olevate taimeliikide kasvukoht ning seega suure looduskaitselise tähtsusega. Eestis esineb Saaremaa lääneosas ning Hiiumaal. Liigirikkus on väiksem kui Avenetum-tüübil. Sage on lamba-aruhein (Festuca ovina, mis on kasvukohatüübile ka nime andnud). Iseloomulikud liigid on veel põldpuju (Artemisia campestris), kaljupuju (Artemisia rupestris), valge kukehari (Sedum album), harilik kukehari (Sedum album), sõlmine kesakann (Sagina nodosa), väike nõmmemünt (Acinos arvensis) jt. Palju on samblaid ja samblikke. Taimkate on suvise puhkeperioodiga, kuna muld kuivab suvel kuni aluspõhjani läbi. Kevaditi esinevad külmakohrutused. Saagikus on 20–60 g/m2 (200–600 kg/ha). Ei sobi niitmiseks, kuid sobib lammaste karjatamiseks. Veiste karjatamine mõjub sellistele aladele negatiivselt, põhjustades õrna niidukamara lõhkumist ja nitrofiilsete umbrohtude sissetungi. Säilimiseks vajavad seda tüüpi looalad erilist säästlikku hooldusrežiimi ehk väikest karjatamiskoormust. Eesti Festucetum-tüüpi alad sarnanevad Ölandi Suure alvari loopealsetega, mistõttu võib rakendada Ölandi looaladele välja pakutud karjatamiskoormust suurusjärgus 1 lammas 2–4 ha kohta. Põuasematel suvedel ei pruugi karjatamine üldse võimalik olla. Õhukesest mullast hoolimata on ka sellised alad kinni kasvamas, mistõttu tuleb ka vähese karjatamise (või karjatamise puudumise) puhul viia iga 5 aasta tagant läbi kadakate eemaldamist ning jälgida, et kadakate katvus ei ületaks 30%.

Kujunemine

Loopealsed on poollooduslikud ehk pärandkooslused. Nad on põlised inimtekkelised kooslused ehk nende teke ja püsimine on tihedalt seotud inimtegevusega. Enamus Eesti loopealseid on kujunenud sekundaarselt metsataimkattest puude-põõsaste raie ja edaspidise karjatamise teel. Ajalooliselt on loopealsetel enamasti karjatatud lambaid ja hobuseid. Loopealsed on tekkinud ka muistsetele põldudele. Primaartekkelisi looalasid leidub Eestis vaid aluspinna tõusu tõttu merest kerkinud aladel ning paljanduvatel paeplaatidel.

Levik

Maailmas

Maailmas on lood väga kitsalt levinud. Euroopas leidub selliseid kooslusi vaid EestisRootsis ning väikeste laikudena Peterburi lähistel Venemaal. Eestis ja Rootsis on alvarid levinud peamiselt Läänemere suurtel saartel SaaremaalMuhusHiiumaalVormsil, Gotlandil ehk Ojamaal ning Ölandil. Eriti silmapaistev on Ölandi saare lõunaosas olev Suur alvar (Stora Alvaret) – suur loopealse massiiv, mis on kilomeetreid pikk ja lai, kogupindalaga 26 000 ha. Mandri-Rootsis paikneb loopealseid vähesel määral ka Västergötlandis. Samuti leidub alvareid Eesti mandriosas – Lääne- ja Põhja-Eestis ning põhjasaartel (Osmussaarel ja Parkri saartel). Euroopa loopealsetega sarnaste ökoloogiliste tingimustega kooslusi tuntakse aga ka Põhja-AmeerikasKanadas ja USAs Suure järvistu piirkonnas, kus avanevad samuti Ordoviitsiumi ja Siluri lubjakivid.

Loopealne Keilas

Eestis

Eestis levivad loopealsed seal, kus karbonaatsed kivimid jõuavad maapinnani: Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualadel ning saartel. Vähesel määral on loopealseid Lääne-Pärnumaal Koonga kandis ja Raplamaal Märjamaa ümbruses. Tavalisemad on loopealsed Lääne-Eestis: Muhus ja SaaremaalHiiumaa mõnes osas, mandriosas Haapsalu lahe ümbruses ning Matsalu lahest ida ja lõuna pool. Põhja-Eestis on loopealsed harvemad; kõige idapoolsemad praegu säilinud Eesti looalad jõuavad välja Kunda kanti [4]. Loopealsed on paigutunud väikeste mosaiikidena muude kooslustemetsadesoodepõllumaade vahele. Kui 1930. aastatel moodustasid lood Eesti niitude taimkattest 3,9%, kokku 43 500 ha, siis praegustel andmetel arvatakse loopealseid olevat umbes 8000 ha, millest heas seisus on vaid 500–1000 hektarit.

Iseloomustus

Kliima

Ökoloogilised tingimused on karmid ja varieeruvad. Põua ajal võib mullakiht kuni aluskivimini läbi kuivada, kevaditi võib esineda liigvett, talvel puhub tuul lume lagedalt loopealselt ära ja pakane jõuab otse mullasügavusse välja (külmakohrutused). Enamikule loopealsetele avaldab mõju mere otsene lähedus, mille tõttu on seal kevad tavalisest hilisem ja külmem, kuid sügis ja talv soojemad kui Eesti siserajoonides. Sademeid on looaladel tunduvalt vähem kui sisemaal, suvekuudel väga vähe.

Mullastik

Muldadest on loopealsetele iseloomulikud kuivad või gleistunud paepealsed ja rähksed rendsiinad. Mulla paksus võib varieeruda või mõnes kohas sootuks puududa, nii et paistab paepind. Paepealsed rendsiinad on suure huumusesisaldusega, neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooniga ja tavaliselt suure pinnakivisusega. Rähksetele rendsiinadele on iseloomulik suur huumusesisaldus ja rohke räha esinemine, sageli ulatub paas mullaprofiili. Mulla pH on umbes 7; ent kui lubjakivile on jäänud meresetteid, näiteks liiva, võib pH olla ka madalam (5). Õhukusest hoolimata on loopealsete mullad üldjuhul väga viljakad ja suure huumusesisaldusega. Kõrge pH aga soodustab toitainete püsimist mullas, samas on toitained taimedele raskesti kättesaadavad.

Taimestik

Loopealsetel võivad kergesti võimust võtta kadakad. Mõisaküla loopealne Muhus

Loopealsed taimede kasvukohtadena sarnanevad osalt nii stepi kui ka tundraga. Heas seisukorras loopealsete taimestik on madalakasvuline, väheproduktiivne ja mitmekesine, koosnedes peamiselt lubjalembestest ja stressitaluvatest taimeliikidest. Nad suudavad taluda intensiivset päikesekiirgust, suvist mulla läbikuivamist, paiguti esinevat kevadist ja sügisest liigniiskust ning talviseid külmakohrutusi.

Enamasti kasvavad looaladel üksi või rühmiti kadakad (Juniperus communis); täiesti lagedaid loodusid Eestis tänapäeval pole. Niisketes kohtades võib põõsarinde moodustada põõsasmaran (Potentilla fruticosa). Muudest põõsastest on kibuvitsu (Rosa), türn- (Rhamnus catharticus) ja paakspuud (Frangula alnus). Karjatatavatel alvaritel puurinne enamasti puudub, kuid mittekarjatatavatel tüsedamullalistel looniitudel hakkavad puud aga küllaltki kergesti kasvama (peamiselt männid (Pinus sylvestris), siin-seal ka lehtpuud – arukased (Betula pendula), harilikud vahtrad (Acer platanoides), tammed (Quercus robur) jt.).

Rohurinne on tavaliselt võrdlemisi hõre, kuid liigirikas ja kohati mosaiikne – valitsevad kuivataluvad ja lubjalembesed taimed; tihedamalt taimestunud laigud tüsedamal mullal vahelduvad hõredamatega õhukesel mullal, paiguti paljandub aluspõhja paas.

Loopealsetel on kujunenud ainulaadselt omapärane ja rikkalik sammalde ja samblike floora. Eesti loopealsetel kasvab 142 liiki samblaid, millest 24 liiki on märgitud Eesti Punases Raamatus. Samblikke on loodudelt registreeritud 263 liiki. Nende hulgas on ka palju haruldasi liike ja 10 kaitsealust liiki. Sammaldest on looniitudel tavalised lood-ehmik (Thuidium abietinum), harilik keerik (Tortula ruralis), läikulmik (Hypnum cupressiforme) ja lood-jõhvsammal (Ditrichum flexicaule).

Indikaatorliigid

Loopealsete seisundi hindamiseks saab kasutada alvaritel kasvavaid indikaatorliike. Enne põõsakatvuse suurenemist annab halvast loopealsete olust teada sulg-aruluste (Brachypodium pinnatum) kasv. Loopealsete heast seisundist annavad märku heade valgustingimustega indikaatorliigid nagu harilik kassikäpp (Antennaria dioica), harilik kuldkann (Helianthemum nummularium), nõmm-liivatee (Thymus seryllum), mägiristik (Trifolium montanum) jne.

Seenestik

Alvarite seenestiku koosseisu määrab mulla karbonaatsus. Lisaks tavalistele niiduseentele kasvavad ka lubjalembesed liigid. Mõnda aega võivad seenevaesed olla kuivad looniidud, kus kuivuse tõttu ei saa paljud seeneliigid viljakehi moodustada. Iseloomulikud on paljud liigid limanutiliste ja punalehikuliste sugukonnast, näiteks kollane vesinutt (Hygrocybe acuteconica), hall punalehik (Entoloma lampropus), violettpunalehik (Entoloma mougeotii) ja sooneline punalehik (Entoloma cocles). Söögiseentest kasvavad tavaharmik (Clitopilus prunulus), loohebel (Hebeloma edurum) ja valge ebaheinik (Lepista saeva).

Loomastik

Spetsiifilist loomastikku pole alvaritel välja kujunenud, kuid tüüpiline on avamaastiku liikide domineerimine. Suurte loomade elu on madala taimestiku tõttu raskendatud, sest neil puuduksid varjevõimalused, ulualused jne.

Enamjaolt leidub alvaritel putukaid. Putukatest on rohkesti liblikaid. Ent isegi putukad on seal erilised, näiteks rohutirts, keda nimetatakse käristajaks (Psophus stridulus). Ta on värvilt samasugune pruunikas kui kuivanud rohukõrred. Õhku tõustes sirutab käristaja välja erkpunast värvi tagatiivad. Nii muutub muidu luitunud tooniga putukas ootamatult silmatorkavalt värviliseks. Lennu ajal tiibadega vehkides laseb käristaja kuuldavale lausa kõrvulukustava sirina. Selle järgi on ta endale nimegi saanud.

Lindudest armastavad loopealseid alasid pesitsuskohana kurvitsaliigid, näiteks kiivitaja (Vanellus vanellus), alpi risla (Calidris alpina), punajalg-tilder (Tringa totanus), kanepilind (Carduelis cannabina), kivitäks (Oenanthe oenanthe) jt. Hanelisi seal ei leidu.

Kaitse

Sarve loopealne Hiiumaal

Loopealsed on prioriteetseks elupaigatüübiks Natura 2000 raames (Loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüp *6280. Esmatähtsad on ka laiguti loopealsetel leiduvad plaatjad paepinnad *8240). Eestis leidub kolmandik kogu maailma loopealsetest, mistõttu on meil kohus tagada selle haruldase elupaigatüübi säilimine.

Eestis on loopealsete säilimise korraldamine alles lapsekingades. Rootsis on Euroopa Liidu LIFE-programmi toetusel taastatud 7000 ha kinnikasvanud looalasid ning jätkatud säilinud ning taastatud loopealsetel traditsioonilist maakasutust. Rootsis on 100% loopealsetest kaetud maahooldustoetustega. Samuti on seal suudetud teadvustada elanikkonnale alvarite suurt väärtust mitte ainult lokaalses vaid ka globaalses kontekstis. Loopealse säilimise eesmärgil soovitatakse maaomanikel ning otsustajatele teadvustada looalade rekreatiivset mõju, nende olulisust üldise bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ning tähtsust pärandkultuuri kandjatena. Maaomanike algatusi looalade majandamisel tuleb kõigiti soosida.

Loopealsete kaitseks on suviti alvaritel lisasööda andmine keelatud. Talvine karjatamine peab olema keelatud, kuna talvisel karjatamisel ei võimaldata taimedele piisavat puhkeperioodi, samuti suureneb niidukamara kahjustumise tõenäosus. Tänapäevased loomatõud on enamasti ka raskemad, suuremad ja nõudlikumad kui need, kes on traditsiooniliselt poollooduslikke kooslusi meie mail hooldanud. Võimalusel tasuks eelistada kohalikke või muidu vähenõudlikumaid tõuge (näiteks eesti maatõugu veismaalammas). Veiste puhul võiks eelistada keskmise- ja väiksemakasvulisemaid lihaveisetõuge (nt aberdiin-angusšoti mägiveishereford).

Loopealsetel on keelatud väetiste ning biotsiidide kasutamine ning elukohale mittespetsiifiliste looma- ja taimeliikide sisse toomine. Eemaldada tuleb invasiivsete võõrliikide, niinimetatud musta nimekirja kuuluvad, isendid. Loopealsetele võivad saatuslikuks saada niidukamarat kahjustavad tegevused (mootorsõidukitega sõitmine, isetegevuslikud lõkkeplatsid, kündmine, freesimine, metsastamine). Niidukamara ja mullapinna ulatusliku kahjustumise tagajärjel on lookoosluse säilimine või taastumine äärmiselt ebatõenäoline.

Loopealsed on väga sobilikud rekreatiivseteks tegevusteks – telkimine, matkamine-jalutamine, kooliekskursioonid, kodumaa loodusrikkuste ja õiterohkete kooslustega tutvumine.

Ühtegi spetsiaalset lookaitseala Eestis ei ole, kuid neid on siiski mitme rahvuspargi (VilsandiMatsalu ja Lahemaa) maadel. OhessaareÜüguOntika ja Panga maastikukaitsealad kaitsevad ka loopealseid. Samuti on alvarid olulised Osmussaare ja Pakri saarte maastikukaitsealadel ning mitmel väiksemal kaitsealal (SilmaKallasteKäina laht-Kassari).

Loopealsed on kantud Loodusdirektiivi I lisasse. Eestis tegeleb alvarite kaitse ja taastamisega Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Hooldamine

Tänapäeval kasutatakse loopealsete hooldamisel sageli šoti mägiveiseidOsmussaar

Liigifondi säilimise tagamiseks on ülioluline mitte ainult üksikute hästi hooldatavate lookaitsealade loomine, vaid ka näiliselt väheväärtuslikumate alade hooldamine ja taastamine. Taimestiku liigirikkusest sõltub suuresti ka teiste organismirühmade (putukatelindudeimetajate) liigiline mitmekesisus, mistõttu on liigirikaste koosluste säilitamine äärmiselt oluline kogu ökosüsteemi funktsioneerimise tagamisel.

Loopealsete hooldamisel tuleb eelkõige silmas pidada kolme aspekti:

  • Tegu on poollooduslike kooslustega, mis vajavad pikaajaliseks avatud kooslusena säilimiseks mõõdukat inimmõju. Inimmõju tähendab eelkõige karjatamist. Karjatamisvõimaluse puudumisel hoiab loopealse avatuna ka puude põõsaste eemaldamine vastavalt vajadusele (kuid mitte harvem kui iga viie aasta tagant) ning vajadusel/võimalusel niitmine.
  • Tänapäeval on regionaalse liigifondi säilimiseks ja maksimaalselt efektiivse kaitse korraldamiseks hea rakendada niinimetatud mitmekesise majandamise põhimõtet. See tähendab, et kasulik on aeg-ajalt varieerida nii karja tüüpi (lambad/veised/hobused/kodukitsed) kui ka karjatamiskoormust (intensiivsema ja mõõduka karjatamisega aastad vaheldumisi või iga paari-kolme aasta tagant). Hästi mõjub ka väikeste segakarjade pidamine (näiteks hobune-lammas-veis) ja intensiivsema karjatamise puhul puhkeaastad näiteks korra viie aasta jooksul.
  • Väljasuremisvõla esinemise tõttu on väga oluline kindlustada nii taime- kui ka loomaliikide levimine elupaigalaikude vahel ehk (taas)luua elupaigalaikude võrgustik. Selleks on vaja loopealse majandamisel/taastamisel vaadata üle ka ümbritsevas maastikus leiduvad sarnased kooslused (ka puisniidud) ning võimalusel asuda ka neid majandama isegi juhul, kui need tunduvad esmapilgul väheväärtuslikumad.