Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

kolmapäev, 7. august 2024

Rannaniit

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Rannaniit 

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Vaade Matsalu lahele ning Haeska rannaniidule Haeska linnuvaatlustornist

Rannaniit  (vanemas kirjanduses ka randniit) on mereäärne madal rohumaa, mis kõrgvee aegu võib jääda vee alla.

Rannaniidud asuvad Eestis peamiselt Lääne-Eestis, kus rannikud on suhteliselt madalad ja lauged. Taimestik ja loomastik on niitudel mitmekesine, millest tuntuimad taimed on randaster ja pilliroog ning loomadest juttselg-kärnkonn. Rannaniitusid on talurahvas kasutanud peamiselt kariloomade karjatamiseks ja heinavalmistamiseks. Üldiselt ohustab tänapäeval rannaniitusid kinnikasvamine vähese hooldamise ja pinnases leiduvate väetiste tõttu.

Saulepi rannaniit

Eesti rannaniidud

Pikla rannaniit Luitemaa looduskaitsealal
Haeska rannaniit Matsalu rahvuspargis

Iseloomustus

Rannaniidud on sajandeid olnud põline loomade karjatamise koht, seda ala on nimetatud rannakarjamaaks või rannarohumaaks. Tegelikult on aga rannakarjamaa puhul tegemist rohumaaga, mida mitte kunagi ei ole niidetud vaid kariloomadega (näiteks lammaste või veistega) karjatatud. Need alad, mida aga oli võimalik niita ehk millelt oli ära koristatud suured kivid, kandsid nimetust rannaniit. Rannaniidud on populaarsed madala rannikuala puhul, mille tõttu sagedase kõrgvee tagajärjel on rannaniidu mullad sooldunud ja neid kasvavad antud tingimustele kohanenud taimeliigid. Rannaniidu taimestik on väga mitmekesine ja tänu headele kasvutingimustele lopsakas, mis oli ka põhjus, miks neid kasutati karjamaade või heinamaadena.

Veeseisu järgi on võimalik rannaniidud jagada kolmeks tasemeks. Madalaim tase on allpool keskmist veepiiri ning enam üleujutatud. Keskmine tase on ülalpool keskmist veepiiri, aga üleujutatav kõrgvee ajal. Kõrgeim tase on ülalpool kõrgveepiiri ehk moodustab rannalähedase niidu, kuhu merevesi ei ulatu, aga tuulega levivad sinna soolapritsmed.

Ranniku taimestik jaguneb vastavalt kõrgusele merepinnast ja merevee mõju tugevusele vöönditesse. Saliinne vööndis on taimestik merevee mõjupiirkonnas, suprasaliinsele vööndile mere mõju tavaliselt ei ulatu.

Karjatamine ja niitmine hoiavad niidu alad puudest ja põõsastest vabana hoida. Uuemal ajal on suurem nendest aladest üles küntud või kuivendatud, mis aga hävitab varasemad kooslused.

Asukoht

Rannaniidud on omased Lääne-Eesti mandriosale ja saartele, kus rannik on madal ning seetõttu üleujutatav. Eesti suuremad rannaniidud asuvad Matsalu lahe ümbruses. Seal on kokku rannaniite üle kolme tuhande hektari, millest suurim on 350 hektarit. Pärnu maakonnas on taastatud hulgaliselt kunagisi rannaniite. Peamised piirkonnad on Häädemeeste, Tõstamaa ja Varbla vallas.

Rannaniidud on peale Eesti populaarsed ka teistes Euroopa riikides ning Põhja-Ameerikas, kus rannik onsamuti suhteliselt madal ja lauge.

Taimestik

Rannaniidud on roht- ja heintaimedega kaetud lauged karjatatavad rannalõigud, mis on soolase merevee mõjualas. Erinevalt sisemaaniitudest iseloomustab rannaniitude taimkatet soolalembeste liikide rohkus. Tüüpilised rannaniidu taimed on rannikasrand-õisluhtrand-teelehttuderlugasoomusalss ja randaster. Samuti võib seal kasvada pilliroogmerihumurrand-seahernesliiv-vareskaerrand-orasheinpunane aruheinhanijalgpajuvaakrandristiksuur robirohiharilik hiirehernessoolikarohiharilik nõiahammashobumadaraasnelk ja kukesaba.[1]

Omapärased kohad rannaniidu sees on soolakud (auruva mereveega alad), kus kasvavad kõrgemat soolsust eelistavad taimed, nagu soolarohi, rand-soodahein ja nadahein. Soolakute teket võib soodustada liigne kariloomade karjatamine. Peale selle esineb paljakssöödud rannaniitudel erosiooni. Kõrgvee ajal täituvad tekkinud madalad alad mereveega. Nõgudesse jäänud vee aurumise järel soolad kontsentreeruvad.

Eesti liigirikkamatelt rannaniitudelt võib leida ka mitut liiki käpalisi, nagu kahkjaspunane sõrmkäpp ja balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica). Lisaks käpalistele leidub kaitsealustest liikidest rannaniitudel niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) ja emaputk (Angelica palustris).

Eesti käpaline

Puu- ja põõsarinne on rannaniitudel suhteliselt hõre. Tavaliselt paistavad silma üksikud harilikust kadakast ja kibuvitsast koosnevad põõsatukad. Kariloomad kasutavad neid peamiselt putukate tõrjumiseks või suvel varju leidmiseks.

Loomastik

Umbes kolmkümmend aastat tagasi oli üks tuntumaid rannaniidu elanikke kõre ehk juttselg-kärnkonn (Bufo calamita). Praeguseks on kõre säilinud vaid Lääne-Eesti ranniku ja saarte üksikutel aladel. Kudemiskohaks valib kõre meelsasti väikese riimveelisi lompe, mille soolsus on 3–4 promilli, seega ei talu kõre rannaniitude kuivendamist.

Selgrootutele loomadele on rannaniidud väärtuslikuks elupaigaks. Eesti aladel kirjeldatud endeemsetest putukatest on just rannaniitude ja teiste rannikuelupaikadega seotud saaremaa tondihobu (Aeschna osiliensis). Rannaniidud on ka kiilide ja lutikate poolest mitmekesised. Suurliblikatest elab rannaniidul tavalisi aga ka lokaalseid liike.

Linnustik

Rannaniidud pakuvad paljudele linnuliikidele pesitsus- ja puhkepaikasid. Paljud linnuliigid on muutunud haruldaseks kogu Läänemere rannikul. Näiteks balti risla säilimine on sattunud tõsiselt ohtu. Samuti on üha haruldasemaks muutuv mustsaba-vigle. Samal ajal on aga punajalg-tilder pesitsemise arvukus suhteliselt samal tasemel. Punajalg-tilder on ka ainuke kurvitsaline, kes pesitseb väiksematel rannaniitudel kui 4–5 hektarit.

Kõige populaarsemad on aga partlased (näiteks sinikaelpart) ja hanelised (hallhani). Part eelistab mitmekesisema struktuuriga maastiku, mis näitab, et madalaks söödud rannaniidul on ka kõrgeid rohumättaid. Hanelised soovivad pigem ühtlaselt madalaks söödud alasid.

Hooldamine

Rannaniitude hooldamine tähendab eeskätt karjatamist, vähemal määral ka niitmist.

Kariloomad

Rannaniitudel on praktiline karjatada loomi, kes ei vaja igapäevast tähelepanu ja järelevalvet, nagu lihaveised, hobused ja lambad. Siiski kõlbab rannakarjamaa ka piimakarjale, kui see asub lüpsilaudale piisavalt lähedal.

Nii veised kui ka hobused võivad minna madalasse vette toitu otsima, sellega piirates roo levikut veekogu äärtes. Samas on aga lambad üsna nõudlikud söödataimede osas. Kui aga taimed meeldivad, süüakse need ära päris maapinna lähedal jättes pügatud muru mulje.

Niitmine

Rannaniite on võimalik niita ainult sel perioodil kui seal ei pesitse linde ning maapind on piisavalt kuiv ja kannab põllutöömasinaid. Niitmist kasutatakse peamiselt rannaniitude taastamiseks ehk pilliroo leviku piiramiseks. Kuna kariloomad juba puitunud pilliroogu ei söö, siis on mõttekam see maha niita ja ära koristada, et järgmisel aastal seda ala kariloomadega karjatada.

Tähtsus

Rannaniidud on paljude tänapäeval haruldaseks jäänud taime- ja loomaliikide elupaikadeks, ranna- ja ka lamminiidud on olulised rändlindude peatus- ja toitumiskohad ning kurvitsaliste elupaigad. Rannaniitudel on olulised ka veesilmad, mis pakuvad toitumisvõimalusi kurvitsalistele ning kudemispaiku kõrele.

Rannaniidud on olnud väga pikka aega kasutusel talisööda varumiseks ja karjamaa eesmärgiga. Karjamaid kasutati tihti mitme talu poolt korraga, sest maid ei olnud kõigile piisavalt. Rannaniidud olid olulisel kohal talupidamise juures ehk annavad suurtel hulkadel loomasööta nii suveks kui talveks.

Rannaniitudele ladustunud adru ja muud toitainerikast materjali on vanasti kasutatud väetisena. Adru koguti hunnikutesse ja kevadel laotati põldudele. Tänapäeval aga jäetakse suured ardumassid rannaniidule, sest seda ei kasutata enam nii suurel hulgal väetisena.

Probleemid

Kinnikasvamine

Tänapäeva üheks suuremaks rannaniitude probleemiks on vähese hooldamise tagajärjel randade kinnikasvamine. Esmalt kaislate ja roog-aruheinaga, seejärel pillirooga. Karjatamise lõpetamisel võib rannaniidust pillirooväli saada lausa kümne aastaga.

1970. ja 1980. aastatel soodustas rannaniitude kinnikasvamist liigväetamine, millega kaasnes rannikumere suur toitainesisaldus. Samuti tekitab kogumata lagunev adru suures koguses toitainerikast pinnast kinnikasvamist soodustavatele lopsakatele taimedele. Karjatamise lõppedes hakkavad kasvama lepad, kadakad või pajud.

Mererandade kinnikasvamise tagajärjel kaovad mitmed avamaastike taime-, linnu- ja loomaliigid, kelle eluks on vaja piisaval hulgal päikesevalgust.

Ülekarjatamine

Liigse karjatamisega kaasneb olukord, kus osad linnuliigid, kes vajavad pesitsemiseks kõrgemaid rohumättaid, ei leia pesitsuskohtasid. Samuti ülekarjatamise tulemusel ilmneb isendite arvukuse vähenemine, sest paljud viljuvad taimed lihtsalt süüakse ära. Sellise olukorra vältimiseks tuleb ajutise lahendusena taimerühmad ülejäänud karjamaast eraldada juuli algusest oktoobrini.

Arendus

Tänapäevased tegevused, mis mõjutavad rannaniitude säilimist:

  • teedeehitus,
  • hoonestamine,
  • põllustamine,
  • kuivendamine,
  • väetise liigne kasutamine.

Teedeehitus ja hoonestamine on tegevused, mille tagajärjel kahjustatakse rannaniite lokaalselt, sama on ka kuivendamise puhul. Väetamine on kõige suurema negatiivse mõjuga tegevus, mis kahjustab rannaniitude algupäraseid looma- ja taimeliike. Põllustamine ei ole tänapäeval aga enam kõige populaarsem, sest uute põllumassiivide järele vajadus puudub.

teisipäev, 6. august 2024

Luht ehk lamminiit

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Luht ehk lamminiit



Kasari luht Kloostri silla juures
Kasari luht Kloostri lähistel

Luht ehk lamminiit on suurveega üleujutatav niit jõe oru lammil või madalal järverannal

Luhad on sageli madalsood või soostunud niidud. Ained, mida veega üha peale kantakse (eriti fosfor), muudavad luha mulla viljakaks. Võrreldes teiste poollooduslike kooslustega on luhtade taimestik lopsakas, kuid liigivaene. Luhtasid kasutatakse peamiselt loodusliku heinamaana. Söödaväärtus on seal harilikult väike.

Kujunemine

Luhad on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuntuimad luhad paiknevad suuremate jõgede (EmajõgiPärnuKasari) ääres. Enamasti on need luhad lagedad, puid ja põõsaid esineb harva. Kui luhta ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvab ta kiiresti kinni. Luhtade pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud just karjatamise puudumise tõttu. Enamasti on luhad tekkinud inimtegevuse mõjul: niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) toimel on luhtadel välja kujunenud omapärased taime- ja loomakooslused.

Esindatud liigid

Puurindes kasvavad luhal tammhall lepphaabtoomingassanglepp ja pajuPõõsarindes võib kohata pajusid ja harilikku sarapuudRohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Luhal kasvavad lamba-aruheinkeskmine väriheinharilik kasteheinpunane aruheinkassikäppmägiristikangerpistkeskmine teelehtpikalehine mailanetarnadhanijalgangervaks ja paljud teised rohttaimed.

Kuigi luhtadel elab palju kurvitsalisi, erineb sealne linnustik rannaniitude ja alvarite omast. Luhtadele on iseloomulikud tikutajakiivitajarukkirästassuurkoovitajarohuneppmustsaba-vigletutkassoo-loorkullroo-loorkull ja paljud ujupardid, näiteks sinikael. Iseloomulikke pesitsejaid on kokku umbkaudu 30 liiki.

Eesti luhad ja nende hooldamine

Luht Soomaal juunikuu varahommikul.

1960. aastatel arvati luhad katvat Eestis 830 km². 1993–1996 toimunud inventuuri andmetel oli heas või rahuldavas seisukorras säilinud luhtasid alles veel 125 km². Niitmise ja karjatamise lõppemisel hakkab luhtadel vohama võsa. Kinnikasvamise tulemusena kaovad luhtadele iseloomulikud kooslused.

Luha hooldamiseks on vaja seda niita igal aastal, mitte enne 1. juulit ning hein riisuda ja ära vedada. Luhta tuleb niita nn keskelt lahku või servast serva meetodil. Äärest keskele ei tohi niita, sest heina sees elab pisielukaid, kes põgenevad veel niitmata alale. Kui viimane niitmata ala on heinamaa keskel, on nad kõik sinna kokku tulnud, ja kui seegi lõpuks ära niidetakse, saavad nad hukka. Kui niidetakse keskelt lahku või servast serva, annab see väikeloomadele võimaluse heinamaalt ära põgeneda

esmaspäev, 5. august 2024

Puisniit

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Puisniit

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Puisniit on puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu.

Puisniidu oluliseks omaduseks on suur liigirikkus.

Ajalugu

Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega.

Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.–7. sajandi paiku.

Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja levinumateks heinamaadeks Eestis. Koos hobuniidukite ja traktorniidukite kasutuselevõtuga ning sellele järgnenud intensiivpõllumajanduse perioodiga asendusid puisniidud enamasti lagedate (puude ja põõsasteta) heinamaadega.

Kaitse

Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende suur liigirikkus. Taimestiku väikeseskaalalise liigirikkuse poolest on Euroopa puisniitude kooslused ühed maailma liigirikkaimad. Näiteks Laelatu puisniidul on kirjeldatud kuni 76 taimeliiki ruutmeetri kohta ja Vahenurme puisniidul 74 liiki ruutmeetri kohta.

Puisniitude kaitsega tegeleb Eestis teiste seas Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Eesti kaitsealuste puisniitude hulgas on Laelatu puisniitNedrema puisniitTagamõisa puisniitVahenurme puisniitKoiva puisniitAllika puisniit jt. Neist suurim ja külastajaile hästi sobiv on Nedrema puisniit.

reede, 2. august 2024

Looduslik niit

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Looduslik niit

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Looduslik niit on pärismaise elustikuga alale regulaarse niitmise mõjul kujunenud niit.

Looduslik niit on looduslike karjamaade kõrval peamine looduslike rohumaade tüüp, mis on mõlemad ühtlasi pärandkooslused.

Looduslike niitude hulka kuuluvad ka puisniidud.

neljapäev, 1. august 2024

Biotsönoos

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Biotsönoos

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Biotsönoos ehk tsönoos ehk (elu)kooslus on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal (biotoobis) elavate organismide kogum, ehk mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum.

Kesk-Euroopa ja vene ökoloogiaalases kirjanduses on biotsönoos biogeotsönoosi biootiline komponent.

Teadusharu, mis uurib biotsönoose, nimetatakse biotsönoloogiaks.

kolmapäev, 31. juuli 2024

Kultuurniit

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Kultuurniit

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Kultuurniit on külviga rajatud niit.

Kultuurniitude rajamisel kasutatakse tavaliselt paljuliigilist heinaseemet.

Kultuurniite eristatakse põldheina põldudest, mis rajatakse küntud maale ning enamasti 1–3 liigilisena.

teisipäev, 30. juuli 2024

Niit

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Niidud

Niidud on rohttaimede kooslused. Tekkeviisi põhjal eristatakse esmaseid ja teiseseid niidukooslusi. Esmased niidud tekivad maatõusu tõttu merest kerkival rannikul ja laidudel (rannaniidud) või säilivad metsatuna üleujutuse (mõned lamminiidud) või kasvukoha kuivuse tõttu (mõned looniidud). Teisesed niidud on tekkinud inimese majandusliku tegevuse tagajärjel kunagiste metsade asemele.

Pärandkooslustena käsitletakse põliseid inimtekkelisi pool-looduslikke kooslusi, eelkõige puisniite, alvareid, luhaheinamaid, rannaniite, aga ka teisi karja- ja heinamaid, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega. Pärandkoosluste loodusväärtused säilivad ainult inimese kaasabil. Ilma niitmise või karjatamiseta niidud võsastuvad ning neile omane liigikoosseis muutub, liigirikkus väheneb. Senise traditsioonilise niitmise ja karjatamise lakkamisele järgnev võsastumine, kadastumine ja roostumine on olulisim niidukoosluste elurikkust ohustav tegur.

Poollooduslike koosluste kaitsmise eesmärgiks on tagada pikaaegse mõõduka inimtegevuse kaasmõjul kujunenud pärandkoosluste ja nendest sõltuvate liikide säilimine. Hinnanguliselt vajab meie kaitstavatel aladel säilitamist 60 000 ha poollooduslikke koosluseid. Paljud neist on seisus, kus esmalt on vajalik niiduelustikule vastavad tingimused taastada.

Alates 2001. aastast on poollooduslike koosluste hooldamist ja taastamist üle-eestiliselt toetatud. 2007. aastast on alade hooldamiseks kasutatud peamiselt Maaelu arengukava (MAK) vahendeid. 2013. a oli kaitstavatel aladel hoolduses ligikaudu 27 000 ha ja taastamises ligikaudu 3 000 ha poollooduslikke koosluseid. 

Looduskaitse arengukava (LAK) näeb ette, et aastaks 2020 suureneb taastatud ja hooldatud poollooduslike koosluste pindala 45 000 hektarini. Selle eesmärgi saavutamise eelduseks on muuhulgas ühiskonna teadlikkuse kasv PLK-de väärtustest, hooldusega tegelevate inimeste arvu suurenemine, nende varustatus vajalike vahenditega ning ligipääsuvõimaluste tagamine hooldatavatele aladele. Ülejäänud ligikaudu 15 000 ha poollooduslike koosluste kaitse korraldamine tuleb lahendada aastaks 2030.

Niit ehk heinamaa on ökosüsteem, milles taimkatte moodustavad peamiselt tihedalt kasvavate mitmeaastaste mesofüütide kooslused, mille mullas toimub kamardumine ja mida võidakse regulaarselt niita. Niitusid jaotatakse primaarseteks ja sekundaarseteks.

Rebane heinarullidega niidul

Primaarsed niidud on rohumaad, mis on kujunenud ilma inimese olulise osaluseta. Primaarseiks niitudeks võivad Eestis olla mõned lamminiidud (kus üleujutuse ja jää mõjul ei kasva puid) ja mõned rannaniidud (eelkõige maatõusu alal, mis veel pole metsastunud).

Sekundaarsed niidud on kas

Heinamaa Rihkama külas
Suurenda
Heinamaa Rihkama külas

Puisniidud on looduslikud niidud, millel leidub põõsaid ja puid.