Must daam

Salapärane daam punase koeraga

Mõisasaalist libiseb läbi musta mähkunud noore naise kuju ja kaob kunagi mõisaprouale kuulunud ruumidesse. Sagadi mõisas elavat must daam. Tema ugu on, aga selline:

Kord pidanud tulevane mõisahärra, Sagadi noorperemees kihluma talle sobivast seisusest naisega, kuid kihluspeole saabunud moosekantidega olevat kaasas olnud imekena mustlasneiu. 

Noor mõisahärra kaotanud neiule pea ja südame. Noored lukustasid end mõisas asuvasse mahukasse relvakappi. Kuid kui selgus, et nendest paar ei saa ning nende suhe on hukule määratud, siis haaranud neiu sealt püssi ja lasknud end maha. Seetõttu uitab must daam tänaseni nukralt, rahu leidmata mööda Sagadit. Teda on mõisas nähtud mitmeid kordi tumedates rõivastes ringi liikumas, eelkõige ajal, mil külastajaid pole, näiteks novembris. 

Kolga mõis

Kolga on väike maakoht Lahemaa rahvuspargi paksude metsade vahel Kuusalu vallas, kuid Kolga mõisa tuntakse selle ohtrate kummituslugude kaudu.

leidis kohapärimust uurides, et Kolga mõis kubiseb kummitustest, inimesed väljendavad nii muret kui hirmu laguneva mõisa tuleviku pärast, ent samas tajutakse koha head aurat või energiat, kirjutas Harju Elu.Sealjuures pakkusid mõisas ringi kolavad tondid kõneainet juba 19. sajandi lõpus nii seal elanud Stenbockidele kui ka ümbruskonna talupoegadele. Üks selline on lugu kurjast ja salakavalast leekivate silmadega punapäisest nõiast, kes mehi ei salli. Mees, keda nõid hammustab, sureb aasta pärast. Teised lood räägivad aga muuhulgas maa-alustest käikudest, tiiki maetud mõisahärrast ja peahoone kolmanda korruse keelatud toast. Näiteks leidis folklorist Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestuse.

Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Siis tulnud julma mõisaproua vaim igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingis jalad.

Üleloomulike jõududega seotud legende on mitu. Üks selline lugu pajatab kurjast ja salakavalast leekivate silmadega punapäisest nõiast, kes mehi ei salli. Mees, keda nõid hammustab, sureb aasta pärast. Teised lood räägivad maa-alustest käikudest, tiiki maetud mõisahärrast ja peahoone kolmanda korruse keelatud toast.

Liis Rahe leidis Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestused. Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Julma mõisaproua vaim tulnud igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingades jalad.

Esimesed teated Ida-Harjumaal Pudisoo jõe seljandikul asuva Kolga mõisa kohta pärinevad 13. sajandist, kui mõis kuulus Eestimaa hertsogkonda valitsenud Taani kuningas Valdemar II pojale hertsog Kanutile. 1642. aastal valmis mõisa esimene kivist peahoone, mis oli arvatavasti ühekorruseline. 1765-68 rekonstrueeriti see suureks kahekorruseliseks barokkhooneks. 19. sajandi esimesel poolel, kui hoone ehitati ümber kauniks klassitsistlikuks paleeks, sai maja oma praeguse ilme.

Kolga mõisa ajalugu saadavad ka arvukad müstilise sisuga legendid, mis on kõneainet pakkunud juba 19. sajandi lõpus nii seal elanud Stenbockidele kui ka ümbruskonna talupoegadele. Näiteks käsitleb Tartu Ülikooli lõpetanud folklorist Liis Reha oma magistritöös Eesti rahvaluule arhiivist leitud 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestust. Teenijanna sõnul juhtus kunagise mõisaproua surivoodil kummaline lugu — nimelt lasi ta viimse meelelahutuse eesmärgil oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Siis tulnud julma mõisaproua vaim igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingades jalad. Teised legendid räägivad kurjast punapäisest nõiast, kes mehi hammustab ja mille järel nad aasta jooksul surevad. Nõia hammustuse ohvriks langes väidetavalt ka mõisas elanud Stenbockide suguvõsa tuntuim selgeltnägija Carl Magnus Stenbock.

Näiteks leidis folklorist Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestuse. Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui  kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Siis tulnud julma mõisaproua vaim igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingis jalad, jutustas Julie.

Kord nägi teenija kadunud mõisaproua vaimu ka õues ja järgnes sellele. Vaim läks kolmandale korrusele, lossi tiiba, kuhu harilikult kedagi ei lubatud. Ühes toas võttis vaim nurgast kompsu, mis sarnanes lapsele, surus ta rinnale ja ütles: Egas ma oleks seda teinud, aga mul ei aidanud midagi!.

Kui läbi aegade on inimesed rääkinud kolmanda korruse keelatud toast koledate sündmustega seoses, siis mõnes mõttes on neisse sisenemine keelatud ka praegu. Sinna ei viida enam ekskursioonigruppe, kuna seal on liiga varisemisohtlik, täpsustas Reha.

Folkloristi enda sõnul polegi niivõrd oluline, kas kummitused on päriselt olemas või mitte. Ta nendib, et lugude jutustamine ja kuulamine kuulub inimeseks olemise juurde. Folkloristid on lihtsalt need veidrikud, kes võtavad seda asja väga tõsiselt, analüüsides põhjalikult jutuvestmist ja jutuvestjaid, rääkis Reha. Tema jaoks on tähtis see, mida inimesed oma kodukandi kohta räägivad ja kuidas nad neid lugusid jutustavad. Kui Kolga inimesed kummitustest kõnelevad, siis järelikult on see nende jaoks oluline teema ja kindlasti on sellel ka oma kindlad põhjused.

Pädaste mõis

Mõisa varasem ajalugu sai alguse juba 16. sajandil. 17. sajandi lõpus oli Pädastes lisaks puidust härrastemajale ja teistele kõrvalhoonetele veel viljapuuaed. 19. sajandi keskpaigaks oli talupoegade arv mõisas kasvanud kahesajale. Hoone esist muruväljakut raamistavad kahes reas imposantsed maakivist kõrvalhooned. Pädaste mõisas lukustuvad uksed iseenesest, asjad nihkuvad paigast ja tehakse muid trikke. 

Pädaste mõis (saksa keeles Peddast) oli rüütlimõis Muhu kihelkonnas Saaremaal.

Mõisale kuulus 665,84 ha mõisamaad, 554,75 ha talumaad, Simiste küla ja 15 talu, viimased omanikud olid maamarssal Axel Buxhoevedeni pärijad.

1566. aastal sai Johann Knorring mõisa koos Viirelaiuga Taani kuningalt, lühikese vaheajaga kuulus mõis Knorringitele kuni 1768. aastani. Neilt pärineb ka mõisa varasem eestikeelne nimi Norra (mitte segi ajada Koeru kihelkonnas asuva Norra mõisaga).

Praegune mõisa härrastemaja (peahoone) valmis aastal 1875. Arhitektuuriliselt on mõisa härrastemaja uusgooti stiilis.

Praegu asub endine mõisasüda Pädaste külas Muhu vallas Saare maakonnas. Aastast 1996 kuuluvad mõisa hooned Imre Sooäärele ja Martin Breuerile.

Pädaste mõisas on hotell.

Pädaste mõisahärra Imre Sooäär saab mõisas elavate kummitustega hästi läbi:

 “Neid on meil mitmesuguseid, aga kõige võimsam on see, kes teeb igasuguseid trikke, aga ennast ei ilmuta.”

Kummitused on lõpetanud Pädaste mõisaproua peo, tõmmates tema õueminekul raadio juhtme pistikust välja. 

Kummitus keerab uksi lukku

 Imre nendib, et Pädaste mõisa siseruumide uksed lukustuvad vahel imelikult. Just need, mis ei lähe ise lukku, vaid mida tuleb võtmega kinni keerata. “Keeran ukse lahti, võtan kohvrid kätte ja hakkan sisse minema, siis aga läheb korraga lukukeel uuesti sisse tagasi. Keegi justkui keerab ukse uuesti lukku! Sees kedagi ei ole, võtit ees ei ole,” jutustab Imre ja lükkab ümber väite, et ehk on mõisauste lukud lihtsalt korrast ära. “Keeran ukse teist korda lahti, võtan kohvrid kätte, ja lausa näen, kuidas lukusüda ise ukse kinni keerab!” Nagu õudusfilmis! “Kolmandat korda keerasin luku ühe käega lahti ja teise käega tõmbasin ust ning sel hetkel kuuldus nurgast justkui siili podistamist. Sellist häält, nagu siil teeb, kui saab vihaseks: pot-pot-pot-pot!”

Imre kinnitab, et Valge Daami sarnaseid ilmutusi ta seni Pädastes näinud pole. Ainult kummalisi varje, mis mõisa peahoones, harva ka kõrvalhoonetes ringi liiguvad.  “Olen kuulnud ka naisterahva kaeblikku häält,” räägib mõisahärra, kellele meeldib vahel õhtuti mõisa peahoone suures saalis klaverit mängida. “Mängimise ajal hakkab see hääl otsekui niuksuma. Laulab ebamäärast, imelikku viisi - aa-aaa-aaa... Hääl tuleb justkui seinte seest.” Imre sõnul on ta kaebliku naisehääle tunnistajaks viimasel ajal üha vähem olnud ja oletab, et kummitus on temaga harjuma hakanud.  Mõisahärra arvab, et kummitused on kuidagi seotud ajaga, mil mõis oli mõnes mõttes represseerimise koht. Talupojad pidid siin ju tasuta tööl käima. “Küllap siin neid õnnetuid ikka oli, kel mõisaga seotu pärast meel mures. Ja vanadekodu ajal, eelmise sajandi teisel poolel, suri siin palju inimesi. Võib-olla jäi kellelgi neist miskit hinge peale ja nad tahavad tagasi tulla...” 

Suvitajatele pole Pädaste kummitused seni mingit ohtu kujutanud. “Vastupidi, nad on neist huvitatud ja neile meeldib see,” väidab Imre, sest südameatakiga pole keegi seni Pädastelt haigla- või manalateele läinud.

Mõisahärra ema külastas luupainaja?

“See oli nii selge kogemus, märk, mis mulle anti, et nüüd täitsa usun - mõisas kummitab,” pajatab mõisahärra ema Inna Sooäär.

“Olen eluaeg Muhumaal elanud ja kuulnud lugusid, et Pädaste mõisas vanadekodu ajal kummitas. Meie külaski on kaks vanainimest, kes kummitust näinud ja kuulnud. Aga mina mitte ei uskunud.

Kuid kui Imre 1996. aasta märtsis mõisa ostis, läks ta septembris Kanadasse ja ma pidin kolm kuud kogu territooriumi üksinda valvama. Töölised tegid päeval maja juures tööd, õhtul polnud mõisas peale minu hingelistki.

Olin näinud varem üht kummalist unenägu. Et tulen mõisa peahoonesse sisse ja näen - suured pikad söögilauad, mille ääres istuvad sajad inimesed. Sumisevad ja räägivad omavahel - et nüüd tuleb ta, s.t. mina, trepist alla. Mina kõnnin nende vahel, aga nemad ütlevad, et ärgu ma neid kartku. Vastan, et ei kardagi...

Kolm kuud järjest tulin majja ja ütlesin: “Tere, tulin maja valvama, vaimud, ärge mindki kartke. Mina suhtun teisse hästi.”

Oli viimane öö novembri lõpus, järgmisel päeval pidi Imre Kanadast tagasi olema. Vaatasin telekat, aga saated said otsa ja panin puldi käest. Kell oli üksteist läbi. Aga millegipärast kogu aeg mõtlesin sellele, et täna on viimane öö. Kuid jäin veel nahkdiivanile istuma.

Korraga kuulsin - uks käis. Ja siis - justkui pöörleks mu pea ümber tuul. Mõtlesin veel, et ei tea, kas see on mõisakoer Pätu, kes tuleb mu nägu nilpima. Ei, Pätut polnud. Ja siis äkki pandi minu õlgade ja pea peale - pauhti - nagu padi. Ohhoo, mis see siis nüüd on? Kas tõesti luupainaja? Aga hingata sain hästi, arvasin veel, et käed on kõveras ja jalad konksus, et vereringe on kindlasti kinni. Raputasin käsi ja jalgu - see on kõik selgesti meeles - ei sugugi.

Siis tundsin, kuidas keegi mind selja tagant tõukab, kohe täies pikkuses. No mis see siis ometi on? Olin imelikus asendis - näoga diivani seljatoe poole, keha sirge, aga jalgu maha panna ei saanud, tee, mis tahad. Vaatasin - ülevalt aknast tuleb valguskuma. Ja kui ma jala ikkagi lõpuks maha sain, läksin ukse juurde ja panin tule põlema. Kell oli täpselt kaksteist.

Võtsin padja ja teki ning läksin tuppa, kus ma igal varasemal ööl olin maganud. Ja arutlesin omaette, et kelle teele ma ette jäin. Kas samale mõisahärrale, kes ikka rõdult vaadanud, kas armastuse saarel teemaja korsten suitseb? Aga miks ma hirmu ei tundnud? Ei tea. Magasin rahulikult kella kuueni hommikul ja läksin lehma lüpsma.

Hiljaaegu käis mul külas sensitiiv Laine Rohtla. Tema ütles, mõisas võivad olla vanadekoduaegsed vaimud, sest seal surid sajad inimesed. Et äkki on nad seal mingil põhjusel kinni ja tahavad välja pääseda. Laine tütar Kaja ütles, et on nõus selles suhtes aitama. Sest vaimud pidid inimestelt energiat ära võtma.”

Rundalé lossi dekoratiivkunsti näitus

Dekoratiivkunsti näitus „Gootikast juugendstiilini“ Rundāle lossi esimesel korrusel annab külastajatele võimaluse tutvuda ajalooliste kunsti- ja arhitektuuristiilide põhijoontega ajavahemikus 15. sajand-esimene maailmasõda (1914-1918).

Pildil olev ruum on kaunistatud juugendstiilis esemetega.

Olulised asjad inimeste elus (2)

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Maailmas on mõned olulised asjad. Mõned sellised, millest ma ei ole siin varem kirjutanud.

Olulised asjad:

1. Elu hästi elamine

2. Enese välja elamine

3. Probleemi teadvustamine

4. Arengusuunad (Vaade tuleviku minale)

Elu hästi elamine:

Üheks elu eesmärgiks peaks ju olema see, et sa elad oma elu hästi. See tähendab, et sa elad oma elu nii, et sa saaksid oma elu lõpus öelda, et elu oli väärt elamist, elu oli hästi elatud. Selle saavutamiseks tuleks täita oma unistused ning ei tohi elu poolt ette visatud takistustele alla vanduda. Mõned saavutavad oma unistused kergemini ja teised raskemini. Ning mõned ei jõua üldse oma unistusteni. Mõned teised avastavad, aga kohale jõudes, et see unistus ei ole üldse nende unistus vaid see on kellegi teise unistus.

Harjutus:

Tee nimekiri sellest, milline sa tahaksid tulevikus olla (mida teha, millised oleksid su vaated elule, milline oleks su töö, kus ja kuidas sa elaksid jne...). Pärast nimekirja tegemist loo plaan, kuidas sa selleni võimalikult kiiresti jõuaksid, võiksid arvestada ka ootamatustega. Ning seejärel hakka seda plaani täitma ning lõpuks oma unistuste elu elama.

Enda välja elamine:

Enda välja elamine on üks tähtsamaid asju. Kuigi Põhja-Euroopas ei ole kombeks olla emotsionaalne, siis on see siiski väga oluline. Enda emotsioonide välja näitamine aitab lahti saada negatiivsetest emotsioonidest. See on kõige parem (efektiivsem) halbadest emotsioonidest vabanemise viis. Headele emotsioonidele annab see pigem jõudu juurde ning muudab ka ümbritsevaid inimesi heatujulisemaks. Samas see, millist energiat (emotsioone) endast välja kiirgad, seda sarnasemad muutuvad ka teised sinu ümber olevad inimesed. Samas ümbritsevad inimesed mõjutavad ka sind. Nii, et ka sina muutud nendele sarnasemaks.

Probleemi teadvustamine:

Tee nimekiri sellest, milline sa tahaksid tulevikus olla. Lisaks sellele, mida ma varem mainisin, lisa nimekirja see mida sa tahaksid elus teha ja kogeda, milline on sinu unistuste töö, millised on su vaated elule, mida sa pead elus oluliseks, jne... Kui see on tehtud, siis sõnasta praegune probleem ja hakka seda lahendama.

Arengusuunad:

Võimalusi on tohutult. Kui probleem on sõnastatud, siis on vaja leida vahendid ja see probleem ära lahendada. Probleeme võib olla ka mitu. Kuid neile kõigile tuleb leida lahendus (Ka neid võib olla mitu, mõned probleemid võivad laheneda ka iseenesest). Lõpuks tuleb ikkagi jõuda välja enda lõppeesmärgini, sest see tagab õnnelikkuse.

Kokkuvõte:

Kui me loome oma tuleviku mina prototüübi ning teeme seda tõelistel alustel. Siis me jõuame õnnelikkuseni. Selleks on vaja elada oma elu hästi, elada ennast välja, teadvustada probleeme ning need lahendada ning koostada visioon tuleviku iseendast.

Jaatamise kunst

Sellel pildil olev jutt on õige. Kuid mõnikord tuleb paremate võimaluste avanemiseks teistele võimalustele ei öelda. Kuid seda ainult sellisel juhul, kui samal ajal toimuvad kaks sündmust, millel mõlemal korraga osalemine (või mõlema korraga tegemine) ei ole võimalik. Või kui tegevus ei seostu sinu väärtushinnangutega ning on 

Seetõttu, sõltuvalt olukorrast, võib (ja mõnikord isegi peab) mõnele asjale/tegevusele ei ütlema. 

Peab olema tasakaal, kuid kindlasti ei tohi minna eituse ja negatiivsuse poolele.

Sellest samast kirjutasin ma ka osas jaatamise-eitamise kunst.

Skunk Works

Skunk Works on Lockheed Martini edasiarendusprogrammide (ADP) ametlik pseudonüüm, mida varem nimetati Lockheed Advanced Development Projectsiks. Ta vastutab mitmete lennukikonstruktsioonide eest, sealhulgas U-2, Lockheed SR-71 Blackbird, Lockheed F-117 Nighthawk, Lockheed Martin F-22 Raptor ja Lockheed Martin F-35 Lightning II, mida kasutatakse mitme riigi õhujõududes. Selle nimi võeti kuupaistevabrikust koomiksiribal Li'l Abner. Nimetust "skunk works" või "skunkworks" kasutatakse äri-, inseneri- ja tehnikavaldkondades laialdaselt organisatsiooni rühma kirjeldamiseks, millel on kõrge autonoomia ja bürokraatia, mille ülesandeks on töötada kaugelearenenud või salajaste projektidega.

Skunk Works'i sissepääsuväljak Palmdale'is Californias

Skunk Works'i logo

Ajalugu

Skunk Works'i sünni kohta on vastuolulisi tähelepanekuid.

Ben Rich ja "Kelly" Johnson määrasid päritoluks juuniks 1943 Burbankis, Californias; nad seostavad oma autobiograafiates sisuliselt sama kronoloogiat. Nende nimi on Lockheed.

 Skunk Works'i ametlik lugu:

Armee õhujõudude õhutaktilise teenistuse väejuhatus (ATSC) kohtus Lockheed Aircraft Corporationiga, et väljendada oma vajadust reaktiivlennuki järele. Kiirelt kasvav Saksamaa reaktiivlennuoht andis Lockheedile võimaluse arendada lennukiraam ümber kõige võimsama reaktiivmootori, millele liitlasväed pääsesid, Suurbritannia Goblin. Lockheed valiti reaktiivlennukit arendama, kuna tal oli varasem huvi reaktiivarenduse arendamise vastu ja varasemad lepingud õhujõududega. Kuu aega pärast ATSC ja Lockheedi kohtumist esitasid noor insener Clarence L. “Kelly” Johnson ja teised assotsieerunud insenerid ATSC-le esialgse XP-80 ettepaneku. Kaks päeva hiljem anti Lockheedile edasiminek arenduse alustamiseks ja sündis Skunk Works, mille eesotsas oli Kelly Johnson. Ametlik leping XP-80 kohta saabus Lockheedisse alles 16. oktoobril 1943; umbes neli kuud pärast töö algust. See osutuks Skunk Worksis tavaliseks tavaks. Mitu korda tuli klient Skunk Worksile palvega ja käepigistusega alustati projekti, puudusid lepingud ja ametlik esitamisprotsess. Kelly Johnson ja tema meeskond Skunk Works kavandasid ja ehitasid XP-80 ainult 143 päevaga ehk seitse vähem kui vaja.

Warren M. Bodie, ajakirjanik, ajaloolane ja Skunk Works'i insener aastatel 1977–1984, kirjutas, et Skunk Works'i sordi insenertehniline sõltumatus, elitaarsus ja salajasus demonstreeriti varem, kui Lockheed palus leitnant Benjamin S. Kelsey (hilisem õhujõudude brigaadikindral). ) ehitada Ameerika Ühendriikide armee õhujõudude korpuse jaoks suure kiirusega ja kõrgelt hävitaja, et võistelda Saksa lennukitega. Juulis 1938, kui ülejäänud Lockheed oli hõivatud tööriistadega Hudsoni luurepommitajate ehitamiseks Suurbritannia lepingu täitmiseks, määrati väike rühm insenere tootma esimene prototüüp, millest saab P-38 Lightning. Kelly Johnson eristas neid ülejäänud tehasest ühe hoone müüriga piiratud osas, mis on piiratud kõigile, välja arvatud otseselt seotud isikutele. Salaja lisati uude hävitajasse mitmeid täiustatud funktsioone, sealhulgas märkimisväärne struktuurne revolutsioon, kus õhusõiduki alumiiniumist nahka sörkiti, paigaldati ja neediti, disainiuuendus, mida armee spetsifikatsioonis ei nõuta, kuid mis annab vähem aerodünaamilist takistust ja annab suurema tugevuse väiksema massiga. Seetõttu oli XP-38 esimene 400 mph võitleja maailmas. 1941. aasta novembris tegi Kelsey Johnsonile ja P-38 meeskonnale mitteametliku noogutuse, et nad kavandaksid hävitaja laskekauguse laiendamiseks tilgatankide süsteemi ning nad viisid esialgse uurimis- ja arendustegevuse lõpule ilma lepinguta. Kui armee õhujõud palusid ametlikult kaugusepikenduslahendust, oli see valmis. Osa sõltumatute inseneride rühmast osales hiljem projektis XP-80, mis oli P-80 Shooting Star prototüüp.

40 põlis-Ameerika naisinseneri Mary G. Ross kuulus 40 asutajainseneri hulka.

Lockheed Martini sõnul pärineb nime päritolu väidetavalt koomiksiribalt nimega "Li'l Abner", kus viidati kohale nimega "Skonk Works", kus kangetest jookidest valmistati kanget jooki, vanu kingi ja muid koostisosi.

1950-test kuni 1990-neteni

SR-71 Blackbirdi konveier Skunk Worksis

Aastal 1955 sai Skunk Works CIA-lt lepingu U-2 nime all tuntud luurelennuki ehitamiseks kavatsusega lennata üle Nõukogude Liidu ja pildistada strateegiliselt huvipakkuvaid kohti. U-2 katsetati Nevada kõrbes Groomi järve ääres ja vastutav lennutestide insener oli Joseph F. Ware, noorem. Esimene ülelend toimus 4. juulil 1956. U-2 lõpetas ülelennud, kui Francis Gary Powers oli tulistati missioonil 1. mail 1960 Venemaa kohal.

Skunk Works oli ennustanud, et U-2 tööaeg on Nõukogude Liidus piiratud. CIA nõustus. 1959. aasta lõpus sai Skunk Works lepingu viie A-12 lennuki ehitamiseks hinnaga 96 miljonit dollarit. Titaanist Mach 3.0+ tüüpi õhusõiduki ehitamine tekitas tohutuid raskusi ja esimene lend toimus alles 1962. aastal. (Titaanivarustuses domineeris suures osas Nõukogude Liit, mistõttu CIA asutas lähtematerjali hankimiseks näivkorporatsiooni.) Mitu aastat hiljem hakkas USA õhujõud disaini vastu huvi tundma ja ta tellis A-12 kahekohalise versiooni SR-71 Blackbird. See lennuk lendas esmakordselt 1966. aastal ja püsis tööl kuni 1998. aastani.

Droon D-21, mis oli disainilt sarnane Blackbirdile, ehitati Hiinas asuva Lop Nuri tuumakatsetusrajatise ületamiseks. See droon lasti välja spetsiaalselt modifitseeritud A-12, tuntud kui M-21, tagant, millest kaks olid ehitatud. Pärast surmaga lõppenud keskel toimunud kokkupõrget neljandal õhulaskmisel ehitati droonid ümber D-21B-deks ja lasti välja B-52-de raketivõimendiga. Hiina kohal viidi läbi neli operatiivmissiooni, kuid kaamerapakette ei õnnestunud kunagi edukalt kätte saada.

Kelly Johnson juhtis Skunk Worksit kuni aastani 1975. Teda järgnes Ben Rich.

1976. aastal alustas Skunk Works Burbanki hoones 82 USA õhujõudude nimega Have Blue varjatud tehnoloogia demonstrantide paari. Need vaid 18 kuuga ehitatud meeleavaldajad olid oma väikese radari ristlõike tõttu revolutsiooniline samm lennundustehnoloogias. Pärast 1977. aastal alanud edukate proovilendude sarja sõlmisid õhujõud Skunk Worksile lepingu varjatud hävitaja F-117 ehitamiseks 1. novembril 1978.

Kogu külma sõja ajal asus Skunk Works Californias Burbankis Burbank-Glendale-Pasadena lennujaama idaküljel (34.200768 ° N 118.351826 ° W). Pärast 1989. aastat korraldas Lockheed oma tegevuse ümber ja viis Skunk Works'i 10. kohale USA õhujõudude tehases 42 Palmdale'is Californias, kus see töötab ka täna. Enamik Burbanki vanu Skunk Works'i hooneid lammutati 1990. aastate lõpus, et parkimiskohtadele ruumi teha. Üks peahoone jääb endiselt Burbanki Ontario tänavale 2777 (San Fernando tee lähedale), mida nüüd kasutatakse filmi digitaalse postitootmise ja heli segamise kontorihoonena. 1990. aastate lõpus külastasid Pixari hoone kujundamisel Edwin Catmull ja Steve Jobs Skunkworks'i hoonet, mis mõjutas Steve'i kujundust.

2009. aastal lisandus Skunk Works San Diego õhu- ja kosmosemuuseumi rahvusvahelisse õhu- ja kosmosekuulsuste halli.

Projektid

2015. aasta projektid

Järgmise põlvkonna mehitatavad U-2 lennukid. 2015. aasta septembris peeti kavandatavat lennukit strateegilise luure asemel pigem taktikaliseks luurelennukiks.

Lennuk

Kaasaegne Skunk Works'i projekt kasutab vanemat projekti: LASRE SR-71 Blackbirdi peal.

• Lockheed P-38 Lightning (mitteametlik)
• Lockheed P-80 Shooting Star
• Lockheed XF-90
• Lockheed F-104 Starfighter
• Lockheed U-2
• Lockheed X-26 Frigate
• Lockheed YO-3
• Lockheed A-12
• Lockheed SR-71 Blackbird
• Lockheed D-21
• Lockheed XST (sinine)
• Lockheed F-117 Nighthawk
• Lockheed Martin F-22 Raptor
• Lockheed Martin X-35 ja Lockheed Martin F-35 Lightning II
• Lockheed X-27
• Lockheed Martin Polecat
• Quiet Supersonic Transport
• Lockheed Martin Cormorant
• Lockheed Martin Desert Hawk
• Lockheed Martin RQ-170 Sentinel
• Lockheed Martin X-55
• Lockheed Martin SR-72
• Lockheed Martin ES-3A

• Muu
• Kõrge beeta-termotuumasünteesireaktor
• Merevari

Termini päritolu

Skunk Works'i logo ühel Lockheed Martini angaaril.

Mõiste "Skunk Works" pärines Al Capi satiirilisest mäemäest koomiksiribast Li’l Abner, mis oli 1940. ja 1950. aastatel tohutult populaarne. „Skonk Works" oli lagunenud tehas, mis asus Dogpatchi kaugel äärelinnas Kentucky seljandikus. Riba järgi tehti igal aastal arvukalt kohalikke elanikke kontsentreeritud "skunkiõli" mürgiste aurude abil. ja iga päev tünnitab "Big Barnsmell" (Skonki tehases tuntud kui üksik "sisemine mees"), jahvatades surnud skunke ja kulunud kingi hõõguvaks paigaks, mingil salapärasel, täpsustamata eesmärgil.

Algne Lockheedi rajatis asus P-80 Shooting Star'i väljatöötamise ajal halvalõhnaliste plastide tehase kõrval. Ben Richi mälestuste järgi näitas insener naljalt ühel päeval tööle tsiviilkaitse gaasimaski. Projekti kaasnenud lõhna ja saladuse kommenteerimiseks nimetas teine ​​insener Irv Culver seda rajatist kui "Skonk Works". Kuna areng oli väga salajane, paluti töötajatel olla ettevaatlik isegi telefonikõnedele vastamise osas. Ühel päeval, kui mereväe osakond üritas P-80 projekti jaoks Lockheedi juhtkonda jõuda, viidi kõne kogemata Culveri töölauale. Culver vastas telefonile oma tolleaegse kaubamärgi moodi, tõstes telefoni ja märkides "Skonk Works, inside Culver". "Mida?" vastas hääl teises otsas. "Skonk Works", kordas Culver. Nimi jäi külge. Culver ütles hiljem 1993. aastal tehtud intervjuus, et "kui Kelly Johnson juhtunust kuulis, vallandas ta mind viivitamatult. See polnud tegelikult oluline, kuna ta vallandas mind niikuinii umbes kaks korda päevas."

Koomiksite autoriõiguste omanike palvel muutis Lockheed arenenud arendusettevõtte nime 1960. aastatel "Skunk Works". Nimi "Skunk Works" ja skunki disain on nüüd Lockheed Martin Corporationi registreeritud kaubamärgid. Ettevõttel on ka mitu registreerimist Ameerika Ühendriikide patendi- ja kaubamärgiametis. Nad on esitanud mitu väljakutset domeeninimede registreerijatele, mis sisaldavad kübervaidlemise vastase poliitika mõistes variatsioone, ja kaotanud .uk domeeninime vaidluste lahendamise teenuse raames juhtumi kanepiseemneid ja tarvikuid müüva ettevõtte vastu, kes kasutas sõna "skunkworks" "oma domeeninimes (viidates kanepitaime sordile" Skunk "). Lockheed Martin väitis, et ettevõte registreeris domeeni, et oma äri häirida ja see võib põhjustada tarbijate segadust. Vastajaettevõte väitis, et Lockheed "kasutas oma suurust, ressursse ja finantsseisundit" kiusaja "taktika rakendamiseks ... väga väikese ettevõtte vastu.

Austraalia ettevõttele Novita Group Pty Ltd kuulub selles riigis kaubamärk "Skunkworks". Pärast aastaid kestnud kohtuvaidlusi kinnitas Austraalia valitsusosakond IP Australia kaubamärgi ja määras selle Novita vastu Lockheed Martini vastuväidete vastu.

Riisipere mõis

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Riisipere mõis, Harjumaa

Kui mu käest küsitakse, et mis on mu lemmikmõis Eestis, siis kahtlemata on selleks Riisipere. Täpsemalt küll Uue-Riisipere mõis, kuna algselt asus Riisipere mõis veidi teises kohas ning kui mõisasüda toodi praegusesse paika, hakati vana mõisakohta nimetama Vana-Riisipereks ja uut mõisakeskust Uue-Riisipereks.

Kuna postitus Riisipere mõisa kohta on siin blogis konkurentsitult populaarsem, siis võtsin vaevaks seda põhjalikumaks kirjutada. Erinevates allikates on mõisa kohta üht-teist kirjutatud aga minu eesmärk oleks need killud siia kokku koguda, et ei peaks läbi lappama neid kümneid raamatuid ja erinevaid internetilehekülgi.

Esmalt koha ajaloost. Riisipere mõisa mainitakse esmakordselt 1390 aastate paiku ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. 1493. aastal sai mõisakoha omanikuks Helena Weckebrodt, kes oli abielus Hans v. Uexkülliga. Hans v. Uexküll olevat olnud Nissi kabeli asutaja, mis oli ka ühtlasi Riisipere mõisa kodukabeliks. Nende poeg, Johann von Uexküll, sai "kuulsaks" sellega, et ta hukati Tallinnas Harju väravate vahel oma mõisa valdustest ärakaranud talupoja tapmise eest. Järgnevatel aastasadadel on omanikeks olnud erinevad aadliperekonnad - von Taube, von Bistram. Kuni 1791. aastal saab mõisa omanikuks Peter Gustav von Stackelberg, seda oma ema, Anna Wilhelmine von Stackelbergi (sünd. von Bistram) kaudu. Kes juba oma eluajal loovutab vanematelt saadud mõisad oma lastele. Stackelbergidega seondubki selle mõisa ehitusajaloo kõige põnevam etapp mis on veel tänapäevani nähtav.

Peter Gustav von Stackelberg

Peter Gustav von Stackelberg (1762-1826) abiellus 1793. aastal Haapsalus Hiiumaalt, Putkaste mõisast pärit Magdalena Christina Augusta von Ungern-Sternbergiga (1777-1840). Kuna Peter Gustav oli paar aastat varem saanud oma emalt Riisipere mõisa, siis asuvad nad sinna elama ja juba järgmisel aastal sünnib neil esimene tütar. Tolleaegsest ehitistest saab ülevaate mõisa ajaloolises õiendis, mille kohaselt on mõisasüdames härrastemaja, kaks väiksemat häärberit ja kaks viljarehte puidust hooned. Mõned hooned - viinaköök, veel kaks häärberit (huvitav milleks neid väikseid häärbereid kasutati?), vesiveski, hobusetall, karjaõu, ait, linnaserehi ja viljaküün, olid kiviehitised. Samuti oli puithooned ülekaalus Vana-Riisipere mõisas. Tuluallikaks oli viina põletus, lisatuluallikaks oli kangakudumine. Mõisale kuulus viis kõrtsi. Peter Gustavi abielu oli erakordselt lasterikas, neil sündis 15 last - pea iga aasta-paari tagant sündis perre uus laps. Viimane laps sündis perre 1814. aastal, kui mõisaproua oli 37-aastane. 1808. aastal ostis Peter Gustav ka läheduses oleva Pajaka mõisa (hävis 1933. aastal tulekahjus). Praeguse Riisipere mõis peahoone ehitust alustati 1818. aastal ning see valmis 1821. aastaks. Ka on teada, et 1820. aastal võttis Peter Gustav suurema summa krediidikassalt laenu, kuigi pole teada mis tarbeks see kulutati, siis võib oletada, et küllap see ka uue peahoone ehituseks läks. Peter Gustav ei saanud oma uues majas kaua elada, ta suri juba 1826. aastal, olles 64. aastane.

Vaade esifassaadile oletavasti 1900-1910. aasta paiku, allikas: HM F 106:48 Ff

Peter Gustav von Stackelbergi pärija oli tema lesk, kes loobus mõisatest laste kasuks, endale jättis ta vaid Hiiumaal oleva Putkaste mõisa. Riisipere mõisa sai nende kõige vanem poeg Karl Otto von Stackelberg (1797-1865). 

Karl Otto von Stackelberg

Karl Otto abiellus 1823. aastal Hiiumaalt Suuremõisast pärit Magdalena Christine Auguste (Minette) von Unger-Sternbergiga (1804-1881). Huvitav fakt on ka see, et Magdalena ämm oli tema isa õde. Paljud on ilmselt ka kuulnud või lugenud mõisnik-mereröövlist, kes Hiiumaal meelitas valemajakaga laevu karile ja siis käis neid röövimas. Keda see lugu täpselt huvitab, võib lugeda H. Sergo romaani "Randröövel". Magdalena oli siis selle mereröövli lapselaps. 

Mõisa järgmine peremees Karl Otto oli saanud filosoofialase ettevalmistuse Heidelbergi ülikoolist. Magdalena saabumisega hakati enam kujundama ka mõisa ümbrust ja seda 17 aasta vältel - rajati park, kaevati paisjärv suuremaks, kaldaterassid laoti graniidist, järve kaldale rajati paviljone, paadisildasid. Tänaseks päevaks on paisjärv küll pea kolmandiku võrra väiksem. Magdalena 100. sünniaasta mälestuseks püstitati parki mälestuskivi, mis on tänaseks ümber kukkunud, kuid muidu täiesti korras ja kirjad seal peal on loetavad. Kuid rahvapärimustesse on ta jäänud kui kuri proua, kes kasutas pargi rajamiseks ja järve kaevamiseks talupoegade tööjõudu ikalduse ja näljahäda ajal ning kes kasutas nende järele vaatamiseks oma pilti või siis kuju. Ka polevat ta viitsinud jalgsi käia vaid kaks toapoissi olevat teda vankril vedanud.  

Mõisasüda 1868. aastal (EAA 2486-3-27)

1865. aastal Karl Otto sureb ning tema lesk Magdalena loobub valdusest oma vanima poja Karl Otto Konstantin von Stackelbergi (1826-1894) kasuks. Karl Otto Konstantini esimene abikaasa Julie von Sievers sureb 1863. aaastal, kuus aastat peale abiellumist tüüfusesse ja temast jääb maha kaks tütart - aastane Benedikta (Benita) ja kolmeaastane Helene.

Helene  ja Benedikta von Stackelberg

Huvitav on see, et mõlemad tütred abiellusid samuti Stackelbergidega. Benedikta abiellus Reinhold von Stackelbergiga Pagari mõisast Ida-Virumaalt ja Helene abiellus Ernst von Stackelbergiga Vääna mõisast. Karl Otto Konstantin abiellus 1866. aastal uuesti Harriet von Sterniga Hiiumaalt Kõrgessaarest (kes oli Paul von Ungern-Sternbergi lesk), kuid sellest abielust lapsi ei sündinud.

Harriet von Stackelberg (Stern)

Kuna pärimisõigus liikus meesliini pidi ja Konstantinil poegi polnud, siis ta määras oma pärijaks vennapoja Friedrich Karl Otto Adam von Stackelbergi (1861-1916), kes saab mõisa omanikuks 1897. aastal. Friedrich oli ka Suure-Lähtru mõisnik ning ta oli abielus Aaspere mõisast pärit Adina Helene Fanny von Dellingshauseniga. Sellest ajast kui nemad Riisiperes elasid on teada ka üks kummituslugu. Adina ja Friedrichi üks tütardest olevat surnud üsna noores eas ning hiljem on nähtud seda noort tütarlast mitmeid kordi mõisas kummitamas. Üks mõisa toatüdruk olevat teda kohanud mitmeid kordi mõisas kõndimas, esimesel korral arvanud teda olevat külaline. Ka olevat valges saalis üks aken kinni müüritud peale tütre surma.  Need lood on jäänud rahvapärimusse läbi teenijate mälestuste ning rohkem saab nendest lugeda raamatust "Mõisalegendid".

Friedrich Karl Otto Adam von Stackelberg

Adina von Stackelberg Aaspere mõisas

Veel oma eluajal annab Friedrich mõisa üle oma pojale Karl Otto von Stackelbergile (1894- ... ) kes jääbki mõisa viimaseks omanikuks enne võõrandamist. Peale mõisate võõrandamist elasid Stackelbergid edasi Vana-Riisipere mõisas, kust nad 1939. aastal Saksamaale läksid.

Söögisaal Riisipere peahoones.
Saadetud postkaardina paruness Dellingshausenile, postitemplil kuupäev 25.12.1913.
Allikas: EAA.1423.1.194.153

Vana-Riispere mõis

Sellega saigi päris mõisnike elu Riisipere mõisas otsa ning mõisasse kolis lastekodu. Ametlikult avati Riisiperes väikelastekodu 1921. aastal. Esialgu elas seal 50 last, ajapikku laste arv kasvas ning 1933. aastal elas seal juba 200 last. Lastekodu tarbeks tehti ka mitmeid ümberehitusi - rajati ruumikas söögisaal ja köögiruumid, seati sisse veevärk ja elektrivalgustus. Lastekodul oli kolme normaaltalu suurune majapidamine, õppetöökojad, 6-klassine algkool. Riisipere mõisa lastekodu varasemat perioodi on veidi kirjeldatud raamatus "Tänavapoiss", autoriks Ralf Kaup.

1982. aastal kolis mõisast lastekodu välja ja sestsaadik on mõisa peahoone ilma kasutuseta olnud. Vahest harva on seda küll kasutatud filmivõteteks, kontserdisaaliks aga see on ka kõik olnud. 1999. aasta Eesti Ekspressis on ilmunud väike uudis selle kohta, et Riisipere mõisal on uued omanikud kellest 3 Eestist ja üks Ameerika Ühendriikidest ning mõningaid töid tol ajal tehti, kuid ei midagi suurt. Nii ongi see uhke ja väärikas mõis seisnud juba aastakümneid tühjalt. Vahepealsetel aegadel on olnud aknad isegi kilega kinni löödud ja kaunis valge stukkdekoor on kannatada saanud ja hallitab paljudes kohtades. Viimastel aastatel hoidis majal silma peal üks kohalik härra ning heade juhuste kokkulangemisel oli võimalik isegi sinna sisse pääseda.

2012. aasta kevadel olid omanikeks Eesti päritolu vene ärimehed, kuid mõne aja pärast oli mõis jälle müüki pandud. Hinnaks oli tol korral muljetavaldavad 350 000 eurot.

Uuemad uudised (sügis 2015) räägivad, et Riisipere mõis on saanud endale asjaliku omaniku ning käimas on mõisa renoveerimistööd. Esmalt alustati mõisa katuse parandamisest ja fassaaditöödest. Mõisa katusekandekonstruktsioonid restaureeritakse ja katusel kasutatakse Eestis veel üsna uudset lahendust - täistsinki, mis pidi olema pikemalt hooldusvaba. Fassaaditöid teostas KAR-Grupp ning nende FB lehel näeb ka killukest tehtud tööst - fotod. Mitteametlikke kanaleid pidi on kuulda olnud, et mõisa pidi tulema hotell - elame, näeme ;)

Aeg-ajalt on näha FB Eesti Mõisate grupi kaudu pilte ennistustöödest. 2016. aasta suvel sai fassaad saamas uue ja värskema kihi ning jätkuvad sisetööd.

Nüüd veidi mõisa ehitusajaloolisest küljest. Riisipere mõisa peahoonet loetakse klassitsistliku arhitektuuri tippteoseks. Peahoone sarnaneb üldkompositsioonilt kõige enam Tapa mõisaga (tänaseks küll hävinenud) ning ka Aaspere mõisaga. Aiafassaadile lisati 19. saj II poolel puitpitsdekooriga veranda (hävinenud) ning esifassaadil asus sammaste vahel kivikonsoolidele toetuv pikk metallrinnatisega rõdu (samuti hävinenud).

Mõisa peauksest sisendes on esimeseks ruumiks poolümar skulptuurniššidega vestibüül kust viib marmortrepp peakorrusele. Põhikorrusel on mitmeid saale - kõige suurem ja uhkem nn. Valge saal (enne ja praegu), ümmarguse põhiplaani ja väga uhke laega kuppelsaal (enne ja praegu), mida kasutati esivanemate galeriina. Kuppelsaalis oli ka neobarokne kamin-ahi, mis tõenäoliselt pärines 19. või 20. sajandist. Lisaks ka söögituba ja üks väiksem sammastega saal. Söögitoa kõrval on üks väiksem tuba, mis võis olla serveerimistuba, kuna seal on alles sisseehitatud seinakapid. Pööningukorrusel võisid olla teenijatetoad, seal on mõnes kohas isegi säilinud tagasihoidliku mustriga bordüür.

Nissi valla FB on galerii vanadest piltidest kus on näha endisaegset interjööri.

1958. aasta remont- ja restaureerimistööde aruandest selgub, et algselt oli valge saal olnud pastelsetes toonides (rohekasvalge, helehall, uksed-aknad sinakasvalged). Välisfassaad oli algselt ookerkollane, sokkel sinakashall. 

    

Põhiplaan on J. Maiste raamatust "Eestimaa mõisad" (lk 263), täiendatud ruumide paigutuse osas

Peahoone ette jäid aidahoone, tall-tõllakuur, kasvuhoone. Veidi eemal paiknes karjakastell, mida arvatakse olevat 18./19. sajandi vahetusest ajast. Samuti olevat veskikoht väga vanast ajast. 19. sajandi lõpukümnendil moderniseeriti ka kõrvalhooneid - viinavabrikut, aidahoonele ehitati juurde kuivati, samuti püstitati mõned maakividest hooned ja puidust valitsemaja, kärnerimaja. Tänapäeval on mõisapargi pindala ligi 18 hektarit (koos paisjärvega).

Mõned siseruumide vaated aastast 2012. 

Üks väiksematest saalidest paremal pool tiivas

Mõisa söögituba

Vaade läbi tubade

Vaade pargist tagafassaadile (kevad 2012)

Kasutatud allikad:
Eestimaa mõisad, J. Maiste, lk 263-267
Eesti arhitektuur, lk 50-51
Eesti pargid, lk 210-211
Harjumaa mõisad, V. Praust, lk 147, 177
Mõisalegendid, M. A. Remmel, lk 332-351
Rahvusarhiivi kinnistute register
Riisipere mõisa ajalooline õiend, köide I ja II,

Ajapaik lehel on galerii, kus on  mõisast nii uuemaid kui vanemaid pilte. Isegi mulle olid mõned pildid täiesti uued. Eriti huvitav pilt on tehtud söögisaalist, kus teener seisab tikksirgelt laua kõrval.

Riisipere mõisas on filmitud Iiris Vesiku video "Weirdo"

Riisipere mõisMine navigeerimisribaleMine otsikastiMõisa peahoone 1840. aastal
Riisipere mõisa härrastemaja
Riisipere mõisa härrastemaja
Riisipere mõisa park
Ajalugu

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis oli mõis Harjumaal Nissi kihelkonnas, tänapäeva Vilumäe küla lähedal Saue vallas Harju maakonnas.

Esimest korda on Riisiperes mõisa mainitud 1394. aastal (saksa keeles Riesenberg). 19. sajandi algusaastateni oli mõisa keskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas.

1810.–1820. aastatel tõi mõisa omanik Peter Gustav von Stackelberg (1762–1826) keskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (Neu-Riesenberg). Mahukate mullatööde abil loodi paistiik, mille kaldale ehitati mõisale esinduslik Riisipere mõisa peahoone. Tiigi ümbrusesse rajati park.

1821. aastal valmis mõisa peahoone. See on väga hea näide Eesti kõrgklassitsismist nii sise- kui ka väliskujunduse poolest. Endise tiigi vastas asub kuue sambaga astmikfrontoon, mida on rikkalikult kaunistatud.

Mõisale ehitati palju kõrvalhooneid, enamik neist jäi peahoonest lääne poole.

1919. aastal võõrandati mõis Karl Otto von Stackelbergilt. Von Stackelbergide aadliperekonnale jäi Vana-Riisipere.

1921. aastal loodi mõisa juurde piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik. 1984. aastani tegutses see mõisahoones lastekoduna.

Pärast seda seisis peahoone kasutuseta ja lagunes. 1990. aastate lõpus läks hoone eravaldusse, praegu restaureerimisel.

Ülejäänud mõisakompleksist on muinsuskaitse all veel Riisipere mõisa kelder (XIX sajandist, avariilises seisus), paekivist, osalt ka tellistest Riisipere mõisa abihoone (XIX sajandist, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa tall-tõllakuur (XIX sajandi algus, XX sajandi kahekümnendatel aastatel põhjalikult ümber ehitatud), Riisipere mõisa töökoda (1841–1917, rahuldavas seisus), Riisipere mõisa ait-kuivati (1841–1917, avariilises seisus), Riisipere mõisa palmimaja (XIX sajandi teine pool, rahuldavas seisus).

Praegu jääb mõis Harju maakonna Saue valla territooriumile.

Riisipere mõis ehk Uue-Riisipere mõis asub Harjumaal  Nissi vallas Vilumäe külas.

Esmakordselt mainitakse Riisipere mõisa 1390.aastal ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. Praegune mõisa peahoone sai valimis 1821.aastal Peter Gustav von Stackelberg poolt ja mõis võõrandati 1919.aastal Karl Otto von Stackelbergilt ja aastal 1921 loodi mõisa lastekodu mis tegutses 1988. aastani.Sealt maalt edasi on mõis läinud eraisikute kätte ja 1990.aastast lagunenud.

Mõisale on nime andnud Riesenbergid. Vahepeal oli see ka Uexküllide valduses [Riisipere mõisnik Johann (Hans) von Uexküll, kelle Tallinna raad lasi linna põgenenud talupoja tapmise pärast hukata (talupoeg oli linnas olnud juba nii kaua, et ta oli saanud linnakodanikuks ning mõisnikul ei olnud õigust talupoega tagasi mõisat teenima kutsuda, veel vähem siis teda tappa.)].

Uexküllid olid vabamüürlased (Ja mõned neist toetasid hiljem Eesti iseseisvumist). Nad olid eesti-baltisaksa päritolu.

Riisipere mõisa park

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Riisipere mõisa park

Mõisapark

Riisipere mõisa park on kaitsealune park Harjumaal Saue vallas Vilumäe külas. Pargi pindala on 17,8 ha. Park on nii muinsuskaitse kui ka looduskaitse all.

Park on vabakujuline ja paikneb põhiliselt endise Uue-Riisipere mõisa peahoone ning Munalaskme oja vahel. Parki hakati rajama koos härrastemaja rajamisega aastail 1819–1821, põhiosas kujundas selle aga Carl Otto von Stackelbergi abikaasa Wilhelmine von Ungern-Sternberg, kellele on pühendatud pargis asuv graniidist mälestuskivi. Mõisasüdame kaart aastast 1888 annab tunnistust sellest, et park on olnud küllaltki suur, selles on olulist osa mänginud Munalaskme oja ja sellest vesiveski abil paisutatud veekogu. Omal ajal sõitsid sellel gondlid, tiigi ääres olid uusgooti stiilis paviljonid ja paadisillad.Tänapäevaks on see süsteem suuremas osas kadunud, tiik on jagunenud kaheks.

Peahoone ette rajati kaarjas tee, seal XX sajandi algul kasvanud pügatud pärnad on kadunud. Peahoone taga asusid algselt looklevad teed, tänapäeval on see osa pargist saanud regulaarse kujunduse. Keskteljel asub suve- ja püsilillepeenardega ääristatud jalutustee. Pargi alumises osas on 3 meetri kõrgune poolkaarekujuline hekk, mille vahel avaus, avamaks vaadet suurele aiavaasile.

Pargi tagumine osa on muutunud metsapargiks, kus asub endisest suurest tiigist eraldunud väike tiik, mida kasutatakse ka ujumiskohana.

Riisipere mõisa pargis kasvab 24 liiki võõrliike, varem on neid olnud rohkem. Suurema osa liigirikkusest annavad pärast Teist maailmasõda istutatud puittaimed. Haruldasemad neist on hõbevaher (Acer saccharinum, ümbermõõt 255 cm), hall pähklipuu (Juglans cinerea) ja täpiline viirpuu (Crataegus punctata). Pargist lähtub berliini papli (Populus berlionensis) allee.

Riisipere mõisa pargi keskkonnaregistri kood on KLO1200571. Kaitseala geograafilised koordinaadid on 59° 7′ 0″ N, 24° 16′ 0″ E.

Kummitused:

Riisipere mõisas kummitavat 1902. aastal surnud Anna Elisabeth Stackelberg. Ta kolistab ja mõnikord liigub hoones ringi valge naise kuju.