Paldis ei jaga arvamust, et 2015. aastal on kummitusmaju vähem kui 30–40 aastat tagasi. "Meenub üks vaimolend, kes oli ühes Vene tänava majas kinni olnud 600 aastat. Aastat kuus tagasi kutsuti mind sinna, keldris oli tookord restoran. Igal õhtul kell 12 hakkasid köögis pannid ja potid kolisema. Kokad olid sellega juba harjunud, kuid mürgel läks üha hullemaks ja hakkas külastajaid häirima – mida nad seal köögis küll laamendavad!"
Miks kummitused üldse tekivad, on Paldisel oma versioon: "Tegelikult on see hinge teadlik jäämine siia maailma. Paljudel juhtudel ongi see hinge enda otsustada, millal ta lahkub. 600 aastat on meile elavatele palju, kuid vaimolenditel on ajaarvamine teine, ajal on hoopis teine väärtus ja olemus." Ja mida kauem on inimese hing maa peal, seda raskem on tal valgusesse tõusta.
Küsimusele, millal vaimkeha kummituseks muutub, annab Paldis järgmise selgituse: "Tegelikult on need üks ja sama, vanusest olenemata. Vanus pole määrav."
Paldisel on Tallinna vanalinna kummitustega olnud üksjagu kokkupuuteid. "Ma ei saa väita, et igas keskaegses hoones elab oma kummitus, kuid tean vähemalt kümmet maja, kus püsielanikust vaimolend endast märku on andnud. Ühe Rataskaevu maja kummitusega olen isiklikult tuttav."
Kummitusele meeldisid ilusad pringid pepud
Ühe Raekoja platsi restorani vaimolend läks Paldise sõnul nii nahaalseks, et näpistas ja patsutas ilusate naiste tagumikke. "See oli meesvaim. Kummitus muutus eriti pealetükkivaks õhtuti, ettekandjad ei saanud rahulikult oma tööd teha." Paldis ei lasku üksikasjadesse, kuid ütleb, et pani punase värviga energiaruumi kinni. Vaimolendid armastavad valget, punane mõjub neile nagu härjale punane rätt.
"Muuseas kummitused liiguvad mööda kindlat energiaruumi, nendel seinu ega müüre ees ei ole. Kõiki kummitusi kahjuks ära saata ei saa. Need jäävad, keda antud paigaga veel midagi elutähtsat seob."
Kõige huvitavam kummitus on Paldisel olnud aga aastaid tagasi ühes Süda tänava majas. "Üks kena tüdruk käis seal õhtuti koristamas. Pestud trepiastmetele tekkisid naljakad punast värvi tilgad, nähtamatu jõud tõukas ämbrit. Käisin seal seda vaimolendit korrale kutsumas, panin visuaalse ringiga seal askeldavale vaimolendile keelu peale. Energeetiline valgusring on asi, mida vaimolendid kardavad." Paldis teab selle kummitusmaja kohta rääkida ka pärimuslugu: aegu tagasi tapnud seal ema oma kuus last. Õnnetu naise vaim pole siiani rahu saanud.
Kõik kummitused pole agressiivsed
Miks surnud naised käivad sagedamini kummitamas kui meesvaimud? "Huvitav küsimus, meesvaimud käivad tõepoolest harvemini kummitamas. Vaimolenditest olengi kokku puutunud enamasti naisolevustega, kes on siia maailma jäänud soovist kas kedagi aidata või siis oma armuvalu tõttu. Aga aegruumi kinni jäänud iidvanad sõdalaste vaimud annavad endast samuti märku, mõni neist on päris kuraasikas." Ta viitab Pärnu õlletehase maale, kuhu jääb osa keskaegsest linnusemüürist. Energomehe sõnul ongi just sõdalased kõige agressiivsemad, samuti endalt elu võtnud alkohoolikud ja muud eluga pahuksis olnud inimesed.
Tigeduse kehastust kummitusena kohtas Paldis mõni aeg tagasi Võrumaal. "Üks härra kutsus mind enda juurde Võrru, kuna eelmine peremees käis teda alatasa kummitamas. Ta oli juba eluajal veidi imelik olnud, kandis naisteriideid. Kummitus muutus kuraasikaks isegi siis, kui mina seal majas viibisin, küttekoldest visati tukke välja. Vaimolend tekitas peale psüühilise kannatuse ka füüsilist valu: mehel jäi une pealt hing kinni, samuti surus keegi nähtamatu ta keset õue pikali ja hakkas kägistama."
Kuid mitte kõik kummitused pole Paldise sõnul agressiivsed – osa neist on õnnetud armastajad ja leebed koduperenaised.
Ka kummitustel on oma aeg
Kas kummitus võib kunagi ka ise ära minna? "Jaa, kunagi lahkuvad kõik kummitused – nad on ju kõigest siia maailma kinni jäänud inimhinged. Nad lahkuvad siis, kui nende aeg täis saab." Paldis toob siinkohal näiteks Viljandi kunstiaida juhtumi: seal väga kaua elutsenud vaimolend armastanud kunstnike töövahendeid ühest kohast teise tõsta, tembutamisi oli teisigi. Vaimolendi lahkumist saatis hoone kohale ootamatult kerkinud suur suitsupilv. Sündmuskohale sõitnud tuletõrje ei avastanud hoones ühtki kahtlast tulekollet, kuid kummalisel kombel lakkasid pärast seda ka kunstihingega vaimolendi visiidid.
Paldise sõnul on kummitavaid vaimolendeid ka Lasnamäe ja Mustamäe korterelamutes. "Selgi nädalal käisid vastuvõtul kaks inimest. Ühe juhtumi puhul on vähki surnu hing ruumi kinni jäänud."
Paldist on kutsutud kummituste välju mõõtma väga erinevatesse paikadesse. Hiljuti käis energomees kummitusega vestlemas ühes korteris. Kõigepealt palus too peremehel pitsi viina kallata. Omanikul tõusnud kulmud imestusest juustepiirini, kui vaimuga vestlemise ajal viin klaasist haihtus, ilma et kellegi käsi oleks viinapitsi puutunud. Paldis selles aga midagi imelikku ei näe, et kummitus veidi viina palus. "Kummitus joob ka konjaki käest! See ei ole ulme, küll aga naljakas vaatepilt."
Tervendaja Volli: "Niisama lõbu pärast ei maksa kummitusi torkida!"
Peale inimeste sätib tervendaja Volli korda ka kodusid, teisisõnu teeb energeetilist puhastust. Volli sõnul on haigus otsene kinnitus selle kohta, et inimese kodus pole asjad korras. Jääb kodu energeetiliselt puhastamata, on haigus õige pea tagasi.
"Minult on küsitud, mis on kummitus ja mis on inimese hing? Need on üks ja sama. Inimesed nimetavad neid küll kummituseks, kuid tegelikult on see inimese surmajärgse energia kogum. Mingil põhjusel jääb lahkunu hing maa peale, ta ei saa ära minna."
Volli sõnul on see surnu eeterkeha, mida võib teinekord fotodelt näha valgete rõngastena, isegi nägu võib olla aimatav. "Või siis inimene näeb vaimolendit riietes, seismas voodi juures või ruumis liikumas. Nii et täiesti reaalne lugu, ei ole väljamõeldis."
Kas kummitusi on viimasel ajal maa peale rohkem siginenud? Tervendaja Volli arvates on neid olnud kogu aeg: "Põhjused, miks hinged siia maailma kinni jäävad, on kas siis varanduslikku laadi või on see nendega juba lastena juhtunud ning nad jäävad maa peale mängima. Neid põhjuseid on rohkemgi, kuid see pole ajalehejutt."
Volli ei soovita kummitustejahile keskenduda: "Asi ongi selles, et kummitused lähevad pöördesse, kui neid hakatakse tagant torkima. Kui need rahule jätta, küll nad siis ühel hetkel koju ära lähevad. Ja kui neid teadmatusest näppida ning nendega kontakti püütakse astuda, siis paratamatult jääb midagi ka külge, sellega aga alles jamad hakkavad. Neid ei maksa torkida ja neist tuleb osata ka vajadusel lahti lasta."
Kummitused kütavad kirgi – kõik pole sugugi ulme. "Filmides ja raamatutes on neid asju sadu versioone. Kas või selline juhus, kus mees tuleb õhtul purjus peaga koju, hommikul ärgates aga avastab, et naine on kõrval surnud. Mees saab tapmissüüdistuse, kuigi ta pole juhtunus süüdi. Naine on oma eelmises elus, enne kohtumist praeguse mehega, lasknud kellegi oma teelt kõrvaldada ning see hing tuleb kättemaksuks teda ära koristama. Need asjad on reaalselt olemas, seepärast ei maksagi kummitustelugusid üle võlli tõmmata," räägib Volli.
Kõik kummitusmajad pole sugugi vanad ega aadlisoost, teab Volli kogemuste põhjal. Kummitused on ka nendes uutes majades, mis on ehitatud vanade hauaplatside peale. Vaimolendid käivad inimestel järel nagu koer peremehe kannul.
Eesti kummituslikemad kohad
Puurmani mõis
Puurmani mõisas on praegu kool. Ühes muusikalaagris osalenud räägivad, et koolimajas ööbijad ärganud saali kõrval asuvas ruumis lohisevate sammude peale – keegi oleks justkui kepile nõjatudes saalis kõndinud. Kuigi oli teada, et öötunnil ei tohiks majas kedagi liikvel olla, mindi saali asja uurima. Nagu arvata võibki, oli saal tühi.
Räägitakse, et ega nüüdki julge koolitöötajad õhtul üksi viimasena majja jääda. Selleks olevat üksjagu põhjust, on see siis saalis mängiv klaver või õhtupimedas ootamatult helisema hakkav koolikell. Küllap mõni sinivereline von Manteuffel või von Buhrmeister on hoonel endiselt silma peal hoidmas.
Põlma tuulik
Raplamaa Põlma tuuliku veskikivides olevat väidetavalt kinni endise üsnagi vägivaldse veskimaade omaniku vaim. Inimpõlvi tagasi kutsus veskiisand maavaimu oma vara valvama. Pärast peremehe surma jäi aga vaim ripakile. Kui vaimu ei hooldata, hakkab ta ohvreid nõudma. Põlma veskis on ta võtnud teadaolevalt vähemalt kahe inimese elu. Kummitus tahab rahu ja vaikust ega lase veskis ühelgi äril õitseda. Vaimolend tahab kunagi temalt välja petetud maid valitseda. Sensitiivide sõnul nõudvat vaim ohvrit, näiteks musta kukke. Kunagi oli veskis kõrts, kuid vaimule ei meeldinud, et jahu jahvatamise asemel pidutseti, ning ta olevat kellegi trepist alla lükanud.
Kirna mõisa kummitusmungad
Kirna mõisa mungad olid kadunud Helle Anniko sõnul kõrgema vaimutasandi olendid. Rahvasuus kummitusmunkadeks nimetatud olendid pole aga õnnetud hinged, kes on mingil põhjusel siia maailma kinni jäänud – nad on Kirnas omas kodus.
Kirna valdustes tegutsev sensitiiv Henn väidab, et ta suhtleb munkadega pidevalt. Henn suudab kummitusmunkasid koguni eristada, kuigi nimesid neil pole. Inimesi, kes on Kirnas munkasid oma silmaga näinud või neid oma kõrvaga kuulnud, olevat Hennu sõnul päris palju. Kirnas on munkadega kohtumas käinud Eda-Ines Etti, siinseid kummitusi on jahtinud ka Kairit Tuhkanen. Munkadele meeldivat pikkade blondide juustega tüdrukud, nende juuresolekul muutuvat nad väga seltskondlikuks. Ühe legendi järgi õnnestunud 1990ndate lõpul ühel proual kummitusmungaga, tolle kõige pikema mehega, tantsugi lüüa.
Seegi maja Pärnus
Teadaolevalt on seegi maja Pärnu vanim. Maja ehitati algselt 1250–1350, hoone täpset vanust ei ole tuvastatud. Arvatakse, et tegu on vana kõrtsiga, mis 1544. aastal müüdi Tori kirikhärrale. 1658. aastal ehitati sinna aga seek, mis oli haigete ja invaliidide varjupaik ja elas annetustest. Hiljem on samas majas olnud vanadekodu.
Linnalegendi järgi kondavad majas kiuslikud vaimud, kes praegugi almust küsivad. Maja kelder olevat aga tõeline kollipesa, kummitus võib isegi inimese peakatet kergitada. Õhtuti olevat kuulda jooksusamme ja ketikõlinat.
Kolga mõis
Lahemaa rahvuspargi metsade keskel asuvat lagunevat Kolga mõisahoonet teataksegi peamiselt kummituslugude kaudu: mõis lausa kubisevat kummitustest. 2014. aastal kaitses sel teemal oma magistritöö folklorist Liis Reha, kes kohapärimust uurides ja kogudes analüüsis 81 arhiiviteksti, 23 ajaleheartiklit ja 24 kolgalasega tehtud intervjuud.
Üleloomulike jõududega seotud legende on mitu. Üks selline lugu pajatab kurjast ja salakavalast leekivate silmadega punapäisest nõiast, kes mehi ei salli. Mees, keda nõid hammustab, sureb aasta pärast. Teised lood räägivad maa-alustest käikudest, tiiki maetud mõisahärrast ja peahoone kolmanda korruse keelatud toast.
Liis Rahe leidis Eesti rahvaluule arhiivist 1892. aastal sündinud endise mõisateenija Julie Mikenbergi mälestused. Teenijanna rääkis 1939. aastal rahvaluulekogujatele, et kui kunagine mõisaproua surema hakkas, lasi ta oma akna alla tuua orje ja neid seal peksta, et sellest veel viimast korda mõnu tunda. Kui proua juba surnud oli, saanud Julie tema toa endale. Julma mõisaproua vaim tulnud igal öösel tuppa ja jäänud voodi ees olnud eesriide taha seisma. Eesriide alt paistnud ainult tema valged siidkingades jalad
Edit