Liberaalne turumajandus

Tänapäeval on enamikes riikides liberaalne turumajandus. See majandussüsteemi domineerib praegu. Selle kohaselt riik ei sekku majanduse toimimisse.

Liberaalne turumajandus (riik on kui öövaht, kes ainult valvab turgu). Adam Smith (1723–1790), rahandusteaduse rajaja.

Adam Smith ja rahvaste rikkus

Smithi raamatuga "Rahvaste rikkus" sündis majandusteadus. Selles raamatus visandas Smith turumajandusel põhineva majandussüsteemi. Edu tagab spetsialiseerumine, mis muudab inimesed produktiivsemaks. Maa ja rahva rikkus saab suureneda kahel viisil: kas töö tõhustumise või tööhulga suurenemise kaudu.

Füsiokratism

Füsiokratism on majandusteooria, mida pooldasid füsiokraadid.
Füsiokraadid. Pooldasid moderniseeritud monarhiat. Majandusteaduse uurimisobjektiks sai ringluse asemel tootmine, eelkõige põllumajandus. Pooldasid omanike-feodaalide maksustamist ja tööstuse ja kaubanduse toetamist. François Quesnay (1694–1774), Anne-Robert-Jacques Turgot (1727–1781), Vincent de Gournay (1712–1759) "Laissez faire, laissez passer" ("Laske toota, laske juhtuda")

Füsiokraadid olid rühm valgustusajastu Prantsuse mõtlejaid, kes uskusid majandusteooriat, mille kohaselt rahvuste rikkus tuleneb üksnes põllumajandusest. Kõige populaarsemad olid nad 18. sajandi teisel poolel. Tegemist oli esimese väljaarendatud majandusteooriaga.
Füsiokraadid ülistasid talupoeglikku elulaadi ja halvustasid linnade kunstlikkust.
Nimetus "füsiokraat" on tuletatud vanakreeka keelest ja lähtub mõistest "füsiokraatia" ('looduse võim'). Füsiokraadid ise nimetasid end ökonomistideks (économistes).
Füsiokraatlikud printsiibid esitas esimesena iiri päritolu Prantsuse kaupmees Richard Cantillon oma töös Essai sur la nature du commerce en géneral (Essee kaubanduse üldisest loomusest). François Quesnay, Jean Vincent ja teised arendasid tema ideed süsteemiks, mida pooldas füsiokraatide grupp.
Füsiokraadid koondusid õuearst François Quesnay ümber, kelle raamat Tableau Économique (1759) oli nende õpetuse alusteos. Füsiokraatide siseringi kuulusid markii de Mirabeau, Mercier de la Rivière, DuPont de Nemours, Guillaime François Le Trosne, abeé Baudeau ja mõned teised.
Füsiokraatide meelest määrab rahvuse tõelise rikkuse põllumajandustoodangu ülejääk pärast põllumajanduse kindlustamist (põllutööliste toitmist jne). Teiste majandustegevuse liikide vaatlemisel võeti see põllumajandustoodangu ülejääk ning muundati ta uuteks toodeteks, kasutades põllumajandustoodangu ülejääki nende lisatoodete tootjate toitmiseks. Neid töönduses ja teistes mittepõllumajanduslikes tootmisharudes töötavaid töölisi pidasid füsiokraadid küll kasulikeks, ent "viljatuteks", sest nende sissetulek ei tulene lõppkokkuvõttes mitte nende endi tööst, vaid põllumajandustoodangu ülejäägist.
Kuningas toetas füsiokraate mõningal määral ning võttis neid sageli Versailles's vastu.
Erinevalt merkantilistidest, toetasid füsiokraadid takistuste ja kitsenduste kaotamist põllumajanduslikule ekspordile ning tööstustoodangu impordile. Võrreldes Prantsusmaa vähearenenud põllumajandust tolleaegse Inglismaa progressiivsusega samas sektoris, leidsid füsiokraadid, et kaubavahetuse piirangute kaotamine tooks endaga kaasa ühelt poolt põllumajandustoodete hindade tõusu ja teiselt poolt suurendaks põllumajanduslikku põhivarasse investeerimise atraktiivsust. Viimane oli aga nende arvates produktiivsuse ja kasumi – riikliku rikkuse – allikaks.

Tuntud füsiokraate

• Richard Cantillon
• François Quesnay
• Jean Vincent
• Victor de Riqueti, marquis de Mirabeau
• Count de Mirabeau
• Pierre Samuel du Pont de Nemours

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Neli õilsat tõde

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Osa artiklitest teemal
Budism
Kolm kalliskivi
Ajalugu ja levik
Õpetus ja teostusviisid
Virgumisteel käijad
Tekstid
Koolkonnad
v · r

Neli õilsat tõde (sanskriti keeles catvāri āryasatyāni; paali keeles cattāri ariyasaccāni), ka 'õilsate tõed' või 'tõsiasjad vaimselt väärikatele' on budismi aluspõhimõtteid, mida peetakse esimeseks õpetuseks, mille Buddha esitas oma jutluses "Seadmuseratta käimapanemine" Varanasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma viiele kaaslasele.

"Neljaks tõeks" (catvāri satyāni) hakati seda õpetust Seadmuseratta käimapanemise jutluses nimetama hiljem; veelgi hiljem lisati neile veel täiend "õilsad" (ārya), mis võis esialgu tähendada ka "tõdesid õilsatele" või (vaimselt) "väärikatele".

Loetelu

1. Tõde kannatusest.
2. Tõde kannatuse põhjusest.
3. Tõde kannatuse lakkamisest.
4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest.

Tekst

„ See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.“

Üksikasjalikum käsitlus

1. Tõde kannatusest

Paalikeelne sõna dukkha (sanskriti keeles duḥkha) tähendab kannatust kõige üldisemas mõttes, kõikvõimalikke ebameeldivusi ja ebamugavusi, vaevarikast olemasolu sansaaras. Kannatus on üks kokkupandud dharmade kolmest põhiomadusest (trilakṣaṇa) isetuse ja püsituse kõrval.

Tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca) loetleb mitmesuguseid kannatusi: sündimine, vananemine, haigus, suremine, mure, kurbus, masendus, ärevus, kokkupuude ebameeldivaga, eemalolek meeldivast jne. Loetelu lõpeb lühikese kokkuvõttega: "viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi", viidates isiksust moodustavale "kütusele" (upādāna) ehk kippumisele, mistõttu kogu eelnev loetelu muutub suhteliseks, subjektiivseks ja kaotab tähenduse. Esimese tõe laiendus ja põhjalikum käsitlus leidub "Isetuse õpetuses".

2. Tõde kannatuse põhjusest

Tõde kannatuse põhjusest (dukkha samudaya ariya sacca) nimetab põhjuseks janu, kirge, lõbujanu, elujanu ja surmajanu. Janunemine ehk iha isikliku tunnustuse järele oli kannatuse põhjusena mainitud juba esimese tõe lühikokkuvõttes.

Sõltuvusliku tekkimise õpetuses on sellele lisatud veel rumalus ja vihkamine, mis koos januga moodustavad kolm põhilist meelemürki. Kolm meelemürki on kujutatud sõltuvuslikku tekkimist sümboliseeriva olemisratta keskel maona (vihkamine), kelle sabast hoiab kinni siga (rumalus) ja kes ise hoiab kinni kukest (ihaldamisest). Iha koos vihaga on kaks peamist viiest takistusest, mis segavad inimest nii vaimses praktikas kui ka igapäevases elus.

3. Tõde kannatuse lakkamisest

Tõde kannatuse lakkamisest (nirodha ariya sacca) nimetab tolle janu jäägitut ja kiretut kadumist, hülgamist ja mahajätmist, tollest vabanemist ja uuesti mitte ihkamist. Õpetust kõikidest soovidest vabanemiseks ja seeläbi kannatustest pääsemiseks jagavad paljud traditsioonid.

4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest

Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).

Kolmeastmeline tee

Nelja õilsat tõde vaadeldakse kolmest erinevast aspektist. Seda nimetatakse ka kolmeastmeliseks teeks.

Esimene aste on darśanamārga – nägemise tee (“õilis tõde kannatusest andis mulle silma näha” jne) – seda teed lihtsalt nähakse, ilma seda iseenese peal rakendamata.

Teine aste on bhāvanāmārga – kujustamise tee (“tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest”) – kui ma seda endale ütlen, siis nõnda tõmban ma selle tõe endale sisse ja kujustan enda sees tema olevaks.

Kolmas aste on aśaikshamārga – mitte õppimise tee (“ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest”) – see teadmine väljendab seda, et õppida ei ole enam vaja.

Edasi vaadeldakse ka ülejäänud kolm tõde samamoodi läbi, igaüks kolm korda, st kolmes järgus: neli korda kolm annab kokku kaheteistkümnel moel.

Mahajaana

Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine (tathagatagarbha).

Merkantilism

Merkantilism on üks majandusteaduse suund.

Merkantilism:

Riigi aktiivne sekkumine majandusse. Väliskaubandusele kaasa aitamine kaitsetollidega. Esindati kodanluse huvisid.

• Varajased merkantilistid: John Hales
• Hilismerkantelistid: Thomas Mun (1571–1641), Antoine de Montchretien (1575–1622), Jean Baptiste Colbert (1616–1683). David Hume (1711–1776)

Merkantilism (ladina keeles mercantia 'kaubandus') on 15. sajandil Euroopas (Holland, Inglismaa, Prantsusmaa) tekkinud majandusteaduse suund. Merkantilismi peetakse esimeseks rahvusvahelist majandust käsitlevaks teooriaks ning merkantilismi domineerimine rahvusvahelistes suhetes kestis Lääne-Euroopas kuni 17-sajandi viimaste kümnenditeni, kuid ta hakkas oma mõjuvõimu kaotama 18. sajandi keskel, mil hakkas levima füsiokratism.
Merkantilistide põhiargument on, et riigile on majanduslikult kasulik võimalik suur eksport ja minimaalne import ning seega tuleb eksportida rohkem kui imporditakse. Merkantilismi pooldajad samastasid rikkuse rahaga ja väitsid, et riigi heaolu sõltub võimalikult suurtest kulla- ja hõbedatagavaradest. Nad taotlesid ekspordi soodustamist ning impordi piiramist kõrgete kaitsetollide abil (protektsionism). Merkantilism peab oluliseks riigi sekkumist majandusse, sest turu isereguleeruv olemus ei ole piisavalt usaldusväärne.
Varajased merkantilistid olid näiteks J. Hades (1584–1656), W. Stafford (1554–1612). Hilismerkantilistid, sealhulgas Thomas Mun (1571–1641) ja A. Serra, soovisid soodustada käsitööndusliku tootmise, eriti ekspordi tarbeks toodetava manufaktuuritööstuse arendamist. Peamised merkantilismi täideviijad olid Jean-Baptiste Colbert Prantsusmaal, Elizabeth I Inglismaal ja Peeter I Venemaal.
Merkantilismi periood oli aeg, mil rahvusriikide vahel oli rohkem sõjalisi konflikte, kui ühegi teise perioodi ajal ajaloos on olnud. Iga riigi esmane majanduslik eesmärk oli omada piisavalt valuutat, et pidada ülal tugevat sõjaväge, mis kaitseks teiste riikide rünnakute eest ja samal ajal ka vallutaks riigile uusi valdusi.

Merkantilismi peamised printsiibid

1. Riikliku rikkuse aluseks on kulla ja muude väärismetallide sissevool riiki (kuna kuld täitis ka raha (st maksevahendi) funktsiooni);
2. väliskaubandust tuleks reguleerida soodustamaks väärismetallide riiki sissevoolu;
3. toetada poliitikaid, mis edendasid odava tooraine sissevedu, lisaväärtuse andmist kohalikus tööstuses ning lõpptoodangu väljavedu (eksporti);
4. toetada importtolle, mille eesmärgiks on kohalike tootjate kaitsmine ja kulla ning muude väärismetallide väljaveo takistamine;
5. toetada poliitikaid, mis suurendaksid rahvastiku juurdekasvu;
6. hoida palgad madalal.

Merkantilismi teke

Kõige tähtsam otsene merkantilismi tekkepõhjus oli see, et feodaalvaldused asendusid rahvusriikidega. Lisaks põhjustas merkantilismi koloniseerimine. Kolooniad andsid riikidele võimaluse oma varanduse suurendamiseks, sest nende kaudu said riigid juurdepääsu eksklusiivsetele kaupadele (isegi näiteks väärismetallidele), mida oli väga kasulik eksportida. Kui merkantilism 15-sajandi keskel tekkis, määras riigi rikkuse see, kui palju kulda ja hõbedat ta omas. Kuld ja hõbe olid ka valuutad, mida riigid omavahelisel kauplemisel kasutasid. Kui riik tahtis oma kulla ja hõbeda varusid suurendada, pidi ta kaupu eksportima. Importimine aga tähendas seda, et kulla ja hõbeda varud vähenesid. Sellise seisukorra tulemusena tekkiski merkantilism. Riigid tahtsid imporida nii vähe kui võimalik ja selleks määrati imporditavale kaubale tollimaksud ja kvoodid, eksporti aga propageeriti.

Merkantilismi kriitika

Paljud majandusteadlased on hiljem väitnud, et isegi edukas merkantilistlik poliitika ei saa tuua lõppkokkuvõttes kasu, kuna tekitab inflatsiooni. Merkantilismi teooriat on teiste seas kritiseerinud nii Adam Smith, David Hume, John Locke ja David Ricardo.
Adam Smith näiteks väidab oma raamatus "Rahvaste rikkus" ("The Wealth of Nations"), et riigi jõukus ei kasva mitte selle kaudu, kui palju kulda ja hõbedat riik omab, vaid selle kaudu, kui palju on riigil kapitali ja kui palju kaupu on tal võimalik osta. Sellega pani Adam Smith aluse laissez faire printsiibile.

Merkantilism tänapäeval

Merkantilism on säilinud kuni tänapäevani neomerkantilismi kujul. Seega võrdsustab neomerkantilism poliitilise võimu majandusliku võimuga ning majandusliku võimu kaubavahetuse saldo ülejäägiga. Kriitikude kohaselt käituvad ka tänapäeval mitmed riigid merkantilistlike põhimõtete järgi, näiteks on selles süüdistatud Hiinat - väidetavalt hoiab Hiina oma valuutakursi kunstlikult madala võrreldes Ameerika Ühendriikide dollariga, et niiviisi müüa Ameerikasse rohkem kaupu kui ta sealt impordib, ning koguda suuri välisvaaluta varusid.

Merkantilismi käsitlevaid teoseid

• J. W. Horrocks, "A Short History of Mercantilism" (1925)
• D. C. Coleman, ed., "Revisions in Mercantilism" (1969)
• R. B. Ekelund, Jr., and R. D. Tollison, "Mercantilists as a Rent-Seeking Society" (1982)
• J. C. Miller, "Way of Death: Merchant Capitalism and the Angolan Slave Trade" (1988).

Utopistlik sotsialism

Utopistlik sotsialism on varaste sotsialistlike majandusteooriate koondnimetus.
Utopistlik sotsialism on koondnimetus varastele sotsialistlikele õpetustele. Termini utopistlik sotsialism võttis kasutusele Karl Marx, seda on kasutanud ka temale järgnenud sotsialistlikud mõtlejad.
Varajased sotsialistlikud või sotsialismile lähedased mõtlejad püüdsid luua ühiskonna ümberkujundamise plaani, mis oleks põhinenud egalitaarsusel, kõigi inimeste kohustuslikul tööl, varaühisusel ning hüvede võrdsel jaotamisel.
Utopistliku sotsialismi elemente sisaldus juba antiikfilosoofide töödes. Keskajal väljendus utoopilise sotsialismi võrdsustavaid ideid mitmetes ketserlikes religioossetes õpetustes, hiljem usureformaatorite (Jan Hus, Thomas Müntzer) teostes.
Termini utoopia võttis sellise ühiskonna tähistamiseks esimesena kasutusele Thomas More, nimetades oma teoses "Utopia" (1515/16) nii kujuteldavat saart, millel on loodud ideaalne sotsialistlik ühiskond. Utopistlikku sotsialistlikku ühiskonda kirjeldas oma teoses "Päikeseriik" (1623) ka Tommaso Campanella. Valgustusajastul viljelesid õpetust utoopilisest sotsialismist mitmed prantsuse filosoofid (de Mably, Melet, Morelly).
Oma kõrgeima taseme saavutasid utopistlikud sotsialistlikud teooriad 19. sajandi filosoofide Saint-Simoni, Charles Fourier' ja Robert Oweni töödes. Utopistlik sotsialism on oluline mitmete kaasaegsete sotsialistlike mõttevoolude tekkimisel.

Protektsionism

Protektsionism on üks majanduspoliitika suund. Protektsionism (lad. k protectio – kaitse) on majanduspoliitika, mis kaitseb siseturgu (kodumaist ettevõtlust) välisfirmade eest importkaupadele kõrge tollimaksu, piiravate kvootide ja limiitide kehtestamisega ning kodumaiste kaupade väljaveo soodustamisega. Kodumaiseid ettevõtteid võidakse toetada ka valitsuse toetustega. Protektsionism oli eriti omane kapitali esialgse akumulatsiooni etapile. Protektsionism on tihedalt seotud opositsiooniga globaliseerumisele.

Protektsionismi vastandiks on vabakaubandus, mis püüab hoida valitsusepoolset väliskaubanduse regulatsiooni võimalikult minimaalsena. Vabakaubanduse pooldajad on tüüpiliselt need riigid, kes on alla kirjutanud tolli- ja kaubandusleppele GATT ning on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmed.

Protektsionismi olemus

Protektsionismi loogika peitub selles, et kodumaised tööstused/ettevõtted võivad kannatada konkureerides välismaiste importkaupadega, sest välismaiseid kaupu on võimalik müüa madalamate hindadega, kuna kulud tööjõule on väiksemad, loodusressursid on kergemini kättesaadavad ning importkaupadele võivad olla kehtestatud toetused riigi valitsuste poolt, mis aitavad tootjatel hoida hindu madalamana. Kehtestades jäiku imporditariife, saab valitsus suurendada turgu kodumaistele toodetele, sulgedes turu välismaistele toodetele.
Kuigi üldiselt impordipiirangutega ning valitsuse toetustega ergutarakse kodumaiste toodete eksporti, mis on ka protektsionismi eesmärk, siis konkurentsi puudumine võib ka tekitada olukorra, kus ettevõtetel puudub huvi arendada uusi innovaatilisi tooteid ning jäädakse vanade tehnoloogiate juurde. Samas võivad tekkida ka raskused ekspordiga, sest paljud välisriigid vastavad protektsionismile omapoolse protektsionismipoliitikaga.
Protektsionismi tõttu võivad kannatada ka eraisikud, sest kaupade ja teenuste hinnad võivad kunstlikult kõrgeks muutuda. Ilma odava välismaise kauba konkurentsita saavad ettevõtted kehtestada kaupadele ja teenustele ükskõik milliseid hindu, see tähendab, et inimesed võivad maksta palju kõrgemaid hindu kui inimesed teistes maailma regioonides.
Protektsionismi pooldajad väidavad, et see aitab tärkavaid ettevõtteid, isoleerides neid avatud turult, kuni nad on piisavalt tugevad, et iseseisvalt toimida. Protektsionism teoreetiliselt kaitseb ka kodumaist tööturgu, julgustades ettevõtteid palkama kodumaist tööjõudu ning tagama paremat palka ja tingimusi töölistele. Pooldajad rõhutavad, et protektsionismi abil saab avaldada survet välisriikidele, et need parandaksid oma töötajate tingimusi.

Protektsionistlikud poliitikad

Kasutatakse erinevaid poliitikaid, et saavutada protektsionistlikke eesmärke. Näiteks:

1. Tariifid – tavaliselt kehtestatakse tariifid (või maksud) imporditavale kaubale. Tariifimäärad varieeruvad vastavalt imporditava kauba tüübile. Imporditariifid suurendavad kulusid importijatele ja tõstavad importkaupade hinda kohalikul turul ning vähendavad seega imporditava kauba hulka, et eelistada kohalikke tootjaid. Kui eksporditariife peetakse kohalikku tööstust kahjustavaks, siis imporditariife peetakse kohalikku tööstust aitavaks. Seetõttu rakendatakse eksporditariife harva.
2. Impordikvoodid – kasutatakse selleks, et vähendada kaupade hulka ning seeläbi tõsta imporditud kaupade turuhinda. Impordikvootide majanduslik mõju sarnaneb tariifide omaga, välja arvatud see, et maksutulu kasu asemel jagatakse see neile, kes saavad impordilitsentsi. Majandusteadlased viitavad sageli sellele, et impordilitsentse peaks andma oksjonil kõrgema pakkumise tegijale või et imporditariifid tuleks asendada samaväärse tariifiga.
3. Administratiivsed barjäärid – riike süüdistatakse mõnikord erinevate administratiivsete eeskirjade (nt toidu turvalisuse tagamine, keskkonnastandardid jne) kasutamise pärast kui viisina seada takistusi impordile.
4. Dumpigu-vastane seadustik (dumping on kauba või teenuste ajutiselt madalate hindadega müümine, et tõrjuda välja konkurente ja vallutada turgu) – sellise seadustiku toetajad väidavad, et tuleb ennetada odavamate välismaiste kaupade dumpingut, sest see võib põhjustada kohalike ettevõtete väljasuremise. Praktikas on dumpingu-vastaseid seadusi kasutatud rakendamaks kaubandustariife välisriikide eksportijatele.
5. Otsesed toetused – valitsuse subsiidiume (ühekordsete maksete või odavlaenude näol) antakse mõnikord kohalikele ettevõtetele, kes ei suuda hakkama saada impordi tagajärjel suurenenud konkurentsiga. Nende toetuste eesmärk on "kaitsta" kohalikke töökohti ja aidata kohalikel ettevõtetel kohaneda maailma turgudel.
6. Eksporditoetused – eksporditoetusi kasutatakse valitsuste poolt selleks, et suurendada eksporti. Eksporditoetustel on vastupidine mõju eksporditariifidele, sest eksportijad saavad makseid, mis on protsent või osa eksporditud väärtusest. Eksporditoetused suurendavad kaubanduse hulka ning paindliku vahetusmääraga riigid omavad sarnast efekti nagu imporditoetuste puhul.
7. Valuutakursiga manipuleerimine – valitsus võib sekkuda valuutaturule, et müüa seal oma valuutat, alandades selle väärtust. Seejuures tõusevad impordikulud ning langevad ekspordikulud, mis soodustab riigi majanduslikku arengut. Siiski on selline poliitika edukas vaid lühiajaliselt ning põhjustab inflatsiooni, mis omakorda tõstab ekspordikulusid ning vähendab suhtelist impordihinda.
8. Rahvusvaheline patendisüsteem – väidetakse, et patendisüsteem on varjatud protektsionism riiklikul tasandil.
9. Poliitilised kampaaniad, mis propageerivad sisetarbimist.

Samas vabakaubanduslepingud, milles on protektsionistlikud sätted, nagu intellektuaalne vara, autoriõigus ja patendipiirangud, toovad kasu suurettevõtetele. Sellised sätted piiravad näiteks muusika, ravimite, filmide, tarkvaraga jms kauplemist.
Enamik peavoolu majandusteadlasi nõustub sellega, et protektsionism on kahjulik ja sellise majanduspoliitika kulud on suuremad kui tulud ning seetõttu takistatakse majanduskasvu.

Majandusteaduse ajalugu

Majandusteaduse ajalugu ehk majandusmõtte ajalugu on majandusalaste vaadete areng, kaasa arvatud kitsamas mõttes majandusteaduse ajalugu.
Mitmed antiikfilosoofid on teinud mitmesuguseid majandusalaseid tähelepanekuid. Kõige tähtsam neist on Aristoteles.
Keskaja araabia mõtlejatest, kes on majanduse mõistmisse oma panuse andnud, on üks tähtsamaid Ibn Khaldun Tunisest (1332–1406), kes näiteks näitas, kuidas rahvastiku tihedus on seotud tööjaotusega, mis viib majanduskasvule, mis omakorda suurendab rahvastiku tihedust.
Keskaegses Lääne-Euroopas arutati näiteks seda, kuidas määrata kauba õiglast hinda.
16. sajandi ususõdade aegu tekkisid vabakaubanduse ideed. Need sõnastas hiljem juriidilises vormis Hugo Grotius.
Merkantilistid jõudsid lähemale majandusteooriale. Nad rõhutasid maksete positiivse bilansi säilitamise tähtsust.
Füsiokraadid olid esimeste seas, kelle huvi majanduse vastu oli puhtteoreetiline. Tähtsaim neist oli François Quesnay.

Majandusteooriad:

Kronoloogia

15.–18. sajand

• Merkantilistid. Riigi aktiivne sekkumine majandusse. Väliskaubandusele kaasa aitamine kaitsetollidega. Esindati kodanluse huvisid.
  • Varajased merkantilistid: John Hales
  • Hilismerkantelistid: Thomas Mun (1571–1641), Antoine de Montchretien (1575–1622), Jean Baptiste Colbert (1616–1683). David Hume (1711–1776)
• Utopistlik sotsialism. Esimesed kapitalismi kriitikud, ei tunnista tootmisvahendite ega isiklike tarbeesemete eraomandust, on kaotatud vastuolud maa ja linna, füüsilise ja vaimse töö vahel. Thomas Morus (1480–1535), Tommaso Campanella (1568–1639)

Klassikalise majandusteaduse tekkimine
William Petty (1623–1687). Püüdis kokku seada riigi tulude ja kulude bilanssi (1664). Pierre Boisguillebert (1646–1714). Põllumajanduse kaitsja ja merkatelismi kriitik. Kaubandus ilma rahata.

• Füsiokraadid. Pooldasid moderniseeritud monarhiat. Majandusteaduse uurimisobjektiks sai ringluse asemel tootmine, eelkõige põllumajandus. Pooldasid omanike-feodaalide maksustamist ja tööstuse ja kaubanduse toetamist. François Quesnay (1694–1774), Anne-Robert-Jacques Turgot (1727–1781), Vincent de Gournay (1712–1759) "Laissez faire, laissez passer" ("Laske toota, laske juhtuda")
• Liberaalne turumajandus (riik on kui öövaht, kes ainult valvab turgu). Adam Smith (1723–1790), rahandusteaduse rajaja.

19. sajand

• Klassikaline poliitökonoomia. David Ricardo (1772–1823) Uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks ja kaitses majandustegevuse vabadust. Ühiskonnas on kolm vastuolulist põhiklassi: tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised. Kaitses tööstuskodanluse huve. Ettevõtjad hoolitsevad kapitali akumulatsiooni eest. Valitsuse sekkumine majandusse pigem vähendab kui suurendab majanduslikku aktiivsust. Ühiskondliku tootmise eesmärk on kõrge kasum. Kasum tähendab progressi ja selle vaenlased on aga maaomanikud.

Jeremy Bentham (1748–1832) Jean-Baptiste Say (1767–1832) Thomas Malthus (1766–1834). Esindas kodanlustunud maa-aristokraatiat. Rahvastik suureneb seal, kus kasvab elatusvahendite hulk. John Stuart Mill (1806–1873). Tööstuskodanluse huvide kaitsja. Maa natsionaliseerimise toetaja.

• Marksism. Karl Marx (1818–1883). Omistas masside, eriti proletariaadi osatähtsust ajaloos. Tööline ei müü tööd, vaid tööjõudu. Tööjõu kui kauba väärtuse määrab tööaeg, mis on ühiskondlikult vajalik tööjõu tootmiseks ja taastootmiseks. Jaotab kapitali põhikapitaliks ja käibekapitaliks. Analüüsib ühiskondliku kapitali taastootmist ja ringlemist.

Karl Kautsky (1854–1938), Robert Owen (1771–1858).

20. sajand

• Neoklassikaline koolkond. Ratsionaalse valiku teooria. Paul Samuelson (1915), Thorstein Veblen (1857–1929)
• Austria koolkond. Ludwig von Mises (1881–1973), Friedrich von Hayek (1899–1992)
  • Marginalistid. Valitses majandusteaduses kuni 1930 aastani, tänaseni oluline mikroökonoomikas. Carl Menger (1840–1921), H. Gossen, Léon Walras (1834–1910), William Stanley Jevons (1835–1882), Alfred Marshall (1842–1924)
• Uusmarksism. Louis Althusser (1918–1990)
• Keinsism. Lähtub eeldusest, et kapitalistlik majandus ei ole oma olemuselt stabiilne ning seda peab riiklikult juhtima. Majandusprobleemid on seotud eelkõige ebapiisava nõudlusega. John Maynard Keynes (1883–1946),
  • Uuskeinsism 1980 – ...
• Chicago koolkond. Milton Friedman (1912–2006)
• Institutsionalism. Ronald Coase (1910)

Risosfäär

Risosfäär on taimejuurte pinda ja juurte lähisruumi ümbritsev muld, muda või vesi, milles mikroobide kooslust mõjutavad otseselt juured ja nende eritised. Peale mikroorganismide leidub risosfääris ka seeni ja loomi. Risosfääri koostis on taimede jaoks oluline selle pärast, et see on keskkond, kust taim saab oma elutegevuseks vajalikke aineid ja mikroelemente. Taimejuurte lähiümbruse mullakiht on tavaliselt mõne millimeetri paksune ja võib sisaldada 10¹⁰ – 10¹² bakterirakku. Risosfääri struktuur ja koostis sõltuvad oluliselt mulla tüübist ja taime liigist, kuna erinevad taimeliigid eelistavad spetsiifilisi mikroobiliikide esinemist ja püüavad neid meelitada. Selle põhjuseks on see, et eriomased mikroobiliigid võivad erinevat moodi mõjutada selle keskkonna keemilist koostist ning potentsiaalselt mõjutada taime arengut ja kasvu. Tihti võib risosfäärist leida Rhizobia seltsi liike, kes on tavaliselt sümbiootilised lämmastiku fikseerijad. Sümbioos on suhe kahe liigi vahel, kus kumbki pool saab kasu. Rhizobia seltsi bakterid moodustavad õhu lämmastikust (N₂) ammoniaagi (NH₃), mis on taimede jaoks tähtis lämmastiku allikas. Taim, omakorda, tagab bakteritele hapnikuvaba keskkonna, et nende ensüümid töötaksid korralikult. Olulised on ka Pseudomonas perekonna liigid, kes moodustavad taimejuurte peal biokilet, kaitstes neid haigustekitajate eest. Risosfääris leidub ka Bacillus, Streptomyces, Trichoderma ja Fusarium liike.

Risosfäärsed interaktsioonid

Interaktsioone jaotatakse mõju järgi kaheks: positiivsed ehk vähemalt ühele poole kasulikud interaktsioonid (sümbioos või soodustamine) ja negatiivsed ehk vähemalt ühele poole negatiivsed interaktsioonid (konkurents, kisklus, parasitism).
Positiivse taimedevahelise interaktsiooni illustreerimiseks võib tuua Vicia faba (e. põlduba) fütotoksiinid, mis kaitsevad naabertaimi taimetoiduliste loomade eest. Taimetoiduliste loomade tekitatud vigastused kutsuvad Vicia fabas esile fütotoksiinide sünteesi, mis levivad risosfäärsete taimedevaheliste interaktsioonide (ühenduste) kaudu naabertaimedesse. Need fütotoksiinid kutsuvad esile mittevigastatud naabertaimedes lenduvate ühendite sünteesi, mis meelitavad taimetoiduliste loomade parasiite. Tänu selle mehhanismile Vicia faba organismid võivad kaudselt reguleerida taimetoiduliste populatsiooni.
Negatiivse taim-bakter interaktsiooni näiteks võib tuua paljude taimede poolt eritatavaid mikroobidevastaseid aineid, mis takistavad risosfääris taimepatogeenide levikut.

Anorgaanilised ained

Üks olulisemaid makroelemente taimede jaoks on fosfor, mis kuulub nukleiinhapete, ATP (adenosiintrifosfaat), signaalmolekulide ja paljude teiste taime elutegevuse jaoks oluliste ainete koosseisu. Taimedele kättesaadava fosfori kontsentratsioon risosfääris ei ole stabiilne, mistõttu sõltub ta oluliselt reaktsioonidest, kus lahustuv fosfor eraldub mineraalidest. Taimedel on mitmeid mehhanisme omastamaks pinnasest fosforit. Osa taimi (näiteks Lupinus albus e. valge lupiin) eritavad risosfääri anorgaanilisi ioone selleks, et vabastada fosforit, näiteks, Ca-P mineraalidest, kuna anorgaanilised anioonid moodustavad Ca²⁺ tugevamaid komplekse, kui fosfor. Lisaks sellele, anorgaanilised anioonid alandavad mulla pH, mis soodustab oluliste mikroelementide (Zn, Ca, Mg) vabanemist mineraalidest risosfääri. Tuvihernes (Cajanus cajan) eritab mulda 2,3-Dihüdroksü-2-[(4-hüdroksüfenüül)methüül]butaandiool hapet, mis kelaatub rauda FePO₄st, vabastades PO₄. Mõni taim (näiteks Brassica campestris) loob enda lähedal sobiliku keskkonna spetsiifiliste bakterite jaoks (näiteks Pseudomonas aeruginosa). Need bakterid võivad toota siderofoore – aineid, mis moodustavad kelaate lahustumatu anorgaaniliste ainetega, suurendades nende kättesaadavust taimedele.
Uuringud on näidanud, et orgaaniliste anioonide kontsentratsiooni tõusmine risosfääris põhjustab raskmetallide (Cr³⁺, Cd²⁺, U^-) kogunemist taimelehtedesse. See viitab sellele, et taimed võivad kasutada seda mehhanismi ka teiste elementide kättesaamiseks.

Juureeritised

Taimed eritavad risosfääri mitmeid erinevaid aineid, igal neist on oma kindel funktsioon. Taimed võivad eritada orgaanilisi anioone (tsitraat, malaat, oxalaat, fumaraat, atsetaat jt.), mis on olulisteks substraatideks mõnede mikroorganismide jaoks ning soodustavad mikro- ja makroelementide kättesaadavust taimedele. Eritatakse ka vett ja hapnikku, ensüüme ja süsiniku-sisaldavaid primaarseid ja sekundaarseid metaboliite. On näidatud, et 10% – 44% kogu taimes fikseeritud süsinikust eritatakse juurte kaudu. Juureeritised on ka oluliseks kaitsemehhanismiks taimepatogeenide eest. Taimed on võimelised eritama mulda flavonoide, mis on keemilised atraktandid mikroorganismidele ja on vajalikud taime ja mikroobide vaheliste interaktsioonide tekkimiseks. Mõned mikroorganismid, mida taimed meelitavad flavonoididega, võivad toota antibiootilisi aineid ja hävitada taimepatogeene. Juureeritised on ka olulised taimedevahelistes interaktsioonides. Näiteks, allelopaatia puhul mõjutavad taimed neid ümbritsevaid taimi, kasutades selleks spetsiifilisi fütotoksiine. Need fütotoksiinid võivad põhjustada naabertaimedes kasvuhäireid või elujõulisuse vähenemist. Acroptilon repens (e. roomav akroptilon) toodab ainet nimega 2-fenüülbenso[h]kromen-4-oon, mis piisava kontsentratsiooni juures võib mõjutada naabertaimede füsioloogiat, pärssida kasvu ja arengut.

Mikroorganismid risosfääris

Bakteriaalne kooslus risosfääris on äärmiselt oluline taimede jaoks ning erinevate bakteriliikide esinemine risosfääris võib mõjutada taimede elujõulisust. Taimed kasutavad mikroorganisme erinevatel eesmärkidel, mille hulgas on toitainete saamine ja kaitse haigustekitajate eest. Näiteks lämmastiku nälja tingimustes kaunviljalised eritavad mulda spetsiifilisi flavonoide. Need flavonoidid põhjustavad Rhizobium perekonna bakterites nod-geenide aktivatsiooni, mis omakorda viib mikroorganismid nod-faktorite sünteesile. Nod-faktorid on keemilised signaalained (lipokitooligosahhariidid), mis suunavad taimi moodustama nooduleid – sfäärilisi moodustisi juurte peal, mille sees on lämmastiku fikseerivad bakterid. Selle tagajärjel kujuneb sümbiootiline suhe taime ja bakteri vahel. Tänu sellele taim saab endale lämmastiku (NH₃ kujul) ja omakorda toodab leghemoglobiini, ensüümi, mis eemaldab noodulitest hapniku, et nitrogenaas (ensüüm lämmastiku fikseerimiseks) oleks võimeline töötama.
Hordeum vulgare (e. oder) ja lisaks mõned teised põllumajanduslikult olulised taimed (mais, nisu, maasikas) kasutavad Pseudomonas perekonna esindajaid selleks, et kaitsta ennast haigustekitajatest. Pseudomonas perekonna bakterid on äärmiselt võimekad risosfääri koloniseerijad ja omandavad suhteliselt suurt kohanemisvõimet. Selle tõttu nad on võimelised kasutama palju erinevaid süsinikuallikaid. Taim eritab risosfääri orgaanilisi happeid ja suhkruid, mis on mulla tingimustes oluliseks toiduallikaks bakteritele. Tänu juurte poolt eritatud süsinikuühenditele hakkavad Pseudomonas perekonna esindajad aktiivselt koloniseerima juuri, esiteks moodustades mikrokolooniaid. Hiljem kolooniate rakud hakkavad produtseerima eksopolüsahhariide ja moodustama biokilet, mis ei lase patogeensetele bakteritele tekitada taimedele mingit kahju. Oluline tegur juurte koloniseerimisel on bakterite liikumisvõime. Juured pidevalt kasvavad, mis tähendab, et koloniseerida tuleb rohkem pinda. Kui bakterite liikumisvõime on piiratud (näiteks viburite valkude kodeerivad geenid on kahjustatud) – kaotab bakter kohe oma konkurentsivõimet juurte koloniseerimisel.
Obligatoorne taimeparasiit Plasmodiophora brassicae on eukarüoot ja nakatab ristõielisi. Nakatamine algab spoori sisenemisega juure rakku ning seda etappi nimetatakse juurekarva infektsiooni staadiumiks. Pärast seda moodustub spoorist primaarne plasmoodium, mis edasi lõigustub zoosporangiumiteks. Kui kaks zoospoori liituvad – moodustub sekundaarne zoospoor. Sekundaarne zoospoor on võimeline minema kortikaalsete rakkude sisse (juurekarvast läheb juure sisse), kutsudes esile sekundaarset infektsiooni. Sekundaarsest zoospoorist moodustub kortikaalrakus sekundaarne plasmoodium, mis põhjustab juurtes pahu kujunemist. Sekundaarsest plasmoodiumist moodustuvad küpsed spoorid, mis väljuvad taimerakku ja nakatavad uut organismi.