Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

reede, 23. aprill 2021

Looduskaitseseadus ja looduskaitse korraldus Eestis

Sissejuhatus

Eelnevalt õppisime, et looduskaitse kaitseb loodust inimtegevuse mõju eest. On ilmne, et loodus ise saab ilma inimeseta suurepäraselt hakkama, kuid inimene vajab loodust. Selles peatükis käsitleme seda, kuidas on looduskaitse Eestis reguleeritud ja kuidas looduskaitset praktiliselt korraldatakse.

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks:
teate,
  • millised on Eesti inimeste õigused ja kohustused seoses looduskeskkonnaga;
  • milliseid loodusobjekte kaitstakse Eestis;
  • milline on kaitstavate loodusobjektide jaotus;
oskate
  • internetist üles leida looduskaitseseaduse ja otsida sealt teavet;
  • tuua näiteid Eestis kaitstavatest looduskaitseobjektidest vastavalt nende jaotusele.

Eesti inimeste kõige üldisemad õigused ja kohustused seoses looduskeskkonnaga kehtestab Eesti Vabariigi Põhiseadus (1992).

Põhiseaduses on muu hulgas kirjas, et
  • Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult;
  • Igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Õigust vabalt liikuda võib teatud juhtudel piirata, sh looduskeskkonna kaitse eesmärgil;
  • Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus.

Looduskaitse põhimõtted ja korralduse määrab ära Eesti Looduskaitseseadus (2004).

Looduskaitse eesmärgid Eestis on:
  • elurikkuse säilitamine;
  • kultuurilooliselt väärtusliku või ilusa looduskeskkonna säilitamine;
  • loodusvarade säästlik kasutamine.

Eesti kaitstavad loodusobjektid on:

  • kaitsealad;
  • hoiualad;
  • kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid;
  • püsielupaigad;
  • kaitstavad looduse üksikobjektid;
  • kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.

Eestis on kolme liiki kaitsealasid:

  • rahvuspargid;
  • looduskaitsealad;
  • maastikukaitsealad ehk looduspargid;
millele lisanduvad seoses Euroopa Liidu keskkonnapoliitika alusel loodud
  • hoiualad.

Kaitsealadel on erineva rangusega kaitsevööndid

Loodusreservaat on otsesest inimtegevusest puutumata loodusega ala, kus tagatakse looduslike koosluste säilimine ja kujunemine üksnes looduslike protsesside tulemusena. Reservaati tohib minna vaid eriloal teadustöö tegemiseks, järelevalve- või päästetöödeks. Niisuguste alade üks teaduslikke eesmärke on uurida, kuidas loodus omasoodu areneb.
Sihtkaitsevööndis on Inimtegevus üldjuhul piiratud. Siin on lubatud sellised tegevused, mis aitavad säilitada kaitstavaid liike ja kooslusi. Nii näiteks on lubatud kaitsealuse puisniidu niitmine, et vältida selle koosluse võsastumist ning võimalikku liikide vaheldumist. Sihtkaitsevööndis asuvate loodusvarade (nt mets, turvas) kasutamine ei ole lubatud.
Rahvuspargis ja looduskaitsealal esinevad kõik kolm vööndit, maastikukaitsealal loodusreservaate ei ole, on vaid piiranguvöönd ja võib olla ka sihtkaitsevöönd. Kaitse täpseks korraldamiseks koostatakse igal kaitse alla võetud territooriumil kaitsekorralduskava.
Hoiualad on Natura 2000 võrgustiku osad. Siin kehtib võrdlemisi leebe kaitserežiim, kus on lubatud inimese majandustegevus. Kõik need tegevused, mis kahjustavad ala soodsat seisundit, on keelatud.

Rahvuspargid

Rahvuspark on erilise rahvusliku väärtusega kaitsealamis on loodud looduse, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitseks, uurimiseks ja tutvustamiseks.
Eestis on 6 rahvusparki (vt joonis 4.3.7.1.).
Lahemaa on esimene ja vanim rahvuspark nii Eestis kui ka kunagises Nõukogude Liidus. Siin on kaitse all erinevad ökosüsteemid – metsad, sood, meri ning kohalik kultuuripärand. Lahemaa sai nime sellest, et territoorium paikneb nelja lahe kaldal.
Vilsandi on Eesti looduskaitse häll, siinsel territooriumil asutati 1910. aastal linnukaitseala, esimene taoline kogu Baltikumis. Rahvuspargile on iseloomulik mereline kliima, rikkalik merelinnustik ja suurimad hallhüljeste lesilad Eestis.
Matsalu rahvuspark on üks Euroopa tähtsamaid veelindude pesitsuse ja rände alasid. Siin on kaitse all Lääne-Eestile iseloomulikud ranna-, puis- ja luhaniidud ning loopealsed.
Soomaa rahvuspark on moodustatud siinsete suurte soode, lamminiitude ja metsade kaitseks. Seda rahvusparki tuntakse üleujutuste järgi. Üleujutused mõjutavad kogu kohalikku elu, mistõttu tuntakse seda perioodi ka viienda aastaajana.
Karula on Eesti kõige väiksem rahvuspark. Rahvuslik pärand on oskuslikult põimitud tänapäevaga, olles loomulik osa igapäevasest toimetamisest. Rahvuspargile on iseloomulikud kuppelmaastikud koos nõgudes asuvate järvesilmade ja nende vahel looklevate teedega.
Alutaguse on Eesti uusim rahvuspark, mis loodi 2018. aastal.
See piirkond on ajalooliselt Eesti suurim okasmetsade ja soode ala, kuhu jäävad Eesti pikim liivarand ja unikaalne Smolnitsa luitestik Peipsi põhjarannikul, Eesti suurima vooluhulgaga Narva jõgi koos vanajõgede ning luhtadega Struugal, Eesti suurima järvede tihedusega Kurtna järvistu,  Eesti ainsad mandriluited Agusalus, Põhja-Euroopa üks suurimaid soostikke Puhatu ning laialehine loodusmets Porunis.  Alutaguse rahvuspark moodustati juba olemasolevate loodus- ja maastikukaitsealade ning Narva jõe ülemjooksu hoiuala baasil. Sel viisil tekkis rahvuspargi loomisega  terviklik ja süsteemne loodus- ning pärandkultuuri kompleks.
#981d99
Joonis 4.3.7.1. Kaart: Eesti rahvuspargid
New image

Looduskaitsealad

Viidumäe (joonis 4.3.7.2.) on haruldaste taimede kodu. See kaitseala on loodud paljude haruldaste liikide, koosluste ja elupaikade kaitseks. Viidumäe nn kõrgemate taimede koguarv ulatub umbes 700-ni, millest 58 liiki on Eestis kaitse all. Nende seas on ka üksnes Saaremaal kasvav saaremaa robirohi. Niitudel ja lehtmetsades elab Eesti suurim maismaatigu - viinamäetigu.
Joonis 4.3.7.2. Viidumäe looduskaitseala
Näide: Viidumäe looduskaitseala
Looduskaitsealal tegeldakse looduslike protsesside, haruldaste või ohustatud liikide ning nende elupaikade ning koosluste uurimise, kaitse ja tutvustamisega. Looduskaitsealadel on oluline koht teaduslikul tööl.
2016. aasta lõpus oli Eestis 159 looduskaitseala.

Maastikukaitsealad

New image
Joonis 4.3.7.3. Otepää looduspark
Näide: Otepää looduspark
Otepää maalilisi maastikke ilmestavad liigirikkad kooslused ja mitmed eriilmelised paigad metsatuka, järvesopi, põllulapi või taluhoonetega (joonis 4.3.7.3.). Vaheldusrikkad maastikud tingivad taime- ja loomaliikide mitmekesisuse. Siin võib kohata konnakotkast, sookurgi, rukkirääku, karu, ilvest ja paljusid käpalisi. Otepää kõrgustik on veelahkmeala - siit lähtuvad jõed suubuvad Võrtsjärves, Peipsi järves ja Emajões. Looduspargi alalt ning lähistelt saavad alguse näiteks Väike Emajõgi ja Elva jõgi.
Maastikukaitseala on kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. Sageli on need looduskaunid alad, mis on puhkajate ning turistide meelispaigaks.
2016. aasta lõpus oli Eestis 152 maastikukaitseala.

Liikide kaitse

Ohustatud ja haruldased liigid võetakse kaitse alla. Ümber nende liikide, mis ei asu kaitsealal, kehtestatakse 50 meetri raadiuses piiranguvöönd, kus asub kaitsealuse liigi püsielupaik. Püsielupaik on kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaik (nt kudemise ajal); seene või taime looduslik kasvukoht; lõhe või jõesilmu kudemispaik; pruunkaru talvitumispaik; jõevähi loodusliku elupaik; mägra rohkem kui 10 suudmega urulinnak. Liikide kaitseks koostatakse tegevuskava.
Kaitsealuseid liike ei tohi
  • püüda, korjata ega muul moel kahjustada;
  • tahtlikult surmata ega häirida;
  • osta ega müüa.
Eestis on üle 1200 kaitsealuse üksikobjekti – taime, looma, kivistise jm.
Looduskaitseseadus kehtestab liikide 3 kaitsekategooriat.

I kaitsekategooria liigid

Siia kuuluvad vähenenud arvukusega, kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, mis Eesti looduses surevad välja, kui neid ähvardavaid ohte ei kõrvaldata. I kaitsekategooria loomaliikide häälte salvestamiseks, sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks tuleb hankida luba. Liigi täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud.
Näited I kaitsekategooria liikidest (joonis 4.3.7.4.):
  • limatünnik
  • ebapärlikarp
  • must-toonekurg
  • lendorav
limatünnik
ebapärlikarp
must-toonekurg
lendorav
Joonis 4.7.3.4. l kategooria liigid (loetledes vasakult):
(üleval) limatünnik ja ebapärlikarp; (all) must-toonekurg ja lendorav

II kaitsekategooria liigid

II kaitsekategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, mille arvukus langeb ja levila aheneb. Niisugused liigid võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.
Näited II kaitsekategooria liikidest (joonis 4.3.7.5.):
  • Saaremaa robirohi
  • kaunis kuldking
  • säga
  • viigerhüljes
Saaremaa robirohi
kaunis kuldking
säga
viigerhüljes
Joonis 4.3.7.5. ll kategooria liigid (loetledes vasakult):
(üleval) Saaremaa robirohi ja kaunis kuldking; (all) säga ja viigerhüljes

III kaitsekategooria liigid

III kategooria kaitse alla kuuluvad liigid, mis on Eesti looduses suhteliselt tavalised, kuid mille elupaigad on hävimisohus ning arvukus võib kriitiliselt langeda, kui ohutegureid ei kõrvaldata. Siia kategooriasse kuuluvad ka need, kes varem kuulusid I või II kategooriasse, kuid on nüüd vajalike kaitseabinõude rakendamise tõttu väljaspool hävimisohtu.
Näited III kategooria liikidest (joonis 4.3.7.6.):
  • kärnkonn
  • vaskuss
  • karulauk
  • valge vesiroos
kärnkonn
vaskuss
karulauk
valge vesiroos
Joonis 4.3.7.6. lll kategooria liigid (loetledes vasakult):
(üleval) kärnkonn ja vaskuss; (all) karulauk ja valge vesiroos

Kokkuvõte

Eesti Looduskaitseseadus (2004) määrab ära looduskaitse põhimõtted ja korralduse. EV Keskkonnaministeerium töötab välja seaduslikke akte, Keskkonnaamet korraldab praktiliselt nende elluviimist.
Eesti kaitstavad loodusobjektid on kaitsealad, hoiualad, kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid, püsielupaigad, kaitstavad looduse üksikobjektid, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.
Eestis on kolme liiki kaitsealasid: rahvuspargid, looduskaitsealad ja maastikukaitsealad ehk looduspargid, millele lisanduvad seoses Euroopa Liidu keskkonnapoliitikaga loodud hoiualad.
Kaitsealadel on erineva rangusega kaitsevööndid, kaitse korraldamiseks nendel aladel koostatakse kaitsekorralduskava.
Kaitsevööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd, piiranguvöönd.
Liikide kaitseks on kehtestatud 3 erineva rangusastmega kaitsekategooriat. Liikide kaitseks koostatakse tegevuskavad.

Mõisted

hoiuala
kaitsekategooria
kaitsekorralduskava
looduskaitseala
maastikukaitseala
piiranguvöönd
püsielupaik
rahvuspark
sihtkaitsevöönd

neljapäev, 22. aprill 2021

Loodus- ja keskkonnakaitse nüüdisaegsed suunad

Loodus- ja keskkonnakaitse nüüdisaegsed suunad

Sissejuhatus

Aukartus Elu ees
Üks vana film vahendas mõtet: „Kui tulekahjus tuleks valida kas Picasso maali või kassi vahel, päästaksin kassi. Aukartusest Elu ees”.
Põhimõtte aukartusest elu ees sõnastas tuntud saksa teadlane Albert Schweitzer (1875 – 1965), kes esitas filosoofilise põhjenduse eetilisest suhtumisest kõigesse elavasse. Meil on hea näide omast käest võtta:

 

Orissaare tamme lugu

2016. aastal anti ühele Saaremaal Orissaare linnas kasvavale tammele Euroopa puu tiitel. Puu sattus rahvusvahelise tähelepanu alla näitena linnaelanike suhtumisest elusloodusesse. Nimelt kasvab puu keset tegutsevat jalgpallistaadioni. Algselt asus tamm väikese spordiplatsi kõrval, kuid kui 1951. aastal laiendati plats suuremaks staadioniks, siis sattus puu rajatise piiridesse (joonis 4.3.4.1.).
Legend räägib, et ehituse käigus üritati puud traktoriga välja sikutada, kuid trossid katkesid ikka ja jälle. Seega jäi tamm kasvama ja praegu seisab võimas puu keset staadioni. Pallurid arvestavad mängu käigus puuga ja õiged meistrid kasutavat söötude andmisel koguni puu tüve. 
Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected
Slaid 1
New image
Joonis 4.3.4.1. Orissaare tamm  



Mõte aukartusest elu ees on arenenud tänapäevaste põhimõteteni loodus- ja keskkonnakaitses. Järgnevalt käsitleme üldiselt keskkonnakaitse nüüdisaegseid suundi, kuna looduskaitse põhimõtteid ja korraldust Eestis vaadeldakse lähemalt ka järgmistes peatükkides.

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks teate,
  • millised on loodus- ja keskkonnakaitse kaasaegsed suunad;
  • millised on looduskeskkonna, ühiskonna ja tehnoloogia vastastikused seosed ja milline on nende osapoolte roll kvaliteetse elukeskkonna saavutamisel ning säilitamisel;
  • millised on mõned head näited keskkonnahoiust.

Kaasaegse keskkonnakaitse printsiibid

Tänapäeval arendavad mõtet aukartusest elu ees kaasaegse keskkonnakaitse printsiibid. Üks olulisemaid neist on ettevaatusprintsiip. Mõistega tutvumiseks klikkige allpool sõnal "ettevaatusprintsiip".
Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected
Slaid 1

Keskkonnakaitse nüüdisaegsed suunad

Tänapäevast keskkonnakaitset iseloomustavad sellised jooned nagu:
  • ringmajandus;
  • ökodisain;
  • ökoinnovatsioon;
  • jm
Riigi ülesanne on tagada tingimused, et keskkonnakaitse ja riigi sotsiaalmajandusliku arengu vahel tekiks tasakaal. Appi tuleb tänapäevane tehnoloogia.

Olelusring

Igal tootel või teenusel on oma keskkonnamõju. Keskkonnamõju hindamisel vaadeldakse toote või teenuse olelusringi ehk nn "elukäiku" tooraine hankimisest kuni lõpuks tekkinud jäätmete käitlemiseni (joonis 4.3.4.2.). Ringi moodustavad tootesüsteemi järjestikused ja omavahel seotud etapid. Kaasaegse keskkonnahoiu põhimõtete kohaselt tuleb võimalusel ka tekkinud jäätmed uue toote valmistamisel kasutusele võtta.
New image


Joonis 4.3.4.3. Ringmajandus

Ringmajandus

Ringmajanduses on rõhk ressursside ning materjalide taaskasutusel ning korduskasutusel. Materjalid võetakse uuesti kasutusele uute toodete valmistamiseks (joonis 4.3.4.3.). See vähendab vajadust uute materjalide ja energiakasutuse järele ning vähendab ühtlasi süsinikdioksiidi heitkoguseid. Tooted arendatakse selliseks, et neid saaks korduvalt ja pikalt kasutada ning lihtsasti parandada.

Keskkonnahoidlik tootearendus ehk ökodisain

Keskkonnahoidliku tootearenduse ehk ökodisaini eesmärgiks on luua toode, mis oma olelusringi jooksul mõjutab keskkonda võimalikult vähe. Et olelusringi etappide vahel toimub liikumine transpordi abil, siis on mõistetav, miks kohalikust toorainest valmistatud toote keskkonnamõju on väiksem importkauba omast. See on üks põhjustest, miks tuleks eelistada kohalikke tooteid.
New image
New image

Moekunstnik Reet Aus loob moekaid rõivaid tekstiilitööstuse jääkidest

Joonis 4.3.4.4. Vanast uus: tekstiilijääkidest kleit
Tekstiilitööstusel on tohutu keskkonnamõju. Nii näiteks kulub ühe hariliku masstoodetud T-särgi jaoks keskmiselt sama palju vett, kui 60 korda duši all käies. Suur on ka energiakulu. Kui kasutame näiteks Kagu-Aasias toodetud kaupa, siis lisandub veel transpordist tulenev keskkonnamõju. Seega toodavad tuhanded vabrikud nn kolmandas maailmas mitte ainult rõivaid erinevatele suurfirmadele, vaid ka tonnide viisi jäätmeid.

Hea näide:
Moekunstnik Reet Aus´i teema on tekstiilijääkide kasutamine moekate rõivaste valmistamiseks (joonis 4.3.4.4.). Nii näiteks valmistati 2014. aasta laulupeo reklaamsärgid mitte uuest puuvillast, vaid just riidejääkidest. 

Ökoinnovatsioon

Ökoinnovatsioon pakub toodete ja teenuste keskkonnamõju vähendamiseks nutikaid lahendusi, kasutades selleks enamasti kaasaegset tehnoloogiat. Tulemuseks on uuenduslikud tooted, tootmisprotsessid ja teenused, mille tootmisel ja tarbimisel on võimalikult väike keskkonnamõju.
 idee:
Joonis 4.3.4.5. Prügistumine on ka Läänemere probleem
Plastik on ressurss, mitte mereprügi
Merede prügistumine ja plastikureostus on tõsine probleem kogu maailmas (joonis 4.3.4.5.). Igal aastal jõuab ookeanidesse hinnanguliselt 5-12 miljonit tonni plastikjäätmeid. Selleks, et merede keskkonnaseisund oleks senisest parem, on vaja üle vaadata inimeste käitumine maismaal.
Mandril tuleks elu korraldada selliselt, et sealse tarbimise tagajärjed ei jõuaks veekogudesse. Lahendus ei ole mereprügi kokku korjamine merel, vaid inimeste käitumise muutmine mandril. Üks võimalus on kasutada plasti kui ressurssi, see targalt kokku koguda ning uuesti kasutusele võtta. See, kuidas seda teha ia milliseid tehnoloogiaid seejuures kasutada, on ökoinnovaatorite teema.
New image
Hea näide
Joonis 4.3.4.6. Biometaani saab kasutada nii mootorikütusena kui energia tootmiseks. Tanklate rajamisega üle Eesti suureneb selle gaasi kui transpordikütuse kasutus.

Biometaani tanklate võrgustik laieneb

Biometaan on biogaasist toodetud gaasiline kütus, mis sisaldab 95–98% metaani (CH4). Kuna biometaani toodetakse orgaanilisest toormaterjalist (silo, läga, sõnnik, biojäätmed, reoveesetted jm), siis kuulub see taastuvkütuste hulka. See on kõige puhtam taastuv looduslik kütus, mis on reaalne alternatiiv nafta baasil toodetud fossiilkütustele. Biometaani kasutamine fossiilkütuste asemel vähendab oluliselt keskkonna saastamist (joonis 4.3.4.6.).

tudengite konkursilt Negavatt

Negavatt on Eesti üliõpilaste energia- ja ressursisäästukonkurss. Tudengid esitavad konkursile nutikaid projektiideid, mis aitavad ülikoolis vähendada ressursi- ja energiakulu. Rohkem teavet konkursist näeb aadressil https://www.negavatt.ee/

Topsing

Tallinna Ülikooli üliõpilased soovitavad ülikooli populaarsemaid kohvikuid varustada nn antitopsingu jaamadega, mis võimaldavad kohvikus hoiustada isiklikke kohvianumaid ja neid sealsamas pärast kasutamist loputada. Sellisel moel vähendatakse jäätmeteket ning pakutakse kasutajatele soodsamat kohvihinda.

Miinus 1°

Tallinna Tehnikakõrgkooli tudengite idee seisneb kooli igapäevaste soojuskulude langetamises ning seeläbi energia säästmises. Projekt koosneb kolmest etapist:
1) soojusenergia kasutamise optimeerimine koos üldise ruumitemperatuuri langetamisega ühe kraadi võrra,
2) elektroonikaseadmetele öörahu seadistamine,
3) teavituskampaania "Kargem on kergem" korraldamine.
Ideid tudengite konkursilt:

Põhu Nõu

Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli üliõpilased pakkusid välja ühise idee: kasutada 100% biolagunevaid tooraineid selleks, et valmistada bioinnovatiivseid ühekordseid nõusid. Peamise toorainena kasutatakse eesti põhku, millega luuakse põhule kui põllumajanduslikule jääkproduktile veel üks kasutusvõimalus. Esmaseks eesmärgiks on välja vahetada ühekordsed toidunõud Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Tudengid kavatsevad välja töötada vajaliku tehnoloogia, disaini ning tootmisprotsessid uuenduslike põhunõude tootmiseks.

Paberivaba lõputöö

Tallinna Ülikooli üliõpilastel on kavas luua veebileht lõputööde koondamiseks. Projekti eesmärgiks on saavutada olukord, kus tudengid ei pea lõputöid välja printima ja köitma. Sellega muutub kergemaks ka retsensendi elu - uudne veebileht aitab kokku hoida aega ja vaeva, mis kulub paberkandjal töö läbi töötamiseks. Samal ajal soovivad noored luua süstematiseeritud arhiivi, kust tudengid saavad kerge vaevaga varem tehtud töid leida ja lugeda. Sealt on võimalus töid kiirelt alla laadida ja vajadusel kolmanda osapoolega jagada.

Rahvusvaheline koostöö

Kaasaegset loodus- ja keskkonnakaitset iseloomustab rahvusvaheline koostöö. Suurte, nn piiriüleste probleemide lahendamiseks tuleb riikidel asuda koostööle ning sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid. Rahvusvaheliste suhete korraldamiseks välja töötatud kokkuleppeid nimetatakse konventsioonideks.
Mõned näited:
Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärk on elurikkuse kaitse, säästev kasutamine ja saadava tulu õiglane jaotamine riikide kui osapoolte vahel.
Helsingi konventsiooni eesmärk on merekeskkonna kaitse Läänemere piirkonnas. Konventsioon näeb ette elurikkuse kaitset nii merel kui ka valgalal.
Ramsari konventsiooni eesmärk on märgalade säilitamine, kaitse ja säästlik kasutamine.
Pariisi kliimakokkulepped
Kliimamuutustega seonduvad probleemid on üks kaasaja olulisemaid teemasid. Riikidel tuleb siin teha koostööd ja ühistes eesmärkides kokku leppida.
2015. aastal sõlmiti Pariisis kliimakokkulepped,  mille eesmärk on pidurdada kliima soojenemist nii, et üleilmne soojenemine ei ületaks 2 kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja kiiret üleminekut vähese süsinikuheitega majandusele.
Leppele kirjutasid alla ligi 200 riiki. Pariisi kokkuleppe eesmärgi saavutamisele on suunatud ka Eesti keskkonnakaitsealased tegevused ja nende edasine suunamine.
Tähtis on ka olemasolevate kliimamuutustega kohanemine, mis oli üheks konverentsi teemaks.

Avalikkuse teavitamine

Inimestel on õigus olla informeeritud oma elukeskkonna seisundist ning vajadusel kaasa rääkida. Iga olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel (ehitus, kaevandamine jms.) tuleb üldsust sellest võimalikult varakult teavitada. Suhtlemine avalikkusega on ühiskonnaelus võtnud aina olulisema rolli, sest sageli on just suhtlemisvead keskkonna-alaste konfliktide põhjuseks.

Kokkuvõte

Kaasaegses loodus- ja keskkonnakaitses on olulised ringmajandus, ökodisain ja ökoinnovatsioon, rahvusvaheline koostöö, avalikkuse teavitamine ja kaasamine. Peamiseks eesmärgiks on toodete ja teenuste keskkonnamõju vähendamine. Seda eesmärki aitab ellu viia kaasaegne tehnoloogia.
Majandustegevuse üha tugevneva survega elukeskkonnale suureneb ka avalikkuse roll keskkonna-alaste otsuste vastu võtmisel. Inimestel on õigus olla informeeritud oma elukeskkonna seisundist ja hankida selle kohta informatsiooni.

Mõisted

konventsioon
olelusring
ringmajandus
ökodisain
ökoinnovatsioon

kolmapäev, 21. aprill 2021

Liikide kaitse võimalused

Sissejuhatus

Üha sagedamini kuuleme uudiseid liikide arvukuse kahanemisest maailmast. Ometi saabub ka positiivseid teateid.
1990. aastate alguses oli merikotkas Eestis ohustatud linnuliik, keda elas siin vaid kümmekond paari. Tänu kaitse alla võtmisele on nende olukord käesolevaks ajaks tunduvalt paranenud.
*
1930. aastatel elas maailmas umbes 20 000 sinivaala. Vaalarasva saamiseks kütiti neid niivõrd intensiivselt, et 1965. aastal loendati neid vaid 1000. Pärast püügikeelu kehtestamist 1966. aastal hakkas nende arvukus tasapisi kasvama. Tänapäeval on sinivaalasid umbes 10 000.
*
Rohekilpkonnad olid kunagi soojades troopilistes vetes tavalised loomad ja neid püüti nende liha, munade ning kilbi pärast. Ülepüügi tagajärjel langes nende arv järsult. Täna püüab inimkonna teadlikum osa kunagisi jõhkrusi heastada looduskaitsealade ja spetsiaalsete haudumisjaamade loomisega. Bali saarel asuvas farmis kasvatatakse rohekilpkonni ja lastakse tagasi vabasse loodusesse.
*
Aastatel 1975–2003 istutasid Põhja-Aafrika Saheli piirkonna põllumehed 200 miljonit puud ja kutsusid ka teisi farmereid üles oma maadel puid säilitama. Selle tulemusena paranes kohalike puude iseuuenemine ja mulla erosioonikindlus, pikkamööda taastusid põhjaveevarud ja kasvas viljasaak. Puud pakkusid küladele tormide eest üha enam kaitset. Lõpptulemusena paranes kohalike inimeste elukvaliteet.
Seega – liikide kadumisega on asi halb, kuid mitte lootusetu ja häid näiteid liikide kaitsel jätkub. Mida teha selleks, et pidurdada liikide arvu kahanemist?

Õpieesmärgid

Selle peatüki lõpuks oskate:
  • tuua näiteid liikide peamistest kaitsevõimalustest;
  • tuua näiteid inimetegevuse mõjust looduslikele protsessidele.

Kõigepealt tuleb teha ülevaade

Liikide tõhusaks kaitsmiseks tuleb kõigepealt saada ülevaade haruldastest ja ohustatud liikidest. Sellist andmebaasi sisaldab punane nimestik ehk punane raamat. See on teaduslike andmete kogu, mis kajastab haruldaste ja ohustatud liikide levikut ja seisukorda ning teeb ettepanekuid kaitse vajaduse kohta.
Punane nimestik ei saa kunagi valmis, sest loodus muutub kogu aeg. Muutub ka inimese mõju loodusele, koos sellega teisenevad ka taime- ja loomaliikide elutingimused. Kord kriitilises seisundis olnud liik ivõib olukorra muutudes tõusta vähem ohustatute hulka või vastupidi.
Esimene punane raamat anti välja 1966. aastal Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) algatusel. Oma punane raamat on ka Eestil.

Liikide kaitse võimalused:

  • liigi kaitse alla võtmine
  • liigi elupaiga kaitse
  • elupaikade taastamine
  • uute populatsioonide rajamine ja liikide taasasustamine
  • liikide kaitsmine tehistingimustes

Liigi kaitse alla võtmine

Märgates mõningate liikide arvukuse vähenemist ja ohtu sattumist võeti sellised liigid otsese kaitse alla. Tänapäeval on kaitsealused liigid Eestis jagatud kolme kategooriasse, millest I kategooria hõlmab kõige rangemalt kaitstavaid liike.

Liigi elupaiga kaitse

Varsti jõuti arusaamisele, et üksnes liigi kaitsest ei piisa, kaitse alla tuleb võtta kogu liigi elupaik. Selliseid looduskaitse nõuetele allutatud territooriume nimetatakse kaitsealadeks. Elupaiga kaitse raames tuleb näiteks jälgida inimtegevuse mõju ulatust või koguni keelustamist selles piirkonnas, väetiste jt kemikaalide kasutamist jms. Sõltuvalt liigi kaitse vajadusest ja eesmärgist on Eestis vastavalt looduskaitseseadusele rajatud viis erinevat kaitsealatüüpi.

Elupaikade taastamine

Inimesed on aastasadu hävitanud metsa ja kuivendanud märgalasid, et rajada põllumaid, ehitada asulaid ja teid. Koos elupaiga hävitamisega kaovad sellega seotud taime- ja loomaliigid. Nüüd on hakatud kord kaotatud kooslusi taastama.


Näide
Soode taastamine
Enamikes Euroopa riikides on sood peaaegu hävitatud. Eestis on viimase sajandi jooksul massilise kuivendamise tulemusena lagesoode pindala vähenenud ligi kolm korda. Praegu katavad sood Eesti territooriumist ligi 5,5%, umbes kolmveerand soodest on võetud kaitse alla.

    Aga miks meile soid vaja on? 
    Sood puhastavad ja talletavad vett, reguleerivad veerežiimi ning leevendavad sellega põuda ja üleujutusi. Turvas seob hästi süsinikku ja pehmendab sellega inimese põhjustatud kliimamuutusi. Soo on paljudele liikidele (nt putuktoidulised huulheinad, harilik jõhvikas, rabapüü, turbasamblad jt) ainus elupaik, inimesele mõnus koht puhkamiseks ja marjade korjamiseks. Soos on säilinud põnevaid jälgi inimeste tegevustest minevikus.
    Männikjärve raba
    Joonis 4.3.2.1. Männikjärve raba Endla looduskaitsealal
    Näide: elupaikade taastamine

    Soode taastamise programm

    Eestimaa Looduse Fondi eestvõttel on Eestis asutud soode taastamisele (joonis 4.3.2.1.). Peamised taastamistööd on kraavide kinni ajamine ning nende sulgemine paisudega. Vajadusel eemaldatakse kuivendatud soost ka osa puistust, et vähendada puude kaudu liigvee aurumist. Lisaks kavandatakse kaitsealustele liikidele (rabapüü, metsis, rabakonn, mõned kiili- ja liblikaliigid) sobivate elutingimuste loomist või parandamist.
    Männikjärve raba
    Joonis 4.3.2.1. Männikjärve raba Endla looduskaitsealal
    Näide: elupaikade taastamine

    Soode taastamise programm

    Eestimaa Looduse Fondi eestvõttel on Eestis asutud soode taastamisele (joonis 4.3.2.1.). Peamised taastamistööd on kraavide kinni ajamine ning nende sulgemine paisudega. Vajadusel eemaldatakse kuivendatud soost ka osa puistust, et vähendada puude kaudu liigvee aurumist. Lisaks kavandatakse kaitsealustele liikidele (rabapüü, metsis, rabakonn, mõned kiili- ja liblikaliigid) sobivate elutingimuste loomist või parandamist. 
    Vaadake ka videot:
    Mangroovitihnik Puerto Ricas
    Tugeva juurestikuga mangroovitihnikud kaitsevad rannikualasid erosiooni, uputuste ja orkaanide eest. Nii näiteks said inimesed 2004. aastal valusa õppetunni, mil India ookeani loodusliku kaitseta rannikut laastas hävitav tsunami. 
    Näide: koosluste taastamine
    Joonis 4.3.2.2. Mangroovitihnik Puerto Ricas

    Ida-Aasias asutakse hävinud mangroovide taastamisele

    Üha enam mõeldakse piirkonnas hävinud mangroovide taastamisele.
    Võimsate hingamisjuurtega igihaljad puud moodustavad troopiliste merede rannikul mudaseid ja soolaseid mangroovitihnikuid (joonis 4.3.2.2.) . Oli aeg, kus neid randu hoolega manglipuudest puhastati, et teha ruumi rannahotellidele ja krevetikasvandustele. Tulemusena on maailmas mangroovitihnikuid viimase 30 aastaga jäänud tervelt kolmandiku võrra vähemaks. Ometi on ka sellel haisval ja niiskel kooslusel koht nii looduses kui inimeste elus. Vees hargnevate juurte vahel leiavad varjupaika paljud veeloomad (sh tööstusliku tähtsusega krevetid, krabid jt), lisaks on mangroovidel märkimisväärne süsiniku sidumise võime.
    Näide: Seemnepankade rajamine

    Seemnepangad hoiustavad kultuurtaimede seemnevarusid

    Seemnepank
    Üheks loodusliku mitmekesisuse säilitamise võimaluseks on seemnepanga loomine. Neist tähtsaim, ülemaailmne seemnepank asub Norras, Lääne-Teravmägede saarel, kus hoiukambrid on raiutud igikeltsa sisse. Praegu on seal loodud võimalused kokku 4,5 miljoni kultuurtaimede seemnenäidise hoiustamiseks.
    Niisuguste seemnehoidlate eesmärk on  säilitada taimeliikide seemnevarusid, et kaitsta liike looduskatastroofide, taimehaiguste, sõdade jms korral.

    Uute populatsioonide rajamine ja liikide taasasustamine

    Haruldasi ja ohtu sattunud liike on võimalik kaitsta mitmel moel.
    • Taasasustamine ehk reintrodutseerimine. Seda meetodit kasutatakse teatud alal väljasurnud liikide puhul. Mujalt elujõulisest asurkonnast toodud või tehistingimustes paljundatud isendid viiakse neile ökoloogiliselt sobivasse paika.
    • Tugiasustamine. Seda meetodit kasutatakse olemasoleva asurkonna tugevdamiseks, arvukuse ja genofondi suurendamiseks. Ohustatud populatsiooni täiendatakse uute isenditega.
    • Ümberasustamine ehk populatsiooni ümberkolimine. Ümberasustamist kasutatakse näiteks siis, kui haruldase liigi populatsioon jääb inimtegevusele jalgu.
     ka Eestil.
    Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected
    Slaid 8

    Uute populatsioonide rajamine ja liikide taasasustamine

    Haruldasi ja ohtu sattunud liike on võimalik kaitsta mitmel moel.
    • Taasasustamine ehk reintrodutseerimine. Seda meetodit kasutatakse teatud alal väljasurnud liikide puhul. Mujalt elujõulisest asurkonnast toodud või tehistingimustes paljundatud isendid viiakse neile ökoloogiliselt sobivasse paika.
    • Tugiasustamine. Seda meetodit kasutatakse olemasoleva asurkonna tugevdamiseks, arvukuse ja genofondi suurendamiseks. Ohustatud populatsiooni täiendatakse uute isenditega.
    • Ümberasustamine ehk populatsiooni ümberkolimine. Ümberasustamist kasutatakse näiteks siis, kui haruldase liigi populatsioon jääb inimtegevusele jalgu.
    Euroopa naarits

    Euroopa naaritsa lugu

    Euroopa naarits on üks maailma kõige ohustatumaid väikekiskjaid (joonis 4.3.2.3.). Selle põhjus on selle liigi elupaikade – ojade ja jõgede – kadumine ning konkurents Põhja-Ameerikast pärit tugevama ameerika naaritsa ehk mingiga. Mink sattus Euroopas loodusesse peamiselt karusloomafarmide kaudu. Kuna viimane metsik euroopa naaritsa isend tabati Mandri-Eestis 1996. aastal, siis peeti seda liiki 1990. aastate lõpul siin praktiliselt väljasurnuks. Tallinna Loomaaia ohustatud loomade paljunduskeskuses käivitati euroopa naaritsa programm. Soomest toodud isendite baasil hakati neid loomi tehistingimustes uurima ja paljundama. 2000. aastal asuti uut euroopa naaritsa asurkonda looma Hiiumaal, kuhu viidi loomaaiast esimesed loomad. Tõusude ja mõõnadega kulgenud ettevõtmist on lõpuks saatnud edu: aastate jooksul kujunenud naaritsaasurkond on saare looduse lõpuks omaks võtnud ja seal sigima hakanud. Võib öelda, et sellega on Eesti maailmakaardil ainus piirkond, kus euroopa naaritsa arvukus on looduses hakanud suurenema.
    Püüton

    Loomaaedade roll liikide kaitsel ja teaduslikul uurimisel

    Euroopa naaritsa programmi edulugu on üks neist, mis näitab loomaaedade tähtsust loomade teaduslikul uurimisel, liikide kaitsmisel ning paljundamisel. 
    Loomade tehistingimustes uurimisel ja paljundamisel teevad eri riikide loomaaiad tihedat koostööd (joonis 4.3.2.4.). Muuhulgas on töötatud välja ühised paljundamisprogrammid. Kui mõnel loomaaial on kollektsioonis vastav loomaliik, siis kaasatakse see loomaaed automaatselt ühisesse programmi. Nii näiteks osaleb Tallinna Loomaaed amuuri leopardi ja amuuri tiigri paljundamisprogrammides, niisuguseid liike on Tallinna loomaaias ligi 50. Seda, millist liiki geneetilise materjali säilitamiseks paljundatakse, otsustab rahvusvahelise võrgustiku koordinaator.
    Loomaaiad üle maailma vahetavad vastastikku loomi, et tekiks tugev ja terve populatsioon ning et vältida liigi taandarengut.

    Kokkuvõte

    Liikide kaitse sagedasemad võtted on ohustatud ja haruldaste liikide kaitse alla võtmine, nende elupaikade kaitse ja kaitsealade loomine. Ohustatud liikide populatsiooni tugevdamiseks võib isendeid või populatsioone ümber asustada või täiendada uute isenditega arvukuse ja genofondi suurendamiseks. Tehistingimustes (loomaaedades) on välja arendatud programmid haruldaste ja ohustatud loomade uurimiseks ja kaitseks. Vahel on sellise töö tulemuseks ohustatud looma taasasustamine loodusesse.
    Teaduslikud andmed haruldaste ja ohustatud liikide kohta on koondatud punasesse nimestikku, mida trükitud kujul teame ka punase raamatuna.

    Mõisted

    kaitseala
    punane raamat
    taasasustamine ehk reintrodutseerimine
    tugiasustamine
    ümberasustamine

    teisipäev, 20. aprill 2021

    Liikide hävimist põhjustavad antropogeensed tegurid

    Sissejuhatus

    Maailmas on kirjeldatud umbes 1,8 miljonit päristuumsete organismide liiki. Tegelik liikide koguarv ei ole siiski teada, sest mitmed ainuraksete ja selgrootute rühmad on veel läbi uurimata.
    Maismaal on kõige rohkem liike troopilistes vihmametsades, kus asub ligi pool maismaa liigirikkusest. Maailmameres on liigirikkad kooslused korallrahud. Paraku on inimesed kas otseselt või kaudselt hävitanud juba ligi poole vihmametsadest ja kolmandiku korallrahudest.
    Eesti on uhke oma mitmekesise ja rikkaliku looduse üle. Siinseid linde ja orhideesid tullakse imetlema kogu maailmast, loodusturismis näeme oma võimalust eriti maapiirkondade arenguks.
    On koolitõde, et Eesti kõige suurema elurikkusega maalapike asub Laelatu puisniidul. Paraku teatasid bioloogid 2017. aastal: „Laelatu taimerikkus on hakanud kahanema!“ Ruutmeetril, kus 2001. aastal kasvas 76 liiki taimi, loendati 16 aastat hiljem 66. Kunagise ligi 600 liigi asemel kogu puisniidul näitas 2012. aasta loendus neid olevat poole vähem.
    Mis võib olla liikide hävimise põhjus?

    Õpieesmärgid

    Selle peatüki lõpuks teate:
    • peamisi liikide hävimise põhjuseid;
    • mõningaid seoseid inimtegevuse ja liikide kadumise vahel.

    Liike mõjutavad korraga mitmesugused tegurid

    Nagu varem õppisime, mõjutavad liike ökoloogilised tegurid: abiootilised ja biootilised tegurid ning inimese tegevus – inimmõju. Allpool on loetletud mõningaid tegureid, mis võivad põhjustada liikide arvukuse vähenemist või koguni liikide hävimist. 
    Use left and right arrow to change slide in that direction whenever canvas is selected
    Slaid 1

    Liikide hävimist põhjustavaid tegureid:

    • liikide loomulik väljasuremine;
    • elupaikade hävimine;
    • elupaikade killustumine;
    • elukeskkonna saastumine mürkkemikaalidega;
    • globaalne kliimamuutus;
    • loodusressursside ületarbimine;
    • võõrliigid;
    • haigused;
    • jpm

    Elupaikade hävimine

    Igale liigile on vaja tema eluks sobivaid tingimusi, seega elupaiga säilimist. Koos elupaikade hävimisega kaovad ka liigid, kes on kohastunud eluks aastate jooksul välja kujunenud kooslustes. Nii näiteks muutub maaparandustööde tagajärjel lähiümbruse veerežiim ning vahetub osa taimestikust.
    Kõrbestumine
    Kõrbestumine on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Umbes 8 miljonit km²  Maa pindalast on looduslike kõrbede all, kuid peale selle leidub Maal kõrbestunud alasid, mis on tekkinud inimtegevuse tagajärjel.
    Elanike arvu kasv sunnib toidu ja küttematerjali saamiseks senisest intensiivsemalt kasutusele võtma lõunapiirkondade kuivasid maa-alasid. Õrna ja vähest taimkatet hävitavad ülekarjatamine, transport ning oskamatu niisutamine, mille järel muutub maa elamiskõlbmatuks paljudele taime- ja loomaliikidele. Koos taimede kadumisega kaob ka nende juurestik, mis seni kinnistas mulda. Tulemusena avaneb muld tuultele, mis kannavad selle nelja ilmakaarde. Sellist nähtust nimetatakse erosiooniks. 
    Rabapüü

    Märgalade kuivendamine

    Joonis 4.3.1.1. Veel 19. sajandil tavaliseks jahilinnuks peetud rabapüü on praegu range kaitse all. Rabapüü sulestik muutub talvel valgeks, mistõttu ohustab teda lisaks sobivate elupaikade kadumisele ka kliimamuutus. Valge lind jääb lumetul talvel looduslikele vaenlastele kergesti silma.
    Märgala on alaliselt liigniiske (nt soo) või vähemalt osa aastast veega kattunud maa-ala (nt lauge mererannik). Maa ja vee kohtumisel tekib uus ja omalaadne kooslus. Liigniiskeid alasid on läbi aastate püütud kuivendada, et muuta neid kõlbulikumaks põllumaaks. Oli ju kraavikaevamine ka üks lõputuid töid, mis Vargamäe talu meeste päevi täitis. Soode kuivendamise tõttu on viimase 100 aasta jooksul kahanenud näiteks rabapüü arvukus ja on oht, et see oma levila lõunapiiril elav liik sureb Eestis välja (joonis 4.3.1.1.).
    Lendorav
    Joonis 4.3.1.2. Lendorav on Eestis üliharuldane loom, keda ohustab metsade raie ja selle tulemusel aset leidev elupaikade killustumine. 

    Elupaikade killustumine

    Lisaks sobilikele tingimustele on vaja, et elupaik oleks piisavalt suur ja pakuks loomale nii toitu kui ka paarilisi.
    Lendorav on üliharuldane loom, keda leidub Euroopa Liidus vaid Eestis ja Soomes (joonis 4.3.1.2.). Loom vajab pesitsemiseks, varjumiseks ja toitumiseks vanu õõnsustega puid, Seega on vanadel metsadel lendorava elus tähtis roll. Veel enam, metsaala peab olema piisavalt suur, et loom leiaks paarilisi, kes poleks lähisugulased. Vaid see tagab elujõulise järglaskonna. Lendoravat ohustavad metsaraied, sest raiete tõttu kaovad sobivad pesapuud ja killustuvad pesitsusalad.

    Elukeskkonna saastumine

    Keskkonda sattunud mürkained,  vee- ja õhureostus on liikide arvukuse vähenemise ja liikide hävimise üks sagedasemaid põhjuseid. Samblikud, kes saavad õhust saasteaineid kogu keha pinnaga, on õhusaaste suhtes eriti tundlikud. Eestis on jäänud haruldaseks õhukvaliteedi suhtes nõudlik kopsusamblik.

    Hapestumine

    Õhku paiskunud väävel- ja lämmastikoksiidid moodustavad õhuniiskusega segunedes happesademeid, mis esinevad vihma, lume või udu näol. Nähtus on levinud intensiivse tööstusega piirkondades ja seal, kus transpordist paiskuvad õhku lämmastikoksiidid. Pilved kannavad saasteaineid nende tekkekohast kaugele, enne kui need taas maale langevad. Niimoodi ületavad saasteained pikki vahemaid, liikudes vahel ka ühest riigist teise.
    Siseveekogude hapestumine on üks Rootsi keskkonnaprobleeme. Vähetoiteliste järvede vesi muutub happesademete mõjul väga happeliseks ja muutub seega paljudele taimedele elamiskõlbmatuks. Tulemusena vaesub ka loomade toidubaas. Kõrgenenud vee happesus põhjustab ka otseselt kalade hukkumist, sest hape takistab hapniku sisenemist lõpustesse. Järvedest kaovad kõigepealt vee kvaliteedi suhtes tundlikumad kalaliigid.

    Elukeskkonna saastumine

    Keskkonda sattunud mürkained,  vee- ja õhureostus on liikide arvukuse vähenemise ja liikide hävimise üks sagedasemaid põhjuseid. Samblikud, kes saavad õhust saasteaineid kogu keha pinnaga, on õhusaaste suhtes eriti tundlikud. Eestis on jäänud haruldaseks õhukvaliteedi suhtes nõudlik kopsusamblik.

    Hapestumine

    Õhku paiskunud väävel- ja lämmastikoksiidid moodustavad õhuniiskusega segunedes happesademeid, mis esinevad vihma, lume või udu näol. Nähtus on levinud intensiivse tööstusega piirkondades ja seal, kus transpordist paiskuvad õhku lämmastikoksiidid. Pilved kannavad saasteaineid nende tekkekohast kaugele, enne kui need taas maale langevad. Niimoodi ületavad saasteained pikki vahemaid, liikudes vahel ka ühest riigist teise.
    Siseveekogude hapestumine on üks Rootsi keskkonnaprobleeme. Vähetoiteliste järvede vesi muutub happesademete mõjul väga happeliseks ja muutub seega paljudele taimedele elamiskõlbmatuks. Tulemusena vaesub ka loomade toidubaas. Kõrgenenud vee happesus põhjustab ka otseselt kalade hukkumist, sest hape takistab hapniku sisenemist lõpustesse. Järvedest kaovad kõigepealt vee kvaliteedi suhtes tundlikumad kalaliigid.

    Globaalne kliimamuutus

    Teadlastele teeb muret süsihappegaasi sisalduse järjekindel suurenemine viimase aastasaja jooksul.  Kui kuni 19. sajandini oli süsihappegaasi õhus üsna püsivalt 0,028%, siis 2016. aastal oli see 0,0403% ja prognoositakse, et 21. sajandi keskpaigas jõuab süsihappegaasi sisaldus õhus 0,05%-ni.
    Samal ajal on tõusnud ka keskmine õhutemperatuur. Saja viimase aasta jooksul on Euroopa keskmine õhutemperatuur tõusnud 1 °C võrra ning teadlased väidavad, et 2100. aastaks tõuseb see veel 2–6,3°C võrra. Tavapärastes ilmastikuoludes tekkinud olulisi ja pikaajalisi muutusi nimetatakse kliimamuutusteks. Teadlased vaidlevad, kas süsihappegaasi sisalduse suurenemine atmosfääris põhjustab kliima soojenemist, kuid need kaks näitajat on omavahel kindlas seoses.
    Kuna see on kõige suurem temperatuuritõus viimase 10 000 aasta jooksul, siis võib arvata, et niisuguste muutuste tagajärjed on ettenägematud. Kliimamuutus on nii kiire, et kõik taime- ja loomariigid sellega kohastuda ei suuda. Muutuvad paljude liikide levilad. Liike, mis küllalt kiiresti ei levi, võib tabada häving. Põhjapoolsetel laiuskraadidel vähenevad tundra- ja taigametsade pindalad, ekvaatori ümbruses laienevad kõrbed. Liustike ja polaarmütside sulamise tagajärjel tõuseb maailmamere pind. Elutingimuste halvenemine toob kaasa elanike rände eluks sobivamatele aladele.
    New image
    Joonis 4.3.1.3. Kliima soojenemine ähvardab viigrite asurkonda Läänemerel. Arktiliste merede asukana suudab viiger poegida vaid jääl. Kui jääd ei ole, saavad pojad hukka, sest valges titekarvas hülgelapsed ei oska ujuda. Lisaks ei pea selline karv vett. Kasukas märgub ja külm vesi jõuab kehani.
    Eestis tähendab kliima soojenemine pehmemaid talvi, ebapüsivat lumikatet, varasemat kevadet. Loodusest kaovad mõned kohalikud liigid ja võõrliike tuleb juurde (joonis 4.3.1.3.). Mitmete seni haruldaste bakterite ja viiruste elu lihtsustub, seeläbi suureneb risk inimese tervisele. Eestisse jõuavad seni lõunapoolse levikuga metsa- ja põllukahjurid.

    Loodusressursside ületarbimine

    Algselt jahtis inimene loomi üksnes vastavalt vajadusele, nii loom kui inimene olid nn hammas-hamba-vastu võrdses olukorras. Vastavalt sellele, kuidas tehnika inimese käes arenes, kaldus jõud tema poolele. Paljude liikide elu sõltub üha enam sellest, mis asub inimese südames ja kõrvade vahel. 
    Joonis 4.3.1.4. Pärlikee 1918.–1940. aastatel Piusa jõest kogutud pärlitest. Iga pärlikese taga peitub 20–40 karbi elu...
    Ebapärlikarp
    Eesti aladel saab üheks näiteks tuua ka ebapärlikarbi loo (joonis 4.3.1.4.). 17. sajandi lõpul leidus Eesti ja Liivimaa jõgedes rikkalikult ebapärlikarpe. Sellele liigile sai saatuslikuks nende võime moodustada pärle, mille müük oli tulusaks teenimise allikaks. Pärlite püük oli ülimalt hävitav tegevus. Ühe pärli kättesaamiseks tuli karbipoolmed lahti kangutada, misjärel loom hukkus. Suurem osa lahtimurtud karpidest pärlit ei sisaldanudki ja seega tapeti ühe pärli saamiseks 20-40 ebapärlikarpi.
    Sosnovski karuputk
    Eestis on võõrliikide loodusesse laskmine looduskaitseseadusega keelatud.
    Joonis 4.3.1.5. Eestis on üheks tülika võõrliigi näiteks Sosnovski karuputk, mis torkab oma hiidkasvuga silma raudteede ääres, asulate läheduses, jäätmaadel jm. Selle taime algne kodu on Kaukaasias. 50. aastatel hakati teda üle toonase Nõukogude Liidu kasvatama kui silotaime, Eestisse sattus ta ilmselt ka dekoratiivtaimena. Meie aladel tõrjub vägeva kasvuga putk välja looduslikud rohttaimed ja ka puittaimed ei suuda putke naabruses areneda. Praeguseks on see taim levinud kogu Eestis ja muutunud raskesti tõrjutavaks umbrohuks.

    Võõrliigid

    Üleilmastuv kaubandus, põllumajanduslike ja tööstusettevõtete tegevus ja rahvusvaheline transport on tekitanud olukorra, kus liigid satuvad paikadesse, kuhu nad looduslike levikumehhanismide kaudu poleks iial jõudnud. Seni vaid üksikutele saareriikidele probleemiks olnud võõrliikide sissetung on nüüdseks muutunud globaalseks ohuks kogu maailmas.

    Liikide loomulik väljasuremine

    Igal liigil on oma alguse, arenemise, õitsengu ja hääbumise faas. Küllap on see nii ka inimese kui liigiga …

    Kokkuvõte

    Liikide hävimist põhjustavad mitmesugused tegurid nagu elupaikade hävimine ja killustumine, saastumine mürkkemikaalidega, globaalne kliimamuutus, loodusressursside ületarbimine, võõrliigid, haigused jpm. Liigid surevad välja ka loomuliku arengu tulemusena, sest igale liigile on omane areng, õitsengufaas ja hääbumine.

    Mõisted

    erosioon
    hapestumine
    happesademed
    kliimamuutused
    kõrbestumine
    sooldumine

    esmaspäev, 19. aprill 2021

    Kodanikuaktiivsus Loodus- ja keskkonnakaitses

    Sissejuhatus

    Eesti liikumine taasvabanemise poole on tihedalt seotud looduse ja keskkonnakaitse küsimustega.
    1986. aastal tuli ilmsiks Nõukogude Liidu Väetiseministeeriumi kavatsus asuda Eestis, Virumaal, fosforiiti kaevandama. Nõukogudemaa hiigelmajandus vajas väetist kiratsema kippuva põllumajanduse turgutamiseks. See, mis oli Nõukogude valitsusele vaid tilluke lapike riigikaardi loodeservas, oli ainutunnistatud kodumaa ning elupaik Eesti rahva jaoks.
    Kaevanduste rajamisega Toolses, Rakvere lähistel ja eriti Kabalas oleks kaasnenud paratamatult keskkonnasaaste, muutused veerežiimis, tõsine reostusoht Kunda ning Pada jõgedes, puistangutesse sattuva diktüoneemakilda isesüttimine jpm. Suurkaevanduste teenindamiseks oleks Virumaale kolinud tuhandeid uuselanikke kogu Nõukogude Liidust ja eestikeelse ning –meelse elanikkonna osakaal oleks Rakverest ida poole muutunud tähtsusetuks.
    Inimesed asusid kavandatavate kaevanduste vastu protestima, algas nn fosforiidisõda. Eelkõige arutati asja isekeskis, kuid üha enam astus avalikkus oma arvamuse avaldamiseks üles. Sõna võtsid teadlased, keskkonnakaitsjad, ajakirjanikud, ühiskonna- ja poliitikategelased. "Fosforiidivastased" aktsioonid haarasid eriti kaasa noori. Nn „vale” arvamuse esitamine ei olnud nõukogude režiimi tingimustes sugugi ohutu. Sellele ajastule kohaselt järgnesid ebasoosing, ülekuulamised ja koguni kehvastimagatud ööd kinnimajades.
    Tärkava kodanikeliikumise koordineerimiseks ja toetamiseks tekkis Eesti Roheline Liikumine kui üks kodanikualgatusel põhinevaid keskkonnaorganisatsioone. Nii näiteks olid rohelised jalgrattaretke „Kuidas elad, Virumaa?” algatajaks 1988. aastal ja keskkonnateemalised rattaretked toimuvad tänaseni.
    Fosforiidisõja tulemusena pidid Nõukogude liidu ametkonnad, otsusetegijad Tallinnas ja Moskvas hakkama arvestama Eesti rahva arvamuse ja tahtega. Rahva võit fosforiidiküsimustes oli üks Eesti taasiseseisvumise algsündmusi.
    Millised on tänapäeval inimeste võimalused avaldada oma arvamust ning tahet keskkonnateemadel ning kuidas seda paremini teha?

    Õpieesmärgid

    Selle peatüki lõpuks teate,
    • millised on kodanikuaktiivsusele tuginevad loodus- ja keskkonnakaitselised suundumused ning meetmed;
    • millised on kodanikuaktiivsusel põhinevad tegevusvõimalused.
       
    Tuletagem meelde, mis on ühiskonna kolm sektorit. Klikkige alltoodud lausele:
    Ühiskonna kolm koostoimivat sektorit on:
    • Avalik ehk riiklik sektor, mis tegeleb üldiste ja rahvuslike hüvede kaitsmise, vastavate poliitikate kujundamise, seadusandluse ja muu sellisega nii üleriigilisel kui kohalikul tasandil. Sinna kuuluvad riigi- ja omavalitsusasutused ning avalik-õiguslikud institutsioonid
    • Ärisektor, mis tegeleb kasumi tootmisega ettevõtluse kaudu. Selliste ettevõtete nimetusi täiendavad sageli lühendid AS (aktsiaselts), OÜ (osaühing) jms
    • Nn kolmas sektor, mis on omakorda jaguneb kaheks:
    a) professionaalne mittetulundussfäär, kus inimesed tegelevad palgatööna avaliku huvi esindamisega, eestkostega, teenuste pakkumisega jne;
    b) vabatahtlik tegevus, kus kodanikualgatust viiakse ellu vabatahtlikkuse alusel, sageli peale oma päevatööd mõnes asutuses.
    Kolmandas sektoris tegutsevate organisatsioonide vormideks on mittetulundusühing (MTÜ), sihtasutus (SA) ja seltsing – kõiki kolme võib nimetada ka ühe sõnaga mittetulundus-, kodaniku- või vabaühendusteks. Sõna "mittetulundus" ei tähenda seda, et ühingud ei tohiks teenida tulu, koguda annetusi vms, vaid kogu saadud tulu tohib kasutada üksnes ühingu eesmärkide elluviimise huvides.

    Mida keskkonnaorganisatsioonid teevad?

    Eesti on demokraatlik riik, kus inimestel on õigus avaldada oma arvamust. Lisaks oma üksikarvamusele saavad inimesed ühiskonnas kaasa rääkida valitsusväliste organisatsioonide ehk kodanikeühenduste kaudu, mis riigi- ja erasektori kõrval moodustavad nn. kolmanda sektori.
    Eestis on loodud sadakond suuremat või väiksemat keskkonnaorganisatsiooni. Oma iseloomult ja ülesannetelt on neid mitmesuguseid. Mõned organisatsioonid ühendavad sarnaste huvidega inimesi, pakkudes võimalust omavahel suhelda ning tegelda ühisel huvialal nagu näiteks botaanika, ornitoloogia, kodu-uurimine jms. Teised võtavad enda korraldada ja kanda teatud ülesandeid nagu näiteks inimeste keskkonna-alane teavitamine, mõne taime- või loomaliigi kaitse eest seismine, kodutute loomade eest hoolitsemine jpm. Mõjukamad ühingud hoiavad silma peal tähtsamate otsuste tegemisel, analüüsides nende võimalikku keskkonnamõju ning öeldes sõna sekka neile sobival ja võimalikul viisil. Suurem osa vabaühenduste tegevustest tehakse ära vabatahtliku tööna.

    Kuidas riik ühendustega suhtleb?

    Riik omalt poolt peab arvesse võtma avalikkuse arvamust. Ühenduste esindajaid tuleb kaasata seaduste väljatöötamisse ja sel eesmärgil korraldatakse ümarlaudu, kohtumisi jms. Kuna tänaseks on Eestis sadakond looduse- ja keskkonnaorganisatsiooni, siis on need riigiga ladusama suhtlemise huvides loonud Eesti Keskkonnaorganisatsioonide Koja (EKO). Koja liikmed esindavad riigi ees teisi keskkonnaorganisatsioone, võtavad sõna riigi olulistel keskkonnateemadel, kohtuvad perioodiliselt keskkonnaministriga ja palju muud.
    New image

    Sügis 2017:  Ornitoloogiaühing nõuab veelindude tapatalgute lõpetamist

    Ühe enam häirib mõtlevaid inimesi Eestis toimuv arutu linnujaht (joonis 4.3.9.1.). Igal sügisel saabub siia välismaalt tuhandeid jahituriste, kes võtavad raha eest osa veelindude massilisest laskmisest. Selliseid tapatalguid soosivad leebed jahiseadused, mille muutmisest pole teatud osapooled huvitatud. 2017. aasta sügisel töötas Eesti Ornitoloogiaühing välja ettepaneku veelindude arutu tapmise lõpetamiseks, soovitades paika panna iga jahilinnuliigi küttimise mahud, seada ülempiir küttida lubatud lindude arvule ning kehtestada maksimaalne ühe päeva jooksul kütitavate lindude arv jahipidaja kohta. Näidates, et küsimus läheb korda paljudele inimestele kogus ühing oma seisukoha toetuseks rohkem kui 2500 allkirja ja Riigikogu oli kohustatud ettepaneku menetlusse võtma. Aeg näitab, mis edasi saab.
    Mida ühingud teevad?
    New image

    Sügis 2017:  Ornitoloogiaühing nõuab veelindude tapatalgute lõpetamist

    Ühe enam häirib mõtlevaid inimesi Eestis toimuv arutu linnujaht (joonis 4.3.9.1.). Igal sügisel saabub siia välismaalt tuhandeid jahituriste, kes võtavad raha eest osa veelindude massilisest laskmisest. Selliseid tapatalguid soosivad leebed jahiseadused, mille muutmisest pole teatud osapooled huvitatud. 2017. aasta sügisel töötas Eesti Ornitoloogiaühing välja ettepaneku veelindude arutu tapmise lõpetamiseks, soovitades paika panna iga jahilinnuliigi küttimise mahud, seada ülempiir küttida lubatud lindude arvule ning kehtestada maksimaalne ühe päeva jooksul kütitavate lindude arv jahipidaja kohta. Näidates, et küsimus läheb korda paljudele inimestele kogus ühing oma seisukoha toetuseks rohkem kui 2500 allkirja ja Riigikogu oli kohustatud ettepaneku menetlusse võtma. Aeg näitab, mis edasi saab.

    Teeme ära!

    Mida ühingud teevad?
    Joonis 4.3.9.2. 2017. aasta "Teeme ära!" kampaania sisuks olid külatalgud. Läti ja Leedu noorteadlased aitasid korrastada ühe Pärnumaa küla supluskohta.
    "Teeme ära!" on 2008. aastal algatatud üle-eestiline koristusaktsioon, mis nüüdseks on saanud rahvusvahelised mõõtmed (joonis 4.3.9.2.). „Teeme ära!” ei ole üksnes prügikoristuskampaania. Eestis on lisaks korraldatud veel mõttetalguid, külatalguid jpm.

    Konnad teelt

    Mida ühingud teevad?
    Joonis 4.3.9.3. Pildid Kadrina Keskkooli konnatalgutest
    Alates 2012. aastast korraldatakse Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel aktsiooni „Konnad teel(t)”. Igal kevadel päästetakse vabatahtlike abiga autorataste alt 15-20000 kudemisrändele asunud konna, aidates need üle maanteede (joonis 4.3.9.3.).

    Hooli ja aita kiisu koju!

    MTÜ Kassiabi soovib vähendada hulkuvate kasside arvu tänavatel ja aidata kaasa lemmikloomapidamise kultuuri paranemisele Eestis.
    Põhitegevuseks on koduta jäänud kassidele uute püsivate kodude leidmine. Aasta jooksul leiab uue kodu keskmiselt 500 kassi. Oma tegevusega soovib ühing vähendada kodutute loomade arvu Tallinna tänavatel ning tõsta eelkõige laste ja noorte lemmikloomapidamise kultuuri. Ühing levitab teadmisi lemmikloomapidamisest ja sellega kaasnevast vastutusest.
    New image
    New image
    Rehabilitatsioonikeskus 3
    Mida ühingud teevad?
    Joonis 4.3.9.4. Fotomeenutus 2008. aastast. Töö Sõrvele rajatud lindude rehabilitatsioonipunktis. 

    Lindude rehabilitatsioonikeskus

    Naftareostuse korral on kõige enam ohustatud merelinnud. 2008. aastal tabas Lääne-Eesti rannikut tõsine naftareostus, mille likvideerimisele tõttasid kümned vabatahtlikud. Selle sündmuse tulemusena loodi lindude rehabilitatsioonikeskus (joonis 4.3.9.4)
    New image
    New image

    Greenpeace plastiku vastu

    Mida ühingud teevad?
    Joonis 4.3.9.5. Greenpeace´i kampaaniad jäävad oma lennukusega meelde
    Greenpeace aktivistid ehitasid Kreeta saarel delfiine kujutava hiigelmosaiigi kümnest tuhandest plastiktopsist, milliseid iga kreeklane kasutavat iga 15 minuti tagant ühe (joonis 4.3.9.5.). Selle pildiga tahavad keskkonnakaitsjad kreeklastele ja turistidele meelde tuletada ohtu, mida plastikjäätmed kujutavad ookeanile ja mereelustikule.
    Fridays For Future:
    Kliimaaktivistide ühing, mis peab kliimastreike ja üritab panna inimesi rohkem oma elukeskkonnast hoolima. Tahab päästa maa kliimat tulevate inimeste ja võib-olla kogu maa elu jaoks katastroofiliste tulemuste eest.

    Kokkuvõte

    Inimestel on õigus avaldada oma arvamust. Lisaks oma üksikarvamusele saavad inimesed ühiskonnas kaasa rääkida valitsusväliste organisatsioonide ehk kodanikeühenduste kaudu. Eestis tegutseb sadakond looduse ja keskkonnateemaga tegelevat organisatsiooni. Organisatsioonid töötavad vastavalt oma eesmärkidele, esindades oma liikmete huve ja rääkides ühiskonnas kaasa keskkonnaküsimuste lahendamisel. Ühenduste toimimise iseloomulikud jooned on vabatahtlik töö, heategevus, annetamine ja muud sellist.