Otsing sellest blogist

UUS!!!

Raku jagunemine: Mitoos

Rakutsükkel Mõned rakud meie kehas ei ole jagunemisvõimelised nagu näiteks mõned närvirakud ja punased vererakud. Enamus rakkudest aga kasva...

teisipäev, 15. oktoober 2019

Kabala

Kabala heebrea keeles kaballah või kabalistika.
Kabala, harvemini ka kabalistika, on 12. sajandil välja kujunenud juudi usulis-filosoofiline süsteem, müstikavool, mis pretendeerib Jumala olemuse mõistmisele. Keskuseks on Léoni asula Prantsusmaal.

Kabbalah tähendab heebrea keeles 'saadud', viidates sellele, et tegemist on pärimusega minevikust. Kabala tõi judaismi usukäsitlusse uusplatonismi ja hermetismi sugemeid.
Päritolu
Juudi müstika seisnes algselt üksnes empiirilises õpetuses. Spekulatiivse iseloomu sai see palju hiljem uusplatonismi ja uuspütaagorluse mõjul. Keskaegseid Sefer Yetzirah uurijaid hakati kutsuma "baale ha-kabbalah" (kabala valdajad). Hiljem hakati kabala tundjaid nimetama "maskilim" (targad). Alates 13. sajandist kasvas kabalast välja ulatuslik kirjandus kõrvuti ja sageli vastakuti Talmudiga.

Enamik kabala vorme õpetab, et pühakirjas on igal kirjatähel, sõnal ja numbril varjatud tähendus. Kabala õpetab tõlgitsusmeetodeid nende varjatud tähenduste väljaselgitamiseks.
Mõned religiooniajaloolased leiavad, et terminit "kabala" tuleks kasutada ainult nende müstilis-religioossete süsteemide kohta, mis tekkisid pärast 12. sajandit; varasemaid esoteerilisi juudi usulisi süsteeme tuleks teisiti nimetada. Teised religiooniajaloolased peavad seda eristust meelevaldseks, pidades 12. sajandi kabalat järjekordseks faasiks samadest müstilistest juurtest ja elementidest jätkunud arengujoones. Seetõttu peavad nad kohaseks rääkida kabalast ka 1. sajandi puhul pKr. Ortodokssed juudid ei nõustu kummagi koolkonnaga, eitades kabala olulist ajaloolist arengut.
Kabala kolmeks tuntuimaks raamatuks peetakse Sefer Yetzirahi, (“Loomise raamat”), Zoharit (“Sära raamat”) ja apostel Johannese ilmutuseraamatut. Nende raamatute kirjapaneku aeg on vaieldav.
Kõrvalist
Mõistet "kabalistika" võidakse kasutada ka ülekantud tähenduses ebateaduslike järelduste tegemise kohta juhuslikest faktidest ning millegi salapärase, arusaamatu ja segase kohta.
Kabala püüab igas asjas näha täiuslikkust.
Oluline on mõista, et kabala on pigem enese kaotamine kui leidmine, muutumine teise- ja vähem egokeskseks. Sõna Kabbala sõnasõnaline tõlge on "see, mis võetakse vastu". Vastuvõtmiseks peame olema vastuvõtlikud. Peame end avama, luues anuma, kus absorbeerida seda, mida soovime mõista või haarata, ja saada omakorda Kabbala osaks. Enda avamine kõrgemale reaalsusele, vaimu nägemine aine sees, teadvuse tõstmine punktini, kus meie ettekujutus reaalsusest on täielikult muutunud ja kogu loomises ilmneb jumalik.
Järgnevalt:
Kabbala kolm tüüpi
Teoreetilise kabala arendamise kolm etappi
Kabbalistlik teekond on täisring
Kabbala tundmine on Kabbalistikalikult elamine
Tegelaste kabalistlik viimistlemise viis
Ego / vale enesetunne kui kõigi negatiivsete emotsioonide allikas
Kabbala kolm tüüpi
Üldiselt jaguneb kabala kolme kategooriasse: teoreetiline, mis puudutab peamiselt reaalsuse sisemisi mõõtmeid; vaimsed maailmad, hinged, inglid jms ning meditatiivne, mille eesmärk on koolitada õppivat inimest jõudma jumalike nimede kasutamise kaudu kõrgemale kõrgendatud meditatiivsele teadvuse seisundile ja võib-olla isegi ennustusseisundile, tähtede permutatsioonid jne. Kolmas kabbala tüüp on maagiline, mis tegeleb looduse kulgemise muutmise ja mõjutamisega. Samuti kasutatakse jumalikke nimesid, loitsusid, amulette, maagilisi pitserit ja mitmesuguseid muid müstilisi harjutusi.
Viimases osas pole valdavat osa maagilise kabala tähtsamatest tekstidest kunagi avaldatud ja võib-olla mõjuval põhjusel. Lisaks sellele, et tegemist on väga keeruka teemaga, võib see isegi valdamise ajal olla kohati ohtlik. Paljud varasemad kabalistid on pidanud maagilist kabalat ebakindlaks distsipliiniks. R. Joseph Della Reina (1418 - 1472) oli üks maagilise kabala suurtest meistritest. Legendi kohaselt üritas ta oma vaimseid võimeid lõpliku lunastuse ärakasutamiseks kasutada ja läbikukkumise käigus sai ta hingeliselt vigastada. Mõni väitis, et ta tegi enesetapu, teised aga, et ta veristati ametnikuna. Teised ütlevad, et ta läks lihtsalt hulluks. Paljud järgnevatel põlvkondadel tegutsenud kabalistid võtsid tema tegevust hoiatusmärgina edasijõudnud transtsendentaalse ja maagilise kabala praktiseerimise vastu. Sealt alates on Kabbala maagilised elemendid kõigil eesmärkidel ja eesmärkidel kustunud ning selle teadmised on täielikult unustatud.
Mis tahes põhjusel ei olnud meditatiivne kabala kunagi ka populaarne teadusharu. Üks meditatiivse kabala suurtest pooldajatest oli R. Abraham Abulafia (1240–1296). Müstiline kool, mida ta juhtis, huvitas ennekõike kõrgematesse meditatiivsetesse seisunditesse jõudmise meetod. Ta uskus, et oma meditatsioonimeetodi abil suutis inimene saavutada ennustamise taseme. Ta tegi ettepaneku kasutada kirjutavat mantrat, mis tähendab tavalise verbaalse või visuaalse mantra asemel, et sõna tuleks korduvalt ja uuesti kirjutada erinevates stiilides ja konfiguratsioonides. Tuleks proovida muuta sõna järjestust ning perimeerida ja tsüklida sõna tähti igal võimalikul viisil: tähtede ühendamine ja eraldamine, tähtede jaoks täiesti uute motiivide komponeerimine, nende rühmitamine ja seejärel teiste rühmadega ühendamine ning nii edasi. Seda tehti seni, kuni saavutati kõrgendatud teadvusseisund.
Ehkki Abulafia oli viljakas kirjanik ja kirjutas oma elu jooksul üle neljakümne raamatu, ei avaldatud sellest hoolimata enamikku tema teostest. Tegelikult olid isegi tema elu jooksul paljud teised suured kabalistid tema ja tema õpetuste vastu. Seetõttu ei muutunud kabala, mille eesmärk oli jõuda transtsendentse teadvusseisundini, kunagi peavooluks, ehkki individuaalsel tasandil olid kabalistid, eriti 16. sajandi Safedi kabalistid, kes ühendasid tema õpetused kõrgendatud seisundite saavutamiseks. teadlikkusest ja teadvusest.
See, mis meile jääb, on Kabbala teoreetiline mõõde. Valdav enamus kabalat, mida on toodetud ja mida pidevalt toodetakse, kuuluvad kõik teoreetilise valdkonna alla. Seda tüüpi kabala põhiosa on Zohari püha teos, teise sajandi Talmudi-müstiku rabi Shimon Bar Yochai õpetuste raamat, mida anti põlvest põlve edasi, kuni need avaldati 13. lõpus. sajandil kabalist R. Moshe De Leon.
Teoreetilise kabala arendamise kolm etappi
See on kabala teoreetiline külg, mida on läbi aegade arendatud erinevates etappides. Praktilistel eesmärkidel võib selle kabala stiili traditsioon jagada kolmeks põhietapiks. Esimene neist on Zohari ilmumise ajastu koos selle ja järgmise põlvkonna müstikutega, kes neid teesid koostasid.
Teine oleks 16. sajandi müstikud, kes elasid Safedi linnas. Seda konkreetset perioodi ajaloos nimetatakse suureks kabalistlikuks renessansiks. Liikumist juhtisid R. Moshe Corodovero, tuntud kui Ramak (1522-1570), põhjalikud ja süsteemsed õpetused, eriti aga R.Yitzchak Luria (1534-1572) õpetused, kelle sobilikuks nimeks oli Ari-Zal, õnnistatud mälu G-dly rabi Yitzchak. Lõppkokkuvõttes oli kabala kolmas areng R. Yisrael Ben Eliezeri (1698–1760), tuntud Baal Shem Tovi nime all, hea nime meister, kes oli Chassidici liikumise asutaja. otsene või kaudne viis on juhtinud kõiki teisi müstilisi liigutusi tänapäevani.
See, kes on näinud vaid pilke teoreetilisest kabalast - algajast, kipub seda pidama fantaasia, kummaliste sündmuste ja piltide, fantastiliste müütiliste maastike, kirju, irratsionaalse, ebareaalse ja tegelikkusega seostamata kirjatööna. Teoreetilise kabala klassikalise teose, Zohari, avamine hämmastab autorite kujutlusvõimet, kuid võib-olla ka lummavus sellega lõpeb. Algajale tundub see olevat fantaasiaraamat, ei midagi enamat. Kuulus kabalistlik meister, Zitšavi Tzadik, leidis Kabbala kohta, et need kolm arenguetappi võivad olla seotud tähendamissõnaga.
Ajal, mil reisimine oli ohtlik ja vaevarikas ettevõtmine ning enamik inimesi polnud kunagi oma väikesest külast väljas olnud, rändas mees kaugele maale. Naastes naasis ta oma küla inimesi ja rääkis entusiastlikult oma reisi suurtest seiklustest. Ta rääkis kaugel maal nähtud linnust, kelle omadused olid märkimisväärsed. Näiteks linnu nägu oli inimene; ta jalad olid kaelkirjaku omad. Külaelanikud pilkasid ja lükkasid tema loo välja kui täielik fantaasia. Oma juttude seiklejatest inspireeritult asus kaasreisija kaasreisile samal reisil, kes otsustas maailma ise näha. Aastaid hiljem naasis ta oma maailmamehe juurde külla. Nagu rändur, kes teda oli nii inspireerinud, kogus ta külarahvat ja rääkis oma seiklustest. Ka tema rääkis sellest fantastilisest linnust, kuid kirjeldus oli pisut erinev. Tema sõnul polnud linnu nägu tegelikult inimlik, ehkki see sarnanes väga ühega ning jalad olid pikad ja pöörised ning tõid kindlasti kaelkirjaku meelde; siiski polnud nad tõeliselt kaelkirjaku jalad. Selle mehe lugu kuuldes jagunesid külaelanikud. Mõned uskusid kogu südamest seda meest, kelle lugu oli veenvam kui esimene rändur. Ometi oli palju skeptikuid, kellele see lugu kõlas ikkagi täiesti väljapeetult ja ebareaalselt.
Üks külaelanikest otsustas selle imeliku linnu küsimuses lõpliku järelduse teha ja viis ise vaevaga läbi teekonna. Naastes võttis ta külaelanikud kokku ja kuulutas võidukalt, et asi on lahendatud! Seejärel jõudis ta oma suurde kotti ja võttis selle kummalise ja fantastilise linnu tagasi. Seekord polnud skeptikut leida.
See tähendamissõna on seotud Kabbala teoreetilise valdkonna arendamise kolme etapiga. Zohari autor, kabalistliku mõtte põhiosa, rabi Shimon Bar Yochai, kirjeldas esimesena jumalikku kohalolekut ja meie suhet Ein Sofiga. Zoharist leiame selliseid kummalisi ja fantastilisi jutte, selliseid müütilisi ja müstilisi koosseise ning pilte, mida me vaevalt suudame uskuda. 16. sajandil hakkas müstikute linnas Safedis kabala võtma põhjalikuma, üksikasjalikuma vormi ja analüüsi. Kabalistlikus kirjanduses hakkasid ilmnema mustrid ja süsteemne mõtteprotsess. Lõpuks, Chassidici liikumise sünniga, on kabala jõudnud täieliku viljakuseni. Tšašidism on müstiline liikumine, mille asutas R. Yisrael Ben Eliezer ehk Baal Shem Tov. Ta viis looja kuvandi reaalsusesse. Need müstilised kontseptsioonid ei olnud enam otsitud ja ebareaalsed, vaid need said meie igapäevaelu konkreetseks osaks, mõjutades loomingu kõiki tahke. Taevas viidi maa peale.
Kabbalistlik teekond on täisring
Kabala eesmärk on täis väärarusaamu. Populaarne arusaamatus on see, et kabala uurimise eesmärk on muuta see psüühiliseks või võib-olla selgeltnägijaks, mis on võimeline imelisteks ja mujal maailmas võimeteks. See on aga väärarusaam. Kabbala uurimise lõppeesmärk on Mina täiuslikkus. Muutes Mina paremaks, laienenud indiviidiks, transtsendentsemaks, oma hinge olemuse ja juurtega paremini kursis olevaks, on see, mida Kabbalah pakub neile, kes seda tõeliselt soovivad.
Autentse ja kabalistliku teekonna kriteerium on see, mis saabub täisringi ja naaseb lõpuks siin-praegu maailmasse. Talmud räägib neljast targast, kes astusid müstilisse viljapuuaeda ja kogesid transtsendentaalset eksperimenti.
Kabala eesmärk on see, et sa muutud paremaks inimeseks. Kabala puhul keskendud sa välisele. Kabala puhul on inimene, valgus ja looja üks ja seesama. Kõike kontrollib süsteem. Kõik allub ühele jõule ja tahab jõuda samasse seisundisse. Inimesel on suhe loojaga. Kõik on üks, kõik on sama looja.


Meile Nähtamatu Maailm: Pentagramm

Keskajal oli Lõputu Sõlm ehk pentagramm tõe sümboliks ja kaitses niinimetatud deemonite eest. Seda kasutati isikliku amuletina ning uste ja akende kaitseks. Hiljem, tänapäeval kaitseb kinnine pentagramm „päris“ deemonite eest.
Meile nähtamatu maailma olendid, enamasti deemonid, jäävad pentagrammi lõksu ja kaovad.
Portaaliteooria:
Seetõttu on pentagramm midagi ise tehtud portaali sarnast. Võib-olla ongi pentagramm mingi portaal meie ja Meile Nähtamatu Maailma vahel.
Pentagrammist võivad olendid tulla meie maailma ja lahkuda siit. Seda viisi kasutavad põhiliselt deemonid.
Pentagrammist:
Mõnes kohas võivad pentagrammid olla ka looduslikud. Nendes kohtades tavaliselt kummitab nagu ka mujal, kus on pentagramm. Mõnikord pentagrammi juures ei kummita.
Kohad, kus on looduslikud pentagrammid on tavaliselt kohalike pühapaigad ning seal juhtub tihti imelikke asju.

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Meile nähtamatu maailm: Keravälk

Kuigi keravälku on võimalik teaduslikult seletada, siis alati ei ole võimalik keravälku teaduslikult seletada.
Keravälk võib mõni kord käituda väga mõistatuslikult. Näiteks ükskord nähti, et keravälk veereb üle lapse, kuid pärast keravälgu üle lapse veeremist, polnud lapsel ühtegi põletusmärki.
Keravälgud tekivad tavaliselt, siis kui õues on torm. Sellisel juhul langevad keravälgud taevast.
Kuid mõnikord võib keravälk tekkida ka iseenesest, ilma arusaadava põhjuseta.
Keravälgu liikumine:
Alguses langeb keravälk taevast alla. Pärast alla langemist hakkab keravälk samas kohas, kuhu ta alla langes, hõljuma.
Keravälk:
   Keravälk esineb enamasti koos tavalise äikesetormiga ning üsna sageli nähakse teda just pärast äikeselööki maapinna kohal hõljumas. On olnud ka tähelepanekuid, kus keravälk on justkui pilvedest alla langenud. Keskmine keravälk on ümmargune, läbimõõduga umbes 20 cm. Üldiselt helendab samamoodi, nagu üks tavaline sajavatine elektripirn, kusjuures ta värvuste skaala varieerub punasest kollaseni. Välgu eluiga ei ole kuigi pikk – keskmiselt umbes 6 sekundiga ta kas haihtub vaikselt või siis kaob plahvatuslikult. Oma eluea jooksul võib keravälk ka liikuda ning seda mitte eriti kiirelt. Suhteliselt harva on märgatud ta kerkimist kõrgemale, enamasti liigub ikka muudes suundades. Mõnikord on isegi täheldatud, et keravälk on suuteline põrkuma maapinnalt nagu kerge õhupall. Keravälk on ilmselt ka üsna kõrge temperatuuriga, tekitades mingit sisisevat heli ja erilist teravat lõhna oma läheduses. Üsna sageli on täheldatud välgu külgetõmmet metallesemete poole. Kõige omapärasem on aga keravälgu võime tungida tuppa läbi kitsaste aknapragude või korstna kaudu. Tundub, et keravälke on lausa mitut sorti.
   Kõik need imepärased omadused on sünnitanud hulgaliselt erinevaid teooriaid, millede abil on püütud seletada keravälgu fenomeni. Üldjoontes võib kõik need teooriad jagada kahte suurde rühma. Ühed väidavad, et välk saab energiat tema enda sisemusest. Teiste arvates tuleb energia väljastpoolt. Esimesse rühma kuuluksid teooriad, mis peavad keravälku seotuks kas ülikuuma õhu, mõne muu gaasi tasase põlemisega või ülitiheda plasmaga. Teised teooriad väidavad näiteks seda, et äikesetormi ajal valitsevad ülitugevad elektriväljad võivad koondada kosmilisi osakesi, mis omakorda ergastavad õhus leiduvaid gaase. Kõnealused teooriad võiksid mõningatel juhtudel seletada ühte või teist keravälgu omadust, kuid ometi jäävad nad hätta, kui arvesse võtta kõik keravälguga kaasnevad omadused. Ühed usinamad on olnud plasmafüüsikud ja seda eriti Venemaal, kus mitmetes uurimisasutustes on püütud keravälku esile kutsuda eksperimentaalselt. Tihtipeale ongi saadud keravälku meenutavaid plasmamoodustisi, kuid ilmselt on sarnasus siiski vaid väline.
   Abrahamsoni ja Dinnissi teooria
   Uus-Meremaa teadlased hakkasid uurima protsesse, mis tekivad siis, kui välk lööb pinnasesse. Tavaline muld koosneb ju suurel määral süsiniku ning räni ühenditest. Räni on aga pooljuhtmaterjal, mida kasutatakse nüüdisaja elektroonikas. Kõrgetel temperatuuridel on keemiliselt võimalik eraldada ka puhast räni, kuid selleks on vaja täita mõningad tingimused. Esiteks peab temperatuur ulatuma vähemalt 3300 kraadini ning teiseks peab süsiniku kontsentratsioon keskkonnas ületama räni oma vähemalt kaks korda. Sellised kõrged temperatuurid pole välgulöögi puhul sugugi haruldased ning ka vastava koostisega pinnast võib paljudes kohtades leida. Järelikult on tõesti võimalik, et välgulöögi tagajärjel tekib keemiline reaktsioon, mille tulemuseks on puhta räni moodustumine. Puhas räni aga aurustub silmapilkselt ning samas hakkab ta ka kohe ülikiirelt jahtuma.
   Mis siis edasi saab? Et sellele küsimusele vastata, tekitasid Abrahamson ja Dinniss oma laboris miniatuurse välgulöögi – umbes 20kilovoldise pingega "välgunool" tabas alusele asetatud pinnaseproovi. Sellest piisas, et tekitada puhast räni. Aurustunud räni koguti klaasfiibrile ning saadud näidiseid uuriti elektronmikroskoobiga. Ilmnes üllatav tõsiasi: aurustunud ning kiirelt mahajahtunud räni moodustas nanoosakeste pikki kette. Nende "kettide" läbimõõt oli vaid 100 nanomeetrit, kuid pikkus küündis kümnete mikromeetriteni. Kahjuks ei märganud teadlased mingit helendust ja kui suurendati välgulöögi võimsust, oli tulemuseks vaid pinnaseproovi plahvatuslik laialipaiskumine. Ometi arvavad Abrahamson ja Dinniss, et keravälgu moodustavad just sellised räni nanoosakestest koosnevad ketid. Ilmselt on teatud tingimustel võimalik, et ketid kasvavad pikemaks ning kaarduvad selliselt, et oleks võimalik pallikujulise moodustise teke. Ka keravälgu helendust on siis lihtne seletada, sest puhas räni hakkab teatavasti kõrgetel temperatuuridel kiirelt oksüdeeruma ehk maakeeli lihtsalt põlema. Iga nanoosake kattub ränidioksiidi kihiga, mis takistab hapniku ligipääsu puhtale ränile. Seetõttu võib muidu nii kiire põlemine pidurduda ja kesta ka kümneid sekundeid. Selline nanoosakeste kogum võib tõesti olla suhteliselt elastne ning mõjuda täispuhutud õhupallina. Tänu nanoosakeste väikesele massile on kogu pall üsna kerge ning suudab vabalt maapinna kohal hõljuda. Isegi keravälgu aknapragudest läbiimbumine on selle mudeli järgi mõistetav.

laupäev, 12. oktoober 2019

Keravälk

Keravälk on harva esinev muutuva värviga helenduv kera läbimõõduga umbes 20 cm kuni meeter. Ta esineb enamasti koos tavalise äikesetormiga ning üsna sageli nähakse pärast pikselööki maapinna kohal hõljumas.
Keravälgu optilise spektri ehk valguse lainepikkuste mõõtmistulemused avaldati esmakordselt 2014. aasta jaanuaris. Spektri analüüs näitas et keravälgus oli raudaräni ja kaltsiumi, ehk samu aineid mida leidub pinnase koostises. Lisaks oli vaadeldud keravälgu spekter üldjoontes sarnane samal ajal esinenud tavalise välgu spektriga.
On pandud tähele, et keravälk justkui langeks pilvedest. Keravälk liigub õhus aeglaselt ning võib tungida ruumidesse enamasti läbi aknaprao või korstna ja seejärel kas lõhkeda suure pauguga või kahju tekitamata ruumist lahkuda. On täheldatud juhtum, kus keravälk läbis aknaklaasi seda purustamata. Keravälgu eluiga võib ulatuda sekundist rohkem kui minutini ja tema heledus selle aja jooksul oluliselt ei muutu. Välk võib liikuda üles, kuid enamasti teeb seda muus suunas. On täheldatud, et keravälk suudab põrkuda maapinnalt nagu kerge õhupall. Keravälk kaob üldjuhul kiiresti ja see kadumine võib olla kas täiesti vaikne või toimuda plahvatuslikult.
Ta on umbes kera- või pirnikujuline, ebaselgete servadega. Heleduselt vastab ta umbes kodumajapidamises kasutatavatele valgustitele, nii et päeva ajalgi on nad selgelt näha. Keravälke on nähtud mitut värvi, aga kõige tavalisemad on punasedoranžid ja kollased toonid. Arvatavasti on tema temperatuur kõrge, mis tekitab sisisevat heli ja teravat lõhna. Siiski on tema läheduses viibinud inimesed üksnes harva kuumust täheldanud, kuid tema kadumisega kaasneb mõnikord oluline soojuse vabanemine. Tema lõhn meenutab osooni, põlevat väävlit või lämmastiku oksiide.
Teadlased on juba ammu püüdnud laboratoorsetes tingimustes keravälku valmistada. Kuigi mõned eksperimendid on tekitanud efekte, mis pealtnäha tunduvad loodusliku keravälgu moodi olevat, ei ole siiski veel välja selgitatud, kas see on juhuslik kokkusattumus või ei.
Keravälgule on ka paranormaalseid seletusi, kuid nendest räägime me osas:
Meile nähtamatu maailm: Keravälk

reede, 11. oktoober 2019

Meile Nähtamatu Maailm: Paranormaalsed nähtused ja olendid Eestis

Luupainajad, kodukäijad, energiavampiirid, libahundid
Õhtud üha pimenevad, hämarusest kuuldub kahtlasi samme, taevas võbelevad veidrad valguskerad ja sinised tulukesed. Meie unedesse ilmuvad luupainajad, toanurgas nohiseb kodukäija. Eriti soodne aeg paranähtustega põrkumiseks olevat sügisene pööripäev.
Just sügise lähenedes hakkavad paranormaalsed nähtused mingil põhjusel pead tõstma. Nende uurijad väidavad, et eriti on põhjust silmi-kõrvu lahti hoida pööripäeva paiku, mis tänavu langeb 22. septembrile. Põhjuseks oletatakse sel ajal Maad mõjutavaid geofüüsilisi ja magnetnihkeid.
Tähtis on valida ka õige kellaaeg. Tondiküttimisele pühendatud veebikülgedel soovitatakse valvsaks muutuda kella üheksa paiku õhtul. Paranähtuste haripunkt saabuvat südaööl ning pärast kella kolme öösel olevat juba üsna lootusetu ebamaiste olevustega silmitsi sattuda.
Seletamatus orienteerumiseks koostasime väikese entsüklopeedia. Ehk oled sinagi midagi allloetletust omal nahal kogenud?
A
Ajanihe
Paraentusiastide hulgas ufode lennuväljana tuntud Kaiu rabas läinud 90ndatel üks mees kaduma. Kui hiljem välja ilmus, polevat tihanud läbielatust sõnagi poetada. Pärast kadumist ei elanud mees enam aastatki. Paranähtuste uurija Igor Volke on öelnud, et Kaiu raba kujutab endast niinimetatud aegruumi portaali, kuhu sattunu võib ajataju kaotada. Aegruumi nihet kirjeldab Volke 29.11.2004 Õhtulehes: "Lähed 15 minutiks metsa, aga tuled välja alles kolme tunni pärast. Tekivad hirmud või hoopis eufooria. Kummitada võib ka vererõhutõus ja arütmia."
Aknapiirkond
Koht, kust on võimalik siseneda teise dimensiooni. Üks sääraseid võib olla Rässa küla Muhumaal (seal uitab ka müstiline tulekera lõkits), kus Igor Volke sõnul olla nähtud stseene ammumöödunud aegadest. Näiteks näinud kohalikud vana aja sõjamehi merest välja sammumas. Parafoorumites väidetakse, et seletamatuid ajas rändamisi on kogetud ka Viljandi ja Haljala kandis.
E
Eksitaja
Lõunaeestipäraselt "essütaja" on eriti just sealkandis tuntud vaenulik jõud, mis ohvreid metsa või sohu eksitab. Loodusajakiri.ee väitel muutuvat eksitajateks tihti surnud laste hinged, kes haledalt nuttes teelisi rajalt kõrvale peibutavad. Eksitajaks võivat saada ka uppunu, mõrvatu ning enesetapja.
Energiavampiir
Verd imevast klassikalisest vampiirist suurem tõenäosus on pimedas sügisõhtus kohtuda energiavampiiriga. Hingemaailm.ee kirjelduse kohaselt on ta nõudlik manguja või tülinorija, kelle loomulik energiaringe on üleliigse karmakoorma tõttu häiritud. Et ellu jääda, peab too tegelane energiat ammutama teistelt ja on seetõttu äärmiselt ohtlik – tühjaks imetud ohver võivat koguni hinge heita!
Energiavampiiri lähedust saab tuvastada järgmiste sümptomite järgi: pärast temaga kohtumist tunned end jõuetuna, su süda peksleb ja uni on häiritud.
Energiasammas
Pärast energiavampiiriga kohtumist on mõistlik külastada mõnda energiasammast. Eesti tuntuim energiasammas asub Otepääl, aga tõelised para-asjatundjad nimetavad seda põlglikult turismimagnetiks. Võimsaimaks peetakse hoopis Tuhala Nõiakaevu lähedal avastatud sammast, vägeva samba leiab ka Kirnast. Eesti Ekspress väidab, et energiasamba lähedusse sattunud inimesel tõmbuvad käed soojaks, jalad hakkavad surisema ja üledoos ajavat mõnikord iiveldamagi.
Kõige värskemad Elu uudised otse sinu postkasti
Energofoor
Energofoorid on energeetilised helendavad objektid, mis pole tulnukad, vaid keskkonnaanomaaliad. Energofooride hulka kuuluvad näiteks keravälk, ümmargused hõljuvad kerad ja helendavad sambad. Neid nähakse Eestis üsna sageli.
H
Hall ehk külmtõbi
Luupainaja sugulane hall paneb ohvri üle kere värisema. Kui sind tabavad külmavärinad, võib see olla viirus, aga ka sul häbematult seljas ratsutav hall. Tavaliselt käivat halliks naised, kes jätavad oma keha maha ning asetavad selle näiteks mõne posti najale. Rahvauskumus pajatab, et kui halli hüljatud keha ümber lükata, olevatki tondil lips läbi. Veel aitavat halli vastu, kui võtta kolm pihlakapulka, neisse ristid lõigata ning kolm korda issameiet lugeda.
I
Ingel
Mitte kõik üleloomulikud olendid pole halvad. Veab neil vähestel, kes oskavad suhelda inglitega! Eesti tuntumaid inglitesse uskujaid on muusik Lea Liitmaa, kes on teemat nii õrnaks nimetanud, et seda olevat raske võõrastele seletada. Inglite kohalolu ta lihtsalt tundvat.
K
Kaiu raba
See Raplamaa piirkond väärib eraldi väljatoomist, sest seal vohab ufosid nagu metsa all seeni. Rabas olevat maandunud ja seal otsekui mülkasse vajunud lugematuid tundmatuid lennumasinaid. Kaiu kandi rahvas on Õhtulehele tunnistanud, et rappa minna kohalikud eriti ei tihka. Halvaendeliseks peetavas paigas haihtuvat mõnikord ka inimesed. Peale ufode kummitavat seal Teise maailmasõja sõdurid, kes eksitavat pahaaimamatuid rappa.
Kodukäija
Kõige tõenäolisem on kodukäijaid kohata varsti saabuval hingedeajal. Rahvakultuur.ee andmetel võivad kodukäijaks hakata näiteks enesetapjad või lapsevoodil surnud naised – lahkunud, kel jäi midagi hinge peale. Kodukäija võib olla ka kellelegi võlgu, ülekohtu ohver või muidu paha inimene. Kellele ringikondavad kooljad ei meeldi, sellele soovitab vanarahvas tüütu tegelase kalmule pahema jala kontsaga rist teha.
Kummitus
Vikipeedia kohaselt on kummitus mütoloogiline kollitav olend (sünonüümid on vaim, tont, viirastus). Eesti tuntumad kummitused kollitavad Tallinna vanalinnas, neist kuulsaim on Lühikese jala väravatorni Must Munk. Eluajal olnud ta Tallinna timukas, kes vanajumalaga rahu tegemiseks mungaks hakkas. Nüüd olla Lühikeses jalas tihti tema kohalolekut tunda – kõndija võib tajuda, et keegi luusib tema kannul.
Kummitavat isegi riigikogus ja Stenbocki majas. Toompea lossis öösiti valves olijad kuulvat tihti salapäraseid samme või nägevat end ukseorvas ilmutavat mehekuju. Valitsuse residentsis aga kõndivat ringi tütarlaps, kelle valge kleit olla vereplekkidega üle külvatud. Näitsikut olla kohanud isegi ekspeaminister Mart Laar.
Kummitada võib ka uutes hoonetes. "Pealtnägija" uuris kolm aastat tagasi pealinnas Tornimäe tänaval luksuslikus tornmajas fotodele jäänud seletamatuid anomaaliaid. Kurja juureks võivad olla maja alla maetud katku- ja pidalitõbised.
Kujumuutev ufo
Et ufo on lendav taldrik, teab iga laps. Aga ära lase end heidutada, kui tundmatud lendavad objektid pidevalt kuju muudavad, näiteks kerast kolmnurgaks. Teateid kujumuutvast ufost on näiteks Hiiumaalt Heltermaalt.
Külmking
Külmking on saartel tuntud kuri tont (tavaliselt halb inimene), kes ka pärast surma maa peale halba külvab. Vikipeedia eristab külmkinga kodukäijast – kodukäija uitab oma endises kodus, aga külmking varitseb avalikes kohtades. Folklore.ee andmetel võib külmking võtta mis tahes kuju – ta võib end ilmutada heinakuhja, kassi-koera ja ka külma õhuvooluna.
Kaks aastat tagasi kohtas Saaremaal Sõrves Stebeli patareis külmkinga kohalik koolipoiss. "Ma ei tea kindlalt, oli see külmking või polnud, aga umbes saja meetri kaugusel minust hõljus puude vahel hägune laik," kirjeldas poiss Saarte Häälele.
L
Libahunt
Libahundiks võib rahvauskumuste järgi hakata igaüks, kui endale hundinahk selga vedada ja maagilist loitsu ümisedes kolm korda ümber nõiakivi kõndida. Aga samuti võib inimest libaks käima sundida kellegi teise needus. Libahundid murravad loomi ega ütlevat ära inimestestki.
Luupainaja
Kui öösiti kõris pitsitab ja rinnus rõhub, võib sul kallal olla luupainaja. Vanarahvas uskus, et luupainajat saab teisele kaela läkitada nõidusega. Samas on geobioloog Kalju Paldis Õhtulehele kinnitanud, et nõidusejutt on jama ja luupainaja pesitseb hoopis kindlates kohtades. Temast lahtisaamiseks peab laskma ruumi biovälja puhastada. Rahvakultuur.ee soovitab luupainajast vabanemiseks aga parema jala varvast liigutada või tagurpidi meie­isapalvet vuristada.
Lõkits
Muhus Rässa külas kiviaedade ja mere kohal hõljuv täiskuud meenutav tulekera, mida kohalikud lõkitsaks kutsuvad, on üks neid külalisi, mis saabub ühes esimeste kottpimedate õhtutega. Rässa inimeste sõnul on lõkitsat nähtud vaid hilissuvel või sügisel. Mõistatuslikku kera olevat uurimas käinud isegi teadlased.
M
Mardus
Mardus on rahvaluules tuntud kui surmahaldjas, kes ilmub inimese või looma kujul sinna, kus keegi varsti hinge heidab. Mõnikord ilmutavat ta end lihtsalt kaeblemise või ulgumisega. Arvatakse, et surmahaldja kodupaik on Maardu lähistel, sest just selle olendi järgi olevat mõis, mille järgi hiljem hakati linna kutsuma, oma nime saanud.
Mohni saar
Veel üks eraldi esiletoomist vääriv paik, kus sensitiivide väitel liikuvat enneolematutes kogustes ebamaist energiat, on Mohni saareke, kunagine salapiiritusevedajate kants. Saarel olevat askeldamas nähtud vibalikku halli kogu ning aeg-ajalt juhtuvat seal veidraid asju. 1990ndate keskel jäi Mohnil mõistatuslikult kadunuks saarekese majakavaht.
P
Poltergeist
Kui rahulikus kodus hakkab mürgeldama pahatahtlik energia, mis mööblit ühest nurgast teise lennutab, on sinna arvatavasti kolinud poltergeist. Mõne aasta eest piinas poltergeist üht peret Tallinnas Risti tänaval. Loopinud asju ja rebinud pererahva rõivaid puruks. Kuigi abistamas käisid mitmed nõiad, said õnnetud ohvrid lõpuks abi alles pendlimees Veeliks Jalakalt. "Saatsime seal surnuenergiat ära. Arvasin, et õhk läks paremaks. Kuid järsku lendas mu king vastu koridoriseina," muljetas poltergeistiga võidelnud sensitiiv Õhtulehes.
R
Rohuring
Valgamaal Riidaja külas torupillitalu pidav Ants Taul avastas kodu lähedalt enam kui 16meetrise diameetriga rohuringi – õhufotodelt on selgesti näha tihedatest tumerohelistest taimedest moodustuv korrapärane sõõr. Sellegi tekkel arvavad paranähtuste spetsialistid pistmist olevat maaväliste jõududega. Mujal maailmas laialt levinud viljaringe, mida on peetud ufode maandumisplatsideks, silmati "Reporteri" andmetel tänavu juulis Põlva lähedal. Saladuslikku heinaringi olla 1990ndate lõpus täheldatud ka ufo-ranna poolest tuntud Rutjas.
Rutja rand
Seda Põhja-Eesti liivast kaldariba kutsutakse paranähtuste fännide hulgas ufo-rannaks, sest imelikke objekte nähtud seal juba Nõukogude ajal, kui rannas asus piirivalvekordon.
U
Ufo
Ufo ehk tundmatu lendav objekt esineb seda näinute juttude põhjal nii erinevates värvides ja vormides, et neid loetlema hakata oleks mõttetu – kui näete taevas midagi, mis ei meenuta pilvi, tähti, kuud, päikest, satelliite ega lennukeid, võibki tegemist olla ufoga. Kuigi massiliselt hakati ufosid siinmail nägema vabadel 1990ndatel, saadi neist üksikuid teateid ka Nõukogude ajast. Igor Volke on kinnitanud, et juba pärast Tehumardi lahingut Saaremaal silmasid kohalikud seal skafandris mehikesi ja veidraid sigarikujulisi objekte.
V
Vampiir
"Videviku" saaga on vampiirid kogu maailmas staariseisusse tõstnud. Teame kõik ka verejanulisest krahvist Draculast. Mõne aasta eest ilmus Eesti Ekspressis "Intervjuu vampiiriga", kus üks noormees vihjas, et peale poosetajate on Eestis olemas ka imepisike ja ülisalajane ehtsate vampiiride kogukond. Aeg-ajalt saavat grupp kokku ning vahetavat omavahel verd. Tavaliselt rahuldavat päriselu-vampiirid verenälga vabatahtlike doonorite abiga, aga liiga kauaks nälga jäetuna võivat nad ka agressiivseks muutuda.
Millest järeldada, et majas kummitab?
Seletamatud helid: sammud, kriipimine, nagin, kolksatused, nutt, sosinad, karjatused
Ruumide ja kappide uksed avanevad ja sulguvad iseenesest
Lambid, teler, raadio või kodumasinad lülituvad ise sisse-välja
Kaotad pidevalt asju ja leiad neid imelikest kohtadest
Varjud seal, kus miski varju heita ei tohiks
Lemmikloomad hakkavad veidralt käituma
Tunne, et sind jälgitakse või puudutatakse
Jahedad või kuumad õhuhoovused
Üks tuba terves majas on põhjendamatult ülejäänutest jahedam
Seletamatud lõhnad
Kuidas paremini tonte näha?
Õpi mediteerimist – see muudab meeled ja taju teravaks. Sule silmad, tunneta ümbrust ning terita kõrvu.
Pea meeles, et viirastus ei jõllita sulle otsa, vaid neid nähakse vilksamisi silmanurgast.
Tunneta energiavälja – tondist mööda või suisa läbi sammudes võib sind tabada ootamatu külmaaisting.
Võta kätte ese, mis meenutab pendlit (näiteks kaelakee) ja küsi, kas keegi tahab sinuga kõnelda. Kui pendel hakkab liikuma, oledki tondiga ühenduse saanud.
Ole ettevaatlik! Kui tunned hirmu või ebamugavust, mine parem mujale.

neljapäev, 10. oktoober 2019

Meile nähtamatu maailm: 3 koputust, evimine, leviteerumine

3 koputust:
Kui sa kuuled öösel, et teisel pool seina tehakse 3 koputust, siis suure tõenäosusega ei tähenda see midagi halba.
Kuid see koputaja võib olla ka deemon. See deemon tahab, et sa ta sisse laseksid. Sa ei tohi seda teha, sest deemon võib jääda sinu koju paikseks või deemon „haagib“ end sinu külge ja liigub koos sinuga igale poole kaasa.
Evimine:
Kui inimene on evitud, siis ta on kurjast vaimust vaevatud.
Evimise puhul on inimene midagi deemoni sarnast. Inimese silmad muutuvad punaseks ja evitud inimene võib muutuda teistele inimestele ohtlikuks. Evitud inimene võib teist inimest rünnata. Evitud inimene või loom võib teisi oma liigikaaslasi hammustada. Kui ta on evitud, siis see ei tähenda, et ta on marutaudis. Marutaud ei ole sama, mis evimine. Marutaud on haigus, mis kandub hammustamise teel edasi. Kuid evimine ei kandu hammustades edasi.
Leviteerumine:
Inimeste, loomade ja asjade ilma mingi arusaadava jõuta õhus hõljumine.
Leviteerumise puhul võivad asjad, loomad või harva ka inimesed iseenesest hõljuda ühest kohast teise.
Kuid inimesed, loomad ja asjad võivad ka ühe koha peal hõljuda.
Leviteerumine juhtub ainult, siis kui sa ise seda ei tea. Sa, kas magad, oled teadvuseta või muud sellist.

Meile nähtamatu maailm: Deemonid ja Kesköömäng

Kui sa näed pimeduses ilma arusaadava põhjuseta, nähtamatu keskpunkti ümber liikuvaid oranže ringe, siis tõenäoliselt on see deemoni tekitatud. See on deemonite väljatulekukoht.
See mäng, mida ma „Meile Nähtamatu Maailma“ kõige esimeses osas tutvustasin, kuid mille nime ma ei mäletanud, see oli kesköömäng (see küünlavalgusel mängitav mäng).

teisipäev, 8. oktoober 2019

Muusika Astmed

Muusika astmed ei ole noodid.
Astmete redel algab 1. astmest ja lõppeb 8. astmega. Kõikide helistike heliredel algab 1. astmest.
Astmetel on nimed:
1. aste = JO
2. aste =RE
3. aste = MI
4. aste = NA
5. aste = SO
6. aste = RA
7. aste = DI
Esimene aste võib olla ükskõik, mis noot. See, mis noot on 1. aste, näitab ära, mis helistik on. Iga muusikapala peab lõppema 1. astmesse.
Helirea 1. astet nimetatakse ka toonikaks.
Helirea 5. astet nimetatakse dominandiks.
Helirea 3. astet nimetatakse disdominandiks ehk subdominandiks.

Noodid

Noodid on muusikalised tähed. Taktis on muusikalised sõnad.

Noot (ladina nota – 'tähis, märk') on muusika noodikirjas heli väikseima tähendust omava elemendi ülesmärkimiseks kasutatav märk.


Ingliskeelses traditsioonis võib sõna 'noot' tähistada ka heli ennast.

Traditsioonilises muusika noodikirjas fikseerib noot helikõrguse ja helivältuse. Selleks kirjutatakse noot noodijoonestikule. Noodid kirjutatakse noodijoontele ja noodijoonte vahedesse. Noodijoonestikust väljapoole jäävate nootide märkimiseks kasutatakse abijooni, mis kirjutatakse üksteise suhtes võrdsele kaugusele noodijoonestiku kohale või alla.

Noot tähistab kindlaksmääratud kõrgusega helisid ainult siis, kui noodijoonestiku algusse on kirjutatud noodivõti (näiteks viiulivõtibassivõti jne).

Traditsioonilises muusika noodikirjas koosneb noot noodipeast, mis noodijoonestikul märgib heli kõrgustnoodivarrest ja noodilipust. Noodipea, noodivars ja noodilipp koos näitavad ühtlasi helivältust. Täisnoodil puudub noodivars. Pool- ja veerandnoodil puudub noodilipp.

Noodipea



Seest tühi või täis ovaal, mis asub noodijoonestikul, märgib kõrgust ja kestust (seest täis, seest tühi, mõlemad punktiga).

Noodivars

Joon, mis tõmmatakse noodipea paremale küljele. Noodivarre pikkus on umbes 2½–3 joonevahet ehk käsitletavast noodist oktaav alla või üles. Kolmandast noodijoonest kõrgemal asuvatel nootidel märgitakse noodivars alla ja noodipeast vasakule.


Kui noodijoonestikule on kirjutatud kahehäälne muusikapala, kirjutatakse ülemise hääle varred üles ja alumise hääle varred alla.

Noodilipp

Kirjutatakse noodivarrest paremale (kui noodivars suundub alla, siis vasakule).


Kõrvuti asuvate nootide lipud ühendatakse tavaliselt noodivarsi siduvaks jooneks. Näiteks   = 

Heli põhinimetus on tähtnimetusi kasutavas kõrgustähistuses ühetäheline nimetus (välja arvatud b) ja silpnimetusi kasutavas kõrgustähistuses ühesilbiline nimetus. Kummaski tähistuses on erinevaid põhinimetusi 7 ehk iga alusheli jaoks.

Heli põhinimetused traditsioonilises muusikas tähtnimetustega on c, d, e, f, g, a, h, (levimuusikas c, d, e, f, g, a, b) silpnimetustega do, re, mi, fa, sol, la, si.

Jo=c ainult siis kui c-noot on 1. aste.

Relatiivne jo=cjoleminasoradi
Absoluutnedoremifasollasi
Absoluutnecdefgah
1. oktaavMusic 4c1.svgMusic 4d1.svgMusic 4e1.svgMusic 4f1.svgMusic 4g1.svgMusic 4a1.svgMusic 4b1.svg

kolmapäev, 2. oktoober 2019

Heli loomulik sagedus

Enamik maailma muusikast kõlab tänapäeval 440-hertsise sagedusega. See on helihargi standardne sagedus, mis määrati kindlaks Londonis 1939. aastal toimunud konverentsil. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon ISO kinnitas 440-hertsise standardi 1953. aastal. Ent nüüdisajal aina enam levima hakanud uuringud universumi võngete kohta näitavad, et see rahvusvaheliselt ettenähtud helikõrgus võib inimese tervisele kahju tuua ning olla isegi antisotsiaalse käitumise põhjustaja.

Seega, kui esimese oktaavi a (a¹) sagedus on praegu normitud 440 hertsile (tähistus MIDI pillidel A4), siis alternatiivne häälestus, mida tuntakse Verdi A-na (A = 432 hertsi), on mitme tänapäevase teooria järgi universumiga matemaatiliselt rohkem kokkusobiv. 432-hertsine muusika edastavat soodsalt tervendavat energiat, sest see on matemaatiliselt puhas alustoon.

On teooria, et üleminek 432 hertsilt 440-le dikteeriti natside propagandaministri Joseph Goebbelsi poolt, kes tahtis panna inimesi teatud moel mõtlema ja tundma ning muuta nad selle kaudu nn kujundatud teadvuse vangideks. Teise maailmasõja alguses (1940) tutvustasid Ameerika Ühindriigid 440 hertsi laiemalt kogu maailmale ja nagu öeldud, 1953. aastal sai see ISO 16 standardiks.

440 hertsi on ebaloomulik häälestus-sageduse standard, mis on eemaldatud nn pühade vibratsioonide sümmeetria ja ülemtoonide hulgast ning on kuulutanud läänemaailma inimese alateadvusele sõja. Terviseuurija Leonard Horowitz kirjutab oma töös "Musical Cult Control": "Muusikatööstust iseloomustab see üldkehtestatud sagedus, mis "karjatab" rahvahulki aina suurema vägivaldsuse suunas, soodustades inimestes emotsionaalse ahastuse kaudu psüühilisi haigusi."

Võib küsida, kuidas saab muusika meid iga päev nii tugevasti mõjutada. Aga mine korraks tänavale ja vaata enda ümber. Mida sa näed? Kõigil, nii kooli minevatel lastel, noortel, kes kiirustavd tööle, lapsevaknrit lükkaval naisel ja koeraga jalutaval mehel on kaasas iPodid ja MP3-mängijad, millega nad muusikat kuulates meelt lahutavad.

Universaalse sageduse ja vibratsiooni varjatud võim

Helisagedusel ja vibratsioonil on meie elus tähtis roll. See varjatud jõud mõjutab meie elu, tervist, suhtlemist teiste inimestega ja meie mõttemaailma. Kümaatika-uuringud (helide ja vibratsioonide uurimine nende visualiseerimise kaudu eri keskkondades) tõestavad, et sagedus ja vibratsioon on kogu planeedi mateeria ja eluloomise võtmepunktid ja korralduslik vundament.

Vaata videot, kui suur võib olla helivõngete jõud SIIT.

Kui helivõnked liiguvad läbi füüsilise meediumi (liiv, õhk, vesi jne) on võngete sagedusel helilainete kaudu otsene mõju loodavatele struktuuridele. Helidel ja muusikal on varjatud võime mõjutada meie meelt, keha, mõtteid ja sotsiaalsust. Kui aga muusika põhineb häälestusstandarditele, mis on tahtlikult eemaldatud oma loomulikust looduslikust harmooniast, võib lõpptulemuseks olla inimmõistuse füüsiline kahjustamine.

Heli on midagi palju enamat kui pelgalt vibreerivad signaalid, olles mitte ainult kommunikatsioonivahend, vaid ka elu hoidja ja arendaja, toimides inimestevahelise teadvuse, ühiskondade ja tervete tsivilisatsioonide vahelise kanalina.

A440 või A4 (tuntud ka kui Stuttgarti pigi), mille sagedus on 440 Hz, on A muusikaline noot C keskel ja toimib muusikalise pigi üldise häälestamise standardina.

Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon klassifitseerib selle kui ISO 16. Enne standardiseerimist sagedusel 440 Hz standardiseeriti muud sagedused. Ehkki see pole üldiselt aktsepteeritud, toimib see helisageduse viitena akustilise seadme kalibreerimisele ning klaverite, viiulite ja muude muusikariistade häälestamiseks.

Ajalugu ja kasutamine 

Enne standardiseerimist sagedusel 440 Hz järgisid paljud riigid ja organisatsioonid Prantsuse standardit alates 1860. aastatest sagedusel 435 Hz, mis oli ka Austria valitsuse 1885. aasta soovitus. Johann Heinrich Scheibler soovitas 1834. aastal standardina A440, pärast helikõrguse mõõtmiseks "tonomeetri" leiutamist ning Saksamaa loodusloo selts kiitis selle heaks samal aastal. 

Ameerika muusikatööstus saavutas 1926. aastal mitteametliku standardi 440 Hz ja mõned hakkasid seda kasutama instrumentide tootmisel.

1936. aastal soovitas Ameerika standardiorganisatsioon A-keskmist C häälestada sagedusele 440 Hz. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon võttis selle standardi kasutusele 1955. aastal (nad kinnitasid need uuesti 1975. aastal) kui ISO 16. 

Teaduslikus helikõrguses on see tähistatud A4-ga, kuna see toimub oktaavis, mis algab tavalise 88-klahvi klaveriklaviatuuri neljanda C-klahviga. MIDI-s on see märkus 69.

Klaveriklaviatuur

88 klahviga klaver, oktaavidega nummerdatud ja keskel C (tsüaan) ja A4 (kollane) esiletõstetud.

Kaasaegsed tavad 

A440 kasutatakse laialdaselt kontserdiplatsina Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides. Mandri-Euroopas varieerub A4 sagedus tavaliselt vahemikus 440 Hz kuni 444 Hz. Perioodil pilliliikumisel on üksmeel saavutatud moodsa barokilise pigi 415 Hz (kus A40 vastab 440 Hz) ümber, barokk-pigi mõne erilise kirikumuusika (eriti mõne saksa kirikumuusika, nt pre -Bachi Leipzigi perioodi kantaadid), mida nimetatakse (Chortoni pigi) sagedusel 466 Hz (440 Hz-ga, mis vastab A ♭) ja klassikalise helikõrgusega 430 Hz. 

A440

5 sekundit siinuslainet sagedusel 440 Hz

A440 kasutatakse sageli häälestamise viitena ainult intonatsioonis, olenemata põhilistest märkustest või võtmetest.

USA aja- ja sagedusjaam WWV edastab 440 Hz signaali kahe minuti tagant igal tunnil, kusjuures WWVH edastab sama tooni esimesel minutil iga tunni tagant. See lisati 1936. aastal orkestrite abistamiseks nende instrumentide häälestamisel. 

Kuid normaalsem helisagedus oleks siiski A=432Hz. See on loodushelide sagedus ehk sagedus, mida teevad loomad kõige sagedamini. Seda sagedust tajub elusloodus kõige paremini. See on ka välja saadetud närviimpulsside võnkesagedus.