Keravälk

Keravälk on harva esinev muutuva värviga helenduv kera läbimõõduga umbes 20 cm kuni meeter. Ta esineb enamasti koos tavalise äikesetormiga ning üsna sageli nähakse pärast pikselööki maapinna kohal hõljumas.

Keravälgu optilise spektri ehk valguse lainepikkuste mõõtmistulemused avaldati esmakordselt 2014. aasta jaanuaris. Spektri analüüs näitas et keravälgus oli rauda, räni ja kaltsiumi, ehk samu aineid mida leidub pinnase koostises. Lisaks oli vaadeldud keravälgu spekter üldjoontes sarnane samal ajal esinenud tavalise välgu spektriga.

On pandud tähele, et keravälk justkui langeks pilvedest. Keravälk liigub õhus aeglaselt ning võib tungida ruumidesse enamasti läbi aknaprao või korstna ja seejärel kas lõhkeda suure pauguga või kahju tekitamata ruumist lahkuda. On täheldatud juhtum, kus keravälk läbis aknaklaasi seda purustamata. Keravälgu eluiga võib ulatuda sekundist rohkem kui minutini ja tema heledus selle aja jooksul oluliselt ei muutu. Välk võib liikuda üles, kuid enamasti teeb seda muus suunas. On täheldatud, et keravälk suudab põrkuda maapinnalt nagu kerge õhupall. Keravälk kaob üldjuhul kiiresti ja see kadumine võib olla kas täiesti vaikne või toimuda plahvatuslikult.

Ta on umbes kera- või pirnikujuline, ebaselgete servadega. Heleduselt vastab ta umbes kodumajapidamises kasutatavatele valgustitele, nii et päeva ajalgi on nad selgelt näha. Keravälke on nähtud mitut värvi, aga kõige tavalisemad on punased, oranžid ja kollased toonid. Arvatavasti on tema temperatuur kõrge, mis tekitab sisisevat heli ja teravat lõhna. Siiski on tema läheduses viibinud inimesed üksnes harva kuumust täheldanud, kuid tema kadumisega kaasneb mõnikord oluline soojuse vabanemine. Tema lõhn meenutab osooni, põlevat väävlit või lämmastiku oksiide.

Teadlased on juba ammu püüdnud laboratoorsetes tingimustes keravälku valmistada. Kuigi mõned eksperimendid on tekitanud efekte, mis pealtnäha tunduvad loodusliku keravälgu moodi olevat, ei ole siiski veel välja selgitatud, kas see on juhuslik kokkusattumus või ei.

Keravälgule on ka paranormaalseid seletusi, kuid nendest räägime me osas:

Meile nähtamatu maailm: Keravälk

Meile Nähtamatu Maailm: Paranormaalsed nähtused ja olendid Eestis

Luupainajad, kodukäijad, energiavampiirid, libahundid

Õhtud üha pimenevad, hämarusest kuuldub kahtlasi samme, taevas võbelevad veidrad valguskerad ja sinised tulukesed. Meie unedesse ilmuvad luupainajad, toanurgas nohiseb kodukäija. Eriti soodne aeg paranähtustega põrkumiseks olevat sügisene pööripäev.

Just sügise lähenedes hakkavad paranormaalsed nähtused mingil põhjusel pead tõstma. Nende uurijad väidavad, et eriti on põhjust silmi-kõrvu lahti hoida pööripäeva paiku, mis tänavu langeb 22. septembrile. Põhjuseks oletatakse sel ajal Maad mõjutavaid geofüüsilisi ja magnetnihkeid.

Tähtis on valida ka õige kellaaeg. Tondiküttimisele pühendatud veebikülgedel soovitatakse valvsaks muutuda kella üheksa paiku õhtul. Paranähtuste haripunkt saabuvat südaööl ning pärast kella kolme öösel olevat juba üsna lootusetu ebamaiste olevustega silmitsi sattuda.

Seletamatus orienteerumiseks koostasime väikese entsüklopeedia. Ehk oled sinagi midagi allloetletust omal nahal kogenud?

A

Ajanihe

Paraentusiastide hulgas ufode lennuväljana tuntud Kaiu rabas läinud 90ndatel üks mees kaduma. Kui hiljem välja ilmus, polevat tihanud läbielatust sõnagi poetada. Pärast kadumist ei elanud mees enam aastatki. Paranähtuste uurija Igor Volke on öelnud, et Kaiu raba kujutab endast niinimetatud aegruumi portaali, kuhu sattunu võib ajataju kaotada. Aegruumi nihet kirjeldab Volke 29.11.2004 Õhtulehes: "Lähed 15 minutiks metsa, aga tuled välja alles kolme tunni pärast. Tekivad hirmud või hoopis eufooria. Kummitada võib ka vererõhutõus ja arütmia."

Aknapiirkond

Koht, kust on võimalik siseneda teise dimensiooni. Üks sääraseid võib olla Rässa küla Muhumaal (seal uitab ka müstiline tulekera lõkits), kus Igor Volke sõnul olla nähtud stseene ammumöödunud aegadest. Näiteks näinud kohalikud vana aja sõjamehi merest välja sammumas. Parafoorumites väidetakse, et seletamatuid ajas rändamisi on kogetud ka Viljandi ja Haljala kandis.

E

Eksitaja

Lõunaeestipäraselt "essütaja" on eriti just sealkandis tuntud vaenulik jõud, mis ohvreid metsa või sohu eksitab. Loodusajakiri.ee väitel muutuvat eksitajateks tihti surnud laste hinged, kes haledalt nuttes teelisi rajalt kõrvale peibutavad. Eksitajaks võivat saada ka uppunu, mõrvatu ning enesetapja.

Energiavampiir

Verd imevast klassikalisest vampiirist suurem tõenäosus on pimedas sügisõhtus kohtuda energiavampiiriga. Hingemaailm.ee kirjelduse kohaselt on ta nõudlik manguja või tülinorija, kelle loomulik energiaringe on üleliigse karmakoorma tõttu häiritud. Et ellu jääda, peab too tegelane energiat ammutama teistelt ja on seetõttu äärmiselt ohtlik – tühjaks imetud ohver võivat koguni hinge heita!

Energiavampiiri lähedust saab tuvastada järgmiste sümptomite järgi: pärast temaga kohtumist tunned end jõuetuna, su süda peksleb ja uni on häiritud.

Energiasammas

Pärast energiavampiiriga kohtumist on mõistlik külastada mõnda energiasammast. Eesti tuntuim energiasammas asub Otepääl, aga tõelised para-asjatundjad nimetavad seda põlglikult turismimagnetiks. Võimsaimaks peetakse hoopis Tuhala Nõiakaevu lähedal avastatud sammast, vägeva samba leiab ka Kirnast. Eesti Ekspress väidab, et energiasamba lähedusse sattunud inimesel tõmbuvad käed soojaks, jalad hakkavad surisema ja üledoos ajavat mõnikord iiveldamagi.

Kõige värskemad Elu uudised otse sinu postkasti

Energofoor

Energofoorid on energeetilised helendavad objektid, mis pole tulnukad, vaid keskkonnaanomaaliad. Energofooride hulka kuuluvad näiteks keravälk, ümmargused hõljuvad kerad ja helendavad sambad. Neid nähakse Eestis üsna sageli.

H

Hall ehk külmtõbi

Luupainaja sugulane hall paneb ohvri üle kere värisema. Kui sind tabavad külmavärinad, võib see olla viirus, aga ka sul häbematult seljas ratsutav hall. Tavaliselt käivat halliks naised, kes jätavad oma keha maha ning asetavad selle näiteks mõne posti najale. Rahvauskumus pajatab, et kui halli hüljatud keha ümber lükata, olevatki tondil lips läbi. Veel aitavat halli vastu, kui võtta kolm pihlakapulka, neisse ristid lõigata ning kolm korda issameiet lugeda.

I

Ingel

Mitte kõik üleloomulikud olendid pole halvad. Veab neil vähestel, kes oskavad suhelda inglitega! Eesti tuntumaid inglitesse uskujaid on muusik Lea Liitmaa, kes on teemat nii õrnaks nimetanud, et seda olevat raske võõrastele seletada. Inglite kohalolu ta lihtsalt tundvat.

K

Kaiu raba

See Raplamaa piirkond väärib eraldi väljatoomist, sest seal vohab ufosid nagu metsa all seeni. Rabas olevat maandunud ja seal otsekui mülkasse vajunud lugematuid tundmatuid lennumasinaid. Kaiu kandi rahvas on Õhtulehele tunnistanud, et rappa minna kohalikud eriti ei tihka. Halvaendeliseks peetavas paigas haihtuvat mõnikord ka inimesed. Peale ufode kummitavat seal Teise maailmasõja sõdurid, kes eksitavat pahaaimamatuid rappa.

Kodukäija

Kõige tõenäolisem on kodukäijaid kohata varsti saabuval hingedeajal. Rahvakultuur.ee andmetel võivad kodukäijaks hakata näiteks enesetapjad või lapsevoodil surnud naised – lahkunud, kel jäi midagi hinge peale. Kodukäija võib olla ka kellelegi võlgu, ülekohtu ohver või muidu paha inimene. Kellele ringikondavad kooljad ei meeldi, sellele soovitab vanarahvas tüütu tegelase kalmule pahema jala kontsaga rist teha.

Kummitus

Vikipeedia kohaselt on kummitus mütoloogiline kollitav olend (sünonüümid on vaim, tont, viirastus). Eesti tuntumad kummitused kollitavad Tallinna vanalinnas, neist kuulsaim on Lühikese jala väravatorni Must Munk. Eluajal olnud ta Tallinna timukas, kes vanajumalaga rahu tegemiseks mungaks hakkas. Nüüd olla Lühikeses jalas tihti tema kohalolekut tunda – kõndija võib tajuda, et keegi luusib tema kannul.

Kummitavat isegi riigikogus ja Stenbocki majas. Toompea lossis öösiti valves olijad kuulvat tihti salapäraseid samme või nägevat end ukseorvas ilmutavat mehekuju. Valitsuse residentsis aga kõndivat ringi tütarlaps, kelle valge kleit olla vereplekkidega üle külvatud. Näitsikut olla kohanud isegi ekspeaminister Mart Laar.

Kummitada võib ka uutes hoonetes. "Pealtnägija" uuris kolm aastat tagasi pealinnas Tornimäe tänaval luksuslikus tornmajas fotodele jäänud seletamatuid anomaaliaid. Kurja juureks võivad olla maja alla maetud katku- ja pidalitõbised.

Kujumuutev ufo

Et ufo on lendav taldrik, teab iga laps. Aga ära lase end heidutada, kui tundmatud lendavad objektid pidevalt kuju muudavad, näiteks kerast kolmnurgaks. Teateid kujumuutvast ufost on näiteks Hiiumaalt Heltermaalt.

Külmking

Külmking on saartel tuntud kuri tont (tavaliselt halb inimene), kes ka pärast surma maa peale halba külvab. Vikipeedia eristab külmkinga kodukäijast – kodukäija uitab oma endises kodus, aga külmking varitseb avalikes kohtades. Folklore.ee andmetel võib külmking võtta mis tahes kuju – ta võib end ilmutada heinakuhja, kassi-koera ja ka külma õhuvooluna.

Kaks aastat tagasi kohtas Saaremaal Sõrves Stebeli patareis külmkinga kohalik koolipoiss. "Ma ei tea kindlalt, oli see külmking või polnud, aga umbes saja meetri kaugusel minust hõljus puude vahel hägune laik," kirjeldas poiss Saarte Häälele.

L

Libahunt

Libahundiks võib rahvauskumuste järgi hakata igaüks, kui endale hundinahk selga vedada ja maagilist loitsu ümisedes kolm korda ümber nõiakivi kõndida. Aga samuti võib inimest libaks käima sundida kellegi teise needus. Libahundid murravad loomi ega ütlevat ära inimestestki.

Luupainaja

Kui öösiti kõris pitsitab ja rinnus rõhub, võib sul kallal olla luupainaja. Vanarahvas uskus, et luupainajat saab teisele kaela läkitada nõidusega. Samas on geobioloog Kalju Paldis Õhtulehele kinnitanud, et nõidusejutt on jama ja luupainaja pesitseb hoopis kindlates kohtades. Temast lahtisaamiseks peab laskma ruumi biovälja puhastada. Rahvakultuur.ee soovitab luupainajast vabanemiseks aga parema jala varvast liigutada või tagurpidi meie­isapalvet vuristada.

Lõkits

Muhus Rässa külas kiviaedade ja mere kohal hõljuv täiskuud meenutav tulekera, mida kohalikud lõkitsaks kutsuvad, on üks neid külalisi, mis saabub ühes esimeste kottpimedate õhtutega. Rässa inimeste sõnul on lõkitsat nähtud vaid hilissuvel või sügisel. Mõistatuslikku kera olevat uurimas käinud isegi teadlased.

M

Mardus

Mardus on rahvaluules tuntud kui surmahaldjas, kes ilmub inimese või looma kujul sinna, kus keegi varsti hinge heidab. Mõnikord ilmutavat ta end lihtsalt kaeblemise või ulgumisega. Arvatakse, et surmahaldja kodupaik on Maardu lähistel, sest just selle olendi järgi olevat mõis, mille järgi hiljem hakati linna kutsuma, oma nime saanud.

Mohni saar

Veel üks eraldi esiletoomist vääriv paik, kus sensitiivide väitel liikuvat enneolematutes kogustes ebamaist energiat, on Mohni saareke, kunagine salapiiritusevedajate kants. Saarel olevat askeldamas nähtud vibalikku halli kogu ning aeg-ajalt juhtuvat seal veidraid asju. 1990ndate keskel jäi Mohnil mõistatuslikult kadunuks saarekese majakavaht.

P

Poltergeist

Kui rahulikus kodus hakkab mürgeldama pahatahtlik energia, mis mööblit ühest nurgast teise lennutab, on sinna arvatavasti kolinud poltergeist. Mõne aasta eest piinas poltergeist üht peret Tallinnas Risti tänaval. Loopinud asju ja rebinud pererahva rõivaid puruks. Kuigi abistamas käisid mitmed nõiad, said õnnetud ohvrid lõpuks abi alles pendlimees Veeliks Jalakalt. "Saatsime seal surnuenergiat ära. Arvasin, et õhk läks paremaks. Kuid järsku lendas mu king vastu koridoriseina," muljetas poltergeistiga võidelnud sensitiiv Õhtulehes.

R

Rohuring

Valgamaal Riidaja külas torupillitalu pidav Ants Taul avastas kodu lähedalt enam kui 16meetrise diameetriga rohuringi – õhufotodelt on selgesti näha tihedatest tumerohelistest taimedest moodustuv korrapärane sõõr. Sellegi tekkel arvavad paranähtuste spetsialistid pistmist olevat maaväliste jõududega. Mujal maailmas laialt levinud viljaringe, mida on peetud ufode maandumisplatsideks, silmati "Reporteri" andmetel tänavu juulis Põlva lähedal. Saladuslikku heinaringi olla 1990ndate lõpus täheldatud ka ufo-ranna poolest tuntud Rutjas.

Rutja rand

Seda Põhja-Eesti liivast kaldariba kutsutakse paranähtuste fännide hulgas ufo-rannaks, sest imelikke objekte nähtud seal juba Nõukogude ajal, kui rannas asus piirivalvekordon.

U

Ufo

Ufo ehk tundmatu lendav objekt esineb seda näinute juttude põhjal nii erinevates värvides ja vormides, et neid loetlema hakata oleks mõttetu – kui näete taevas midagi, mis ei meenuta pilvi, tähti, kuud, päikest, satelliite ega lennukeid, võibki tegemist olla ufoga. Kuigi massiliselt hakati ufosid siinmail nägema vabadel 1990ndatel, saadi neist üksikuid teateid ka Nõukogude ajast. Igor Volke on kinnitanud, et juba pärast Tehumardi lahingut Saaremaal silmasid kohalikud seal skafandris mehikesi ja veidraid sigarikujulisi objekte.

V

Vampiir

"Videviku" saaga on vampiirid kogu maailmas staariseisusse tõstnud. Teame kõik ka verejanulisest krahvist Draculast. Mõne aasta eest ilmus Eesti Ekspressis "Intervjuu vampiiriga", kus üks noormees vihjas, et peale poosetajate on Eestis olemas ka imepisike ja ülisalajane ehtsate vampiiride kogukond. Aeg-ajalt saavat grupp kokku ning vahetavat omavahel verd. Tavaliselt rahuldavat päriselu-vampiirid verenälga vabatahtlike doonorite abiga, aga liiga kauaks nälga jäetuna võivat nad ka agressiivseks muutuda.

Millest järeldada, et majas kummitab?

Seletamatud helid: sammud, kriipimine, nagin, kolksatused, nutt, sosinad, karjatused

Ruumide ja kappide uksed avanevad ja sulguvad iseenesest

Lambid, teler, raadio või kodumasinad lülituvad ise sisse-välja

Kaotad pidevalt asju ja leiad neid imelikest kohtadest

Varjud seal, kus miski varju heita ei tohiks

Lemmikloomad hakkavad veidralt käituma

Tunne, et sind jälgitakse või puudutatakse

Jahedad või kuumad õhuhoovused

Üks tuba terves majas on põhjendamatult ülejäänutest jahedam

Seletamatud lõhnad

Kuidas paremini tonte näha?

Õpi mediteerimist – see muudab meeled ja taju teravaks. Sule silmad, tunneta ümbrust ning terita kõrvu.

Pea meeles, et viirastus ei jõllita sulle otsa, vaid neid nähakse vilksamisi silmanurgast.

Tunneta energiavälja – tondist mööda või suisa läbi sammudes võib sind tabada ootamatu külmaaisting.

Võta kätte ese, mis meenutab pendlit (näiteks kaelakee) ja küsi, kas keegi tahab sinuga kõnelda. Kui pendel hakkab liikuma, oledki tondiga ühenduse saanud.

Ole ettevaatlik! Kui tunned hirmu või ebamugavust, mine parem mujale.

Meile nähtamatu maailm: 3 koputust, evimine, leviteerumine

3 koputust:
Kui sa kuuled öösel, et teisel pool seina tehakse 3 koputust, siis suure tõenäosusega ei tähenda see midagi halba.
Kuid see koputaja võib olla ka deemon. See deemon tahab, et sa ta sisse laseksid. Sa ei tohi seda teha, sest deemon võib jääda sinu koju paikseks või deemon „haagib“ end sinu külge ja liigub koos sinuga igale poole kaasa.
Evimine:
Kui inimene on evitud, siis ta on kurjast vaimust vaevatud.
Evimise puhul on inimene midagi deemoni sarnast. Inimese silmad muutuvad punaseks ja evitud inimene võib muutuda teistele inimestele ohtlikuks. Evitud inimene võib teist inimest rünnata. Evitud inimene või loom võib teisi oma liigikaaslasi hammustada. Kui ta on evitud, siis see ei tähenda, et ta on marutaudis. Marutaud ei ole sama, mis evimine. Marutaud on haigus, mis kandub hammustamise teel edasi. Kuid evimine ei kandu hammustades edasi.
Leviteerumine:
Inimeste, loomade ja asjade ilma mingi arusaadava jõuta õhus hõljumine.
Leviteerumise puhul võivad asjad, loomad või harva ka inimesed iseenesest hõljuda ühest kohast teise.
Kuid inimesed, loomad ja asjad võivad ka ühe koha peal hõljuda.
Leviteerumine juhtub ainult, siis kui sa ise seda ei tea. Sa, kas magad, oled teadvuseta või muud sellist.

Meile nähtamatu maailm: Deemonid ja Kesköömäng

Kui sa näed pimeduses ilma arusaadava põhjuseta, nähtamatu keskpunkti ümber liikuvaid oranže ringe, siis tõenäoliselt on see deemoni tekitatud. See on deemonite väljatulekukoht.
See mäng, mida ma „Meile Nähtamatu Maailma“ kõige esimeses osas tutvustasin, kuid mille nime ma ei mäletanud, see oli kesköömäng (see küünlavalgusel mängitav mäng).

Muusika Astmed

Muusika astmed ei ole noodid.
Astmete redel algab 1. astmest ja lõppeb 8. astmega. Kõikide helistike heliredel algab 1. astmest.
Astmetel on nimed:
1. aste = JO
2. aste =RE
3. aste = MI
4. aste = NA
5. aste = SO
6. aste = RA
7. aste = DI
Esimene aste võib olla ükskõik, mis noot. See, mis noot on 1. aste, näitab ära, mis helistik on. Iga muusikapala peab lõppema 1. astmesse.
Helirea 1. astet nimetatakse ka toonikaks.
Helirea 5. astet nimetatakse dominandiks.
Helirea 3. astet nimetatakse disdominandiks ehk subdominandiks.

Noodid

Noodid on muusikalised tähed. Taktis on muusikalised sõnad.

Noot (ladina nota – 'tähis, märk') on muusika noodikirjas heli väikseima tähendust omava elemendi ülesmärkimiseks kasutatav märk.

Ingliskeelses traditsioonis võib sõna 'noot' tähistada ka heli ennast.

Traditsioonilises muusika noodikirjas fikseerib noot helikõrguse ja helivältuse. Selleks kirjutatakse noot noodijoonestikule. Noodid kirjutatakse noodijoontele ja noodijoonte vahedesse. Noodijoonestikust väljapoole jäävate nootide märkimiseks kasutatakse abijooni, mis kirjutatakse üksteise suhtes võrdsele kaugusele noodijoonestiku kohale või alla.

Noot tähistab kindlaksmääratud kõrgusega helisid ainult siis, kui noodijoonestiku algusse on kirjutatud noodivõti (näiteks viiulivõti, bassivõti jne).

Traditsioonilises muusika noodikirjas koosneb noot noodipeast, mis noodijoonestikul märgib heli kõrgust, noodivarrest ja noodilipust. Noodipea, noodivars ja noodilipp koos näitavad ühtlasi helivältust. Täisnoodil puudub noodivars. Pool- ja veerandnoodil puudub noodilipp.

Noodipea

Seest tühi või täis ovaal, mis asub noodijoonestikul, märgib kõrgust ja kestust (seest täis, seest tühi, mõlemad punktiga).

Noodivars

Joon, mis tõmmatakse noodipea paremale küljele. Noodivarre pikkus on umbes 2½–3 joonevahet ehk käsitletavast noodist oktaav alla või üles. Kolmandast noodijoonest kõrgemal asuvatel nootidel märgitakse noodivars alla ja noodipeast vasakule.

Kui noodijoonestikule on kirjutatud kahehäälne muusikapala, kirjutatakse ülemise hääle varred üles ja alumise hääle varred alla.

Noodilipp

Kirjutatakse noodivarrest paremale (kui noodivars suundub alla, siis vasakule).

Kõrvuti asuvate nootide lipud ühendatakse tavaliselt noodivarsi siduvaks jooneks. Näiteks   = 

Heli põhinimetus on tähtnimetusi kasutavas kõrgustähistuses ühetäheline nimetus (välja arvatud b) ja silpnimetusi kasutavas kõrgustähistuses ühesilbiline nimetus. Kummaski tähistuses on erinevaid põhinimetusi 7 ehk iga alusheli jaoks.

Heli põhinimetused traditsioonilises muusikas tähtnimetustega on c, d, e, f, g, a, h, (levimuusikas c, d, e, f, g, a, b) silpnimetustega do, re, mi, fa, sol, la, si.

Jo=c ainult siis kui c-noot on 1. aste.

Relatiivne jo=c	jo	le	mi	na	so	ra	di
Absoluutne	do	re	mi	fa	sol	la	si
Absoluutne	c	d	e	f	g	a	h
1. oktaav

Heli loomulik sagedus

Enamik maailma muusikast kõlab tänapäeval 440-hertsise sagedusega. See on helihargi standardne sagedus, mis määrati kindlaks Londonis 1939. aastal toimunud konverentsil. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon ISO kinnitas 440-hertsise standardi 1953. aastal. Ent nüüdisajal aina enam levima hakanud uuringud universumi võngete kohta näitavad, et see rahvusvaheliselt ettenähtud helikõrgus võib inimese tervisele kahju tuua ning olla isegi antisotsiaalse käitumise põhjustaja.

Seega, kui esimese oktaavi a (a¹) sagedus on praegu normitud 440 hertsile (tähistus MIDI pillidel A4), siis alternatiivne häälestus, mida tuntakse Verdi A-na (A = 432 hertsi), on mitme tänapäevase teooria järgi universumiga matemaatiliselt rohkem kokkusobiv. 432-hertsine muusika edastavat soodsalt tervendavat energiat, sest see on matemaatiliselt puhas alustoon.

On teooria, et üleminek 432 hertsilt 440-le dikteeriti natside propagandaministri Joseph Goebbelsi poolt, kes tahtis panna inimesi teatud moel mõtlema ja tundma ning muuta nad selle kaudu nn kujundatud teadvuse vangideks. Teise maailmasõja alguses (1940) tutvustasid Ameerika Ühindriigid 440 hertsi laiemalt kogu maailmale ja nagu öeldud, 1953. aastal sai see ISO 16 standardiks.

440 hertsi on ebaloomulik häälestus-sageduse standard, mis on eemaldatud nn pühade vibratsioonide sümmeetria ja ülemtoonide hulgast ning on kuulutanud läänemaailma inimese alateadvusele sõja. Terviseuurija Leonard Horowitz kirjutab oma töös "Musical Cult Control": "Muusikatööstust iseloomustab see üldkehtestatud sagedus, mis "karjatab" rahvahulki aina suurema vägivaldsuse suunas, soodustades inimestes emotsionaalse ahastuse kaudu psüühilisi haigusi."

Võib küsida, kuidas saab muusika meid iga päev nii tugevasti mõjutada. Aga mine korraks tänavale ja vaata enda ümber. Mida sa näed? Kõigil, nii kooli minevatel lastel, noortel, kes kiirustavd tööle, lapsevaknrit lükkaval naisel ja koeraga jalutaval mehel on kaasas iPodid ja MP3-mängijad, millega nad muusikat kuulates meelt lahutavad.

Universaalse sageduse ja vibratsiooni varjatud võim

Helisagedusel ja vibratsioonil on meie elus tähtis roll. See varjatud jõud mõjutab meie elu, tervist, suhtlemist teiste inimestega ja meie mõttemaailma. Kümaatika-uuringud (helide ja vibratsioonide uurimine nende visualiseerimise kaudu eri keskkondades) tõestavad, et sagedus ja vibratsioon on kogu planeedi mateeria ja eluloomise võtmepunktid ja korralduslik vundament.

Vaata videot, kui suur võib olla helivõngete jõud SIIT.

Kui helivõnked liiguvad läbi füüsilise meediumi (liiv, õhk, vesi jne) on võngete sagedusel helilainete kaudu otsene mõju loodavatele struktuuridele. Helidel ja muusikal on varjatud võime mõjutada meie meelt, keha, mõtteid ja sotsiaalsust. Kui aga muusika põhineb häälestusstandarditele, mis on tahtlikult eemaldatud oma loomulikust looduslikust harmooniast, võib lõpptulemuseks olla inimmõistuse füüsiline kahjustamine.

Heli on midagi palju enamat kui pelgalt vibreerivad signaalid, olles mitte ainult kommunikatsioonivahend, vaid ka elu hoidja ja arendaja, toimides inimestevahelise teadvuse, ühiskondade ja tervete tsivilisatsioonide vahelise kanalina.

A440 või A4 (tuntud ka kui Stuttgarti pigi), mille sagedus on 440 Hz, on A muusikaline noot C keskel ja toimib muusikalise pigi üldise häälestamise standardina.

Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon klassifitseerib selle kui ISO 16. Enne standardiseerimist sagedusel 440 Hz standardiseeriti muud sagedused. Ehkki see pole üldiselt aktsepteeritud, toimib see helisageduse viitena akustilise seadme kalibreerimisele ning klaverite, viiulite ja muude muusikariistade häälestamiseks.

Ajalugu ja kasutamine 

Enne standardiseerimist sagedusel 440 Hz järgisid paljud riigid ja organisatsioonid Prantsuse standardit alates 1860. aastatest sagedusel 435 Hz, mis oli ka Austria valitsuse 1885. aasta soovitus. Johann Heinrich Scheibler soovitas 1834. aastal standardina A440, pärast helikõrguse mõõtmiseks "tonomeetri" leiutamist ning Saksamaa loodusloo selts kiitis selle heaks samal aastal. 

Ameerika muusikatööstus saavutas 1926. aastal mitteametliku standardi 440 Hz ja mõned hakkasid seda kasutama instrumentide tootmisel.

1936. aastal soovitas Ameerika standardiorganisatsioon A-keskmist C häälestada sagedusele 440 Hz. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon võttis selle standardi kasutusele 1955. aastal (nad kinnitasid need uuesti 1975. aastal) kui ISO 16. 

Teaduslikus helikõrguses on see tähistatud A4-ga, kuna see toimub oktaavis, mis algab tavalise 88-klahvi klaveriklaviatuuri neljanda C-klahviga. MIDI-s on see märkus 69.

Klaveriklaviatuur

88 klahviga klaver, oktaavidega nummerdatud ja keskel C (tsüaan) ja A4 (kollane) esiletõstetud.

Kaasaegsed tavad 

A440 kasutatakse laialdaselt kontserdiplatsina Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides. Mandri-Euroopas varieerub A4 sagedus tavaliselt vahemikus 440 Hz kuni 444 Hz. Perioodil pilliliikumisel on üksmeel saavutatud moodsa barokilise pigi 415 Hz (kus A40 vastab 440 Hz) ümber, barokk-pigi mõne erilise kirikumuusika (eriti mõne saksa kirikumuusika, nt pre -Bachi Leipzigi perioodi kantaadid), mida nimetatakse (Chortoni pigi) sagedusel 466 Hz (440 Hz-ga, mis vastab A ♭) ja klassikalise helikõrgusega 430 Hz. 

A440

5 sekundit siinuslainet sagedusel 440 Hz

A440 kasutatakse sageli häälestamise viitena ainult intonatsioonis, olenemata põhilistest märkustest või võtmetest.

USA aja- ja sagedusjaam WWV edastab 440 Hz signaali kahe minuti tagant igal tunnil, kusjuures WWVH edastab sama tooni esimesel minutil iga tunni tagant. See lisati 1936. aastal orkestrite abistamiseks nende instrumentide häälestamisel. 

Kuid normaalsem helisagedus oleks siiski A=432Hz. See on loodushelide sagedus ehk sagedus, mida teevad loomad kõige sagedamini. Seda sagedust tajub elusloodus kõige paremini. See on ka välja saadetud närviimpulsside võnkesagedus.

Inimese elukaare etapid

Elukaare etapid

Inimese elukaare võib jaotada üheteistkümneks etapiks ehk perioodiks. Inimese arengu seisukohalt on väga olulised just üleminekud ühest elukaare etapist teise.

1. Sünd ja Looteiga:

Looteiga ja sünd on elukaare esimene etapp. Looteiga kestab 40 nädalat ja lõpeb sünniga. Pikk ja vaevaline teekond läbi sünnituskanali, väliskeskkonna temperatuur, valgus, helid – see kõik võib olla traumeeriv. Keskkond, kuhu laps satub, erineb oluliselt sünnieelsest arengukeskkonnast ema üsas. On seisukohti, mille järgi on sünd inimese elu kõige ohtlikum ja otsustavam hetk. Sünni ja järgmisse etappi ülemineku vahele jääb periood, mille märksõnadeks on maailma avanemine, välise keskkonna ja oma keha tajumine. Kuigi vastsündinul lapsel on olemas kõik eluks vajalikud elundid, on need nii vähe arenenud, et ta on abitum kui paljude loomade järglased.

2. Imikuiga:

Imikuiga kestab sünnist kuni aastaseks saamiseni. Nii füüsiline, vaimne kui ka emotsionaalne areng on selles eas väga kiire. Esimese eluaastaga harjub imik välismaailmaga ja saab selles oma esimese kogemuse. Oma elu oluliste inimestega – ema, isa, õdede-vendadega suheldes õpib laps inimkõnet tundma ja rääkima. Ta õpib ka usaldama või umbusaldama. Stimuleerivas ja turvalises keskkonnas saab esimese eluaasta lõpuks imikust iseseisvalt kõndiv, kindla tähendusega sõnu ütlev, nututa oma soove väljendav ning ümbritsevaid inimesi usaldav väikelaps. Kui imikuea arenguülesanded täidetud läheb laps üle teisele teadvuse ja sotsiaalsete suhete tasandile.

3. Maimikuiga:

Maimikuiga kestab esimesest kuni kolmanda eluaastani. See on kiire kehalise ja vaimse arengu periood. Sellel perioodil õpib laps rääkima, iseseisvalt ja vabalt liikuma (käima, jooksma, ronima). Peale selle õpib ta iseseisvalt sööma ja kohaneb esimeste ühiskondlike hoiakute ja normidega, mis mõjutavad tema edaspidist elu. Areneb enesekontroll ja kujuneb välja oma tahe. Maimik tahab ise end riidesse panna, ise otsustada, tahab olla sõltumatu. See kõik toimub tegelikkusega kokkupõrgete, raskuste ja pettumuste kaudu. Oma positsiooni kindlustamisega võivad kaasneda ka ettearvamatu käitumine (jonn, viha, kavalus, solvumine). Olulisteks arengut toetavateks teguriteks maimikueas on armastus, rääkimine, mängimine ja olemine koos lapsega, tasakaalu leidmine lubatu ja keelatu vahel. Olulisteks inimesteks maimikule on jätkuvalt ema ja isa, õed-vennad, vanavanemad. Kujuneb välja kiindumussuhe ühe või mitme lähedase inimese vastu. Uute oluliste inimestena lisanduvad mängukaaslased. Isiksuse arengus peetakse kolme esimest eluaastat otsustava tähtsusega perioodiks. Ka J. W. Goethe on öelnud, et on oma elus kõige rohkem õppinud esimese kolme eluaasta jooksul.

4. Koolieelikuiga:

Perioodi kolmandast seitsmenda eluaastani nimetatakse koolieelikueaks. Koolieelikueas on lapse põhitegevuseks mäng eakaaslastega. Selle kaudu tutvub ta ümbritseva maailma ja inimestevaheliste suhetega. Lapse suhtlusring laieneb ja muutub ka suhtlemise laad. Laps hakkab tegutsema koos täiskasvanutega ja neid abistama. Arenevad fantaasia, tahe ja iseloom. Laps saab sellel perioodil selgeks hea ja halva, lubatu ja keelatu, õige ja väära, mees- ja naissoo mõisted. Paljud õpivad juba selles eas lugema, kirjutama ja arvutama. Kõige selle tõttu omandab laps kooliküpsuse. Kui koolieelikuiga pakub võimaluse ise tegutseda, proovida ja initsiatiivi ilmutada, siis ootab laps põnevusega kooli ning on õpihimuline. Hästi arenenud laps tunneb kooliteed alustades, et maailm on elamiseks ja uurimiseks üks tore paik. Olulised inimesed lapsele on perekonnaliikmed, kuid üha rohkem inimesi ka väljaspool pereringi.

5. Noorem kooliiga ehk kainikuiga:

Perioodi vanuses 6.–12. eluaastani nimetatakse kainikueaks ehk nooremaks koolieaks. Kainik on füüsiliselt küps kestvamaks tõsiseks tegevuseks ja võimeline sooritama ülesandeid, mis nõuavad reeglitele allumist ja oma soovide pidurdamist. Lapsel on juba küllalt avar kujutlusvõime ning tema keel on sedavõrd arenenud, et võimaldab teistega vabalt suhelda ja oma mõtteid väljendada. Selles eas alustab laps kooliteed. Kooliga kaasnevad kohustused, samuti edu ja ebaedu kogemused õppimises. Laps õpib lugema, kirjutama ja arvutama, arendab uusi oskusi kunsti, muusika ja muudes valdkondades, suhtleb ja tegutseb kambas. Tema eneseteadvus kasvab. Kool ja huviringid tingivad ka grupi liikmeks olemiseks hädavajalike koostööoskuste väljaarenemise, kohusetundlikkuse ja töökuse, aktiivsuse ning asjalikkuse arendamise vajaduse. Kohustuste täitmisel kodus ja koolis on väga oluline edu – töörõõmu ja rahulolu kogemine, sest iga edu toodab uut edu ja ebaõnnestumine uut ebaõnnestumist. Eriline tähtsus on töökuse arendamisel, sest hilisematel eluperioodidel on see palju raskem. Olulisteks inimesteks lapsele sel perioodil on sõbrad ja tuttavad. Iga aastaga muutuvad nad tema elus üha tähtsamaks. Tähtsad on ka õpetaja autoriteet ja eeskuju.

6. Mürsikuiga ehk murdeiga:

Perioodi vanuses 11.–16. eluaastani nimetatakse mürsiku- ehk murdeeaks. Mürsikuiga on ärev ja konfliktiderohke arengujärk. Sel perioodil toimub suguline küpsemine, mis muudab mürsiku rahutuks, tasakaalutuks ja põhjustab huvi tekkimise vastassugupoole vastu. Laps on muutumas täiskasvanuks. Suurenenud emotsionaalsuse tõttu on ta ärrituv ja tundlik. Areneb eneseteadvus, millest saab alguse tung iseseisvusele ja enese maksmapanekule. Areneb abstraktne mõtlemine, mille tõttu suudab mürsik lahendada küllaltki keerukaid probleeme. Bioloogilised muutused toovad kaasa väsimuse ja tüdimuse, samas ka enneolematu jõu- ja energiatunde. Isikliku elu probleemid tunduvad sageli ületamatud. Sel perioodil märkab laps, et vanemad polegi täiuslikud, maailm on täis probleeme ning tulevik ebakindel. Muutuvad suhted täiskasvanutega. Vanemate autoriteet pannakse proovile – nende ja õpetajate positsioon oleneb sellest, kas nad saavad hakkama väljakutsete ja testidega, mida mürsik neile korraldab. Piirangud ja kohustused tekitavad mürsikus viha ja tunnet, et teda ei võeta tõsiselt ning koheldakse nagu last. Hinnates oma võimeid üle, satub mürsik täiskasvanutega kergesti konflikti, mistõttu eelistab viibida omavanuste hulgas, alludes kergesti grupi mõjule. Tekivad uute väärtustega sõbrad (mitte alati positiivsed eeskujud). Sõpradest saavad kõige olulisemad inimesed. Kuna mürsik ei ole enam laps ega veel ka täiskasvanu, on see periood üheks segadust tekitavamaks ajaks elukaarel.

7. Noorukiiga:

Murde- ja noorukiea piir ei ole üheselt selge . Tihti nähaksegi neid ühe suure tervikuna, mida nimetatakse teismeeaks. Noorukiiga (15/16. kuni 20/22 eluiga) on sillaks lapsepõlvest täiskasvanute maailma. Selles vanuses minnakse vastu täisküpsusele, mis tähendab nii bioloogilist kui ka vaimset ja sotsiaalset küpsust. Noorukiiga on tasakaalustumise ja rahunemise, täiskasvanuks saamise ja eneseleidmise, tööeluga alustamise ning iseseisvalt eluga hakkama saamise aeg. Mõtlemine muutub noorukieas süstemaatiliseks ja teoreetiliseks, tundmused sügavamaks ja püsivamaks. Nooruk kogeb armastust ja intiimsuhet armastatuga. Areneb eneseteadvus, tekib huvi maailmavaateliste probleemide vastu ja kiindumus ideaalidesse. Nooruk õpib käituma nagu mees või naine ning kehtestab oma isiklikud käitumisnormid. Tal tuleb vastu võtta tulevikku puudutavaid otsuseid (näiteks elukutse valik), hinnata, võtta omaks ja / või samastuda erinevate rahvuste ja sotsiaalsete rühmade normide ning väärtustega (seksuaalne orientatsioon, usk jms). Kuna nooruk on vastuvõtlik ja mõjutatav, on oht sattuda ka negatiivsete mõjude alla. Olulised inimesed nooruki jaoks on pereliikmed, õpingu- ja/või töökaaslased. Sageli nooruk samastab end oma ema või isaga, olles samas nende suhtes väga kriitiline.

8. Varane küpsusiga ehk varane täiskasvanuiga:

Perioodi vanuses 20.–35. eluaastani nimetatakse varaseks küpsuseks ehk täiskasvanueaks. Varane küpsusiga on aeg, mil pannakse paika oma elu sisu, karjäär, elustiil, lahkutakse vanematekodust ja alustatakse iseseisvat elu. See on ka lähisuhete loomise ja säilitamise, intiimsuse väljendamise, lojaalsuse ja truuduse, perekonna loomist puudutavate otsuste vastuvõtmise ning lapsevanema rolli astumise aeg. Jätkub teadmiste omandamine, kuid nüüd sageli juba täiendusõppena. Suurendatakse kontakte maailmaga, arendatakse oma võimeid. Hea ja halva ning lubatu ja keelatu mõiste, kohusetundlikkuse ja töökuse arenemine – need arusaamad kujundavad ja juhivad edasise elu valikuid. Kui mõne eelnimetatud ülesande täitmine ei õnnestu, hakkab inimene otsima vigu ja süüdlasi. Võib tekkida üksildustunne, rahulolematus oma elu sisu, elustiili ja/või karjääriga. Olulisteks inimesteks on oma pereliikmed, töökaaslased ja vanemad.

9. Hiline küpsusiga ehk hiline täiskasvanuiga:

Perioodi vanuses 35.–55./60. eluaastani nimetatakse hiliseks küpsuseks ehk täiskasvanueaks. Küps täiskasvanu on võimeline produktiivseks ja loominguliseks tegevuseks. Inimesele muutub tähtsamaks töö, sest lapsed kasvavad, muutuvad iseseisvaks ja lahkuvad kodust. Kui töö pakub rahuldust ja vastab huvidele, siis jõutakse just selles perioodis tipptulemusteni. Keskeas hakkavad kehalised ning vaimsed võimed üha vähenema ja tervis halvenema. See võib kaasa tuua keskeakriisi. Keskeakriis on tõusu katkemise, oma võimaluste piiratusest teadlikuks saamise kriis. Enam ei suudeta seda, mida varem suudeti. Võimaluste ja võimete tipp on käes ja kõik saavutatu ei pruugi rahuldust pakkuda. Saavutamata jäänud eesmärgid teevad haiget. Võivad tekkida ka raskused lähisuhetes ja nende ebaõnnestumine. Laste valikud ei pruugi alati meeldida, kuid nende otsused ja valikud mõjutavad ka vanemate elu. Leppida tuleb ka oma vanemate vananemise, haiguste ja isegi surmaga. Läbi tuleb elada kaotusi. Ebaõnnestumised võivad viia endassetõmbumiseni. Olulised inimesed keskeas on töökaaslased ja perekonnaliikmed.

10. Elatanuiga:

Perioodi vanuses 55.–70. eluaastani nimetatakse elatanueaks. Vananemine toob endaga kaasa mitmeid muutusi – jõud kahaneb, mälu nõrgeneb, meeled nürinevad ja liigutuste paindlikkus kaob. Õppimisvõime väheneb, taandareng süveneb, terviseprobleemid suurenevad. Väheneb kõrgete toonide kuulmine ja lähinägemine halveneb – lugemisel hakatakse kasutama prille. Kahaneb seksuaalne aktiivsus. Sellel perioodil tuleb loobuda tööst ja harjumuspärasest elukorraldusest. Sissejuurdunud elukorraldusest loobumine võib olla raske. Eakaaslaste hulk väheneb, lapsed elavad oma elu, tekib üksindus. Tänapäeval kasutatakse aga ka mõistet kolmas vanus (ingl k. third age) – selle all mõeldakse keskeale järgnevat perioodi. Nüüd on jälle võimalus elu nautida: olla rahul saavutatuga, puhata, pühenduda hobidele, võimalusel reisida, heita rahulik tagasivaatepilk olnud elule. Olulised inimesed selles eas on pereliikmed, lapsed ja lapselapsed.

11. Vanuriiga:

Viimast ehk kümnendat perioodi 70.–90. eluaastani nimetatakse vanurieaks. Eluaastaid üle üheksakümne nimetatakse pikaealisuseks. Mõni inimene naudib sellel perioodil elu, teised aga tunnevad kibestumust. Perioodile on iseloomulik sama kiire taandareng kui areng imikueas. Kogu elu ise endaga toime tulnud inimesel on raske jääda kellegi abist sõltuvaks. Suhtlusring on väikeseks jäänud, üksindus suureneb ning võib muutuda talumatuks. Tervis halveneb, taandarengust tulenevad probleemid teevad raskeks ka ümbritsevate elu. Nüüd tuleb õppida teistest sõltuma, toime tulema oma taandarengu ja üksindusega. Olulised inimesed vanurile on lapsed, lapselapsed ning abistajad.

12. Pikaealisuse iga:

Vanus üle 90.

Kaukaasia Albaania Apostlik kirik

Kaukaasia Albaania Apostlik Kirik oli tänapäeva Aserbaidžaani aladel tegutsenud kohalik kirik, üks vanimaid kristlikke kogukondi. Mõnda aega oli see autokefaalne, seejärel tegutses aga Armeenia Apostliku Kiriku osana (metropoliitkonnana). Kiriku liturgiliseks keeleks oli udi keel. Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku pea oli katoolikos.

Pärimuse kohaselt pani kirikule aluse püha Elisæus, üks apostel Juudas Taddeuse õpilastest, juba I sajandil. IV sajandil võttis kuningas Urnayr Armeenia kirikult vastu kristluse, see tõi kaasa udide usuvahetuse ja kristluse laiema leviku piirkonnas. Kuna kuninga usuvahetuse tõi kaasa Armeenia kiriku tegevus, pidasid nad endid Albaania kiriku protežeeks, piirkonna elanikud aga pidasid oma kirikut armeenlaste omast vanemaks.

V sajandil tõlgiti udi keelde Piibel. Vanimad säilinud piiblitõlked pärinevad siiski VII sajandist ja neis on tunda märkimisväärseid armeenia mõjusid. Sajandi alguses levis piirkonnas Pärsia mõjul zoroastrism. Sajandi lõpus saabus aga kristluse kuldaeg, mil kiriku struktuur formaliseeriti. VI sajandil saabusid piirkonda hunnid ja kirik alustas nende seas misjonitööd.

Aastal 705 otsustasid piirkonna riigijuhid, et lasevad edaspidi kiriku katoolikose määrata armeenia kirikul, mis tõi edaspidi kaasa kiriku autokefaalia kadumise. VIII sajandil tõi araablaste invasioon kaasa ka selle, et suur osa piirkonna elanikest võttis vastu islami. Piirkonna rahvad, kes islamit vastu ei võtnud, sulasid kas ühte armeenlastega või konsolideerusid ühtseks udi rahvaks. Kahhethi alade asukad liitusid aga Gruusia Õigeusu Kirikuga.

Aastaks 1434 oli kirik saanud Armeenia kiriku osaks ja kaotanud oma autokefaalia. Lisaks Aserbaidžaani aladele haldas see ka Armeenia Õigeusu Kiriku piiskopkonda, mille aladeks olid Kuldhordi maad ja mille keskuseks oli Sarai-Batu. XVIII sajandil haldas see ka armeenlaste kogukonda Astrahanis.

Aastal 1815 lasi Nikolai I Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku võimuorganid likvideerida. Aastal 1836 keelustas ta selle tegevuse täielikult ja kõik selle kogudused võttis üle Armeenia Apostlik Kirik.

Unehalvatus

Uneparalüüs ehk unehalvatus on olukord, mille korral inimene kas magama jäädes või ärgates on ajutiselt liikumisvõimetu (paralüseeritud) ja ei suuda rääkida, olles samal ajal teadvel. Uneparalüüsi ajal võivad ilmneda hirmutavad nägemused (näiteks keegi on veel toas), millele ei saada halvatuse tõttu füüsiliselt reageerida. Arvatakse, et uneparalüüs tekib häiritud REM-une tõttu, ehk seetõttu, et und nähes on lihastegevus üldiselt välja lülitatud (lihaste atoonia), vältimaks une ajal liigutusi, kuid vahetult enne magama jäämist või ärkamist võib eneseteadlikkus olla veel säilinud või "ärkvel" varem kui tekib täielik kontroll oma keha ja liigutuste üle, mistõttu tajutaksegi ennast halvatuna.
Unehalvatus tekib siis kui sind äratatakse näiteks ootamatult ülesse või kui sa saad vähe magada. Unehalvatuse tekkimise risk on suurem kui sa magad pidevalt liiga vähe.
See võib olla ka näide deemoni külaskäigust.