Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Laanemetsad

---

Laanemetsad on viljakatel muldadel kasvavad metsad; ühtlasi metsatüpoloogilise klassifikatsiooni tüübirühm, kuuludes arumetsade tüübiklassi.

Kirjeldus

Laanemetsad kasvavad laugete nõlvade jalameil, tasandikel, oosidel ja voortel. Laanemetsi liigitatakse Eestis kaheks - liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkamateks kuuse- ja kuuse-segametsadeks. Mõlemad on levinud enamjaolt Lõuna- ja Kagu-Eestis, kuid leidub ka mujal Eestis. Paali klassifikatsiooni järgi jagunevad laanmemetsad veel omakorda kaheks tüübiks: jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp ning jäneskapsa kasvukohatüüp. Nad erinevad üksteisest lähtekivimi poolest: jänesekapsa-mustika kasvukohatüübile on omane karbonaatne ehk lubjarikas lähtekivim ning jäneskapsa kasvukohatüübile lubjavaene lähtekivim moreen. Laanemetsade puistud kuuluvad Ia-II boniteediklassi. Laas tähendab eesti keeles hämarat paika, mis kirjeldab laanemetsi tervikuna väga hästi: laanemetsade puud on tihedad ning kõrged ja laiad puud takistavad päikesevalguses maapinna ligi jõudmast. Laanemetsad moodustavad kogu Eesti metsast umbes 25,6% ehk peaaegu 596 000 hektarit.

Keskkonnatingimused

Laanemetsa muld on viljakas ja niiske. Lubjavaene ent huumusrikas muld on hea eeldus mitmekesisele ja lopsakale taimestikule. Tihedalt paiknevad puud loovad eriti selgeid temperatuuri, niiskuse ja valguse erinevusi, võrreldes hõreda metsa või metsata aladega. Mida tihedamad on ülemised rinded, seda hõredamad on alumised. Alustaimestikus suudavad ellu jääda peamiselt laialehelised taimed, sest vaid nemad suudavad väheseid valguskiiri kinni püüda. Põhjavesi asub seal sügaval, mis muudab mulla parasniiskeks ning soodustab taimekasvu. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest ning liigivaesed männi- ja kuusemetsad taiga ja tundra läänepoolsetest jääkidest. Sellisest päritolust annavad tunnistust arvukad salu- ja palumetsa taimed.

Muld

Laanemetsa muld on lubjavaene ent huumuse poolest väga viljakas. Need viljakad mullad on kujunenud saviliivadel, karbonaatsel liivsavi- või rähkmoreenil. Mullad on nõrgalt kuni mõõdukalt leetunud kamar-leetmullad, harvem võib leida ka õrnalt gleistunud kamar-leetmuldi. Laanemetsade kõduhorisont on õhuke, huumushorisont karbonaatsel lähtekivimil tüse ning aineringe on kiire.

Laanemetsa rinded

Puurinne

Laanemetsade puurindel on üldiselt domineerivaks liigiks kuusk, kuid see võib ka asenduda hariliku männi, arukase, hariliku tamme või hariliku haavaga. Seal kasvavad ka Eesti rekordpuistud, nii kõrguse kui ka tagavara mõistes. Looduslik laanemets on pea alati segamets, enim on kuusikuid, kuid on ka männikuid ja kaasikuid. Sel juhul nimetatakse metsa laanemännikuks või laanekaasikuks. Valitsevad kuusikud on hea tootlikkuse ja kasvuga, mis teeb nad ideaalseks valikuks metsanduses.

Põõsarinne

Laanemetsade põõsarinne on võrdlemisi hõre, sest puurinne on väga kõrge ja tihe ning muudab metsaaluse ala suhteliselt hämaraks. Põõsarindest on esinduslikumad liigid harilik sarapuu, harliik pihlakas ja paju. Kohati võib leida ka harilikku paakspuud, kuslapuud, magedat sõstart, harilikku vaarikat ja harilikku lodjapuud ehk leedrit.

Puhmarinne

Erinevalt põõsarindest on puhmarinne palju liigirikkam ja tihedam, sest muld on viljakas ja piisavalt niiske ning selles rindes kasvavad taimed on valguse osas vähenõudlikumad kui põõsarinde liigid. Peamised liigid, mida võib selles rindes leida on pohl, harilik mustikas, kanarbik, lillakas ja kattekold.

Rohurinne

Rohurinne on laanemetsa rinnetest kõige liigirikkam. Kõige äratuntavamaks liigiks on harilik jänesekapsas, mida võib leida kõikides laanemetsades. Lisaks võib leida kõikides laanemetsades ka sinilille, harilikku nurmenukku, mets-kurereha, madaraid ja metskastikut ning teisi laialehelisi taimi. Alustaimestik laanemetsades erineb paiguti, sõltuvalt, kas tegemist on liigivaeste männi- ja kuusemetsadega või liigirikaste kuusemetsadega. Liigivaestes männi- ja kuusemetsades võib leida lisaks jänesekapsale ka leselehte, laanelille, harakkuljust ja ohtset sõnajalga. Liigirikastes kuusemetsades võib aga leida harilikku ussilakka, võsaülast ja ka sõrmtarne.

Samblarinne

Samblarinne on pidev ja mõõduka tihedusega. Samblarinde moodustavad palusammal, harilik laanik, kaksikhambad, metsakäharik, lehviksammal ja harilik karusammal.

Laanemets

Mullad: lubjavaene, huumusrikas.
Kasvutingimused: muld kasvatab mitmekesist taimestikku, keskmised niiskustingimused, valgust vähe ja metsaalune on hämar.
Iseloomulik: vanasõna "mets on vaene mehe kasukas" on iseloomulik just laanemetsa kohta, sest laanemetsas on palju soem kui lagedal või hõredas metsas ning seal on hämar.

Taimestik rinneti:
puurinne - harilik kuusk, vahel ka harilik haab ja arukask, harilik mänd, harilik tamm;
põõsarinne - harilik sarapuu, harilik pihlakas, paju;
puhmarinne - kanarbik, pohl, harilik mustikas, lillakas, kattekold;
rohurinne - ussilakk, võsaülane, jänesesalat, leseleht, laanelill, harilik jänesekapsas jne.
samblarinne - harilik laanik, harilik kaksikhammas, harilik palusammal, harilik karusammal.

Laanemetsad on tavaliselt liigivaesed kuusikud, kus kasvavad veel üksikud haavad, kased ja männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks – liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis. Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtene sõnajalg. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn. Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske, kuid kasvab ka harilikku mändi, arukaske, harilikku haaba, harilikku tamme. Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust, harilikust pihlakast, pajudest. Puhmarinne on lausaline. Peamised liigid on pohl, harilik mustikas, lillakas, kanarbik, kattekold. Rohurinne on liigirikas. Seal kasvavad ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn, ohtene sõnajalg, leseleht, laanelill, harilik jänesekapsas, sinilill, harilik nurmenukk, metsülane, harilik mailane, mets-kurereha, madarad, nääred, metskastik, palu-härghein, lakkleht. Samblarindes leidub harilikku palusammalt, harilikku laanikut, harilikku kaksikhammast, harilikku karusammalt.

• Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt metsataimkonna keskse rühma. Liigivaesed laanemetsad on kunagiste taigametsade läänepoolsed jäänukid. Puurindes on põhiliik enamasti kuusk, kuid rohkesti on ka mitmesuguseid segapuistuid. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest, mille kasvuala on vahepeal olnud põllustatud ja hiljem taasmetsastunud. Alustaimestikus on ohtrasti jänesekapsast, liigivaestes metsades on tüüpilised leseleht, laanelill, mustikas ja kattekold. Laanemetsi on kogu Eestis.

Palumetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Palumets on pohla ja mustika kasvukohatüüpides levinud metsatüüp. Eesti metsatüüpidest on palumetsad kõige levinumad, nende kogupindala moodustab 23,5 % metsade pindalast. Palumetsades on kõige levinumad männikud (60,7 %), kuusikud (19,2 %), kaasikud (15,7 %) ja haavikud (3,6 %).^[1]

Sügisene palumets Palometsa külas Võru vallas

Metsad kasvavad parasniisketel kuni ajutiselt liigniisketel liivastel lubjavaestel muldadel ning nad on levinud peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.

Palumetsade nimetus on tulnud sõna palu (tulekahju) järgi kuna sellises kuivas metsas toimuvad sageli põlengud. Nendele metsadele iseloomulik pohl on samuti ühe oma nimedest palukas saanud just kasvukoha järgi.

Oma valgusküllasuse ja kuivuse tõttu on palumetsad kõige eelistatumad puhkemetsad. Sügisel meelitab sinna inimesi seenerohkus.

Puurindes on kõige rohkem harilikku mändi, kasvab ka harilikku kuuske ja arukaske.

Põõsarinne puudub ja alustaimestik on liigivaene, kui puurinne on tihe. Põõsarindes kasvavad harilik kadakas, harilik vaarikas ja harilik pihlakas.

Puhmarinne on lausaline ja koosneb pohlast, harilikust mustikast, kanarbikust.

Rohurinne on kidur, liigivaene. Hajusalt kasvavad seal harilik jänesekapsas, palu-härghein, leseleht, kilpjalg, kõrrelised (võnk-kastevars, lamba-aruhein, jäneskastik, karvane piiphein).

Samblarinne on aga pidev ja tihe. Levinumad liigid on harilik palusammal, harilik laanik, lainjas kaksikhammas, harilik lehviksammal.

Palumets

Mullad: parasniisked, liivased, lubjavaesed;
Kasvutingimused: valgusküllased ja kuivad;
Iseloomulik: taimestik lopsakas, vaheldusrikas, palju seeni.

Taimestik rinneti:
puurinne - harilik mänd, vähem harilikku kuuske ja kaske;
põõsarinne - harilik kadakas, harilik vaarikas, harilik pihlakas;
puhmarinne - kanarbik, pohl, harilik mustikas;
rohurinne - harilik jänesekapsas, leseleht, kilpjalg (üks tavalisemaid sõnajalgu) ning kõrrelised (näiteks lamba-aruhein);
samblarinne - harilik palusammal, harilik laanik, lainjas kaksikhammas, harilik lehviksammal.

Palumetsad on kuivad ja valgusrikkad männikud. Neid leidub parasniisketel kuni ajutiselt liigniisketel liivastel lubjavaestel muldadel. Palumetsade nimetus on tulnud iseloomuliku taime paluka ehk pohla leviku järgi. Palumetsad moodustavad umbes 9,3 % riigi metsadest ja levivad peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. Oma valgusküllasuse ja kuivuse tõttu on palumetsad kõige eelistatumad puhkemetsad. Sügisel meelitab sinna inimesi seenerohkus. Puurindes on kõige rohkem harilikku mändi, kasvab ka harilikku kuuske ja arukaske. Põõsarinne puudub ja alustaimestik on liigivaene kui puurinne on tihe. Põõsarindes kasvavad harilik kadakas, harilik vaarikas ja harilik pihlakas. Puhmarinne on lausaline ja koosneb pohlast, harilikust mustikast, kanarbikust. Rohurinne on kidur, liigivaene. Hajusalt kasvavad seal harilik jänesekapsas, palu-härghein, leseleht, kilpjalg, kõrrelised (võnk-kastevars, lamba-aruhein, jäneskastik, karvane piiphein). Samblarinne on aga pidev ja tihe. Levinumad liigid on harilik palusammal, harilik laanik, lainjas kaksikhammas, harilik lehviksammal. Palumetsad kasvavad tüsedatel liivasetetel kujunenud leedemuldadel, mis on toiterikkamad ja veega paremini varustatud kui eelmise tüübirühma mullad. Neid metsi leidub eeskätt mõhnastikel, sanduritel ja moreenkühmudel. Alustaimestus on tüüpilised pohl, mustikas ja tihe samblakate, puurindes valdab mänd, kuid on ka kuuse, kase ja haavaga segapuistuid. Palumetsi on peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde-, Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Loometsad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Loomets Norras

Loometsad kasvavad õhukestel muldadel, mis asuvad vahetult paekivist aluspõhjal või sellel lasuval rähal. Nad moodustavad umbes 3% Eesti metsadest ning on põhiliselt levinud Lääne- ja Põhja-Eestis (kaasa arvatud saared)

Kasvupinnas

Muld on väga õhuke (alla 30 cm) ning kohati esineb ka paepaljandeid. Koos nõmmemetsadega on loometsad Eesti kõige kuivemad metsad. Põhjavesi asub väga sügaval ning pole taimedele kättesaadav. Mida rohkem on pinnases paekivi murenenud, seda paremad on taimede kasvutingimused.

Metsade kooslus

Tüüpilised loometsad on hõredad ja valgusküllased. Ebasoodsate kasvutingimuste tõttu pole loometsades oluliselt domineerivaid liike ning taimkate on küllaltki liigirikas. Metsadest on ülekaalus männikud, sest harilik mänd (Pinus sylvestris) kasvab hästi põuakartlikel muldadel. Parematel kasvupinnastel esineb hariliku männi kõrval rohkelt ka harilikku kuuske (Picea abies), vähem arukaske (Betula pendula). Alusmets on hõre või keskmise tihedusega, kus kasvab tihti harilik kadakas (Juniperus communis), vähem esineb harilikku pihlakat (Sorbus aucuparia), harilikku kuslapuud (Lonicera xylosteum), harilikku tuhkpuud (Cotoneaster scandinavicus), harilikku kibuvitsa (Rosa vosagiaca) ja põõsasmaranat (Potentilla fruticosa). Kohati (eriti Saaremaal) moodustab tiheda põõsarinde harilik sarapuu (Corylus avellana). Loometsad on madala tootlikkusega. Alustaimestik on hõre ja üsna liigrikas. Sagedamini esinevad liigid: verev kurereha (Geranium sanguineum), leesikas (Arctostaphylos uva-ursi), kassikäpp (Antennaria dioica), nõmm-liivatee (Thymus serpyllum), värv-varjulill ( Asperula tinctoria), hobumadar (Galium verum). Puude all tüvede ümber leidub pohla (Rhodococcum vitisidaea), palu-härgheina (Melampyrum pratense). Sambliku-samblarinne on katkendlik. 

Loometsa kasvukohatüübid

Kasvukohatüübid:

• Leesikaloo kasvukohatüüp
• Kastikuloo kasvukohatüüp
• Lubikaloo kasvukohatüüp

Loometsad kasvavad õhukestel (vähem kui 30 cm) huumusrikastel muldadel, mis põua ajal kergesti läbi kuivavad. Põhjavesi on neil aladel sügaval ning pole taimedele kättesaadav. Seepärast kasvavad loometsades ja -kadastikes kuiva- ja lubjalembesed taimed. Puurinne on hõre või puudub hoopis. Viimasel juhul on tegu loopõõsastikega, kus põõsarinde moodustavad tavaliselt kadakas, harilik pihlakas, paakspuu. Alustaimestust kasvavad kassikäpp, nõmm-liivatee, leesikas, lubikas, nurmenukk, hobumadar, angerpist. Eestis on loometsad ja -kadastikud levinud Saaremaal ja Loode- ning Põhja-Eestis paealadel.

Puurinde moodustavad harilik mänd, harilikku kuusk, arukask.

Põõsarindes kasvavad harilik kadakas, harilik pihlakas, paakspuu, harilik kuslapuu, mage sõstar, kibuvitsad, põõsasmaran.

Puhmarinne on liigivaene koosnedes peamiselt leesikast.

Rohurinne on üsna liigirikas. Seal leidub kassikäppa, nõmm-liivateed, hobumadarat, verevat kurereha, longus helmikast, lamba-aruheina, lubikat, kevadist seahernest.

Sambla- ja samblikurindele on iseloomulikud loodehmik, metsakäharik, lood-jõhvsammal, põdrasamblikud.

• Loometsad ja -põõsastikud on omased õhukestele huumusrikastele karbonaatsetele muldadele, mis on kujunenud massiivsel pael või selle murenemisel tekkinud rähal. Mullad kuivavad põua ajal kergesti läbi. Enamasti mändidest koosnev hõre puurinne varjutab alustaimestut vähe ning selles kasvavad koos nii kuivalembesed taimed (näiteks leesikas, nõmm-liivatee), kaltsifiilsed niidu- ja stepitaimed (näiteks lubikas, angerpist, verev kurereha) kui ka niiskematele kasvukohtadele omased taimed (näiteks sinilill, longus helmikas ja sulg-aruluste). Loometsade levila piirdub läänesaarte ning Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti paealadega.

Nõmmemetsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Nõmmemetsad ehk nõmmikud on kuivadel toiteainetevaestel muldadel kasvavad metsad; ühtlasi metsatüpoloogilise klassifikatsiooni tüübirühm, kuuludes arumetsade tüübiklassi.

Nõmmemetsade levila on Eestis ebaühtlane, rohkem leidub neid Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis ning saartel, Eesti metsadest moodustavad nad umbes kolm protsenti. Nõmmemetsi esineb Eestis luidetel, limnomõhnadel, oosidel jne.

Nõmmemetsades esineb kõige rohkem mändi, hoopis vähem esineb kuuske, arukaske jt puuliike. Kasvupinnas on happeline ning põhjavesi asub mitme meetri sügavusel.

Alustaimestik on üldjuhul liigivaene ja hõre. Puhmarinde moodustavad tavaliselt kanarbik, pohl, leesikas, nõmm-liivatee ja rannikualadel ka kukemari.

Rohttaimestik tavaliselt puudub või esineb hõredalt palu-härgheina, kassikäppa ja mõningaid kõrrelisi, samblarindes domineerivad põdrasamblikud.

Nõmmemetsad on hõredad ja aeglasekasvulised kuivadel ja vaestel liivmuldadel kasvavad männikud, kus on ohtralt põdrasamblikke, samblaid ja kanarbikku ning vähe rohttaimi. Nendel aladel on põhjavesi sügaval ja mulla pindmised kihid on väga kuivad. Seetõttu saavad seal kasvada vaid kuivalembesed taimed. Puurindes domineerivad männid on madalakasvulised ja põõsarinne tavaliselt puudub (harva võib olla vaid kadakat). Ka alustaimestu on kidur, kuivalembene ja liigivaene. Nõmmemetsad ei talu tallamist ning on väga tuleohtlikud. Eestis on nad levinud rannikul luiteliivadel moodustades veidi üle 4 % Eesti metsadest. Puurinne on väga liigivaene koosnedes peamiselt harilikust männist, vähem harilikust kuusest, arukasest, harilikust haavast. Põõsarinne tavaliselt puudub. Harva kasvab põõsastest nõmmemetsades vaid harilik kadakas. Puhmarinne on sageli lausaline. Levinumad liigid on kukemari, leesikas, kanarbik. Rohurinne paikneb üksikute laikudena ning koosneb kõrrelistest (lamba-aruhein jne.). Samblarindes on vähe liike. Enamasti moodustavad sambla-samblikurinde peamiselt hajusalt kasvavad samblikud.

• Nõmmemetsad on iseloomulikud kõige kuivemate ja vaesemate leedemuldadega luidetele ja liivikutele, kus põhjavesi ulatub harva kõrgemale kui 2 m. Need metsad on hõredad ja aeglasekasvulised. Alustaimestu moodustavad kuivust hästi taluvad taimed (näiteks kanarbik, harilik kukemari, samblikud). Puurindes valitseb mänd. Nõmmemetsi on Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel ning Peipsi põhjarannikul.

• Nõmmemets

  Mullad: kuiv liivane pinnas.
  Kasvutingimused: vähe toitaineid, valitseb veepuudus, valgust küllaga.
  Iseloomulik: pilk ulatub kaugele, pole põõsaid, männid kasvavad hõredalt.
  
  Taimestik rinneti:
  puurinne - mänd;
  põõsarinne - tavaliselt puudub;
  puhmarinne - kanarbik;
  samblarinne - alpi põdrasamblik, islandi samblik.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Soostunud metsad ehk soovikumetsad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Soostunud metsad ehk soovikumetsad on perioodiliselt liigniisketel muldadel kasvavad metsad. Metsadest on enim esindatud lehtpuu enamusega või segametsad. Soostunud metsade kogupindala Eestis on ligi 397,7 tuhat ha. Valdava osa moodustavad nendest sanglepikud 11,1%, hall-lepikud 10,9%, männikud 10,0%, kuusikud 9,1%, kaasikud 7,8%, haavikud 5,7% jm.

Soostunud metsad

Soostunud metsade klass hõlmab tasasel ja nõgusal reljeefil kasvavaid metsi, kus mulla ülemise horisondi moodustab vähem kui 30 cm tüsedune turvas.

Soostunud metsad jagunevad soostunud metsadeks (sõnajala, angervaksa ja sinihelmiku kasvukohatüübid) ja rabastunud metsadeks (karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüübid) (Paali klassifikatsioon).

Soostunud metsa kasvukohatüübid on järgmised:

• sõnajala kasvukohatüüp;
• angervaksa kasvukohatüüp;
• sinihelmika kasvukohatüüp.
• 
  

Kõdusoometsad

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

kõdusoo

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Kõdusoo on metsatüüp, mis on kujunenud madal- või siirdesoodest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Kõdusoodes on sootaimed asendunud arumetsadele, enamasti palu-, laane- ja salumetsale omaste taimedega.

Väiksemate aladena on kõdusoometsad levinud üle Eesti, kogu pindala kokku 238 436 ha (2002). Range kaitse all on 2016. aasta seisuga 26 828 hektarit kõdusood.

Kõdusoos on levinud peamiselt kuusikud. Leidub ka männikuid, kaasikuid ja sanglepikuid. Maapind on tugevasti künklik, sest kuivenduse tulemusel on maapind vajunud. Alusmets on hõre. Taimestikus esinevad puhmastaimed – mustikas ja sinikas. Leidub palju rohttaimi, sealhulgas püsik-seljarohtu ja paiselehte.

Eristatakse mustika- ja jänesekapsa-kõdusoometsa kasvukohatüüpi (Paali klassifikatsioon).

Kõdusoometsad on pikaajalise kuivendamise tulemusena paranenud niiskusrežiimiga ja hästilagunenud kõduturbakihiga mullal kasvavad keskmise kuni kõrge tootlikkusega metsad (boniteediklass I…III, harva IV). Iseloomulik on arumetsailmeline alustaimestik, milles esineb siiski ka soometsale omaseid taimi. Puudest on levinud peamiselt mänd ja kuusk, vähem kask ja sanglepp. Eristatakse kaht kasvukohatüüpi: mustika-kõdusoo kasvukohatüüp ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp. Turba lagunemisest ja vee alanemisest tingituna kokku vajumise tõttu on eriti vanemate puude juurekaelad (peajuurte hargnemise koht) maapinnast kõrgemale jäänud ja sellest tulenevalt on vanemates kõdusoometsades puude kännuosad sageli iseloomulikult paljad või kõrge mätta sees. Puude juurestik asub valdavalt ülemises hästilagunenud turbakihis ja metsad on seetõttu tormihellad.

Kõdusoo metsad

Kõdusoometsad on kujunenud sügavaturbalistest lagedatest või hõreda puurindega madal- või siirdesoodest pikaajalise kuivendamise tulemusel. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad männid ja kased, mis enamasti kasvasid samas kohas kiduralt juba enne kuivendamist. Järgmises metsapõlvkonnas võib domineerima hakata kuusk. Kõdusoometsade alustaimestu on liigivaene. Seal leidub selliseid liike, nagu tupptarn, kattekold, ümaralehine uibuleht. Niiskusrežiimist sõltuvalt võib alustaimestu sarnaneda palu-, laane- või salumetsa alustaimestuga.
Üldiselt eristatakse mustika- ja jänesekapsa-kõdusoometsa kasvukohatüüp