Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Parasvöötme metsad

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Parasvöötme metsad (inglise keeles temperate zone forests) on metsad parasvöötmes põhja- ja lõunapoolkeral, kus aasta läbi on valitsevaks parasvöötme õhumass. Parasvöötmes on neli aastaaega ning eristatakse merelist, mandrilist ja parasvöötme mussoonkliimat.

Parasvöötme metsad jaotuvad leht-, okas- ja segametsadeks. Okasmetsas on peamisteks puuliikideks kuusk, nulg, mänd ja lehis. Segametsas kasvavad kuusk, kask, haab, pärn, sarapuu ja tamm. Lehtmetsas on domineerivateks liikideks tamm, vaher, jalakas, saar ja pärn.

Parasvöötmes kasvavad taimeliigid on kohastunud aastaringselt suurte kliimamuutustega, temperatuuri kõikumisega ja rohkete sademetega. Okasmets kasvab kõike paremini leetmuldadel, lehtmets vajab viljakat pruunmulda.

Okasmetsa põhilised asukad on pruunkaru, põder, ilves, orav ja musträhn. Sega- ja lehtmetsades elavad metskits, hirv, halljänes, skunk, metsnugis, roherähn ja vöötorav.

Parasvöötme metsad kannatavad tugevalt liigse inimmõju käes. Metsi võetakse maha metsa-, tselluloosi- ja paberitööstuse, põllumajanduse ning maavarade kaevandamise tõttu. Metsade kasvu mõjutavad ka erinevad keskkonnaprobleemid: õhusaaste, veekogude reostus, tööstusjäätmed.

Parasvöötme metsad

Peaaegu kolmandik maismaast Maal on kaetud metsaga. Looduslikku metsa leidub kõikjal kus on pidevalt vett puude kasvamiseks. Metsad on koduks teistele taimedele ning paljudele loomadele. Parasvöötme metsad on levinud troopiliste ja polaaralade vahel.

Puude tüübid

On olemas kaks põhilist puude tüüpi:heitlehelised ja igihaljad.

Heitlehelised puud langetavad oma lehed korraga ja on osa aastast raagus. Sel ajal nad puhkavad. Uued lehed tulevad siis, kui nende kasvuks on piisavalt päikesevalgust ja niiskust.

Igihaljastel puudel püsivad lehed mitu aastat ja need ei vahetu kõik ühe korraga. Nii ei ole nad kunagi raagus.

Kus millised puud kasvavad

Kõige suuremaid ja tavalisemaid puuliike metsas nimetatakse domineerivateks liikideks. Erinevad liigid taluvad külma ja kuuma erinevalt ning seetõttu on parasvöötme metsades piirkonniti ka erinevad domineerivad liigid.

Polaaraladel ei kasva üldse puid, sest seal on liiga külm ja vesi on külmunud jääks.

Troopikas on palav kogu aasta vältel. Seal kasvab palju puuliike. Troopikast lõuna poole on vähe parasvöötme metsi, sest Maa lõunapoolkeral on palju vähem maismaad. Põhjapolaarjoonest lõuna poole laiuvad suured igihaljad metsad. Seal domineerivad liigid, mis suudavad üle elada talvi (mänd, nulg ja kuusk). Heitlehelised puud, näiteks pöök, tamm ja vaher kasvavad kõige paremini seal, kus suved on soojad ja talved mitte liiga külmad. Nad kasvavad laia ribana Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Aastaajad

Parasvöötmealadel on neli aastaaega. Puud ja enamik teisi taimi metsas alluvad aastarütmile. Kevadel kasvavad uued lehed, suvel taimed õitsevad ja neil tekivad uued lehepungad, sügisel valmivad seemned. Aastarütmile allub ka metsloomade elu.

KEVADEL kasvavad puudele uued lehed. Paljud loomad poegivad.

SUVEL õitsevad paljud metsataimed. Nende nektarist toituvad mesilased ja liblikad, kes samal ajal neid ka tolmeldavad. Pärast tolmlemist hakkavad kasvama seemned.

SÜGISEL söövad paljud loomad, näiteks mägrad, mõnuga küpseid vilju, marju ja seemneid. Puud langetavad sügisel lehed.

TALVEL on lehtpuud raagus ja loomade jaoks on vähe toitu. Paljud neist sooritavad pikki rändeid soojematele toitumisaladele, kus ka talvel toitu jätkub. Mõned loomad on kevadeni talveunes.

Mure metsade pärast

Kaks tuhat aastat tagasi katsid metsad suurt osa Euroopast, Ameerikast ja Aasiast, kuid tänapäevaks on enamik neist hävinud. Näiteks Inglismaal on metsadest alles vähem kui kümme protsenti.

Vastavalt sellele, kuidas rahvastiku hulk suurenes, tahtis järjest enam inimesi elatuda põlluharimisest. Selleks võtsid nad aga maha metsi.

Ometi vajavad inimesed puitu ehitusel ja muuks otstarbeks. Nad avastasid, et kui raiuda maha näiteks sarapuu, siis kasvab kännust, mille juured on mullas, kiiresti uus puu. Nad raiusid neid puid iga mõne aasta tagant, jättes osa puid kasvama. Nii kasvas koos erineva vanusega puid ning nende keskel elas palju loomi.

Tänapäeval istutavad inimesed suurtele maa-aladele sadu kiiresti kasvavaid puid. Kuid need pole tõelised metsad, sest seal on kõik puud ühest liigist ning seal saavad elada vähesed loomaliigid.

 KÕRGEL PUURINDEL

Kevadel ja suvel langeb lehtmetsade puurindes puulehtedele palju päikesevalgust, mis on vajalik orgaanilise aine moodustamiseks. Selle aine arvel puud kasvavad. Puurindes leidub hulgaliselt putukaid, kellest palju on omakorda söögiks suurematele loomadele, näiteks lindudele.

Tuhanded putukad

Iga lehtpuu on koduks paljudele putukaliikidele. Suurem osa täiskasvanud putukaist munevad kevadel või varasuvel. Nad munevad oma munad selle toidu peale või lähedale, mida nende vastsed söövad. Tänu sellele on koorunud vastsete jaoks kohe olemas küllaldaselt toitu.

Käguvamplaste vastsed toituvad lihast. Täiskasvanud putukad munevad munad tõukudesse, kes puidu sisse käikusid uuristavad. Selleks suruvad nad oma muneti puust läbi otse tõugukehasse. Koorunud käguvamplase vastsed toituvad tõugu sisemuses ning tulevad välja siis, kui nad on lõplikult välja arenenud. Tõuk sureb.

Tegelikult ei tea keegi täpselt kuidas täiskasvanud putukad leiavad üles puukoore all käike uuristavad tõugud.

Lehetäidel ja lutikatel on suu asemel õõnes toruke – nokk, millega nad imevad taimemahla.

Mähkur muneb oma munad rullikeeratud pöögilehtedesse.

Nende putukate, kes munevad lehe sisse, imepisikesed vastsed söövad käike lehe sisse. Käigud on lehe pinnal nähtavad looklevatest joontest koosneva mustrina.

Putukate elu

Mõnede putukate, näiteks rändtirtsude ja lehetäide vastsed on valmikutega sarnased. Vaglad ja röövikud erinevad aga oma vanemaist tunduvalt.

Röövikud on liblikate, vaglad kärbeste ja tõugud mardikate vastsed.

Täiskasvanud liblikad paarituvad ja emased liblikad munevad selle toidu peale või lähedale, millest röövikud toituvad. Vastkoorunud röövikud on küll väga väikesed, kuid tugevate lõugadega. Nad hakkavad kohe sööma.

Röövikud söövad ja kasvavad. Et nende kitiinkest ei veni, kasvatavad nad vana kesta alla uue ja suurema. Vana kest lõheneb ja heidetakse ära. Pärast viimast kestumist muutub uus kest kiiresti kõvaks ja moodustub nukk, milles röövik areneb valmikuks.

Kui nukku kattev tugev kest lõheneb, tuleb sealt välja täiskasvanud liblikas – valmik. Ta puhkab veidi aega enne lendu, oodates, kuni pehmed tiivad sirguvad ja kõvemaks muutuvad. Kogu sellist muutumist nimetatakse moondeks.

Paljud parasvöötme metsade putukad elavad talve üle nukuna. Kevadel väljub nukust täiskasvanud putukas. Putukaid on väga erinevaid. Mõnede putukate valmikud elavad mitu aastat ja nii võib puurindes üheaegselt kohata nii vastseid, nukke kui ka valmikuid.

Linnud ja teised loomad

Puurindes elab ning toitub palju teisi loomi. Neil kõigil on oma territoorium, mida nad kaitsevad võistlejate ehk rivaalide eest, kes konkureerivad sama toidu, pesapaiga või paarilise pärast.

Peaaegu kogu aasta lendavad metsas toiduotsinguil ringi sabatihaste salgad. Need püsivad koos tänu sellele, et linnud peavad häälitsedes omavahel sidet.

Rähnid söövad tõuke, kes puude sisse käike uuristavad. Rähni jalal on kaks ette- ja kaks tahapoole suunatud varvast. See aitab tal mööda puutüvesid ronida.

Lendoravad elavad Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Neil on keha külgedel nahavoldid, mis võimaldavad liuelda puult puule.

METSAALUNE

Igal sügisel langeb lehtmetsas maapinnale hulgaliselt vanu lehti ja oksatükke. Neist moodustub kõdukiht. Kevadeks on see kiht peaaegu täielikult kõdunenud. Puud kasvatavad endale uued lehed. Puude vahel kasvab palju väikemaid taimi, mis pakuvad  toitu ja varjupaika nii väikestele ja ka suurtele loomadele.

Kõdukihi loomad

Kõdukihis elab palju tillukesi loomi, näiteks tuhatjalgseid ja nälkjaid. Nad toituvad kõdunenud lehtedest ja puuokstest.

Nälkjad ja teod kraabivad endale toitu suus oleva kareda hõõrlaga. Tavaliselt tulevad nad öösiti välja toitu otsima.

Paljud putukad toituvad surnud orgaanilisest ainest.

Mullakandid ja tuhatjalgsed toituvad põhiliselt surnud taimedest. Päeva veedavad nad kivialuses niiskes pinnases.

 

Röövloomad metsa all

Metsa all võib kohata väga erineva suurusega röövloomi. Palju väiksemad nende hulgas, näiteks ämblikud, on söögiks suurematele, näiteks karihiirtele ja rebastele. Mõned metsas elavad röövloomad, näiteks karud, söövad nii liha kui taimi. Neid nimetatakse kõige toidulisteks.

Kus toimub kõdunemine?

Kõdunedes muutuvad taimejäänused ja surnud loomad seente ning väga väikeste organismide, bakterite toimel tagasi lihtsateks aineteks. Neid aineid, näiteks nitraate, kasutavad taimed kasvamiseks. Nii toimub aineringe.

Metsatüübid

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Metsatüüp ehk metsaelupaigatüüp on metsatüpoloogias peamiselt kasvukohatingimuste järgi eristatav metsa osa, ühtlasi vastava liigitamise põhiüksusi.

Metsade tüpiseerimisel puudub üksmeel ja eri teadlased on välja toonud sõltuvalt eristamiskriteeriumist arvukalt eri tüpoloogiad.

Et metsatüüpide liigitamisel on üldjuhul määrava tähtsusega kasvukohatingimused, eeskätt muld, selle niiskuserežiim, karbonaatsus ja toitaineterikkus, siis tavaliselt räägitakse vastavatest (metsa)kasvukohatüüpidest (näiteks pohla kasvukohatüüp), mille raames eristatakse ordinatsiooniskeemi naabertüüpide puhul üleminekualltüüpe (näiteks jänesekapsa-pohla või pohla-jänesekapsa kasvukohatüüp, kusjuures sellises liitnimetuses tagapool nimetatud tüüp on see, millele see alltüüp on lähedasem, ning eespool nimetatud tüüp see, millise naabertüübi suunas see kasvukohatüüp kaldub) ja kitsamaid metsatüüpe (näiteks pohlamännik).

Sarnaste metsatüüpide ühendamisel saadakse tüübirühmad ja neid omakorda ühendades tüübiklassis.

Eesti metsatüübid

Pangamets Purtse Hiiemäe juures.

Eestis eristatakse E. Lõhmuse järgi 10 metsakasvukoha tüübirühma, neist loometsad, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, salumetsad, soovikumetsad ja rabastuvad metsad kuuluvad arumetsade klassi (orgaanilise horisondi paksus kuni 30 cm) ja rohusoo-, samblasoo- ja kõdusoometsad kuuluvad soometsade klassi (orgaanilise horisondi paksus üle 30 cm). Rohusoo- ja samblasoometsade puhul toob E. Lõhmus välja ka kuivendatud tüübid, kus orgaanilise horisondi tüsedus on vähemalt 25 cm (näiteks kuivendatud madalsoo kasvukohatüüp). J. Paali järgi eristatakse veel sürjametsi (käivad arumetsade klassi alla) ja lammimetsi (moodustavad omaette klassi). Metsakorraldajad ja metsamehed eristavad lisaks veel tehispinnasega puistangute metsakasvukohatüüpi, mida leidub rekultiveeritud karjäärides ja mis erineb kõigist looduslikult levinud kasvukohatüüpidest.

Arumetsade klass

Loometsad kasvavad vahetult paealuspõhjal tekkinud õhukestel muldadel, mis kuivavad põua ajal kergesti läbi. Kohati leidub väga õhukese kattega alasid või isegi paljanduva pae laike. Põhjavesi asub sügaval ja on taimedele raskesti kättesaadav, puud kannatavad enamasti niiskusepuuduse all. Loomullad on enamasti õhukesed huumuskarbonaatmullad. Puurindes valdavad hõredalt kasvavad männid. Soodsamate kasvukohatingimustega loometsades levivad kuusikud ning vähesel määral leidub ka kaasikuid. Harva kasvab ka saari. Loometsade põõsarinne on hõre kuni keskmiselt tihe. Kõige levinumad on kadakas ja sarapuu. Harvem leidub pihlakat, kuslapuud, tuhkpuud ja kibuvitsa. Alustaimestik on hõre ja üsna liigrikas. Kasvukohatüüpidena on esindatud leesikaloo kasvukohatüüp, kastikuloo kasvukohatüüp ja lubikaloo kasvukohatüüp (E. Lõhmus lubikalood ei erista). Loometsad moodustavad umbes kolm protsenti Eesti metsadest. Loometsad on enam levinud saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis.

Nõmmemännik Läänemaal

Nõmmemetsad kasvavad rannikuluidetel, mõhnastikel ja seljandikel. Metsi leidub ka luidete madalamas vööndis ja nõgudes. Põhjavesi on sügaval ja seetõttu on puude normaalne varustamine veega raskendatud, kasvada saavad ainult kuivalembesed taimed. Valitsevad happelised, nõrgalt kuni keskmiselt leetunud leet- ehk leedemullad. Mulla vähese soolsuse ning niiskuse tõttu on nõmmemetsad hõredad. Peamiselt leidub mände, harva esineb üksikuid arukaski ja kuuski. Puud on sageli halvasti laasunud ja mereäärsetes kasvukohtades ka kõveratüvelised. Alusmets enamasti puudub, kohati esineb hõredalt kadakat. Rohurinne on nõmmemetsade ebasoodsate mullastikutingimuste pärast liigivaene ja hõre. Suhteliselt suur on samblike ja sammalde osatähtsus. Puhmarinde moodustavad kanarbik, pohl, leesikas, mustikas, rannikualadel ka kukemari. Kasvukohatüüpidena esinevad sambliku kasvukohatüüp ja kanarbiku kasvukohatüüp. Sambliku kasvukohatüübi nõmmemetsi leidub kõige rohkem Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis ning Peipsi põhjarannikul; kanarbiku kasvukohatüübi nõmmemetsi leidub aga Põhja-Eestis, saartel ja Peipsi põhjakaldal.

Palumetsad kasvavad nii tasandikel, laugete nõlvade jalamitel kui ka kõrgematel pinnavormidel. Mullad on kujunenud moreensetel materjalidel või liivadel. Valitsevad nõrgalt kuni tugevasti leetunud leede- või kamar-leetmullad. Põhjavesi asub sügaval ning mulla ülakiht jääb sademetevaesel perioodil kuivaks. Eelkõige liivmuldadel kannatavad puud vahel veepuuduse all. Mustika kasvukohatüüpi palumetsades esineb muldades perioodilist liigniiskust. Mikroreljeef on tasane või õrnalt lainjas ning vahel tugevasti mätlik. Vastavalt erinevatele kasvukohatingimustele võib siin kohata kas pohla- või mustikamännikuid. Puurinne on palumetsades üsna eriilmeline, enim leidub mände ja kuuski, domineerivad on tavaliselt siiski valgusrikkad männikud. Tihti esinevad segametsad, mille koosseisus leidub ka kaske ja haaba. Puud on sirge tüvekujuga ja hästi laasunud. Põõsarinne puudub või on hõre ja liigivaene Alustaimestik on küllaltki liigivaene. Puhma-rohurindes esineb üldiselt alati pohla ja mustikat. Sagedane on kanarbik, merelähedastes metsades kukemari. Samblarinne on tihe ja hästi arenenud. Kasvukohatüüpidest leidub paumetsades pohla kasvukohatüüpi ja mustika kasvukohatüüpi. Pohla kasvukohatüüpi kuuluvad metsad on levinud saartel, Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mustika kasvukohatüüp on kõige laialdasema levikuga metsatüüp Eestis.

Laanemetsad kasvavad laugete nõlvade jalameil, tasandikel, oosidel ja voortel. Viljakad mullad on kujunenud saviliivadel, karbonaatsel liivsavi- või rähkmoreenil. Põhjavesi on sügaval. Mullad on nõrgalt kuni tugevasti leetunud kamar-leetmullad, harvem leidub nõrgalt gleistunud kamar-leetmuldi. Laanemetsades on kasvutingimused taimedele soodsad, sest mullad on parasniisked, hea viljakusega ja huumuserikkad. Puurinde põhiliigiks on kuusk ehk valitsevad kuusikud, mis on hea kasvu ja kõrge tootlikkusega. Laanekuusikutes kasvavad Eesti metsade kõige kõrgemad puud. Laanemetsades leidub ka vähesel määral mände ning sagedased on segametsad. Alusmets on üldiselt hõre, kuid võib olla kuni keskmise tihedusega. Sagedasemad on paakspuu, magesõstar, pihlakas, vaarikas, kohati leidub üksikult sarapuud, kuslapuud, leedrit. Alustaimestik on üsna liigrikas. Puhma-rohurindes on põhiliigiks jänesekapsas. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest. Sellisest päritolust annavad tunnistust arvukad salutaimed. Samblarinne on suhteliselt pidev ja mõõduka tihedusega. Laanemetsa kasvukohatüübid on jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp ja jänesekapsa kasvukohatüüp Sellesse kasvukohatüüpi kuuluvaid metsi kasvab kogu Eestis, kuid enam on neid Lõuna- ja Kagu-Eestis. Laanemetsad moodustavad veidi üle kümne protsendi Eesti metsadest.

Sügisene salumets Puhtulaiul.

Salumetsad on kujunenud kunagistest laialehistest metsadest. Need kasvavad peamiselt lamm- ja moldorgudes. Levivad toitainete- ja karbonaadirikastel, veega hästi varustatud muldadel. Lisaks on mullad neutraalse reaktsiooniga ning see tagab metsakõdu kiire lagunemise ja huumusrikka mullakihi tekkimise. Vete liikuvus on tänu maapinna langule ja soodsatele filtratsioonitingimustele hea – põhjavesi on kõrgel. Puurinne on liigirikas. Looduslik põhiliik on sanglepp. Sagedased on lehtpuu enamusega segapuistud, kus valitseb kask või kuusk ning lisaks leidub veel haaba, saart, sangleppa ja harvem pärna. Iseloomulik on männi puudumine. Alusmets on paiguti tihe ja liigirikas. Alustaimestik on lopsakas ja väga liigirikas. Iseloomulik on puhmarinde puudumine ning kõrge rohurinde esinemine. Kasvukohatüüpidest esinevad salumetsades J. Paali järgi naadi kasvukohatüüp, sinilille kasvukohatüüp ja kuukressi kasvukohatüüp, E. Lõhmuse järgi naadi kasvukohatüüp ja sõnajala kasvukohatüüp. Salumetsad on levinud Eesti ida-, edela- ja keskosas. Eesti metsadest moodustavad salumetsad statistiline metsainventuuri andmetel J. Paali klassifikatsiooni järgi rühmitades u 21% ja E. Lõhmuse klassifikatsiooni järgi rühmitades üle 10 protsendi. Levikult on salumetsad vastavalt 2. (14-st) ja 5. (10-st) kohal.

Sürjametsad (E. Lõhmus seda tüübirühma ei erista) on positiivsetel reljeefielementidel lubjarikastel moreensetel aluskivimitel paiknevatel suviti sageli läbi kuivavatel muldadel kasvavad liigirikkad metsad. Siia kuuluvad kassikäpa kasvukohatüüp, maasika kasvukohatüüp ja sarapuu kasvukohatüüp.

Soostunud metsade klass (E. Lõhmus ei kasuta seda klassi, vaid käsitleb selle tüüpe arumetsadena).

Soovikumetsad (E. Lõhmuse järgi, arumetsade klassi all) või soostunud metsad (J. Paali järgi, soostunud metsade klassi all) on perioodiliselt liigniisketel muldadel kasvavad peamiselt lehtpuuenamusega või segametsad. E. Lõhmuse järgi kuuluvad siia osja kasvukohatüüp, tarna kasvukohatüüp ja angervaksa kasvukohatüüp, J. Paali järgi sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüp.

Rabastuvad metsad (E. Lõhmuse järgi, arumetsade klassi all) või rabastunud metsad (J. Paali järgi, soostunud metsade klassi all) on liigniiskuse all kannatavad, happelise ja väheviljaka mullaga ja tüseda samblarindega peamiselt männimetsad. E. Lõhmuse järgi kuuluvad siia sinika kasvukohatüüp ja karusambla kasvukohatüüp, J. Paali järgi kuulub siia iseseisva tüübina lisaks karusambla-mustika kasvukohatüüp, mida E. Lõhmus käsitleb mustika tüübi alltüübina.

Soometsade klass
Soometsi eristab arumetsadest tüseda, üle 30 cm paksuse (kuivendatud tüüpide puhul vähemalt 25 cm paksuse) orgaanilise horisondi esinemine.

Rohusoometsad (J. Paali järgi madalsoometsade tüübirühm) Rohusoometsad on madalatel tasandikel ja nõgudes keskmiselt kuni hästi lagunenud turbal, mis koosneb põhiliselt rohttaimedest ja puujäänustest, kasvavad metsad. Kuigi muld on suhteliselt viljakas, vähendab metsa kasvu ebasoodne veerežiim, mis on püsivalt liigniiske. Mikroreljeef on mätlik. Alustaimestikus on palju tarnasid, sookastikut ja laialehelisi sootaimi. Puudest on enamlevinud sookask ja sanglepp. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi: madalsoo kasvukohatüüp (J. Paali järgi madalsoometsa kasvukohatüüp) ja lodu kasvukohatüüp (J. Paali järgi lodumetsa kasvukohatüüp). E. Lõhmus toob eraldi välja ka kuivendatud tüübid: kuivendatud madalsoo kasvukohatüüp ja kuivendatud lodu kasvukohatüüp.

Samblasoometsad (J. Paali järgi kaks eraldi tüübirühma: siirdesoometsade tüübirühm ja rabametsade tüübirühm) Samblasoometsad on vähelagunenud ja toitainevaesel turbal kasvavad madala tootlikkusega (boniteet IV…Va) metsad. Niiskusrežiim varieerub pidevast liigniiskusest kuni perioodiliselt liigkuivani. Valdavalt on tegemist männikute, harvem sookaasikutega. Alustaimestikus on arvukalt puhmaid ja turbasamblaid. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi: raba kasvukohatüüp (J. Paali järgi siirdesoometsa kasvukohatüüp) ja siirdesoo kasvukohatüüp (J. Paali järgi rabametsa kasvukohatüüp). E. Lõhmus toob eraldi välja ka kuivendatud tüübid: kuivendatud siirdesoo kasvukohatüüp ja kuivendatud raba kasvukohatüüp.

Kõdusoometsade klass
Kõdusoometsad on pikaajalise kuivendamise tulemusena paranenud niiskusrežiimiga ja hästilagunenud kõduturbakihiga mullal kasvavad keskmise kuni kõrge tootlikkusega metsad (boniteediklass I…III, harva IV). Iseloomulik on arumetsailmeline alustaimestik, milles esineb siiski ka soometsale omaseid taimi. Puudest on levinud peamiselt mänd ja kuusk, vähem kask ja sanglepp. Eristatakse kaht kasvukohatüüpi: mustika-kõdusoo kasvukohatüüp ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp. Turba lagunemisest ja vee alanemisest tingituna kokku vajumise tõttu on eriti vanemate puude juurekaelad (peajuurte hargnemise koht) maapinnast kõrgemale jäänud ja sellest tulenevalt on vanemates kõdusoometsades puude kännuosad sageli iseloomulikult paljad või kõrge mätta sees. Puude juurestik asub valdavalt ülemises hästilagunenud turbakihis ja metsad on seetõttu tormihellad.

Lammimetsade klass (E. Lõhmus ei erista seda klassi)
Lammimetsad on vooluveekogu lammil (harvem järve kaldal) olevad metsad, mis perioodiliselt jäävad tulvavee mõju alla. J. Paali taimkattetüüpide klassifikatsioon eristab uhtsetetest tekkinud kaldavallidel esinevat humala kasvukohatüüpi ja veekogust kaugemal lammi madalamas osas paiknevat pika tarna kasvukohatüüpi. E. Lõhmuse metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon lammimetsi ei erista. J. Paali humala kasvukohatüüp liigitatakse E. Lõhmuse järgi harilikult salumetsa tüübirühma kuuluvaks sõnajala kasvukohatüübiks ning pika tarna kasvukohatüüp soometsade klassi kuuluvaks lodu kasvukohatüübiks.

Puistangumetsade klass (seda klassi eristavad metsakorraldajad ja metsamehed)
Puistangumetsad on rekultiveeritud karjäärides ja aheraineväljadel kasvavad metsad, kus mullaks on tehislik pinnas, mis on moodustunud aherainest ja sageli ka sellele laotatud õhukesest mullakihist. Reljeef varieerub küngastest tasandikuni. Muld on sageli kivine ja kannatab suveperioodil sageli veepuuduse all. Mõnedes puistangutes võib pinnas üleni kivistuda. Diktüoneemaargilliidi või põlevkivi poolkoksi sisalduse korral võib esineda pinnase isesüttimist. Puistangud jagatakse lõimise järgi: liivane puistang, saviliivane puistang, kivine puistang ja turbane puistang. Puistangute metsi on Eestis umbes 13 300 ha, peamiselt männikud, vähem kaasikuid jt.

Mets

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Mets on ökosüsteem, mis koosneb kasvavate puudega maast ja selle elustikust (taimestikust, loomastikust, seenestikust). Mets on ühtlasi puittaimedega kooslus, mille pindala on suurem kui 0,5 ha, puude kõrgus ületab 5 m ja võrade pindala üle 10% kogu alast. Metsa mõiste alla ei kuulu puuviljaaiad ja linnapargid.

Mets moodustab kogu maismaa pindalast 30% (kuid Maa ajaloos on olnud perioode, kus metsaga oli kaetud ligikaudu 50% maismaast). Selle biosfääriosa globaalne tähtsus seisneb orgaanilise aine produtseerimises ja selles talletunud biogeensete elementide kaitsmises väljauhtumise eest (metsadesse on koondunud 80–90% maismaa orgaanilisest ainest) ning õhkkonna gaasilise koostise reguleerimises. Mõjutades sademete hulka ja jaotust ning pinnavee äravoolu ja aurumist, määrab mets maa-ala veerežiimi ja kliima kujunemise. Seega määrab mets suure osa ka aine- ja energiaringes. Erosiooni ja deflatsiooni tõkestajaina ning õhu puhastajaina on metsad olulised ka keskkonnakaitseliselt.

Definitsioonid

Metsa kohta on mitu definitsiooni:

• Eesti metsaseaduse järgi:

mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust.

Metsamaaks loetakse metsaseaduse järgi:

maad, mis on metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse, või maatükki pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti.

• ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) järgi:

maa-ala, mis on suurem kui 0,5 hektarit ning kus kasvavad üle 5 meetri kõrgused puud ning puuvõra katab üle 10% sellest maa-alast. Metsaks ei loeta valdavalt põllumajandusliku/aiandusliku või linnalise maakasutusega alasid (näiteks aiandeid ja parke).

Levik

Puupiir mägedes

Metsi võib leida igast piirkonnast, kus on suhteliselt suures hulgas sademeid ja vähemalt 2-kuune periood, kus õhutemperatuur on üle 10 kraadi. Pinnaselt, mis on omadustelt kõlbulik puude kasvuks ning kus häiringud (metsatulekahjud, liiga pikad põuaperioodid) pole väga sagedased. Mägedes levivad metsad kuni puupiiri kõrguseni.

Metsad, kus domineerivad õistaimed (laialehised metsad) on liigirikkamad, kui valdavalt paljasseemnetaimi sisaldavad metsad (okas- ja heitleismetsad). 2000. aastal hõlmab FAO (Ühinenud Rahvaste Toidu ja Põllumajanduse Organisatsioon) andmetel maailma metsade suurjaotus 4 tüüpi: boreaalsed (33%), parasvöötme (11%), subtroopilised (9%) ja troopilised metsad (vihmamets) (47%). Suurima metsade pindalaga riigid on Venemaa, Brasiilia ja Kanada. FAO 2010 andmetel on looduslikke metsi säilinud kõige enam Lõuna-Ameerikas, kuid maailmas domineerivad üldiselt poollooduslikud metsad looduslike üle. Istutatud metsade osakaal on suhteliselt tühine. Maailmas levinumad puude perekonnad on mänd (Pinus), tamm (Quercus), kuusk (Picea) ja nulg (Abies).

Levik laiuskraadiliselt

• boreaalsed metsad 50–70 põhjalaius
• parasvõõtme metsad 35–60 laiuskraadidel
• subtroopilised metsad 25–40 laiuskraadidel
• troopilised metsad 0–30 laiuskraadidel

Boreaalsed metsad

Boreaalse metsa levikukaart

Boreaalsed metsad ehk taigad. Enamik kasvab Euraasia mandri Aasia osas. Vegetatsiooniperiood kestab 3–6 kuud. Sademeid on 250–500 mm/a. Taiga asub jahedas ja niiskes kliimas, millele on iseloomulik temperatuuri suur aastaajaline kõikumine. Mullad on happelised ja seetõttu on seal valdavalt heitlehised ja okaspuud. Mõnes piirkonnas esineb igikeltsa. Puudel on kohastumuseks juured pindmised (igikelts), lehed muundunud okasteks, et takistada aurumist. Igihaljus võimaldab pikemalt fotosünteesida ja võra on kitsaskooniline, kuna lumi peab talvel maha vajuma, et see ei vigastaks puid oma raskusega.

Parasvöötme metsad

Sügisene parasvöötme segamets

Parasvöötme metsad paiknevad piirkonnas, kus talv on lühike ja mõõdukalt külm. Vegatatsiooniperiood kestab 6–12 kuud ja sademeid on 500–1000 mm/a. Muld nende metsade all on viljakas ja tüse, mistõttu valdavateks puudeks on lehtpuud (tamm, pöök, saar). Parasvöötme metsad kannatavad tugevalt liigse inimmõju käes. Tihti on alles vaid sekundaarsed metsad, sest vanad metsad on inimasustuse laiendamiseks, põllumaaks või kaevanduste tarvis maha raiutud. Rohttaimedel on nendel aladel kiire arengutsükkel vahetult pärast talve, sest lehed varjavad päikesevalguse. Samblaid on ka maapinnal vähe, sest rohkelt mahalangenud lehed ei kõdune piisavalt kiiresti ja varjavad valguse.

Subtroopilised metsad

Vahemere tüüpi subtroopiline mets

Subtroopika jaguneb Vahemere tüüpi ja niiskeks subtroopikaks. Esimesel juhul on kuiv suvi ja vihmane talv ning sademeid 500–600 mm/a. Paiknevad väga viljakatel muldadel ja kuuluvad igihaljaste kõvalehiste metsade hulka (loorberipuu, korgitamm, õlipuu). Puud on kohanenud sagedaste põlengute, kuivuse ja suure aurumisega, mistõttu on neil nahkjad lehed, milles leidub lisaks veel palju eeterlikke õilisid. Tugikoel on ka suur osa selles, et taim ei saaks närbuda

Niiske subtroopilise metsa levikukaart

Teisel juhul esineb vihm aastaringselt ja sademete maksimum on suvel. Selles piirkonnas levivad igihaljad vihmametsad, kus tavalistest liikidest leidub jugapuud (Podocarpus) ja magnooliad (Magnolia).

Troopilised metsad

Vihmametsa levikukaart

Troopilised metsad jagunevad sesoonseteks ja humiidseteks, kus esimesel juhul on sademeid kuni 2000 mm/a, kuid kuivaperiood võib kesta kuni 5 kuud. Teisel juhul esineb sademeid üle 2000 mm/a ja kuivaperiood puudub üldse (vihmamets) või on lühike. Nendes metsades ei lange temperatuur kunagi alla 0 kraadi. Mullad on toitainevaesed, happelised ja punakad, sest aastaringne vegetatsiooniperiood kurnab mullad ära.

Suktsessioon

Metsa suktsessioon

Metsa suktsessioon ehk koosluste vahetus tähendab, et esmalt tekib rohutasand ehk domineerivateks taimedeks on rohttaimed ja põõsad. Tekib soodne keskkond seemnete ja eoste idanemiseks. Lagedal rohumaal hakkavad kasvama esimesed puuliigid, mis virguvad jõudsalt ja puittaimed hakkavad alal domineerima. Varju suhtes tolerantsed puuliigid (kuusk, vaher) jäävad aga ebatolerantsetele (mänd, kask) alla ehk ei konkureeri nendega kõrgustes. Puud kasvavad viimaks nii suureks, et rohttaimed ja põõsad jäävad neile olelusvõitluses alla. Noores metsas jätkub puude kiire kasv ja puudevaheline konkurents võib olla mõnedele isenditele hukatuslik. Kui mõni ebatolerantne isend jääb kasvus teistest maha, siis ta sureb konkurentsis ja asendatakse mõne teise liigiga, mis tolerantsem. Täiskasvanud metsas jätkub konkurentsist tingitud puude väljalangemine. Tekib lamapuit, mis muudab metsa mosaiiksemaks ehk loob valgust vajavatele liikidele uue sobiliku elupaiga. Ebatolerantsed ja tolerantsed liigid jagavad elupaika ja välja võib kujuneda selgepiiriline kihistatus kahe eelmise vahel. Kliimaksstaadiumiks on kujunenud suhteliselt stabiilne taimekooslus, kus domineerivad liigid, mis on konkreetses keskkonnas kõige kohasemad.

Tähtsus inimesele

Peale selle, et inimene saab metsast toorainet mööbli- ja paberitööstusse, küttepuid ja ehitusmaterjali, on metsal ka oluline esteetiline väärtus. Inimene saab metsas matkata, seeni ja marju korjata, jahti pidada ja vaba aega veeta. Metsad aitavaid meil hoida väärtuslikku pinnast erosiooni eest. Lisaks aitavad puuderibad teede ääres hoida talvel teid lumest puhtana. Metsad takistavad reostuse jõudmist jõgedesse ja järvedesse. Ühtlasi muudavad puud õhu tolmust ja heitgaasidest puhtamaks ning metsad seovad väga suures hulgas süsinikku atmosfäärist endasse. Metsaökosüsteemide iseloomulikud keskkonnatingimused pakuvad elupaika paljudele spetsiifilistele elusorganismidele, keda inimene vajab, et tehislikkuse keskel eksisteeriks veel ka tükike sellist keskkonda, nagu see oli enne inimest.