Pelagiaal ehk avavesi (kreeka sõnast pelagikos 'meri') on veekogu (ookeani, mere, järve) veemass, mis pole mõjutatud rannikust ja veekogu põhjast, ja mida asustavad avaveelised (pelaagilised) organismid. Nende organismide kogumit nimetatakse pelagoseks.
Pelagiaali saab liigestatuse alusel jagada kaheks ökoloogiliseks vööndiks: vertikaalseks ja horisontaalseks vööndiks.
Mere ökoloogilised vööndid
Meredes eristatakse tavaliselt nelja vertikaalvööndit:
Eulitoraal on loodete vahelmine ala (vöönd), ehk tõusuvee ülempiirist kuni madalvee alampiirini.Eulitoraal ehk loodetevöönd (ka litoraal kitsamas mõttes) on maailmamere bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, litoraali üks kolmest põhiosast (teised on supralitoraal ja sublitoraal).
Mõnedes meredes, näiteks Läänemeres, kus loodete mõju on väike, eulitoraal puudub ja veetaseme kõikumise ala nimetatakse pseudolitoraaliks.
Järvede puhul peetakse eulitoraali all silmas veetaseme kõikumise vööndit.
Mandrilava on küll vee all, kuid sellel on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist.
Mandrilava laius on keskmiselt 70 km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on Põhja-JäämeresSiberirannikust põhja pool. Enamasti on mandrilava tasandikulisepinnamoega. Hilises geoloogilises minevikus (jääajal) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud jõeorud ja rannamoodustised. Ka lehtersuudmed ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtades, kus ookeani suubuvad jõed, tekivad veealused kanjonid.
Mandrilava läheb üle tunduvalt suurema kallakusega mandrinõlvaks. Mandrilava keskmine kallakus mere suunas on umbes kümnendik kraadi. Üleminek mandrilavalt mandrinõlvale on keskmiselt 135 meetri sügavusel. Esineb siiski ka tunduvalt sügavamaid üleminekuid. Antarktise ümber on mandrilava piir umbes 350 meetri sügavusel.
Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m sügavuseni).
Neriitilist vööndit iseloomustab hapnikurikas vesi, madal rõhk ja suhteliselt stabiilne veetemperatuur ja soolsus. Kuna neriitilisse vööndisse jõuab alati päikesevalgus, toimub seal (aktiivne) fotosüntees. Neriitilises vööndis (koos sublitoraaliga) on maailmamere kõige külluslikuma elustikuga ala.
Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov mereveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured ehk pneumatofoorid, mille abil saavad puud mõõna ajal õhusthapnikku.
Mangroovide kaitse on tähtis, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ning on elupaigaks paljudele liikidele.
Litoraal ehk litoraalivöönd on ookeanide, merede, järvede ja teistetveekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, mis üldiselt hõlmab ranniku- (kalda-)piirkonna, kus kasvab fütobentos ehk põhjataimestik.
Maailmameres eristatakse tavaliselt kolme litoraali sügavusvööndit:
sublitoraal (vöönd mõõnavee alampiirist kuni fütobentose esinemise lõppemiseni (tavaliselt meredes umbes 200 m sügavusel, enamasti ühtib šelfiga))
Mõnedes meredes (näiteks Läänemeri), kus loodete mõju on nõrk, eulitoraal puudub. Selliste veekogude veetaseme kõikumise vööndit nimetatakse pseudolitoraaliks.
Seisuveekogude litoraal
Järvede puhul loetakse litoraali sügavusvööndite hulka eulitoraali ja sublitoraali.
Kitsamas tähenduses mõistetakse järve litoraali all suurtaimestikuga kaetud järve põhja ja kuni 1 m sügavamat ala, kus suurtaimi ei esine.
Tiigid võivad olla nii looduslikud kui ka inimtekkelised. Tehislikes tiikides on ainsaks produtsendiksfütoplankton, looduslikes tiikides ja kallastel kasvab tavaliselt arvukalt makrofüüte.
Tiigid on enamasti läbisoojenevad. Suvel esineb seal sageli veeõitsenguid.
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Ekvatoriaalsed vihmametsad laiuvad ekvaatorilähedastel aladel Aafrika keskosas, Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias. Vööndis valitsevad parimad kasvutingimused: piisavalt sademeid ja aastaringselt soojust.
Taimestik on lopsakas ja loomariik väga kirju. Pooled Maal elavatest looma- ja taimeliikidest arvatakse elavat just vihmametsades. Palju liike on veel määramata, seda just väiksemate loomade (eriti putukate) seas. Sellise rikkaliku elu nägemine viib mõtted viljakale mullale, kuid mullad on seal vaesed ja taimed on väga otstarbekalt kõik ressursid kokku kogunud.
Ekvaatorist kaugenedes muutub vihmamets järjest kuivemaks ja metsi võib nimetada heitlehisteks. Sealt edasi algab enamasti rohumaa e. savann, kus puud saavad vaid üksikult kasvada.
Iseloomustavad suurusi:
vkliima on aastaringselt soe ja niiske;
vsademeid palju (tihti üle 2000 mm/a);
vtaimekasvus vahesid ei ole, sest kliima on ühtlane;
vtaime- ja loomaliike kõige rohkem;
vpaljud linnud talvituvad vihmametsades;
vvihmametsad on koduks paljudele suguharudele, kes on seal elanud aastatuhandeid.
Ekvatoriaalsed vihmametsad - ekvatoriaalvööde ehk ekvatoriaalne kliima (kuum ja niiske aastaringselt);
Amazonase madaliku loodusvöönd on VIHMAMETS.
Ekvatoriaalse vihmametsa muldade viljakus on VÄIKE.
VIHMAMETSADE LOODUSVÖÖNDIS paiknevad riigid on enamik MADALA elatustasemega.
VIHMAMETSADE keskkonnaprobleemid: METSARAIE, HAPNIKU VÄHENEMINE, KAOVAD ELUPAIGAD, TEKIB EROSIOON.
õige enam on aastas sademeid EKVATORIAALSES KLIIMAVÖÖTMES,
Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Lähisekvatoriaalsed mussoonmetsad
Ulatuslikumad mussoonmetsad paiknevad Lõuna- ja Kagu-Aasias nendel aladel, mis jäävad ookeani ja mäestike vahele. Suveperioodil ookeanilt tulevad niisked õhumassid loovutavad enamiku oma veest mäestike nõlvadele ja seesajab paduvihmadena alla.
Himaalaja
Sellest tulenevalt on siinne piirkond maailma sademeterohkeim. Himaalaja mäestiku nõlvadel langeb kuni 10 000 mm sademeid aastas. India kirdeosas Cherrapunjis on rekordilisel aastal sademete hulk küündinud aga isegi 25 000 mm-ni. Võrdluseks Eestiga sajab siin tõesti palju, kuna meil küünib aastane keskmine sademete hulk vaid 700 mm-ni.
Lõuna- ja Kagu-Aasias on sademete hulk väga suur
Suurest sademetehulgast ning ning nende aastasest jaotumisest on tugevasti mõjutatud ka siinsete jõgede veerežiim.
Gangese jõgi
Kagu- ja Lõuna-Aasia suurimad jõed saavad alguse Himaalaja mäestikust ning voolavad India ookeani. Suurimad jõed on siin Indus, Ganges ja Brahmaputra. Siinsed jõed toituvad Himaalaja lumesulamis- ja vihmaveest. Suurvesi on siin suvel, mil voolab ära kuni 80% aastasest veest. Suurte vihmade ajal esineb ka tihti üleujutusi, mis toovad vahel kaasa ka katastrofaalseid tagajärgi. Jõed kannavad endaga kaasa hulgaliselt setteid, millest on tekkinud Gangese ja Brahmaputra suudmetesse ulatuslik ühine delta. Niisked lähisekvatoriaalsed metsad e mussoonmetsad - lähisekvatoriaalvööde e lähisekvatoriaalne kliima(troopilised mussoonid, kuiva ja niiske aastaaja vaheldumine, sademeid palju);
Troopiline vihmamets kasvab kuni 3000 meetri kõrgusel merepinnast. Kasvualal valitseb püsiv madalrõhuala, kus sajab rohkem kui 200 päeval aastas. Kõikide kuude keskmine õhutemperatuur ületab 18 kraadi ja kuude keskmise õhutemperatuuri kõikumine on väikseim kui kuus kraadi.
Ameerika
Ameerika vihmametsad või neotroopise vihmametsad katavad rohkem kui kolmandiku kogu maailma vihmametsadest, ja nende elustik on maailma liigirikkaim. Troopilised vihmametsad esinevad Amazonase madalikul ja mägises Kesk-Ameerikas. Amazona vihmametsa võib jagada paljudeks eri tüüpideks, millest igaühel on oma puuliigid ja muu taimestik, samuti eriline struktuur ja mullastik.
Austraalia ja Uus-Guinea vihmametsade loomastik on omavahel üsna sarnane, kuna need kaks maad on varem olnud maaga ühenduses. Vihmametsades elab palju kukkurloomi, näiteks puukängurud. Pärdiklasi seal ei ela. Suurim loom on kaasuar, kes võib kasvada kuni inimese kõrguseks.
Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias. 
