Konsensusdemokraatia

Konsensusdemokraatia on liberaalse ühiskonna kõige äärmuslikum, kõige aeganõudvam, kuid ka kõige jätkusuutlikum otsustamisvorm, sest konsensuse saavutamisel pole enam kohta tülidele ega vihapidamisele, sest kellestki pole teerulliga üle sõidetud. Konsensus on võimalik saavutada, kui arutelude protsessi kaasatakse kõik asjast huvitatud osapooled, selles osalejad on valmis tegema järeleandmisi oma algsest eesmärgist ning leitud kompromisslahenduse poolt hääletavad kõik. Konsensusdemokraatia mõte lähtub kogukonna, rahva või riigi suveräänsuse õiguse tunnustamisest, s.t igal kogukonnal või riigil on õigus ise läbi rääkida ja otsustada, kuidas ta korraldab elu ja toimetulekut omal territooriumil.

Kuid konsensuse saavutamine tähendada reeglina väga pikka läbirääkimise perioodi ning kompromisslahendusega leppimine eeldab usaldust teiste suhtes ja veendumuse olemasolu, et vastaspool ei kasuta tehtud järeleandmisi ära omakasu saavutamiseks. Seetõttu võib sellisel viisil otsuse langetamine kriisiolukorras seada ohtu kogu ühiskonna julgeoleku ja olemasolu, eriti kui mõni osapool ei ole valmis oma nõudmistes järele andma.

Konsensusliku otsustusprotsessi rakendamisele on oluliselt kaasa aidanud tehnoloogiline progress, mis võimaldab järjest lihtsamalt kokku tuua ühte diskussioonikeskkonda üha rohkem inimesi. Internetikeskkond võimaldab ühendada terve riigi kodanikud nendevahelisest kaugusest hoolimata, foorumid võimaldavad aktiivset mõttevahetust ning e-hääletuse süsteem aitab kaasa efektiivsele otsuste langetamisele. Sellise lahenduse suurepäraseks näiteks on Argentina pealinnas Buenos Aireses kasutusele võetud „DemocracyOS“ keskkond, mille kasutusvõimalust pakutakse kõigile, s.h ka inglise keeles.

Konsensus-demokraatia põhimõte, on sügavalt juurdunud paljude põlisrahvaste omavalitsus-organitesse. Näitena võib siinkohal tuua Kanada Põhja-Lääne Territooriumi ja selle kõrval oleva Nunavuti omavalitsused. Riiklikus mõõtkavas rakendatakse konsensus-demokraatia meetodit Šveitsis, Rootsis, Saksamaal, Belgias, Liibanonis ja Iraagis, tõsi mõnedes viimastest vahelduva eduga. Kõige radikaalsemalt on konsensus-demokraatia põhimõtet rakendatud Guernsey ja Kanalisaartel. Neist esimene on loobunud nii parteidel põhinevast poliitilisest süsteemist kui ka võimude lahususe põhimõttest. Riikideülestest organisatsioonidest rakendatakse konsensus-demokraatia põhimõtet ÜRO julgeolekunõukogus ja Euroopa Komisjonis, tõsi viimase puhul on hakatud sellest põhimõttest aegamisi taganema. Eestis rakendas konsensuse põhimõtet meie kõige kauaaegsem peaminister Andrus Ansip.

Konsensusdemokraatia kõige halvem näide pärinev Poola ajaloost. Nimelt kehtis Rzeczpospolitas (Aadlivabariigis) nõue, et otsused tuleb langetada konsensuslikult, s.t kõik peavad selle kinnitama (Liberum Veto) põhjustas poliitilise otsustamatuse (sest keegi oli alati millegi vastu) ning sellele järgnevalt riigi likvideerimise ning selle valduste ja elanike traagilise jagamise naabrite vahel.

Konsensus-demokraatia põhimõtte rakendamine on laialdaselt kasutusel ka paljude riikide kooperatiivsetes ettevõtetes (ühistutes), kuid mõnedes maades on jäetud võimalus langetada otsus ka 90% hääleenamusega (näiteks Soomes). Sellise võimaluse tuleneb praktilisest kogemusest, et osa ettevõtte liikmeid võivad olla ülesostetud näiteks konkurentide poolt või siis muul põhjusel olla pahatahtlikult häälestatud ning nende poolt põhjustatud takistused põhjustada kogu ettevõtte pankrotistumise. See omakorda pakuks konkurentidele soodsat võimalust vabaneda ohtlikust konkurendist ning osta odavalt ära pankrotistunud ettevõttest järelejäänud vara.

Grupidemokraatia

Grupi- või huvigrupi demokraatia (ingl. Interest group democracy) on kõige vanem demokraatia vorm, sest grupipõhist demokraatlikku otsustusprotsessi rakendasid juba iidsetest aegadest peale paljud hõimud ja sõdalaste üksused, keskaja vabalinnades rakendasid seda meetodit käsitööliste organisatsioonid (tsunftid, gildid) oma mõjuvõimu suurendamiseks volikogus.

Grupidemokraatia põhineb huvigruppidel, mis organiseeruvad valitsusvälisteks organisatsioonideks (NGO). Nende mõju muutub märgatavaks kui nad võtavad kasutusele digiühiskonna töövahendid nagu foorumid ja internetihääletused. Seda uuestisündi võiks märkida lühendiga NGO 2.0.

Grupidemokraatias rakendatakse reegllina volitusdemokraatia (delegative democracy) põhimõtet.

Tänapäeval ilmneb grupidemokraatia vabalt organiseerunud huvigruppides (valitsusvälised organisatsioonid, lühend: VVO, ing. Non-Governmental Organisation, – NGO), mis põhinevad maailmavaatel (ideoloogial) või lähtuvad majandushuvist. Viimasel puhul on ühendavaks teguriks reeglina ühine elukutse (arstid, õpetajad, riigiametnikud jms) või siis tegevusala (ettevõtlus, põllumajandus jms).  

Grupidemokraatia tulevikuvõimalusedRedigeeri

Internetipõhine suhtluskeskkond, arutelud foorumites ning isikutuvastust võimaldavad elektroonilised hääletussüsteemid pakuvad uusi ja ennenägematuid võimalusi grupipõhise volitusdemokraatia rakendamiseks ühiskonda ja avalikku ruumi kujundavate otsuste langetamiseks.

Osalemine aruteludes, mille käigus selgitatakse vastastikku arusaama probleemi olemusest, arutletakse erinevate lahendite heade ja halbade mõjude üle ning otsitakse konsensust, parandab iga inimese mõistmisvõimet, suurendab sallivust ja aitab kaasa kodanikuühiskonna arengule. See omakorda pakub suurepärast võimalust loobuda seni ühiskonda lõhestavast esindus-enamus-demokraatia mudelist ning rajada uut tüüpi ühiskonnakorraldus, mis põhineks volitus-leppe-demokraatial.

Kohaliku omavalitsuse tasandRedigeeri

Kohalikul tasandil pakub see võimalust moodustada suuremad territoriaalsed ringkonnad, millest igaüks saadab maakonna volikokku ühe või kaks (sotsiokraatia põhimõte) esindajat. Igal sellisel üksusel on võimalus viia läbi sisemisi arutelusid ja hääletusi, milliste ettepanekutega minna volikokku või kuidas suhtuda teiste gruppide poolt tehtud ettepanekutesse. Volitatud esindaja ei ole vaba, vaid ta peab volikogus hääletama nii, nagu grupp teda volitas. Kui volikogu enamus (s.t teiste gruppide esindajad) ei toetanud tehtud ettepanekut ja langetas teistsuguse otsuse, siis peab volitatud esindaja selgitama oma grupi liikmetele, miks nende ettepanekut teised ei pooldanud. Ja kui ta seda ei suuda või ei taha teha, siis on grupil õigus oma esindaja igal ajal tagasi kutsuda ja uus valida.

Nii tekib "poliitika kool", milles initsiatiivikad saavad välja käia oma ettepanekuid, rahulolematud saavad diskuteerida kuni nad lõpuks mõistavad reaalsuse piire ning need keda antud teema ei huvita, saavad tegeleda oma asjadega. Volitatud esindaja aruandekohustus ja tagasikutsumise õigus välistaks selle, et volituse saanud inimesed hakkavad ajama oma asja ja korrumpeeruvad. Sellises tegevuskeskkonnas sünnib uut tüüpi empaatilise poliitiku fenotüüp, kes suudab oma valijatele selgitada lihtsalt ka kõige keerukamaid ühiskondlikke probleeme.

Sotsiokraatlikus mudelis saadetakse volikokku alati kaks esindajat, et kindlustada volikogus toimunud sündmuste adekvaatne edastamine ja raskendada omahuvist ajendatud kokkulepete sõlmimist volinike poolt.^[1]

Riigi tasandRedigeeri

Huvigrupi põhine volitus-leppe-demokraatia pakub väljapääsu ka tänase Euroopa riike vasak-parem-jaotusel põhinevast lõhestumisest. Kui asendada "maailmavaatelised" parteid huvigruppidega, mis võivad vabalt organiseeruda elulistest huvidest (õpetajad, arstid, ametnikud, ettevõtjad jne) lähtudes, muutuks poliitika vastaspoolt tõrjuvast koostööl põhinevaks. Kui parteide puhul on loomulik, et vastane püütakse jätta ressursside ja mõjuvõimuta, siis elulistest huvidest lähtuvate huvigruppide puhul on raske ette kujutada, et õpetajad tahaks põllumehi või arstid ametnikke toimetulekuks vajalike vahenditeta jätta.

Tehisintellekti rakendamineRedigeeri

Internetifoorumi põhise arutelu ja hääletamise viib täiesti uuele tasandile tehisintellekti (edaspidi TI) kaasamine arutelu ja hääletamise protsessi. TI rakendav programm suudab läbi lugeda nii miljoni kui ka miljardi arutelus osaleva inimese arvamused, need süstematiseerida, tuua välja neid ühendavad põhiseisukohad, hinnata arvamuste jagunemist ja esitada protsessis osalejatele hääletuse lõpptulemuse. Kui tulemus ei rahulda osalejaid, siis saab arutelu jätkata ja positsioone täpsustada seni, kuni protsessis osalejad tunnistavad, et nad on jõudnud ühisele arusaamale.

Volitusdemokraatia

Volitusdemokraatia (inglise keeles delegate democracy 'delegaat-demokraatia' või delegative democracy 'delegeeriv demokraatia') on volitamisel põhinev demokraatliku otsuse langetamise süsteem. Sõltuvalt rakendusviisist võib volituse anda nii määratud perioodiks kui ka ühekordseks otsuse langetamiseks.

Volitusdemokraatia sobib hästi kokku grupidemokraatia mudeliga, kuna see jätab grupi liikmetele – keda käsitletav teema isiklikult ei puuduta –, võimaluse anda oma hääl edasi inimesele, keda nad usaldavad ja peavad antud valdkonnas kompetentseks.

Ajalugu

Delegeeriva demokraatia vormi rakendati keskaegsetes linnades, kus käsitööliste tsunftid, kaupmeeste gildid jms huvirühmad delegeerisid oma esindaja linnanõukogusse, mis teostas võimu iseseisvalt (vabalinnad) või siis koos vaimulike (piiskopid) või ilmalike (lääniisandad ja parunid) võimukandjatega. Delegeerivat demokraatiat rakendati ka Prantsuse seisuslikus ühiskonnas keskaja lõpus, mil erinevad seisused saatsid oma esindajad Generaalstaati.

Samuti põhinevad delegeerimisel Pariisi kommuunist lähtuvad mudelid, kus madalamalt organiseerumise taseme nõukogudest esitatakse delegaadid kõrgema taseme nõukogudesse, mis on lõplikuks otsustusorganiks. Samadest põhimõtetest lähtuvat mudelit kasutati algselt töörahva nõukogudel põhinevas süsteemis NSV Liidus.

Valgdemokraatia

 Uut tüüpi volitusdemokraatia mudel on valgdemokraatia, mille arutamine tõusis fookusse 2000ndatel. Valgdemokraatia mudelid lähtuvad digitehnoloogiate poolt loodud hääletusvõimalustest ning modifitseerivad volitamise võimalusega liberaalse esindusdemokraatia kontseptsiooni, kus individuaalsed ja autonoomsed valijad osalevad demokraatlikus protsessis võrdsetel alustel. Volitamine on valgdemokraatlikus süsteemis tehtud demokraatliku protsessi põhiomaduseks ning on tüüpiliselt granulaarne, transitiivne, rekursiivne ja mittehierarhiline.

Volitusdemokraatia põhimõtted

Volitusahela tööpõhimõtet on kirjeldanud Bryan Ford oma töös "Delegative Democracy", kus ta tõi välja sellele demokraatia vormile omased põhimõtted:

• Rollivaliku võimalus – igal huvirühma liikmel on võimalik valida passiivse toetaja roll või aktiivse osaleja roll organisatsioonis ning täita selle struktuuris erinevaid rolle;
• Madalad osaluskulud – huvirühm võib katta oma kulud liikmemaksudega ning delegeerida enda hulgast vabade valimiste kaudu selleks kõige paremini sobivad inimesed, ilma suuremate valimiskuludeta;
• Delegaadi mõjuvõimu kindlustab organisatsioon, mida ta esindab, kusjuures see on tagatud vaid siis, kui ta oma tegevuses lähtub organisatsiooni kui terviku huvidest;
• Delegaatide aruandekohustus tagab selle, et nad tegutsevad organisatsiooni huvidest lähtudes või siis selgitama liikmetele, kuidas langetatud otsus teenib kõige paremini selle kui terviku huvisid;
• Üksikisikute huvide kaitse tagab organisatsioon, mille ta on valinud vabatahtlikult ning mis tegutseb liikmetelt saadud vahenditega. Kui organisatsioon ei kaitse enam oma liikmete huvisid, siis võivad liikmed vahetada organisatsiooni. See kaitseb neid võimukandjate surve eest.

Praktilised rakendused

Volitusdemokraatia põhimõtet rakendasid Viini Tehnoloogiaülikooli üliõpilased oma projektis "Civicracy". Selle projekti käigus moodustati volikogu, mille liikmed said otsuste langetamiseks jooksvalt volitusi oma gruppidelt. Seda ei rakendatud siiski püsiva praktikana.

Poliitikas rakendas volitusdemokraatia meetodit esimesena omas organisatsioonis otsuste langetamiseks ilmselt Saksa Piraadipartei (saksa keeles Piratenpartei Deutschland).

Argentinas koostas poliitaktivistide grupp Democracia en Red programmi "Democracy OS", mis pakkus selle kasutajatele võimalust teha ettepanekuid, arutleda antud teemadel ning läbi viia hääletusi volitusdemokraatia põhimõttel.

Rootsis Stockholmi Vallantuna linnaosas KOV valimistel osalenud Demoexi liikmed võtsid oma organisatsioonis kasutusele tarkvara NetConference Plus (selle välja töötanud ettevõte Vivarto AB on tänaseks lõpetanud tegevuse), mis on ilmselt esimeseks näiteks volitusdemokraatia rakendamisest poliitiliste otsuste langetamise protsessis.

Volitusdemokraatia põhimõtte rakendamist internetis katsetas Google oma projektis, mis sai tuntuks nime alla Google Votes

Valgdemokraatia

Valgdemokraatia (inglise keeles liquid democracy 'likviidne', 'voolav' või 'valguv demokraatia') on volitusdemokraatia vorm, milles iga hääleõigusega osaleja võib volitada enda eest hääletama mõne teise osaleja, neid volitusi jooksvalt muuta või neist loobuda ja kasutada oma hääleõigust ise. Sellises demokraatliku hääletuse mudelis on ühendatud esindusdemokraatia ja otsedemokraatia omadused, sest enim volitusi pälvinud osalejad on esindajate rollis, kuid jooksva volituste muutmise ning ise otsustamise võimalus tagab vahetu otsedemokraatliku sekkumise otsuste hääletamise protsessi.

Volitushääletuse põhimõtteid näitlikustav skeem. Kontuurjoonest vasakul olevad inimesed volitavad teisi osalejaid ning tekivad volitusahelad. Kontuurjoonest paremal on osalejad, kes ise või volituste alusel otsustavad konkreetsel hääletusel. Suure volituste arvuga osalejad on sarnases rollis parlamendiliikmete vm esinduskogude esindajatega

Tüüpiliselt on valgdemokraatlikes süsteemides lubatud volituste ülekandmine, mille tulemuseks on volitusahelad, mille tippudes on enim toetust saanud osalejad. Ka nähakse enamasti ette temaatiliselt või valdkondlikult granulaarset volitamist, kus volitatakse nt hariduse, rahanduse vm teemadega tegelema eri isikud nende oodatava pädevuse järgi. Valgdemokraatias osalejale annab see võimaluse oma tahet võimalikult täpselt määrata ning seda jooksvalt korrigeerida.

Selle tõttu peavad selle demokraatiamudeli eestkõnelejad seda infoühiskonnale sobivaks asenduseks esindusdemokraatiale, mis säilitab parlamentaarse demokraatia funktsioonid, kuid täiendab seda infoühiskonna poolt võimaldatud dünaamilise hääletamise ja otsustamise protsessiga.

Nimetus

Valgdemokraatlikus mudelis "valguvad" volitused vastavalt hääleõigusega osalejate tahtele eri osalejate taha. Selle dünaamika tõttu peetakse seda demokraatliku otsustamise mudelit voolavaks ja hääli valguvaks.

Eripärad

Valgdemokraatia rakendamine on saanud võimalikuks tänu internetil põhineva aruteluruumi tekkele ning isikute digitaalsele identifitseerimise võimalustele. Valgdemokraatlikus demokraatiamudelis võib iga hääletaja ise otsustada, kas ta tahab ja suudab osaleda valikute tegemise protsessis. Kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teadmisi või aega teiste poolt tõstatatud probleemi süvenemiseks, siis võib ta delegeerida oma otsustusõiguse mõnele teisele hääletajale, kes on tema arvates antud asjas kompetentsem.

Teistelt täiendavad hääled saanud isik võib kasutada neid otsustuse langetamise käigus ise omas kogukonnas või edastada need isikule, kes on valitud KOV volikokku või Riigikokku. Otsuse langetamiseks läbi viidaval hääletamisprotsessil arvestatakse iga isiku enda ja temale delegeeritud hääled kokku, mistõttu iga otsustusprotsessis osaleja mandaadi suurus ehk mõju lõppotsusele sõltub tema valduses olevate häälte kogusummast. Hääle delegeerimise õigus parandab demokraatliku otsustusprotsessi aluseks oleva targa parve fenomeni ärakasutamist.

Bryan Fordi viis põhimõtet

Volitusahelatega delegaadidemokraatiat kirjeldanud Bryan Ford on toonud oma töös "Delegative Democracy" välja järgmised sellele demokraatia vormile omased põhimõtted:

• "Rollivaliku võimalus. Igal osalejal on võimalik valida passiivne roll üksikisikuna või aktiivne roll delegaadina. Delegaadid omakorda valivad ise kui aktiivsed nad on ja mis valdkondadele keskenduvad.
• Madal osalusbarjäär. Delegaadiks hakkamise keerukus on madal ega eelda kulusid, iseäranis on oluline, et see ei eelda võistlevat kampaaniat valituks osutumise nimel.
• Delegeeritud autoriteet. Delegaadid viivad oma võimu ellu valitsemise protsessis iseenda ning lisaks üksikisikute nimel, kes on nende valijad. Eri delegaatide võimu määr erineb.
• Delegaatide aruandekohustus. Delegaatide vastutuse tagamiseks valijate ja kogukonna ees laiemalt on kõik nende tehtud formaalsed otsused avalikud.
• Spetsialiseerumine delegeerimisahelate kaudu. Delegaadid mitte ainult ei esinda üksikisikuid oma laia pädevusega, vaid re-delegeerimise teel võivad nad tegutseda üksteise kui eri valdkondade spetsialistide nimel."

Kasutamise ajalugu

Esimesena katsetas valgdemokraatia põhimõtet oma volikogus Viini Tehnoloogiaülikooli projektis, mis sai tuntuks Civicracy nime all. Selle projekti käigus moodustati volikogu, mille liikmed said otsuste langetamiseks jooksvalt volitusi oma valijatelt. Poliitikas rakendas valgdemokraatia meetodit esimesena omas organisatsioonis otsuste langetamiseks ilmselt Saksa Piraadipartei. Valgdemokraatia põhimõtte rakendamist internetis katsetas Google oma Google Votesi projektis. Argentinas koostas poliitiline algatus Democracia en Red vabavaralise arvutiprogrammi Democracy OS, mis pakub selle kasutajatele võimalust teha ettepanekuid, arutleda antud teemadel ning läbi viia hääletusi. Rootsis Stockholmi Vallentuna linnaosas KOV valimistel osalenud Demoexi liikmed võtsid oma organisatsioonis kasutusele tarkvara NetConference Plus, mille välja töötanud ettevõte Vivarto on tänaseks lõpetanud tegevuse. See on ilmselt esimeseks näiteks valgdemokraatia rakendamisest poliitiliste otsuste langetamise protsessis.

Valgdemokraatia Eestis

Valgdemokraatiat katsetas esimesena Eesti Piraadipartei oma sisemiste otsuste tegemiseks, kuid ei jätkanud selle kasutamist osalejate vähesuse tõttu. Ideed rakendada valgdemokraatiat pakuti välja Rahvakogu ettepanekute raames, kus see pälvis suure toetuse, kuid protsessi korraldajad kõrvaldasid sellised ettepanekud lõpparutelust. Valgdemokraatlikku otsustusprotsessi toetab Citizen OS poolt loodud onlain-otsustussüsteem, mis sai aluseks Eesti Koostöö Kogu poolt peetavale rahvaalgatuse veebile, kuigi valgdemokraatia funktsioone viimases ei kasutata.

Citizen OS tegevjuht Margo Loor on pakkunud sarnaselt Rahvakogu populaarsele ettepanekule välja Riigikogu asendamise valgdemokraatiaga. Eesti Piraadipartei on oma 2016. aasta manifestis väljendanud seisukohta, et selliste digidemokraatia eksperimentide eelduseks on, et e-hääletuse süsteem viiakse tasemele, et selle korrektsuse saavad tagada valimistel osalejad ja vaatlejad jooksvalt ning selleks pole vaja valimiskomisjoni usaldamist ega nende jooksvat järelevalvet.

Juhitud demokraatia

Mõiste juhitud demokraatia (ingl. Guided democracy, Illiberal democracy) märgib formaalselt demokraatlikku riigikorda, mis tegelikult toimib autokraatliku valitsusviisina. Selline valitsusvorm tekib reeglina siis, kui vabadel ja õiglastel valimistel võidab suure enamusega populistlik poliitik, kes lubab valijate massidele seda, millest nood unistavad. Oma valitsusõiguse kindlustamiseks allutab võimukandja meedia ja kohtusüsteemi ning muudab kohalikud liidrid enda sõltlasteks või elimineerib need. Formaalselt jääb riik demokraatlikuks – toimuvad vabad valimised ning inimesed võivad omavahel rääkida neile olulistest asjadest, kuid avalik meedia edastab vaid valitsusele soodsaid uudiseid. Tegelikkuses aga areng peatub – võimu teostavad samad isikud ning iga katse piirata valitsevat ebaõiglust või teostada riigi majanduselus või ühiskonnakorralduses muudatusi ebaõnnestuvad, sest valitsus kontrollib kõike.

Juhitud demokraatia kontseptsiooni sõnastasid Walter Lippmann oma töös „Avalik arvamus (Public Opinion, 1922) ja Edward Bernays oma raamatus „Avaliku arvamuse kristalliseerimine“ (Crystallizing Public Opinion, 1923).

Juhitud demokraatiaks on nimetatud Indoneesias aastatel 1957-1966 valitsenud Sukarno valitsuskorraldust. 21. sajandil on Kremli teoreetikud, eesotsas Gleb Pavlovskyga hakanud Venemaa valitsuskorraldust nimetama juhitud demokraatiaks.

Leppedemokraatia

Leppedemokraatia viitab soovile leida huvirühmadevaheline kompromiss, mis rahuldaks suuremat osa otsustajatest. Leppedemokraatia mudeli eesmärgiks suurema kooskõla saavutamine ja võimu hajutamine. Sõltuvalt olukorrast ja otsustatava küsimuse mõjust ühiskonnale tervikuna võib juba eelnevalt, lähtudes juurdunud tavast või kehtestatud seadustest sätestada, et otsuse langetamine eeldab määratud enamust, mille suurus ja arvestamise kord on fikseeritud põhiseaduse vms õiguskorda sätestava dokumendiga. Arvestamine tähendab antud kontekstis valikut, kas määratud enamus peab olema kohalolevatest / hääletusel osalenutest või siis selleks õigust omavatest / üldse registreeritud valijatest.

Kompromiss ehk kompromissi saavutamine (prantsuse keeles: spetsiaalne kokkulepe) on mõiste, mida eriti laialdaselt kasutatakse diplomaatias. Kuid kompromissi mõiste on tuntud ka poliitikas, sest igasuguse poliitilise kokkuleppe saavutamine ning konsensusotsuse tegemine eeldab kompromissile jõudmist. Kui protsessis osalejad tunnetavad, et lahend on õiglane, siis välistab see hilisemate pingete ja konfliktide tekkimise. Kasutades mehaanikast laenatud terminit, võib seda nimetada tasakaaluseisundi saavutamiseks. Läbirääkimine ja kompromissi otsimine erinevate osapoolte huvide vahel ongi poliitika ja diplomaatia üdiks, mida küll tihti ja halvustavalt nimetatakse „lehmakauplemiseks“. Mida paremini protsessis osalejad suudavad mõista vastaspoole eesmärke ning tunnetada nende meeleolu, seda kergemini on soovitav tasakaal saavutatav.

Kuna leppedemokraatia rakendamisel võetakse arvesse suurema osa inimeste huvisid ning vähendab lihtrahvamassidega manipuleerimise võimalust, siis võimaldab see vältida pingete kasvu ja suurenda kogukonna/ühiskonna jätkusuutlikkust. Mitmekojalistes parlamentides rakendatakse vastavat nõuet reeglina mõlema koja kohta eraldi, Kanadas aga nõutakse konstitutsiooni muutmiseks parlamendi kahe koja 51% ning provintside seadusandlikes assambleedes vähemalt 2/3 enamust.

3/5 ehk 60% nõue. Ameerika Ühendriikide New Yorgi osariigis on selline enamus nõutav maksukohustuste suurendamist sätestavate seaduseelnõude vastuvõtmiseks ja Rhode Islandi seadusandliku kogu poolt veto tühistamiseks. Eestis rakendatakse seda nõuet, kui Riigikogu tahab panna põhiseaduse muutmise seaduseelnõu rahvahääletusele või siis Riigikogu eelmise koosseisu poolt tehtud põhiseadusliku muudatuse kinnitamiseks. Sellist nõuet rakendataks ka Lõuna-Koreas.

2/3 ehk 66% nõue. tähendab põhimõtteliselt nõuet, et otsuse poolt peab olema 2 korda rohkem inimesi kui selle vastu. Absoluutse enamuse olemasolu nõude puhul ei arvestata erapooletuks jäänud hääli, kuid varieerub alus, millest absoluutne enamus arvestatakse. Absoluutne enamus peab olema saavutatud hääletajate nimekirja kantud isikute arvestuses, milleks võivad olla seadusandliku organi liikmed või hääletajatena registreeritud isikud.

Näiteks on Ameerika Ühendriikide parlamendi mõlemas kojas nõutav vähemalt 2/3 enamus, kui tahetakse tühistada presidendi poolt pandud veto või teha lõpp pikaks veninud debatile (menetlust nimetatakse: cloture, closure, guillotine) või parlamendiliikme nõudele katkestada või lõpetada seaduseelnõu menetlus (flibuster). Kahe kolmandiku nõue kehtib ka India ja Jaapani parlamendis.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi rakendatakse 2/3 nõuet, kui tahetakse istung muuta salajaseks, kui valitakse Vabariigi Presidenti, tahetakse muuta riigipiiri, muuta põhiseaduse teksti.

3/4 ehk 75% nõue kehtis 18. sajandi Rootsi parlamendis. Kui tavapäraselt oli otsuse langetamise eelduseks kolme seisuse esindajate nõusolek neljast, siis valitseva eliidi eesõiguste tühistamiseks pidid nõusoleku andma kõigi nelja seisuse esindajad.

4/5 ehk 80% nõuet rakendatakse Eesti põhiseaduses, kui tahetakse põhiseaduse muutmise seadus eelnõu võtta kiirmenetlusse.

5/6 ehk 83% nõue on kehtestatud Taani konstitutsioonis, kui parlament tahab oma otsusega anda teatud osa riigi suveräänsusest üle rahvusvahelisele institutsioonile.

Enamusdemokraatia

Enamusdemokraatia on turumajanduslikul konkurentsil põhinev poliitiline filosoofia, mille järgi enamusel (vähemalt 51%) peaks olema õigus teostada oma tahet vähemuse üle ning rakendada selleks võimu ühiskondlike suhete ja avaliku ruumi korraldamisel. Enamusdemokraatial põhinev valimismudel võib põhjustab olukorra, milles „väike enamus valitseb suurt vähemust“ ning põhjustab riigi elanikkonna lõhestumise kaheks peaaegu võrdseks grupiks. Samas ei välista demokraatlik ühiskonnakorraldus jõuvahekordade muutumist tulevikus ja teistsuguse enamuse teket.

Enamusdemokraatia on domineeriv otsustusviis enamikus demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikides. Erisused tekivad sellest, kas enamust arvestatakse ainult hääle andnud isikute või kõigi otsustusprotsessis osalenute arvust lähtudes. Otsustusprotsessi saab halvata, kui selles osalejatest suur osa jätab hääle andmata ja enamust ei teki.  

Kontseptuaalne alus

Enamusdemokraatia pooldajad väidavad, et selline võimu teostamise viis on olemuselt demokraatlik, sest vaid nii saab piirata väikeste gruppide (aristokraadid, preestrid, kohtunikud, sõjapealikud) manipulatsioone terve ühiskonnaga. Ainus piirang, mida valitseval enamusel pole õigust takistada, on teistsuguse enamuse tekkimist. Praktikas tähendab see, et ka vähemuses olijatel on õigus avalikult avaldada oma seisukohti ja tutvustada arusaamu ning seeläbi saada juurde poolehoidjaid. Niiviisi tagatakse, et kui valitsev enamus on kehtestanud õigusliku sätte, mis hakkab takistama riigi arengut, siis saab uus enamus seda muuta ja seeläbi tekitatud probleemi lahendada.

Enamusdemokraatia kriitikud on toonud välja probleemina, et kui konstitutsiooniga sätestatud põhiõigusi saab muuta lihthääleenamusega, siis muutub riigikord ebastabiilseks ja see omakorda kahjustab majandusarengut. Samuti on esitatud väide, et kui valikuvõimalusi on rohkem kui kaks, siis esindab see paljusust, mitte enamuse tahet

Esindusdemokraatia

Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab võimu enda valitud esindajate kaudu – valimistega.

Kõik tänapäeva läänemaailma riigid on mingit tüüpi esindusdemokraatiad; näiteks Suurbritannia on parlamentaarne monarhia ja Eesti on parlamentaarne vabariik. Parlamentaarses riigis valib rahvas oma esindajad ainult parlamenti (näiteks Eestis, Suurbritannias, Rootsis). Presidentaalses riigis (näiteks Venemaal, USA-s) valib rahvas nii parlamendi kui ka presidendi. Juhul kui parlament on kahekojaline, siis toimub rahvaesindajate valimine pigem alamkojas (nt Suurbritannia parlamendis).

Esindusdemokraatiat peetakse tihti ainsaks massiühiskonnas toimivaks demokraatia vormiks, sest laseb väiksel inimeste grupil esindada suuremat gruppi ning muudab sellega valitsemise tõhusamaks. Esindusdemokaratiat seostatakse poliitilise süsteemiga, mida tuntakse esindusvalitsuse nime all ning mis sai alguse 18. sajandil koos Prantsuse ja Ameerika revolutsiooniga. See on süsteem, kus inimesed valivad endale esindajad, keda peetakse siis vastutavaks nende tegevuse eest valitsuses.

Ajalugu

Rooma Vabariik oli esimene riik läänemaailmas, mis rakendas esindusdemokraatiat, kuigi nende rahvakoosolekutel toimis otsese demokraatia vorm. Rooma valitsemise mudel inspireeris paljusid poliitilisi mõtlejaid mitmete sajandite jooksul ning tänapäevased esindusdemokraatiad imiteerivadki pigem Rooma kui Kreeka mudelit, kuna see oli riik, kus kõrgeim võim oli rahva ja nende valitud esindajate käes ning ka juht oli rahva valitud või nomineeritud. Keskaegse Euroopa traditsioon valida monarhidele nõuandjaid eri seisustest tõi esindusvalitsemise idee rahvale lähemale.

Esindusdemokraata pälvis rahvusriikides rahva poolehoiu postindustriaalse revolutsiooni ajal, sest siis tekkis suurel hulgal rahvast huvi poliitika vastu, kuid rahvaarv ei lubanud kasutusele võtta otsedemokraatiat.

Maailma inimestest enamik elab esindusdemokraatias. Muuhulgas elavad nad ka konstitutsioonilistes monarhiates, kus rahvaesindajatel on rohkem võimu.

Rahvaesindajate võim

Esindusdemokraatias valib rahvas läbi valimiste riigiametnikud, kes võimu teostamisel neid esindavad. Kui ka riigipea valitakse demokraatlikult siis peetakse riiki demokraatlikuks vabariigiks.^[6] Rahvasaadikutel võib olla võim seada ametisse teisi ametnikke, presidente ja teisi valitsuse töötajaid või seadusandliku võimu teostajaid. Esindusdemokraatiat iseloomustab see, et kuigi rahvasaadikud valitakse rahva poolt ametisse selleks, et nad esindaksid oma valijate huve, säilib neil siiski õigus ise otsustada, kuidas täpselt oma nende huve teostada. See on aga tekitanud kriitikat esindusdemokraatia pihta.

Rahvaesindajate võimu piirab tavaliselt põhiseadus milles on toodud välja meetmed esindajate võimu tasakaalustamiseks:

• Iseseisev kohtuvõim, millel on õigus kuulutada seadusandliku võimu esindajate otsused põhiseaduse vastaseks (nt Riigikohus).
• Põhiseadusse võib olla sisse kirjutatud ka arutlev demokraatia või rahva otsustamine (nt referendum), kuid nende teostamine nõuab rahvasaadikute nõustumist sellega, mis tähendab, et seadusandlik võim jääb kindlalt rahvaesindajate kätte.
• Kahekojalise parlamendi puhul võib eksisteerida ülemkoda, mida ei valita rahva poolt. (Nt Suurbritannia parlament)

Teoreetikud, näiteks Edmund Burke, usuvad, et rahvaesindajate kohustus ei ole mitte ainult edastada oma valijate soove, vaid ka rakendada oma isiklikku hinnangut poliitika elluviimisel, isegi kui need ei ühildu nende valijate soovidega.

Esindusdemokraatia ja muud demokraatia vormid

Kuna esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidada täieliku läbipaistvuse puudumist^[viide?] ja seetõttu võimu kaugenemist rahvast, siis rakendatakse paljudes kogukondades ühiskonna juhtimisel lisaks ka otsedemokraatia ja osalusdemokraatia põhimõtteid.

Otse- ja osalusdemokraatia probleemiks on võrreldes esindusdemokraatiaga suurem aja- ja muude ressursside kulu otsuste tegemisel. Seetõttu rakendatakse suuremate üksuste (linn, riik, riikide liit) juhtimisel eelkõige esindusdemokraatiat.

Esindusdemokraatia ja otsedemokraatia

Esindusdemokraatia vastandub otsedemokraatiale, mille puhul rahvas teostab oma võimu ise otsuseid tehes.

Esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia

Esindusdemokraatia teisendit, mis sisaldab otsedemokraatia elemente, kutsutakse osalusdemokraatiaks. Tavaliselt toimib osalusdemokraatia paremini väiksemate kogukondade või otsustusüksuste tasemel (näiteks perekond, korteriühistu, küla, kogukond). Selleks, et vähendada üksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse väikestes kogukondades. Kõrgemate tasandite otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised küsimused. Nii pole ka vaja kõrgematele tasanditele suurtes kogustes tööjõudu (bürokraatia), keda võib rakendada muul tööl.

Kriitika esindusdemokraatia suhtes

Oma raamatus "Political Parties" kirjutas Robert Michels, et enamik esindusvalitsemise vorme kaldub oligarhia või patriarhiaadi poole. Adolf Gasser võrdles raamatus "Gemeindefreiheit als Rettung Europas" stabiilseid ja ebastabiilseid esindusdemokraatiaid. Oma uurimuses tõi ta esindusdemokraatia püsimajäämiseks vajalikuna välja järgmised tingimused:

• Ühiskond peab olema ehitatud alt üles. Siis on ühiskond ehitatud inimeste poolt, kes on vabad ning kellel on õigus kaitsta end relvadega.
• Need vabad inimesed loovad kohalikke kogukondi või ühinevad nendega. Sellised kohalikud kogukonnad on iseseisvad (ka majanduslikult) ning võivad vabalt kehtestada oma reegleid.
• Kohalikud kogukonnad kuuluvad ühiselt mingi kõrgema üksuse alla (nt.kantoni).
• Puudub hierarhiline bürokraatia.
• Need kohalikud kogukonnad ei võistle omavahel (nt saadavate teenuste või maksude nimel).

Negatiivne oleks sellise valitsemisvormi juures see, et rahvasaadikud ei oleks kohustatud täitma valimiste eel antud lubadusi.

Pakutud lahendused

Raamatus "La Stochocratie" pakkus Roger de Sizif välja süsteemi, kus rahvasaadikuid ei vali rahvas, vaid nad loositakse välja loterii teel. Sellise süsteemi abil loodetakse vähendada rikka eliidi mõjuvõimu poliitikale ning vältida oligarhiaks või patriarhaadiks muutumist

Parlamentarism

Parlamentarism on kõrvuti presidentalismiga konstitutsioonililise režiimi üks põhivariante. Parlamentarismi puhul on riigipea ja valitsusjuht eri isikud. Valitsus vastutab usaldushääletuse kaudu parlamendi ees.

Parlamentaarses riigis on riigipea maa tseremoniaalne liider, kes sümboliseerib selle ühtsust ja suveräänsust. Ta on auhierarhias kõrgeimal kohal ja tal tuleb täita esindusülesandeid. Tal ei ole tegelikku poliitilist võimu. Riigipea ametinimetus võib olla kuningas, kuninganna, keiser, keisrinna või president. Valitsusjuht on riigi poliitiline liider, kelle nimetus võib olla peaminister, kantsler või riigisekretär.

Klassikalise parlamentarismi mudeli järgi on täidesaatva võimu autonoomia seadusandliku võimu suhtes nõrk. Tänapäevastes parlamentaarsetes riikides on täidesaatva võimu autonoomia parlamendi suhtes mõõdukas.

Üheparteisüsteem

Üheparteisüsteem on poliitiline süsteem, tihti sätestatud põhiseaduslikult, milles kontrollib üks partei poliitilist võimutäiust ning omab õigust luua valitsus. Teised erakonnad on kas keelatud või tegutsevad rangete piirangute raames.

2019. aasta seisuga olid maailma riikidest õiguslikult sätestatud üheparteisüsteemiga Põhja-Korea (Korea Töölispartei), Laos (Laose Revolutsiooniline Rahvapartei), Hiina (Hiina Kommunistlik Partei), Kuuba (Kuuba Kommunistlik Partei), Sahara Araabia Demokraatlik Vabariik (Polisario Rinne), Vietnam (Vietnami Kommunistlik Partei) ja Eritrea (Rahvarinne Demokraatia ja Õigluse Eest).

Ajalooliste üheparteisüsteemiga riikide hulka kuuluvad näiteks Nõukogude Liit (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) ja Natsi-Saksamaa (Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei).

Vahel eristatakse ka de facto üheparteisüsteemi, milles erinevate erakondade olemasolu on küll lubatud, kuid valitsust moodustab järjepidevalt üks ja sama partei. Sellise süsteemi näidetena on kasutatud Venemaad (Ühtne Venemaa), Türgit (Õigluse ja Arengu Partei), Singapuri (Rahva Aktsioonipartei), Jaapanit (Liberaaldemokraatlik Partei) ja Lõuna-Aafrika Vabariiki (Aafrika Rahvuskongress).