Otsing sellest blogist

UUS!!!

Pleistotseen

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Pleistotseen  on  k...

esmaspäev, 9. oktoober 2023

Feodalism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
'

Feodalism

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

redigeeri

Feodalism ehk feodaalkord ehk feodaalsüsteem ehk läänikord (ka läänindus) on olnud Euroopale omane, feoodidele (läänidele) tuginenud aadlist sõjameeste elukorraldus.

Feodalismi mõistest[muuda | muuda lähteteksti]

Feodalism on suhteliselt vastuoluline mõiste, millega tavaliselt iseloomustatakse keskaegse Euroopa ühiskondlikku ja majanduslikku korraldust. Selle definitsioone on äärmiselt suurel hulgal ning nood võivad üksteisest vägagi oluliselt erineda.

Üldiselt on feodalismile omaseks peetud siiski teatud kindlaid tunnuseid nagu: isiklike suhete suur tähtsus isandate (senjööride) ja nende sõltlaste (vasallide) vahel, maa kui peamine sotsiaalmajandusliku kindluse alus ning sõjameestest aadelkonna juhtiv roll ühiskonnaelus.

Feodalismi mõiste tekkis ja kujunes Euroopas ning oli algusest peale mõeldud selgitama vaid Euroopa kultuuri, ühiskonda ja majandust puudutavaid tegureid ning muutujaid. Tänapäeval konstateeritakse üldiselt, et väljaspool Euroopat feodalismi kui sellist ei eksisteerinud, see oli Euroopale spetsiifiline nähtus ning ehkki kohati võivad mingid sama perioodi mitte-Euroopa maade ühiskondlik-majanduslikud struktuurid evida teatud analoogiat feodalismiga, on selle mõiste kasutamine väljaspool Vana Maailma suhteliselt problemaatiline. Teine lugu on feodalismi mõistega siis, kui kasutada selle defineerimiseks kindlat ideoloogiat, mis on välja töötanud konkreetsed teesid kogu ajaloo kohta ning usub selle järgnevusse sama kindlasti kui keskaja inimene jumalikkesse ajatsüklitesse, mis pidid lõppema Viimse Kohtupäevaga. Sellise äärmiselt konkreetse ja universaalse, kuid paraku ka jäigalt ideoloogilise feodalismi käsitluse annab näiteks marksism.

Feodalismi vahekord kristlusega[muuda | muuda lähteteksti]

Feodalismiperioodil oli kahtlemata suur roll ka kristlikul religioonil, kuid seda otseselt feodalismiga seostada ei saa. Kiriklikud vürstid kuulusid küll sageli ilmalike valitsejate vasallide hulka või/ja olid ise läänihärradeks, kuid kristluse ja feodalismi üheaegse dominatsiooni liiga ühekülgne seostamine katoliikluse sõltuvusena toonasest ühiskonnakorrast pole ilmselt õigustatud, ehkki mõistagi peegeldas ka toonane religioosne mentaliteet feodalismi, näiteks nimetades Jumalat kõrgeimaks senjööriks. Kuid klassikalise feodalismi lõppajaks (13. sajandiks) olid kiriku sees väärtushinnangud juba muutunud, näiteks Kristust ei kujutatud enam mitte kuningliku valitseja ja kohtumõistjana, vaid lihtsa inimliku kannatajana. Samuti hakati üha enam hindama lihtsat tööd ja vaesust, mis ei sobinud kokku ei feodalismi ega ka tuleva uue ühiskonnakorraludega, millest pikapeale arenes välja kapitalism.

Varafeodalism[muuda | muuda lähteteksti]

Feodalismi kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Feodalism hakkas kujunema Frangi riigis juba Merovingide ajal, kui valitsejad hakkasid oma sõjaväelastele selleks, et nad üha kallinevat varustust jõuaks muretseda ja säilitada, maavaldusi, millelt saadav tulu läks sõjamehe relvastuse soetamiseks ning äraelamiseks. Seda valdust hakati nimetama benefiitsiks. See anti kuninga sõjamehele eluaegseks kasutamiseks, pärandamist poldud esialgu ette nähtud. Karl Suure ajal ning osaliselt varemgi muutus olukord tunduvalt, kui armeesse oli vaja põhiliselt ratsaväelasi. Sõjaratsude pidamine ja nendega kaasaskäiv relvastus, eriti soomussärgid, olid aga väga kallid. Nii oli vaja hakata veelgi laiemalt sõdalastele välja jagama valduseid. Kujunes feodaalsüsteem, kus sõdur andis ennast valitseja alluvusse, olles kohustatud saadud maa eest isandat truult teenima. Pikapeale muutusid saadud maad pärandatavaks ning nendest kujunesid läänid ehk feoodid. Kuid kas lääniisanda või vasalli surma korral tuli üksteisevahelist truudusvannet alati uuendada. Vasall võis kuningalt saadud maad ka omakorda edasi läänistada, tema vasallid olid truudusevandega seotud aga ainult temaga ja mitte kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema (kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid.

Feodaalne killustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Aegamööda delegeeris kuningas üha enam võimu vasallide kätte ning need muutusid temast üha sõltumatumaks. Lisaks sellele leidus palju ka alloodi omanikke, kes polnud maaga vasallivandega seotud ning need, vaid tõotusega kuningaga seotud vasallid, hakkasid üha enam omatahtsi tegutsema. Tekkis feodaalne killustatus, esmalt Prantsusmaal, seejärel üha sügavamalt ka Saksamaal. Inglismaal suudeti seda vältida, kuna üheaegselt nii Inglise kuningas kui ka Normandia hertsogina Prantsuse vasallina olev valitseja teadis, kuidas seda vältida, nimelt pidid kõik Inglise vasallid, sõltumata, kas nad olid otseselt kuninga alluvuses või mitte, andma truudusvande kuningale. Peale selle hakkas Inglismaal juba 11. sajandil kujunema tsentraliseeritud riigiaparaat, milleni jõudmine oli küll vaevarikas, ent kahtlemata oli Inglismaa kõrgkeskaja algul kõige tugevama kuningavõimuga riik (eriti Henry II ajal).

Marksistlik käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Feodalism on ühiskonnakord, mis rajaneb suurmaaomandusel ja maaomanikest (mõisnikestkirikustriigist) sõltuvate talupoegade ekspluateerimisel. Termin feodalism tuleb sõnast feood (ka lään, millest tuleneb mõiste läänisüsteem), mis tähendabki maavaldust. Feodalism hakkas tekkima Hiinas umbes 3. sajandilLääne-Euroopas 5. sajandilVenemaal 9. sajandilEestis 10. sajandil; see arenes kas orjanduslikust või ürgkogukondlikust korrast. Üldiselt seostatakse feodalismi keskajaga.

Feodalism soodustas tootlike jõudude arengut võrreldes orjandusliku korraga, sest talupoegade ja käsitööliste isiklikud väikemajapidamised ning õigus mõningaid tootmisvahendeid omada tekitasid neis kui tegelikes tootjais huvi oma töö tulemuste vastu. Talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikest oli eri maadel ja ajastutel erinev (teoorjuspärisorjus). Talupojad pidid maksma renti (teo-, loonus- ja raharenti). Kõige raskem oli talupoegade olukord Poolas ja Hispaanias (esimese öö õigussurnud käe õigus). Sellega võrreldes oli Põhja-Euroopas talupoegade olukord parem.

Maaomandussuhteis kujunes feodaalne hierarhia: senjöörid läänistasid maad vasallidele, need omakorda allvasallidele. Eesõigustatud seisused olid vaimulikud ja aadel. Lääne-Euroopa keskaja suurim maaomanik ja feodaalkorra tugi oli kirik.

Feodalismi varasem järk lõppes käsitöö eraldumisega põllumajandusest ning linnade kui käsitöö- ja kaubanduskeskuste tekkimisega. Majanduslikult tugevnevais linnades sugenes vastuolu suurkaupmeeste ning liigkasuvõtjate ja tsunftidesse (gildidesse) koondunud käsitööliste vahel. Hiljem teravnesid tsunftides endis meistrite ja sellide ning õpipoiste suhted. Peeti suuri talurahvasõduPrantsusmaal ja Inglismaal 14. sajandil (JacquerieWat Tyleri ülestõus), Saksamaal 16. sajandil, Venemaal 17.18. sajandil.

Feodalismiaja suurim väljaastumine Eestis oli aastatel 13431345 toimunud Jüriöö ülestõus. Siin sunnismaistati talurahvas 14.–15. sajandilpärisorjus oli raskeim 18. sajandil ja 19. sajandi alguses (Roseni deklaratsioon).

Juba 14. sajandil hakkasid feodaalkorra rüpes tekkima kapitalistlikud tootmissuhted. Asutati manufaktuure, 16. sajandi oli neid juba kogu Lääne-Euroopas. Kaubandusse kogunenud kapital liikus tööstusse, liigkasuvõtjaist said pankurid, hakkas tekkima maakodanlus. Koos majanduse arenguga hoogustus klassivõitlus. Feodaalkord kaotati kodanlike revolutsioonide tulemusena Inglismaal 17. sajandil, Prantsusmaal 18. sajandil, Saksamaal ja Venemaal 19. sajandil, Hiinas 20. sajandil, kuid feodalismi sugemeid säilis paljudel maadel kauem, mitmel mahajäänud maal on neid tänapäevalgi.

reede, 6. oktoober 2023

Diktatuur

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Diktatuur

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

redigeeri

Diktatuur on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel. See on mitte millegagi piiratud, seadustega kitsendamata, jõule toetuv võim.

Diktatuuris puudub valitsuse vahetamise demokraatlik võimalus ning valitseja(te)l sageli puudub vastutus oma tegude moraalsete ja eetiliste tagajärgede eest. Opositsiooni ja teisitimõtlejate mahasurumiseks võidakse kasutada vägivalda, piiratud on sõnavabadus, valitsus kasutab oma ideoloogia pealesurumisel aktiivselt erinevaid propagandavahendeid.

Konstitutsioonilise demokraatia kõrval on diktatuur tänapäeval kõige levinum valitsusvorm. Süsteemi defineerimine diktatuurina on komplitseeritud, sest üldjuhul on puudus usaldatavatest ja erapooletutest andmetest. On süsteeme, milles on elemente nii diktatuurist kui ka demokraatiast. Selline oli näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik.

Diktatuuri üheks vormiks võib pidada absoluutset monarhiat.

Diktatuuri kehtestamine võib aset leida nii vägivaldse võimuhaaramisega kui ka konstitutsioonilisel ja õiguspärasel teel. Viimase näiteks on natsionaalsotsialistide võimuletulek vabade valimiste kaudu. Natsionaalsotsialistid kasutasid Weimari vabariigi põhiseaduses antud võimalust viia läbi erakorralisi valimisi nii sageli kui soovi on, kõrvaldasid opositsiooni ja kehtestasid diktatuuri, kusjuures vormiliselt kehtis endiselt Weimari vabariigi põhiseadus.

Rooma riigis olid diktaatoril ulatuslikud volitused erakorralises seisukorras otsuste langetamiseks, kuid ta allus seadustele ning pidi oma otsuseid tagantjärele põhjendama. Diktaatori ametinimetust on pärast Rooma riiki veelgi kasutatud – 18.19. sajandil Poolas ja Ladina-Ameerikas20. ega 21. sajandil pole maailmas ühtki diktaatori tiitlit kandvat riigijuhti olnud, sest sõna on omandanud negatiivse tähenduse. Diktaatoriks on nimetatud näiteks Nõukogude Liidu riigijuhti Jossif Stalinit.

Alates 20. sajandi keskpaigast tekkisid mitmes riigis Aafrikas, Ladina-Ameerikas jm sõjaväelised diktatuurid.

Diktatuuride liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Diktatuuri määratlemise keerukusest tulenevalt on keerukas ka nende liigitamine. Siiski võib eristada autoritaarseid ja totalitaarseid diktatuure.

Autoritaarne diktatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Autoritaarsed diktatuurid piirduvad võimu koondamisega riigipea või kitsa oligarhia kätte ning puudutavad muid eluvaldkondi vähe. Võrreldes totalitaarsete diktatuuridega on autoritaarsed lähedasemad antiiksele diktatuurile, kuna neis enamasti sisaldub ajutisuse ja normaalse olukorra taastamise idee. Autoritaarne diktatuur ei sea eesmärgiks uue ühiskonna rajamist ja uue inimese kasvatamist, vaid tugineb rahvuslikule ühtsusele ja konservatiivsetele väärtustele. Inimõiguste piirangud ja sekkumine erasfääri lähtuvad diktatuuri püsimise vajadusest, mitte mingist kandvast ideoloogiast.

Eesti iseseisvusperioodi aastail 1918–1940 on nimetatud kodanluse diktatuuriks. Eriti on autoritaarse diktatuuri jooni omistatud Konstantin Pätsi valitsusele 1930. aastatel.

Totalitaarne diktatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Diktaatorlikul võimukasutusel põhineva valitsemisvormiga kaasneb range kontroll kodanike mõtteavalduste ja väljendusvõimaluste üle ning sageli toimub inimõiguste rikkumine.

Totalitaarne diktatuur on ideoloogiakeskne ja põhjendab end mingisuguse missiooniga (näiteks kommunismi ehitamine, aarja rassi valitsemine). Diktatuur ei ole mitte vahend pöördumiseks normaalse olukorra juurde, vaid tegemist ongi ainuõige ühiskonnakorraldusega. Kandvat ideoloogiat tõlgendab võimuladvik ja ennekõike selle juht.

Totalitaarsed režiimid on olnud eranditult agressiivsed ja territoriaalsele laienemisele suunatud.

Diktatuuri tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Diktatuur algab, kui ühiskonnas on täidetu kolm tingimust:

  • täielik sallimatus teistimõtlemise ja eriarvamuse suhtes (sõnavabaduse kaotamine),
  • rahva enamuse arvamuse täielik eiramine (ainuvõimu kehtestamine),
  • valmidus vägivaldseks enesekehtestamiseks (sõjaväe kasutamine).

neljapäev, 5. oktoober 2023

Despootia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Despootia

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

redigeeri

Despootia (vanakreeka keeles δεσποτία (despotía) sõnast δεσπότης (despótes) 'valitseja') on valitsusvorm, mille puhul üksainus autoriteet – kas üksikisik (vaata. autokraatia) või omavahel seotud rühm inimesi (vt oligarhia) – omab riigis absoluutset poliitilist võimu. Klassikaliselt on despootia riik, kus üks mees kasutab ja käsutab kõike ja kõiki ning ülejäänud inimesed on tema orjad. Seda tüüpi despootia oli esimese tsivilisatsioonina Egiptuses, kus valitses Vaarao kui näide klassikalisest despoodist. Paljud kolmanda maailma Islami riigid võivad isegi tänapäeval sarnaneda klassikalise despootiaga.

Tänapäeval eeldatakse, et despootias otsustatakse türannlikult. Despootia oli kasutusel Bütsantsi Impeeriumis. Kuid võib esineda ka lahke või valgustatud despootia, mille näiteks oli 18. sajandi Euroopa, kus absoluutne monarh kasutas oma võimu selleks, et teostada reforme oma riigis.

Despootia kujunes välja ühiskondades, kus oli võimalik ellu jääda ainult tsentraliseeritud kommunikatsioonide kaudu, näiteks kunstniisutuspiirkondades. Põllumajandus eeldas kunstniisutust seal, kus kliima oli eriti kuiv: Lähis-IdaIraanIraakMesopotaamiaAraabia poolsaarKesk-Aasia, mõned Hiina läänepoolsed alad. Kuna mitte keegi ei olnud suuteline kunstlikku niisutust üksinda rajama, tuli seda teha tsentraliseeritult. Valitseja, kes maad kontrollis, võttis selle enese omandisse. Maast sai tsentraliseeritud riiklik omand. Despootia üks iseloomulik tunnus on selles, et valitseja, bürokraatia ja riik samastuvad. Valitseja otsustas, kuhu vett anda, kuhu mitte anda, temast sõltusid inimeste elud. Kui ta otsustas keerata kommunikatsioonikraanid kinni, surdi külade ja linnade kaupa lihtsalt janusse. See andis talle tohutu võimu..

kolmapäev, 4. oktoober 2023

Demokraatia

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Demokraatia (ka rahva võim) on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite (otsedemokraatia) või rahva poolt valitud esindajate kaudu (esindusdemokraatia).

Sõna tuleneb vanakreeka keelest: δημοκρατία, mis koosneb tüvedest δημος ('rahvas', 'hulk') ja κρατος ('võim', 'valitsus'). Sõna „demos“ tähistas Ateenas kinnisvaraomanikest täiskasvanud mehi, kes olid perekonnapead, tasusid linnale makse ning osalesid isiklikult (oma varustusega) linna kaitsmisel ning selle poolt korraldatud sõjalistes välisaktsioonides. See tähendab, et poliitiliste otsuste langetamisel osales vaid u. 10% Ateena elanikkonnast, kuigi kodaniku staatusest tulenevaid õigusi nautisid kõik, kes olid sünnipäralt ateenlased.

"Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides (of, by and for the people)." (Abraham Lincoln)

Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osake paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval (pluralism – arvamuste ja vaadete paljusus). Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist.

Demokraatia kriitikud on väitnud, et kõik ühiskonnaliikmed ei ole võrdselt kompetentsed ühiskonnaelu olulisi otsuseid tegema, samuti on osadel ühiskonnaliikmet oluliselt rohkem ressursse, et propageerida oma seisukohti ja edendada huvisid, seega võib näiline demokraatia sisuliselt moonduda ohlokraatiaksplutokraatiakstehnokraatiaks vm.

Demokraatia ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseimad kirjalikud viited demokraatlikule valitsemiskorraldusele pärinevad Sumeri linnriikidest (3. aastatuhat eKr). Kiilkirjatahvlid räägivad kahekojalisest parlamendist ja seal peetud aruteludest.[1] Eufrati keskjooksul asuvast Mari linnast on välja kaevatud astmeliselt tõusev ringauditoorium, mis võis olla üheks selliste arutelude toimumise kohaks.

Aaria hõimude sissetungi (u 1800 eKr) ning nende ülemvõimu kinnistumise järel moodustati Põhja-India alal 16 territoriaalset ühendust ehk mahajanapadat (u 700 eKr), millest suurimad olid Magadha, Kosala ja Vaishal (tänapäeva Bihar). Olemuslikult olid need oligarhilised esindusdemokraatiad, sest nõukogu liikmed valiti preestrite (braahmanite) klassist. Sellel nn panchayati süsteemil põhineb ka tänapäeva India külade halduskorraldus.

Spartas hakati hääletamisel põhinevat valimissüsteemi kasutama u 700 eKr ning sellel osalesid kõik 30-aastased või vanemad sõdalase staatust kandvad meessoost isikud.[2] Ateena linnriigis kehtestas otsedemokraatliku riigikorra 508–507 eKr ülik ja riigimees Cleisthenes, kes reformis valitsemiskorraldust.[3] Ka Roomat valitseti esindusdemokraatlikult: juba kuningriigi perioodil juurdus plebeide rahvakoosoleku (otsedemokraatia) tava. Vabariigi väljakuulutamise järel, 509. aastal eKr läks võim Senatile, mille liikmeteks olid hõimuvanemad ja kus otsuseid langetati enamusdemokraatia põhimõttel.[4] Keskaja Itaalia linnriike, näiteks VeneetsiatGenovatFirenzetPisatLuccatAmalfit, Sienat ja San Marinot valitseti demokraatlike esinduskogude kaudu. Šveitsi Tirooli aladel sündis otsedemokraatial põhinev territoriaalne omavalitsus (Šveitsi Konföderatsioon) 1291. aastal.

Hõimuvanemate ja sõjapealike kogunemist ning hääletamise teel otsuste langetamist (esindus- ja enamusdemokraatia) rakendati vanaaja ja keskaja alguse germaani hõimudes (Thing, varaseim säilinud viide 193. aastast), Norras (Frostating), Inglismaal (Witenagemot, 849), Islandil (Althing, 930–1799), Friisi hõimualadel (10.–15. sajand), Fääri saartel (Løgtingið, 1274–1816) jm.

Slaavlaste hõimualadel valiti demokraatlikult ametisse uusi vürste Carantanias (tänapäeva Sloveenia alal, 7.–15. sajand), otsustati riigiasju rahvakoosolekutel Pihkvas (veetše, 862–1510), Novgorodis (1016–1478) ja Kiievis (1068–1240) ning Poola-Leedu Rzeczpospolitas (sejm, 1180, 1569–1795).

Araabia maailmast on demokraatliku valitsemiskorraldusega end ajalukku jäädvustanud Rashiduni („õigesti juhitud“, 632–661) kalifaat, mis hõlmas kogu Pärsia, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika ala Tuneesiani välja. Demokraatlikult otsuseid langetava vanematekogu vahendusel hallati ka nakhide hõimu alasid (Põhja-Kaukaasias tänapäeva Tšetšeenia ja Inguššia ala), nride hõimu alasid (Nigeerias 948–1911), sikhide territooriumi (alates 10. sajandist), Sakai kaubanduslinna (Jaapanis 1450–1600) jms alasid.

Protsess, mille käigus kujunes valitsevast eliidist, s.t hõimuvanematest, sõjapealikest ja kõrgetest vaimulikest koosnev volikogu seadusandlikuks institutsiooniks, sai alguse Inglismaal. Sealsed maaomanikest lääniisandad hakkasid vastu isevalitseja maksunõuetele ning sundisid 1215. aastal varatuks jäänud kuninga John I ehk John Maata (1166–1216) alla kirjutama Magna Carta lepingule, millega kuningas tunnustas lääniisandate õigust otsustada, kas kuninga maksunõue muutub seaduslikuks kohustuseks või mitte. Tegelik Inglise parlament sündis siiski 1265. aastal, kui kuningas Edward I (1254–1299) maksunõuete vastu mässavad maaomanikud, kelle eesotsas oli parun Simon de Montfort (1208–1265), sundisid tõrkuvat valitsejat tunnustama lääniisandate esinduskogu seadusandliku organina.

Kuna Magna Carta leping kehtestas põhimõtte „Pole maksukohustust ilma maksumaksjate esindajate kaasarääkimise õiguseta“, siis laiendati 1341. aastal Inglise parlamenti ning asutati alamkoda, mis hakkas esindama uusi maksumaksjaid ehk linnakodanlaste klassi. Lääne-Euroopa kaubalinnades, mis olid omandanud vabalinna staatuse, tekkisid 12-13. sajandil linnanõukogud, kus lisaks ümbruskonna hõimu- ja sõjapealikele ning vaimulikele olid esindatud ka linna suuremad käsitööliste tsunftid ja kaupmeeste gildid.

Demokraatia järgmine arenguhüpe ehk poliitiliste õiguste laienemine toimus esimese tööstusrevolutsiooni järel olukorras, kus domineerivaks muutus tehastes tehtav palgatöö ja sellelt kogutavast tulumaksust sai uute territoriaalriikide kõige olulisem tuluallikas. Esmalt laienes valimisõigus palgatööl käivatele meestele ning hiljem – suuresti tänu Euroopat laastanud kahele maailmasõjale, mille ajal ka naised hõlmati palgatööliste ringi – ka naistele.

Demokraatia edasine laiendamine ehk totaliseerumine on hakanud selle algset ideed ohustama, sest koos valimisõiguse üldise laienemisega on kasvanud valijate hulgas nende inimeste osakaal, kes riigile makse ei tasu, kuid saavad kõikvõimalike abirahade vormis kasu riigieelarve eraldistest. Võimalus saada hüvesid kohustusi kandmata on pannud aluse populistliku poliitika tekkele ja selle arengule, sest vähese haridusega inimesed ei ole kunagi aru saanud põhjuse-tagajärje seosest ega ole olnud huvitatud osalemisest keerulistes erialastes diskussioonides. Saamahimust üles köetud lihtsameelsete inimeste massi on populaarsete lubadustega võimalik emotsionaalselt nii üles kütta, et see laviinina liikudes hävitab kõik, mis tema teele ette jääb, sh ka demokraatia enese.[5]

Alates Teisest maailmasõjast on demokraatlik valitsusviis maailmas järjest enam levinud. Francis Fukuyama "ajaloo lõpu" teooria järgi on liberaalne demokraatlik riik inimühiskonna korralduse universaalne standard, milleni varem või hiljem jõuavad kõik rahvad.

Demokraatia vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Demokraatia vormid võrdsuse teljel.

Demokraatliku otsustusprotsessi saab rakendada nii perekonnas, ettevõttes, kohalikus kogukonnas, riigis ja riikidevahelistes suhetes. Demokraatia eelduseks on vabadus ja võrdsus. Vabadus tähendab, et igal inimesel on õigus ise otsustada, kas ta tahab kuuluda sellesse sootsiumi ja osaleda selle tegevuses. Võrdsus tähendab, et igal inimesel on õigus (kui see teema teda puudutab) avaldada oma arvamust, osaleda arutelus ja anda oma hääl otsuse langetamise protsessis.

Võrdse esindatuse ulatust aluseks võttes võib demokraatiad jagada:

  • Otsedemokraatia ehk vahetu demokraatia – inimesed osalevad isiklikult igas arutelu ja otsustusprotsessis;
  • Voolav- või delegeeriv demokraatia, s.h huvigrupi põhine demokraatia - vaid need, keda arutelu objektiks olev probleem puudutab, osalevad aktiivselt grupipõhises arutelus ja otsuse langetamises, kuid delegeerivad hääletusõiguse valitud isikule, kes esindab neid KOV volikogus või Riigikogus. Sotsiokraatlikus mudelis võib neid olla rohkem kui üks;
  • Esindusdemokraatiaks, mis on olemuslikult kaudne demokraatia, s.t inimestel on õigus valida määratud perioodiks enda huve esindama isik, keda ta usaldab, kuid tal endal puudub õigus ja võimalus osaleda õiguskorda sätestavas protsessis.
  • Osalusdemokraatia ehk partitsipatoorne demokraatia – kõigil huvitatud isikutel on õigus avaldada oma arvamust ja võimu teostavad ametnikud võivad neid võtta arvesse, kuid ei pea lähtuma arvamusavalduste tulemusest.[5]
Demokraatia vormid vabaduse teljel.

Sootsiumis valitsevat vabaduse astet saab hinnata selle järgi, millisel määral arvestatakse otsuse langetamisel osalenud inimeste tahteavaldust. Sellest määrast lähtudes võib demokraatiad jagada:

  • Enamusdemokraatiaks, mille puhul otsus langetatakse, kui vähemalt 51% on ettepaneku poolt. See loob olukorra, milles väike enamus kehtestab oma tahte suure vähemuse üle ja lõhestab sellega ühiskonna.
  • Leppedemokraatiaks, mille puhul on seadusega sätestatud, et poolt hääletanute arv peab olema vähemalt 2/3 või vahemikus 66-89%.
  • Konsensusdemokraatiaks, mille puhul poolt hääletanute arv peab olema suurem kui 90%. Seda põhimõtet rakendatakse enim ühistulises ettevõtluses äriühingu poolt kõige olulisemate otsuste langetamisel ning oluliselt harvamini avalikku ruumi sätestavas seadusloome protsessis.[5]

Liberaalne demokraatia on demokraatia vorm, kus pööratakse olulist tähelepanu osalejate vabaduse ning vähemuste huvide kaitsele. Tänapäeva liberaaldemokraatias moodustavad valijaskonna peaaegu kõik täisealised kodanikud või elanikud; kitsendused on seotud peamiselt kriminaalkaristusega, mõnes riigis ka terve mõistusega (teovõimega). Peale otsustusvõime seatakse piiranguid ka sellele, keda ja millistes tingimustes saab valida. Piiranguteks võib olla üks või mitu järgnevatest:

  • Valida saab ainult ülikuid (paljud vanad demokraatiad)
  • Valida saab erakondi või nende liikmeid, ent erakondade moodustamine ja nendesse kuulumine ei ole piiratud
  • Piirangud parlamenti kandideerimisel (vanusepiirang, riigikeele oskus)
  • Piirangud erakondade loomisele (NSV Liit – üheparteisüsteem, USA – sisuline kaheparteisüsteem) ja sellega seoses võib osutuda valituks ainult see, kes on eelnevalt saanud loa kitsalt ringilt ehk neilt, kes juba mõnda erakonda kuuluvad.

Sotsiaaldemokraatia ei ole õigupoolest päriselt demokraatliku valitsusviisi vorm vaid pigem ideoloogia, mis rõhutab sotsiaalse võrdsuse ja solidaarsuse printsiipi koos demokraatiaga. Sotsiaaldemokraatia ja teiste vasakpoolsete ideoloogiate esindajad on kritiseerinud nn kodanlikku demokraatiat; marksistid ja kommunistid on selle asemel pooldanud demokraatlikku tsentralismi ja nõukogude demokraatiat. Anarhistid kalduvad pooldama otsedemokraatiat, kuid nad on ka väitnud, et enamuse otsused ei saa olla ühelgi juhul vähemusele ega üksikisikule siduvad. Konsensus- ja kaalutlusdemokraatia taotlevad demokraatliku otsustusprotsessi juures osalejate üksmeelele jõudmist, mitte enamuse tahte kehtestamist vähemuse oma üle.

Juhitud demokraatiat jt pseudodemokraatia vorme, mille puhul vähemus manipuleerib enamusega, kasutades enda huvides maksumaksjatelt kogutud riigieelarve vahendeid ning piirates avaliku meedia tegevusvõimalusi, ei saa nimetada demokraatiaks.

Demokraatia otseseks vastandiks on diktatuur – valitsussüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa isikute grupi käes, sh juhtimiseks vajalikud privileegid on teatud juhul sünnipärased või antakse mõne mittevalitava koosluse, näiteks kiriku poolt.

Demokraatia tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Sootsiumi demokraatlikust saab hinnata järgmiste tunnuste järgi:

  • kes saab valida/hääletada;
  • kes saab kandideerida;
  • milline on valimise/hääletamise viis;
  • milline on organisatsiooni juhtimisstruktuur;
  • kes, kuidas ja millistes punktides saab otsustamist mõjutada;
  • mida loetakse organisatsiooni pädevuses olevaks;
  • kes osalevad millistes hääletustes.

Demokraatia tulevik[muuda | muuda lähteteksti]

Demokraatia sõltub sootsiumi moodustanud inimestest, õigemini nende

  • haritusest s.t nende võimest luua meelepilt ümbritsevast keskkonnast, mõista toimuvate protsesside põhjuseid ning nende poolt langetatud otsuste tagajärgi nii nendele enestele kui ka sootsiumile ja looduslikule keskkonnale tervikuna;
  • julgusest väljendada oma arvamust, mis taas sõltub otseselt nende majandusliku sõltumatuse astmest ehk eraomandi suurusest.

Inimesi, kes mõistavad põhjuse-tagajärje seost, on majanduslikult sõltumatud, pole manipuleeritavad tööandjate, religioossete või parteiliste juhtide poolt ning julgevad tegutseda oma tahtest lähtudes nimetatakse isiksusteks. Kui selliseid isiksusi on vähe (2–5%), siis moodustub neist ühiskonda valitsev eliit. Kui isiksuste arv kasvab ületab 5% piiri ja nad on üksteise suhtes sallivad, siis paneb see aluse demokraatliku ühiskonnakorraldusele. Kui isiksuste arv jõuab 20% piirimaile, siis algab uut tüüpi kodanikuühiskonna arengutee. Nii suure osa elanikkonna arvamuse arvestamine, ühisosa leidmine ja otsuse langetamine on võimalik vaid internetipõhises virtuaalkeskkonnas, mis ühendab inimesi aja ja ruumi piiranguteta ning tehisintelligentsi rakendades, mis suudab reaalajas kokku lugeda hääled ja tuua välja arvamuse avaldajate ühisosa.