Otsing sellest blogist

UUS!!!

Kvarternaar ehk antropogeen

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Kvaternaar  ehk  an...

reede, 25. november 2022

Djatlovi kuru intsident

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

See insident toimus 1959. aastal, 2. veebruaril.

Tegemist on tõestisündunud looga.

Lugu räägib 9 inimese väga kummalisest surmajuhtumist.

1959 aasta veebruaris otsustasid algselt 10 liikmeline matkagrupp noori läbida 10 km raja Põhja-Uurali mäestikus. Raja raskusaste oli tähistatud numbriga 3, mis tähendab, et see oli üsnagi keerukas.

Matkagrupi juhi nimi oli Igor Alekseievich Dyatlov, kelle järgi ka see insident nime sai. Samamoodi sai tema järgi nime ka see mäekuru, kus nad hukkusid. 

user uploaded image

1.veebruaril asus matkagrupp teele, kuid üks liikmetest jäi haigeks ja pidi seepärast alguspunkti naasma.

Nüüd oli alles vaid üheksa liiget. Arvan, et algne pettumus, mida haigeks jäänud liige tundis, asendus suure kergendustundega, kui ta sai teada, mis ülejäänud matkajatega juhtus.

9. liikmeline matkagrupp jätkas oma teekonda, kuigi ilmastikuolud olid väga kehvad ning sel ajal polnud ka varustus väga hea.

1. veebruaril läbisid nad mäekuru, kuid halva ilma tõttu kaldusid nad ka väga palju rajalt kõrvale. Seetõttu pidid nad jääma 2.veebruari õhtul laagrisse. Tegelikult asus poolteist km allamäge ka metsatukk, kus oleks olnud ohutum peatuda, kuid matkajad ei näinud seda.

Dyatlov oli oma lähedastega kokku leppinud, et saadab 12.veebruaril sihtpunktist telegrammi välja. Ta andis ka mõista maha jäänud liikmele, et kui retk venib oodatust pikemaks, ei tasu muretseda.

Kuid kui ka 20. veebruariks ei olnud matkajatelt mingit teadet tulnud, saadeti teele päästegrupid ja paar päeva hiljem ka helikopterid.

Matkajate šokeeriv laagripaik leiti alles 26. veebruaril.

Telgid olid noaga seestpoolt lahti lõigatud ning sisse olid jäetud kõik riided ja ka jalanõud.

Telki ümbritsesid 8 või 9 inimese jalajäljed, mis viisid umbes 500m allamäge, edasi olid jalajäljed lume alla mattunud.

Metsatuka äärest leiti ka 2 esimest surnukeha. Oli näha märke väikesest lõkkest ning keegi oli üritanud puu otsa ronida.

Hiljem leiti metsatukast, puu otsast veel 3 inimese surnukehad. Algselt kahtlustati alajahtumist kuid kui leiti viimased 4 surnukeha, muutusid tulemused sootuks.

Viimased surnukehad leiti 4 m sügavuselt lumekihi alt. Neil olid purunenud koljud ja rindkered ning mõnel puudusid isegi silmalaug, keel või huuled. Tehti kindlaks, et nende vigastused olid nii suured, nagu nad oleks veoauto alla jäänud.

user uploaded image
user uploaded image
user uploaded image

(Arvan, et mõningatele neist pandi n.ö pildistamiseks riided selga.)

On ka teada, et juhtumi ööl oli Dyatlov'i kurus -25°.

Uurijad ja teadlased on teinud kindlaks, et tegemist oli kindlasti telkide juurest põgenemisega. Oli näha, et telgid olid tagantpoolt nugadega katki lõigatud.

On kahtlustatud nii lumelaviine, mäestike inimesi, metsloomi kui ka lumelaviine, kuid kuna matkajate vigastused olid niivõrd veidrad, ei sobi ka need ennetused juhtumiga kokku.

Siia maani pole teada, mille eest nad põgenesid ning miks nad olid sunnitud oma üleriided maha jätma ning paljajalu end telgist nugadega välja lõikama.

Djatlovi kuru intsidendiks nimetatakse üheksa suusamatkaja hukkumist teadmata põhjustel Põhja-Uuralis 2. veebruaril 1959. Hukkumiskoht nimetati hiljem matkajate rühmajuhi järgi Djatlovi kuruks (vene keeles Перевал Дятлова).

Igor Djatlovi juhitud kaugmatkajate rühm põgenes ööbimise ajal seletamata põhjusel telgist ja hukkus sellest kuni 1,5 kilomeetri kaugusel temperatuuril –30 °C. Mõnel surnukehal leiti kolju- ja roidemurde. Juurdluse andmetel teisi inimesi ümbruskonnas ei olnud. Juhtumi seletamiseks on esitatud mitmesuguseid teooriaid (laviin, põgenenud vangide kallaletung, manside rünnak nende pühal mäel viibijaile, sõjaväe eriüksuse rünnak, relvakatsetuspiirkonda sattumine, mõrvamine välisriigi luurajate poolt, keravälk, lumeinimese rünnak, metslooma (näiteks karu) rünnak, infraheli, ülitugev magnetväli, üleloomulik või maaväline jõud).

Enamik rühma liikmeid oli Uurali Polütehnilise Instituudi (praegu Uurali Riiklik Tehnikaülikool) üliõpilased või vilistlased.

Rühma koosseis

  • Igor Djatlov, sündinud 13. jaanuaril 1936, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
  • Zinaida Kolmogorova, sündinud 12. jaanuaril 1937, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
  • Ljudmilla Dubinina, sündinud 12. mail 1938, ehitusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane;
  • Aleksandr Kolevatov, sündinud 16. novembril 1934, füüsilise tehnoloogia 4. kursuse üliõpilane;
  • Rustem Slobodin, sündinud 11. jaanuaril 1936, mehaanikateaduskonna vilistlane (1958), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
  • Georgi Krivoništšenko (hüüdnimi Juri), sündinud 7. veebruaril 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1957), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
  • Juri Dorošenko, sündinud 29. jaanuaril 1938, raadiotehnika 4. kursuse üliõpilane;
  • Nikolai Thibeaux-Brignolles, sündinud 5. juulil 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1958), insener; (Tema isa oli Prantsuse kommunist, kes tapeti Stalini ajal);
  • Semjon Zolotarjov (hüüdnimi Saša, selle järgi on vahel eesnimena antud Aleksandr); sündinud 2. veebruaril 1921, Valgevene NSV kehakultuuriinstituudi vilistlane (1950), Kourovski turismibaasi instruktor;
  • Juri Judin, sündinud 19. juulil 1937, inseneri- ja majandusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane; katkestas matka haigestumise (radikuliit) tõttu 28. jaanuaril ja jäi eemalviibijana grupist ainsana ellu, suri 27. aprillil 2013.

Juurdluse tulemused

  • Kuus grupi liiget surid alajahtumise tõttu ja kolm grupi liiget vigastuste tõttu
  • Ümbruskonnas ei viibinud teisi inimesi
  • Telk lõigati katki seestpoolt
  • Ohvrid surid 6 kuni 8 tundi pärast viimast söögikorda
  • Kõik grupi liikmed lahkusid telgist ise omal jalal
  • Vigastustesse surnute vigastused olid sellised, et neid ei saanud tekitada teised inimesed
  • Mõnede hukkunute riietel leiti jälgi radioaktiivsest saastusest.
  • Dubininal ja Zolotarjovil puudusid silmad, Dubininal oli ka puudu keel ja terve suu limaskest.

Igatahes oli, mis oli, see juhtum on igatahes väga veider ning ilmselt ei saa inimesed mitte kunagi päriselt teada, mis matkaseltskonnaga tegelikult juhtus. 

neljapäev, 24. november 2022

Amelia Earhart

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Mine otsikasti
Amelia Earhart
Earhart.jpg
Sünninimi Amelia Mary Earhart
Sündinud 24. juuli 1897
Atchison, Kansas, Ameerika Ühendriigid
Surnud teadmata
Rahvus ameeriklane
























Amelia Mary Earhart (sündinud 24. juulil 1897; jäi kadunuks 2. juulil 1937) oli USA lennunduspioneere ja naisõiguste kaitsja.

Ta oli esimene naine, kes pälvis lennuväe teeneteristi (Distinguished Flying Cross) selle eest, et lendas 21. juulil (lend algas 20. juulil) 1932 esimese naisena üle Atlandi ookeani. Ta tegi muidki lennurekordeid ning kirjutas oma lennukogemustest raamatuid. Ta oli naispilootide organisatsiooni Ninety-Nines ('üheksakümne üheksandad') esimene president.

Earhart jäi ümbermaailmareisil 1937. aastal kadunuks keset Vaikset ookeani.

Elulugu

Amelia Mary Earhart sündis USA Kansase osariigis Atchisonis. Kooliajal huvitus ta traditsioonilistest meestealadest, nagu juura, filmide tegemine, reklaamindus ja igasugused masinad. Esimese maailmasõja ajal asus tööle vabatahtliku meditsiiniõena Torontos. Õppis aasta Columbia ülikoolis peamiselt meditsiini.

1920. aasta detsembris võeti ta Californias kaasa 10-minutisele lennule. See sai tema elus otsustavaks pöördepunktiks. Juba jaanuaris 1921 hakkas ta õppima lenduriks. Oma esimese n-ö pärislennu tegi ta 1927. aastal. Ta tegutses Kinneri lennufirma müügiagendina Bostoni piirkonnas ja propageeris lendamist ajaleheartikleis. 1928. aastal võeti ta kaasa üle Atlandi lennule Newfoundlandilt Walesi. Samal aastal alustas ta pikemaid soololende, ületas esimese naispiloodina Põhja-Ameerika kontinendi idast läände ja tagasi.

1930. aastal sai temast USA Lennuspordiföderatsiooni ametnik, ta propageeris naislendurite jaoks eraldi rekordite arvestamist. Sel perioodil liitus ta naislendurite organisatsiooniga Ninety-Nines ja sai 1930. aastal selle presidendiks.

1931. aastal püstitas Earhart laenatud autožiirol naiste kõrguslennu maailmarekordi 6150 m (18 451 jalga) gürokopterite klassis. 1932. aastal lendas Earhart üksinda üle Atlandi. Lendu alustas ta 20. mail 1932 Newfoundlandilt ning ta tahtis lennata Pariisi nagu Charles Lindbergh viis aastat varem oma soololennul. Ligi 15 tundi kestnud lend lõppes siiski Põhja-Iirimaal karjamaal. Mõningaste vahedega järgnesid uued pikad soololennud: jaanuaris 1935 Hawaii saarelt Californiasse, Los Angelesest Méxicosse ja Méxicost New Yorki. Aastail 1930–1935 püstitas Earhart seitse naiste kiirus- ja kauglennu maailmarekordit.

Ümbermaailmalend

Kolmekümnendate keskel hakkas Earhart valmistuma ümbermaailmalennuks võimalikult ekvaatori lähedal. Selleks lennuks kohandati spetsiaalselt lennuk Lockheed Electra 10E, mille salongi paigutati täiendavad kütusepaagid. Kava oli lennata idast läände. Navigaatoriks pidi lennu alguses olema Harry Manning ning lennul Hawailt Howlandi saareni teiseks navigaatoriks suurte kogemustega Fred Noonan. Teekonna esimene etapp Oaklandist Honolulusse lennati 17. märtsil 1937. Lennuk vajas pärast seda tehniliste probleemide tõttu hooldust ning seetõttu suunduti Pearl Harbori. Sealt kolm päeva hiljem lendu alustades purunes lennurajal lennuki parempoolne telik ja selle rattarehv. Lennuk sai tõsiseid kahjustusi ja viidi laevaga tehasesse remonti.

Teine katse alustada lennuretke, tehti läänest itta, sest valdavate tuulte suund oli muutunud. Alles pärast ülelendu Oakland-Miami kuulutas Earhart, et alustab ümbermaailmalendu. Seekord oli lennuretkel kaasas ainult üks navigaator Fred Noonan. Miamist väljuti 1. juunil 1937. Rohkete vahemaandumistega lend Miamist Lõuna-Ameerika kirderanniku, Kesk-Aafrika, India, Indoneesia ja Austraalia kaudu Laeni Uus-Guineas kestis 29. juunini. Seniks oli lennatud 35 000 kilomeetrit. 2. juulil 1937 startisid Earhart ja Noonan Laest, et suunduda 4113 km kaugusel olevale Howlandi saarele. Nende lennuki viimane asukohateade tuli Nukumanu saarte lähedalt kui Howlandini oli jäänud lennata veel 2800 km. Nende lennukit oodati Howlandil ning oldi ka raadiosides, aga lennukile äsja monteeritud uue raadionavigatsiooniseadme abil ei suutnud Earhart ja Noonan määrata vajalikku lennusuunda ning nad alustasid Howlandi lähistel saare otsinguid põhja-lõuna suunas edasi-tagasi lennates. Nad võisid olla Howlandist kümmekonna kilomeetri kaugusel, kuid saar jäi siiski leidmata, pärast seda polnud neid eetris enam kuulda.

Kadunud lennuki ja inimeste otsinguid alustati rannavalvelaevaga, varsti liitusid otsingutega lähedalolevad mereväe laevad. Otsingud kestsid 19. juulini 1937, aga mingeid märke kadunud lennukist ega inimestest ei leitud. Otsinguid jätkas varsti Amelia Earharti abikaasa. 5. jaanuaril 1939 kuulutati Earhart surnuks. Tulutuks on jäänud ka kõik hilisemad otsingud. 1991. aastal leiti Nikumaroro atollilt lennuki alumiiniumpaneel, mis arvatakse pärinevat Earharti lennukilt. Kadunud Earharti lennuki otsingute jätkamisest Howlandi ja Nikumaroro lähistel pole loobutud senini.

Earharti ümbermaailmalendu kordasid samasugusel lennukil 1967. aastal Ann Dearing Holtgren Pellegreno koos kolme kaaslasega ning 1997. aastal Linda Finch.


kolmapäev, 23. november 2022

Charles Manson

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Charles Manson

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Manson 2017. aastal
Manson 1968. aastal

Charles Milles Manson (sünninimi Charles Milles Maddox; 12. november 1934 Cincinnati, Ohio – 19. november 2017 Bakersfield, California) oli USA kurjategija, kes mõisteti 1971. aastal surma ja 1972. aastal eluks ajaks vangi Sharon Tate'i mõrva organiseerimise eest. Tema armuandmispalve lükati 12 korda tagasi. Viimasel korral lükati tema ennetähtaegselt vanglast vabastamise taotlus tagasi 11. aprillil 2012.

Mansoni ema oli tema sündimise ajal 16-aastane vaene ja vallaline Kathleen Maddox (1918–1973). Tema isa kohta puudusid andmed, arvati, et selleks oli mustanahaline armeekolonel Walker Scott (1910–1954). Varsti pärast poja sündi abiellus ema William Mansoniga, kes poisi lapsendas.

Kathleen oli alkohoolik. Ta olevat isegi kord müünud Charlesi õlle eest ühele lastetule kelnerile, kelle käest Charlesi onu Luther ta mõni päev hiljem tagasi võttis. 1939 mõisteti tema ema ja onu Luther süüdi röövis Charlestonis Lääne-Virginia osariigis. Luther suri 1949. aastal vanglas. Kuni ema vabanemiseni 1942. aastal elas Charles tema sugulaste juures McMechenis. Seejärel võttis ema Charlesi tagasi ning nad elasid odavates hotellitubades.

1947 proovis ema anda Mansoni kasuperesse, aga ei leidnud ühtki. Poiss elas Indianas internaatkoolis, põgenes sealt ja läks ema juurde, kes teda aga tagasi ei tahtnud. Charles ei läinud ka enam kooli tagasi, vaid hakkas elama tänaval, elatades end vargustest.

Jaanuaris 1955 abiellus ta 17-aastase Rosalie Jean Willisega, kes järgmise aasta jaanuaris sünnitas poja, Charles Manson juuniori, kes 1993. aastal end tappis. Poisi isa oli sel ajal vahistatud autovarguse pärast. Varsti pärast poja sündi lahkus Rosalie linnast oma poja ja ühe veoautojuhiga.

Manson oli vangis autovarguste, võltsimise, krediitkaardipettuste ja kupeldamise eest. 1960 sünnitas üks naine, keda Manson oli kupeldanud, talle teise poja Charles Luther Mansoni. 1968. aastaks oli ta juba pool elu (17 aastat) vanglas istunud. Sealjuures oli ta 1967 palunud vangla juhtkonnalt end mitte vabastada. Vangla juhtkonnad, kes pidid vange aeg-ajalt iseloomustama, andsid Mansonile harilikult väga halva iseloomustuse, pidades teda võimetuks vabaduses hakkama saama.

Manson õppis vanglas kitarrimängu 1930-ndate pangaröövlilt ja hakkas pärast vabanemist tegelema muusikaga. Edu teda küll ei saatnud, ent ta andis välja mitu albumit ja tema kirjutatud laule on kaverdanud teised muusikud.

1960-ndate lõpul sai ta San Franciscos ja Los Angeleses tegutseva Perekonna-nimelise rühmituse (Family) liidriks, kuhu kuulus sadakond inimest. Ise pidas ta ennast jumalaks ja kasutas oma esimese naise perekonnanime järgi nime Charles Willis Manson, mida sai tõlgendada sõnadena Charles' will is mans's son.

Manson kavandas hulga jõhkraid kuritegusid. Nende põhjused ei ole täpselt teada. Ise on ta alati eitanud oma süüd kõigis kuritegudes. Teda on seostatud 35 mõrvaga, millest enamik ei ole kohtusse läinud vähese tõestusmaterjali pärast või sellepärast, et kurjategijad juba olid vangis. Enamik mõrvu pandi toime 1969 (tuntuim ohver oli näitlejanna Sharon Tate) ja samal aastal vahistati hulk Perekonna liikmeid. 5 nendest tunnistati 25. jaanuaril 1971 süüdi ja 27. märtsil mõisteti surma. Surmanuhtlus muudeti 1972 eluaegseks vanglakaristuseks, kui Californias surmanuhtlus keelustati.

Perekonna vabadusse jäänud liikmed jätkasid mõrvade sooritamist. 13. novembril 1972 mõisteti 5 neist süüdi abielupaari mõrvamise eest.

Mansoni nimi on Ameerika popkultuuris kurjuse võrdkujuks. Ta sai aastas 60 000 kirja, paljud neist oma austajatelt.

Marilyn Manson võttis oma esinejanime Mansoni perekonnanime järgi. 

Charles Manson tegi ka muusikat. 

Charles Mansoni muusika:


teisipäev, 22. november 2022

Antiikolümpiamängud

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Antiikolümpiamängud ehk olümpiamängud olid Vana-Kreeka religioossed pidustused Olümpias hiljemalt 776. aastast eKr kuni 393. aastani pKr, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge peeti Zeusi auks. Nendest inspireerituna on hakatud pidama kaasaegseid olümpiamänge.

Olümpiamängud toimusid Vana-Kreekas Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuva Olümpia pühas hiies Altises. Mängud said nime toimumispaiga järgi.

Koos Eleusia müsteeriumidega olid olümpiamängud Vana-Kreeka tähtsaimad rituaalid. Nad olid tähtsaimad panhelleni mängudest (ülekreekalistest mängudest).

Päritolu

Tänaseni pole päris täpselt teada, millal Olümpias esimesed spordivõistlused toimusid. Igal juhul on teada, et olümpiamängude üle hakati arvet pidama aastast 776 eKr. Sellest aastast algas ka Vana-Kreeka ajaarvamine olümpiaadides – nelja-aastastes tsüklites olümpiamängude vahel.

Müüdid olümpiamängude päritolu kohta

Ühe müüdi kohaselt oli mängude alusepanijaks Idaiose Herakles oma vendadega. Kuni täisikka jõudmiseni teenisid vennad truult peajumal Zeusi, siis aga lahkusid Kreeta saarelt, kus nad seni olid elanud, ja asusid elama Olümpiasse, kus nad oma tubli töö tähistamiseks korraldasid iga nelja aasta tagant võidujookse.

Teine lugu jutustab, et olümpiamängude rajaja olnud teine Herakles – pooljumal, Zeusi ja Alkmene poeg, kes korraldanud Olümpias jooksuvõistlused, millega ta tähistas oma võitu kuningas Augeiase üle. Ta võitis need võistlused ning määras need siis iga nelja aasta tagant korduma.

Kolmanda versiooni järgi asutas olümpiamängud Zeus pärast võitu titaan Kronose üle.


Veel ühe versiooni järgi rajas olümpiamängud Olümpia kuningas Pelops, kellelt on saanud nime Peloponnesos. Kuningas Oinomaos kutsus oma tütre Hippodameia kosilased välja võiduajamisele, tingimusel, et kaotaja tapetakse. Kolmeteistkümnes kosilane Pelops kutsus appi oma vana soosija Poseidoni, kes andis talle jumalikud hobused ja kaariku. Pelops andis altkäemaksu Oinomaose kaarikujuhile Myrtilosele, kes korraldas Oinomaose surmasaamise. Pelops abiellus printsessiga, kuid enne mõrvas ta Myrtilose, kelle needus tõi hiljem kaasa Atreuse dünastia languse ja Oidipuse kannatused. Zeusi templi viilul Olümpias on kujutatud kaarikute võiduajamine, millel Pelops Oinomaost pettusega võitis. Pelops olevat mängud rajanud selleks, et puhastuda veresüüst kuninga surmas.

Ajalugu

Uuemate uurimuste põhjal arvatakse, et olümpiamängud on välja kasvanud religioossetest pidustustest Zeusi ema Rhea auks. Olümpias oli Rhea altar. Tõenäoliselt said mängud alguse 2. aastatuhandel eKr.

Pärimuse järgi korraldati mänge alates 776. aastast eKr. See algusaeg rekonstrueeriti 4. sajandil eKr. Algul võisteldi ainult staadionijooksus (192,27 m). Võitja tohtis süüdata tule Zeusi templi altaril. Mängud toimusid iga nelja aasta tagant. Mängudevahelisi perioode hüüti olümpiaadideks. Olümpiaadidel põhines kogu vanakreeka ajaarvamine.

8. sajandil eKr korraldasid Elise kuningas IphitosPisa kuningas Kleistenes ja Sparta kuningas Lykurgos mängud ümber. Nad tagasid püha relvarahu, mis mängude ajal valitses (ekeheiria). Olümpia pühamutesse ei tohtinud relvaga siseneda. Tollest ajast peale toimusid mängud iga nelja aasta tagant.

Müüdi järgi olevat Iphitos Delfi oraakli püütialt nõu küsinud, kuidas oma rahvast sõjast säästa. Vastuseks soovitati tal korraldada mängud jumalate auks. Iphitose vastane Sparta otsustas siis peatada sõja nende mängude auks, mida jumalate elupaiga Olümpose järgi hakati nimetama olümpiamängudeks.

Aja jooksul sai olümpiamängudest ülekreekaline spordi- ja kultuurisündmus. Seal võistlesid atleedid kogu kreekakeelsest maailmast. Hiljem hakkasid mängudel osalema ka roomlased.

Aja jooksul hakkas mängude religioosse poole osatähtsus kahanema ning sportliku poole tähtsus kasvas, kuni mängud muutusidki pelgalt spordivõistlusteks, mille ilus traditsiooniline osa oli peajumal Zeusi ülistamine.

Esimesed olümpiamängud

Esimestel olümpiamängudel oli kavas üks spordiala – staadionijooks (distantsi pikkus 1 staadion – 192,27 m), kuid aja jooksul lisandus muidki alasid. Esimeseks olümpiavõitjaks tuli Elisest pärit kokk Koroibos.

Olümpiamängude kava

Antiikolümpiamängude õitsenguajal nägi korraldus ette, et avapäeval võistlusi ei toimunud: peeti vaid pidulikke rituaale ja ohvritalitusi.

Teisel päeval toimusid võistlused noortele, kes proovisid jõudu kiirjooksus, maadlusespentatlonisrusikavõitluses ja pankraationis (segu rusikavõitlusest ja maadlusest).

Kolmandal päeval heitlesid mehed jooksualadel, kusjuures alustati pikamaajooksu dolichos'ega (7–24 staadioni), seejärel peeti staadionijooks ning lõpuks kahe staadioni pikkune jooks diaulos (384,54 m).

Neljandal päeval võistlesid mehed hobuste võiduajamisespentatlonis ehk viievõistluses (staadionijooks, kettaheidekaugushüpeodavise ja maadlus) ja relvisjooksus ehk kilbijooksus.

Viiendal päeval toimus lõputseremoonia koos autasustamise ning pidusöögiga.

Mängudeks valmistumine

30 päeva enne mängude algust saabusid sportlased kohale, et publiku silme all ühiselt treenida. Kohtunikud otsustasid, kes on võistlemiseks kõlbulikud. See piiras võistlejate arvu. Jooksuvõistlustel olid ka eeljooksud, võib-olla ka vahejooksud.

Võistlejad

Olümpiamängudel tohtisid võistelda täisvabad kreeka keelt kõnelevad mehed, kellel ei lasunud veresüüd.

Algul olid võistlejateks põhiliselt ülikud, sest ainult nendel oli piisavalt aega, et treenida. Hiljem hakkasid mõned linnad lihtrahva seast pärit andekaid sportlasi toetama. Lõpuks olid praktiliselt kõik võistlejad elukutselised sportlased. Kuigi olümpiavõitjaid autasustati ainult pärjaga, oli neil hiljem teistel võistlustel võimalik raha teenida. Amatöörsportlase mõistet ei tuntud.

On teada vähemalt üks juhtum, kus kuulus sportlane pidi stardiraha maksma. Rusikavõitleja Theogenes oli 22 aastat elukutseline sportlane, saavutas 1300 võitu, nendest 24 pärjamängudel, ja rändas pidevalt ühest kohast teise. Kord määrati talle olümpiamängudel passiivsuse eest rahatrahv, mis võrdus päevilise perekonna 33 aasta sissetulekuga.

Võistlused toimusid kahes kategoorias: meeste ja poiste seas. Ka hobused jaotati täiskasvanud loomadeks ja varssadeks. Vanusepiir ei ole teada. Kohtunikud otsustasid, kes millisesse kategooriasse kuulub. Tuli ette, et poiste olümpiavõitja järgmistel võistlustel varsti pärast olümpiamänge võitis meeste olümpiavõitjat.

Olümpiavõitjad

1169 aasta jooksul 293 korral toimuda jõudnud olümpiamängud andsid maailmale 4237 olümpiavõitjat, kellest on tänini teada ligikaudu tuhande atleedi nimi ja päritolu. Olümpiavõitjate nimekirjas on teada ka Rooma keisreid.

Olümpiavõitjad olid austatud kangelased, kes tegid oma kodukoha kuulsaks.

Korraldajad

Mängude sõjalised kaitsjad olid spartalased, korraldajad aga elislased.

Pealtvaatajad

Pealtvaatajad võisid olla ainult täisvabad mehed ja vallalised naised. Miks abielus naised pealt vaadata ei tohtinud, see pole teada. Naised, kes selle reegli vastu eksisid, oli ette nähtud visata läheduses asuvast künkast alla, mis tähendas kindlat surma. Erand oli Demeteri preestrinna, kes istus hellanodiikide (kohtunike) tribüünil.

Meile on teada ainult üks juhtum, kus selle reegli vastu eksiti. Üks Kallipateira-nimeline naine tahtis kindlasti näha oma poega võistlemas poiste rusikavõistlusel ning riietas end meheks. Kui poiss võitis, reetis ema end oma rõõmukisaga. Talle anti armu.

Olme

Spordiväljakute ümber oli suur tunglemine ja kära. Magati võõrastetubades, millest oli alati puudus, telkides, lehtonnides, ajutiste varikatuste all. Rikkamad külastajad said öömaja aedade ja restoranidega leonidaionis.

Võistluskohtade ümbruses olid saunad, rändkaupmehed, kõrtsid, einelauad ja turg. Zeusile ohverdati 100 härga. Zeus sai küll ainult kintsud, ülejäänud liha jagati pidulistele ning praeti lugematutel tuleasemetel.

Väljakaevamistel on seni leitud käimlaid ainult 60 inimesele, ja needki olid ehitatud alles keisririigi ajal. Ka joogiveega, mida ammutati allikatestjõgedest ja kaevudest, oli kitsas käes. Joodi seisnud vett või kannatati janu käes. Veejuhe rajati alles 153 pKr.

Hilisperiood

Ajal, mil Kreeka oli osa Rooma impeeriumist, muutusid olümpiamängud rikaste roomlaste üheks meelis-turismiobjektiks: olümpiavõistluste külastamine ja ka nendel osalemine muutus kõrgklassile lausa auasjaks.

Antiikolümpiamängude toimumise lõpetas ristiusu saamine Rooma impeeriumi ametlikuks usuks. See tõi kaasa niinimetatud paganlike pidustuste (sealhulgas ka olümpiamängude) keelustamise aastal 394 pKr.

Kronoloogia

  • 776 eKr Esimesed usaldatavad teated olümpiamängudest ja olümpiavõitjatest.
  • 753 eKr Messeenlane Diakles sai esimese olümpiavõitjana autasuks sümboolse oliivioksa. Oksad pidi olema kuldnoaga lõiganud sünnipäraselt puhas helleni soost 12-aastane poisike, kelle vanemad on elus.
  • 748 eKr Järjekorras kaheksandad mängud (ka hiljem peetud 34. ja 104. olümpiamängud) tunnistati antimängudeks. Mängude korraldamise õiguse kuulus Elisele, kuid nendel aastatel oli Olümpia Pisa ja tema liitlaste valduses.
  • 724 eKr Mängude kavva lisandus teine võistlusala – kahe staadioni pikkune diaulos (384,54 m).
  • 720 eKr Kavva võeti pikamaajooks dolichos (7–24 staadioni).
  • 708 eKr Võistluskavva lisandusid maadlus ja pentatlon (kaugushüpe, odavise, staadionijooks, kettaheide, maadlus).
  • 688 eKr Olümpiamängude kavva võeti rusikavõitlus.
  • 680 eKr 24. olümpiamängude kavas olid esmakordselt võiduajamised neljahoburakendiga kaarikutel. Neid peeti Pelopsi auks.
  • 676 eKr Olümpiamängud omandasid ülekreekalise (panhellenilise) tähtsuse.
  • 650 eKr Alustati Olümpia vanima ehitise, Hera templi (Heraion) rajamist.
  • 648 eKr 33. mängude kavva lisati pankraation, mis ühendas rusikavõitluse ja maadluse. Võisteldi seni, kuni üks vastastest andis alla või muutus võitlusvõimetuks.
  • 632 eKr Võistlusi hakati korraldama ka noortele (kuni 20-aastastele). Esialgu võistlesid noored ainult jooksus ja maadluses.
  • 544 eKr Praxidamos sai esimese olümpiavõitjana õiguse püstitada endale ausammas Altise alale. Võistlusprogrammi laiendati kilbijooksuga ehk relvisjooksuga; võistlusdistantsiks oli diaulos (384,54 m). Võistleja pidi stardijoonele ilmuma täisvarustuses (kiiverpantseroda ja kilp), kuid jooksu ajal võis kõik esemed peale kilbi ära visata.
  • umbes 500 eKr Valmis olümpiaparlamendi istungihoone (Buleuteerioni) esimene osa.
  • 470 eKr Algasid arhitekt Liboni plaanide järgi rajatava Zeusi templi (64,2×27,66×20,25) ehitustööd.
  • 457 eKr Zeusi tempel sai valmis.
  • 450 eKr Valmis Buleuteerioni teine osa.
  • 444 eKr Korraldati esimene olümpiamängude kunstikonkurss. Ühe auhindadest võitis Kreeka ajaloo isa Herodotos, kes esitas katkendi oma teosest Kreeklaste võidud sõjas pärslastega.
  • 430 eKr Skulptor Pheidias alustas 13 m kõrguse kullast ja elevandiluust Zeusi kuju loomist. Hiljem sai sellest üks seitsmest maailmaimest.
  • 400 eKr Alustati emajumalannale pühendatud templi Metrooni ehitamist.
  • 396 eKr Esmakordselt võistlesid mängudel heeroldid ja pasunapuhujad. Parimad said õiguse kuulutada mängudel võistlejate ja võitjate nimesid ning tulemusi.
  • 388 eKr Esimest korda rikuti olümpiamängudel püha rahu ekeheiria't. Olümpiaparlament märkis seda pronksist Zeusi kuju (Zanes) püstitamisega staadionile viiva värava Krypta juurde. Hiljem püstitati ekeheiria rikkumise pärast veel 15 Zanest.
  • 384 eKr Võistlusprogrammi lisati võiduajamine varssadel.
  • 360 eKr Metroon sai valmis.
  • 350 eKr Alustati hiigelehitise Leonidaioni rajamist. Seda finantseeris Sparta kuningas Leonidas I, kes hiljem langes kuulsusrikkas lahingus Termopüülide maakitsusel. Alustati ka usuliste protsessioonide läbiviimise hoone, niinimetatud Kajahalli ehitustööd.
  • 200 eKr Noormeeste võistluskavva lisandus pankraation. Valmis maadluse ja rusikavõitluse harjutuskeskus Palaistron.
  • 156 eKr Olümpiamängude järjekorranumber langes (kristliku ajaarvamise järgi) kokku aastaarvuga.
  • 152 eKr Antiikmängude üks kuulsamaid atleete Leanidas Rhodoselt jõudis oma kaheteistkümnenda olümpiavõiduni, kusjuures saavutas triastese (kolme ala võitja) nimetuse neljadel mängudel.
  • 146 eKr Roomlased vallutasid Kreeka. Algas olümpiamängude allakäik.
  • umbes 100 eKr Valmis atleetide treeningkeskus Gymnasion.
  • 72 eKr Roomlased võtsid esmakordselt olümpiamängudest osa.
  • 4 eKr Rooma keiser Tiberius võitis neljahoburakendite võidukihutamise, saades ühtlasi esimeseks roomlasest olümpiavõitjaks.
  • 1 pKr Toimusid esimesed olümpiamängud pärast Kristuse sündi. Järjekorras olid need 195. olümpiamängud.
  • 67 pKr Keiser Nero auks korraldati 221. olümpiamängud kaks aastat enne õiget aega ja Nero "võitis" kõik alad, millel ta osales. Hiljem tunnistati mängud antiolümpiaks.
  • 80 pKr Sulla määras olümpiamängude kohaks Rooma. (Olümpiasse jäid vaid noormeeste staadionijooksud).
  • 141 pKr Herodes Atticuse juhtimisel algasid Herodese ekseedri ehitustööd, samuti veejuhtme rajamine Altise ja staadioni maa-alale.
  • 157 pKr Olümpia veejuhe sai valmis.
  • 385 pKr Viimase teadaoleva olümpiavõitjana läks ajalukku armeenia rusikavõitleja Varazdates.
  • 394 pKr Rooma keiser Theodosius I keelustas olümpiamängud kui paganliku ettevõtmise. Pheidiase Zeusi kuju veeti Konstantinoopolisse, kus see 476 tulekahjus hävis.
  • 420 pKr Keiser Theodosius II määras Zeusi templi hävitamisele.
  • umbes 450 pKr Bütsantsi mungad ehitasid Olümpia Pheidiase töökoja kohale kloostri.
  • 522 pKr Suur maavärisemine purustas Olümpia ehitised.
  • 551 pKr Teine suur maavärisemine täiendas purustusi.
  • umbes 600 pKr Kladeose jõesängi muutmisega kaasnevad üleujutused haarasid Olümpia ning matsid varemed liiva, savi ja kivirusude alla.