Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Globaalne kapitalism

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Globaalne kapitalism ehk globaalne kapitalistlik süsteem ehk kapitalistlik maailmamajandus on maailmamajandus, mida iseloomustab kogu maailma ulatuses toimuv vaba kauplemine kaupade ja teenustega ning kapitali vaba liikumine^.

Globaalne kapitalism toimis kuni Esimese maailmasõjani suhteliselt stabiilsena. Stabiilsuse tagas George Sorosi arvates kolm asjaolu^.

• imperialistlike suurriikide olemasolu, kes süsteemi tuumikuna koos hoidsid,
• kulla näol ühtse ja ainsa rahvusvahelise valuuta kehtimine,
• ühiselt tunnustatud kindlate tõekspidamiste ja kõlbeliste normide olemasolu, mida vabatahtlikult enamasti küllaltki rangelt järgiti.

Need kolm väärtust "ühendasid endas usu, mõistuse ja austuse teaduse vastu ning juudakristliku eetilise traditsiooni, olles kokkuvõttes märksa kindlamaks teenäitajaks õige ja vale äratundmisel kui tänapäeval valitsevad tõekspidamised"^.

Hiljem on need kolm asjaolu oma tähtsuse kaotanud ja koos sellega on globaalne kapitalism järk-järgult muutunud aina ebastabiilsemaks, kuni on jõudnud nüüdisaegsesse kriisiseisundisse.

Globaalset kapitalismi kriitika osas toob Georg Soros välja kaks olulist punkti. Esiteks kritiseerib ta turumehhanismi puudusi, eeskätt finantsturgude loomupärast ebastabiilsust; teiseks osutab ta suurtele vajakajäämistele turuvälises sektoris (poliitika, eetika)^.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Postkapitalism

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Postkapitalism on hüpoteetiline tuleviku majandussüsteem, mis asendab praegu valitseva kapitalismi. Praegu koondab see mõiste kõiki võimalikke uusi tuleviku majandussüsteeme.

• 
  
  

Postkapitalistlikud majandussüsteemid

On tehtud mitmeid oletusi kapitalismi asendava majandussüsteemi kohta. On võimalik, et kapitalism iganeb ja asendub parema süsteemiga. Osa majandusmudeleid on mõeldud kapitalismi asendamiseks. Märkimisväärseimad nende seas on:

Sotsialism

• Sotsialistlik majandus, mille puhul on kehtestatud tootmisvahendite riiklik omand või on tootmisvahendid ühistute omandiks (kaotatud on tootmisvahendite eraomand). Tootmise majanduslik planeerimine toimub toodete otsest kasutusväärtust silmas pidades. Raamatupidamissüsteem põhineb füüsilistel kogustel või tööaja arvestusel, mitte praegusel rahandussüsteemil.
• Ühistuline majandussüsteem põhineb tööühistutel. Selle süsteemiga on seotud mõisted mutualism ja gildisotsialism.
• Osalusmajandus on majandussüsteem, mille korral kasutatakse ühiskonnas tootmisressursside ja tarbimise planeerimisel majandusliku mehhanismina osalusotsustamist.
• Segu otsesest demokraatiast ja/või konsensuslikust demokraatiast, kus kõik inimesed võivad hääletada iga majandusliku küsimuse asjus ja saavad seega otseselt otsustamisprotsessis osaleda. Teoorias on selline süsteem mõeldav ka suuremate inimhulkade korral, eriti kui arvestada tänapäeva tehnoloogia võimalustega.

Turusotsialism[muuda | muuda lähteteksti]

• Turusotsialism on majandussüsteem, mille puhul on kehtestatud tootmisvahendite riiklik omand või on tootmisvahendid ühistute omandiks ning alles on jäänud praegusega sarnanev rahandussüsteem ja turumajandus.
• Majandusdemokraatia on sotsiaalmajanduslik filosoofia, mille korral säilib turumajandus, kuid ettevõtteid hakkavad demokraatlikult juhtima nende töötajad ja investeeringuid kontrollib riik koos avalike pankade võrgustikuga.

Kommunism ja anarhism

• Kommunismi teatakse hüpoteetilise ajastuna, mille eelastmeks on sotsialism. Kommunismis on kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ning kõik inimesed on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult. Kuulsaim kommunistliku ühiskonna põhimõte on: igaühelt vastavalt tema võimalustele ja igaühele vastavalt tema vajadustele.
• Anarhistlik kommunism on hübriid kommunismist ja anarhismist, mis propageerib riigivara kaotamist, tootmisvahendite ühisomandit ja pooldab otsest ja/või konsensuslikku demokraatiat.
• Puudusejärgne anarhism on majanduslik süsteem, mis põhineb sotsiaalökoloogial, liberaalsel munitsipalismil ja olulisemate ressursside küllusel.

Muud süsteemid

• Ärivaba ühistuline ühiskond, milles ettevõtlusega tegelevad mittetulunduslikud organisatsioonid, mida ei saa keegi omada ja mida juhitakse demokraatlikult. Selliste organisatsioonide "kasum" läheb teadusuuringutele ja organisatsiooni arenguks, heategevusele või organisatsiooni varade suurendamiseks. Eraomand ja palgatöö pole sellise süsteemi puhul välistatud. Börsid lakkaksid eksisteerimast. Järkjärguline üleminek sellisele majandussüsteemile on võimalik tänu edukale konkureerimisele kapitalistlike ettevõtetega ja tänu klientidele, kes eelistavad mittetulunduslike ühistute tooteid/teenuseid.
• Binaarökonoomika on majandussüsteem, mis pooldab eraomandit ja turumajandust ning soovitab muuta pangandussüsteemi.
• Distributism on majandussüsteem, mis julgustab tootmisvahendite maksimaalselt laia jaotamist, et nii palju inimesi, kui võimalik, saaksid olla ettevõtjad. Väikeettevõtteid, mis toetavad ühte perekonda, väärtustatakse kõrgemalt, kui korporatsioone ja suuri valitsuse bürokraatiaid.
• Tehnokraatial põhinev majandussüsteem. Tehnokraatia on juhtimissüsteem, milles otsustajaid valitakse vastavalt teadmistele, mitte vastavalt poliitilisele kapitalile (tehniliste ekspertide võim).
• Ressursipõhine majandus, milles kõik Maa ressursid kuulutatakse inimeste ühispärandiks ja kõikide otsuste aluseks võetakse ulatuslik uuring ressurssidest, energiast ja olemasolevast tehnoloogiast võimaldamata erilist eelist üksikule rahvusele või valitud inimeste grupile.
• Kinkimismajandus on ühiskonnakord, milles väärtuslikke tooteid ja teenuseid jagatakse ilma konkreetse leppe või tasuta.

Neokapitalism ehk uuskapitalism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Mine otsikasti

Neokapitalism ehk uuskapitalism on Teise maailmasõja järgne kapitalismi vorm, kus domineerivad suurettevõtted ja rahvusvahelised korporatsioonid, samas reguleerib majanduspoliitikat tugevalt ka riik^.

Akadeemiline kapitalism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.
Akadeemiline kapitalism on ülikoolide (professorite, akadeemiliste liidrite) käitumine turupõhimõtteist lähtuvalt. Ka rahaliste jm. kvantitatiivsete suhete prioriteet teadusliku dialoogi jm. kvalitatiivsete suhete suhtes. Akadeemiline kapitalism on globaliseerumise kaasnähe.

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Turumajandus

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Turumajandus on modernse riigi majandusmudel, mille tunnuseks on üksikisikute spetsialiseerumine, konkurents ja majandusvabadus. Toodete hinna määrab turul nõudluse-pakkumise suhe, mitte selle tootmiskulu. Turumajanduse põhiomadus on, et investeeringute ja toodetud kaupade jaotuse üle otsustamine käib läbi turu. Sellele vastandub bürokraatlik plaanimajandus, milles investeerimis- ja tootmisotsuseid langetavad riigis täitevvõimu teostavad ametnikud.

Turumajandus sündis esimestest käsitööliste ja kaupmeeste kogukondadest, kes panid aluse linnalisele eluviisile. Teadaolevatel andmetel tekkisid esimesed kaubalinnad 9. aastatuhandel eKr Lähis-Idas (Jeeriko), 8. aastatuhandel eKr Induse jõe regioonis (Mehrgarh) ning 6. aastatuhandel eKr tänase Iraagi aladel (Sumer). Vana-aja perioodil kandsid turumajanduslikku majandusmudelit edasi Foiniikia, Kreeka ja Rooma ning keskajal esindasid seda Itaalia (Firenze, Genova, Veneetsia jt) ja Lääne-Euroopa vabalinnad.

Turumajanduslikus keskkonnas on edukamad need, kes suudavad teha koostööd. Ettevõtjad ühinevad äriühinguteks, kapitali omanikud moodustavad investeerimisfonde ja töötajad ühinevad oma huvide kaitseks ametiühinguteks. Väikeettevõtjad ja tarbijad ühinevad kooperatiivideks (ühistuteks) suurte, turul domineerivate rahvusvaheliste kontsernide vastu, et mastaabiefekti kasutades alandada toodete hankehinda ning suurendada oma turujõudu. 

Turumajandus põhineb eraomandusel ja lähtub erahuvist, kuid selle jätkusuutlikkuse (turuvabadused) tagab riiklik institutsioon, mis kehtestab ühtse õiguskorra oma territooriumil ning lahendab tekkinud konflikte kohtute kaudu. Turumajanduslik majandusmudel on ühiskonnakorralduse aluseks linnriikides ja modernsetes riikides ning nendes on valitsus üheks turu subjektiks teiste kõrval. Valitsust eristab teistest turuosalistest see, et lisaks tasulistest teenustest laekuvatele tuludele laekuvad tema eelarvesse ka maksutulud. Kõik turuosalised hangivad ja vahetavad omavahel investeerimiskaupu hinnamehhanismi alusel. 

21. sajandi alguse seisuga ei ole üheski riigis puhast turumajandust, sest avalikku võimu esindavad institutsioonid mitte üksnes ei kujunda majanduskeskkonda õiguslike sätetega, vaid ka suunavad turumajanduslikke protsesse kasutades selleks fiskaalpoliitilisi vahendeid erineval määral. Seetõttu tuleks neid klassifitseerida segamajandusena. Näiteks esindab Ameerika Ühendriikide majandus segamajandust (märkimisväärne tururegulatsioon, põllumajandustoetused, teadustöö ja ravikindlustuse rahastamine riigi poolt), kuigi selle aluseks on endiselt turumajandus. On erinevaid arvamusi, kui suurt rolli peaks valitsus mängima turumajanduse suunamisel ja turu toodetava ebavõrdsusega tegelemisel. 

• 
  
  

Turumajanduse vormid

Turumajanduslike mudelitena võib eristada:

• 
  

  Turumajanduse mudelid asetatuna võrdsuse teljele ebavõrdsuse kasvu järjekorras.
  kapitalistlikku turumajandust, mis taotleb kasumi maksimeerimist ja materiaalse rikkuse kontsentreerimist. Kuna ettevõtluses domineerib ahnus ja hetkekasu, siis põhjustab see kasvavaid vastuolusid turuosaliste vahel, kahjustab ühiskonna jätkusuutlikkust, tarbib loodusressursse mastaabis, mis viib nende lõppemiseni ning toodab prügi sellistes kogustes, et kogu maailm upub sellesse. See majandusmudel on omane nõrga õiguskorraga arenguriikidele, milles rahva põhimass on harimatu ja ei saa millestki aru ning hõimujuhid kaotanud vastutustunde oma rahva ees.
• vabaturumajandust, mis sai alguse üksikisikute spetsialiseerumisest ja turuvabadusi kindlustavast linnriigist ning kasvab lõpuks globaalseks vabaturumajanduseks, milles iga ettevõte, kogukond ja riik peab leidma enesele sobiva majandusvaldkonna ja keskenduma sellele, milles tema on parim. Kuna see turumajanduse vorm sündis Suurbritannias ja levis sealt Ameerika Ühendriikidesse, siis nimetatakse seda anglo-ameerika majandusmudeliks.
• sotsiaalset turumajandust, mis sündis saksa kultuuriruumis ning lähtub kogukonna või riigi kui terviku jätkusuutlikkuse kindlustamise eesmärgist ja konkurentsivõime parandamise vajadusest. 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi algul levis see mudel mandri-Euroopa riikidesse ja omandas seal erinevaid lahendusi.

Kapitalism

Kapitalism viitab majandussüsteemile, kus tootmisüksused kuuluvad suuresti või tervenisti eraettevõtjatele ja neid juhitakse kasumi saamise eesmärgil, nad on üles ehitatud kapitali kogumiseks. Kapitalismis määrab investeeringud, sissetulekud ja hinnad üldiselt turg.

On olemas erinevaid kapitalismi vorme, millel on erinevad suhted turuga. Laissez-faire’i ja vaba turu käsitluse puhul sekkub riik hinnakujundusse ning teenuste ja toodete pakkumisse vähe või üldse mitte. Heaolukapitalismis, sekkuvas või segamajandusel põhineval kapitalismis mängivad turud domineerivat rolli, kuid on mõnel määral valitsuse poolt reguleeritud, eesmärgiga korrigeerida turutõrkeid või soodustada sotsiaalset heaolu. Riigikapitalismis toetutakse turgudele kõige vähem – riik sõltub suuresti kaudsest majandusplaneerimisest ja/või riigiomandis olevate ettevõtete akumuleerunud kapitalist.

Kapitalism on olnud läänemaailmas domineerivaks feodalismi lõpust saati. Mõiste "segamajandus" aga iseloomustab enamikku tänapäevastest majandustest, sest nad hõlmavad mõlemat – nii era- kui ka riigi omanduses olevaid ettevõtteid. Kapitalismis on hinnad nõudluse ja pakkumisega väga seotud. Näiteks, mida kõrgem on nõudlus kindla toote või teenuse järele, seda kõrgemat hinda on võimalik selle eest küsida, ning mida madalam on toote või teenuse nõudlus, seda madalamat hinda selle eest küsitakse.

Turusotsialism

Turusotsialism viitab erinevat tüüpi majandussüsteemidele, kus tootmisvahendid ja domineerivad majandusasutused on kas avalikus või ühingute omandis, kuid juhitud vastavalt nõudluse ja pakkumise vahekorra reeglitele. Sellist tüüpi turumajanduse juured ulatuvad klassikalisse majandusteadusesse, Adam Smithi ja mutualistidest filosoofide töödesse. 

Turuvälist sotsialismi ja turusotsialismi eristav tunnus on tootmistingimuste turu olemasolu viimases ja ettevõtete kasumlikkuse võimalus. Kasumit, mis on saadud avalikus omandis olevatelt ettevõtetelt, võib kasutada mitmeti – seda edasiseks tootmiseks uuesti investeerides, valitsuse pakutavate ja sotsiaalteenuste otseseks rahastamiseks või jagada avalikkusele sotsiaaldividendina või tavalise maksusüsteemi kaudu.

Turumajandus Eestis

Majanduskorraldus muutus Eestis pärast taasiseseisvumist, kui pärast 50-aastast Nõukogude okupatsiooni sai käsumajandusest turumajandus. Vahetult pärast taasiseseisvumist toimus äkiline majanduslangus, mida põhjustas Nõukogude turu kaudu saadud odava kütuse ja tooraine kaotus.

Kui Nõukogude ajal toodeti Eestis ainult pisitooteid või vahesaadusi ning lõpptooted valmisid mõnes teises Nõukogude Liidu liiduvabariigis, siis pärast iseseisvumist tuli Eesti ettevõtetel prioriteedid ümber korraldada. Tuli leida uusi kaubandus- ja majanduspartnereid, leida uued nišid.

Kuna taasiseseisvunud Eestis oli algusaastatel pidev majanduslangus ning väga paljudel ettevõtetel ja inimestel läks majanduslikult väga halvasti, tekkis paljudel inimestel vale ettekujutus turumajandusest ning eelnenud käsumajandust peeti sellest paremaks. Kuid eesotsas Mart Laariga võeti vastu uus maksusüsteem, mis aitas ka ettevõtlusel Eestis areneda

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Heaoluökonoomika

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Heaoluökonoomika (inglise welfare economics) on majandusteooria haru, milles uuritakse seda, kuidas majandustegevus peaks olema korraldatud saavutamaks suurimat hüve hulka ning sotsiaalset õiglust.

Heaoluökonoomika kaks põhiteoreemi

1) Konkurentsiturgudel tekib hinnamehhanismi toimel selline ressursside jaotus, mille korral ei ole võimalik ressursse niiviisi ümber jagada (tootmist või tarbimist muuta), et kellegi olukord paraneks ilma, et kellegi teise olukord samal ajal halveneks.

2) Me võime saavutada mis tahes soovitud Pareto-efektiivse jaotuse, kui me jagame rikkuse inimeste vahel teatud viisil ümber ning laseme seejärel hinnamehhanismil toimida.

Plaanimajandus

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Plaanimajandus on majandus, kus mingit toodet või teenust ei toodeta mitte vastavalt turu nõudlusele, vaid vastavalt riigi kehtestatud plaanile. Plaanimajandus on majandussüsteem, milles materiaalsed ressursid on avalikus omanduses ja on jagatud tsentraliseeritult, mis kohustab eraisikuid ja ettevõtteid tegutsema vastavalt tsentraliseeritud majandusplaanile.

Plaanimajandus oli iseloomulik Nõukogude Liidule. Praegu on plaanimajandus Kuubal, Põhja-Koreas, Saudi Araabias, Iraanis, ja Birmas.

Riigikapitalism

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Riigikapitalism on ühiskonna organiseerimise viis (majandussüsteem), kus riik kontrollib valdavat osa tootmisvahenditest ja kapitalist. 

Riigikapitalismi puhul on majanduses säilitatud kapitalismi ja osaliselt ka turumajanduse põhimõtted, kuid riigil on väga laialdane kontroll tootmisvahendite, kapitali ja tööjõu üle. Traditsioonilises riigikapitalistlikus majandussüsteemis on domineeriv roll riigile kuuluvatel äriettevõtetel. Samas on hakatud riigikapitalismiks nimetama ka süsteemi, kus riigi kontroll majanduse üle on kaudsem. Sel juhul kuuluvad tootmisvahendid küll eraettevõtjatele, kuid riik sekkub aktiivselt majandustegevusse, kontrollides investeerimis- ja laenupoliitikat.

Kaasajal peetakse tüüpilisteks riigikapitalistlikeks majandussüsteemideks Hiinat ja Singapuri. Ameerika Ühendriikide politoloog Ian Bremmer on juhtinud tähelepanu sellele, et suur osa kiirelt arenevatest riikidest eelistavad läänelikule vabaturumajandusele majandussüsteeme, kus riigil on majanduselu juhtimisel aktiivne roll. Sellele on kaasa aidanud ka Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu riikide majandusprobleemid ning nende poliitilise mõju vähenemine maailmas. Peamised neli riigikapitalismi elluviimise vahendit arengumaailmas on riiklikud naftakompaniid, riigiettevõtted, riiklikest soodustustest sõltuvad eraettevõtted ja riiklikud heaolufondid. 

Viimasel ajal on üha enam kirjutatud ka Eesti majandussüsteemi aeglasest liikumisest riigikapitalismi suunas. 

Riigikapitalismi mõistet on veidi teises tähendusvarjundis kasutatud 20. sajandi sotsialistlikus ja kommunistlikus retoorikas. 1920. aastatest alates hakati riigikapitalismi mõistet rakendama nendele ametlikult sotsialismi või kommunismi omaks võtnud riikidele, kus tootmisvahendid ei läinud tööliste valdusesse, vaid jäid riigi omandisse ja riikliku bürokraatia hallata. Sellist riigikapitalismi käsitlust arendasid Nõukogude Liidu ja hiljem selle satelliitriikide kontekstis need vasakpoolsed liikumised (trotskistid, menševikud, vasakkommunistid, anarhistid), kes Nõukogude Liidus toimunud sisemises võimuvõitluses allajäänuna võtsid seal välja kujunenud poliitilis-majandusliku süsteemi suhtes kriitilise hoiaku. Taolise käsitluse kohaselt on kõik seni eksisteerinud sotsialistlikud riigid olnud tegelikult riigikapitalistlikud.

Teised autorid on selliseid riike nimetanud ka riigisotsialistlikeks