Otsing sellest blogist

UUS!!!

Kvarternaar ehk antropogeen

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige. Kvaternaar  ehk  an...

reede, 21. mai 2021

Marksism

  • Karl Marx (1818–1883). Omistas masside, eriti proletariaadi osatähtsust ajaloos. Tööline ei müü tööd, vaid tööjõudu. Tööjõu kui kauba väärtuse määrab tööaeg, mis on ühiskondlikult vajalik tööjõu tootmiseks ja taastootmiseks. Jaotab kapitali põhikapitaliks ja käibekapitaliks. Analüüsib ühiskondliku kapitali taastootmist ja ringlemist.
Karl Kautsky (1854–1938), Robert Owen (1771–1858).

Marksism on sotsiaalne teooriapoliitiline praktika ja ideoloogia, mille lähteks on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kirjatööd.
Marksism on avaldanud tugevat mõju 19. ja 20. sajandi sotsioloogialepoliitikale ja kogu maailmale tervikuna. Marksismile tuginevad paljud ideoloogiadparteid, grupeeringud, liikumised ja teooriad, ehkki nad omavahel võivad olla äärmiselt erinevad ja vastandlikud.
Marksismi rakendamine reaalses poliitikas avaldas tohutut mõju 20. sajandi maailmale.

Taust


Marksism kujunes välja 1850.–1880. aastatel koos paljude teiste uute sotsiaalsete ja poliitiliste teooriatega. 17891793 toimunud Prantsuse revolutsiooni ning teiste mõjurite tulemusena oli kuni 18. sajandini valitsenud seisuslik ühiskonnakorraldus Euroopas asendumas kõigi kodanike võrdsust ja vabadust tunnustava demokraatliku korraldusega. Prantsuse revolutsioon ja tema järelmõjud andsid palju ainet teoretiseerimisteks ja tõlgendusteks.
Samal ajal oli toimunud suur areng loodusteadustes, mille üheks olulisemaks kokkuvõtteks oli 1858. aastal ilmunud Charles Darwini "Liikide tekkimine". Idee, et evolutsiooni põhjuseks võib olla olelusvõitlus, esines juba Thomas Malthuse 1798. aastal avaldatud töös ning selle tugines nii Darwin kui ka Herbert Spencer, keda on peetud sotsiaaldarvinismi rajajaks.
Georg Hegeli filosoofias käsitletud vastuolude kaudu uuele kvaliteedile jõudmise õpetus (dialektika) avaldas samuti suurt mõju. Idee, et ka ühiskonnas toimuvaid protsesse võib käsitleda sellisel viisil; et riikide ja ühiskondade liikumapanevateks jõududeks ei pruugigi olla valitsejate tahe, vaid ühiskonna enda sees toimuvad seaduspärasused, konfliktid ja vastuolud, oli 19. sajandi üldise mõtteviisiga hästi kooskõlas. Marxi ja Engelsi töödest sõltumatult jõudis dialektilise materialismi sõnastamiseni näiteks Joseph Dietzgen.
Koos evolutsiooni mõiste laialdase kasutamisega arenes ka idee revolutsioonist kui järsust ja äkilisest muudatusest ühiskonnas, mis viib ühiskonna kvalitatiivselt uuele arengujärgule. Taas suuresti Prantsuse revolutsiooni näitel. Vana, seisuslikku ühiskonda käsitleti kui seisvat, stagneerunut ning uut, kodanikest koosnevat ühiskonda, kui dünaamilist ja edasipürgivat. Revolutsioonides hakati nägema seda uut ja edasiviivat impulssi, mida varasematel aegadel kõikvõimalike mässudeülestõusude ja muude puhul eitati.
19. sajandi etnoloogia (kultuuriantropoloogia) oli samal ajal kogunud suurel hulgal materjale erinevate ühiskondade, rahvaste ja hõimude kohta üle terve maailma. Üritati luua süsteemi ja terviklikku nägemust inimkonna arengust. Evolutsiooniliselt käsitleti teistsuguseid kultuure ja ühiskondi enamasti kui primitiivseid ja vähearenenuid. Usuti, et kõik ühiskonnad läbivad oma arengus paratamatult samasuguseid arengujärke ning jõuavad sama teed läbides lõpuks kõrgeimale tasemele. Postuleerides inimkonna algset olekut, ürgühiskonda, oletati, et mingil ajal oli inimühiskond vaba sellistest fenomenidest nagu riikrahaeraomandperekond jne.
Koos bioloogiaetnoloogia ja sotsioloogiaga arenes ka majandusteadus1776. aastal ilmunud Adam Smithi töös käsitleti majandust juba kui isereguleeruvat süsteemi. Tugevasti Thomas Malthuse tööst mõjutatuna ennustasid paljud teoreetikud selle süsteemi paratamatut kokkuvarisemist, katastroofe ja kriise. Arenev kapitalistlik tööstus oli loonud juba suurearvulise tööliste kihi, kelles mitmed nägid ähvardavat ja käsiteldamatut jõudu.
Polnud sugugi kindel, kas ja kuidas suudab kodanlik ühiskond ja majandus üldse püsida ja areneda. 1840. aastal ilmunud Pierre-Joseph Proudhoni teoses "Mis on eraomand?" seati kahtluse alla isegi juba eraomandi õiguspärasus. ("Eraomand on vargus!" väitis Proudhon.) Sellest poleemilisest raamatust sai lähtealus paljudele anarhistlikele ja nihilistlikele liikumistele.
Ebamäärane ootus, ärevus, dramaatiline ebakindlus, ülepaisutatud tunded olid iseloomulikud 19. sajandi kirjanduselekunstile ja muusikaleRomantismile oli sageli omane kaasajast eemale pöördumine: kaugesse minevikku või helgesse tulevikku. Sellises õhkkonnas olid väga teretulnud mitmesugused radikaalse sisuga sotsiaalsed teooriad. Marksism oli üks nendest.

Marksistlikud liikumised, suunad, režiimid, ideoloogiad ja poliitikad


Marksismist otseselt või kaudselt lähtuvate liikumiste, suundade, režiimide ja ideoloogiate loetelu on väga pikk. Paljud nimetused on ajaloolised või taktikalistel kaalutlustel kasutusele võetud ning seetõttu lühiajaliselt käibel olnud; mitmed on teiste liikumiste antud nimed, mida ideoloogia(d) ise ei kasuta(nud) ning ka vastupidi, on nimetusi, mida teised liikumised ei tunnusta; palju on ka omavahel kattuvaid mõisteid ja grupimõisteid, mis hõlmavad mitmeid ideoloogiaid. Loetelusse ei ole võetud lugematute sissidegeriljadeterroristide jmt väiksemate grupeeringute nimetusi PeruusFilipiinidelNepalisKagu-Aasias jm, kes samuti tegutsevad või tegutsesid marksismi (maoismikommunismi) ideede põhjal.

Marksismi edasiarendusi


Marksism andis paljudele rahulolematutele ja midagi teha üritavatele gruppidele ja üksikisikutele võimaluse oma tegevust teoreetiliselt põhjendada ja edasi arendada. Kuna marksismi põhisisu oli suhteliselt lihtsalt edastatav, siis hakati seda paljukordselt ümber jutustama vestlustel, kitsamates ringkondades, koosolekutel, lendlehtedes, ajalehtedes jm. Paljudele tundus, et kõige tähtsam on proletariaat üles äratada ja tegutsema panna. Polnud ju raske tööliste koosolekul kihutuskõnega esineda ja teha neile selgeks, et paadunud kapitalist varastab nende tööjõudu ja -aega ning nemad, proletariaat, on see uus klass, kes peab selle süsteemi hävitama.
Õige pea kujunes marksismi edasiarendustest omamoodi usu küsimus. Marksismi ideid võis selgitada kui rahulikku, evolutsioonilist teed, aga ka kui vägivaldset, revolutsioonilist. Mõisteid "sotsialism" ja "kommunism" võis tõlgendada erinevalt. Algasid vaidlused ja võitlused selle nimel, milline liikumine esindab kõige "õigemat" ja "puhtamat" marksismi.
Juba 1863. aastal loodi esimene marksismi ideoloogiale tuginev partei Saksamaal (Allgemeiner Deutscher Arbeiterverein), mille rajamisest loeb oma algust praegune Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei. Järgnevate aastakümnete jooksul tekkisid ja kujunesid üle terve Euroopa kümned ja sajad liikumised, grupeeringud, organisatsioonid ja parteid, kes kõik ühel või teisel määral olid innustust saanud marksismist.

Marksismi edasiarendusi Venemaal

Taust

Hoolimata Peeter I reformidest 17.18. sajandil oli Venemaa kuni 19. sajandi alguseni küllaltki eemalseisev ja kauge Euroopa mõttevoolude ja arengute suhtes. Värsked ideed tulvasid Venemaale aga pärast 1812. sõda Napoleoni Prantsusmaaga, mille käigus Vene armee jõudis Euroopasse ning koges seal vahetult revolutsiooni hingust.
Nooremate aadlike ja ohvitseride hulgas kujunesid poolsalajased sõpruskonnad, kus arutati ja loeti revolutsioonilisi materjale. Oldi üksmeelel, et ka Venemaa vajab revolutsiooni või vähemalt uut konstitutsiooni1825. aastal, pärast Aleksander I ootamatut surma, tekkis korraks troonijärgnevuse küsimuses segadus. Õigusjärgne troonipärija, Konstantin, loobus troonist ning uueks keisriks krooniti Nikolai I. Oma rahulolematust väljendades keeldusid mõned ohvitserid sama aasta detsembris truudusvande andmisest uuele keisrile. Järgnesid degradeerimised, asumiselesaatmised ja muud repressioonid ning neid ohvitsere hakati nimetama dekabristideks.
Ehkki tegemist ei olnud ülestõusu või revolutsiooniga, tekitasid need sündmused tugevat vastukaja paljudes ringkondades. Mõte revolutsioonist Venemaal kandus edasi ja laienes. "Revolutsioon" sai käibefraasiks kõigile rahulolematutele liikumistele ja üksikisikutele läbi terve 19. sajandi. Kellelgi neist polnud kahtlust, et üksnes revolutsioon võib Venemaad ja vene rahvast päästa.
Iseloomulikult Venemaale seostusid revolutsioonilised ideed sageli usuga vene rahva erilisse missiooni jmt. Sõnad "revolutsioon" ja "rahvas" seostusid mõistetega "püha", "paratamatu", tekitades aastakümneteks religioosse ootuse seisundi paljudes ühiskonnakihtides. Paljud marksistlikud grupeeringud hakkasid revolutsiooni mõistma kui omamoodi lunastust, mis vabastab moraalipühitseb vägivalla ja nii edasi.
Lugematute salajaste revolutsiooniliste organisatsioonide tekkimine ja nende tegevus 19. sajandi teisel poolel tekitas probleeme ja muret nii Vene salapolitseile (ohrankale) kui ka paljudele teistele. Üks tähelepanuväärsemaid teoseid selles aspektis on Fjodor Dostojevski 1872. aastal ilmunud romaan "Бесы" (eesti keeles "Sortsid" ja "Kurjad vaimud").

Põrandaalused organisatsioonid

Sellises õhkkonnas oli Venemaa marksistlike ideede vastuvõtmiseks äärmiselt sobiv keskkond.
Üks tuntumaid marksismist mõjutatud liikumisi oli narodnikute organisatsioon Земля и воля ("Maa ja vabadus"), asutatud 1876. aastal. Tol ajal tundus paljudele, et marksistlikke ideid ei saa Venemaa oludes otseselt rakendada, kuna proletariaadi osatähtsus oli vähene. Usuti, et Venemaa saab feodaalsest formatsioonist kohe edasi minna sotsialismikapitalismi etappi vahele jättes. Selle eesmärgi nimel läksid paljud intellektuaalid talurahva hulka selgitus- ja kihutustööd tegema. Neid hakatigi nimetama narodnikuteks, народники (rahvamehed).
Teine tuntud liikumine oli organisatsioon Народная воля (Rahva Tahe või Rahva Vabadus – vene keeles tähendab воля nii tahet kui ka vabadust; kirjanduses enam tuntud nimetusega "narodnovooletsid"), kes soovisid revolutsiooni esile kutsuda terroriaktide ja atentaatidega. Narodnovooletsite mõjukaim saavutus oli keiser Aleksander II tapmine aastal 1881.
Need organisatsioonid olid vaid mõned üksikud kümnete teiste samalaadsete hulgas.

Bolševikud

Bolševikud (большевики) olid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (Российская социал-демократическая рабочая партия) vasakpoolne tiib, mis eraldus parteist 1903. aastal ning hakkas kasutama nimetust Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei – VSDT(b)P. Ülejäänud osa VSDTP-st pälvis nimetuse "menševikud". Eraldumise põhjustas peamiselt bolševike idee kujundada parteist uut tüüpi, kinnine, üksnes professionaalsetest revolutsionääridest koosnev salaorganisatsioon.
Bolševism (hiljem leninismmarksism-leninismstalinism) oli teooria, ideoloogia ja praktika, millega põhjendati oktoobrirevolutsiooni ja Nõukogude Venemaa ning Nõukogude Liidu poliitikat. Selle teooria kohaselt oli bolševike partei ainus tööliste huve esindav organisatsioon Venemaal ning oktoobrirevolutsiooniga toime pandud võimuhaaramine oli marksistliku ajalookäsitlusega kooskõlas olev ja seaduspärane revolutsioon. Praktikas oli ka maoism peaaegu identne stalinismile – kuna Mao vallutas Hiina paljuski Stalini punavägede toetusel, olid ka tema praktilised tegevused Stalini omadega sisuliselt identsed kerge ajalise nihkega.

Marksismi poliitiline praktika


Marksismi kui praktikat, ideoloogiat ja filosoofiat hakati rakendama juba 19. sajandi teisel poolel mitmesugustes marksismile tuginevates ringides, sõpruskondades, liikumistes ja organisatsioonides. Praktiseeriti ateismipromiskuiteetianarhisminihilismiinternatsionalismi jmt.
Konventsionaalses poliitikas on kõige suurema eduga olnud sotsiaaldemokraatlike parteide tegevus paljudes riikides. Ehkki sotsiaaldemokraatlikud parteid SaksamaalInglismaalRootsis jm hoiavad distantsi marksismi radikaalsematest vooludest ja kommunistidest, seostavad nad end ometi marksistliku ideoloogia ja praktikaga. Sotsiaaldemokraatiale on iseloomulik suurem tähelepanu sotsiaalprobleemidele, ametiühingutele jne. Sotsiaaldemokraadid toetavad tasuta hariduse, arstiabi jpt sotsiaalprogrammide elluviimist ja arendamist, olles opositsioonis konservatiividega ning ajuti koalitsioonides liberaalidega.
Kõige suurema mõjuga oli marksismi vägivaldne rakendamine Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides aastatel 19171992.

Marksismi poliitiline praktika Nõukogude Liidus

On palju arutatud, kuivõrd olid bolševike tegevuse ajenditeks ideelised kaalutlused ja kuivõrd võimuiha. Teine küsimus on olnud, kuivõrd saab Nõukogude Liidus rakendatud süsteemi nimetada "marksistlikuks". Ametliku ideoloogia nimetuseks oli kasutusel "marksism-leninism", mis pidi viitama sellele, et tegemist on marksismi edasiarendusega.
Marksismi praktilise rakendamisega riiklikus süsteemis ilmnes terve rida iseärasusi.

Otseseid rakendusi

Marksismi rakendamisel Nõukogude Liidus võeti kasutusele suurel hulgal otseselt marksismist tulenevaid ideid.
  • Eraomandi likvideerimine oli üks marksismi olulisemaid ideid. Praktikas tähendas see kogu majanduse allutamist riigile.
  • Kodanluse kui klassi likvideerimine. Praktikas tähendas see varade konfiskeerimist ja riigistamist; majandusliku ja poliitilise eliidi füüsilist hävitamist ning ulatuslikku terrorit.
  • Kapitalistliku majandussüsteemi likvideerimine ja uue, sotsialistliku majandussüsteemi loomine. Praktiliselt tähendas see tsentraliseeritud majandussüsteemi loomist.
  • Internatsionalismi rõhutati marksismis vastukaaluks 19. sajandi rahvuslikele liikumistele. Klassivõitlus ja klassiteadlikkus pidi olema olulisem ja kõrgem väärtus kui rahvus ("proletaarlastel ei ole rahvust", "kõigi maade proletaarlased, ühinege" jne). Praktikas tähendas see Venemaa väikerahvaste allasurumist, küüditamist ja hävitamist.
  • Perekonna kaotamine – ka perekond pidi marksismi järgi olema üksnes eraomandist tingitud nähtus ning koos eraomandi kaotamisega pidi tähtsusetuks muutuma ka perekond. Selle praktiliseks ettevalmistuseks lõpetati abielude sõlmimine ning hakati neid üksnes formaalselt registreerima. Lapsed eemaldati vanemate juurest ning paigutati eraldi lastekodudesse, -laagritesse jm kasvatusasutustesse. Propageeriti klassivõitlust perekonna sees, vanemate ja laste vahelisi konflikte (legend Pavlik Morozovist jmt).
  • Ateism – üks marksismile iseloomulikke aspekte, leidis oma praktilise rakenduse kirikute ja kloostrite varade konfiskeerimisega ning vaimulikkonna hävitamisega. Pühanurgas (красный уголок – punanurk) olnud ikoonid asendati marksistliku sümboolikaga.
  • Töörahva võim pidi marksismi järgi olema uue ühiskonna aluseks. Praktikas võeti kasutusele enne oktoobrirevolutsiooni olemas olnud tööliste, talupoegade ja soldatite nõukogud. Sisuliselt toimus nende võimuorganite juhtimine bolševike (kommunistide) partei kaudu.
  • Maailmarevolutsioon, ülemaailmne revolutsioon, oli marksistlikus ajalookäsitluses lõplik eesmärk, millega pidi kogu maailm jõudma uude, kommunistlikku arengujärku. Bolševike hulgas vaieldi kaua, kas on võimalik ühes riigis eraldi sotsialismi ehitada või peab ootama, kuni toimuvad revolutsioonid kõikjal maailmas. Marksismi teooria järgi pidid uude ühiskonda esimestena jõudma arenenud tööstusriigid (Inglismaa jt). Venemaa oli aga suhteliselt vähearenenud tööstusega. Lõpuks jäi püsima seisukoht, mille järgi ühes, eraldiseisvas riigis pidi olema siiski võimalik uue ühiskonna arendamine. Maailmarevolutsiooni kiirendamiseks kasutati aktiivselt luure- ja õõnestustööd teistes riikides, korraldati riigipöördeid (revolutsioone) jne.

Kaudseid rakendusi

Nõukogude liidus võeti kasutusele rida täiendavaid abinõusid, mida põhjendati marksistliku ideoloogiaga, retoorika ja demagoogiaga.

Uusi ilminguid

Marksismi rakendamisel tekkis terve rida uusi ilmingud, mida ei põhjendatud, mis vaikiti maha või salastati.
  • Bürokraatia, riigi ja valitsemisaparaadi vohamine.
  • Tsensuur riigisaladuste hoidmise ettekäändel.
  • Orjandus (sunnitöö) – vangilaagrite süsteem (GULAG), kus töötasid ilma igasuguste õigusteta miljonid inimesed. Kümnete miljonite sunnitööliste töö tulemuseks oli kogu maa kiire industrialiseerimine. Tuntumad rajatised: BelomorkanalMoskva Riikliku Ülikooli peahoone, Moskva metroo, kümned linnad, sajad tehased, kaevandused jne.
  • Nomenklatuur – uus klass, privilegeeritud parteiladvik (muuhulgas oma haiglate ja hästivarustatud kauplustega).
  • Majanduslangus, mis väljendus nii tootmise, kaubanduse kui ka teeninduse efektiivsuse ja kvaliteedi languses, pidevates kriisides ning alalises kaubadefitsiidis. Ajuti leidsid aset ka suured näljahädad.

Marksismi poliitiline praktika mujal maailmas

Marksistliku maailmarevolutsiooni ideoloogiale tuginedes korraldati, relvastati, finantseeriti, nõustati või aidati kaasa riigipööretele ja revolutsioonidele üle terve maailma. Enamikul juhtudel oli tegemist Nõukogude Liidu relvajõudude või luureorganisatsioonide otsese sekkumisega; Aafrikas jm kasutati ka Kuuba vastavate jõudude aktiivset tegevust; Aasias toimusid sündmused sageli Hiina kaasabil.
Enamasti ilmnesid samasugused aspektid nagu Nõukogude Liidus marksismi rakendamisel: ühe partei võim ja privilegeeritud nomenklatuur, terror, orjus, majanduslangus jne.

Personaalia



Teooriaid


Marksismi rakendamisel Nõukogude Liidus ja mujal maailmas tekkisid uued teooriad, mis eri viisidel selgitasid ja analüüsisid kujunenud olukordi.
Nõukogude Liidus rakendati taolised tööd ideoloogia ja propaganda teenistusse. Nende eesmärgiks oli õigustada ja põhjendada riigi poliitikat Marxi, Engelsi ja Lenini teoste abil.
Lääne ajaloolaste ja sotsioloogide töödest on üks tuntumaid R. N. Coudenhove-Kalergi teos "Totaalne riik – totaalne inimene". Autor käsitleb oktoobrirevolutsiooni kui võrdsuse revolutsiooni, mis pidigi paratamatult järgnema vabaduse revolutsioonile. Coudenhove-Kalergi oletab, et sellele järgneb veel vendluse revolutsioon, mis tasandab eelmiste revolutsioonidega tekitatud ebakõlad ühiskonnas.
Vene ajaloolaste ja filosoofide hulgast on märkimisväärsemaid Nikolai Berdjajevi tööd. Autor võrdleb marksismi ja kristlust ning arendab teooriat nende sarnaste põhiprintsiipide alustel.
Kristliku ja marksistliku ajalookäsitluse võrdlus Nikolai Berdjajevi järgi
Kristlik ajalookäsitlusMarksistlik ajalookäsitlus
Posse peccare (e non posse peccare).
"Võib patustada (ja võib mitte patustada)".
Olukord enne pattulangemist.
Ürgkogukondlik kord.
Puuduvad klassid ja klassivõitlus.
Puudub eraomand, riik, perekond.
Non posse non peccare.
"Ei või patustamata jätta".
Olukord pärast pattulangemist.
Orjandus, feodalism, kapitalism.
Antagonistlikud klassid ja klassivõitlus.
Eraomand, riik, perekond.
Posse non peccare.
"Võib mitte patustada".
Olukord alates Kristuse saabumisest.
Marksismi tekkimine.
Võib valida õige ideoloogia.
Revolutsiooniline võitlus uue ühiskonna nimel.
Non posse peccare.
"Ei saa patustada".
Olukord pärast viimset kohtupäeva.
Kommunism.
Puuduvad klassid ja klassivõitlus.
Puudub eraomand, riik, perekond

neljapäev, 20. mai 2021

Klassikaline poliitökonoomia

  • Klassikaline poliitökonoomia ehk klassikaline majandusteadus on majandusteooria.
  • Klassikaline poliitökonoomiaDavid Ricardo (1772–1823) Uuris tootmissfääri ja pidas tööd rikkuse allikaks ja kaitses majandustegevuse vabadust. Ühiskonnas on kolm vastuolulist põhiklassi: tööstuskodanlus, maaomanikud ja töölised. Kaitses tööstuskodanluse huve. Ettevõtjad hoolitsevad kapitali akumulatsiooni eest. Valitsuse sekkumine majandusse pigem vähendab kui suurendab majanduslikku aktiivsust. Ühiskondliku tootmise eesmärk on kõrge kasum. Kasum tähendab progressi ja selle vaenlased on aga maaomanikud.
Jeremy Bentham (1748–1832) Jean-Baptiste Say (1767–1832) Thomas Malthus (1766–1834). Esindas kodanlustunud maa-aristokraatiat. Rahvastik suureneb seal, kus kasvab elatusvahendite hulk. John Stuart Mill (1806–1873). Tööstuskodanluse huvide kaitsja. Maa natsionaliseerimise toetaja.
Mine otsikasti
Klassikaline majandusteadus ehk klassikaline poliitökonoomia on mõtteviis majandusteaduses, mis tegeles majanduskasvuga seotud küsimuste uurimisega. Klassikaline majandusteadus tähendas üleminekut merkantilismilt tänapäevasele majandusteadusele.
Klassikalise majandusteooria peamisteks arendajateks peetakse Adam Smithi, David Ricardot, Thomas Malthusi ja John Stuart Milli. Mõnedes käsitlustes loetakse klassikalisteks majandusteadlasteks ka William Petty, Johann Heinrich von Thünen ja Karl Marx.
Klassikalised majandusteoreetikud uskusid isereguleeruvatesse turgudesse ilma välise sekkumiseta. Adam Smith viitas nii-öelda "nähtamatule käele", mis juhib turge oma loomuliku tasakaalu suunas nii, et puudub vajadus valitsuse sekkumiseks. Vastandudes keinslikule majandusteooriale, eeldab klassikaline majandusteooria nii hüviste kui ka hindade paindlikkust. Teine põhiline eeldus tugineb Say seadusele: pakkumine loob enesele vastava nõudluse, see tähendab, et tootmine tekitab piisavalt tulu, et ostetakse ära kõik toodetud hüvised. Veel üks klassikalise teooria alustalasid on säästude ja investeeringute võrdsuse eeldamine, mille peaks tagama paindlikud intressimäärad.
Adam Smithi 1776. aastal kirjutatud The Wealth of Nations peetakse klassikalise majandusteaduse alguseks. Nad olid aktiivsed 19. sajandi keskpaigani ja neile järgnes neoklassikaline koolkond Inglismaal umbes 1870.
William Petty, kes tegutses 17. sajandil, oli Inglismaa klassikalise majandusteaduse tähtsaim esindaja. Ta rõhutas, et eri valdkondades tehtav töö pole ühesuguse väärtusega.
Pierre Boisguillebert Prantsusmaalt leidis, et riigi rikkuse ja võimu aluseks on põllumajandus. Keskendas peatähelepanu kauba tõelisele ehk õiglasele väärtusele. Tõeline väärtus on teine selline kaup, mille valmistamiseks on kulutatud sama palju tööaega. Mõneti oli ta naturaalmajanduse ideoloog ja leidis, et väärtuste võrdlemisel raha ainult segab.
Sama ajastu majandusteadlasi on teise jaotuse järgi liigitatud ka poliitilise ökonoomia teadlaste alla ning seda lähtuvalt majandusteaduse tolleaegsest seotusest riigiga.

kolmapäev, 19. mai 2021

Liberaalne turumajandus

Tänapäeval on enamikes riikides liberaalne turumajandus. See majandussüsteemi domineerib praegu. Selle kohaselt riik ei sekku majanduse toimimisse.
Liberaalne turumajandus (riik on kui öövaht, kes ainult valvab turgu). Adam Smith (1723–1790), rahandusteaduse rajaja.
Smithi raamatuga "Rahvaste rikkus" sündis majandusteadus. Selles raamatus visandas Smith turumajandusel põhineva majandussüsteemi. Edu tagab spetsialiseerumine, mis muudab inimesed produktiivsemaks. Maa ja rahva rikkus saab suureneda kahel viisil: kas töö tõhustumise või tööhulga suurenemise kaudu.

teisipäev, 18. mai 2021

Füsiokratism


Füsiokratism on majandusteooria, mida pooldasid füsiokraadid.
Füsiokraadid. Pooldasid moderniseeritud monarhiat. Majandusteaduse uurimisobjektiks sai ringluse asemel tootmine, eelkõige põllumajandus. Pooldasid omanike-feodaalide maksustamist ja tööstuse ja kaubanduse toetamist. François Quesnay (1694–1774), Anne-Robert-Jacques Turgot (1727–1781), Vincent de Gournay (1712–1759) "Laissez faire, laissez passer" ("Laske toota, laske juhtuda")

Füsiokraadid olid rühm valgustusajastu Prantsuse mõtlejaid, kes uskusid majandusteooriat, mille kohaselt rahvuste rikkus tuleneb üksnes põllumajandusest. Kõige populaarsemad olid nad 18. sajandi teisel poolel. Tegemist oli esimese väljaarendatud majandusteooriaga.
Füsiokraadid ülistasid talupoeglikku elulaadi ja halvustasid linnade kunstlikkust.
Nimetus "füsiokraat" on tuletatud vanakreeka keelest ja lähtub mõistest "füsiokraatia" ('looduse võim'). Füsiokraadid ise nimetasid end ökonomistideks (économistes).
Füsiokraatlikud printsiibid esitas esimesena iiri päritolu Prantsuse kaupmees Richard Cantillon oma töös Essai sur la nature du commerce en géneral (Essee kaubanduse üldisest loomusest). François QuesnayJean Vincent ja teised arendasid tema ideed süsteemiks, mida pooldas füsiokraatide grupp.
Füsiokraadid koondusid õuearst François Quesnay ümber, kelle raamat Tableau Économique (1759) oli nende õpetuse alusteos. Füsiokraatide siseringi kuulusid markii de MirabeauMercier de la RivièreDuPont de NemoursGuillaime François Le Trosne, abeé Baudeau ja mõned teised.
Füsiokraatide meelest määrab rahvuse tõelise rikkuse põllumajandustoodangu ülejääk pärast põllumajanduse kindlustamist (põllutööliste toitmist jne). Teiste majandustegevuse liikide vaatlemisel võeti see põllumajandustoodangu ülejääk ning muundati ta uuteks toodeteks, kasutades põllumajandustoodangu ülejääki nende lisatoodete tootjate toitmiseks. Neid töönduses ja teistes mittepõllumajanduslikes tootmisharudes töötavaid töölisi pidasid füsiokraadid küll kasulikeks, ent "viljatuteks", sest nende sissetulek ei tulene lõppkokkuvõttes mitte nende endi tööst, vaid põllumajandustoodangu ülejäägist.
Kuningas toetas füsiokraate mõningal määral ning võttis neid sageli Versailles's vastu.
Erinevalt merkantilistidest, toetasid füsiokraadid takistuste ja kitsenduste kaotamist põllumajanduslikule ekspordile ning tööstustoodangu impordile. Võrreldes Prantsusmaa vähearenenud põllumajandust tolleaegse Inglismaa progressiivsusega samas sektoris, leidsid füsiokraadid, et kaubavahetuse piirangute kaotamine tooks endaga kaasa ühelt poolt põllumajandustoodete hindade tõusu ja teiselt poolt suurendaks põllumajanduslikku põhivarasse investeerimise atraktiivsust. Viimane oli aga nende arvates produktiivsuse ja kasumi – riikliku rikkuse – allikaks.

Tuntud füsiokraate


Neli õilsat tõde

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Neli õilsat tõde

Mine navigeerimisribaleMine otsikasti
Osa artiklitest teemal
Budism
Dharma Wheel.svg
Virgumisteel käijad

Neli õilsat tõde (sanskriti keeles catvāri āryasatyānipaali keeles cattāri ariyasaccāni), ka 'õilsate tõed' või 'tõsiasjad vaimselt väärikatele' on budismi aluspõhimõtteid, mida peetakse esimeseks õpetuseks, mille Buddha esitas oma jutluses "Seadmuseratta käimapanemineVaranasi linna lähedal esmalt hirvedele ja siis oma viiele kaaslasele.

"Neljaks tõeks" (catvāri satyāni) hakati seda õpetust Seadmuseratta käimapanemise jutluses nimetama hiljem; veelgi hiljem lisati neile veel täiend "õilsad" (ārya), mis võis esialgu tähendada ka "tõdesid õilsatele" või (vaimselt) "väärikatele".

Loetelu

  1. Tõde kannatusest.
  2. Tõde kannatuse põhjusest.
  3. Tõde kannatuse lakkamisest.
  4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest.

Tekst

„ See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.

Üksikasjalikum käsitlus

1. Tõde kannatusest

Paalikeelne sõna dukkha (sanskriti keeles duḥkha) tähendab kannatust kõige üldisemas mõttes, kõikvõimalikke ebameeldivusi ja ebamugavusi, vaevarikast olemasolu sansaaras. Kannatus on üks kokkupandud dharmade kolmest põhiomadusest (trilakṣaṇaisetuse ja püsituse kõrval.

Tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca) loetleb mitmesuguseid kannatusi: sündimine, vananemine, haigus, suremine, mure, kurbus, masendus, ärevus, kokkupuude ebameeldivaga, eemalolek meeldivast jne. Loetelu lõpeb lühikese kokkuvõttega: "viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi", viidates isiksust moodustavale "kütusele" (upādāna) ehk kippumisele, mistõttu kogu eelnev loetelu muutub suhteliseks, subjektiivseks ja kaotab tähenduse. Esimese tõe laiendus ja põhjalikum käsitlus leidub "Isetuse õpetuses".

2. Tõde kannatuse põhjusest

Tõde kannatuse põhjusest (dukkha samudaya ariya sacca) nimetab põhjuseks janu, kirge, lõbujanu, elujanu ja surmajanu. Janunemine ehk iha isikliku tunnustuse järele oli kannatuse põhjusena mainitud juba esimese tõe lühikokkuvõttes.

Sõltuvusliku tekkimise õpetuses on sellele lisatud veel rumalus ja vihkamine, mis koos januga moodustavad kolm põhilist meelemürki. Kolm meelemürki on kujutatud sõltuvuslikku tekkimist sümboliseeriva olemisratta keskel maona (vihkamine), kelle sabast hoiab kinni siga (rumalus) ja kes ise hoiab kinni kukest (ihaldamisest). Iha koos vihaga on kaks peamist viiest takistusest, mis segavad inimest nii vaimses praktikas kui ka igapäevases elus.

3. Tõde kannatuse lakkamisest

Tõde kannatuse lakkamisest (nirodha ariya sacca) nimetab tolle janu jäägitut ja kiretut kadumist, hülgamist ja mahajätmist, tollest vabanemist ja uuesti mitte ihkamist. Õpetust kõikidest soovidest vabanemiseks ja seeläbi kannatustest pääsemiseks jagavad paljud traditsioonid.

4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest

Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest (dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).

Kolmeastmeline tee

Nelja õilsat tõde vaadeldakse kolmest erinevast aspektist. Seda nimetatakse ka kolmeastmeliseks teeks.

Esimene aste on darśanamārga – nägemise tee (“õilis tõde kannatusest andis mulle silma näha” jne) – seda teed lihtsalt nähakse, ilma seda iseenese peal rakendamata.

Teine aste on bhāvanāmārga – kujustamise tee (“tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest”) – kui ma seda endale ütlen, siis nõnda tõmban ma selle tõe endale sisse ja kujustan enda sees tema olevaks.

Kolmas aste on aśaikshamārga – mitte õppimise tee (“ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest”) – see teadmine väljendab seda, et õppida ei ole enam vaja.

Edasi vaadeldakse ka ülejäänud kolm tõde samamoodi läbi, igaüks kolm korda, st kolmes järgus: neli korda kolm annab kokku kaheteistkümnel moel.

Mahajaana

Mahajaana budismi traditsioon tunneb nelja õilsa tõe mõnevõrra erinevat versiooni, mille järgi kannatus tuleneb buddha igavikulise loomuse mittemõistmisest ning kannatuse kõrvaldamise teeks on buddhaloomuse saavutamine (tathagatagarbha).

esmaspäev, 17. mai 2021

Merkantilism

Merkantilism on üks majandusteaduse suund.
Merkantilism:
Riigi aktiivne sekkumine majandusse. Väliskaubandusele kaasa aitamine kaitsetollidega. Esindati kodanluse huvisid.
Merkantilism (ladina keeles mercantia 'kaubandus') on 15. sajandil Euroopas (HollandInglismaaPrantsusmaa) tekkinud majandusteaduse suund. Merkantilismi peetakse esimeseks rahvusvahelist majandust käsitlevaks teooriaks ning merkantilismi domineerimine rahvusvahelistes suhetes kestis Lääne-Euroopas kuni 17-sajandi viimaste kümnenditeni, kuid ta hakkas oma mõjuvõimu kaotama 18. sajandi keskel, mil hakkas levima füsiokratism.
Merkantilistide põhiargument on, et riigile on majanduslikult kasulik võimalik suur eksport ja minimaalne import ning seega tuleb eksportida rohkem kui imporditakse. Merkantilismi pooldajad samastasid rikkuse rahaga ja väitsid, et riigi heaolu sõltub võimalikult suurtest kulla- ja hõbedatagavaradest. Nad taotlesid ekspordi soodustamist ning impordi piiramist kõrgete kaitsetollide abil (protektsionism). Merkantilism peab oluliseks riigi sekkumist majandusse, sest turu isereguleeruv olemus ei ole piisavalt usaldusväärne.
Varajased merkantilistid olid näiteks J. Hades (15841656), W. Stafford (15541612). Hilismerkantilistid, sealhulgas Thomas Mun (15711641) ja A. Serra, soovisid soodustada käsitööndusliku tootmise, eriti ekspordi tarbeks toodetava manufaktuuritööstuse arendamist. Peamised merkantilismi täideviijad olid Jean-Baptiste Colbert PrantsusmaalElizabeth I Inglismaal ja Peeter I Venemaal.
Merkantilismi periood oli aeg, mil rahvusriikide vahel oli rohkem sõjalisi konflikte, kui ühegi teise perioodi ajal ajaloos on olnud. Iga riigi esmane majanduslik eesmärk oli omada piisavalt valuutat, et pidada ülal tugevat sõjaväge, mis kaitseks teiste riikide rünnakute eest ja samal ajal ka vallutaks riigile uusi valdusi.

Merkantilismi peamised printsiibid

  1. Riikliku rikkuse aluseks on kulla ja muude väärismetallide sissevool riiki (kuna kuld täitis ka raha (st maksevahendi) funktsiooni);
  2. väliskaubandust tuleks reguleerida soodustamaks väärismetallide riiki sissevoolu;
  3. toetada poliitikaid, mis edendasid odava tooraine sissevedu, lisaväärtuse andmist kohalikus tööstuses ning lõpptoodangu väljavedu (eksporti);
  4. toetada importtolle, mille eesmärgiks on kohalike tootjate kaitsmine ja kulla ning muude väärismetallide väljaveo takistamine;
  5. toetada poliitikaid, mis suurendaksid rahvastiku juurdekasvu;
  6. hoida palgad madalal.

Merkantilismi teke

Kõige tähtsam otsene merkantilismi tekkepõhjus oli see, et feodaalvaldused asendusid rahvusriikidega. Lisaks põhjustas merkantilismi koloniseerimine. Kolooniad andsid riikidele võimaluse oma varanduse suurendamiseks, sest nende kaudu said riigid juurdepääsu eksklusiivsetele kaupadele (isegi näiteks väärismetallidele), mida oli väga kasulik eksportida. Kui merkantilism 15-sajandi keskel tekkis, määras riigi rikkuse see, kui palju kulda ja hõbedat ta omas. Kuld ja hõbe olid ka valuutad, mida riigid omavahelisel kauplemisel kasutasid. Kui riik tahtis oma kulla ja hõbeda varusid suurendada, pidi ta kaupu eksportima. Importimine aga tähendas seda, et kulla ja hõbeda varud vähenesid. Sellise seisukorra tulemusena tekkiski merkantilism. Riigid tahtsid imporida nii vähe kui võimalik ja selleks määrati imporditavale kaubale tollimaksud ja kvoodid, eksporti aga propageeriti.

Merkantilismi kriitika

Paljud majandusteadlased on hiljem väitnud, et isegi edukas merkantilistlik poliitika ei saa tuua lõppkokkuvõttes kasu, kuna tekitab inflatsiooni. Merkantilismi teooriat on teiste seas kritiseerinud nii Adam SmithDavid HumeJohn Locke ja David Ricardo.
Adam Smith näiteks väidab oma raamatus "Rahvaste rikkus" ("The Wealth of Nations"), et riigi jõukus ei kasva mitte selle kaudu, kui palju kulda ja hõbedat riik omab, vaid selle kaudu, kui palju on riigil kapitali ja kui palju kaupu on tal võimalik osta. Sellega pani Adam Smith aluse laissez faire printsiibile.

Merkantilism tänapäeval

Merkantilism on säilinud kuni tänapäevani neomerkantilismi kujul. Seega võrdsustab neomerkantilism poliitilise võimu majandusliku võimuga ning majandusliku võimu kaubavahetuse saldo ülejäägiga. Kriitikude kohaselt käituvad ka tänapäeval mitmed riigid merkantilistlike põhimõtete järgi, näiteks on selles süüdistatud Hiinat - väidetavalt hoiab Hiina oma valuutakursi kunstlikult madala võrreldes Ameerika Ühendriikide dollariga, et niiviisi müüa Ameerikasse rohkem kaupu kui ta sealt impordib, ning koguda suuri välisvaaluta varusid.

Merkantilismi käsitlevaid teoseid

  • J. W. Horrocks, "A Short History of Mercantilism" (1925)
  • D. C. Coleman, ed., "Revisions in Mercantilism" (1969)
  • R. B. Ekelund, Jr., and R. D. Tollison, "Mercantilists as a Rent-Seeking Society" (1982)
  • J. C. Miller, "Way of Death: Merchant Capitalism and the Angolan Slave Trade" (1988).

reede, 14. mai 2021

Utopistlik sotsialism

Utopistlik sotsialism on varaste sotsialistlike majandusteooriate koondnimetus.
Utopistlik sotsialism on koondnimetus varastele sotsialistlikele õpetustele. Termini utopistlik sotsialism võttis kasutusele Karl Marx, seda on kasutanud ka temale järgnenud sotsialistlikud mõtlejad.
Varajased sotsialistlikud või sotsialismile lähedased mõtlejad püüdsid luua ühiskonna ümberkujundamise plaani, mis oleks põhinenud egalitaarsusel, kõigi inimeste kohustuslikul tööl, varaühisusel ning hüvede võrdsel jaotamisel.
Utopistliku sotsialismi elemente sisaldus juba antiikfilosoofide töödes. Keskajal väljendus utoopilise sotsialismi võrdsustavaid ideid mitmetes ketserlikes religioossetes õpetustes, hiljem usureformaatorite (Jan HusThomas Müntzer) teostes.
Termini utoopia võttis sellise ühiskonna tähistamiseks esimesena kasutusele Thomas More, nimetades oma teoses "Utopia" (1515/16) nii kujuteldavat saart, millel on loodud ideaalne sotsialistlik ühiskond. Utopistlikku sotsialistlikku ühiskonda kirjeldas oma teoses "Päikeseriik" (1623) ka Tommaso Campanella. Valgustusajastul viljelesid õpetust utoopilisest sotsialismist mitmed prantsuse filosoofid (de MablyMeletMorelly).
Oma kõrgeima taseme saavutasid utopistlikud sotsialistlikud teooriad 19. sajandi filosoofide Saint-SimoniCharles Fourier' ja Robert Oweni töödes. Utopistlik sotsialism on oluline mitmete kaasaegsete sotsialistlike mõttevoolude tekkimisel.