LEONHARDI BLOGI

neljapäev, 18. juuni 2020

Neoimpressionism, divisionism, püantillism

Neoimpressionism ehk uusimpressionism oli kunstivool 19. sajandi lõpul.

Ajalugu

Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse Georges-Pierre Seurat'd. Stiil levis teistesse maadesse alates 1887. aastast ja leidis publikut põhiliselt tänu Paul Signaci aktiivsele tegevusele ja tema 1899. aastal ilmunud raamatule "Eugéne Delacroix'st neoimpressionismini".

Neoimpressionistidele avaldasid mõju mitmed värvitaju käsitlevad teosed, näiteks keemik Michel-Eugène Chevreuli "Värvide simultaankontrasti seadust" (1839). Mõju avaldas ka Charles Blanci "Joonistuskunsti grammatika", mis uuris, kuidas jooned sisendavad emotsioone.

Albert Dubois-Pillet, Georges-Pierre Seurat, Paul Signac ja Odilon Redon asutasid 1884. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi, mis võimaldas ametlikust Salongist kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida.

Tunnused

Georges-Pierre Seurat
"Tsirkus" (1890–1891)
õli lõuendil
185,5 × 152,5 cm
Musée d'Orsay, Pariis

Lõuend (või puitalus) valmistati hoolikalt ette. Maaliti aegamööda, kiht kihi haaval. Maaliti ääris, mis sulges kompositsiooni. Ka raam kaeti värvipunktidega. Klaasiga kaetavat teost üldjuhul ei lakitud.

Ainestik tuli tavaliselt igapäevaelust. Palju kujutati populaarseid meelelahutusi, näiteks kohvikuid, tsirkuseetendusi ja kontserte, aga tehti ka maastikumaale.

Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine. Erinevalt impressionistidest huvitasid neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edasiandmine.

Henri-Edmond Cross

Divisionism

Divisionism (prantsuse keeles diviser 'jaotama') on üks kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast.

Segamata värvitoone kanti alusele väikeste korrapäraste punktide, laikude või joontena. Taolise maalitehnika puhul säilib hästi värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse.

Divisionistlikud neoimpressionistid olid näiteks: Georges-Pierre Seurat, Henri-Edmond Cross ja Giuseppe Pelizza da Volpedo.

Parim näide divisionistlikust maalist on "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel".

Puäntillism

Püantillism on teine kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast, mida iseloomustab maalimine lühikesed pintslitõmmetega (punktitamisega). Maalimisviisist tuleneb ka voolu nimetus (prantsuse keeles point 'punkt').

Puäntillistlikud neoimpressionistid olid näiteks: Albert Dubois-Pillet, Henri-Edmond Cross, Georges-Pierre Seurat ja Paul Signac.

Kunstnikud

Paul Signac
Paavstide loss Avignonis (1900)
õli lõuendil
73,5 x 92,5 cm
Musée d'Orsay, Pariis

kolmapäev, 17. juuni 2020

Tuudorstiil ehk tuudorgootika ehk Tudori stiil ehk tuudori stiil ehk tuudorstiil ehk Tudori gootika stiil ehk tjuudorstiil

Tuudorstiil, ka tuudorgootika ja Tudori stiil (inglise keeles Tudor style) oli Inglismaal ajavahemikus 1485.–1558. käibel olnud arhitektuuristiil, mis kujutab endast perpendikulaarstiili (Inglismaa hilisgootika) jätku kombineerituna renessanssarhitektuuri elementidega. Stiiliperiood on nime saanud Tudorite kuningaperekonna järgi, kes valitses Inglismaad aastatel 1485–1603. Tuudorstiili on peetud kas inglise vararenessansi arhitektuuriks või hilisgootika viimaseks perioodiks, 16. sajandi II poolel asendub see järk-järgult Elizabethi stiiliga (inglise keeles Elizabethan style).

Sõnavara

Eestikeelses ajakirjanduses ja veebis võib leida ka vormi tuudori stiil, kuid enamikus eestikeelsetes teatmeteostes ja portaalis "Eesti mõisad" esineb sõnakuju tuudorstiil. Ajakirjanduses on kasutatud ka ümberütlevat väljendit Tudori gootika stiil.

"Võõrsõnade leksikoni" pakutud paralleelsõnakujusid tjuudorstiil ja tjuudorkaar kasutab Voldemar Vaga "Üldine kunstiajalugu", aga ka Kultuurimälestiste riiklik register (tsitaadid ajaloolisest õiendist).

Üldised jooned

Vahvärkehituse rikkalik kasutamine nii, et nähtavale jäetud puitsõrestik omandas iseseisva dekoratiivse eesmärgi
Suured nelinurksed aknad ja nende paigutamine rühmakaupa (ka lantsettaken oli kasutusel nagu varasemal perioodil)
Rohked kaheksa- või kuusnurkselt eenduvad seinalõigud ja soklita, seinast eenduvad erkerid laiade akendega
Keeruka ehitusega katused paljude kaunistatud viiludega
Palju tellisehitust ja tellistest moodustatud dekoori, sh kõrged hulknurksed telliskorstnad vahel fantastilise pinnadekooriga
Rikkalikult puupaneelidega kaetud siseruumid, eriti ilmalikes hoonetes, ja lagesid, karniise ja seinu kattev rikkalik reljeefne kipsdekoor, mis mõnikord naiivselt imiteeris renessansi ornamendimotiive ^[12]

Detailides jäi tuudorstiil truuks hilisgootikale ja evitas renessansi elemente pikkamisi ja ettevaatlikult. Tüüpilise tuudorstiilis hoone juurde kuulusid nelinurksed või hulknurksed flankeerivad tornikesed ja ripptornikesed, ärklid akendega kõigis külgedes, lantsettaknad, nelinurksed või tuudorkaartega aknad mitmekaupa kõrvuti, sakmetega lõppevad müüriharjad (need esinesid isegi kirikutel), mida katkestasid teravad kolmnurk- või astmikviilud, või hoopis ridadena paigutatud viilud ilma sakmeteta, tellistest laotud spiraal- või mõne muu hilisgootiliku dekooriga kõrged korstnad. Fassaadi sümmeetriale ei pööratud arhitektuuris tähelepanu, palju enam rõhutati rikkalikkust ja mitmekesisust, vaheldades erineva kujundusega fassaadilõike ja dekoorielemente.

Rikkalik vahvärkehitus õitses eriti linnades ja sellest on säilinud palju ilusaid näiteid Inglismaa eri paikades.

Tuudorstiil Eesti historitsismis

Tuudorstiili elemente leiab Eestis uusgooti ehitistel (Sangaste loss, Kukulinna, Kalvi, Porkuni, Sõmerpalu jt mõisad, Toomemäe kaevumaja Tartus, Tartu Peetri kiriku interjöör) ja sõna tuudorstiil on kasutatud eelkõige historitsistliku arhitektuuri kontekstis.

teisipäev, 16. juuni 2020

Heimatstiil

Esimese Eestis õppinud arhitekti Robert Natuse kodu Tallinnas Seene 8 (1927)

Heimatstiil on Saksamaal 19. sajandi lõpul väljakujunenud arhitektuuristiil, mille tippaeg oli 1885–1910. Heimatstiil sündis reaktsioonina valitsevale uusgootikale, uusrenessansile ja uusbarokile; mujal Euroopas kujunes sarnaselt juugend ehk art nouveau.

Valitses püüd muuta inimese elukeskkonda uute materjalide ja paindliku ruumijaotusega, lähtudes loodusest, idealiseeritud maaelust ja rahvakunstist. Ehitati loodusse sulanduvaid aiaga villasid, kus esimesel korrusel paiknesid vestibüüli ümber eluruumid, teisel korrusel magamistoad. Väliskujunduses kasutati tornikesi, erikujulisi viilusid, erkereid jt ehiselemente.

Heimatstiil esines ka väljaspool arhitektuuri. Kirjanduses esindasid seda Gerhart Hauptmann ja Hermann Sudermann, kunstis õhulisi loodusvaateid ja külastseene maalinud Otto Modersohn, Fritz Mackensen ja teised.

Heimatarhitektuur Eestis

Eestiski leidub heimatarhitektuuri näiteid, mitmed tuntumad neist Tartus. Üks tuntumaid on Georg Hellati projekteeritud Eesti Üliõpilaste Seltsi maja aadressil J. Tõnissoni 1 (1902). Samuti esindavad heimatstiili korporatsiooni Neobaltia hoone, praegune Saksa Kultuuri Instituudi maja Kastani 1 (aiandusarhitekt W. v. Engelhardt, 1903); villa Vanemuise 54, kunagine Eesti Televisiooni Tartu stuudio ja praegune korporatsiooni Fraternitas Estica konvent (F. Kangro, 1912); E. von Löwis of Menarile ehitatud hooned Era tänav 1 (Tartu linnaarhitekt Viktor Kessler, 1912) ja Era 2 (Riia insener ja arhitekt F. Granntz, 1912); naistearst K. A. Pfaffi tellimusel valminud elamu Kalevi 13 (V. Kessler, 1913). Samast perioodist pärinevad ka heimatstiilis hooned Pargi 6, Oru 1 ja Õpetaja 10.

1920. aastail ehitati heimatvillasid Tammelinnas. Mitme hoone juures said eeskujuks sammastele toetuvad rõdud Kalevi tänav 13 hoone keskosas: neid matkisid Elva tänav 13, 15, 8 jt. Sama stiili esindavad vahvärkehitised Elva tänav 3, Riia 71 jt