Barokkkunst Prantsusmaal

BAROKK PRANTSUSMAAL

17. sajandi teisel poolel sai Prantsusmaa majanduslikus ja poliitilises elus juhtivaks jõuks. Ka vaimuelus, kirjanduses ja kunstis, samuti kommete ja maitse küsimustes hakkas Prantsusmaa Itaalia ja Hispaania mõju kõrvale tõrjuma ning omandas Louis XIV ajal tooniandva asendi.

arhitektuur

Prantsuse 17. sajandi arhitektuuri lähtekohaks on suurel määral itaalia barokk, kuid sellesse suhtutakse reservatsiooniga ning hiljem võtab arhitektuuri areng täiesti iseseisva suuna. Esindatud on eelkõige tagasihoidlik barokk, eeskuju võetakse renessansi traditsioonidest ning antiikarhitektuurist.

Puhtbarokne laad oma liialdatud dünaamika ja maaalilisusega jääb prantslastele võõraks. Pr. arhitektuuril on juba 17. sajandil tugev klassitsistlik põhitoon; klassitsism, st. antiik- ja renessanskunsti jäljendamise püüd saab valitsevaks 18. sajandil ja levib Prantsusmaalt üle kogu Euroopa.

Juhtivaks saab profaanarhitektuur, eelkõige lossiarhitektuur. Väga oluliseks peetakse siseruumide mugavust ja otstarbekust.

Prantslased nimetavad oma stiilide arenguastmeid tavaliselt valitsejate järgi:

1625-1660 – Louis XIII stiil

1660-1710 – Louis XIV stiil

1710-1725 – nn. regendistiil (style Régence) e. vararokokoo

1725-1760 – Louis XV stiil e. täisrokokoo

1760-1790 – Louis XVI stiil e. varaklassitsism.

NIMETUSED KEHTIVAD EELKÕIGE SISEKUJUNDUSE KOHTA.

● Kõige baroklikumad tendentsid ilmnevad Versailles’ lossi ehitamisel. Louis XIV tellimisel töötas seal prantsuse arhitektide, skulptoride ja maalijate paremik - arhitektid LOUIS LE VAU (1612-1670), JULES HARDOUIN-MANSART (1646-1708) andis lõpliku kuju lossile – aiafassaad ja külgtiivad ning sisekujundus)); sisearhitektuuri ja dekoori loojaks oli CHARLES LE BRUN (1619-1690); aiakujunduse looja ANDRÉ LE NỐTRE (1613-1700), kes töötas välja  prantsuse pargi stiili.

● Versailles’ loss on pikerguse põhiplaaniga hoone kahe võimsalt eenduva tiivaga, mille vahel on avar õu. Selline põhiplaan sai eeskujuks kogu Euroopa hilisemale palee-ehitusstiilile. Ehitis on monumentaalne, suurejooneline ja toretsev. Lossi üldpikkus on 580 meetrit. Aiafassaad  on mõjuv oma vägevates proportsioonides, detailid on teostatud maitsekalt ja harmooniliselt. Veidi ebaühtlasemaks jääb linnapoolne fassaad, mida on 18. ja 19. sajandil ümberehituste käigus muudetud.

● Sisekaunistused on teostatud tüüpilises Louis XIV stiilis (toretsev ja pompöösne) Le Bruni juhtimisel. Parimad täiesti säilinud ruumid on 72 meetri pikkune PEEGLIGALERII, mille kummaski otsas asuvad RAHUSALONG ja SÕJASALONG. Le Bruni loodud dekoratiivstiili printsiibid on laenatud itaalia barokist, kuid ta käsitleb neid ehtsa prantsusepärase püüdega reeglipärasuse, selguse ja ülevaatlikkuse poole.

● Tihedas ühenduses lossiga on prantsuse stiilis park. Le Nótre’i juhtmõtteks oli aiakujunduse abil suurendada hoone monumentaalsust ja mõjukust. Lossi fassaadist lähtub peaallee, mis läbib kogu pargi, koosnedes geomeetrilistest terrassidest, lillepeenratest, muruväljakutest jne. Omane range geomeetria, sümmeetria; ka puud ja põõsad pügati geomeetrilisteks kujunditeks.

● Ilmekateks näideteks prantsuse barokist 17. sajandil on paljud ehitised – nt. Louvre’i idafassaad; Invaliidide kuppelkirik Pariisis (Hardouin-Mansart) – see on tsentraalehitis kõrgel alusel seisva kupliga, ehitis on viimase võimaluseni lihtne ja range, vaid kupliosa detailides on märgata baroklikke jooni.

 Louvre`i lossi idafassaad

● SKULPTUUR

● Prantsuse plastika säilitab 17. sajandil suure iseseisvuse ja omapära.

● Olulised on kolm tegurit:

- vanad, prantsuse renessansi traditsioonid

- itaalia barokkskulptuuri eeskujud

- antiikkunsti mõjud

Säilib rahulik selgus, terav karakteristika ja sale sarmikas joon.

● 17. sajandi teisel poolel on skulptuur peamiselt õuekunst, selle ülesandeks on kaunistada peamiselt kuningalosse. Seetõttu saab rääkida Versailles’ koolkonnast, kelle plastika on sümmeetriline, tasakaalukas ja idealiseeritud – klassitsistliku mõjuga.

   

● PIERRE PUGET (1622-1694)

● Silmapaistvaim meister, kes seisis väljaspool õukonnakunsti. Ta on järjekindlaim barokksuuna esindaja prantsuse plastikas, saanud mõjutusi just Berninilt.

● Vastandina Bernini voogavale pehmusele on Puget’ vormikäsitlus teravam, järsem ja kirglikum, selles puudub igasugune ilutsemine. Ka on valu ja ahastuse väljendus tema töödes ilmekam ning haaravam, ta on meister, kelle töödes valitseb täielik naturalism.

● Kuulsaim teos on „Krotoni Milon“, kus atleet kaitseb end lõvi vastu – teos on traagiliselt emotsionaalne.

● MAALIKUNST

● Prantsusmaal olid maalikunstnikud, nii nagu skulptorid ja arhitektidki enamasti õukonna teenistuses. 17. sajandil käib enamik noori maalikunstnikke end Itaalias täiendamas. Temaatikast on esindatud enamik žanreid – allegooria, portree, piiblistseenid, maastik jne. 17. sajandi esimese poole maalikunstis võib eristada kahte suunda – realistlikku ja idealiseerivat (või klassitsistlikku).

● Vennad LE NAIN’ id (Antoine, Louis, Mathieu) (17. saj. I pool)

● Realistliku suuna esindajad, kelle töid on raske üksteisest eristada – autorluseprobleemid.

● Kujutavad olustikustseene ja talupoegade elu rahulikus, eepilises ja tõetruus laadis; lähenevad žanrilt belgia ja hollandi meistritele.

● Maalivad ka piibliteemalisi teoseid.

● GEORGES LA TOUR (1593-1652)

● Samuti realistlikus laadis maalikunstnik, teda nimetatakse kui „küünlavalguse maalijat“.

● Kujutab üldistava, tasapinnalise vormiga väga ilmekaid tüüpe enamasti küünlavalgel.

● Kompositsioon on lihtne, figuurid omavahel sidumata ja neid on vähe, detaile vältiv maneer.

● NICOLAS POUSSIN (1594-1665)

● Idealiseerivasse suunda kuuluv kunstnik, teda peetakse ka suurimaks prantsuse maalijaks. ˇKlassitsistliku doktriini aluseks oli sellel ajal prantsuse vaimuelule nii tüüpiline ratsionalism. Ebatäiuslikule tegelikkusele vastandati täiuslik, mõistuspärane ideaal ning seda püüti kehastada kunstis. Poussini looming tähistab prantsuse maalikunsti lõplikku vabanemist välismaa mõjude alt, selles on esmakordselt barokiajastul selge väljenduse leidnud prantsuse kunstivaimu iseärasused: püüd ülevaatliku selguse ja ühtsuse poole, vormikäsitluse julge kindlus, liialduste vältimine, väärikus ja peen maitse.

● Poussin on kõige järjekindlam klassitsistliku suuna viljeleja barokiajastu maalikunstis ja dünaamise ning naturalistliku suuna vastane. Tema töödele on omane suurepärane rahu, tasakaal ja reeglipärasus. Neis ilmneb suur fantaasiaküllus, kuid ühtlasi on kõik neis surutud kindla ja suursuguse stiiliskeemi raamidesse; neis ei puudu midagi ega ole ka midagi üleliigset. Poussini laadi kujunemisel olid olulised Raffael ning antiikkunsti eeskujud.

● Poussini laad ei olnud nii erinev kõrgrenessansi stiilist kui hispaanlaste või flaamlaste oma. Kuulsaimad Poussini tööd on suuremõõtmelised allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Neis on tähtsal kohal kontuuride ilu ning kehade plastiline modelleerimine.

● Poussin on tähtis kui nn. ideaalmaastikumaali looja. Need maastikud ei kujuta ühtki konkreetset lõiku loodusest, pildile on koondatud põnevaid, sageli võõramaiseid maastikudetaile, mis on liidetud fantaasiaküllaseks ja suurejooneliseks tervikuks. Enamasti ei ole säärased teosed puhtakujulised maastikumaalid, neil on kujutatud ka mõni ajalooline või mütoloogiline stseen tillukeste inimfiguuridega, nn. stafaažiga. Seetõttu nimet. sellist maastikku ka HEROILISEKS MAASTIKUKS.

● Poussini teostel domineerivad soojad toonid, maastikuline foon on sügav, terve käsitluslaad on läbinisti maaliline.

● Teoseid: „Bakhanaal“, „Flora triumf“, „Arkaadia karjased“, seeria „Neli aastaaega“.

    

● CLAUDE LORRAIN (1600-1682)

● Lorraini peetakse suurimaks peisažistiks, nn. maastikumaali Raffaeliks.

● Lorrain arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue kompositsiooniskeemi. Pildi külgedel asuvad tumedate, kulissitaoliste massidena puud, varemed vms., keskel aga avaneb vaade kaugusesse. Hakkab esimesena kujutama päikest – lähtub valguse ja armosfääri meeleoludest. Julgeb päikest kujutada ka tema keskpäevases heleduses.

● Tema varasemates töödes valitsesid rasked pruunid toonid; keskperioodi tööd on maalitud soojades kuldtoonides, hilisema aja maalidele (u. a. 1650) on omane selge, läbipaistev hõbehall koloriit.

● Lorrain pühendas palju aega looduse tundmaõppimisele, sellest annavad tunnistust arvukad natuurist tehtud joonistused. Nendest konstrueeris ta hiljem ideaalmaastikud, kus valitseb rahulik, idülliline ja lüüriline meeleolu.

(www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

       

   

Barokk Prantsusmaal

• ehituskunstis iseloomulikud kõrged ja järsud katused
• sümmeetria
• Claude Perrault - Louvre´i lossi idafassaad
• Jules Hardouin-Mansart - Versailles´ Loss
• André le Nótre - Versailles´ park
• Caravaggio mõju
• olustikupildid, mis on tihti religioossele teemale
• inimesed on enamasti kujutatud mitte täispikkuses, vaid põlvedeni
• pildite üldisele tumedusele annab valgust kollane küünlaleek
• olustikumaalijad vennad Le Nainid - tähtsam Loius le Nain
  - kujutasid lihtrahvast, peamiselt talupoegi tõsiste ja väärikatena - näidates nende töö raskust ja olme viletsust
• Jacques Callot
  - karm realist
  - kujutas kõikvõimalikke kaasaegseid inimtüüpe
  - "Sõjakoledused"
• Pierre Puget
  - silmapaistvaim skulptor
  - oma omapärases ja haaravas loomingus ühendas dünaamilise dekoratiivsuse ja jõulise, mõnikord traagikasse kalduva emotsionaalsuse (J. Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu", Tallinn: Kirjastus "Kunst", 2003)

Barokkkunst Itaalias

BAROKK ITAALIAS (17. sajand)

arhitektuur

 Kui renessansiajastu arhitektuuur oli ülevaatlik ja harmooniline, siis barokki on võrreldud tuule ja mässava merega. Barokkarhitektuuris puudub rahu, kõik liigub ja lainetab. Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised. Hoonete fassaadid muutusid omaette kunstiteosteks, kuhu rajati kõikmõeldavaid kaunistuselemente

Arhitektuuris sai esmajärguliseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks sai pikergune hoone.

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

Esikohal sakraalehitised. 

Kirikutüübiks sai pikergune hoone, nelitise kohale asetati kuppel (renessanss), samuti võeti üle renessansist kogu arhitektuuriliste detailide kogu – sambad (iseloomulik just PAARISSAMBAD), poolsambad ja pilastrid antiigipäraste baaside ja kapiteelidega, ümarkaared, viilud jne.

Uus joon – kolmveerandsambad ja keerdsambad. Detailidena kasutati palju voluute, kartušši (dekoratiivne raam).

Kiriku siseruum moodustas avara saali (löövid puuduvad). Külglööve asendasid sageli kabeliteread kiriku põhja- ja lõunakülgedel.

Valgusallikaks aknad, mis asusid nelitiskupli allosas, seega koondus valgus põhiliselt hoone kooriruumi, tõstes seda esile.

Kasutatakse risaliiti – fassaadi täiskõrguses eenduv osa, mis on väga rikkalikult kaunistatud (sageli frontooni ja iseseisva katusega).

Ehitusdetailid on allutatud dekoratiivsele tervikule, konstruktiivset ülesannet praktiliselt pole. Fassaadipind võib olla laineline, astmeline jne. Vormide kuhjumine ja ebasümmeetria

Barokkstiili kirikutüübi loojaks võib pidada GIAGOMO VIGNOLA’t (1509-1573). Ehitas Rooma Il Gesǔ kiriku.

● CARLO MADERNA (1556-1629)

Esindab mõõdukat varabarokki.

● Santa Susanna kiriku fassaad Roomas. Iseseisev dekoratsioon, ei anna kujutlust selle taga olevatest ruumidest. Väga rikkalik, pidulik ja maaliline, ilma suuremate liialduste ja ülekuhjamiseta. Santa Susannaga oli lõplikult omandatud barokk-kiriku fassaadi vorm. Kahekorruseline, alumine korrus laiem kui ülemine, ühtseks tervikuks ühendavad neid voluudid.

● Maderna projekteeritud on Rooma Peetri kiriku pikihoone ja fassad.

● LORENZO BERNINI (1598-1680)

Barokiajastu kuulsaim meister Itaalias, nii arhitekt kui skulptor. Bernini meistriteoseks on väljak Peetri kiriku ees ühes seda ümbritseva kolonnaadiga (1657-1667). Kasutas osavaid perspektiivivõtteid, mille tõttu tundub fassaad kõrgemana ja väljak avaramana. Ovaalväljak mõjub amfiteatrina. Eesmärk on suunata vaataja pilk rõdule.

● Analoogilisi perspektiivivõtteid kasutas ta ka Vatikani lossi Kuningatrepi ehitamisel:  ülespoole kerkides trepp aheneb ja mõjub seetõttu sügavamana (nn. teatriperspektiiv). Kuninglik trepp „Scala Regia“ ühendab kirikut paavsti eluruumidega.

(www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

     

Maalikunst

Maalikunst püüab järjekindlalt vabaneda renessansi ideedest – renessansi ideaalstiili pidulikust tasakaalust ja eestvaate rõhutamisest, toonitades liikumist, asümmeetriat, paatost.

Kompositsiooni ülesehitamisel püütakse süstemaatiliselt ruumisügavuse toonitamise poole.

Rahuliku ühtlase valgustatuse asemel eelistatakse heleda-tumeda suuri kontraste.

Kujutatavaga püütakse haarata ja vapustada vaataja hinge jõu ja ilmekusega (martüüriumi- ja ekstaasistseenid olida barokiajastu eelistatumad motiivid). Ka püütakse vaatajat joovastada pompöösse pidulikkuse ja toredusega, kangelaslikkuse ja jõuavaldustega.

Barokkmaalile on veel iseloomulik mõnikord realism ja naturalism, mis ei pelga kujutada ka inetust ja vulgaarsust.

Dekoratiivne ja monumentaalne kompositsioon järgib keerlevat spiraali või tõusvat diagonaali. Iseloomulik on lokkav dekoor, suurt tähelepanu pööratakse erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele.

Eelistatakse sooje ja küpseid värvitoone. Värviüleminekud on sujuvad, ilma teravate piirjoonteta. 17. saj. lõpus muutuvad toonid värskemaks, kergemaks ja selgemaks, pintslitõmme on lõuendil lai ja paks.

Üldjoontes saab itaalia barokkmaalis eristada kahte suunda.

● ANNIBALE CARRACCI (1560-1619)

Suurima tähtsusega kolmest vennast. Teda võib pidada itaalia maastikumaali kui iseseisva ala rajajaks, mis on olemuselt nn. ideaalmaastik. Carracci maalis palju antiikmütoloogiaainelisi seinamaale, kus ta ühendas loodusevaatluse, antiigivaimustuse ning Raffaeli hilisloomingu uurimise.

● „Bakchose triumf“ (osa Rooma Palazzo Farnese galerii antiikmütoloogilistest stseenidest) – dekoratiivmaali meistriteos, haarava suurepärase jõuga. Baroki vormiideaal on siin selge väljenduse leidnud.

● Vennad Carraccid olid mõjukad meistrid ja suure koolkonna juhid. Nad asutasid umbes a. 1585 Bolognas kunstiakadeemia, millest kujunes välja Bologna koolkond.

● CARAVAGGIO (1573-1610)

Esindab teist, realistlikumat maalisuunda. Hülgab otsustavalt eklektilise suuna. Tema kunsti lähtekohaks sai ümbritsev elu – ja ka lihtsate inimeste elu. See joon oli tollal väga uudne. Caravaggio põlgas idealiseerimist, ta püüdis kujutada elu ja inimesi just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema kunst oli sootuks erinev renessansi naiivsevõitu looduslähedusest, talle polnud probleemiks ruumi kujutamine. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Ka usuteemalisi süžeesid käsitles ta olmeliselt, kohati naturalistlikult. Inimeste poosid ja asendid tema maalidel pole peened ja valitud, vaid rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole, seejuures väga hoogsad ja veenvad.

● Caravaggio varasemad tööd oma kuldtooniga tunnistavad Veneetsia meistrite mõju – natüürmordid, elusuurused pillimängijad. Pikkamööda kujuneb välja iseseisev maneer.

● Figuuride modelleerimiseltaotleb ta plastilist teravust ja selgust. Tema tööd on mingil määral vägivaldsed ja sünged.

● Kõigi figuuride liitmisel on eriline osa valgusel, mis suundub tegelaskujudele tavaliselt ülevalt. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumeda pildiga (siit tuleneb mõiste nn. keldriluugivalgus). Figuurid on heledana tumedal toonil.

● Caravaggio kuulsaimad kiriklikud maalid on „Maarja surm“ ja „Kristuse haudapanek“. Ta väldib reeglipärasust kompositsioonis, kasutab järsku hele-tumedust. Ta suudab esitada veenvalt tundeid, kujutada loomulikku ja ka inetut. Sellega purustab Caravaggio lõplikult renessansi vormiideaali.

● Caravaggio matkijatest moodustus ulatuslik suund. Tema mõju ulatus teistessegi maadesse. Tema põhimõtteid arendas edasi iseseisvalt grupp kunstnikke, kes moodustasid Napoli koolkonna.

 Kirikute seinu ja lagesid katsid usulistel teemadel loodud kompositsioonid. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Renessansi ajal olid kõik kunstiliigid eraldiseisvad. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks. 
Barokse dekoratiivmaali üheks nimekamaks meistriks Itaalias on ANDREA DEL POZZO (1642-1709). Tema loodud on Sant`Ignazio kiriku laemaalid Roomas. 
17. sajandi maalis läks rahutu liikumise kujutamine erilise tähelepanu alla. Sellele lisandus maaliline käsitluslaad, kus värvid sulavad üksteise sisse ilma selgete piirideta. 1585. aastal asutasid Agostino, Lodovico ja Annibale (vennad) CARRACCID Bolognas kunstiakadeemia, kus nad ise õpetajatena töötasid. Nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine, teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja -laadide ühendamine (eklektitsism). Näiteks püüti seostada Michelangelo suurejoonelisust Corregio maalilisusega, Raffaeli kompositsiooni veneetslaste koloriidiga jne. Carraccide maalide teemad pärinesid mütoloogiast ja nende ilutsev ning idealiseeriv laad leidis palju järgijaid. Kõrvuti eklektitsismiga arenes itaalia kunstis teine vool, nn naturalism, mille suurimaks esindajaks oli MICHELANGELO DA CARAVAGGIO(1573-1610). Ta hülgas otsustavalt eklektika. Caravaggio põlgas idealiseerimist ja püüdis elu ning inimesi kujutada just sellistena, nagu ta neid nägi. Tema maalidel näeb tihti tüüpe lihtrahva hulgast - mustlasi, pillimehi, joodikuid ja kaardimängijaid. Ka religioosseid tegelasi kujutab ta olustikulisena, ilma aupaisteta. Caravaggio eesmärgiks polnud suursugune ja täiuslik kompositsioon. Inimeste poosid tema maalidel on rõhutatult juhuslikud, näiteks seljaga vaataja poole. Oluline osa on valgusel, mis suundub tavaliselt ülevalt ühest puntist alla tegeleaskujudele. Valgusvihk on tugevalt kontrastne muidu tumedal pildil (siit ka mõiste "keldriluugivalgus"). Robustse, jõhkravõitu käsitluslaadi tõttu on Caravaggiot kutsutud ka "maalikunsti antikristuseks" ja "mustade jalgade maalijaks".

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

                

Caravaggio  "Bacchus"                                                     "Nartsiss"

Skulptuur

● Bernini on ka barokkajastu ainus suurmeister skulptuurialal. Loob barokile omase skulptuuristiili- maalilise, dünaamilise ja pateetilise käsitlusviisiga. See laad jääb valitsema järgnevaks 150. aastaks Euroopas. Bernini hülgab klassikalise skulptuuri range ülesehituse maalilise üldmulje kasuks, mille domineerivad valguse ja varju mõjud. Tema skulptuurid on alati ühenduses neid ümbritseva ruumiga. Bernini teosed on täis pakitsevat elu ja dramaatilisust. Nende mõju on rajatud pateetilistele, järskudele ja kontrastsetele liigutustele, neis valitsevad taltsutamatu kirg ja haarav ekstaas.

● Esimene Bernini tuntum teos on „Apollon ja Daphne“, kus antakse väga meisterlikult edasi dramaatlilist situatsiooni ja erinevaid faktuure (nt. inimkeha ja puu).

● Bernini loomingu huvitavama osa moodustavad portreebüstid. Neis esineb kunstnik väga terava tähelepanijana ja julge karakteriseerijana. Ka ilmneb portreedes Bernini naturalismi ja elulisuse toonitamise püüd – „Modena hertsogi Francesco I portree“, „Kardinal Borgese portree“ jt.

● Kuulsamaid teoseid Berninil on 1633. a. valminud pronkstabernaakel Peetri kiriku kupli all.  Peaaltari kohal on baldahhiin, mida kannavad neli keerdsammast.

 (www.htg.tartu.ee/merill/ku3/00.../01.BAROKK.doc)

Niððidesse paigutati skulptuure. Kasutati mitmevärvilisi ehituskive. 

(http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.htm)

             

Lorenzo Bernini  "Püha                                              "Apollon"

Teresa
ekstaaž"

Barokk Itaalias

• valitsev kirikutüüp pikergune hoone, avar, skulptuurid, maalid, kuppel, läänefassaadid, palju esines ebasümmeetriat, 
• naturalistlik ja idealistlik ehk akadeemiline suund
• Caravaggio
  - pärit lihtrahva hulgast
  - kujutas lihtrahva igapäevast elu
  - inimeste poosid ja asendid juhuslikud
  - piltide tegelased ei esine vaataja suunas, elavad oma elu
  - ruumilisuse saavutamine - heletumedus
  - eriline osa on valgusel - "keldriluugivalgus"
  - tema kunstil oli suur mõju kogu Euroopas
  - usuteemade käsitlemine kaasaaegsete inimtüüpide kaudu ja lihtsate inimeste hingesügavuste näitamine
• Caraccid ja Bologna koolkond
  - Caraccid rajasid Bologna akadeemia kunstnikud
  - need kunstnikud hakkasid looma kunsti, mis erines eluproosast ja pakkus ebatavalist ilu
  - Caraccid vastandusid manerismile
  - Bologna koolkonna liikmed maalisid usulise sisuga paljufiguurilisi altarimaale ja enamasti antiikmütoloogiateemalisi freskosid
  - stafaaž - maalil on maastik olulisem kui väikeste figuuride abil esitatud jutustus
• Barokkstiili sisearhitektuur kasutas ohtralt maalikunstnike teeneid - tavalised taevariiki kujutavad illusionistlikud, paljufiguurilised ja dekoratiivsed laemaalid - kuulsaim selliste maalide autor Andrea del Pozzo 
• Barokkskulptuur
  - Lorenzo Bernini
  * kuulsaim selle ala meister
  * Bernini lõi hulgaliselt dekoratiivteoseid linnaruumi ja kirikutesse
  * tema teostes on ilmekalt näha barokkstiili erinevus renessanssist
  * rahutud, liikuvad massid, maaliline
  * liikuvad, juhuslikud, ilmekad, efektsed poosid
  * võitlus- ja röövimisstseenid
  * "Apollon ja Daphne", "Püha Teresa ekstaas" (J. Kangilaski "Kunstikultuuri ajalugu", Tallinn: Kirjastus "Kunst", 2003)

Barokkkunst

Barokk on stiil, mis oli iseloomulik 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele.

Sõna "barokk" tuleneb portugalikeelsest sõnast barroco, mis tähendab ebakorrapärast pärli. See oli algselt pilkenimi, mis anti ajastule 18. sajandi keskel, kuna tol ajal peeti ajastu katoliiklikku stiili ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Kuid hiljem, 19. ja 20. sajandi vahetusel, võetigi see perioodi nimetusena kasutusele. 

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1790. aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

Eestis jäljendati tihti barokki 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul – seda stiili nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes alates 1890. aastate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Uusbarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930. aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantistliku stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.

Näiteid Eestis:

• Kadrioru loss
• Laupa mõisa härrastemaja (uusbarokk, 1913)
• Palmse mõisa härrastemaja

• 
  
  

Barokkstiili ja barokkajastu üldine kirjeldus

Barokkajastut iseloomustab eriliselt priiskav õukonnaelu. Nii kunstis kui ka ühiskonnas üritati luua midagi teistsugust, erakorralist. Erinevalt renessansskunstnikust on barokk-kunstnik geenius, kes enam ei matki loodust, vaid kujundab seda ainult oma tunnetest ja mõtetest lähtudes ümber. See võib tähendada ka konflikti loodusega: barokkajastu arhitekt võib luua lossi puhtalt geomeetrilis-matemaatiliste printsiipide alusel kasvõi sohu. Näiteks Peterburi on ehitatud Neeva jõe delta soisele pinnasele. Baroki ideaaliks olid inimese loodud objektid, mis eristusid loodusest ja mõjusid võimalikult kunstlikena: näiteks üliformaalne õukondlik kõnetamisstiil, parukad, ülepakutud tseremoniaalsus, kastraadid. Barokset maailma on võrreldud teatriga täis näitlejaid ja muusikat.

Barokk erinevates kunstivaldkondades

Arhitektuur

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1790. aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

Eestis jäljendati tihti barokki 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul – seda stiili nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes alates 1890. aastate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Uusbarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930. aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantistliku stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone. 

Barokkarhitektuur on barokiajastul (17. sajand kuni 18. sajandi I pool) loodud arhitektuur.

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1970. aastatest) segunes barokk tasapisi juba klassitsismi elementidega – selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist – seda nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Uusbarokk (koos juugendiga) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1930ndate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone.

Maalikunst

Itaalia maalikunst

Itaalia maalikunstnikud eelistasid sooje ja küpseid toone. Maalikunstis valitsesid tumedamad toonid, kujutades ümarust ja keerukust. Kompositsioon oli sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Kunstnikud maalisid sujuvate värviüleminekutega, kuid ilma kindlate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, seega oli nende töödes palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsaid stseene. Palju on neis maalides ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke. Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks. 1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia, kus nende põhimõtteks oli ühelt poolt looduse tundmaõppimine ja teiselt poolt vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk eklektitsism. Kõrvuti ekletitsismiga arenes Itaalias ka teine kunstivool, milleks oli naturalism, ja selle suurimaks esindajaks oli Caravaggio. Tema maalis lihtrahvast nii, nagu nad tegelikult olid. Tema töödes oli oluline osa valgusel, ehk valgus suundus ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele, olles nn keldriluugivalgus. Tema usuteemalistest maalidest on tuntumad "Peetruse ristilöömine" ja "Lautomängija".

Prantsuse maalikunst

Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida vahel nimetatakse ka vana-klassitsismiks. Selle aluseks oli ratsionalism. Vana-klassitsism on rangem ja rahulikum ja otsest eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist.

Prantsuse maalikunsti mõjukaim maalija oli Nicolas Poussin. Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Ta on kuulus ideaalmaastike looja. Tema maastikud on fantaasiavili, mitte tegelikkus. Igal tema maastikul oli alati ka üks inimene. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks. Tuntud teos on näiteks "Maastik surnukehaga".

Veel üks tuntud maastikumaalija oli Claude Lorrain. Tema maastikes laiuvad kaugusse suunduvad vaated, mille esiplaanil on puudegrupid, sambad, varemed. Tema töödes valitseb selgus ja rahu. Tema kuulsaim teos on "Odysseuse loovutamine".

Näiteid Eestis:

• Kadrioru loss
• Laupa mõisa härrastemaja (uusbarokk, 1913)
• Palmse mõisa härrastemaja