Renessanssimuusika

Renessanssmuusika on üldlevinud muusikaajaloo periodiseerimise kontseptsiooni kohaselt lääne muusika, mis on loodud vahemikus umbes 1430–1600. Seda muusikat nimetatakse renessanssmuusikaks vaid seetõttu, et selle loomise aeg langeb osaliselt kokku renessansikui laiema kultuurilise, sotsiaalse, kunstilise ja tehnilise perioodiga umbes aastatel 1300–1600.
Kuna renessanssmuusikal puuduvad ühtsed ja läbivad stiilitunnused, siis sageli räägitakse mitte niivõrd renessanssmuusikast, kuivõrd erinevatest koolkondadest, näiteks Madalmaade koolkonnast, Rooma koolkonnast või Veneetsia koolkonnast.

Renessanssmuusika määratlus

Renessanss- ja keskaja muusikat võrreldes võib lihtsustades öelda, et kui keskaja heliloojad lähtusid muusikat luues pigem jumalikest reeglitest, siis renessansiheliloojate jaoks pidi muusika oma sulanduva harmoonia ja sujuva meloodiaga olema eeskätt inimese kõrvale meeldiv kuulata. See võis olla ka üks põhjuseid, miks

• lisaks perfektsetele konsonantsidele kvardile, kvindile ja oktavile hakati renessanssmuusika harmoonias kasutama ka imperfektseid konsonantse tertse ja sekste ning domineerivaks muutusid kolmkõlad ja sekstakordid, millest järk-järgult arenes välja duuri-molli-süsteem.
• muusika seos tekstiga tihenes:
  • vokaalmuusika väljendus oli otseselt inspireeritud tekstist, andes edasi teksti tundelisi, kohati lausa piltlikke või loodushääli imiteerivaid kujundeid.
  • muusika rütm lähtus järjest enam teksti rütmist, mistõttu muusika rütm lihtsustus.
  • tekst hakkas mõjutama muusikavormi, andes sellele tasakaalustatumad proportsioonid.
• ideaaliks saab lihtne, tundeline ja laulev meloodia, mille liigendus on seotud inimese loomuliku hingamisega.

Ühed muusikateadlased (Gustave Reese1954) on näinud renessanssmuusikas pigem keskaja muusika oluliste saavutuste evolutsioonilist edasiarendamist, mis jätkas hiliskeskaegse muusika "rütmilist voolavust ja keerukust, mida sellele järgnev muusika ei suutnud ületada", kolmkõla kõigi võimaluste ärakasutamist, dissonantside reeglistamist ja selle kaudu kooskõlade intervallilise sisu ratsionaliseerimist, tonaalse ulatuse suurenemist ning kontrapunktilise imitatsiooni kaudu häälte kasvavat homogeensust. Nad nägid renessanssi muusika ennenägematu unifitseerimise perioodina, mistõttu 16. sajandi heliloojad kogu Euroopas "rääkisid samas muusikalises keeles".
Teised teadlased (Edward Lowinsky 1954) seevastu pooldavad teooriat, mille kohaselt renessansiajal ei piirdutud üksnes keskaja muusika ümberkujundamisega, vaid toimus vana skolastilise ajastu revolutsiooniline kõrvaleheitmine, kuna "muusikud soovisid vabastada oma väljenduse kõigist ahelatest." Selle teooria kaitseks on esitatud järgmisi väiteid:

• 15. sajandil toimus suur muusikainstitutsioonide ümberkorraldamine, põhjapoolsemate maade heliloojate rännakud Itaaliasse ning põhja- ja lõunapoolsete maade traditsioonide tihe suhtlus;
• selle perioodi muusikat iseloomustas otsustav eemaldumine keskaegsetest piirangutest, loobuti fikseeritud vormidest, modaalrütmikast, isorütmikast, cantus firmus'e põhimõttest ning Pythagorase häälestusest;
• kritiseeriti keskaegset esteetikat;
• lükati kõrvale vana kirikulaadide süsteem ning hakati musica ficta kaudu arendama harmooniat, mis võimaldas kromatisme ja modulatsioone;
• mindi muusika "suktsessiivselt" kontseptsioonilt üle "simultaansele": kõiki hääli hakati looma korraga, mitte keskaja kombel uusi meloodiaid varasematele juurde liites ning varasemaid meloodiaid kaunistades;
• toimus muusikas kasutatavate helikõrguste ruumi laienemine;
• tihenes sõna ja muusika väljenduslik seos ning tekkis nende uus suhe;
• arenes muusikute nii vokaalne kui ka instrumentaalne virtuoossus
• instrumentaalmuusika muutus järjest iseseisvamaks;
• muusikud loobusid autoriteetide järgi joondumisest.

Renessanssmuusika koolkonnad

Trecento

14. sajandi heliloojate koolkond Itaalias. Valitses õukondade ilmalik, elegantne, seltskondlik muusika, vaimulik muusika oli kaugel tagaplaanil. Tähtsaim lauluvorm oli madrigal. Tuntuim helilooja sellest voolust oli Francesco Landini.

Madalmaade koolkond

Ulatuslik ja rikas Burgundia riik oli soodsaks pinnaseks kunstidele ja muusikale. Kuna mandril tegutses palju inglasi, olid inglise ja prantsuse muusika tihedas kontaktis. Sedakaudu leviski tertsi- ja sekstiintervallide kasutamine Inglismaalt mandrile. 14. sajandil domineeris heliloojate loomingus ilmalik laul, 15. sajandil tõusis esiplaanile kirikumuusika. Esmakordselt kirjutati terviklikke missatsükleid ja polüfoonilisi hümne. Uus žanr oli ka Magnificat (Maarja kiidulaul). Madalmaade koolkonnal oli uudne muusikaline keel, kombineerides endas ars nova ratsionaalset kompositsioonitehnikat, inglise terts- ja sekstkooskõlasid, laulvat meloodiat ja imitatsioonilist polüfooniat (kaanon). 15. sajandi keskel kujunes muusikas normiks neljahäälsus. Tuntumad Madalmaade koolkonna heliloojad olid Guillaume Dufay, Josquin Desprez ja Orlando di Lasso.

Rooma koolkond

Trento kirikukogu algatas reforme, mis tervendaksid kirikut ja taastaksid Rooma positsiooni. Tegid ettekirjutusi kirikumuusikale ja süüdistasid kunstmuusikat liigses keerukuses, nõudsid gregooriuse koraalireformimist ja selle tähtsuse taastamist. Selle tulemusena keelati muusikas ilmalikud laenud ja loeti kohatuks ekspressiivne stiil.
Rooma koolkond (16. sajandi keskpaik) järgis Trento kirikukogu juhiseid ja oli akadeemilise ja konservatiivse hoiakuga. Koolkonna kuulsaim esindaja oli Giovanni Pierluigi da Palestrina.

Protestantlik kirikumuusika

Seoses usupuhastusega arenes 16. sajandiSaksamaal välja luterikoraal – protestantlikkirikulaul, mille aluseks oli stroofilinevärsstekst ja igas salmis korduv meloodia. Luterikoraalid olid tihti kirikuhümnide rahvalikud variandid, milles meloodia oli lihtsustatud ja mugandatud rahvakeelse tekstiga. Koraali ülemist, kõige väljendusrikkamat viisi laulis terve kogudus, saateviise või akorde mängiti orelil. Orel oli 16.–17. sajandil kirikutes juba üsna tavaline. Koraalidest tehti ka mitmehäälseid kooriseadeid. Suure tuntuse saavutas Martin Lutheri loodud koraal "Üks kindel linn ja varjupaik", mida on kutsutud ka 16. sajandi Marseljeesiks.
Reformatsiooni kalvinistlik suund, mis valitses Šveitsis, Madalmaades ja Prantsusmaal, suhtus kunsti teisiti. Kirikud puhastati vanast kunstist, lõhuti välja orelid. Keelati kunstmuusika ja lubati laulda vaid ühehäälset Piiblitekstiga koguduselaulu. Hussiitide liikumine võitles polüfoonia ja pillide kasutamise vastu kirikus, nende järelkäijad hernhuutlased ehk vennastekogudused mõjutasid sarnaselt Liivimaamuusikaharidust.

Instrumentaalmuusika

Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded(klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei märkinud helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord, lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorn, trompet, tromboon.
Instrumentaalmuusika žanriteks olid prelüüd, fantaasia, tokaata, kantsoon. Ansamblimuusikast olid levinud tantsud braanl, pavaan, galliard. Pille hakati ehitama perekonniti – sopranist bassini.

Mitmehäälsus

Varajane Mitmehäälsus:

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist.

Mitmehäälsus:
Mitmehäälsus on muusikas ühine nimetajafaktuuridele, milles üheaegselt on vähemalt kaks partiid.
Mitmehäälsete faktuuride põhilised tüübid on polüfoonia, homofoonia ja heterofoonia.
Mitmehäälsuse vastandiks on ühehäälsus ehk monofoonia.

Mitmehäälsus euroopa muusikas

Keskaegset mitmehäälse musitseerimise praktikat kirjeldatakse juba 7. sajandi tekstides.
Esimesed teadaolevad mitmehäälse muusika üleskirjutused pärinevad siiski alles 9. sajandist.
Mitmehäälsuse arengut mõjutas ka neumanoodikirja kasutuselevõtt 9. sajandi alguses.

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. On tõenäoline, et Euroopas esitati polüfoonilist muusikat palju varem, kui seda mainivad varaseimad säilinud kirjalikud allikad. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.
Kõige lihtsamat polüfoonia vormi, pideva põhitooni ehk burdoonhääle peale lauldud meloodiat, esineb enamikus Eurooparahvamuusikatraditsioonides ja ka paljudes Aasia kultuurides, mis viitab sellele, et see võib pärineda juba ammustest aegadest.
Esimesed kahehäälsed vaimulikud laulud olid organum'id. Organumis oli Gregoriuse koraalilelisatud alumine hääl kvindi või kvardikaugusel. Lihtsam organum oli paralleelorganum, kus alumine hääl liikus ülemisega paralleelsetes intervallides. Ajuti võisid hääled ka ühtida või liikuda oktavites. Mõlemat häält võidi ka dubleerida oktav madalamalt või kõrgemalt. Esimest korda kirjeldati sellist laulu 9. sajandist pärit teoses "Musica enchiriadis". Seal kirjeldatu ja organum'iks nimetatu ei olnud kompositsioonitehnika, vaid esituse ajal toimuv spontaanne laulu kaunistamise viis.
Guido Arezzost kirjeldas oma teoses "Micrologus de disciplina artis musicae" (kirjutatud umbes aastal 1025) juba keerulisemat polüfooniat, mis võimaldas teisele häälele improviseerimiseksmitmesuguseid valikuvõimalusi. Organumi hääled võidi ka varem valmis kirjutada. Esimesed leitud noodikäsikirjad, mis sisaldavad noodistatud organume, on pärit 11. sajandi algusest. Umbes 12. sajandilvahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (cantus firmus). Nüüd võis häältevaheline intervall ka vahelduda, kuid kasutati siiski ainult "puhtaid intervalle": kvarti, kvinti ja oktavit. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Sellist organumit nimetati vabaks organumiks. Nii oli polüfoonia arenenud lihtsast esituse rikastamisest kompositsioonitehnikaks.

Kristlik Muusika

Kristlik muusika on muusika, mis on seotud kristliku usundiga.
Varaseimad andmed kristliku muusika kohta pärinevad kolmest allikast:

• apostlite tegude raamat ja apostlite kirjad Uues Testamendis;
• juudi filosoofi Philon Aleksandriast (20 eKr–54) kirjutised;
• rooma kirjaniku Plinius Noorema "Epistulae" ("Kirjad").

3.–2. sajandil eKr tõlgiti Vana Testamentkreeka keelde. Kristlus levis algselt hellenistliku kultuuri piirkonnas ja liturgilisekeelena kasutati kuni 3. sajandi lõpuni kreeka keelt. Kreeka muusika oli seotud paganlikukultusega ja tema otsene mõju oli ilmselt takistatud. Kristlikus liturgias oli pillidekasutamine keelatud (idakirikutes on see tänapäevani), kuid koduse laulmise juures kasutati lüürat ja kitarat. Selgete kreeka mõjudega (laad, rütm, noodikiri) on ka esimene säilinud kristliku hümni fragment, mis on leitud Egiptusest (papüürus Oxyrynchosest, 3. sajandi lõpp). Kõige enam on kreeka pärand mõjutanud kristlikku muusikaõpetust.
Varakristlikus muusikas eristatakse põhiliselt 2 laulužanrit:

• psalmoodia (psalmide laulmine) – oli juutide religioosses muusikas tähtsaim.
• hümnoodia (hümnide laulmine) – sellest on esmakordselt juttu nii Matteuse (ptk 26:30) kui ka Markuse evangeeliumis (ptk 14:26).

Nendele lisandus ilmselt vaimulik laul vabas rahvalikus maneeris: varakristlikus koguduses oli laulmine üldine, õpetatud koore hakati eelistama alles 4. sajandil.
Psalmoodias ja hümnoodias olid kasutusel 2 põhilist ettekandeviisi:

• antifooniline (kreeka keeles antiphonos – vastukõlav)
• responsoorne (ladina keeles responsum – vastus), kus solistile vastandub refräänilisi lõike laulev koor.

395. aastal toimus Rooma riigi lagunemine Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks, mis tõi kaasa ka kiriku sisulise lõhenemise. Ametlik lõhenemine toimus 1054. aastal, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid. Seetõttu räägitakse eraldi ida- ja läänekristlusest.

Idakiriku muusika

Kristlik liturgiline muusika sündis koos kristlusega Lähis-Idas ning sealsete rahvastemuusika on aluseks nii Ida kui ka Lääne kirikulaulule. Nii Idas kui ka Läänes puudus ühtne liturgia, ent Idas polnud ka ühtset liturgilist keelt. Kasutati rahvuskeeli ning igas piirkondlikus kirikus kujunes välja omapärane laulutraditsioon. Eristatakse süüria, bütsantsi, kopti (kristliku Egiptuse), abessiinia (Etioopia) ja armeenia kirikut. Lääne-Euroopal olid tihedaimad kontaktid kahe esimesega.

Läänekiriku muusika

Läänekirik ei tundnud 1. aastatuhandel ühtset liturgilist muusikat. Kristluse algaegadel ei olnud Rooma keskvõim kuigi tugev ja suhteliselt iseseisvates piirkondades kujunesid ühtse põhiplaani alusel erinevad liturgiatüübid: Vana-Rooma liturgia, Milano liturgia, Vana-Hispaania liturgia, Vana-Gallia liturgia.
Meloodiad olid tugevalt seotud oma regioonifolklooriga ning elasid veel ka ise "rahvalaululist" elu. Nad olid pidevas muutumises, musitseerimise juurde kuulus improviseerimine. Nende meloodiate täpne fikseerimine kirjas olnuks loomuvastane. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust. Laguneb muusika ja sõna algne ühtsus ning algab muusika kui kunsti iseseisvumine.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega. Ambroosius pani aluse milano liturgiale, mis koos omapärase lauluvaraga on tänaseni kasutusel Milanos ja mõnel pool Lõuna-Alpides. Milano liturgilist laulu nimetatakse alates 9. sajandistambroosiuse lauluks.

Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudipalvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärimuse vahel. Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumiidaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltide, anglide, frankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud Ambrosiuse laul ja Gregoriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut.
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella, pillid olid keelatud.
Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.
5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsion on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.

Keskaja muusika

Keskaja muusika on keskajal loodud muusika.
Keskaja muusika all mõeldakse tavaliselt Euroopa muusikat iseseisva kristlikumuusikatraditsiooni tekkimisest 3.–4. sajandil kuni 14. sajandi lõpuni.
Keskaja muusika oli tugevalt seotud kirikugaja paljud Lääne kunstmuusika nähtused, nagu näiteks noodikiri, arenesid keskajal just kiriku rüpes.
Kuna suurem osa koolidest ja professionaalsetest heliloojatest töötasid kiriku ja kloostrite juures ning ilmikud üldjuhul noodikirja ei osanud, on keskajast ilmalikku muusikat säilinud suhteliselt vähe.

Varakristlik muusika (vaata ka LEONHARDI BLOGI: Kristlik muusika)

Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas, siis olid varakristlikud laulud arenenud juudipalvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärimuse vahel. Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Erinevalt lagunenud Rooma impeeriumiidaosast, kus Bütsants püsis kuni renessansiajastuni ja kus seetõttu oli üsna ühtne muusikatraditsioon, olid impeeriumi läänepoolsed osad paljude rahvaste, muu hulgas keltide, anglide, frankide ja langobardide võimu all. See aitas kaasa erinevate kohalike vaimulike traditsioonide tekkele, millest igaühel oli ka oma muusikastiil. Kõige paremini on neist paljudest stiilidest ja traditsioonidest tuntud Ambrosiuse laul ja Gregoriuse laul, mis on kõige rohkem mõjutanud lääne muusika arengut.
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanriteks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid. Lauldi a cappella, pillid olid keelatud.
Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale.
5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks. Ambroosiuse laulutraditsion on Milanos ja selle ümbruses säilinud tänapäevani, kuigi seda on üritatud sajandite jooksul välja juurida.

Gregoriuse laul

Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.
Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirja järele. Algul märgiti rütmi ja viisi liikumissuundi teksti kohale. 11. sajandilpani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsikaugusel) ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrgustesilpnimetusi (ut, re, mi, na, sol, la).
Helilaadidest kujunes 8 laadi süsteem (4 põhi- ja 4 kõrvallaadi). Põhi- ja kõrvallaadil oli põhiheli sama, kuid kõrvallaadi ulatus oli kvart madalam.

Gregoriuse koraal ehk gregoriuse laul, varem ka gregooriuse koraal ehk gregooriuse laul(ladina keeles cantus gregorianus) on keskajast pärinev ühehäälne kristlik laul, mis on oma nime saanud paavst Gregorius Suurejärgi. Gregoriuse koraal on üldnimetus, mis ühendab erinevaid muusikastiile, muusikažanre ja muusikavorme.
Gregoriuse koraal arenes välja juudi meloodiatest, mis olid kristlaste seas levinud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud idamaise värvingu ning lihtsustusid.
Gregorius Suure kirikureformi raames võeti kasutusele uus liturgia. Reformi käigus ühtlustati ka liturgilised tekstid. 604. aastal valmis koraaliviiside valikkogumik ehk Gregoriuse antifonaarium. Sellest alates hakati kristlikel jumalateenistustel kasutama üksnes seal avaldatud viise.
Gregoriuse koraali lauldi a cappella, sest tolleaegses kirikus oli muusikainstrumentidekasutamine keelatud. Olenevalt liturgiast võis gregoriuse koraali esitajaks olla kas solist või lauljate rühm.
Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved või ülistus Jumalale, Jeesusele, neitsi Maarjale või pühakutele.
Gregoriuse koraali meloodia ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi noodikirja märke, neumasid.
Mitmehäälsuse puhul oli gregoriuse koraal tihti cantus firmuse aluseks.

Gregoriuse koraali muusikastiilid

Ornithoparchus teeb oma tekstis "Micrologus" (1517) vahet gregoriuse laulu kahel stiilil: concentus'el, mille all ta peab silmas tavapärast gregoriuse laulu meloodiat, ning accentus'el, millega ta tähistab liturgilist retsiteerimist.
Concentus-stiili iseloomustab vaba, paljudest erinevatest helidest koosnev meloodia. Concentus-stiili allstiilid on

• süllaabiline stiil, mille puhul silbile vastab üks heli. See stiil on tavaline retsiteerimisel, hümnides ning lihtsamates antifoonides;
• neumaline stiil, mille puhul silbile vastab tavaliselt 1-4 heli. Neumanotatsioonis vastab igale helide rühmale üks neuma;
• melismaatiline stiil, mille puhul silbile vastab paljudest helidest koosnev kaunistus ehk melism.

Accentus-stiili iseloomustab teksti retsiteerimine ühel helil. Retsiteerimist liigendavad mõnehelilised, sekundi kuni sekstiulatusega meloodiavormelid, mida nimetatakse aktsentideks. Aktsentide esinemine langeb kokku tekstis olevate interpunktsioonimärkidega (koma, koolon, punkt). Aktsendid on tavaliselt süllaabilised, st ühele silbile vastab üks noot.

Hümni "Veni creator spiritus" kvadraatkirjas noot

 Hümn "Veni creator spiritus" ⁱ

Varajane mitmehäälsus

Millal võeti vaimulikus muusikas kasutusele polüfooniline mitmehäälsus, pole täpselt teada. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist.
(Vt. ka LEONHARDI BLOGI: Mitmehäälsus)

Gooti ajastu muusikas

12. – 13. sajandi Prantsusmaal kujunes välja kunstmuusika kompositsioonitehnika. Notre-Dame'i katedraaliga on tihedalt seotud kirikulaulu areng ja esimesed nimepidi tuntud heliloojad Leoninus ja Perotinus.
13. sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale hulk uusi mitmehäälsuse vorme. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi seda Gregoriuse koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised laulud hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse motett. Peagi lisandus motetile veel hääli, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mille ühes hääles esines põhimeloodiana Gregoriuse laul. Ka rütmipilt muutus tihedamaks. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus ilmaliku sisu pärast, aga ka kompositsiooni keerukuse tõttu. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis motett kirikusse tagasi, kõikides häältes ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. – 16. sajandil veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonnaheliloojad.
Seoses moteti rütmipildi keerukamaks muutumisega lõi muusikateoreetik Kölni Franco 13. sajandil uue notatsioonisüsteemi. Iga noot ja paus sai kindla vältuse ja vältused kindlad arvulised suhted.
Kogu keskajal kirjutati väga palju missasid ja reekvieme, vaimulikud muusikaetendused olid liturgiline draama ja müsteerium.

Ilmalik muusika

Ilmalik muusika esines keskajal peamiselt rahvalauluna ning jäi palju kauemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika. Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid(rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud). Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga (joogilaulud, mis parodeerisid kirikuhümne). Suurim selliste laulude kogu on Carmina Burana 13. sajandist. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid rändmoosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad. 12. – 13. sajandil olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid Lõuna-Prantsusmaal, truväärid Põhja-Prantsusmaal ja minnesingerid Saksamaal), kes esinesid õukondades ning laulsid rahvakeelseid kangelaslaule armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. Rüütlilaulud levisid suuliselt tänu alamast seisusest rändmuusikutele(žonglöörid Prantsusmaal, špiilmannidSaksamaal, skomorohhid Venemaal). Rüütlilaule esitati alati ühehäälselt koos pillisaatega.

Pillid

Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti laulu saateks, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit praktiliselt ei olnud. Kirikus olid pillid keelatud kui paganluse sümbolid. Kasutati ainult orelit. Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga (Bütsantsist, Põhja-Aafrikast, Hispaaniast). Keelpillidest olid kasutusel fiidel, rebekk, harf, lauto, psalteerium, rataslüüra, simbel. Puhkpillidestmängiti erinevaid flööte, šalmeid (millest hiljem arenes pommer), trompeti eelkäijaid, krummhorni. Löökpillidest mängiti raamtrummi ja tamburiini.

Vana-Rooma Muusika

Vanarooma muusika on muusika Vana-Roomas.
Vana-Kreeka kultuuril oli suur mõju Rooma vabariigile, eriti pärast Kreeka mandriosa vallutamist Rooma poolt 168 eKr. Muusikas tähendas see kreeka muusikateooriaülevõtmist ja muusikute sisserändu Rooma. Muusikud tõid endaga kaasa pille, mis täiendasid etruskidelt päritud pillikogu. Rikastes kodudes oli kombeks kuulata muusikat õhtusöögi ajal ning teatris kuulus nii tragöödiate kui komöödiate juurde sageli tibia(aulose rooma versioon) või hüdraulise(vesioreli) muusika. Hüdraulist mängiti ka tsirkuseareenil, sageli koos vaskpillidega nagu cornu ja tuuba, saatemuusikana kaarikute võidukihutamisele ja gladiaatorite võistlusele.
Esimeseks sajandiks pKr, kui impeerium laienes ida suunas, saabusid Rooma muusikud ja pillid Lääne-Aasiast ja Põhja-Aafrikast ning tulijate eksootilised laulud ja tantsud andsid tõuke pantomiimteatriedasiseks arenguks. Pantomiimid põhinesid kreeka tragöödial, nagu ka väga populaarsed miimid. Pärast Egiptuse vallutamist 30 pKr jõudis Rooma Isise kultus ja koos sellega egiptuse sistrum, harf ja pikk flööt.
Vana-Roomas arenes kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim. See oli balletitaoline etendus: tantsija kujutas liigutustega sündmuste käiku, millest laulis koor. Erinevalt Vana-Kreekast ei laulnud koor enam ainult aulose saatel, vaid teda saatis eri pillidest koosnev orkester, mida juhatati jalalöökidega. Orkester esines ka iseseisvalt. Hakati korraldama kontserte, kus laulu ja pillimängu esitati ka ilma tantsu ja näitlemiseta. Muusikainstrumentide mitmekesisus suurenes.
Keiser Nero valitsemisajal toimusid Roomas muusika alal mitmesugused võistlused, millest võttis osa ka Nero ise. Nero oli andekas kitaravirtuoos. Kuna muusikavõistlustel loorberipärja võitmist loeti suureks auks ning esmajoones otsustas edu publiku reageering, kasutati ka palgaliste plaksutajate abi.

Vana-Kreeka Muusika

Vana-Kreekas õppisid muusikat kõik vabad inimesed, mõnes linnriigis isegi kuni kolmekümnenda eluaastani.
Vana-Kreeka antiikaeg jaguneb kolmeks perioodiks: arhailine ajajärk (8.–6. sajand eKr), klassikaline ajajärk (5. sajand – 330. aastad eKr) ja hilisem ajajärk.
Arhailisse ajajärku jääb kutseliste laulikute aoidide ja rändlaulikute rapsoodide tegevus. Nad esitasid eepilisi laule ja kultuslaule ehk hümne. Sellel perioodil arendati välja ka nomos (kreeka keeles 'reegel') – muusikaliste reeglite kogum, mis reglementeeris muusikas kasutatavaid meloodiakäike, rütmi, helilaade.
Klassikaline periood oli tragöödia hiilgeaeg. Aristotelese andmetel kujunesid tragöödia ja komöödia lauludest veinijumal Dionysoseauks. Tragöödia olevat saanud alguse pidulikest kiiduhümnidest (ditürambidest), komöödia pöörastest sigivuslauludest. Tragöödia tähendab tõlkes sokulaulu. Sokutaoliseks saatüriks olid kostümeeritud Dionysose pidustuste kooride liikmed. Soololaulud ja lauldavad dialoogid vaheldusid võimsate kooridega. Vana-Kreeka tuntuimad autorid olid Aischylos, Sophokles ja Euripides. Tuntuim komöödiate looja oli Aristophanes. Sellel perioodil sai muusikast iseseisev kunst.
Hilisemal ajajärgul võeti kasutusele noodikiri. Kreekas võeti varasema pentatoonika asemel kasutusele 7-helilised heliread, mis nimetati Vana-Kreeka maakondade järgi dooria, früügiaja lüüdia.
Populaarseimad pillid olid aulos, lüüra ja kitara. Lüüra ja kitara saatel esitati ülevaid lugulaule ja armastusluulet. Oboetaolisekõlaga aulos oli seotud Dionysose pidustustega ning tragöödiaetendustega. Harilikult puhus mängija korraga kaht aulost.
Vanakreeka muusikateoorias oli vastakaid seisukohti. Pythagoras ja Platon pooldasid muusikas ranget korda, rajasid helide füüsikalise ja matemaatilise õpetuse. Aristoteles ja Aristoxenos seevastu arvasid, et muusikas on kõrgemaks otsustajaks inimkõrv, mitte mõistus, ja pidasid meelelist muusikat tähtsamaks kombelisest.

Vanakreeka muusika on muusika Vana-Kreekas.
Vanakreeka kultuuris eristatakse nelja ajajärku:

• arhailine: (8.–6. sajand eKr);
• klassikaline: linnriikide õitseaeg 5. sajandist eKr kuni Makedoonia vallutusteni (330. aastatel eKr);
• hellenismi ajajärk: 330. aastatest eKr kuni Rooma vallutuseni 146 eKr;
• Rooma võimu ajajärk: 146 eKr – 395 pKr.

Arhailine ajajärk

Arhailist ajajärku iseloomustab eelkõige rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine eepilisteks lugulauludeks ehk eeposteks. Homerose ajal tegutsesid:

• kutselised laulikud aoidid;
• rändlaulikud rapsoodid.

Vanakreeka luule kultuslikud laulutüübid ehk hümnid on:

• paiaan – Apollonile pühendatud laul kitarasaatel;
• ditüramb – aulosega saadetud laul Dionysose kultusest;
• treen – surnuitk aulose saatel;
• hümenaios – pulmalaul aulose saatel.

7. sajand eKr hakkas Lesbose saarel arenema kreeka lüürika.
Kreeklased kasutasid muusikat mitmel otstarbel, alates pidustustest ja jumalateaustamisest kuni moraali tõstmiseni. Muusika etendas olulist osa ka sõjategevuses. Ateenatrieeri tähtis meeskonnaliige oli aulosemängija, kes mängis sõudjate ühes taktis hoidmiseks. Sparta sõjavägi marssis aulose helide saatel, mis ühtlustas nende rivisammu.
Umbes aastal 670 eKr hakati korraldama võistlusi kitharodia (laulmine, saates ennast kitaral või lüüral) alal. Koorivõistlused algasid 50 aastat hiljem ning aastal 580 eKr võtsid spartalased avalike võistluste kavva ka aulosemuusika.
Kreeklaste muusikalises mõtlemises oli oluline koht sfääride harmoonia teoorial, mida seostatakse pütagoorlastega ja mis mõjutas tugevalt Platonit. Teooria püüdis kirjeldada universumi struktuuri ja korraldust matemaatiliste printsiipide kaudu, mida Pythagoras demonstreeris monokordiosadeks jagamise teel. Praktikas tekitas see teooria probleeme. Pythagorase süsteemis jagati kvart kaheks täistoonks, millele lisandus pooltoon (tuntud kui limma, arvsuhtega 256:253). Kui teoreetiliselt kvartpluss kvint võrdub oktaviga, siis koosneb oktav kuuest täisnoodist. Ent kui tervetooni tähistab arvsuhe 9:8, tuleb nende kuue täistooni kogusumma kokku veidi üle oktavi, nn. Pythagorase komma suhtarvuga 531,441:528,288.

Klassikaline ajajärk

Klassikalisel ajajärgul oli keskne žanr tragöödia, mis arenes Dionysose kultusest ja põhineb koorilüürikal ehk ditürambidel. Klassikalise tragöödia rajajad Aischylos, Sophokles ja Euripides lisasid koorile näitlejad ja dramaatilise tegevuse. Lisaks kooridele esitati osa näitlejate monoloogidest lauldes.5. sajandil eKr muutus muusika stiil radikaalselt, sest traditsioonid taandusid uute ideede ees. Lüürikas kujunes uus, subjektiivsem ja peenem väljenduslaad, mida nimetatakse "uueks muusikaks". Platon, kes jätkas Pythagorase õpetust arvudest, kaitses muusikas ranget korda ja traditsioone ning kritiseeris "uue muusika" meelelisust ja subjektiivsust. Ta nurises ka aulose kitaraleeelistamise üle, kuigi kitara keelte arvu suurendati, et selle heli sarnaneks aulose omaga. Aulos oli Platonile nii vastumeelne, et ta ei lubanud seda oma ideaalsesse riiki ja uskus, kes ei oska kitarat mängida, puudub korralik haridus. Platon võttis oma teostes "Seadused" ja "Riik" kokku klassikalise eetoseõpetuse ning erinevate muusikaliikide ja helilaadide kasvatusliku mõju.
Ka Aristoteles rõhutas muusika tähtsust kasvatuses, ent jättis sealjuures ruumi ka meelelisele naudingule. Aristotelese õpilane Aristoxenos oli üks tähtsmaid vanakreeka muusikaõpetlasi. Kuigi ta oli nõus, et muusika filosoofiline käsitamine on teadus, ei jaganud ta arvamust, et muusika on matemaatikaharu. Aristoxenose jaoks oli kõrgeimaks otsustajaks mitte mõistus vaid kõrv. Vastupidi Platoni idealismile kinnitas ta, et inimese hing on "keha harmoonia", millel on keelpilli omaga sarnane muusikaline "häälestus". Ta võttis aluseks kooskõla, mida tolleaegne treenitud kõrv suutis määratleda kui konsonantse: kvardi, kvindi ja oktavi. Teised intervallid olid muutlikud ja kohandusid vastavalt kontekstile. Tetrakordis sisalduvad toonid oli võimalik reastada kõrvakuulmise järgi. Sellest omakorda tuli Aristoxenos mõttele jagada täistoon kaheks võrdseks pooltooniks(vastandina Pythagorase limmale), mis tõi nootide paigutusviisi juba lähemale tänapäevasele helisüsteemile.

Hilisem ajajärk

Kuigi Aristoxenos kirjutas ka rütmist, oli Ptolemaios esimene, kes väitis, et rütmi tuleks käsitleda eraldi värsimõõdust (muusikapala üldisest struktuurist) ja pani aluse tonoide (laadide) süsteemile kreeka muusikas. Ta lõi selgelt ja täpselt sõnastatud õpetuse muusikateooriast pealkirjaga "Harmonika". Ptolemaios jagas oktavi 7 astmeks ja pakkus välja seitsme helilaadi (tonoi) süsteemi, millest arenes hiljem koos Boëthiuse lisatud hüpomiksolüüdiga keskaja muusika kaheksa põhilaadi süsteem.
Hellenismi ja Rooma võimu ajastul segunes klassikaline kreeka kultuur teiste piirkondade traditsioonidega. Sel ajal kujunes aristokraatlikus keskkonnas uuelaadne, peen ja õpetatud musitseerimine.
Kreeklased kasutasid kaht tähtnoodikirja: vanem pillimuusika ja hilisem vokaalmuusikajaoks.
Tähtsamate muusikanäidete hulgas on 2 Delfist pärit hümni:

• Delfi ülistuslaul 138 eKr (Apolloni auks)
• Delfi ülistuslaul 128 eKr (joogilaul Seikilose hauasambal)

 Seikilose epitaafi muusika 

Seikilose epitaafi meloodia

Vanaaja muusika

Vanaaja muusika on muusika vanaajal.
Umbes 10. sajandil eKr rajas arvatavasti kuningas Taavet juudi templimuusika. Kuningas Taavet oli ise ka meisterlik kinnorimängija. Kuningas Saalomoni ajaks kujunes välja kutseliste templimuusikute leviitide seisus, kellel olid oma koolid ja tsunftilaadne organisatsioon. 
Noodinäidete najal saab muusika ajalugujälgida alates 5.–4. sajandist eKr, kui oli vanaaja muusika kõrgaeg. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, mis ei anna võimalust üldistusi teha. Siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses Egiptuses, Babüloonias, Assüürias, Hiinas, Indias, Süürias, Palestiinas jm. On andmeid 3000 aastat tagasi Assüürias toimunud avalikest kontsertidest.
Muusikale omistati vanaajal võlujõudu ja jumalikku algupära – jumalate hääli võrreldi pillihäältega, pille, eriti neid, millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega. Näiteks kuulutasid Egiptuse vaaraod end muusikute sugulasteks, Assüürias oli kombeks jätta alistatud rahvastest ellu vaid muusikud, kes võeti teenistusse võitja õukonda.
Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija. Kunstiliigid polnud veel üksteisest eraldunud.
Antiikaja muusika oli peamiselt ühehäälne, kuid selle kõrval on ilmselt esinenud ka lihtsat mitmehäälsust. Harfi ja lüürat sõrmitsetakse piltidel alati kahe käega ning levinud olid topeltviled ja topeltšalmei, mis mängisid meloodiat koos burdoonheliga või ühe meloodia erinevalt kaunistatud variante. Keelte ja sõrmeavade arvu järgi pillidel võib arvata, et kasutati põhiliselt 5- ja 7-astmelisi heliridasid. 
Iga rahva muusikakultuur oli omapärane. Egiptuses armastati suursugust, rõhutatult väärika rütmiga laulu, mida saatsid flöödid, harfid, lüürad ja lautod.
Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele andsid erilise varjundi teravakõlalised kahe toruga šalmeid, löökpillid ja muud instrumendid.
Babüloonias pöörati tähelepanu muusikateooriale. Avastati intervallideseaduspärad ja koostati esimesed viiel helil põhinevad heliread (pentatoonika). Musitseerimisel koondati pille suurteks templiorkestriteks.
Muusikaõpetusest on vähe teada, kuid näib, et alates sumeritest on kõigis kultuurides nähtud seoseid muusika ja universumi korralduse vahel (helide suhted aastaaegadega ja planeetide liikumisega).
Eraldi võtame Vana-Kreeka ja Vana-Rooma muusikat.