Zoroastrism, masdaism

Zoroastrism (pärsia زرتشتی, kurdi Zerdeştîtî), ka masdaism, on vanim monoteistlik usund. See pärineb I aastatuhandest e.m.a Iraanist. Zoroastrism põhineb prohvet Zarathuštra (kreeka keeles Zoroaster) õpetustel. Ta reformis seda 6. sajandil e.m.a ja pani aluse ka zoroastrismi pühale raamatule Avestale.

Zoroastrism tekkis Ahhemeniidide ajal (6.–4. sajandil e.m.a) ja oli mõne valitseja valitsemisajal riigi peamine usund. Sassaniidide ajal (3.–7. sajandil m.a.j) oli zoroastrism Iraanis täielikult valitsev usund.

Zoroastrism on varaseim teadaolev dualistlik ja maailma lõpust kõnelev usund. Oma aja suurima maailmareligioonina avaldas see märgatavat mõju judaismi, kristluse ja uusplatonismi kujunemisele. Zoroastrismi hävitasid Iraani 7. sajandi keskpaigal sisse tunginud muhameedlased. Tänapäeval on tulekummardamine säilinud parsidel, kes elavad Lääne-Indias Mumbai ümbruskonnas, ja Iraanis, kus on väike zoroastrialaste kogukond.

Usundi õpetuse järgi on peajumal, maailma ja inimkonna looja, Ahura Mazda (Tark Isand). Talle vastandub Ahriman (Kuri Vaim). Kahesuse (dualistlik) idee esineb ka teistes monoteistlikes usundites: kristluses ja islamis.

See, mille Zarathuštra lõi, oli veedade usundi üleviimine aramea maailma ja aramea mõtlemise vormidesse. Vanaindia usu jumalad saavad semiidi usus deemoniteks, araablastel džinnideks. Aramea maailmas on kõlbelis-kahesuse (dualistlikus) talupojausundis Jahve ja Beltsebulsamamoodi vastakuti nagu Ahuramazda ja Ahriman. Zarathuštra on nende iisraeli prohvetite teekaaslane, kes samamoodi ja samal ajal kujundasid ümber moosese-kaanani rahvausu. Kogu maailma lõpu õpetus (eshatoloogia) on iraani (pärsia) ja juudiusundi ühisvara. Avesta tekstid kirjutati partlaste ajal algselt aramea keeles, alles hiljem tõlgiti plehevisse.

Partlaste ajal jõudis nii iraanlaste kui juutide hulgas lõpule muutus, mis ei määratle rahvuse mõistet enam hõimukuuluvuse, vaid õigesse usku kuulumise alusel. Mazda usku astunud juut sai iraanlaseks ja kristlaseks saanud iraanlane nestoriaaniks. Algkristlased ei nimetanud iraanlasi ja juute uskmatuteks.

Kirjeldus

Zoroastrism põhineb kahe vastandliku jõu, kurjuse ja headuse maailma vahelisel võitlusel, millest võtavad osa ka inimesed. Valguse ja headuse maailma valitseb jumal Ahuramazda ning pimeduse ja kurjuse jõudude eesotsas on Ahuramazda kaksikvend jumal Angramanju. Ahuramazdal on sarnaseid jooni varasema Assüüria riigi peajumala Aššuriga. Olenevalt sellest, kumba jumalat teenida, ootab inimest surmajärgses elus kas paradiis või põrgu. Taoline dualism võis tuleneda põliselanikest põlluharijate ja vallutajatest rändkarjakasvatajate vastuseisust.

Tavade hulka kuulus tulekultus ja ohverdamine, mida viisid läbi preestriseisuse liikmed atravanid ehk maagid. Surnukehad toimetati katuseta tornidesse − dakmadesse − röövlindudele nokkimiseks.

Zoroastrism arendas esimese indoeuroopa religioonina välja ka õpetuse maailma lõpust ja viimsest kohtumõistmisest, mis saabub koos Zarathustra uue kehastuse Saoshjanti tulemisega: ta sünnib neitsist ja päästab õigeusklikud inimesed. Viimases lahingus kurjuse maailm ja jumal Angramanju hävitatakse.

Iraani rahvuslikus ja riiklikus usundis zoroastrismis suhtuti põlastavalt ja vaenulikult abielust loobumisesse.

Usuline Ideoloogia, Religioosne ideoloogia

Usuline Ideoloogia ehk Religioosne ideoloogia on sarnase elulaadi, käitumise, väärtussüsteemi, müütide või uskumuste süsteemi propaganda. Nagu kõik ideoloogiad üritatakse ka religioosset ideoloogiat asetada inimeste teadlike (ja alateadlike) valikute aluseks kõigil tähtsamatel ühiskonnaelu tasanditel. Religioosne ideoloogia on masside mõjutamise vahend. Loodusteadlased peavad religioosseid ideoloogiaid lihtsustatud ja ebatõesteks ettekirjutusteks tegelikkusest. Religioossed ideoloogiad on ebateaduslikud.

Usulisteks Ideoloogiateks on kõik, mida ja/või millesse ja/või kellesse usutakse.

Alar Kilp arvab, et religioon ei erine ideoloogiast. Religioosne ideoloogia on usundi väljendus ühtses normeeritud õpetuses ja kollektiivses ühtekuuluvuses. Kirikus on ideoloogiliseks aluseks usutunnistus. Religioosne ideoloogia on seotud organisatsiooniga ja erineb individuaalsest vaimsusest (üksikisiku usulisest kogemusest).

Tänapäeval probleemseim religioosne ideoloogia on islamism, täpsemalt äärmuslik islamism. Sarnane nähtus (aga mitte sama), on "poliitiline religioon" ehk poliitiline äärmuslik ideoloogia (nt kommunism, fašism) kus toimub ühiskonna ritualiseerimine. Selliste maailmavaadete ja religioossete ideoloogiate ühine tunnus on ainuvalitsus (autoritarism) ja totalitarism.

Religioosne ideoloogia tekkib kui poliitiline võim hakkab kujundama teoloogiat. Näiteks Rooma impeeriumi ja Bütsantsi keisrid toetasid kiriku ühtse usutunnistuse sõnastamist. Usutunnistused (nt „Ei ole jumalat peale Allahi ja Muhammad on tema saadik.”) on religioossed ideoloogiad, mida kasutatakse ühiskondlikus võimuvõitluses.

Lisaks poliitilistele, rahvuslikele ja usulistele ideoloogiatele on ka teist tüüpi ideoloogiaid (näiteks: feminism), aga millisesse gruppi nad kuuluvad seda ma ei oska praegu öelda.

Muuseas, usulistest ideoloogiatest on juba päris palju räägitud. Räägitud on Budismist, Konfutsianismist, Kristlusest osaliselt, Hinduismist, Šintoismist, Taoismist, Judaismist, Arianismist, Zen-Budismist.

Nestoriaanlus

Nestoriaanlus on üks kristluse usulahk.

Nestoriaanlus on Konsantinoopoli peapiiskopist Nestoriosest (suri 450 pKr) alguse saanud kristluse suund, millest arenes välja nestoriaanlik kirik.

Nestoriaanlus algas Nestoriose ettepanekust asendada neitsi Maarja autiitel jumalasünnitaja (kreeka keeles Theotokos) tiitliga Kristusesünnitaja (Khristotokos). Nestoriose arvates oli Maarja austamine muutnud Jeesuse austamise teisejärguliseks ning ta üritas vana kristoloogilise õpetuse taastamise abil rahvahulkades levivat Maarja-kultust välja tõrjuda.

Nestoriose ettepanekuid arutas 431. aastal pKr oikumeeniline kirikukogu Efesoses ning otsustas need tagasi lükata. Väljaspool Rooma impeeriumi elavad idamaade kiristlased (tulevased orientaalsed kirikud) suhtusid Nestoriose ettepanekutesse pooldavalt.

Nestoriaanluse levik

Nestoriuse õpetus levis Antiookiast ja Ida-Süüriast Mesopotaamiasse ning seejärel üle kogu Sassaniidide impeeriumi. Seetõttu nimetatakse nestoriaanlust mõnikord ka Pärsia kristluseks. Sisuliselt ei ole ta aga kunagi olnud pärsialik, kuigi Sassaniidide aegu pöördus palju zoroastristlikke pärslasikristlusesse. Liturgiliseks keeleks jäi süüria keel ning see määras suuresti ära ka kiriku meelsuse.

Aastaks 500 pKr oli nestoriaanlik kirik Iraani impeeriumis organiseeritud Rooma riigistruktuuride ja zoroastrismi eeskujul, seda organisatsiooni võib nimetada ka nestoriaanlikuks kirikuks.

Ka osa araablasi pöördus nestoriaanlikku kristlusesse. Iraani piiri ääres Lakhmiidide kuningriigis (pealinn al-Hirah) tekkis nestoriaanlik piiskopkond. Nestoriaanidest araablastel ei etendanud hõimusuhted enam olulist rolli, siin sai alguse araabia rahvus.

Nestoriaanlus levis tänapäeva Usbekistani aladele. 6. sajandi keskel pKr said hunnid endale oma nestoriaanliku piiskopi.

Nestoriaanide hulgas oli palju edukaid ja ettevõtlikke kaupmehi, kes rändasid Siiditeel. Nii nestoriaanlikud kaupmehed kui ka mungadolid olulisteks misjoni teostajateks. Piki Siiditeed tekkisid asundused, millest paljud kuulusid nestoriaanidele. Kirikute kõrvale rajati tavaliselt ka kirikukool ning haigla. Tolleaegsed nestoriaanid olid kuulsad nii oma koolihariduse kui ka meditsiini poolest

Kristlus

Seekord räägime kristlusest üldiselt. Pärast, hiljem räägime erinevatest tähtsamatest kristluse usulahkudest eraldi. Lisaks räägime veel ka Islamist ja selle usulahkudest.

Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud messias. Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.

Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga (2001. aasta andmete põhjal) on kristlus suurim maailmareligioon. Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias. Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas ja Lõuna-Koreas.

Kristlus oli algselt judaismi usulahk ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahiraamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismi ja islamiga liigitatakse kristlus aabrahamlikuks religiooniks.

Nimetus "kristlane" (kreeka keelesΧριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat' ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya)

 jüngrite puhul (Apostlite teod 11:26). Termini "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kirjapandud kasutus on kolmandalt Antiookia piiskopilt või patriarhilt Ignatiuselt.

Ristiusu tuntuim sümbol rist võeti kasutusele 4. sajandil riigikirikuks saamisega.

Ajalugu

Algkristlus (sellest on juba räägitud)

Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse kiriku(algkristlus). Algkristlus, 30. aastast pKr kuni 150. aastani pKr oli aeg esimeste koguduste moodustumisest Juuda ja Galileamaakondades kuni koguduste levimiseni üle Rooma impeeriumi idaosa ja Iraani (Partia) impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sellel ajal valmisid olulised tekstid, mis hiljem Uue Testamendi koosseisu arvati ja tähtsamad kirjad, mis leiti Nag Hammadist.

Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse vahel mõistet varakristlus, kuid varakristlus võib tähistada ka aega kuni riigikiriku ja ristiusu tekkimiseni (4. sajandil). Algkristlus oli salliv (pluralistlik) liikumine, mis hõlmas suurt hulka erinevaid rühmitusi ja arusaamu. Algkristlus oli vägivallatu. Kuigi Jeesus ei rajanud kirikut kui organisatsiooni, on enamik algkristluse uurijaid kindlad, et kristlus kasvas välja Jeesus-liikumisest (28.–30. aastal pKr).

Algkristlased laenasid juutlusest ja antiikkultuurist väljendusvormid ja sisu. Algkristlased, Jeruusalemma algkoguduses ja Galilea algkogudustes tuginesid juudi tarkuskirjandusele ja kreeka-rooma filosoofilisele kirjandusele. Algkristlased võtsid omaks palju juutluse ja antiikkultuuri väärtushinnanguid, olles lahutamatult seotud judaistlike juurte ning hellenistliku kultuuriga. Esimeste aastakümnete kristluse algusest tunnistav vanim tekstilõik on 1Kr 15:3–7. Selles on kaks arengusuunda: Peetrus, "12" ja 500 ning Jaakobus ja "apostlid". Arvatavalt Jaakobus ja apostlid tegutsesid Jeruusalemmas (ja Juuda maakonnas) ning Peetrus ja "12" Galileas. Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse apostlid, kellest tähtsaimad on Peetrus, Johannes ja hilisem liitunu Paulus.

Rooma keisririik 395. aastal

Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas kristlus teistest kultustest ja religioonidestsuuremaks. Esimesed varakristlastejärglaskogudused tekkisid 1. sajandilJeruusalemmas ja Galileas, seejärel Antiookias ja Damaskuses, misjärel tõenäoliselt Babüloonia, Armeenia ja Gruusiaaladel. Läbi Väike-Aasia levis ristisuk Balkani poolsaare aladele, Egeuse mere äärsetele Vana-Makedoonia ja Vana-Kreeka(Thessaloniki, Kórinthos) aladele. Õpetus levis ka lõunas Aleksandriasse ning Põhja-Aafrikaaladele. Ajalooliselt oli Egiptus üks olulisemaid kristlikke piirkondi, üks kristluse hälle, mis tänapäevaks on aastasadadega islamiseerunud. Lähis-Ida oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria, Türgi ning Vana-Rooma keisririigi Põhja-Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega islamiseerunud. Lõuna-Euroopas levis õpetus Vana-Rooma impeeriumi pealinna Rooma ning sealt edasi impeeriumi aladele.

Kristlus Rooma keisririigis

Usuvabaduse kehtestaja Rooma keisririigis oli Constantinus Suur, Vana-Rooma keiser (306–337). Constantinus Suure valitsemisajal Milano ediktiga (313) lõpetati Rooma keisririigis kristlaste tagakiusamine ning hakati kristlust soosima. Mitmed keisrid võtsid kristluse vastu surivoodil. Aastal 380kehtestati keiser Theodosius I poolt kristlus Rooma keisririigi ametlikuks riigiusuks. Rooma impeeriumist levis kristlus üle kogu maailma, moodustades eri aegadel tekkinud mitmeid uusi usulahke. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: roomakatoliku, protestantlikuks ja

 õigeusu kirikuks.

Rooma riigi jagunemine ca 400. aastal Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks

Kristlaskonna jagunemine 5. sajandil

4. sajandil levis kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi (Arianism). Ariaanluses polnud kolmainsusõpetust sellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistel kirikukogudel, Areiose õpetuse vastu. Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks.

5. sajandi Rooma keisririigis toimus Aleksandria ja Antiookia koolkondade vaheline võitlus. Antiookia koolkonna esindaja Konstantinoopoli patriarh Nestoriose õpetus (Nestoriaanlus) kuulutati ekslikuks Efesose kirikukogul, 431. aastal.

Kristluse levik kuni 13. sajandini. William R. Shepherdiatlasest

451. aastal toimus Kalchedonis järgmine kirikukogu. Siin kuulutati ekslikuks Aleksandria koolkonna äärmuslik tõlgendus. Halkedoni kirikukogu püüdis olla keskteeks Aleksandria ja Antiookia vahel ning ühendada mõlema koolkonna teoloogid. Paljud kirikujuhid, teoloogid ja tavalised kristlased ei olnud selle kirikukogu otsustega nõus. Üldjoontes võime rääkida Halkedoni järgsel ajal kolmest kristoloogilisest suunast ehk kolmest teoloogilisest suunast ja lõpuks ka kolmest üldisest kiriklikust suunast kristlaskonnas.

Ida-Rooma keiser Justinus I (518–527) ja eriti ta järglane keiser Justinianus I (527–565) kuulutasid Kalchedoni otsused riigis ainuakehtivateks õpetusteks. Aja jooksul muutus Kalchedoni otsuseid pooldav suund Rooma impeeriumi, nii ida kui lääne osaametlikuks, riigi poolt tunnustatud õpetuseks. Tänapäeval kehtib see õpetus nii ida-ortodokssetes kirikutes, roomakatoliku kirikuskui ka enamikus vanades protestantlikes kirikutes.

Aleksandria teoloogia pooldajatest kujunesid kirikud, mida on kombeks nimetada monofüsiitlikeks ja need on olemas tänapäevani.

Kolmanda kristoloogilise ja kirikliku suuna moodustasid need, kes pidasid Konstantinoopoli patriarhi Nestoriost ebaõiglaselt tagandatuks. Need olid enamikus Antiookia suuna pooldajad ning nende ja esimese kristoloogilise suuna paljude pooldajate vahel ei olnud esialgu kerge eraldusjoont tõmmata. Selle suuna esindajatest kujunes välja nn nestoriaanlik kirik, mis samuti on tänapäevani olemas.

Uskumused

Kristliku usu lahtiseletamisega tegeleb kristlik teoloogia ehk usuteadus ning kristluse ajalooga Kiriku ajalugu (kirikulugu).

Kristlased usuvad, et kolmandal päeval (ristisurm reedel, ülestõusmine pühapäeval) pärast oma surma tõusis Jeesus üles ehk ärkas ellu ja 40 päeva hiljem läks taevasse. Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg, Pühast Vaimust saadud ja Maarjast ilmale tulnud Jeesus Kristuskannatas Pontius Pilaatuse all, löödi risti, suri ja pandi hauakambrisse. Usutakse, et Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taevasse, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Samuti usutakse Püha Vaimu, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Õhtusöömaaeg

Enne ristilöömist sõi Jeesus oma jüngrite seltsis viimse õhtusöögi (püha õhtusöömaaeg). Seda õhtusöömaaega taasesitavad kristlased leiba ja veini (mõnes konfessioonis viinamarjamahla) tarvitades erilisel kiriklikul tseremoonial, mida nimetatakse armulauaks või pühaks õhtusöömaajaks. Tähtsaimad pühad on jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad (kiriku sünnipäev, Püha Vaimu väljavalamine).

Pühad tekstid

Kristlik Piibel koosneb kahest osast: Vana Testament sisaldab kanooniliselt (vähemalt) 39 teksti ajast kuni mõnisada aastat enne Jeesuse sündi, Uus Testament 27 teksti, mis on põhiosas valminud mõne sajandi jooksul pärast Jeesuse sündi. Kristluse harudes on kasutusel mõnevõrra erinevad piiblid. Samuti kattub heebrea piibel ehk Tanah suures osas Vana Testamendiga, kuid raamatute jaotus ja järjestus on erinev. Vana Testament keskendub juudi rahva ajaloole, Uus Testament Kristuse elule (evangeeliumid) ja õpetustele.

Piibli kaanonile lähedalseisvaid Vana Testamendi tekste, mida protestantlikud kristlikud kirikud siiski pühaks ei pea, nimetatakse nendes kirikutes apokrüüfideks. Katoliku kirik, õigeusu kirikud ning osa ida kirikutest kasutavad nendest, heebrea Piiblist puuduvatest tekstidest nimetust deuterokaanon või anagignoskomena, ning loevad need raamatud Piibli kaanonisse kuuluvateks. Erinevatel konfessioonidel on väikseid erinevusi selles, millised raamatud loetakse kuuluvateks Piibli kaanonisse.

Vanimad säilinud kristlikud piiblid on kreekakeelsed käsikirjad 4. sajandist pKr. Vanim täielik judaistlik piibel on kreekakeelne tõlge samast sajandist. Vanimad täielikud heebrea piiblitekstid (masoreetiline tekst) pärinevad keskajast.

Kiriku jagunemine

Kiriku jagunemine

Katoliiklus

Õigeusk

Protestantlus

Adventism

Anabaptism

Anglikaani kirik

Baptism

Jehoova tunnistajad

Kalvinism

Kristadelflased

Kristlaste Osadus

Luterlus

Metodism

Mormoonlus

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik

Nelipühilus

Presbüterlus

Jüngerlus (vt. Rahvusvahelised Kristuse Kogudused)

Tõeline Jeesuse Kirik

Valdeslus

Karismaatilised kogudused (näiteks Elu Sõna)

Kristuse kogudus (Church of Christ)

mittekonfessionaalsed kristlikud kogudused (näiteks Willow Creek Community Church, Saddleback Church, Northpoint Community Church)

Etioopia kristlus

Etioopia kristlus on üks kristluse usulahk. Etioopia kristlus pole seotud teiste kristluse vormidega ja on eraldiseisev usulahk. Etioopia kristlus ehk Etioopia õigeusu Taewahedo kirik on üks Oriendi, Viljaka poolkuu kirikutest.
Etioopia on alati olnud iseseisev riik. Etioopia, ainukese aafrika riigina, pole kunagi olnud ühegi teise riigi koloonia. Vahepeal, tõsi küll, langeti Itaalia protektoriaadi alla (Itaalia surus Etioopiale peale oma kaitselepingu. Etioopia sõdis Itaaliaga oma iseseisvuse eest ja säilitas iseseisvuse ehk võitis sõja. Ta kaotas küll Itaaliale oma mereäärsed alad (tänapäeva Eritrea) ja langes Itaalia protektoriaadi alla, aga säilitas iseseisvuse. Etioopia on üks vähestest alati iseseisevatest (pole olnud kunagi kellegi kolooniad) riikidest väljaspool Euroopat (sellised riigid on ka Hiina, mõlemad Koread, Jaapan, Tai, Mongoolia,
Etioopia õigeusu Tewahedo kirik
On tehtud ettepanek, et õigeusu tewahedo ühineks selle artikliga. (Arutle)
Etioopia õigeusu Tewahedo kirik (Amhari: የኢትዮጵያ: ኦርቶዶክስ: ተዋሕዶ: ቤተ: ክርስቲያን; Yäityop'ya ortodoks täwahedo bétäkrestyan) on suurim idamaade õigeusu kristlikest kirikutest. Etioopia õigeusu Tewahedo kirik on üks vähestest eelkoloniaalsetest kristlikest kirikutest Sahara-taguses Aafrikas, mille liikmeks on 45–50 miljonit inimest, kellest enamik elab Etioopias. See on Maailma Kirikute Nõukogu asutajaliige. Etioopia õigeusu Tewahedo kirik on koos Aleksandria kopti õigeusu kirikuga, olles 1959. aastal autokefaali omandanud.

Etioopia õigeusu Tewahedo kirik
የኢትዮጵያ ኦርቶዶክስ ተዋሕዶ ቤተ ክርስቲያን
Panoraamvaade Püha Kolmainsuse katedraalile, Addis Abebale, Etioopiale (3435906326) .jpg
Püha Kolmainsuse katedraal, Addis Abeba, Etioopia
Klassifikatsioon
Idamaine õigeusu
Pühakiri
Ge'ez versioon
Teoloogia
Miaphysite
Polity
Piiskopil
Kaasaprimaat
Abuna Merkorios
Kaasaprimaat
Abuna Mathias
Piirkond
Etioopia ja Etioopia diasporaa
Keel
Amhari keel
Liturgia
Alexandrian
Peakorter
Püha Kolmainsuse katedraal, Addis Abeba, Etioopia
Asutaja
St Frumentius vastavalt Etioopia õigeusu traditsioonile
Eraldamine
Etioopia õigeusu kopti kirik Põhja- ja Lõuna-Ameerikas (1962)
Eritrea õigeusu Tewahedo kirik (1993)
Liikmed
45–50 miljonit eurot
See artikkel sisaldab Etioopilist teksti. Ilma nõuetekohase renderdamiseta ei pruugi Etioopiliste tähemärkide asemel näha küsimärkide, kastide või muid sümboleid.
Etioopia õigeusu Tewahedo kirik oli administratiivselt osa Aleksandria kopti õigeusu kirikust alates 4. sajandi esimesest poolest kuni 1959. aastani, mil talle anti oma patriarh Aleksandria kopti õigeusu kiriku paavst VI. Nagu üks vanimaid kristlikke kirikuid ja mitte-chalcedonian kirikut, ei ole see koos Etioopia katoliku kirikuga [vajalik] Etioopia on teine ​​riik, mis on ajalooliselt ainult Armeeniat järgides ametlikult kuulutanud kristluseks riigi religiooniks ( AD 333).

Tewahedo (Ge'ez ተዋሕዶ) on Ge'ezi sõna, mis tähendab, et see on üks. See sõna viitab idamaise õigeusu usule Kristuse ühtsesse ühtsesse olemusse; st jumaliku ja inimliku olemuse täielik liitumine ühte loodusesse on iseenesestmõistetav, et saavutada inimkonna jumalik pääste, mitte aga „Kristuse kaks olemust”, mis on tavaliselt Rooma katoliku ja Ida-õigeusu, anglikaani valduses. , Luteri ja kõige protestantlikumaid kirikuid. Idapoolsed õigeusu kirikud järgivad Miaphysitic Christological vaateid, millele järgneb Cyril Aleksandriast, kes on 4. ja 5. sajandi kristlike arutelude juhtiv peategelane, kes toetas "mia physis tou theou logou sesarkōmenē" või "üks (mia) olemust". Jumala sõna on kehastunud "(μία φύσις τοῦ θεοῦ λόγου σεσαρκωμένη) ja" liit vastavalt hüposaasile "(ἕνωσις καθ 'ὑπόστασιν henōsis kath' hypostasin) või hüpoteesiline liit. Selle hoiaku eristamine oli see, et kehastunud Kristusel on üks olemus, kuid et üks olemus on kahest olemusest, jumalikust ja inimesest, ning säilitab kõik mõlemad liidule järgnevad omadused.

Miaphysitism on seisukohal, et ühes Jeesuse Kristuse isikus on jumalikkus ja inimkond ühinenud ühes (μία, mia - "ühendatud") looduses (φύσις - "physis") ilma eraldamiseta, ilma segadusteta, muutmata ja ilma segamiseta, kus Kristus on Jumalaga Isa ees. Umbes 500 piiskopi Aleksandria patriarhaatides, Antiookia ja Jeruusalemm keeldus aktsepteerimast Chalcedoni nõukogu poolt 451. aastal dünaamilisust (kaks olemust) käsitlevat doktriini, mis tõi kaasa kristliku kiriku põhiosa esimese suure lõhenemise.

Idamaiseid õigeusu kirikuid, mis praegu hõlmavad Aleksandria kopti õigeusu kirikut, Armeenia Apostlik Kirikut, Süüria Õigeusu Kirikut, India Malankara Õigeusu Kirikut, Etioopia õigeusu Tewahedo kirikut ja Eritrea õigeusu Tewahedo kirikut, nimetatakse " Mitte-chalcedonian ", ja mõnikord valesti kõrvalised kui" monofüünid ". Monofüüsika on teoloogia, mille on vastu võtnud 5. sajandi presbyter ja archimandrite Konstantinoopol, mida tuntakse kui Eutychit, ja väidab, et Kristusel on "üks olemus", kus tema jumalikkus absorbeeris oma inimkonna, mille tulemuseks on "lihtne" matemaatiline "üks" olemus, millele Oriental ortodoks kirikute objekt. Nende kohaselt on mõlemad looduses Kristuses säilinud pärast liitu "mia physis" - üks olemus; veel mitte, mis ei tekita selget kolmandat laadi.
Tewahedo (Ge'ez: ተዋሕዶ täwaḥədo) on Ge'ezi sõna, mis tähendab "on tehtud üks" või "ühtne". See sõna viitab idamaise õigeusu usule Kristuse ühtsesse ühtsesse olemusse; see tähendab veendumust, et Jumala Inimese ja Looduse liit on täielik, loomulik. Selle üheks osaks on eneseväljendus.

Orientaalsed kirikud 2

Orientaalseteks kirikuteks (ka idamaade kirikud; vanaida kirikud) kutsutakse 5.–6. sajandil Rooma riigikirikust eraldunud kirikud.

Õpetus

Orientaalsete kirikute esindajad tunnistasid üksnes kolme esimese oikumeenilise kirikukogu otsuseid ning ei nõustunud Halkedoni kirikukogu (kirikukogu) otsusega 451 aastal Kristuse kahese (inimliku ja jumaliku) olemuse kohta (kirikukogude kaheloomuse õpetus Kristusest). Kirikukogu otsusele olid vastu monofüsiidid ehk üheloomuse õpetuse pooldajad.

Õpetuse alusel jaotuvad orientaalsed kirikud kaheks. Monofüsiitlikud (kopti kirik, etioopia kirik, lääne-süüria kirik ehk jakobiitide kirik, armeenia kirik, mõned toomakristlaste kirikud Indias) ja nestoriaanlikud (lääne-süüria ehk assüüria kirik (tuntud ka idamaa kirikuna), ning selle kirikuga seotud toomakristlaste väike kogukond Indias) kirikud.

Orientaalsete kirikute loend

Orientaalsed kirikud on enamasti rahvuskirikud (välja arvatud Süüria kirik):

Armeenia Apostlik Kirik

Kopti kirik

Etioopia kirik

Eritrea kirik

India kirik

Süüria kirik

Armeenia Kristlus, Orientaalsed kirikud

Armeenia kristlus on väga vana. Võrreldes teiste rahvuskirikutega on see kristluse eraldiseisev haru (välja arvatud Etioopia kirik). Armeenia kirik on maailma vanim rahvuskirik ja üks vanimaid kristlikke kogukondi.

Armeenia kirik on Orientaalne Kirik. Orientaalseteks kirikutes nimetatakse 5.-6. sajandil Rooma riigikirikust eraldunud kirikuid. Armeenia oli Rooma ülemvõimu all, aga ta ei olnud Rooma riigi osa. Armeenia oli eraldi riik, mis oli tänapäeva Armeeniast suurem hõlmates ka tänapäeva Türgi, Venemaa, Gruusia, Azerbaidžaani alasid.

Armeenia Apostliku Kiriku pea on katoolikos.

1994. aastal loodi Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.

Läänepoolkera esimene Armeenia Apostlik Kirik ehitati aastal 1891 Ameerika Ühendriikides Worcesteris. Sealne Ameerika piiskopkond loodi seitse aastat hiljem, aastal 1898.

Ajalugu

Armeenia kiriku olevat pärimuse kohaselt I sajandil rajanud apostlid Taddeus ja Bartolomeus, kes ravisid imeliselt pidalitõvest terveks Edessa valitseja Abgar IV. Ka olevat mõningaid armeenlasi ametisse määranud Jaakobus, Issanda vend.

Alguses kiusati armeenia kristlasi korduvalt taga. Olukord muutus siis, kui kuningas Trdat IV tegi kristluse riigiusuks. Pärimuse kohaselt olevat see sündinud aastal 301. Tänapäeval arvatakse, et see samm võeti peamiselt ette sassaniidide ärritamiseks. Ühtlasi rajati Vagharšapati linna Etšhmiadzini katedraal.

Armeenia kirikupead osalesid esimestel kirikukogudel või siis kiitsid nende otsused heaks. Lõhe teiste kirikutega hakkas tekkima aastal 373, mil katoolikos Husik I astus ametisse, ilma et ta oleks Caesareas ametisse pühitsetud (varasemad katoolikosed olid kõik seda teinud). Aastal 506 kogunesid Armeenia kirikupead koos Gruusia kirikujuhtide ja Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku esindajatega arutama Kalchedoni kirikukogu otsuseid. Nõupidamised jätkusid umbkaudu sajandi vältel, lõpuks teatasid grusiinid, et nemad toetavad kirikukogu otsuseid, armeenia ja albaania kirikud nendega ei nõustunud. Armeenia ja albaania kirikute liikmetel keelati ka osaleda teise kiriku armulaual, albaania kirikut see ei puudutanud. Selle otsuse tõttu on armeenia kirikut nii katoliku kui ka õigeusu kirikutes peetud monofüsiitlikuks; armeenia kiriku dogmad mõistavad samas monofüsiitluse hukka ja ei nõustu lihtsalt Kalchedoni kirikukogu otsuste sõnastusega.

V sajandil tõlgiti Piibel armeenia keelde; see pani ühtlasi aluse armeenia kirjakeelele ja armeenia tähestikule. Seni oli kirik kasutanud kreeka keelt või aramea keelt. Erinevalt teistest idakirikutest sisaldas armeeniakeelne Vana Testament vaid 39 raamatut – nagu katoliku kirikuski. Apokriivasid tunnustas kirik alles XII sajandil.

Pärast kirikulõhe tekkimist tehti nii õigeusu kirikute kui ka armeenia kiriku poolt arvukaid katseid erimeelsusi ületada. XIV sajandil langes Kiliikia Armeenia kuningriik mamelukkide rünnakute all; sealne kuningas pages Pariisi, paljud armeenlased asusid aga elama mägedesse.

Türklaste võimu all armeenlaste olukord muutus. Kõik õigeusklikud koondati milletitesse, nende juhiks määrati aga Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku patriarh. Sellesse süsteemi kaasati ka armeenlased, keda hakkas juhtima Konstantinoopoli Armeenia patriarh, kelle residentsiks oli Konstantinoopol. Ülejäänud armeenlased allusid aga Pärsiale, nende kirikuga liitus ka Albaania kirik. XVIII sajandil hõivas Ida-Armeenia Venemaa.

Aastal 1815 lasi Nikolai I Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku võimuorganid likvideerida. Aastal 1836 keelustas ta selle kiriku tegevuse täielikult ja kõik selle kogudused võttis üle Armeenia Apostlik Kirik.

Osmanite impeeriumi milletite süsteem hakkas lagunema XIX sajandil. Kuigi riik tunnistas armeenlaste kirikujuhina ikka veel Konstantinoopolis resideerivat Armeenia patriarhi, tunnustas see tegeliku armeenia kiriku peana Etšhmiadzinis resideerivat katoolikost.

Esimene maailmasõda tõi Türgi aladel kaasa armeenlaste genotsiidi. Osa armeenlastest asus Armeenia NSV alale, aga ühtlasi tekkis ka armeenlaste diasporaa. See tõi kaasa vastuolusid, kuna kirikut süüdistati koostöös bolševikega. 24. detsembril 1933 tapeti sel põhjusel katoolikose määratud Ameerika peapiiskop.

Monofütsism

Monofütsism pärineb kristlusest.
Monofütsism pole üks kristluse usulahk vaid sinna kuuluvad erinevad kristluse usulahud. Monofütsismi alla kuuluvad need rahvuskirikud, mis on algsest usundist lahknenud juba mitu tuhat aastat tagasi. Näiteks Etioopia ja Armeenia kirik.

Monofüsiidid (kreeka k. monos 'üks' ja physis'olemus, loomus') on Kristuse ühe loomuse õpetuse pooldajad. Monofüsiidid lähtuvad kõik süüria kristlusest. Täpsem oleks neid nimetada miafüsiidid, aga erialases kirjanduses pole see juurdunud.

Monofüsitismi kohaselt on Kristusel ainult üks olemus, erinevalt Halkedoni kirikukogupoolt 451. aastal vastu võetud seisukohast, et Kristusel on kaks olemust: jumalik ja inimlik.

Monofüsitismis on tegelikult kolm peamist õpetust.

Eutühhianismi kohaselt on jumalikkus Kristuses "lahustunud nagu tilk mett meres". Õpetuse rajajaks on Eutychos (u 380 – 456), Konstantinoopoli arhimandriit, kes Efesose kirikukogul 431. aastal oponeeris nestoriaanlikele doktriinidele.

Apollinarism (apollinarianism) on seisukohal, et Kristusel oli inimlik keha, kuid jumalik meel. See seisukoht kuulutati ketserluseks juba 361. a. Konstantinoopolis toimunud esimesel kirikukogu, kuna Kristus oli ametlikult määratletud täielikult inimlikuks ja täielikult jumalikuks.

Monofüsitism on seisukohal, et Kristuses on jumalik ja inimlik olemus saanud üheks olemuseks.

Monofüsitism tekkis Egiptuses vastuseisust nestoriaanlusele. Monofüsiitlikud vaated lükati tagasi Halkedoni kirikukogul 451. a.

Vanaida kirikuid, kes Halkedoni kirikukoguotsustega ei nõustunud, hakati seetõttu nimetama monofüsiitlikeks kirikuteks, ehkki nad ise on seda nimetusega pole nõustunud, eelistades nime "mitte-halkedoni" või "miafüsiidi" kirikud. Samuti on Vanaida kirikud eitanud Eutychose 

monofüsiitset õpetust.

Tänapäeva monofüsiitlikud kirikud

Kopti kirik (Egiptuses)

Süüria kirik (Antiookias)

Etioopia kirik

Eritrea kirik

Armeenia kirik

India kirik (Malankara Ortodoksi-Süüria Kirik)

Algkristlus, varakristlus

Algkristlus ehk varakristlus on kõige esimene kristluse vorm. Sellest kasvasid hiljem välja teised kristluse vormid. Algkristlus, ja ka kristlus üldiselt, on ise välja kasvanud judaismist. Algkristlus on kristluse ajaloo varaseima ajajärgu nimetus, mis kestis umbes sajandi. Algkristluse periood algas nelipühadesündmusest 30. aastal ja lõppes 135. aasta paiku Bar Kohba ülestõusuga. Algkristlus on varakristluse esimene etapp, millele järgneb varakatoolsus. Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse angloameerikakultuuriruumis mõistet apostellik aeg.

Algkristluse alguses moodustusid esimesed kogudused Juudamaal ja Galileas, perioodi lõpus olid kristlikud kogudused levinud üle Rooma riigi idaosa ja Partia impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sel perioodil valmisid peamised kristlikud tekstid, mis arvati hiljem Uue Testamendi kaanonisse ja Nag Hammadist leitud kirjad.

Periodiseering

Kirikuloolased on algkristluse alguse suhtes ühel meelel, pidades selleks nelipühil Püha Vaimu väljavalamist apostlitele peale Jeesus Kristuse ülestõusmist surnuist, millega algas kiriku ajalugu. Kirikuloolased peavad tõenäoliseks Jeesuse kannatusloo ajaks kas aastat 30 või 33. Perioodi kestvuse osas on kirikuloolased erimeelt. Enamik kirikuloolasi on pidanud algkristluse lõpuks kas apostel Johannese surma umbes 100. aastal või Bar Kohba ülestõusu mahasurumist 135. aastal, millega kaasnes seni sümboolselt esipositsioonil olnud Jeruusalemma kristliku koguduse likvideerimine.

Hilisemad algkristluse lõpu määrangud tungivad varakatoolsuse perioodi ja pole kirikuloolaste seas laiemalt tunnustatud. Õigusloolane Rudolph Sohm pidas algkristluseks karismaatilise kiriku (Geist Kirche) ajajärku, millele järgnes hierarhiliste ametkondade väljakujunemise järk (Amt Kirche). Algkristluse lõpuks on peetud 143. ja 144. aastal toimunud Valentinose ja Markioniväljaheitmist Rooma kogudustest, millega algas aktiivne gnostitsismi vastane võitlus. Kirikuloolane Philipp Vielhauer paigutab algkristliku kirjanduse kujunemise lõpu koguni 150. aastasse, kui algab markionlaste ja ebioniitide vaheline tüli Uue Testamendi kaanonisse kuuluvate tekstide ümber.

Tegelikult algkristlus ei ole varakristluse täpne sünonüüm, kuigi mõned seda väidavad. Algkristlus on usund, esialgne, kõige esimene kristlus. Kuid varakristlus ei ole usund. Varakristlus tähistab ainult kristluse varast, tekkimisaega umbes aastad 30-150.

Arianism

Usundite ehk usuliste ideoloogiate tutvustamine jätkub. Tutvustamisele tulevad ristiusu ja islami peamised usulahud. Hiljem ka teadus kui usund.
Arianism ehk ariaanlus on ristiusu õpetus, mis levis germaani rahvaste juures enne katoliikluse vastuvõtmist
Arianism ehk ariaanlus oli 4.–7. sajandil levinud kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi.

Ariaanluses polnud kolmainsusõpetustsellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistelkirikukogudel, Areiose õpetuse vastu.

Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks ja pani Aleksandria Areiose (surn 336) kirikuvande alla.

Arianismi tähtsad esindajad olid Areiose kõrval Eusebius Nikomedeiast, Eunomios, vastupaavst Felix II, Wulfila ja Konstantinoopoli patriarhid Makedonios, Eudoxios Antiookiast, Demophilos ja Maxentius.

Arianismi tähtsamad vastased olid Athanasios Aleksandriast, Basileios Kaisareast, Gregorios Nazianzosest, Gregorios Nyssast, Ambrosius Milanost ja Hilarius Poitiers'st.

Hilisantiikajal kasutasid Nikaia I kirikukogu otsuste pooldajad oma vastaste kohta nimetust "ariaanid" ka juhul, kui need tegelikult ei olnudki Areiose õpetuse pooldajad.

Mitmed germaani rahvad, nagu läänegoodid, langobardid, burgundid ja vandaalid, omandasid ristiusu esmalt arianismi kaudu.

Kui Nikomeedia piiskop ariaan Eusebios pühitses Wulfila (311–383) gootidepiiskopiks, võtsid idagermaanlased vastu ristiusu Areiose õpetusena. Alles Frangikuningas Chlodovech I võttis ristiusu vastu katoliku õpetusena.

Kuna Muhammad oli legendi järgi kaupmehena kohtunud ariaanliku eremiidi Sergiosega, siis on alust arvata, et arianism mõjutas ka islami kujunemist. Nagu arianismis, nii ka islamis tunnustatakse Jeesust kui Jumala saadikut ja prohvetit, kuid mitte kui jumalust.

Peale reformatsiooni tekkis kolmainsuse vastane liikumine, mis taaskasutas arianismi arusaamu (selle liikumise pooldajad kutsusid end poola vendadeks). 18. sajandil levis arianism Inglismaal, eesotsas Isaac Newtoniga.