Õnnelikkus, õnne valem

 Isiksuse mõju individuaalsed tagajärjed on:

-Õnnelikkus ja eluga rahulolu

- Füüsiline tervis ja pikaealisus

- Psühhopatoloogia

- Mina-kontseptsioon ja identiteet

Õnnelikkus on isiksuse mõju individuaalne tagajärg.

Subjektiivne heaolu ehk õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni. Õnnelik olemine võib peegeldada inimese üldist rahulolu oma eluga. Erinevad bioloogia-, psühholoogia-, majandusteaduse-, religioonija filosoofia tegelased on püüdnud defineerida õnne ja leida tema allikaid.

Eesti etümoloogiasõnaraamat väidab, et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga.

Filosoofid ja religioonid defineerivad õnne pigem kui head elu, mitte lihtsalt kui emotsiooni. Tänapäeval õnn on udune mõiste ja võib erinevatele inimestele tähendada erinevaid asju. Õnne seostatakse selliste mõistetega nagu heaolu ja elukvaliteet. Õnne on määratletud ka kui rahulolu.^[4]. Mõned uurijad keskenduvad vahedele hedonistlikutraditsiooni, mis otsib meeldivat ja väldib ebameeldivaid kogemusi ning eudaimonismitraditsiooni, mis püüab elu elada täielikult ja sügavat rahulolu pakkuval viisil, vahel. ⁽https://et.m.wikipedia.org/wiki/Õnn)

Subjektiivse heaolu iseloomulik baastase sõltub kahest peamisest isiksuseseadumusest - neurootilisusest ja ekstravertsusest.

- Kõrge neurootilisuse tase tasemega inimesed kalduvad kogema rohkem negatiivseid emotsioone, samas kui ekstravertsematel inimestel on ülekaalus positiivsed emotsioonid.

- On leitud, et oma eluga rahulolu hinnangutes lähtuvad inimesed ennekõike sellest, mil määral nad on kogenud positiivseid ja negatiivseid emotsioone, 

- positiivsete ja negatiivsete emotsioonide tasakaal määrab suuresti ära selle, kuivõrd õnnelikud ja rahulolevad inimesed on.