Ühiskonnamudelid

Ühiskonnamudelid:

Olemas on 3 ühiskonnamudelit:

1. Agraar- ehk põllumajandusühiskond

2. Industriaal- ehk tööstusühiskond

3. Teenindusühiskond

PÕLLUMAJANDUS- ehk AGRAARÜHISKOND
Vanaagraarne tootmisviis tekkis koduloomade kodustamise või põlluharimise tekkimisega. Rändkarjandus ja alepõllundus. Esineb mäestikualadel, kõrbes ja tundrates. Umbes 300 miljonit inimest.
Hilisagraarne tootmisviis - taime- ja loomakasvatuse ühendamine ühes majapidamises.
- Väikesed suhtelised isoleeritud kogukonnad
- Seisuslik ühiskond
- Enda ja loomade tööjõud, kohalikud loodusvarad mets, vesi ja maa.
- Peamine põllumajandus. Vähesel määral käsitöö ja kaubandus.
- Elatus- ehk naturaalmajandus. Kõik tarbiti ise või vahetati naabriga.
- Puudus maailmamajandus. Vahetati kaugemate piirkondadega vaid luksuskaupu - kujunemas maailmamajanduse ja kaubanduse alge.
- Linnu vähe ja need on väikesed.
- Riigikassa vähene - ülikute, käsitööliste, teenrite, sõdurite ülalpidamiseks.
- Kõrgeim arengutase saavutati 15. sajandil INDIAS ja HIINAS. Edela-Aasia ja Põhja-Aafrika vähem.
TÖÖSTUS- ehk INDUSTRIAALÜHISKOND 15.-20. saj.
I - Tehnoloogilised uuendused niinimetatud tehnoloogilised murrangud.
1-15. sajandil mitmeväljasüsteem, uued taime- ja loomasordid, vesi- ja tuuleveskid,  metallisulatus, tulirelvad, trükikunst, kellad, navigatsiooniriistad,
II - 18.-19. sajandil aurumasin, vedur, aurik, masinate valmistamine ja kasutamine - vabrikutööstus.
III - 19. sajandi lõpus terase, elektri, nafta, auto ja lennuki, telefoni, raadio kasutuselevõtt.
IV - 1960.a tuuma- ja kosmosetehnoloogia, arvutid.
- Klassiühiskond
- Arenes tugev terviklik riik, arenesid kiirelt linnad
- Haridussüsteemi teke
- Pankade, rahanduse teke
- Peamine töötlev tööstus: tekstiilitööstus, metallurgia, masinatööstus
- Käsitsitöö asendus masinatööga
- Maavarade kasutuselevõtt
- Turumajanduse ja maailmamajanduse tekkimine- naaberriikide vahel
- Geograafilise tööjaotuse teke tänu veonduse arengule, mis siiski veel kallis.
- Arenes välja Itaalias, Inglismaal, Madalmaades, Prantsusmaal. Hiljem mujale Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse.
INDUSTRIALISEERUMINE- majanduse, riigi tööstuslikuks muutumine (tööstuse rajamine ja arendamine, muutuvad ühiskondlikud suhted). Sai alguse 18. sajandi lõpul Madalmaades, Inglismaal.
a) iseseisev industrialiseerumine - üleminek uuele tootmissüsteemile toimub loomuliku arengu käigus, riik on sellest huvitatud.
b) sõltuv industrialiseerumine - üleminek uuele tootmissüsteemile surutakse peale teise riigi poolt, arendades endale kasulikke majandusharusid. Riigi kui terviku areng on ebaühtlane. See on KOLONISEERIMINE.
INFOÜHISKOND (postindustriaalne)
Moodsaim tootmisviis, mille tunnuseks on vaimse töö ja teenuste pakkumise ja info muutumine kogu majandustegevuse aluseks. Alles kujuneb ja geograafiliselt laieneb.
Eeldused infoühiskonna kiireks arenemiseks:
- Geograafilise tööjaotuse süvenemine, majanduse globaliseerumise algus.
- Füüsilise töö asendumine vaimse tööga, kõrghariduse ja teadustöö lai levik, teaduspargid
- Arvutitööstuse, digitaaltehnika, multimeedia tormiline areng
- Uued sidevahendid: internet, mobiilid
- info kättesaadavus ja kiire levik
Infoühiskonda iseloomustab:
- Üleminek infoühiskonda algas 20. sajandi keskpaigas.
- Teenindussektori oluline kasv: info töötlemine ja edastamine, äriteenused, turism ja meelelahutustööstus, transport
- Geograafiline kaugus kaotab oma tähtsuse
- Inimeste tööalane mobiilsus (konverentsid)
- E-riik, e-kool, e-omavalitsus, e-valimised. Elektroonilised teenused ja tooted.
- Kosmose-, tuumatehnoloogia kiire areng
- Vaimne töö (teadusmahukas tootmine)
- Ühtne maailmamajandus
- Üha kasvav elutempo

(Vaata ka: LEONHARDI BLOGI: Maailmamajandus, rahvastik, asustus)

Ühiskond, ühiskonnaelu tasandid

Mis on ühiskond?

Ühiskond on inimeste hulk, grupp, kes sõltuvad üksteisest.

Riik ja ühiskond:

Ühiskonnas on erinevad tasandid. Iga tasand on suuremal või vähemal määral seotud oma asukohariigiga. Laias laastus on riigis 4-6 tasandit: Valitsemine, Kodanikuühiskond (eraelulised tegevused), riigiettevõtlus, eraettevõtlus.

Tasandeid võib jagada ka nii: perekond, küla või linn, riik, riikide ühendused, maailm.

Või nii: majandus, tervishoid, kultuur, haridus, valitsemine, sotsiaalabi.

Meie vaatame edaspidi majandust, valitsemist (3 võimu:  seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim), kodanikeühiskonda (ka meedia), 

Ühishüved:

Ühishüved on sellised teenused ja kaubad, mida pakub riik (võib pakkuda riigiettevõtte kaudu) ja mida kasutavad peaaegu kõik (kindlasse rühma kuuluvad) kodanikud. Nendeks on näiteks: haridus, kultuur, tervishoid.

Ühishuvesid tarbitakse alati turu vahenduseta (on ainult üks pakkuja, kelleks on riik või riigiettevõte).

Ühishuved võivad olla nii majanduslikud kui ka mitte majanduslikud.

Ühishüvesse panustamine

Ühishüvesid finantseeritakse maksumaksjalt saadud maksuraha abil.
Raha kasutamise otsustab kohaliku linna/valla omavalitsus. Rahvalt on neile andnud valimismandaat, mis annab omavalitsusele volituse.

Mittemajanduslik hüve

Mittemajanduslikud hüved on tervisehoiu- ja haridusesüsteem, politseijõud ja kaitsevägi, kohtusüsteem.

Majanduslikud ühishüved

Majanduslikud ühishüved on kaubad või teenused, mida tarbitakse turu vahenduseta.
Näiteks: meedia (televisoon, raadio, ajalehed), heakorrastatud linnaruum, toetused rahvuskultuuri arengule, kvaliteetne infrasuktuur (teed, tänavad), sotsiaalkindlustussüsteem (pensionid ja abirahad)

Info ja kokkuvõte

Ajaloo teemad on nüüd läbi. Võimalik on vaadata ainult väljaspool Euroopat ja Euroopa kultuuriruumi asuvate riikide, kontinentide, piirkondade ajalugu. Veel on võimalik vaadata sama ajalugu mõne teise (näiteks vaadeldavas sündmuses osalenud) riigi vaatepunktist.

Järgmiseks tulevad ühiskonnaõpetuse teemad. Need on kirja pandud ka sellises postituses. 

Tulevad teemad:

1. Ühiskonnaõpetuse teemad

2. Päevablogi

3. Väljapool Euroopat asuvate alade ajalugu

4. Majandus

5. Filosoofia

6. Muud teemad

Need teemad tulevad kindlasti. Tulevikus tuleb võib-olla ka mingid muud teemad.

Aitäh lugemast.

Jõulude Ajalugu

Soome ajalugu

Soome suursündmused:

Ülesanne: Kirjutada 10 põhjust, miks Soome on edukas Põhjamaa? 

See teema oli Soome iseseisvumise 100 aasta tähistamiseks 2017. aastal.

Vabamüürlus

Vinkel ja sirkel

Vabamüürlus ehk massoonlus (prantsuse keeles franc-maçonnerie, inglise keeles freemasonry) on elitaarne, initsiatsiooniriitusi kasutav, ülemaailmne hierarhiline salaühing, mis on jagunenud erinevateks, sageli omavahel seotud organisatsioonideks. Vabamüürluse avalikud eesmärgid on oma liikmete (vabamüürlaste ehk massoonide) kõlbeline täiustamine, abivajajate aitamine ning valgustatuse ja hariduse edendamine, et selle kaudu maailma paremaks muuta. Ajaloos on kasutatud ka nime Vabamüürlaste Ordu.
Erinevate allikate järgi on organiseerunud vabamüürlasi maailmas kokku vähemalt 6 miljonit ja neid leidub peaaegu kõikides riikides. Suhtumine vabamüürlusse on olnud mitmetine. Muuhulgas on vabamüürlasi süüdistatud varjatud võimuambitsioonides.

Ühingusse astumine

Vabamüürlaste ühinguga liitutakse soovi ja kutse meetodil. Liitumise eelduseks on usk kõrgemasse olevusse, ükskõik kuidas seda siis ka ei tõlgendata. Teadaolevalt on ainus erand Prantsusmaa vabamüürlus, mis on avatud ka ateistidele.
Isik, kes soovib ühingusse astuda, peab selleks soovi avaldama, seejärel võtavad looži valitud liikmed temaga ühendust. Soodsalt kulgenud vestluse korral antakse üle ametlik kutse saada "õpipoisiks". Aja möödudes on šoti riituses võimalik tõusta kuni 33. kraadi vabamüürlaseks. Yorki riituses (näiteks Rootsis) on 11 astet ja misraimis 99 astet. Hierarhias tõustakse kooskõlas isiku panusega organisatsioonis ja seal oldud ajaga. Loožidesse vastuvõtmisel arvestatakse sotsiaalset seisust ja päritolu (näiteks on kõik Ameerika ja Rootsi loožid elitaarsed), usulist kuuluvust ja usutunnistust (näiteks Rootsis ei võeta vabamüürlaseks juute). Enamik vabamüürlaste organisatsioone võtab liikmeks ainult mehi.
Eesti vabamüürlaste statuut keelab liikmetel avalikustada teavet looži tegevuse kohta või avaldada teiste liikmete nimesid. Rootsi vabamüürlased avaldavad regulaarselt oma liikmete nimekirju, seda teevad ka kõige salajasemad USA loožid. Neid nimekirju nimetatakse matrikliteks.

Ideoloogia

Vabamüürluse ideoloogia on ametlikult seotud valgustusaadetega. Kõrgvabamüürlased, eriti Ameerikas, olid sageli seotud kuritegevusega. Nende seas leidus salakaubavedajaid, mereröövleid ja orjakaupmehi, keda loožid seadusesilma eest kaitsesid. Suurmeistrite seas oli ka orjapidajaid, nagu näiteks Aron Lopez Long Islandil. Rahvusvahelise vabamüürluse juht Albert Pike unistas orjandusliku riigi rajamisest konföderatsiooni nime all ja päästis selle nimel valla kodusõja. Massoonid üritasid korduvalt tappa mittevabamüürlasest USA presidenti Abraham Lincolni, kes nende plaane takistada püüdis. Lõpuks õnnestus see vabamüürlasel John Wilkes Boothil.

Prantsuse vabamüürlased organiseerisid võrdsuse idee ettekäändel Venemaal 1917. aastal rea riigipöördeid, mida nimetasid revolutsioonideks. Seda kinnitavad vabamüürlased oma ajakirjas Humanisme.

Vabamüürluse päritolu

Vabamüürlust on mõjutanud vanemad traditsioonid, selle ajalooliste juurte kohta on erinevaid teooriaid. Vabamüürlaste sümboolikas on mõjutusi Vana-Egiptuse ja Vana-Kreeka müsteeriumitelt, Templiordult, roosiristlastelt, kabalalt ja gnostitsismilt. Teatud sarnasusi on sufistlike derviši vennaskondadega, mis hakkasid tekkima 12. sajandil.
Sõna "vabamüürlane" võeti kasutusele ajal, mil talupojad olid Euroopas pärisorjad. Nad olid kinnistatud maa külge ega tohtinud lahkuda. Müürsepatöö vajas see-eest oskusi, mida igal talupojal ei olnud. Sellepärast olid müürsepad ühed vähestest töölistest, kes rändasid vabalt ringi ja otsisid ehitustööd. Nii nagu mõne teisegi elukutse esindajad, moodustasid ka müürsepad kutsorganisatsioone. Jutud sellest, nagu oleks vabamüürlus tekkinud muistses Iisraelis Piibli aegadel, kuuluvad legendide valda.
Vabamüürlastel on ka oma pühak Hiram Abiff. Legendi järgi oli ta geniaalne õpipoiss, kelle tappis tema vananev meister, et saada enda nimele oma hiilgava õpilase tööd. Olenevalt allikast ning loožist, on erinevusi nimekujus, ehitusobjektis ja töös, mida Hiram Abiff tegi.

Ehitajate ühingud

Kõige levinuma teooria kohaselt on vabamüürlaste liit välja kasvanud ehitusmeistrite ühingutest, mida Inglismaal ja Šotimaal nimetati loožideks (inglise keeles lodge). Mandri-Euroopas vastasid neile ehituskuurid (bauhütte). Mõlemad olid algselt ehitajate hütid ehituse juures.
Sõna "loož" esimene teadaolev kasutus oli aastal 1287 tsistertslaste kloostri ehitamisel Vale Royalis Chesteris. Algselt polnud loož muud kui pilliroohütt, milles puusepad töötasid ja võib-olla lõunatasid. Mujal võisid nad ka öösel loožis magada.

Vabamüürluse ajalugu

Euroopa emaloož Covent Gardenis Londonis

Organiseeritud vabamüürluse rajamise ametlik kuupäev on 24. juuni 1717, mil neli "looži" (müürlaste tsunft ja roosiristlased) ühendati esimeseks suurloožiks nimega Inglismaa Ühendatud Suurloož. Sel ajal oli vabamüürlaste loože ka juba Prantsusmaal ja Saksamaal. 24. juuni on kogu maailma vabamüürlaste suurpüha.
Looži tunti nimega Vabad Müürsepad (Free Masons). See oli tsunft, mis koondas põhiliselt ehitusega seotud käsitöölisi: müüriladujaid, ehituskivide töötlejaid jne. Alates 16.–17. sajandist hakati vastu võtma isikuid, kes tõstsid organisatsiooni prestiiži ning tõid kaasa raha looži püsimise heaks. Tekkisid poliitilise suunitlusega tsunftid.
18. sajandil (alates 1717. aastast) loodi vabamüürluse tänapäeval toimiv poliitiline organisatsioon. Samal ajal ehitati raskesti jälgitavat, astmelist loožide süsteemi, mis toimis geograafilisel ja rahvuslikul alusel.
Vabamüürluse ajaloos on vähe vaieldamatuid fakte. Esimese suurlooži rajamisest võib mainida ajas tagasi minnes järgmisi sündmusi:

• 1717 esimese suurlooži asutamine Londonis;
• 1646 Elias Ashmole'i vastuvõtmine vabamüürlaseks Warringtonis;
• 1425 Henry VI keelustas vabamüürlaste iga-aastase kogunemise;
• 1419 Cooke'i käsikiri;
• 1390 Halliwelli käsikiri;
• 1376 sõna "vabamüürlane" esimene teadaolev kasutus;
• 1356 Londoni müürseppadekompanii moodustamine.

33. kraadi Ülemnõukogu Washingtonis

On väidetud, et esimese looži asutas Inglise kuningas Athelstan 926. aastal Yorkis pärast seda, kui ta oli ristiusku pöördunud. Ent Inglise kuningad olid juba sajandeid olnud kristlased. Pole ka teada, et Athelstani asutatud organisatsioonil olnuks seoseid vabamüürlusega.
1352. aastal avaldati eeskirjad, mis reguleerisid looži kuulunud müürsepa käitumist Yorkis. Neid kirjeldatakse "muistsete müürseppade tavadena". Meister ja tema asetäitja pidid vanduma, et järgivad neid tavasid. Pool sajandit hiljem pidid juba kõik müürsepad sama vande andma. See sisaldas töötasumäärasid, tööaega, pühasid jne.
18. sajandi lõpul ühingud politiseerusid. Adam Weishaupt moodustas vabamüürluse vabamüürlaste sees ehk illuminaatide voolu. Illuminaadid tähendab eesti keeles "valgustatud" – valgustuse (hariduse, õpetluse) kandjad.
Paljud ajaloolased on uurinud vabamüürluse tausta ja nende osalust sündmustes, mis on vapustanud avalikkust. Nii mõnigi vabamüürlaste juht (näiteks Giuseppe Mazzini, Giuseppe Garibaldi, Napoleon, Albert Pike, David Rockefeller jt) on võtnud omaks vandenõude juhtimise. Ka maailma suurimate riikide eesotsas on salaseltside esindajaid. Nii on USA 43. president George W. Bush illuminaatidega seostatud looži Skull and Bones liige. Massoonide toimepandud poliitiliste kuritegude kohta on väga palju dokumente Moskva eriarhiivis, mis rajati Teise maailmasõja järel, et hoiustada Euroopast sõjasaagiks saadud massoonide dokumente.

Rituaalid, kraadid ja sümboolika

USA vapi tagakülg

Vabamüürlaste loožides kasutatakse mitmesuguseid sümboleid, näiteks sirkel, vinkel, kellu, lood, põll.
Üks tuntumaid sümboleid on kõikenägev silm. Seda on kujutatud ka USA 1-dollarisel rahatähel (silm püramiidi tipus kolmnurgas) ja sellest inspireerituna Eesti vanal 50-kroonisel rahatähel – silm kolmnurgas.
Paljud tähtsad USA ja teiste maailma riikide linnade ehitised on tähistatud vabamüürlaste märkidega. Ka paljud keskajal ehitatud katedraalid kannavad vabamüürlaste vennaskona sümboolikat.
USA pealinna Washingtoni planeeris vabamüürlasest prantsuse arhitekt Pierre Charles L'Enfant. Selle tõttu on pealinna põhiplaanis (tänavate asetus) ja enamikul avaliku sektori hoonetel massoonlikud sümbolid.
Vabamüürlastel on rohkesti salajasi märke, näiteks sümboolne käepigistus või tervitus ja hädaabimärk.

Templitöö

 Vabamüürlaste kinnist rituaalset koosolekut nimetatakse templitööks ehk loožitööks. Selle eesmärk on vabamüürlaslik sotsialiseerumine. See vahendab üksikisikule pärimuslikul meetodil vabamüürlikke väärtusi, kasutades sümboleid ja allegooriaid, mis peavad võrdselt kõnetama nii mõistust kui ka tundeid. Sellega ei sunnita vabamüürlasele siiski peale mingeid usulisi tõekspidamisi ega metafüüsilisi seisukohti.

Oletused vabamüürlaste päritolu kohta

Mõned autorid on välja tulnud väidetega, et vabamüürlaste organisatsiooni taga on iidne tarkade rühmitus Valgustuse Kandjad, kellega koostöös loodi Vana-Egiptuse ühendatud riik. Vabamüürlaste sümboolika (silm, püramiid, viisnurk, sirkel) pärinevat Egiptuse preestritelt.

Oletused vabamüürlaste osa kohta ajaloos

Albert Pike

Seoseid vabamüürlusega on olnud paljudel tuntud vallutajatel, näiteks Napoleon I-l. Vabamüürluse poliitiline organisatsioon kasvas välja Templiordust.

Vabamüürlus Venemaal

Vabamüürlus on Venemaal korduvalt keelustatud.
Septembris 2007 oli Venemaal 28 vabamüürlaste looži umbes 400 liikmega.

Vabamüürlus Eestis

 Eestis tekkis vabamüürlus aastatel 1771–1773, kui Tallinnas asutati vabamüürlaste loož nimega Isis, kuhu kuulusid põhiliselt saksa ja vene aadlikud, kaupmehed, ametnikud, professorid, vaimulikud ja kunstitegelased. Eestlastest kuulusid sellesse pastor Otto Wilhelm Masing ja muusik Karl Friedrich Karell. Kuni vabamüürluse keelustamiseni Venemaal 1822. aastal, tegutses Eestis neli looži.

1926. aastal loodi Eesti Vabariigis Tallinnas rahvusvahelise looži Le Droit Humain tütarloož Kalevipoeg (selle juht oli Eduard Hubel). Loož kuulus prantsuse liini, milles aktsepteeriti ka naisi. Eesti esimene president Konstantin Päts ja väejuhataja Johan Laidoner olid vabamüürlased, kes kuulusid Rootsi looži.
Vabamüürlaste organisatsioon taasloodi 1992. aastal, mil alustas tegevust loož Fööniks. Aastatel 1992–2007 loodi Eestis kümme looži ja üks uurimisloož, sealhulgas Tallinnas, Tartus, Pärnus, Haapsalus ja Viljandis.
18. mail 1999 asutati Eesti Vabade ja Tunnustatud Vabamüürlaste Suurloož, mis on Eesti loožide keskorganisatsioon. Eesti suurloož kuulub rahvusliku ühendusena suveräänse ja võrdväärsena tunnustatud suurloožide perre.
Eestis on praegu umbes 500 vabamüürlast.
Šoti riituses, mis kehtib Eestis, on 33 astet. Yorki riituses on astmeid ehk kraade 11.

Retseptsioon Eestis

Tuntumad eesti autorid, kes on vabamüürlusest kõrvalseisja positsioonilt kirjutanud on Jüri Lina ja Tiit Madisson. Lina on kirjutanud sel teemal kolm raamatut: "Kommunisternas heliga krig" (rootsi keeles), "Skorpioni märgi all" ja "Maailmaehitajate pettus". Ta on vändanud ka kaks rahvusvahelist filmi, sealhulgas "Valgusetoojad". Mõlemad on vabamüürluse suhtes väga kriitilised, esitades andmeid massoonide endi allikaist ja tuntud vabamüürlaste tsitaate. Jüri Lina tugineb tihti originaalallikaile, kuid tema uurimusi on ka kritiseeritud.

Eesti arengu 3 väljakutset - Tiit Tammaru arvamus

Inimarengu Indeks

World map representing the inequality-adjusted Human Development Index categories (based on 2018 data, published in 2019).

██ 0.800–1.000 (very high) ██ 0.700–0.799 (high) ██ 0.550–0.699 (medium)

██ 0.350–0.549 (low) ██ Data unavailable

Inimarengu indeks (inglise k. Human Development Index, HDI) on riikide võrdlemisel kasutatav statistiline näitaja, mis võtab arvesse kolme tegurit: oodatav eluiga, haridus ja elatustase. Indeks võimaldab võrrelda inimeste elukvaliteeti riigiti. Indeks on loodud majandusteadlaste Mahbub ul Haq (1934–1998) ja Nobeli auhinna laureaadi Amartya Sen (1933) poolt 1990. aastal. Madal inimarengu indeks toob esile puudujääke heaolus ning tõmbab tähelepanu sotsiaalmajanduslikele erinevustele ja ebavõrdsusele riikides.

Arengu indikaator

Inimarengu indeks on üks paljudest meetoditest riikide järjestamiseks sotsiaalmajanduslike näitajate alusel. Inimarengu indeksile alternatiivseteks riikide arengu näitajateks on sissetuleku tase inimese kohta või näiteks majanduskasvu määr. Kasutatakse veel vaesusindeksit, mis näitab riigi vaesusastet, aga ka soolise võrdõiguslikkuse indeksit.

Metoodika

Alates 2011. aastast kasutatakse inimarengu indeksi arvutamisel kolmel koondnäitajal põhinevat metoodikat. Kolm mõõdetavat tegurit on haridus, tervis ja elustandard. Hariduse näitajateks on 1) keskmine kooliskäidud aastate arv täiskasvanute seas ja 2) keskmine eeldatav koolisüsteemis viibitud aastate arv kooli astuvate laste seas. Tervisetegurina mõõdetakse keskmist oodatavat eluiga. Elustandardit mõõdetakse normaalse elatustasemena, mille näitajaks on rahvamajanduse kogutulu (RKT) – alaliselt riigis elavate inimeste poolt loodud lisandväärtus isiku kohta Ameerika dollarites (USD).^[5] RKT lähtub antud riigi ettevõtete ja püsielanike toodetust ja võtab arvesse ka nende välismaal teenitud tulu.
Enne 2011. aastat kasutati inimarengu indeksi arvutamisel haritust kui täiskasvanute kirjaoskuse ja tasemehariduse määra ning eri tasemetel õppijate osakaalu vastavas vanuserühmas. Ent sellest loobuti, kuna enamikus arenenud maades on kirjaoskuse tase olnud maksimumi lähedal juba mitukümmend aastat. Elustandardi indikaatorina kasutati varem sisemajanduse kogutoodangut (SKT) ühe inimese kohta (ostujõudu arvestades). SKT iseloomustab antud territooriumil toodetud lõpphüvede koguväärtust (sh välisfirmade toodetut). Inimarengu indeksi kolmanda näitaja – tervise – puhul kasutati sama indikaatorit, mis varasematel aastatel – oodatavat eluiga sünnihetkel.
Indeksi väärtus asub skaalal 0–1. 0 tähendab madalaimat ja 1 tähendab kõrgeimat võimalikku inimarengu taset.
Inimarengu indeksi järgi jaotatati riigid kuni 2010. aastani kvartiilide kaupa:

• väga kõrge inimarengu indeks ( > 0,79)
• kõrge inimarengu indeks (0,69–0,78)
• keskmine inimarengu indeks (0,52–0,68)
• madal inimarengu indeks (< 0,51)

Pärast 2010. aasta metoodika muutust jaotati kõik pingeritta seatud riigid nelja võrdsesse gruppi. Igasse gruppi jäi 47 riiki või piirkonda. Esimene rühm on väga kõrge arengutasemega maade grupp, teist rühma käsitletakse kõrge arengutasemega maade grupina, kolmandat rühma keskmiselt arenenud maade grupina ja neljandat rühma madalalt arenenud maade grupina.
Igal aastal väljastab ÜRO Arenguprogramm inimarengu indeksi kõigi ÜRO liikmesriikide kohta. Aruanne tutvustab riikide arengut ühe aasta jooksul. Inimarengu indeks annab informatsiooni nii riigi kui ka seda ümbritseva piirkonna arengutasemest.

2013. aasta aruanne

2013. aastal avaldas ÜRO arenguprogramm Inimarengu aruande, mis ilmus 14. märtsil 2013. Selle aasta indeksi tulemused põhinevad 2012. aasta andmetel. Järgnevas tabelis on toodud nimekiri inimarengu indeksi järgi kõige kõrgemalt arenenud riikidest. Need on riigid, kelle inimarengu indeksi tulemus on kõrgem kui 0,79 ja mahtusid 47 riigi hulka: Märkus: Roheline nool (), punane nool (), sinine joon () näitab muutusi võrreldes 2012. ja 2011. aasta aruannete tulemustega.

Norra 0,955 () Austraalia 0,938 () USA 0,937 ( 1) Holland 0,921 ( 1) Saksamaa 0,920 ( 4) Uus-Meremaa 0,919 ( 1) Iirimaa 0,916 () Rootsi 0,916 ( 3) Šveits 0,913 ( 2) Jaapan 0,912 ( 2) Kanada 0,911 ( 5) Lõuna-Korea 0,909 ( 3) Hongkong 0,906 () Island 0,906 () Taani 0,901 ( 1) Iisrael 0,900 ( 1)

Belgia 0,897 ( 1) Austria 0,895 ( 1) Singapur 0,895 ( 7) Prantsusmaa 0,893 () Soome 0,892 ( 1) Sloveenia 0,892 ( 1) Hispaania 0,885 () Lichtenstein 0,883 ( 16) Itaalia 0,881 ( 1) Luksemburg 0,875 ( 1) Suurbritannia 0,875 ( 1) Tšehhi Vabariik 0,873 ( 1) Kreeka 0,860 () Brunei 0,855 ( 1) Küpros 0,848 ( 1) Malta 0,847 ( 4)

Andorra 0,846 ( 1) Eesti 0,846 () Slovakkia 0,840 () Katar 0,834 ( 1) Ungari 0,831 ( 1) Barbados 0,825 ( 9) Poola 0,821 () Tšiili 0,819 ( 4) Leedu 0,818 ( 1) Araabia Ühendemiraadid 0,818 ( 12) Portugal 0,816 ( 2) Läti 0,814 ( 1) Argentina 0,811 () Seišellid 0,806 ( 6) Horvaatia 0,805 ( 1)

Eesti inimarengu trendid 1990–2012

Eesti inimarengu 2012. aasta tulemus oli 0,846, mis viitab Eesti kuuluvusele kõige kõrgema arengutasemega riikide kategooriasse. Eesti paikneb 187. riigi seas 33. kohal. Sama tulemuse sai ka Andorra. Aastatel 1990–2012 on Eesti inimarengu indeksi näitaja tõusnud 0,728-lt kuni 0,846-le. See tähendab, et inimareng on Eestis tõusnud 16%. Euroopa ja Kesk-Aasia regioonide viimaste aastate keskmine on 0,77, mis paigutab Eesti regiooni keskmisest kõrgemale positsioonile. Perioodil 1990–2012 on Eesti inimarengu indeks tõusnud keskmisest kiiremini võrreldes nii väga kõrge inimarengu tasemega riikidega kui ka kõrgelt arenenud riikidega ning läheneb väga kõrge inimarengu tasemega riikide keskmisele tulemusele. Eesti riigi arengutempo on võrreldav Lõuna-Korea omaga.
Haridustaseme osaindeksi järgi on Eesti riik ületanud väga kõrge inimarengu taseme, kuid selline tase on püsinud juba 2004. aastast. Tervise osaindeksi (keskmise oodatava eluea) tasemelt on Eesti areng väga madal ja võrreldav Uruguay omaga. Elujärje osaindeksi areng on majanduse suure muutlikkuse tõttu olnud teiste näitajatega võrreldes hüplikum. Selle põhjuseks oli majandusbuum ja sellele järgnenud majanduskriis.
Et Eesti jõuaks maailma parimate inimarengu näitajatega riikide hulka, on oluline kasvatada rahvamajanduse tootlikkust ja edendada tervisekäitumist.

Kriitika

Inimarengu indeksit on kritiseerinud paljud majandusteadlased. Tegemist on indeksiga, mida on võimalik kergesti valesti tõlgendada. See indeks jaotab riigid "madala", "keskmise", "kõrge" või "väga kõrge" inimarenguga riikideks. Indeksit on kritiseeritud kui üleliigset jalgratta leiutamist, kuna see kasutab mõõtmisel arenguaspekte, mida on varem juba põhjalikult uuritud^[13][14]. Indeksi miinuseks on toodud ka sissetuleku ebaadekvaatset käsitlust, aastate võrdluse puudumist ja arengu hindamist erinevates riikide gruppides erinevalt^[15]. Riikide kategoriseerimise vead võivad tugevalt mõjutada ametlikku statistikat. Aruande tulemused võivad eksitada investoreid, poliitikuid, heategevusdoonoreid ja avalikkust. Kui inimarengu indeks on kõrge, siis ülendatakse riiki. Madala indeksi korral aga tuuakse esile riigi puudujäägid. Ratan Lal Basu (2005) on kritiseerinud inimarengu indeksit, kuna see hindab ainult materiaalseid näitajaid, kuigi võiks hinnata ka moraalseid ja vaimseid väärtusi^[16].

Eesti inimarengu aruanneRedigeeri

Eesti inimarengu aruanne (EIA) on ainulaadne raport, mis koondab Eesti tunnustatuimate teadlaste poolt koostatud andmestiku ja kirjeldused Eesti Vabariigi sotsiaal-majanduslikust arengust. EIA on teadmuspõhine peegeldus Eesti tegelikkusest ja arenguvalikutest, mida saavad oma tegevuses aluseks võtta otsusetegijad nii poliitikas kui ka majanduses ja muudes valdkondades.
EIA metoodika põhineb rahvusvahelisel standardil – inimarengu aruannetel (Human Development Reports), mida alates 1990. aastast annab välja ÜRO Arenguprogramm (UNDP). Võttes arvesse paljusid näitajaid, reastatakse igal aastal maailma riigid inimarengu indeksi alusel, mis aitab võrrelda inimeste reaalset elukvaliteeti riigiti. Viimastel aastatel on Eesti üleilmses inimarengu pingereas paiknenud kolmanda kümnendi alguses.
Eesti Koostöö Kogu on EIA väljaandja alates 2006. aastast. Inimarengu aruanded valmivad järgmiselt: Koostöö Kogu nõukogu püstitab iga kahe aasta järel ilmuvale EIA-le peateema, mille sisustamiseks otsib Koostöö Kogu juht kutsutud konkursiga peatoimetaja. Peatoimetaja peab olema doktorikraadiga teadlane (eelistatavalt professor) Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis ning artiklite autorid peavad tulema vähemalt kolmest Eesti ülikoolist. Peatoimetaja ja tema pakutud toimetajate meeskonna valib kavandite alusel välja Koostöö Kogu nõukogu. Aruanne sünnib tihedas koostöös sisu eest vastutava peatoimetajaga ja väljaandmise eest vastutava Koostöö Kogu tegevkontoriga, kusjuures peatoimetaja annab Koostöö Kogu nõukogule regulaarselt ülevaateid aruande koostamisest. EIA väljaandmist rahastab Koostöö Kogu oma eelarvest.