Kapitalism

Kapitalism on tänapäeval valdav majandussüsteem. Tänapäeval valitseb maailmas liberaalne kapitalistlik majandussüsteem.

Kapitalism on tootmisvahendite eraomandusel põhinev, lisaväärtuse või kasumi suurendamisele suunatud majandussüsteem. Kapitalismi iseloomustavad palgatöö, vabatahtlik kaubavahetus, hinnasüsteem, turukonkurents ja eraomand. Kapitalistlikus turumajanduses mõjutavad majandusotsuseid ja investeeringuid tootmisvahendite omajad, kuid hinnad ja toodangujaotus sõltuvad turul konkureerivatest teenuseosutajatest ja ettevõtetest.
Majandusteadlased, poliitökonoomid, sotsioloogid ja ajaloolased lähtuvad kapitalismi analüüsides eri seisukohtadest ning on seega tunnustanud ka eri kapitalismivorme. Eri kapitalismivormid on näiteks laissez-faire ehk vabaturumajandus, heaolukapitalism ja riigikapitalism. Vormide vahelised erinevused väljenduvad suhtumises turuvabadusse, riigiomandisse ning riigipoolsetesse sanktsioonidesse. Turukonkurentsi, riikliku sekkumise, turgude reguleerimise ning riigiomanduse osakaal majandussüsteemis varieerub seega vormiti. Turuvabadus ja eraomandi fikseerimine sõltuvad seadustest ja majanduspoliitikast. Enamik tänapäeva kapitalistlikest majandussüsteemidest on segamajanduslikud – vabaturumajandust tasakaalustatakse riikliku sekkumisega.

Kapitalismi on, eriti tänapäeval, palju kritiseeritud

Turumajandust on ajaloo vältel rakendatud koos eri valitsusvormidega. Tänapäeva kapitalistlikud ühiskonnad on aga tekkinud pärast tööstusrevolutsiooni ja rajanevad rahapõhistel suhetel ning ühiskonna jagunemisel paljuliikmeliseks töölisklassiks ja rikkaks kapitalistlikuks eliitklassiks. Kapitalistlikud majandussüsteemid domineerivad läänemaailmas ka praegu.
Kapitalismi on palju kritiseeritud, sest kapitalistlikus süsteemis koondub võim eliitklassist vähemuse kätte, kes töölisklassist enamust ekspluateerib. On ette heidetud, et kapitalism peab tulu sotsiaalsest hüvest ja keskkonnahoidlikkusest tähtsamaks. Seetõttu on kriitikud ka väitnud, et kapitalism tekitab sotsiaalset ebavõrdsust ja majanduslikku ebastabiilsust. Pooldajad aga vaidlevad vastu, väites, et turukonkurentsi tõttu jõuavad tarbijateni paremad tooted ja teenused ning et kapitalism soodustab majanduskasvu, olles seejuures senimaani efektiivseim süsteem ressursside jaotamiseks.

Tunnusjooned

Kapitalistlikus majandussüsteemis domineerib isiklik rahateenimishuvi, millest tehingute tegemisel juhindutakse. Turgu suunavad tarbijate soovid ja vajadused.

Ajalugu

Kapital on vähesel määral eksisteerinud juba sajandeid. Vahetuskapitali alus on väga pikka aega olnud lihtne kaubavahetus ja -toodang. Karl Marxi järgi algas kapitalistlik ajastu 16. sajandil, mil väikekaupmeeste ja -poodide tegevus pani aluse kapitalistliku ühiskonna tekkele. On teada, et palgatöö oli olemas ka enne kapitalistlikku tööstust, mistõttu pidid eksisteerima ka kapital ja kommertskaubandus, kuid viimased ei domineerinud ühiskondlikus tootmisprotsessis ning ei tekitanud seega ka tööstuslikku pööret. Nüüdisaegne kapitalism pärineb renessansiajastu kapitalismivormidest: põllumajanduslikust kapitalismist ja merkantilismist.

Karl Marxi peetakse üheks suurimaks majandusteadusesse panustajaks

Valitsevaks majandussüsteemiks sai kapitalism 19. ja 20. sajandil tööstusrevolutsiooni tulemusena.

Põllumajanduslik kapitalism

Feodaalajastu maaviljelusel põhinev majandussüsteem hakkas 16. sajandi Inglismaal kardinaalselt muutuma – mõisasüsteemi lagunemisel koondusid maa-alad üha väiksema arvu aadlike kätte, kelle alad aina suurenesid. Teo- või pärisorjadest vasallid asendusid ajapikku palgatöölistega, mis aitas kaasa rahapõhise majanduse levikule. Uus süsteem avaldas survet nii maaomanikele kui ka töölistele, sundides neid tulu suurendamiseks maid arendama ja meetodeid parendama, et olla suuteline ka turukonkurentsis kasumit teenima. Erinevalt feodaalajastust, mil tugineti läänikorrale, hakkasid maa rentimise tingimused sõltuma majandusturu jõududest ja monopolidest.
17. sajandiks oli Inglismaast kujunenud tsentraliseeritud riik, mida tugevdas süsteemne teedevõrk ja väga suur pealinn – London. Pealinn oli kogu riigi põhiline kaubanduskeskus, mistõttu arenes välja suur siseturg. See eristas Inglismaad Mandri-Euroopast, kus valitses ikka veel killustunud läänikord.

Tööstusühiskonna kapitalism

Tööstusliku pöörde ajal saavutasid ülekaalu industrialistid

18. sajandi keskpaigas hakkasid majandusteadlased merkantilismi põhimõtetele vastu vaidlema, sealhulgas seisukohale, et maailma varaline väärtus on konstantne ning et üks riik saab seetõttu oma rikkust suurendada vaid teise riigi arvelt.
Tööstusrevolutsiooni ajal nihkus ülekaal kaupmeestelt töösturitele, mistõttu hakkas vähenema gildide ja kaupmeeste ning tsunftide ja käsitööliste tähtsus. Nende asemel arenes industriaalkapitalistlikus süsteemis välja tehastootmine, mida iseloomustab näiteks tööülesannete rutiinsus. Industriaalkapitalism muutis kapitalistliku tootmisviisi kogu maailmas valdavaks.

Nüüdisaegne kapitalism

Kapitalismi levikut hoogustas globaliseerumine ning 18. sajandi lõpuks oli kapitalismist saanud valitsev majandussüsteem. 20. sajandi lõpus tõrjus kapitalism kõrvale ka tsentraliseeritud plaanimajandussüsteemid ning on tänapäevaks laiaulatuslikem majandussüsteem, mille levinuim vorm läänemaailmas on segamajandus.

Pärast suurt depressiooni täitis riik kapitalistlikus süsteemis tähtsat osa

Industrialisatsioonile omane globaliseerumine johtus suuresti 18. sajandi imperialismist. Ajal, mil järsk rahvastiku kasv nõudlust aina suurendas, võimaldas industrialisatsioon tarbeesemeid odavalt toota.
Pärast esimest ja teist oopiumisõda hakkasid Briti impeeriumi kolooniad Euroopa eksportkaupa tarbima. Euroopa impeeriumide laienemine uutele piirkondadele tekitas juurdepääsu väärtuslikele loodusressurssidele, näiteks kummile, teemantidele ja söele. Peale selle suurendas uute alade vallutamine ka kaubavahetust Euroopa ja USA vahel.
Sel ajajärgul oli globaalne majandussüsteem tugevalt seotud kullastandardiga. Ühendkuningriik võttis standardi omaks juba 1821. aastal. Talle järgnesid Kanada 1853. aastal, Newfoundland 1865. aastal ning USA ja Saksamaa (de jure) 1873. aastal. Tänu uutele tehnoloogiatele, nagu telegramm, transatlantiline kaabel, raadiotelefon, aurulaev ja raudtee, levisid kaubad ja informatsioon ka ülemaailmselt.
Pärast 1930. aastate globaalset majanduskriisi täitis riik kapitalistlikus süsteemis olulist osa. II maailmasõja järgne õitseng lõppes kuuekümnendatel, kui tekkis stagflatsioon. Monetarism muutus maailmas populaarsemaks, eriti Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri ametiajal.
Harvardi õppejõu Shoshana Zuboffi arvates on tärkamas uus kapitalismivorm – järelevalvekapitalism, kus järelevalve kaudu kogutud andmeid kasutatakse tulu teenimiseks. See uus vorm avastati tõenäoliselt Google’is, kus seda ka edasi arendati.

Kapitalismi suhe demokraatiaga

Demokraatia ja kapitalismi suhe on vaidluskohaks nii teooriate kui ka poliitiliste liikumiste vahel. Demokraatliku rahu teooria järgi ei sõdi demokraatlikud riigid üldjuhul teiste demokraatlike riikidega, aga kriitikud väidavad, et enamjaolt säilib rahu hoopis poliitilise sarnasuse või stabiilsuse tõttu ega sõltu sellest, kas riigid on kapitalistlikud või mitte.
Ka autoritaarse riigikorraga riikides on võimalik kapitalistlikku majandussüsteemi edukalt rakendada. Näiteks on Singapuris tänu riigi konkurentsivõimelisele ja ettevõtjaid toetavale keskkonnale osutunud väga edukaks avatud turumajandussüsteem. Samas tuleb aga silmas pidada, et Singapuris on üheparteisüsteem ning väljendusvabadust ülemäära ei kaitsta – Singapuri meedia on suuresti riiklikult reguleeritud. Edukas on olnud ka Hiina rahvavabariik, kelle erasektor on kasvanud hoolimata riigi autoritaarsest valitsusest. Samuti kasvas majandus Augusto Pinochet' diktatuuri ajal Tšiilis, kuid samas suurenes ka ebavõrdsus, sest Pinochet kasutas majanduse arendamiseks autoritaarseid valitsemisvõtteid.

Turg

Vabaturumajanduses ei reguleerita üldjuhul turukonkurentsis välja kujunenud hinnasüsteeme. Seevastu segamajanduses, kus turg on samuti esikohal, sekkub mingil määral ka riik, et parandada turu läbikukkumisi, suurendada ühiskondlikku heaolu, säästa loodusressursse ning finantseerida avalikkuse julgeolekut. Riigikapitalistlikes süsteemides toetutakse turu iseregulatsioonile vähe: kapitali ringlemise tagavad eelkõige riigi omatud ettevõtted ja/või kaudsed majandusplaanid.
Pakkumine on teenuse või toote hulk, mis on müügiks olemas. Nõudmine on toote või teenuse hulk, mida tarbija mingi kindla hinna eest on nõus ostma. Hinnad tõusevad, kui nõudmine ületab pakkumise, ja kukuvad, kui pakkumine ületab nõudmise. Turgu võib pidada isereguleeruvaks, kui hinna ja hulga vahel saavutatakse uus tasakaal.
Konkurents tekib, kui enam kui üks tootja müüb sarnast või sama toodet samadele tarbijatele. Kapitalismiteoorias viib konkurents uuenduste ja madalamate hindadeni. Konkurentsita võib tekkida monopol või kartell. Monopol tekib, kui kogu toodangut pakub turul vaid üks ettevõte või tootja. Sel juhul kontrollib see üks ettevõte vabalt toodangu hulka ja hinda, sest puudub konkurents tarbijate üle. Kartell on grupp ettevõtteid, kes tegutsevad koos, et toodangu hulka ja hinda monopolistlikult kontrollida.^[29]

Nõudmine ja pakkumine

Kapitalistlikes majandussüsteemides määravad toote või teenuse hinna nõudmine ja pakkumine.
Nõudmisel ja pakkumisel on neli põhireeglit.

• Kui nõudmine suureneb ja pakkumine jääb samaks, on tootest/teenusest puudus ja selle hind tõuseb.
• Kui nõudmine väheneb ja pakkumine jääb samaks, on toodet/teenust liiga palju ja selle hind langeb.
• Kui nõudmine jääb samaks ja pakkumine suureneb, on toodet/teenust liiga palju ja selle hind langeb.
• Kui nõudmine jääb samaks ja pakkumine väheneb, on toodet/teenust liiga vähe ja selle hind tõuseb.

Kapitalism kokkuvõtlikult

Kapitalistlikku majandussüsteemi ja tootmisviisi saab kokkuvõtlikult kirjeldada viie punktiga.

• Kapitali kogumine – tootmise eesmärk on tulu teenimine.
• Tarbeesemete tootmine – toodetut vahetatakse turul raha või teenuse vastu, prioriseerides vahetusväärtust, mitte kasutusväärtust.
• Tootmisvahendite eraomandus ja palgatööliste rohkus.
• Raha investeerimine tulu saamiseks.
• Hinnasüsteemide kasutamine ressursside jagamiseks konkureerivate ettevõtete vahel.

Poliitiline ökonoomia

Poliitiline ökonoomia on majandusteaduse haru, mis mõtestab majandusliku arengu seaduspärasusi lähtudes ühiskonna ajaloolise arengu astmetest ja majanduse analüüsil on vajalik samaaegne ühiskonna analüüs.
Mõistet "poliitiline ökonoomia" käsitles esmakordselt 17. sajandi alguses Prantsusmaal Antoine de Montchrestien teoses "Poliitilise ökonoomia traktaat". Seda kasutati feodalismis tekkinud absolutistliku riigi põhiprobleemi, riikliku võimu majandusliku (rahalise) aluse analüüsiks (maksud ja nende otstarbekas kasutamine).
Arusaama, et valitseja ja riigi võimsus sõltub riigi käsutuses olevast rahast, kasutasid ka merkantilistid.
18. sajandi keskel tekkis Prantsusmaal poliitökonoomia uus suund, mida esindasid füsiokraadid, kelle arvates oli uue rikkuse loomine võimalik ainult selles majandusharus ja vaid tänu looduslikele protsessidele, mille kaudu toimub väärtuse suurenemine. Seetõttu oli maaomand füsiokraatide arvates tähtsaim rikkuse loomise eeldus. Niisugune arusaam rikkuse tekkimisest aga äratas aga valitsejates huvi oma maavalduse suurendamise ning uute maade vallutamise vastu.
Klassikalise poliitilise ökonoomia kui teaduse rajajaks peetaks Adam Smithi, kes 1776. aastal avaldas uurimuse "An Inquiry into the Nature and Wealth of Nations" ("Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest", eesti keeles 2005). Selles käsitluses olid seisukohad kaubanduse, kui majandusliku mehhanismi ühe osa, kasulikkusest tööjaotuse kujunemisele ühiskonnas ning tööjaotuse seosest ühiskondliku rikkusega.
Smithi mõttekäigud rikkusest ja selle allikast panid poliitilises ökonoomias aluse töö väärtusteooriale, mida arendasid edasi David Ricardo ("Principles of Political Economy and Taxation", 1817), Karl Marx (Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika, 1864) jpt. Nende töödes seostati tööväärtuse teooria kaupade hindadega ja selgitati, miks mõned kaubad on odavad, teised aga kallid. Marx täiendas väärtusteooriat lisaväärtusteooriaga.
Vähehaaval vähenes poliitilises ökonoomias poliitika ja majanduse sümbioosi uurimiselt otseselt majanduslike probleemide analüüsile ning mõistet "poliitiline ökonoomia" kasutati kuni 20. sajandi alguseni majandusteaduse üldises tähenduses. Hiljem asendus poliitiline ökonoomia mõiste mõistega majandusteadus (inglise keeles economics), mis omakorda harunes paljudeks spetsiaaldistsipliinideks

Majandus, rahvastik ja keskkond

Üldistused:

Maailmas üldiselt on praegu selline seis:

- Majanduses tahetakse igal pool kasvu 

- Looduskeskkonda ja elusloodust jääb aina vähemaks

- Saastamine ja elupaikade hävimine suureneb

- Inimeste arv ja nende mõju loodusele üldiselt kasvab, kuigi läänemaailmas see pigem väheneb.

Täpsustused:
Majanduses tahetakse lõputut kasvu, sest praegune majandusteooria põhineb 17. sajandi majandusteoorial, mida on natukene moderniseeritud. 

Pidevalt raiutakse metsa maha ja hävitatakse muud looduslikku, sest „majandus peab ju kasvama“. Metsa raiumisega hävinevad loomade elupaigad, mis omakorda lööb ökosüsteemi tasakaalust välja. Samas tabavad loomi ka reostus. Tootmisettevõtted on kolinud arengumaadesse, sest seal saavad nad piiramatult loodust rikkuda, samamoodi nõuavad sealsed töötajad vähem palka. Seetõttu suureneb üldine inimeste mõju loodusele. Samas arenenud lääneriigid ei luba piiramatut looduse rikkumist ja nõuavad riikidelt ja firmadelt loodussõbralikkust. Nad keelduvad ostmast loodust rikkuvaid tooteid.

Järeldused:
Tahetakse võimatut ehk siis piiramatut majanduskasvu piiratud tingimustes.   Majandust piirab ühelt poolt loodus ja looduskeskkond. Teiselt poolt, aga ka inimesed ise, oma  kaubanduspiirangutega, erinevate seadustega. Kuna keskendutakse majanduskasvule, siis suureneb inimeste mõju loodusele. See tähendab muuseas ka, et looduskeskkonda ja elusloodust jääb vähemaks, saastamine ja elupaikade hävimine suureneb ning inimeste arv ja nende mõju elusloodusele suureneb.

Soovitused edaspidiseks:

Majandust tuleks võtta nagu elusloodust ja ei tohiks muretseda majanduslanguse pärast. Tuleb leppida majanduse lainetamisega (tõus, langus, tõus, langus jne...). Selle asemel tuleks rohkem rõhku panna eluslooduse ja inimese elukeskkonna säilitamisele. Saastamist tuleb vähendada ja inimese mõju loodusele ning keskkonnale tuleks vähendada. Inimeste arvu tuleks vähendada, kuid see poleks eetiline. Ühesõnaga vähem reostada, toota keskkonnasõbralikumaid biolagunevast materjalist tooteid, arendada bio- ja rohetehnoloogiat, loobuda lõputut majanduskasvu tahtvast majandusteooriast ja minna üle nii-öelda bioloogilisele ehk kasvude ja langustega majandusteooriale, mis väärtustama ka elusloodust. Kaotada tuleks riikide vahelised kaubanduspiirangud.

NB! Siin räägitu on minu arvamus ja see ei pruugi kokku minna (ühtida) absoluutse tõega.

Institutsionaalne majandusteadus ehk Institutsionalism

Institutsionaalne majandusteadus on suunatud inimeste loodud institutsioonide rollide mõistmisele majanduselus toimuvates tegevustes.
USA-s oli institutsionaalne majandusteadus peamine majandusteaduse suund ja seda esindasid sellised majandusteadlased nagu Thorstein Veblen, Wesley Mitchell ja John R. Commons. Mõned institutsionalistid käsitlevad institutsionalismi esindajana ka Karl Marxi, kuna ta kirjeldas kapitalismi kui ajalooliselt sidusat süsteemi. Teised institutsionalistid ei nõustu Marxi kirjeldusega, kuna ta ei käsitlenud kesksena mitte turge, raha ja tootmise eraomandust, vaid neid kõiki kui indiviidide tegevuse tulemust.

Institutsionalism tänapäeval

Tänapäevases institutsionalismis on mitu suunda: uus-institutsionalism, mida esindab Nobeli auhinna saanud Douglass North, ja institutsionaalne poliitiline ökonoomia ning "vana" või "kriitiline" institutsionalim (millele vastandub radikaalselt neoklassikaline majandusteadus) ning mida seostatakse Cambridge'i majandusteadlaste Ha-Joon Changi, Daniel Bromley (Wisconsin-Madison Ülikool), Warren Samuelsi (Michigani Ülikool) ja Geoffrey Hodgsoniga Hertfordshire'i Ülikoolist. Institutsionaalse majandusteaduse muutumist peavooluks võib jälgida selliste Nobeli auhinna võitjate nagu Daniel Kahnemani, Thomas Schellingu, Gunnar Myrdali ja Herbert Simoni töödes.

Chicago koolkond

Chicago koolkond on majandusteadlaste koolkond.

Chicago koolkond oli Chicago koolides moodustunud liberaalsete majandusteadlaste grupp, kes käisid välja teooria, et turg on parim alternatiiv mistahes muule ühiskonna organiseerimise moodusele. Koolkonna liidrid olid George Stigler ja Milton Friedman, kes pälvisid ka Nobeli majandusauhinnad. Chicago koolkonna mõiste tuli esmakordselt kasutusele 1950. aastatel.

Uuskeinsism

Uuskeinsism on majandusteooria.

Uuskeinsism ka neokeinsism on koolkond majandusteaduse teooriad, mis on edasi arenenud John Maynard Keynesi ideedest (keinsism), kuuluvad osaliselt ka uusklassikaliste teooriate hulka, kuid mida ei peaks segi ajama postkeinsismiga, mis arendas keinsismi mudeleid edasi. Uuskeinsism sidus majandusteadust teiste sotsiaalteadustega ehk põhjendas mikroökonoomika baasil makroökonoomikat .
Uuskeinsism tekkis seoses 1970ndate majanduskriisi ajal tehtud kriitakaga keinsismile.
Algselt täiendas John Hicks keinsismi mudelit, kuidas poliitikaga saab kontrollida majandust, IS/LM mudeliga, mida kasutades on võimalik jälgida reaalse poliitika ja majanduse omavahelist sõltuvust ja leida tasakaalupunkti, arvesse võttes ka reaalset raha pakkumist ja SKPd.
Teine keinsismi põhimõte oli Phillipsi kõver, mis sidus omavahelisse sõltuvusse töötuse ja inflatsiooni. 1970ndatel leiti, et korraga võivad tõusta nii töötus kui suureneda inflatsioon.
Leiti, et vanad mudelid enam ei toimi ja otstarbekas oleks kombineerida omavahel biheiviorismi, mänguteooriaid ja monetarismi. Muutused NSV Liidu lagunemise tagajärjel ja majanduse üldisel globaliseerumisel ei võimaldanud enam klassikalise majandusteooria mudeleid kasutada, kuna hinnad ei muutnud nii kiiresti ja otseselt nagu nõudluse ja pakkumise vahekord muutus. Majandusteadlane Paul Krugman ütles selle kohta, et "töötab väga hästi praktikas, aga teoorias töötab halvasti". Joseph Stiglitz leidis, et olukorras, kus ratsionaalse valiku teooria arvestab, et kõigil on olemas kogu informatsioon, ei vasta tegelikule olukorrale ja pigem on oluline on tegeleda riskide juhtimisega.
Robert Lucas kritiseeris uuskeinsiste leides, et ratsionaalne valik on esmajärgulisem, kui ükskõik milline fiskaalpoliitika või rahanduspoliitika. Uuskeinsistid aga väitsid, et ratsionaalne valik toimib vaid teatud tasakaalutingimusel täieliku tööhõive olukorras.

Keinsism

Keinsism. Lähtub eeldusest, et kapitalistlik majandus ei ole oma olemuselt stabiilne ning seda peab riiklikult juhtima. Majandusprobleemid on seotud eelkõige ebapiisava nõudlusega. John Maynard Keynes (1883–1946),

Keinslik majandusteooria (ka keinsism, keinsianism, keinslus ja Keynesi teooria) on makromajanduse teooria, mis põhineb 20. sajandi inglise majandusteadlase John Maynard Keynesi ideedel.
Keinslikud majandusteadlased väidavad, et erasektori otsused võivad mõnikord viia ebaefektiivsuseni makromajanduslikes olukordades. Seega soovitavad Keynesi teooria pooldajad avaliku sektori sekkumist rahanduspoliitika kaudu, mida teostaks keskpank, ja fiskaalpoliitika kaudu, mida teostaks valitsus eesmärgiga stabiliseerida tootlus äritsükli käigus. Teooriaid, mis moodustavad keinsliku majandusteooria selgroo, esitleti esmakordselt raamatus "The General Theory of Employment, Interest and Money" (tuntud ka lühema pealkirjaga "The General Theory" ehk "Üldteooria"), mis ilmus 1936. Keynesi ideede tõlgendused on vastakad ja mitmed koolkonnad pärast teist maailmasõda on ennast tema pärandi hoidjateks kuulutanud.
Keinslikud majandusteadlased toetavad segamajandust, milles on põhiosa erasektoril, kuid mõjukas osa on ka valitsusel ja avalikul sektoril. Sellist mudelit kasutati suure depressiooni hilisemas osas, Teises maailmasõjas ja selle järgses majanduskeskkonnas aastatel 1945–1973. Pärast 1970. aastatel toimunud stagflatsiooni kaotasid keinslikud ideed mõju. Globaalse majanduskriisi algus 2008. aastal on taas tekitanud huvi keinslike majandusmeetmete vastu, kuigi nende meetmete kriitika on tugev ja kriis kestab edasi. 

Ülevaade

Vastavalt keinslikule teooriale võivad mõned individuaalselt ratsionaalsed toimingud mikromajanduslikul tasemel viia majandusliku ebaefektiivsuseni makromajanduslikul tasemel ja kuhjuda, kui võtta kollektiivselt suure osa eraisikute ja firmade poolt ning sellises olukorras oleks ka majanduslik tootlikkus madal ja allpool kasvumäära. Sellist olukorda on klassikaliste majandusteadlaste poolt nimetatud üldiseks ülekülluseks. Klassikaliste majandusteadlaste vahel on olnud samas ka vaidlusi, kas üldine üleküllus on üldse võimalik.
Keynes väitis, et koguküllus juhtub kui kogunõudlus kaupadele on ebapiisav, mis viib majandusliku languseni, mis omakorda viib tootluse languseni ebavajalikult kõrge töötusetaseme tõttu, mis tuleneb tootjate kaitsvatest või reaktsioonilistest otsustest. Sellises olukorras saaks kasutada valitsusmeetmeid kogunõudluse suurendamiseks suurendades seega majanduslikku tegevust ning vähendades tööpuudust ja deflatsiooni. Enamik keinslasi soosib aktiivset stabiliseerimispoliitikat äritsükli amplituudide vähendamiseks, mida nad peavad kõige tõsisemate majandusprobleemide hulka kuuluvaks. Näiteks kui töötusmäär on kõrge, siis saab valitsus kasutada laienevat rahanduspoliitikat.
Keynesi järgi oli lahendus suurele depressioonile majanduse stimuleerimine (investeerimisstiimul) läbi kahe lähenemise kombineerimise: intressimäärade vähendamine ja valitsusinvesteeringud taristusse. Investeering valitsuse poolt tekitab sissetulekut, mille tagajärjel on majanduses rohkem kulutamist, mis omakorda stimuleerib rohkemat tootmist ja investeerimist, mis omakorda toob kaasa suurema sissetuleku ja kulutamise ja nii edasi. Esialgne stiimul algatab sündmuste jada, mille majanduslik tagajärg on kordi suurem kui algne investeering.
Keinsliku majandusteooria keskne järeldus on paratamatus, et teatud olukordades ei suuda ükski automaatne mehhanism viia tootlust ja tööhõivet täieliku tööhõive poole. See järeldus on vastuolus majanduslike lähenemistega, mis eeldavad, et on olemas tendents majandusliku tasakaalupunkti poole. "Neoklassikalises sünteesis", mis kombineerib keinslikku makrokonseptsiooni koos mikrovundamendiga, mille üldise tasakaalu tingimused võimaldavad hinnareguleerimise kaudu selle eesmärgi saavutamiseks lõpuks. Veelgi laiemalt võttes nägi Keynes enda teooriat kui üldist teooriat, milles ressursside kasutamine võib olla nii madala kui kõrge tasemega, samas kui eelnevad majandusteooriad keskendusid täieliku ressursside kasutamise erandlikule olukorrale.
Uusklassikalised makromajanduslik liikumised, mille juured on 1960. aastates ja 1970. aastate alguses, kritiseerisid keinslikke teooriaid. Samal ajal taotlesid uuskeinslikud majandusteadlased Keynesi ideede baseerumist täpsematel teoreetilistel alustel.
Mõned tõlgendused Keynesist on rõhutanud Keynesi tähelepanu rahvusvahelisele koostööle, rahvusvaheliste majandusinstitutsioonide vajadust ja viise kuidas majandusjõud võivad viia sõjani või maailmarahu toetamisele.

Eelkäijad

Keynesi töö oli osa kaua kestnud debatist majandusringkondades üldise ülekülluse olemuse üle. Kuigi osa Keynesi ideedest (märkimisväärseks võib siin pidada valitsuse kulutamist ajal kui investeeringute tase ja tarbimine on madal) olid 19. ja 20. sajandi majandusteadlaste poolt edasi arendatud, peetakse siiski Keynesi teeneks ühe suure üldise teooria loomist, mis oli aktsepteeritav nii poliitilistele kui ka majanduslikele ringkondadele.

Koolkonnad

Keinsliku majandusteooria intellektuaalne eelkäija oli alatarbimise majandusteooria klassikalises majandusteaduses, mis pärines 19. sajandi majandusteadlaselt Thomas Malthus, kes oli Thomas Attwoodi Birminghami koolkonnas, ja ameerika majandusteadlased William Trufant Foster ja Waddill Catchings, kes olid 1920.–1930. aastatel mõjukad. Alatarbimise idee pooldajad olid, nagu Keynes pärast neid, huvitatud kogunõudluse suutmatust saavutada potentsiaalne tootmismaht, nimetades seda "alatarbimiseks" (keskendudes nõudluse poolele), mitte "ületarbimiseks" (mis keskenduks pakkumise poolele) ja pooldades majanduslikku sekkumist. Keynes arutles alatarbimise idee üle oma "Üldteoorias", nimetades seda "alatarbimiseks" Peatükk 22, Paragrahv IV ja Peatükk 23, Paragrahv VII.
Arvukaid kontseptsioone arendati välja varem ja iseseisvalt Keynesist Stockholmi koolkonna poolt 1930. aastatel; neid saavutusi kirjeldati ühes 1937. aasta artiklis, mis kirjutati vastusena 1936. aasta "Üldteooriale", jagades rootslaste avastusi.

Kontseptsioonid

Kordaja majandusteoorija lähtub Austraalia majandusteadlasest Alfred De Lissast, Taani majandusteadlasest Julius Wulffist ja Saksa-Ameerika majandusteadlasest Nicholas Johannsenist, Johannsen olles see, keda Keynes enda teose allmärkuses tsiteerib. Nicholas Johannsen pakkus 1890. aastatel välja ka efektiivse nõudluse teooria.
Säästlikkuse paradoksi formuleeris 1892 John M. Robertson raamatus "The Fallacy of Savings", varasemates vormingutes merkantilistlike majandusteadlaste poolt alates 16. sajandist ja sarnased teesid olid olemas ka antiikmaailmas.
Tänapäeval viidatakse neile ideedele, olenemata päritolust, akadeemilistes ringkondades kui "keinslikule majandusele", kuna just Keynes oli see, kes need läbi töötas, kokku viis, edasi arendas ja populariseeris.

Keynes ja klassikud

Keynesi eesmärk oli enda teooriaid eristada "klassikalisest majandusteadusest", sellele samas ka vastandudes. Klassikalise majandusteooria all pidas Keynes silmas David Ricardo ja tema järgijaid, sealhulgas John Stuart Milli, Alfred Marshalli, Francis Ysidro Edgeworthi, ja Arthur Cecil Pigoud. Klassikalise vaate keskne tõekspidamine oli tuntud kui Say seadus, mis väidab, et pakkumine tekitab omaenda nõudlust. Say seadust saab kaheti tõlgendada. Esiteks, väide, et tootmismahtude koguväärtus on võrdne sissetulekuga, mis teeniti tootmises ja on aluseks rahvusliku sissetuleku identiteedile ja on seega vaieldamatu. Teine tõlgendus, mis on oma olemuselt tõestatavam väidab, et tootmismahtude hind on alati kaetud müügituludest, mis põhineb nõudlusel" sõltub sellest kuidas tarbimine ja säästmine on seotud tootmise ja investeerimisega. Keynes vaidles vastu just teisele tõlgendusele, väites, et see kehtib vaid siis, kui suurenemine isiklikes säästudes on täpselt võrdne suurenemisega koguinvesteeringus.
Keynes soovis luua teooriat, mis seletaks säästmise, tarbimise, investeerimise ja tootmise otsustavaid tegureid. Selles teoorias kogunõudluse ja kogupakkumise tasemed määravad tootmismahud ja tööhõive majanduses.
Selle tõttu, mida ta pidas klassikalise majanduse läbikukkumiseks 1930. aastatel oli Keynes sügavalt vastu selle põhiteooriale: muudatused hindades muudaksid automaatselt nõudlust ja kindlustavad täistööhõive.
Neoklassikaline majandusteooria toetab teesi, et kaks peamist hinda, mis suunavad nõudlust ja pakkumist on tööjõud ja raha. Läbi rahapoliitika jaotamise võib nõudlust ja pakkumist kohandada. Kui tööjõudu on rohkem kui nõudlust sellele, siis palgad langevad kuni palkamine algab taas. Kui säästmist on liialt ja tarbimist liiga vähe, siis intressimäärad langeksid seni, kuni inimesed oma säästude määra vähendaksid või alustaksid laenamist.

Palgad ja kulutamine

Suure depressiooni aegu väitis klassikaline majandusteooria, et majanduslik kokkukukkumine on kõigest tootmise stiimuli kadu ja massiline tööpuudus on kõrgete ja jäikade palkade tagajärg.
Keynesi jaoks on palkade määramine palju keerulisem. Esiteks väitis ta, et palgad pole reaalsed vaid töötajate ja tööandjate läbirääkimiste tulem, mittevahetuskauba laadne suhe. Teiseks, nominaalpalkade kärpeid oleks raske ellu viia seaduste ning töölepingute tõttu. Isegi klassikalised majandusteadlased möönsid, et need eksisteerivad; erinevalt Keynesist küll propageerisid nad miinimumpalkade, ametiühingute ja pikaajaliste lepingute tühistamist, suurendades seeläbi tööturu paindlikkust. Kuigi Keynesi arust hakkavad inimesed vastu nominaalpalga vähendamisele, isegi ilma ametiühinguteta, kuni nad näevad teisi palku vähenemas ja ka üldist hinnalangust.
Ta väitis ka, et majanduse elavdamiseks peavad reaalpalgad alla minema: nominaalpalgad peavad langema rohkem kui hinnad. Nii tehes väheneks tarbijanõudlus, nii et kogunõudlus kaupadele langeks. See omakorda vähendaks äritehingute tulusid ja eeldatavaid kasumeid. Investeeringuid uutesse tehastesse ja sisseseadesse muutuksid siis riskantsemaks ja vähem tõenäoliseks, olles tõenäoliselt juba heidutatud varasematest liialdustest. Selle asemel, et tõsta äriootusi, muudaksid palgakärped asjad palju hullemaks.
Lisaks, kui palgad ja hinnad langevad, siis hakkavadki inimesed eeldama, et nad jäävadki langema. See viiks majanduse allakäiguspiraalile, sest need, kel on raha, ootaksid lihtsalt seni, kuni langevad hinnad muudab selle väärtuslikumaks, kulutamise asemel. Nagu Irving Fisher väitis 1933 oma teoses "Debt-Deflation Theory of Great Depressions" ('Suurte majandussurutiste võladeflatsiooniteooria'). Langevad hinnad võivad muuta majandussurutise sügavamaks kuna langevad hinnad ja palgad muudavad varem eksisteerivad nominaalvõlad reaalsetes oludes väärtuslikumaks.

Liigne säästmine

Keynesi jaoks oli liigne kokkuhoid ehk säästmine pärast planeeritud investeeringut tõsine probleem, julgustades majanduslangust või isegi majandussurutist. Liigne säästmine on tagajärjeks kui investeeringud langevad, põhjusteks võivad olla langev tarbijanõudlus, üleinvesteerimine varasematel aastatel või pessimistlikud äriootused ja kui säästmine ei lange võrdväärselt, siis majandus langeb.
Klassikaline majandusteadus väidab, et intressimäärad langevad "laenatava raha" liigse tarne tõttu. Esimene diagramm, mis on kohandatud "Üldteooria" ainsast graafikust, näitab seda protsessi. (Lihtsuse mõttes pole siin toodud teisi allikaid rahapakkumisest.) Graafiku mõistmiseks tasub eeldada, et fikseeritud investeeringud kapitalikaupadesse langevad "vanast minast" "uue minani" (aste a). Teine (aste b), tulemuseks olev säästude liig põhjustab intressimäärade kärpeid, kaotab liigse pakkumise: Nii et järjekordselt on (S) võrdne investeeringuga. Intressimäära (i) langus väldib sama toimuminst tootmises ja tööhõivesektoris.
Keynesil oli keerukas vastuväide taolisele laissez-faire tüüpi vastusele. Allolev graafik võtab selle väite kokku, eeldades, et fikseeritud investeering langeb (astmele A). Esiteks, säästmine ei vähene nii palju kui intressimäärad langevad kuna langevate määrade sissetuleku mõju ja asendusmõju lähevad eri suundadesse, mis omavahel ei sobitu. Teiseks kuna planeeritud fikseeritud investeeringud tehastes ja sisseseades põhineb enamasti tuleviku oleva kasumi pikaajalisel ootustel ja kulutamine ei tõuse nii palju kui intressimäärad langevad. Nii et S ja I on joonistatud graafikul jäigalt. Arvestades nii nõudluse kui pakkumise jäikust on vaja suurt intressimäärade langust vaja, et sulgeda säästmise/investeerimise vahet. Nagu joonistatud, siis see vajab negatiivset intressimäära kui tasakaalustust (kus uus I joon lõikub vana S joonega). Siiski see negatiivne intressimäär pole vajalik Keynesi teooria jaoks.

Kolmandaks, Keynes väitis, et säästmine ja investeerimine pole põhimäärajad intressimäärade puhul, eriti lühiperspektiivis. Selle asemel on raha pakkumise ja nõudluse varu see, mis määrab intressimäärad lühiperspektiivis. (Graafikul pole seda kujutatud.) Kumbki ei muutu kiiresti vastusena liigsele säästmisele, et lubada kiiret intressimäärade kohanemist.
Lõpuks väidab Keynes kuna on olemas hirm kaotada kapitali raha kõrval, võib tekkida likviidsuslõks, luues alammäära, millest allapoole ei saa intressimäärad langeda. Olles selles olukorras (likviidsuslõksus) on intressimäärad nii madalad, et iga suurendus rahapakkumises viib võlakohustuse omanikud (kartes intressimäärade tõusu ja seega ka kapitalikaotust nende obligatsioonidel) punktini, mil nad müüvad enda võlakohustused raha ligitõmbamiseks (likviidsus). Diagrammis, on tasakaal, mida paneb ette eeldus, et uue I joon ja vana Si joon pole saavutatavad nii et liigsäästmine jääb olukorrana alles. Mõningad majandusteadlased (nagu Paul Krugman) näevad seda viimast tüüpi likviidsustlõksu kui ülekaalus olevat 1990. aastatel Jaapanis. Enamik majandusteadlasi on ühel nõul selles, et nominaalsed intressimäärad ei saa langeda nullpunktist madalamale. Samas mõned majandusteadlased, eriti need, kes pärinevad Chicago koolkonnast, ei tunnista likviidsuslõksu olemasolu.
Isegi kui likviidsuslõksu ei eksisteeri, on olemas siiski neljas (tõenäoliselt tähtsamgi) element Keynesi kriitikal. Säästmine sisaldab kogu oma sisetuleku mitte kulutamist. Seega, see tähendab ebaefektiivset nõudlust äritoodangule, kui see pole just tasakaalustatud teiste nõudluse allikatega nagu fikseeritud investeeringud. Seetõttu, liigne säästmine on vastavuses varude soovimatu kogunemisega, klassikalised majandusteadlased kutsusid seda olukorda üldiseks ülekülluseks. See müümata jäänud kaupade kogunemine julgustab ärisid vähendama nii tootmist kui ka tööhõivet. See omakorda vähendab inimeste sissetulekut ja sääste, põhjustades S joone nihke vasakule (aste B). Keynesi jaoks tegi sissetuleku langus enamiku tööst, mida oli vaja liigse säästmise vähendamiseks ja lubamaks laenatavate vahendite turul saavutada tasakaalupunkt. Selle asemel, et intressimäärade kohandamine lahendaks probleemi teeb seda hoopis majanduslangus. Nii et diagrammis on intressimäärade muutus väike.
Olukorras kus klassikalised majandusteadlased eeldasid, et toodangu ja sissetuleku tase oli konstantne ning arvestatav mis tahes ajahetkel (välja arvatud lühiajalised kõrvalepõiked) nägi Keynes seda kui võtmemuutujat, et kohandada võrdsustatud säästmine ja investeerimine.
Lõpuks, majanduslangus õõnestab äriinitsiatiivi osalemist fikseeritud investeeringutes. Koos langevate sissetulekute ja nõudlusega kaupade jaoks langeb ka nõudlus tehastele ja sisseseadele (rääkimata eluasemetest). See kiirendusmõju nihutab I joont jälle vasakule, muutus mida ülemine graafik ei kajasta. See loob taas liigse säästmis probleemi ja õhutab majanduslangust jätkuma.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Keynesi jaoks on suhe liigsete varude vahel eri turgude, kuna tööpuudus tööturgudel julgustab liigset säästmist ja vastupidi. Selle asemel, et hinnad kohaneksid tasakaalu saavutamiseks on põhilugu kvantitatiivse kohandamise lubamine majanduslanguste ajal ja võimaliku vaeghõive tasakaalupunkti saavutamiseks.

Aktiivne fiskaalpoliitika

Keinslikud ideed mõjutasid Franklin D. Roosevelti vaateid sellest, et ebapiisav ostujõud põhjustas suure depressiooni. Oma presidendiaja jooksul võttis Roosevelt omaks mõninga keinsliku majanduse aspektid, eriti pärast 1937. aastat, ajal kui Ameerika Ühendriigid vaevlesid majanduslanguses kannatas riik eriti pärast algsele kriisile järgnenud raharingluse kokkutõmbumist. Paljude jaoks on keinslike poliitika tõeline võidukäik näha alles Teise maailmasõja algusega, mis elavdas maailmamajandust, eemaldas ebakindluse ja sundis kaotatud kapitali taasloomist. Keinslikud ideed muutusid pea ametlikuks sotsiaaldemokraatlikus Euroopas pärast sõda ja Ameerika Ühendriikides 1960. aastatel.
Keinslik teooria väidab, et aktiivne valitsuse poliitika võib olla efektiivne majanduse haldamises. Selle asemel, et näha tasakaalustamata valitsuse eelarvet kui midagi väära, räägib Keynes tsüklilivastastest rahanduspoliitikatest; poliitikad, mis töötavad äritsüklile vastu: defitsiitne kulutamine kui riik kannatab majanduslanguse käes või kui majanduse taastumine on aeglane ja tööpuudus püsivalt kõrge ja inflatsiooni mahasurumine majandusmulli ajal maksutõusude või valitsuse investeeringute kaudu. Ta propageeris seda, et valitsused peaksid probleeme lahendama lühiperspektiivis selle asemel, et oodata turujõude sama tegemas pikas perspektiivis kuna "pikas perspektiivis oleme me kõik niikuinii surnud."
See oli kontrastiks klassikalisele ja neoklassikalisele majanduse analüüsile rahanduspoliitikast. Fiskaalstiimulite defitsiitne kulutamine võib käivitada tootmise. Aga nendele koolkondade arust pole põhjust arvata, et see stimulatsioon edestab kõrvalmõjusid, mis puhul erainvesteeringud: esiteks suurendaksid nõudlust tööjõu järele ja tõstaksid palku, kahjustades nii kasumimäära; Teiseks suurendaks valitsuse defitsiit valitsuse võlakirjade varu, vähendades nende turuväärtust ja julgustades kõrgeid intressimäärasid, tekitades seeläbi olukorra kus äridel on palju raskem fikseeritud investeeringuid rahastada. Seega jõupingutused majandust stimuleerida oleksid ennastalistavad.
Keinslik vastus sellele on see, et taoline rahanduspoliitika on sobiv ainult siis kui tööpuudus on püsivalt kõrge, üle mittekiireneva töötuse määra inflatsiooni (non-accelerating inflation rate of unemployment ehk NAIRU). Sel puhul on väljatõrjumine minimaalne. Lisaks erainvesteeringud võivad omada positiivset mõju: fiskaalstiimul tõstab ärituru toodangut, tõstes rahavoogude taset ja kasumlikkust, luues ärioptimismi. Keynesi järgi see kiirendav mõju tähendab valitsuse ja ärid oleksid siinkohal teineteist täiendavaks, mitte asendavaks. Teiseks kui stiimul toimub, siis sisemajanduse koguprodukt tõuseb, tõstes säästude mahtu, aidates suurendada rahastust fikseeritud investeeringutele. Viimaks, valitsuse kulutused ei pea alati olema loomult raiskavad: valitsuse rahastus avalikku hüvesse, mida ei paku kasumiotsijad julgustab erasektori kasvu. See on valitsuse kulutused sellistel asjadel nagu alusuuringud, rahva tervisesse, haridusse ja taristusse võib aidata potentsiaalse toodangu kasvule kaasa.
Keynesi teooria järgi peab olema märkimisväärne passiivsus tööturul enne kui defitsiitne kulutamine saab olla põhjendatud. Nii konservatiivsed kui ka mõned neoliberaalsed majandusteadlased panevad selle eelduse küsimärgi alla, kui just ametiühingud või valitsus vabaturumajandusse vahele ei sega.
Vastupidiselt mõnele kriitilisele iseloomustusele sellest ei koosne keinslus vaid defitsiitsest kulutamisest. Keinsism soovitab tsüklivastaseid poliitikaid.^[16] Näide tsüklivastasest poliitikast on tõsta makse majanduse jahutamiseks ja inflatsiooni ennetamiseks kui eksisteerib rikkalik nõudluse kasv ja defitsiitse kulutamise läbiviimises tööjõumahukates taristu projektides tööhõive ergutamiseks ja palkade stabiliseerimiseks majanduslanguste ajal. Klassikalised majandusteadlased seevastu väidavad, et makse tasuks kärpida siis kui riigieelarves esineb ülejääk ja kärpida kulutamist või mis veelgi ebatõenäolisem, suurendada makse majanduslanguse ajal. Keinslikud majandusteadlased usuvad, et kasumite ja sissetulekute suurendamine buumitsükli ajal läbi maksukärbete ja eemaldades sissetulekut ja kasumeid majandusest läbi kärbete kulutamises ja/või maksude suurendamises majanduslanguste ajal kipub süvendama äritsükli halbu mõjusid. See mõju on eriti selge kui valitsus kontrollib suurt osa majandusest ja on seega põhjus, miks eelarve konservatiivid soosivad palju väiksemat valitsust.

"Mitmekordistav mõju" ja intressimäärad

Kaks aspekti Keynesi mudelist omavad tagajärgi käitumisviiside jaoks:
Esiteks, on olemas keinslik mitmekordistaja, esmakordselt arendatud Richard Ferdinand Kahni poolt 1931. First, there is the "Keynesian multiplier", first developed by Richard F. Kahn in 1931. Välistekkelised suurendused kulutustes, nagu valitsuskulutuste suurendamine, suurendab kogukulutamist mitmekordselt. Valitsus võib ergutada suurt osa uuest tootmisest tagasihoidlike investeeringutega:

1. inimesed, kes saavad seda raha, kulutavad enamiku tarbekaupadele ja säästavad ülejäänu;
2. see lisakulutamine annab äridele ka võimaluse võtta tööle rohkem inimesi ja neile palka maksta, mis omakorda võimaldab tõsta tarbimist.

See protsess jätkub. Iga astemega on suurenemine kulutustes väiksem kui eelmises astmes nii et mitmekordistaja protsess kitseneb ja lubab tasakaalupunkti saavutamist. See lugu on muudetud ja modereeritud kui liigume eemale "suletud majandusest" ja toome sisse maksustamise rolli: Importide ja maksutulude kasv igal sammul vähendab põhjustatud tarbimist ja mitmekordistaja mõju.
Teiseks, analüüsib Keynes uuesti intressimäärade mõju investeeringutele. Klassikalises mudelis on rahaliste vahendite pakkumine (säästmine) määratud fikseeritud äriinvesteeringute kogusega. See on, kuna kõik säästud on pankades ja kõik investorid, kes vajavad laenatud raha lähevad pankade juurde, on säästude hulk määratud kogusega, mis on investeeringuteks vaba.

Sõjajärgne keinsism

Keynesi ideid võeti suuresti omaks pärast II maailmasõda ja kuni 1970. aastateni oli keinslik majandusteooria põhiinspiratsiooniks majanduspoliitika tegijatele Lääne tööstusriikides. Valitsused valmistasid ette kõrgekvaliteedilist majandusstatistikat jooksvalt ja püüdsid oma poliitikate baasiks võtta Keynesi teooriaid, millest oli saanud norm. neoliberalismi ja sotsiaaldemokraatia varases arengujärgus nautisid enamus lääne kapitalistlikest riikidest suhteliselt madalat, stabiilset tööpuudust ja mõõdukat inflatsiooni. See oli ajast, mida kutsutakse kapitalismi kuldseks ajastuks.
Poliitika mõttes olid sõjajärgse keinsistliku majanduspoliitika tööriistadeks fiskaal- ja rahanduspoliitika. Kuigi nende kohta öeldakse kui Keynesi ideedele, siis majandusteaduste ajaloolased nagu David Colander väidavad, et pigem Abba Lerneri Keynesi ideede tõlgenduse tõttu peaks neid pigem "lernerlikeks" nimetama.
1950. aastate jooksul juhtis mõõdukas valitsusnõudlus tööstusarengut ning fiskaal ja rahandus tsüklivastaste poliitikate rakendamine jätkus ja jõudis 1960. aastatel tippu, mil paljudele keinslastele tundus, et jõukus on alaline. 1971 kuulutas vabariiklasest USA president Richard Nixon : "Me oleme kõik keinslased nüüd." Seevastu 1973. aasta naftakriisi ja 1970. aastate majandusprobleemide tagajärjel kaotasid liberaalsed majanduspoliitikad populaarsust. Nendel aegadel said paljud majandused tunda kõrget ja tõusvat tööpuudust koos kõrge ja tõusva inflatsiooniga, mis on vastuolus Phillipsi kõvera ennustusega. Stagflatsioon mis järgnes näitas, et majanduslanguse vastaseid ekspansiivseid ja samaaegseid inflatsioonivastaseid meetmeid tuleb rakendada koos. See dilemma viis varem valitsenud keinslike ideede lõpuni ja 1970. aastatel tõusid esile ideed, mis põhinesid rohkem klassikalisel analüüsil, sealhulgas monetarism ja nõudlusest lähtuv majandusteooria, ja uusklassikaline majandusteooria. Samal ajal hakkasid keinslased enda mõtlemist ümber organiseerima, mõned neist hakkasid end siduma uuskeinsliku majandusteadusega.; ühe teooria järgi, mis kasutas ära kriitikat märkimisväärselt kõrge tööpuuduse ja potentsiaalselt pettumust valmistavate RKT mahuga seostasid kaks viimast teooriat 1980. aastate keskpaigaks, sihiga rõhutada madalat tööpuudust ja maksimaalset majanduslikku kasvu mõnevõrra kõrgema inflatsiooni hinnaga (selle tagajärjed oleksid olnud kontrolli all hoitud indekseerimise ja teiste meetoditega ja üleüldist taset hoitakse stabiilselt all meetmetega nagu seda on Martin Weitzmani "jagatud majandus). Mitmed majanduskoolkonnad, kes peavad ennast Keynesi ideede pärijaks on olemas praegusel ajal, märkimisväärne on siinkohal neokeinslik majandusteooria, Uus-Keyneslik majandusteooria ja postkeinslik majandusteooria. Keynesi biograaf Robert Skidelsky kirjutab, et kõige lähemale on algupärastele keinslikele ideedele jäänud postkeinslik majanduskoolkond läbi rahandusteooria järgimise ja raha neutraalsuse idee kõrvalelükkamise. Sõjajärgsel ajastul kombineeriti keinslikku analüüsi neoklassikalise majandusteooriaga, et luua "neoklassikaline süntees", mille tagajärjeks oli neokeinslik majandusteooria, mis domnieeris "mainstream" makromajandusmõtlemises. Kuigi laialdaselt oli levinud arvamus, et pole olemas tugevat tendentsi täistööhõive poolt, arvasid paljud, et kui valitsuspoliitikat kasutada selle saavutamiseks, siis käitub majandus nii nagu neoklassikaline teooria ennustas. Taoline neokeinsliku majandusteooria domineerimine katkes 1970. aastate stagflatsiooni tagajärjel. 1980. aastatel oli makromajandusteadlaste hulgas konsensuse puudumine. Kuid uuskeinsliku majandusteooria esiletulek 1990. aastatel modifitseeris ja pakkus mikromajandusliku aluse neokeinslikele teooriatele. Need muudetud mudelid on praeguses majanduslikus mõtlemises domineerivad. Olivier Blanchar Post-Keyneslik majandusteooria see-eest hülgas neoklassikalise sünteesi ja neoklassikalise majandusteaduse mõju makromajandusele üldiselt. Postkeinslik majandusteooria väidab seega, et neokeinslik ja uuskeinslik majandusteooria on valed ja Keynesi ideede vääriti tõlgendamine. Postkeinslik koolkond haarab endasse mitmeid vaateid, kuid on seniajani olnud vähem mõjukas kui teised mõjukamad keinslikud koolkonnad.

Põhiteooriad

Peamised kaks teooriat, mida "mainstream" keinslik majandusteooria toetab on John Hicksi IS-LM mudel ja Phillipsi kõver; postkeinslased ei tunnista kumbagi neist. Postkeinslased, mitte ainult ei tunnista IS-LM mudelit, vaid väidavad, et selle mudeli levitajad on keinsismi "ärandajad", sest see on Hicksi mudel ja lisaks sellele väitis ka Hicks ise, et see mudel ei kajasta keinsismi ning pole midagi enamat kui klassiruumi gismo. Ehk selle mudeli autor ise väitis, et see mudel on vale. John Hicks oli see, kes lõi selge majandusmudeli, mida poliitikategijad saaksid kasutada majandusest arusaamiseks ja selle kontrollimiseks. See IS-LM mudel nagu seda hakati tundma on pea sama mõjukas kui algne keinslik analüüs reaalse poliitika ja majandushariduse jaoks. Mudel seostab nõudluse ja tööpuuduse kolme eksogeensesse kogumisse, nt raha hulk ringluses, valitsuse eelarve ja äritegemise eeldused. See mudel oli pärast II maailmasõda majandusteadlaste seas väga populaarne, sest sai mõista üldise tasakaalu teooria tingimuste valguses. See julgustas palju staatilisemat vaadet makromajandusele kui eespool kirjeldatud. Teine oluline osa keinsliku poliitikategijate teooria jaoks oli Phillipsi kõver. See kõver, mis oli oma loomult rohkem empiiriline uurimus kui teooria näitas, et suurenenud tööhõive ja vähenenud tööpuudus viitavad suurenenud inflatsioonile. Keynes ennustas vaid seda, et langev tööpuudus põhjustab kõrgemad hinnad, mitte kõrgema inflatsiooni. Seega majandusteadlased saavad kasutada IS-LM mudelit nt selleks, et suurenemine rahavoogudes tõstaks toodangumahte ja tööhõivet ja seeläbi saaks Phillipsi kõverat inflatsiooni kasvu ennustamiseks kasutada.

Kriitika

Monetaristlik kriitika

Üks koolkond alustas 1940. aastatel koos Milton Friedmaniga. Selle asemel, et mitte tunnustada makromeetmeid ja makromudeleid majandusest võttis monetaristlik koolkond omaks tehnikad majanduse mõistmiseks seeläbi, et majandust võetakse kui pakkumise ja nõudluse tasakaaluna. Seevastu Irving Fisheri vahetusvõrrandi tõttu pidasid nad inflatsiooni vaid rahapakkumise kõikumiste tagajärjeks selle asemel, et pidada seda kogunõudluse tagajärjeks. Nad väitsid, et väljatõrjumise mõju, millest eelpool arutati kammitseb või jätab fiskaalpoliitika ilma oma positiivsest mõjust. Selle asemel peaks rõhk olema rahapoliitikal, mida peeti ebaefektiivseks varaste keinslike majandusteadlaste poolt.

Neoklassikaline kriitika

1950. aastate algusega hakkasid neoklassikalised majandusteadlased kahtluse alla seadma metodoloogia, mida kasutasid Keynes ja tema järgijad. Keinslased rõhutasid tarbimise sõltuvusest ühekordsest kasutavast sissetulekust ja seega investeeringutest praegustesse kasumitesse ja rahavoogudesse. Lisaks sellele panid keinslased paika Phillipsi kõvera, mis sidus nominaalpalga töötuse määraga. Nende teooriate toetuseks kasutasid nad statistilisi tõendeid ja omaenda mudeli loogilisi aluseid kasutades introspektsiooni. Neoklassikalised teoreetikud nõudsid, et makromajandus oleks samadel alustel nagu mikromajanduse teooriagi, milles esinevad kasumit maksimeerivad firmad ja ratsionaalsed, kasumlikkust maksimeerivad tarbijad.
Selle metodoloogilise muutuse tagajärg tekitas mitu olulist kõrvalekallet keinslikust makromajandusest:

1. tarbimise sõltumatus ja praeguse sissetuleku (elutsükli pideva sissetuleku hüpotees),
2. praeguste kasumite investeerimise ebaolulisus (Modigliani-Milleri teooria),
3. pikaajaline inflatsiooni ja töötuse sõltumatus (loomulik töötuse tase),
4. rahanduspoliitika suutmatus stabiliseerida toodangut (ratsionaalsed ootused),
5. eelarvedefitsiitide ja maksukärbete ebaoluline mõju tarbimisele (Ricardo samasus).

Austria koolkonna kriitika

Austria majandusteadlane Friedrich Hayek kritiseeris Keynesi majanduspoliitikaid nende aluseks olevate kollektivistlike poliitikate pärast juhtides tähelepanu sellele, et sellised teooriad julgustavad tsentraliseeritud planeerimisele, mis viivad kapitali väärinvesteerimiseni, mis on äritsükli põhjustajaks vastavalt Austria äritsükli teooriale. Hayek väitis ka, et Keynesi uuringud majanduse agregaatolekutest on petlikud, kuna majanduslangused on põhjustatud mikromajanduslikest teguritest. Hayek väitis, et ajutistest valitsuse majandusmeetmetest majanduse ergutamiseks saavad tihti alalised ja laienevad valitsusprogrammid, mis lämmatavad erasektorit ja kodanikuühiskonda.
Teised Austria koolkonna majandusteadlased on samuti rünnanud keinslikku majandusteooriat. Henry Hazlitt kritiseeris paragrahvhaaval, Keynes' General Theory oma teoses "The Failure of the New Economics". Murray Rothbard süüdistab Keynesi selles, et ta omab "juuri sügaval keskaegses ja merkantilistlikus mõtteviisis."

Uusklassikalise makromajanduse kriitika

Üks teine mõjukas koolkond põhines Lucase kriitikal keinsliku majanduse osas. Kriitika kutsus suuremale kooskõlale mikromajanduse teooria ja ratsionaalsuse vahel ja osaliset rõhutas rational expectationse eelduste ideed. Lucas ja teised väidavad, et keinslik majandus vajab üpriski mõtlematut ja lühinägelikku käitumist inimeste poolt, mis oli täielikus vastuolus arusaamaga nende majanduslikust käitumisest mikrotasandil. Uusklassikaline majandusteooria tõi sisse makromajanduslikud teooriad, mis põhinesid inimkäitumise mõistmisel mikrotasandil. Neid ideid on arendatud reaaläritsükli teooriaks, mis väidab, et äritsüklid võivad suures plaanis olla põhjuseks reaalsetele šokkidele mitte ainult nominaalsetele.

Keinslik vastus

Uuskeinsliku majanduse alus põhineb mikromajanduslikel mudelitel, mis näitavad, et nominaalpalgad ja hinnad on "kleepuvad" ehk ei muutu kiiresti vastavalt pakkumise ja nõudluse erinevustele nii et koguse reguleerimine saavutab ülekaalu. Paul Krugmani järgi:

"While I regard the evidence for such stickiness as overwhelming, the assumption of at least temporarily rigid nominal prices is one of those things that works beautifully in practice but very badly in theory."

Sellist seotust kritiseerivad ka teised majandusteadlased, kes seavad kahtluse alla ratsionaalse valiku tegemise täiusliku teabe keskkonnas kui eeldust mikromajanduslikuks teooriaks. Ebatäiuslike otsuste tegemine nagu seda on uurinud Joseph Stiglitz rõhutab riski haldamist majanduses.
Aja jooksul on paljud makromajandusteadlased naasnud IS-LM mudeli ja Phillipsi kõvera juurde kui esimese hinnanguna kuidas majandus töötab. Uusversioone Phillipsi kõverast nagu ka keinslik vaade Inflatsioonist läbi kolmnurgamudeli lubavad stagflatsiooni kuna kõver võib "nihkuda" pakkumisšoki või sisseehitatud inflatsiooni muutustes. "Kõigi tööhõive" ideed olid 1990. aastatel modifitseeritud NAIRU doktriini poolt, tuntud ka kui "tööpuuduse loomulik määr". NAIRU pooldajad soovitavad vaoshoitust tööpuudusega võideldes juhul kui kiirenev inflatsioon võib tagajärjeks tulla. Siiski on ebaselge, milline täpselt peaks olema NAIRU väärtus ja kas see üldse olemas on.
2008. aasta majanduskrahh taastas huvi keinslike ideede vastu ja ärgitas debatti Keynesi üle. Keynesi biograaf Robert Skidelsky, kirjutas raamatu "Keynes: The Return of the Master". Muud raamatud, mis rääkisid Keynesist ja avaldati vahetult pärast krahhi, olid üldjoontes soosivad.

Keynes ja Eesti

Hetke seisuga pole keinslikke majandusmeetmeid Eestis majanduse leevendamiseks suures ulatuses kasutatud, kuigi 2008 alanud globaalse majanduskriisi alguses oli arvamusliidreid, kes seda soovitasid. Sarnased arvamused kõlasid ka 1999. aasta majanduslanguse ajal, mil toimus "Vene kriis", mis ka Eestit mõjutas ning kui toimus tööhõivestruktuuri ümberograniseerumine Ida-Virumaal ja mujal.