Ordoviitsium on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ja geokronoloogiline üksus (ajastu). Ordoviitsium vastab ajavahemikule 488–443 miljonit aastat tagasi.
Ordoviitsiumile eelneb kambrium ja järgneb silur. Ordoviitsiumi ajastu kuulub paleosoikumi aegkonda ja fanerosoikumi eooni.
Ordoviitsium on nii ajavahemik Maa ajaloos kui ka kivimkompleks, mis on selle ajastu jooksul moodustunud. Seepärast räägitaksegi ordoviitsiumi ajastust ja ladestust. Nimi pärineb tänase Suurbritannia aladel elanud keldi hõimu ladinakeelsest nimest ordovices.
Kuni 1879. aastani käsitleti ordoviitsiumi siluri ladestu osana.
Ordoviitsiumi ajastul jätkus kambriumis alguse saanud Kaledoonia kurrutus, mille käigus tekkis näiteks Skandinaavia mäestik. Aktiivse vulkanismiga paistsid silma tänapäeva Austraalia idaosa ja Uurali mäestiku alad.
Kliima
Suurt osa ordoviitsiumi esimesest poolest iseloomustab ulatuslik transgressioon (mere pealetung), teist poolt aga vastupidi regressioon. See on seotud ordoviitsiumi lõpu jäätumise ehk Gondwana jäätumisega, mille tekke põhjuseks või vähemalt soodustavaks asjaoluks oli mandri (tänapäeva Aafrika) asumine lõunapoolusel, mistõttu oli võimalik ulatusliku jääkilbi moodustumine. Suuremat osa ordoviitsiumist, väljaarvatud hilisordoviitsium, võib nimetada kasvuhooneperioodiks, valitsesid praegustest tunduvalt soojemad klimaatilised olud.
Elustik
Ordoviitsiumi käigus kujunes välja paleosoiline fauna, mille häving saabus permi lõpu väljasuremisega, mis on läbi aegade suurim väljasuremissündmus Maal. Ka Gondwana jäätumisega on seotud väljasuremissündmus. Hukkus 70–80% liikidest ja 22% selgrootute sugukondadest. Tüüpiliselt väljasuremissündmustele asendusid provintsiaalsed ookeanilised faunad kosmopoliitsetega.
Ordoviitsiumi stratigraafia
Ordoviitsiumi stratigraafia aluseks on Rahvusvahelises Stratigraafiakomisjonis välja töötatud skeem, kus jagatakse Ordoviitsiumit järgmiselt:
Lisaks üldisele stratigraafilisele skeemile on kasutusel veel mitmed regionaalsed stratigraafiasüsteemid. Nende seas on lisaks Eestis kehtivale Baltoskandia regionaalsele stratigraafilisele süsteemile veel Suurbritannia, Siberi, Põhja-Ameerika, Austraalia, Hiina ja Vahemere ning Põhja-Gondwana regionaalsed stratigraafilised skeemid.[1]
Ordoviitsiumi fossiile
Eesti
Ordoviitsiumi ladestu avamusala hõlmab Põhja-Eestit, v.a klindiesine ala. Ladestu leviala hõlmab aga suuremat osa Eestist, v.a Mõniste kerke pealne osa ja klindiesine. Ordoviitsiumi setendite maksimaalne paksus Eesti alal on 180 meetrit (Kesk-Eestis). Eesti ordoviitsiumi ladestu lasub kambriumi setendeil. Ordoviitsiumil lasuvad aga siluri-, devoni- või kvaternaariaegsed setendid.
Ordoviitsium jaotatakse kolmeks ladestikuks, mis omakorda jaotuvad kaheksateistkümneks lademeks. Enamiku ordoviitsiumi regionaalsete lademete stratotüübid paiknevad Eestis. Eraldatakse ka hulk kihistuid, kihistikke ja kihte ehk litostratigraafilisi üksusi, mille piirid ei pea langema kokku kronostratigraafiliste üksuste piiridega. Ordoviitsiumi lademete väljaeraldajaiks või nimede autoriks on enamasti Friedrich Schmidt või Hendrik Bekker.
Eesti ordoviitsiumi ladestu koosneb peamiselt karbonaatseist kivimeist, millest tähtsamad on lubjakivid, aga peale nende on ka merglit, dolomiiti ja liivalubjakivi. Terrigeenseist setteist on liivakivi ja aleuroliiti. Ordoviitsiumi ladestus on ka fosforiiti, argilliiti ja savi. Ordoviitsiumi ladestu Kukruse lademes on Eesti tähtsaim maavara – kukersiit ehk põlevkivi. Peale kukersiidi on ordoviitsiumi ladestu maavaradeks ka graptoliitargilliit (ebasoovitatav, kuid laialt levinud on nimetus diktüoneemakilt), karbonaatkivimid ehk rahvapäraselt paekivi ja põhjavesi.
Karbonaatkivimite lahustumisega on seotud karstinähtused Kostiveres, Uhakul, Tuhalas ja mujal.
Eesti ala ehk Baltika ürgmanner oli ordoviitsiumis lõunapoolkera keskmistel ja madalatel laiustel. Ordoviitsiumi kivimid, eriti lubjakivid, sisaldavad ohtralt kivistisi. Nendeks on korallid, käsijalgsed, trilobiidid, limused, mikrokivistised jne.
