Tennessee Belli nõia koobas

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Belli Nõia Koobas

Pole olemas võimsamat kummituslugu, kui Tennessee Belli nõia ajalugu. Oleks vaja lausa eraldi raamatut, et kronoloogiliselt kirjeldada kummituslikke juhtumeid, mis leidsid aset Robertson Country-s ajavahemikul 1817 kuni 1821 (ja seda on ka tehtud - Troy Taylori sulest ilmunud Season of the Witch), kuid lühidalt kirjeldades: Kohaliku farmeri Jochn Belli ja tema perekonda piinas müstiline ja vägivaldne vaim ligemale neli aastat. Kummituslike juhtumite hulka kuulusid viirastuslikud olendid, kehatud hääled, uskumatu vägivald ja lõpuks ka perepea John Belli surm --- Kõike seda läbi kurikuulsa Belli nõia käe läbi.
Õõvastavad sündmused algasid aastal 1817, kui Belli perekond hakkas kogema veidraid juhtumisi enda kodus. ?ks esimesi asju, mis hakkasid maja vaevama, olid koputamine, rappimishääled ja õõvastavad hääled, mis meenutasid küüntega seina kraapimist.
Nende vooditelt loobiti tekke ära, pereliikmeid löödi, kraabiti ja nende juukseid kisuti. Kõige hullemat piina pidi kannatama noor Elizabeth Bell, keda löödi, näpistati ja torgiti nõeltega. Alguses otsustas John Bell need sündmused enda teada hoida, kuid mõne aja pärast usaldas ta oma saladuse sõbrale, kes lõi uurimiskomitee. John Bell ja tema sõbrad avastasid, et kehatul häälel majas oli õõva tekitav intelligents. Mõne aja pärast leidis see olend omale hääle, ning sellest ajast ei olnud majas enam hetkekski vaikust.

Vaim tutvustas end kui Kate Batts-i nõid. Kate Batts oli Bellide naaber, kellega John oli kogenud hapuks läinud äritehinguid, mis hõlmas mõnda ostetud orja. Kate, nagu kohalik rahvas seda hinge kutsus, ilmutas end iga päev Bellide majas, et rahu rikkuda ja kogu elamist segi peksta. Inimesed kogu ümbruskonnast olid varsti teadlikud Belli nõiast ja peale seda külastas nõid tervet Robertson Country-t, andes endast märku erinevate häälte ja vägivalla aktidega.

Kummitus sai koguni nii kuulsaks, et kindral Andrew Jackson ise külastas Bellide kodu. Ka tema ei jäänud ilma kahtlastest sündmustest - Tema hobuvankri rattad keeldusid pööramast, kuni "nõid"seda lubanud ei olnud.

John Bell oli ka mitmete imelike haiguste ohver, milles võttis süü enda peale muidugi kurikuulus Belli nõid. Sel ajal, kui ta oli voodis haige, kiusas ja piinas vaim teda lakkamatult, nii et puhkust ta ei leidnudki. ?hel päeval jäi ta voodihaigeks, ning sellest ta enam ei paranenudki. Ta leiti meelemärkuseta ühel hommikul oma voodist, mille kõrval oli veider pudelike. Belli hingeõhk lehkas samamoodi, nagu must tõrvalaadne vedelik seal pudelis. Uurijad otsustasid valada tilga seda vedelikku kassi keelele ja vaadati, mis juhtub. Loom vajus hetkega surnuna põrandale. Sama juhtus ka John Belliga. Belli nõid kriiskas oma võidujoovastuses. Nõid ilmus isegi vaese Belli matustele, andes enda kohalolekust teada valju naeru, needmise ja laulmisega, kui meest hauda sängitati.
Belli nõid aga ei kadunud peale perepea surma. Tema järgmine sihtmärk oli peretütar Betsy Bell, keda nõid keelitas abiellumast oma armastatu, Joshua Gardneriga. Keegi ei tea, miks, kuid nõid lasi hiljem täies rahus Betsy-l abielluda kohaliku kooliõpetaja, Richard Powell-iga. Belli nõid lahkus üsna varsti perekonna juurest, jättes endast maha kohutava lubaduse seitsme aasta pärast naaseda. Ta tuligi tagasi, kimbutas perekonda kahe nädala jagu, kuid kadus seejärel jäljetult. Perekond usub siiani, et ta pole kaugele läinud...

Kes oli Belli nõid? Oli ta tõesti kummitus, kes oli seotud elusa inimesega? Või kujundas Kate Batts-i kibestunud ja vihane mõttemaailm eraldi olemuse? Või oli see hoopis Betsy Belli energiast toituv poltergeist? Keegi ei teadnud seda ja ei saa ka kunagi teda - Kuid mis iganes see ka ei ole, paljud usuvad, et Belli nõid pole Adamsist, Tennesseest lahkunudki...

Punase jõe ligidal, endise Belli farmi aladel on koobas, mida kutsutakse ka Belli nõia koopaks. Tänu paljudele kuulujuttudele, paistsid paljud inimesed arvavat, et selles koopas puhkas Belli nõia vaim, kui ta parasjagu Belli perekonda ei terroriseerinud. Teised aga arvavad, et see koobas on "uks";, mille kaudu Kate sisenes siia maailma, ning, ehk teeb ta seda ühel päeval jälle? Kuid, kui arvesse võtta kordi, kui palju on teatatud veidratest intsidentidest Belli nõia koopa juures, ei ole tema tagasitulek nii kahtlane, kui tunduda võib.
Kuigi koobas on viimasel ajal aina kuulsust kogunud, leidub ka neid, kes kahtlevad koopa spirituaalses minevikus. Arvatakse, et vanasti kasutati koobast selleks, et hoida toitu külmana. Räägiti ka, et Kate-i häält oli tihti koopa ümbruses kuulda, ning ühel päeval olevat väga lähedalt kokku puutunud Kate Battsi endaga.. Koobas ise asus suure järsaku keskel, mis lookles piki jõekallast. Koopasuu ise on väga lai, kuid koopasse viib sisse tegelikult üpriski kitsas tunnel. Koobas ei ole eriti suur, võrreldes teiste tavapäraste koobastega, aga siiski on koopa tegelik pikkus teadmata, kuna külastajatel on lubatud minna vaid 152 meetri kaugusele. Kuigi geoloogiliselt võttes on see kuivkoobas, mis on uuristatud enamasti paekivi sisse, siis märgade ilmade korral purskab täpselt koopa suu juurest vihmavetest tekkinud hoovus. Tänu sellele ei lasta külastajaid sel ajal sinna, kuna üksteisega suhtlemine üle voolava vee möirgamise on võimatu ja koobas on väga raskesti ligipääsetav. Kuivadel aegadel on koobas olnud päris korralik atraktsioon närvikõdi-otsijadele ja kummitusjahtijatele. Kui oled jõudnud koopasuust sisse, näed sa suurt ruumi, millest läheb kohe edasi väike, kitsam tunnel. Selle tunneli lõpus leidub veel üks avaram ruum, kuid sealt läheb koobas juba palju kitsamaks ja ka ohtlikumaks.

Belli nõia koobas sattus kõige esimesena huviorbiiti mehele, kelle nimi oli Bill Eden. Tema oli esimene Bellide maalapi omanik peale kõiki neid aastaid. Edenil oli koopa kohta päris palju informatsiooni ja ta oli ka täiesti teadlik nendest veidratest sündmustest, mis leidsid aset koopa ümber ja John Belli vanal maalapil. Kuigi Eden oli vaid farmer, lisas ta koopale ka enda poolt midagi, ehitades sinna elektrilised valgustid., kuid see oli ka kõik.
Hoolimata sellest, et koobas ei olnud viimasele tasemele välja arendatud, püüdis see sadade külastajate pilke igal aastal. Bill osutas alati koopa külastamise teenust, kuigi ta ei teadnud peaaegu kunagi, kuidas külastajad olid selle koha kohta kuulnud või selle üles leidnud. Kusagil ei olnud ühtegi teeviita, kuid külastajad leidsid alati tee koopani, ning pärisid Edenilt nõia kohta ja palusid tal ka endaga seal juhtunud veidraid juhtumisi rääkida.

Kuigi palju imelikke juhtumeid leidis just aset külalistega koopas, oli Edenil tõesti ka endal rääkida imelikke juhtumeid enda kogemustest. Näiteks, oli ühel päeval ilmunud Edeni juurde mees, kes palus end lasta koobast vaatama. Naine oli kaasa võtnud ka grupi oma sõpru, ning koos Edeniga mindigi viieteise liikmelise grupiga mööda koopa ohtlikke käänakuid lõpu poole. Täiesti etteaimamatult ja järsult istus gruppi juhtiv naine keset rada maha. Naisele kõige lähemal olev inimene oli küsinud, et miks naine seal maha istuda kavatses. Naine aga seepeale vastanud, et ta ei kavatsenudki. Tema ainult tundis vastupandamatut piinavat jõudu, mis teda nagu raskusjõul sinna istuma oli surunud. Teiste abiga aidati naine püsti ja kanti koopast välja tema auto juurde, kus teda tuli päris kaua turgutada.

Bill Eden ei suutnud kokku lugeda, mitu "juhtumit"tal endal on seal koopas üksi olles juhtunud. Ta väitis, et kuuleb seal alalõpmata kajavaid samme, kuid ei näe mitte kedagi. Tema väitel tulevad paljud inimesed siia, et näha kummitust või nõida või kuidas iganes teda kutsuda. Eden nimetab teda lihtsalt Hingeks. Ta näeb välja nagu hägune pilt inimesest, kes seisab sinu poole seljaga, tehtud raskest lumivalgest udust või tolmust. Kuid ta olevat nii ühtlaste piirjoontega, et temast läbi näha ei saanud. Sellel olid täiesti selged inimese piirjooned, peaaegu alla välja, kuni pahkluudeni See ei puudutanudki põrandat - Ta lihtsalt triivis ringi.

Nagu Eden mainis, paljud inimesed tulid koopasse vaatama või kogema sündmusi Belli nõiaga, pidid paljud minema tagas longuspäi. Aga leidus ka neid, kes olid nii õnnelikud, et nad kogesid palju-palju rohkemat, kui nad lootnud olid.

Eden oli viinud grupi noori koopasse ringi uitama. Peale rännakut jäid nad koopa tunneli ees olevasse ruumi juttu rääkima ja Bill rääkis Edenile oma kogemustest koopas. Kui noored hakkasid koopast lahkuma, kurtis üks tüdruk, et ta on väga pettunud selles, et koopas midagi erilist ei juhtunud ja seadis üldse kogu koopa kummitamise kahtluse alla. Ta jätkas oma monoloogi kuni kitsa tunnelini, mis ühendas kahte suuremat ruumi. Teistel noortel paistis olevat koopas kvaliteetaeg ja Eden oli harjunud kuulma itsitusi, naeru ja kiljatusi, kui ta just nooremapoolseid inimesi koobast uurima viis. Tüdruk, kes oli koopas pettunud, kõndis sel hetkel täpselt Edeni ette.
Ta kõndis edasi ja ja koperdas järsult tagasi, otsekui oleks teda tõugatud. Ta astus paar sammu tagasi ja istus koopapõrandale maha. Tüdruk väitis, et keegi olevat andnud talle laksu, kuigi Eden väitis vastupidist. Eden juhatas noored koopasuu juurde, ise skeptilisust täis. Kui nad päevavalguse kätte jõudsid, nägi Eden oma suureks üllatuseks, et tüdruku nägu oli punane ja tema põsel oli selge punetav käelaik, täpselt selles kohas, kus tüdruk väitis olevat laksatust tundnud!

1977 aasta varasuvel tulid mõned noored sõdurid Kentucky-st koobast külastama. Eden viiski grupi koopasse tuurile ja, nagu tavaks, istuti koopa eesruumis ja räägiti juhtumitest, mis olid kunagi farmis juhtunud.

Üks meestest avaldas viisakat kahtlust nende lugude tõesuses. Ta oli käinud paljudes kohtades, mille kohta räägiti kummituslugusid, kuid polnud kunagi kogenud midagi ebatavalist. Eden naeris ja patsutas meest õlale. Ta oli selles kohas näinud nii palju kummalisi asju, et ta teadis väga hästi, et midagi siin toimus. "Kui sinuga midagi ebatavalist juhtuks, siis vaevalt sa siia tagasi tulla julgeks"lisas Eden naerulise grimassiga.
Grupp rääkis veel pikalt edasi, ning kui oli aeg lahkumiseks, liikusid kõik vaikselt väljapääsu poole, välja arvatud noormees, kes avaldas kahtlust lugude tõesuses. "Härra Eden, palun tulge appi. Ma ei saa püsti!"hüüdis ta Edenile. Eden ja teised arvasid, et poiss tegi nalja ja nad kõik hakkasid naerma. Nad naersid kuni Eden taipas, et midagi on väga valesti. Piisas ühest pilgust, et näha, kuidas noormees hädiselt abi palus ja tema nägu oli pingutamisest nii higine, nagu keegi oleks talle ämbritäie vett pähe kallanud. Ta ulatas noormehele abikäe ja tundis, kuidas ta käsi oli külm ja tuim, nagu poiss oleks hakanud shokki langema.

Kahtlev sõdur hüüdis endiselt appi ja väitis, et tunneb tugevaid külmasid käsi enda rindkere ümber, mis pigistasid teda tugevalt ja takistasid tal hingamast. Eden ja teised sõdurid aitasid mehe jalule ja talutasid ta koopasuu juurde, kus Eden kastis poisi näo jahedasse vette, mis koopasuu juures jooksis. Kui sõdur sai oma kindluse tagasi ja suutis omal jalal kõndida, suundusid nad koopast välja. Selleks ajaks, kui nad lahkuma hakkasid, ei kurtnud sõdur enam mingite kahtlaste sümptomite üle. Samamoodi ei kurtnud sõdur enam ka selle üle, et need lood oleks olnud välja mõeldud. Auto juurde suundudes hüüdis sõdur Edenile "Teil oli ühes asjas õigus, härra Eden. Siia ma enam tagasi ei tule! "; .

Koopa praegused omanikud on Chris ja Walter Kirby, kes on tänu Bill Edenile kogunud väga palju kuulsust. Walter ajab tubakaäri ja Chris hoolitseb selle eest, et koopasse edaspidigi avastamisretkesid teha ja ekspeditsioone korraldada. Suvehooajal on see ülesanne rohkem kui täiskohaga töö.
Kirby-d ostsid maatüki 1993 aasta aprillis. See koht oli olnud peale Bill Edeni surma aastaid tühi, kuid alates sellest suvest oli koobas taaskord avatud. Järgmise aastanumbri jooksul tehti koopas palju uuendusi, sealhulgas ka uued elektroonilised valgustid, uus elektrisüsteem, uuem ja turvalisem rada koopasse, puust rajad koopasse, et mõned kohad oleks paremini läbitavad ja paljud teised taolised uuendused. Need püsivad seal tänapäevani.

Väga lühidalt peale seda, kui Kirby-d maa-ala ostsid ja koopa taas kasutamiskõlblikuks muutsid, said nad aru, et ostetud kinnisvaral ei olnud kõik korras. Nad märkasid, et siin ja seal kuulsid nad hääli, millel ei paistnud mitte mingit seletust olevat. "Me oleme neid kuulnud nii koopas, kui ka talumajas sees"ütles Chris intervjuu ajal. "Minu arvates, kui te otsite kohta, kus kummitab, siis te olete ka selle leidnud! Esiteks, on sellel kohal juba kummitava koha maine juures. Koopa esisel alal oli kunagi palju aega tagasi indiaanlaste matmispaik. Samas, eelmine omanik on meie magamistoas surnud!";

Ühel päeval juhatas Chris koos oma koeraga taas koopasse ühte ekskurssiooni.Ta avas just metallväravaid, mis koopa juurde viisid, kui ta kuulis kummalist häält - Sellist häält oli ka kuulnud endine omanik Bill Eden. "See oli nagu ääretult kähisev hingamine"rääkis ta. "Täpselt selline tunne, nagu keegi ahmiks lämbudes õhku. See kestis vaid loetud sekundid, ning kadus siis järsult."Chris kontrollis gruppi, kuid viimased olid samal ajal lõbusasti juttu puhunud ja keegi teine ei kuulnud mitte midagi.

Ekskurssioon liikus edasi läbi esimese ruumi, mööda kitsast tunnelit teise ruumini. Siin, nagu oli Koopa Ekskurssioonidel tavaks, rääkis Chris õõvastavaid lugusid, mis koopa ja taluga olid kaasas käinud. Samal ajal, kui ta rääkis, reageeris koer millegile, mida keegi teine ei näinud. Ta tõusis püsti, hakkas ogaralt urisema ja oma hambaid näitama. Grupp päris närviliselt, et mis koeral viga on, kuid Chrisil polnud aimugi. Tal õnnestus koer maha rahustad, kuid koer hakkas niuksuma ja tõmbas saba jalge vahele. Ta puges värisedes Chrisi ligidale ja selsamal hetkel kustus tema taskulamp.

"Ma arvasin alguses, et lihtsalt patarei sai tühjaks,"meenutas Chris, "kuid äkitselt lõpetas ka ühe tüdruku videokaamera töötamise. Me seisime nagu soolasambad ja ma olin valmis võimalikult kiiresti koopast välja põgenema ja ega teisedki teistmoodi ei arvanud!";

Chris rääkis ka ilmutistest, mida paljud koopa külastajad ja nemad ise olid näinud. Räägiti, et need kujundid olid hägused ja udused, need ilmusid koopa erinevates kohtades vaid hetkeks, et seejärel uuesti kaduda. Peale selle olevat ka paljud näinud koopa ligidal oleva tee seest ilmuvaid aurujugasid. Neid väideti nähtavat ainult silmanurgast, ning kui hakata täpsemalt vaatama, olid need jälle kadunud.

Üks legendidest, mis koopaga kaasas käis oli kivide koopast kaasa viimine. Mõned uskusid, et selle koha energia oli ka süübinud koopa seintesse ja kõike seda hõlmavasse ja kui sealt mida kaasa võtta, näiteks nagu kivi, saad sa endaga kaasa kaitsva energiavälja, kui kivi enda lähedal hoiad, nagu talismani. Teised nii positiivsed ei olnud - nemad uskusid, et kui koopast midagi kaasa võtta jälitab Belli nõid sind kõikjal elu lõpuni!

See traditsioon olevat saanud alguse aastaid tagasi, kui teetöölised leidsid sealt lähistelt naisterahva säilmed. Kuna oli teada, et Belli maa-aladel oli kunagi indiaanlaste matmispaik, otsustati, et naise säilmed asetatakse puhkama Belli koopasse. Säilmed viidi koopa esimesse ruumi, kuid kahjuks ei jäänud need sinna kauaks.
Vähese aja jooksul nihverdasid koopa külastajad ükshaaval naise säilmed sealt koopast ära - kuid ei, mitte ilma maksmata! Liikusid ringi jutud, et kõikidega, kes julgesid koopast naise säilmeid endaga kaasa võtta, saatsid mitme päeva jooksul õnnetused ja ebaõnnestumised. Viimase paari aasta jooksul olen ma (ehk siis Troy Taylor) saanud teateid inimestelt, et nad on võtnud Belli nõia koopast kaasa kive, ning peale selle on nad kogenud ebaõnnestumisi ja kahtlaseid kokkusattumusi ja imelikke nähtusid nende endises mitte-kummitavas kodus. Chris Kirby väidab, et on saanud paari viimase aasta jooksul mitmeid pakke, millega saadetakse tagasi kive ja muid asju, mida koopast on kaasa võetud. Peale seda, kui ohvrid olid kivid koju viinud, hakkasid nad kannatama väga imelike õnnetuste ja juhtumiste all. Nad arvasid, et kivide tagastamine koopasse võiks ehk nende probleemid lahendada.

Alates hilistest seitsmekümnendatest on Belli nõia koobas olnud sihtmärgiks paljudele kummitusejahtijatele ja närvikõdi otsijatele. Imelikke fenomene on selle maalapi kohta teatatud sajandeid, alates sellest ajast, kui seal elasid veel Belli perekond aastatel 1810-1820. Imelikud sündmused kestavad seal tänapäevani. Kõik, kellel tekkis huvi, võivad võtta ette retke Tennessee väikelinna Adamsisse ja külastada Belli nõia koobast - Kui te julgete!

Ameerika kummitavaim maja

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Amityville’i õudus – Kummitavaim maja Ameerikas

Amityville’i õuduse ajalugu algas edetabelite tipus püsiva romaaniga. Jay Ansoni raamat nimega Amityville’i Õudus: Tegelik lugu nägi päevavalgust aastal 1977 ja see vallutas üsna pea kõikide edetabelite tipud. Jay Ansonil polnud aga midagi tegemist tolle majaga, tema oli vaid professionaalne kirjanik, kes palgati raamatukaante vahele köitma romaani, mis põhineks tõsielulistel sündmustel, mis toimusid mõned aastad varem.
Kogu lugu algas 13. novembril, aastal 1974, kui DeFeo perekonna kuus liiget tapeti. Vanemad, Ronald ja Louise DeFeo tulistati unepealt surnuks, sama tehti nende kahe poja ja kahe tütrega. Ainus ellujäänud perekonnaliige, Ronald Junior (hüüdnimega “Butch”) arreteeriti kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti kohtu alla ja sealt edasi mõisteti ta vanglasse.
Kõige veidram asi mõrvade juures oli see, et kõik surnukehad lamasid kõhuli voodis, justnagu miski oleks neid tulistamise ajal seal kinni hoidnud. Paistis, et mitte ükski pereliige ei ärganud tulistamise peale üles, kuigi kasutatud relv oli võimeline tegema sellist häält, mida oleks tulistamise hetkel olnud kuulda terve miili raadiuses.
Kuna perekond oli surnud, pandi maja müüki. Mõrvade haiglane toimepanemise viis ajas muidu vaikse Long Islandi naabruskonna ärevile.
Järgneval aastal kolis majja Lutzide perekond. George ja Kathy Lutz ja nende kolm last väitsid, et varsti peale sisse kolimist muutus nende kuue magamistoaga unistuste loss põrgumajaks. Paistis, et deemonid, mis sundisid Butchi oma perekonda tapma, ei olnud tema peas, vaid hoopis selles majas.
Nähtamatud jõud lõid uksed hingedelt ja paugutasid kapiuksi, tundmatu roheline löga tilkus lagedest alla, hiiglaslik parv sitikaid ründas kogu perekonda ja erepunaste silmadega deemonlik nägu vahtis akendest sisse, jättes hommikusele lumele sõrakujulised jalajäljed. Lukustatud aknad ja uksed avanesid pidevalt iseenesest. George Lutz ärkas igal ööl kell 3:15, täpselt sel kellaajal, kui DeFeo mõrvad toimusid. Majja kutsuti ka preester, kes õnnistaks maja, kuid mehe kätele tekkisid valusad villid ja deemonlik hääl sosistas talle: “Käi välja!”
Peale 28. päeva põgenes perekond majast, sinna mitte kunagi naastes. Nad jätsid kõik oma asjad majja ja ei läinudki neile enam järgi. Nad avalikustasid loo, andes kõigile teada, millised õudused nendega seal majas toimusid.

Amityville’i õudus – DeFeo perekond
Hirmsad tapatalgud, mis eelnesid Amityville’i õuduse loole, algasid ühel pimedal sügisööl, aastal 1974.
13. novembri ööl kutsuti politsei aadressile Ocean Avenue 112, Amityvilles, Long Islandil, kus korrakaitsjad leidsid DeFeo perekonna kuus mõrvatud liiget, kes olid tapetud unepealt.
Ohvriteks olid Ronald Seenior, tema naine Louise, nende kaks noort poega Mark ja John ning nende kaks tütart, Dawn ja Allison. Nende teine poeg, Ronald “Butch” Defeo Juunior leiti elusa ja tervena. Kõik ohvrid tapeti .35 kaliibrilise Marlin relvaga umbes kell 3 öösel.
Kohalik rahvas oli murest murtud ja väga hirmunud. DeFeod olid ühiskonnas tuntud ja väga austatud perekond. Nende lapsed käisid koos teiste lastega Amityville kohalikus koolis. Kohalik rahvas vaatas õudusega, kuidas politsei viis ära Ronald DeFeo juuniori, kahtlustatuna mõrvades. Ta saadeti hiljem kohtu alla ja mõisteti süüdi kõigis kuues mõrvas.

Amityville’i õudus – DeFeo perekonna ajalugu
1965. aasta juunis soetas Ronald DeFeo Seenior kolmekorruselise unistustemaja aadressil 112, Ocean Avenue. Majal oli paadikuur otse Amityville jõe kaldal ja palju tubasid tema naise ja nelja lapse tarvis. See oli Ameerika unistus: ilus maja, õnnelik perekond ja majast ei puudunud ka jõukus. DeFeod panid isegi maja ette püsti sildi, millel oli kirjas “Kõrged Unistused”, sümboliseerimaks majas lasuvat õnne ja ilusaid tulevikuplaane.
Kõige selle edu ja õnne taga oli Ronald Seenior vägagi kibestunud ja vihane mees, olles väga aldis vihapurseteks ja vägivallaks. Tema ja Louise kaklesid tihtipeale ja Ronald oli oma lastele lausa ohuteguriks.
Vanima lapsena kannatas Butch kõige enam isa vihapursete ja temperamendi all. Ta oli ülekaaluline, mossis ilmega poiss, keda koolis pidevalt kiusati. Ronald ärgitas poissi pidevalt enese eest seisma, kuid seda mitte kodus. Mees ei kannatanud sõnakuulmatust või vasturääkimist.
Kui Butch vanemaks ja suuremaks sai, ei kannatanud ta isa poolset ahistamist enam välja. Ajaks, kui ta oli 17 aastane, kasutas Ronald Juunior (või siis “Butch”, nagu sõbrad teda kutsusid) mitmeid narkootilisi aineid ja tegeles pisivargustega. Ta heideti tänu narkootikumide tarbimisele koolist välja. Tema käitumine muutus aina etteaimamatumaks ja ka tema vägivaldsed vihapursked aina julmemaks.
Tema temperament oli kasvanud sama tuliseks, kui tema isal ning kui neil omavahel vaidluseks läks, tipnes see lõpuks lausa rusikavõitlusega. Isegi Ronald Seenior, kellel olid äkkvihaga probleemid, hakkas mõistma, et tema poja vägivaldne käitumine on normaalsuse piirest väljas.
Butch töötas oma vanaisa autodega tegelevas äris, kus ta sai iga nädal palka, hoolimata sellest, kas ta oli tööl käinud või mitte. Kuigi pere kandis poisi eest parimat hoolt, muutus poiss aina vihasemaks ja mässumeelsemaks isa ebatavaliste kasvatusviiside vastu.
Ronald Seenior ja Louise leppisid pojale psühhiaatri juures aja kokku, kuid see ei aidanud. Poiss oli veendunud, et tal ei ole midagi viga ja ta keeldus arstidega koostööd tegemast. Muude lahenduste puudumisel hakkasid DeFeod Butchile lihtsalt ostma kõiki asju, mida poiss ihaldas, lootuses sellega poisi trotsi ja vihahooge taltsutada. Kui poiss oli 14 aastane, osteti talle kiirkaater, mis oli väärt ligi 140 000 eesti krooni. Kuna iganes Butchil raha vaja oli, tasus tal ainult küsida ja ta sai vajaliku summa.
Tema tülid isaga muutusid aina sagedamaks ja aina ohtlikumaks. Ühel õhtul, kui härra ja proua DeFeo vahel tüli puhkes, haaras Butch oma toast pump-püssi, asetas padruni salve ja läks sellega alumisele korrusele. Ta sisenes ruumi, kus tüli aset leidis, suunas relva oma isa suunas ja vajutas päästikut. Õnneks ei läinud relv tol hetkel lahti. Ronald Seenior istus kangestunult toolil ja vaatas, kuidas tema poeg langetas relva ja toast lahkus. Butchi ei paistnud absoluutselt häirivat fakt, et ta oleks äärepealt oma isa külmavereliselt mõrvanud. Tüli oli küll läbi, kuid Butchi reaktsioon oli viide sellele, mis veel tulemas oli.
Paar nädalat enne mõrvasid jõudsid Butchi ja tema isa vahelised suhted murdumise äärele. Butch ei olnud rahul rahaga, mis ta isa käest “teeninud” oli ja plaanis oma sõbraga teeselda röövimist, kui nad olid teel panka, et arvele kanda 20 000 dollarit. Poisid plaanisid raha omavahel pooleks jagada. Ronald Seenior plahvatas vihast, kui kuulis, mis Butchil plaanis oli, sõimates läbi töötaja, kes poisi hoolde sellise summa üldse usaldanud oli. Kui Ronald Seenior paljastas poja plaanid, tahtis too kättemaksu.
Kutsuti politsei, kes kuulas Butchi üle. Selle asemel, et rääkida muinasjuttu selle kohta, kuidas keegi teda röövis, muutus poiss ametivõimudega närviliseks ja tõrksaks. Poiss muutus üsna pea vägivaldseks, kui korravalvurid hakkasid tema jutu õigsuses kahtlema. Butch hakkas neid sõimama ja ametiauto kapotti taguma, valades sel viisil oma viha välja. Politsei taganes küll hetkeks, kuid Ronald Seenior tegi oma poja käitumisest omad järeldused. Ta teadis, et poiss oli selle raha varastanud.
Mõrvadele eelnenud reedel palus politsei Butchil piltide järgi tuvastada tema võimalikku röövlit. Poiss nõustus seda tegema, kuid taganes viimasel hetkel oma lubadusest. Kui poisi isa seda kuulis, võttis ta poja ette ja nõudis selgust, miks poiss ei olnud nõustunud ametivõime aitama. Valjuhäälne vaidlus muutus taas tüliks, Butch põgenes autosse ja sõitis minema. Tüli polnud muutunud vägivaldseks. Veel…

Amityville’i õudus – DeFeo mõrvad
Kolmapäev, 13. november oli Amityvilles jahe päev. Tänavad olid vaiksed ja vaikus valitses ka 112 Ocean Avenue aadressil asuvas majas. Kõik olid läinud magama, kõik peale Butchi, kes haudus oma toas plaane. Mida enam ta oma mõtetega üksi oli, seda enam oli ta veendunud, et ta peab olukorra lõplikult lahendama. Ta lahkus teisel korrusel asuvast teleritoast, kaasas .35 kaliibriline Marlini relv, mille ta oli võtnud hoiukapist, kus ta hoidis mitmeid relvi. Ta liikus vaikselt, kuid sihikindlalt vanemate tuppa.
Vanemate magamistuppa sisenedes tappis poiss kohe oma isa, tulistades teda kaks korda selga. Esimene kuul läbistas neeru ja väljus rinnakorvist, teine kuul läbistas mehe selgroo ja jäi pidama tema kaelas. Tema ema oli nüüd ärkvel, kuid tal ei olnud aega reageerida, enne, kui poiss ka teda tulistas. Butch tulistas oma ema samuti kaks korda, purustades tema rinnakorvi ja läbistades tema kopsu. Seejärel jättis poiss ta surema.
Kuna Butchi neli õde-venda leiti kõik oma vooditest, ei ärganud nad ilmselt laskude peale üles. Poiss lahkus vanemate toast, et jätkata oma tapatööd. Tema kaks nooremat venda, John ja Mark olid järgmised ohvrid. Seistes kahe poisi voodite vahel, tulistas Butch neid mõlemaid. Mark suri silmapilkselt, Johni selgroog purunes lasu tagajärjel. Poiss tõmbles veel mõne hetke ja jäi siis nii lamama.
Taaskord, lasud ei äratanud ülejäänud pereliikmeid. Viimaks sisenes poiss oma õdede, Dawni ja Allisoni magamistuppa. Allison ärkas seepeale üles just siis, kui Butch suunas relva tüdruku näole ja päästikut vajutas. Tüdruk suri silmapilkselt. Butch sihtis relvaga samamoodi Dawni pähe, tulistades tükkideks terve tema vasaku näopoole. Politseiraporti kohaselt leiti kõik ohvrid lamamas kõhuli, pead kätele toetamas.
Kell oli 3:00 öösel. Vähem, kui viieteistkümne minuti jooksul oli Ronald “Butch” DeFeo Juunior tapnud külmavereliselt oma kõik pereliikmed. Poiss käis rahulikult duši all, ajas habet ja riietas end tööriietesse. Seejärel võttis ta relva ja verised riided ning mässis need padjapüüri sisse. Siis lahkus ta majast oma autoga. Ta sõitis Brooklyni, viskas padjapüüri ja selle sisu kanalisatsioonikaevu ning sõitis tagasi Long Islandile. Seejärel läks ta oma vanaisa autotöökotta tööle, nagu tavaliselt.

Amityville’i õudus – Butch DeFeo kohtutee
Butch üritas alguses kõiges süüdistada maffia palgamõrvarit, kes kandvat tema perekonna peale vimma. Uurijad hakkasid poisi jutus kahtlema, kui nad avastasid tema toast tühja relvakohvri, mis klappis täpselt mõrvarelvaga. Pärast mitmeid tunde ülekuulamist tuli kogu lugu lõpuks ilmsiks.
“See kõik juhtus nii kiiresti. Kui ma juba alustasin, ei suutnud ma enam peatuda. See lihtsalt juhtus nii kiiresti,” tunnistas Butch oma teo lõpuks üles.
Kui kohtumenetluse käigus küsiti poisilt teo põhjust, vastas too:
“Ma olin veendunud, et kui ma oma perekonda ei tapa, tapavad nemad minu. Ja ma olen veendunud, et see oli enesekaitse. Ma ei kahetse oma tegu. Kui ma relva hoidsin, ei kahelnud ma hetkekski, kes ma olin. Ma olin jumal.”
DeFeo tunnistati mõrvades süüdi ja ta üritas oma karistust kergendada, viidates oma vaimsele seisundile. Tema psühhiaater, doktor Daniel Schwarz nõustus poisi väidetega. Kohtu poolt määratud psühhiaater Harold Zolan aga leidis, et kuigi DeFeol oli vaimseid häireid, teadis ta mõrvade toime panemise hetkel, mida ta teeb ning oli enese eest vastutav.
Butch DeFeo tunnistati süüdi kuuekordses teise astme mõrvas. Ta alustas oma karistuse kandmist 21. novembril, aastal 1975 Green Haveni vanglas, New Yorkis. Kohus leidis, et mõrvade toimepanemise motiiv seisnes 200 000 dollari väärtuses elukindlustuses, mis oleks Butchile makstud, kui teda poleks süüdi mõistetud.
Kuigi poiss mõisteti mõrvades süüdi, jäi õhku rippuma mitmeid küsimusi selle kohta, mis tegelikult sel traagilisel ööl majas toimus. Miks ei jooksnud Butchi õed ja vennad ära, kui nad tulistamist kuulsid? Miks lamasid kõik ohvrid kõhuli? Miks ei kuulnud naabrid tulistamist?
Väideti, et Butch uimastas õhtusöögi käigus kõik pereliikmed, nii et nood ei saaks põgeneda, kui ta relvaga toast tuppa liikus, kuid kohtuekspertiis lükkas selle väite ümber. Lahangute käigus ei leitud ohvrite verest mitte mingeid uimastavaid aineid. Politsei uskus, et majaseinad summutasid tulistamise, kuid ka see väide lükati ümber inimeste poolt, kes majas viibinud olid. Nad väitsid, et tihti oli majja kuulda tänavamüra.
Relvaekspertide väitel võib kuulda .35 kaliibrilise Marlini relva tulistamist lausa miili raadiuses. Sellegipoolest väitsid naabrid, et kuulsid tol ööl vaid DeFeode koera närvilist haukumist.

Butch muutis oma lugu iga kord, kui tal seda rääkida paluti. Tänu sellele on siiani ebaselge, millist rolli ta täpselt mõrvades mängis ja kas ta tegutses üksinda. Paljude jaoks on lugu siiani selgusetu ja nad ootavad uurijate poolset asjade arengut, lootes kergitada tumedat kardinat sellelt loolt.

Amityville’ õudus – Lutzide perekond
Aastake peale DeFeo mõrvasid (Täpsemalt, 18. detsembril) kolis Ocean Avenue 112 majja Lutzide viieliikmeline perekond.
George ja Kathy Lutz koos oma eelnenud abielust kolme lapsega (Daniel, Christopher ja Missy) kolisid uhkesse majja, mis oli maksnud neile kõigest ligikaudu 800 000 krooni ja nad olid olukorraga rahul.
George Lutz väitis, et see maja oli täide läinud unelm. Hoolimata sellest, et selles majas toimus massimõrv, kus Ronald Defeo Juunior kõndis toast tuppa ja tappis kõik oma pereliikmed. Lutzid istusid terve perekonnaga hetkeks maha ja arutlesid kõik läbi. Nad nõustusid üksmeelel, et nad suudavad selle teadmisega elada.
Et olla kindlad, kutsusid Lutzid sissekolimise päeval maja õnnistama preestri nimega Ray Pecoraro. Samal ajal, kui Lutzid majja sisse kolisid, õnnistas Pecoraro maja. Tol hetkel ütles mehine hääl selgelt preestrile: “Käi välja!”. Lutzide väidetel tekkisid teejärel pühaisa kätele verised haavandid ja meest hakkasid vaevama gripiga sarnanevad sümptomid. Kui mees hakkas Lutzide juurest ära sõitma, laksatas tema auto kapott lahti ja lendas pauguga vastu tuuleklaasi. Üks hingedest lausa murdus. Seejärel lendas parempoolne autouks lahti. Auto jäi seisma. Preester kutsus tuttava enesele järgi. Hiljem hakkasid auto kojamehed peatamatult edasi-tagasi liikuma.
Perekond kolis sellegipoolest majja sisse, kuid päevade möödudes hakkasid nad kummalisi fenomene märkama. Nad elasid majas täpselt 28 päeva, kuni ühel ööl nad põgenesid, väites, et majas kummitab. Nad ei läinud kunagi oma asjadele järgi ja pole maja külastanud tänase päevani.

Amityville’i õudus – Lutzide esimesed päevad majas
Iga kord, kui perekonna preester, isa Ray Pecoraro üritas perekonda aidata, ilmusid pühamehe kätele veritsevad haavandid. Telefonivestlused Lutzide ja preestri vahel olid pidevalt segatud valjudest ja kõhedatest häältest, muutes omavahelise rääkimise võimatuks.
Sarnaselt looga “Connecticutis Kummitab”, oli siingi majas tunda pidevalt seletamatuid lõhnasid, mis ilmusid ja kadusid iseenesest. Lutzid kuulsid pidevalt veidraid hääli. Maja esiuks paukus öösiti, kuigi see oli enne magamaminekut kindlalt lukku keeratud. George Lutz tundis majas mitmete päevade vältel seletamatut külmatunnet. Mees küttis tuleaset nii päeval kui ööl, hellitades lootust natuke sooja saada.
Aknad avanesid iseenesest ja lendasid siis taas pauguga kinni, uksed rebiti mitmeid kordi hingedelt.

Amityville’i õudus – Poltergeistide tegevus
George Lutz väitis, et ta ärkas pea iga öö müstiliselt kell 3:15, enam-vähem samal ajal, kui olid toimunud DeFeode mõrvad. Ühel ööl kuulis ta, kuidas laste voodid korruse võrra kõrgemal rappusid, kuid ta ei saanud midagi teha, kuna mingi seletamatu jõud hoidis teda voodis kinni.
Hiljem selsamal ööl ärkas mees ja nägi, et tema naine hõljus voodi kohal, umbes 30 sentimeetri kõrgusel. Seda juhtus väidetavalt mitmeid kordi.
Ühel sellisel juhtumil hakkas Kathy hõljuma avatud akna poole. Kui George üritas teda kinni hoida, muutus Kathy 30 aastane nägu 90 aastaseks hambutuks vanamuti näoks. Tema juuksed olevat olnud metsikud ja lumivalged, tema nägu katsid kortsud ja tema hambutust suust voolas sülge.
Südatalvel seadsid sajad sumisevad putukad end ühte tuppa sisse. Neid oli sealt võimatu välja ajada. Kui keegi seda üritas, ründasid putukad väidetavalt seda inimest ja torkisid nõeltega tema naha vermeliseks ja valusaks.
Rist, mille Kathy seinale oli riputanud, keeras end pidevalt tagurpidi ja eritas mingit musta värvusega vedelat löga, mis eritas uskumatult jälki hapukat lehka.

Amityville’i õudus – Salajane tuba ja kummituslik siga
Lutzid avastasid ka keldrikorrusel salajase ruumi, mida maja ehitusplaanidel näha ei olnud. Selle ruumi seinad olid värvitud veripunaseks – see tuba lõhnas samuti vere järgi. Ühel seinal nägi George Lutz ka kellegi deemonliku näo kujutist. Hiljem tundis ta selle näo ära kui Ronald DeFeo Juuniori, kui oli mehe pilti ajalehest näinud.
Baarmen, kes oli teinud 112 Ocean Avenue majas tööd, kui seal veel DeFeode perekond elas, rääkis, et ka tema oli leidnud selle salajase ruumi. Peale seda hakkas ta nägema luupainajaid ja nägi neid mitmeid aastaid järjest. Ta rääkis:
“Mõnikord nägin ma unes, kuidas inimesed tapsid seal ruumis koeri ja sigu, kasutades nende verd mingiteks võigasteks riitusteks.”
Ühel ööl õues seistes märkas George Lutz oma tütre, Missy aknal deemonliku seanäo kujutist. Peale seda hakkas Missy pidevalt rääkima oma sõbrast, Jodie’st, kes olevat suurim põrsas, eda eales nähtud.
Ühel ööl osutas Missy akna poole, kust paistsid kaks helendavalt punast silma. Ta väitis, et see on Jodie ja ta tahaks samuti tuppa tulla. Seejärel viskas George Lutz tooli läbi selle akna, millele järgnes pikk haavatud looma ulgumine. “Ruigamine,” nagu nad hiljem seda kirjeldasid.
Needsamad silmad ilmusid ka trepi lähedal asuva akna taha. Kui George selle peale õue kontrollima jooksis, märkas ta lumel kellegi jälgi. Ükski inimene ei oleks saanud selliseid jälgi teha. Jäljed kuulusid mingile olendile, kes sarnanes hiiglaslikule seale.

Amityville’i õudus – Lutzide viimased päevad majas
Kathy Lutz väitis, et tundis pidevalt, kuidas nähtamatud käed teda kinni hoidsid. Ta olevat isegi korra leidnud punased käejäljed sealt, kust ta tundis end kinni hoitavat. Lõpuks hakkasid need käed lausa vigastusi tekitama – kohad, kust nähtamatud käed teda puudutasid, muutusid otsekui põletushaavadeks.
Kleepuv aine immitses tihti lagedest, treppidest ja uksealustest. Tualetipottide sisemus värvus iseenesest süsimustaks, otsekui oleks keegi need musta värviga katnud. Kathy Lutz üritas neid mitmete puhastusvahenditega pesta, kuid see ei aidanud mitte grammigi.
Valge keebiga “figuur”, nagu nad seda kirjeldasid, ilmus ühel päeval kaminatuppa. Seejärel keegi või miski tulistas seda ja selle figuuri kujutis jäi kaminatoa seinale püsima. See on siiani seal.
28 päeva hiljem põgenes Lutzide perekond sellest majast, jättes kappidesse oma riided ja külmikusse oma toidu. Perekond arvas, et kui nad ei oleks põgenenud, oleks juhtunud midagi väga halba.

Connecticuti kummitused

Blogi, mis räägib kõigest, mis on Leonhardile oluline ja/või huvitav. Kommenteerige, tellige, lugege, nautige ja õppige.

Connecticutis Kummitab

Oli aasta 1988, kui Snedekeri perekond oli katsumustele alla vandumas – nende vanem poeg sai ravi vähi vastu ja terve perekond oli pankroti äärel. Snedekeri perekond elas New Yorkis, samal ajal, kui pereema Carmen Snedeker reisis koos oma pojaga New Yorki ja Connecticuti vahet, kus tema pojale võimaldati parimat ravi. Oma poja raske seisundi tõttu otsustasid nad Connecticuti kolida, kuna siis oleks elukoht haiglale ligemal. Carmen tundis, et tema palvetele on vastatud, kui ta nägi maja, mille üür oli neile taskukohane ja mis asus haiglale võimalikult ligidal. Nad arvasid, et see on juba üks võimalus, kuidas majanduslikust kitsikusest välja rabelema hakata.
Üsna kohe peale kolimist tegi Carmen keldrit koristades shokeeriva avastuse – osaliselt ehitusrusude ja ehitusmaterjalide alla olid peidetud tööriistad, mida kasutatakse tavaliselt surnukuurides. Maja ajalugu uurima hakates tegi Carmen avastuse, et maja olla kunagi kasutusel olnud, kui surnukuur.
Peaaegu kohe peale õõvastavat avastust hakkas nende vähihaige poeg kurtma, et ta nägevat veidraid varje ja kuulvat hääli. Ta rääkis oma emale, et ta nägi pidevalt mingit meest, kes oli riietatud musta-valge triibulisse ülikonda. Ta palus lausa end koju viimise asemel haiglasse jätta, kuna ta ei saavat nende üleloomulike nähtuste tõttu magada.
Peale seda, kui nende poeg lahkus majast, hakkasid need paranormaalsed nähtused mõjutama ka ülejäänud pere elu. Ühel hommikul, kui Carmen pesi köögipõrandat, avastas ta järsku, et vesi, millega ta põrandat pesi, oli muutunud veripunaseks ja omandanud õrna soolase roostelõhna. Ristid, mis majas erinevates kohtades rippusid, hakkasid ükshaaval kaduma, ilmudes taas nähtavale kas põrandal või seinal tagurpidi keeratuna.
Carmeni nõbu elas sel ajal koos nendega. Ühel ööl, kui ta magas, rünnati teda lausa füüsiliselt – nähtamatud käed tekitasid tema kehale verevalumeid ja kraapisid tema naha marraskile. Roosikrants, mis oli tal kaela ümber kinnitatud, tõmmati puruks, ning helmed loobiti üle terve toa laiali.
Järgnevatel nädalatel nähti deemonlikke olendeid üha rohkem.
Carmen kirjeldab: “Nad olid uskumatult võimsad. Üks neist oli väga kõhn, tugevalt rõhutatud põsesarnade, pikkade mustade juuste ja sitikmustade silmadega. Teine neist kandis musta-valge triibulist ülikonda ja temal olid vastupidiselt valged juuksed ja valged silmad. Tema jalad olid lakkamatus liikumises. Neid nägime nii mina, kui ka minu poeg. “

Carmeni eelnevalt õpihimuline poeg hakkas mõne aja pärast kandma tumedat riietust ja võis märgata ka muid dramaatilisi muutusi tema olemuses. Ta muutus iga hetkega aina vägivaldsemaks ja tigedamaks ja ta hakkas kirjutama tumedat, lausa häirivat luulet. Ühes tema kirjutatud luuletuses oli väga piltlikult kirjeldatud seksuaalakte surnukehadega.
Perekond tundis tihti majas ebatavalisi lõhnasid – roiskuva liha ja väljaheidete haisu. Ühel hetkel haaras ebamaine jõud Carmeni ja tema nõbu enda valdusesse, kui need koos köögis olid. Selle olemuse jõud keeras segi nende orienteerumisvõime ja halvas nad täielikult. Hirmust halvatuna hakkas Carmen korrutama Meie Isa palvet ning lõpuks deemon lahkus ja nad said jälle liigutada.
Carmenil oli mõistus otsas. Tema perekond oli sulaselges ohus, paranormaalsed nähtused muutusid iga päevaga aina hullemaks. Lootuses abi saada, helistas ta tunnustatud paranormaalsete asjade ekspertidele, Ed ja Lorraine Warrenile, anudes nende abi. Warrenid, kes said kuulsaks, uurides “Amityville Õuduse” lugu, nõustusid teda aitama. Ed, Lorraine ja nende meeskond sõna otseses mõttes kolisid Carmeni majja üheksaks nädalaks, et olla ise tunnistajaks kõikidele nendele ebamaistele asjadele, mis majas väidetavalt juhtusid.
John Zaffis, Ed Warreni nõbu, oli samuti üks inimestest, kes kuulus uurijate meeskonda. John rääkis, et kohe peale saabumist, hakkasid meeskonnaliikmed tundma, kuidas miski neid “puudutas”. Veel mäletas ta rääkida, et majas levisid pidevalt ilged lõhnad.
“Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, olid asjad läinud päris katastroofiliseks. Ühel õhtul istusin ma köögilaua taga ja vaatasin läbi oma märkmeid, kui ruum läks ääretult külmaks ja ma tundsin enda ümber midagi, mis poleks tohtinud seal olla. Ma hüüdsin teisi, kes magasid elutoas, kuid keegi ei ärganud üles. Ma vaatasin trepi poole ja ma nägin, kuidas “keegi” hakkas sinna ilmuma. Ruumi täitis nii jälk hais, et ma suutsin vaevalt hingata. Samal ajal, kui see olend nähtavale ilmus, kostis üle kogu maja heli, mis meenutas tuhandete ja tuhandete tiibade plaginat. Ma ei ole eluski nii hirmunud olnud. See olend hakkas aeglaselt trepist alla liikuma. See oli kõige koledam asi, mida ma ealeski näinud olen. Viimasel trepiastmel keeras see end minu poole ja küsis: “Kas sa tead, mida nad meile tegid? Kas tead?”. Ma lahkusin majast ja ei naasnud sinna kolm päeva,” jutustas John.

Lorraine Warren jutustas, et ta tundis seal majas midagi “kurja”. Kui ta seal ööbinud oli, kirjeldas ta seda nii:
“Magamistoas oli kunagi olnud luuk, mille kaudu tõsteti keldrist kirstusid üles. Seal ööbimise ajal kuulsin ma veidrat häält, mis meenutaski seda, kuidas keegi vinnas kettide abil kirstu üles. Kui ma Edi üles äratasin ja ta keldrit kontrollima läks, polnud seal mitte kedagi.”
Ka kutsuti kohale katoliku kiriku preester, kes õnnistas maja ja viis seal läbi mitmeid pühalikke riituseid, kuid peale kolme päeva rahu, naasid paranormaalsed nähtused, nagu need polekski vahepeal kadunud. Carmenit ja tema abikaasat, Al’i, ründasid olendid lakkamatult. Nende pihta loobiti erinevaid asju ja nende laste kehadele ilmusid kraapimisjäljed. Lõpuks otsustati majas läbi viia vaimude väljaajamine, ehk eksortsism. Vaimude väljaajamise käigus nägid pealtvaatajad, kuidas nõud ja pildiraamid rappusid ning seinte seest olevat kostnud paukuvat heli.
“Kuid peale eksortsismi tundus õhkkond palju kergem ja me tundsime rahu ja kergendustunnet,” meenutab John Zaffis.
Snedekeri perekond elas seal majas veel kaks ja pool aastat, kuni nad lõpuks kolisid. Nii palju, kui Carmen teadis rääkida, väitis ta:
“Peale meie kolimist pole ükski järgnev perekond majas mitte midagi paranormaalset kogenud.”
On möödunud üle kahekümne aasta. Sellest ajast saati on Carmen tundnud, kuidas negatiivsed jõud üritavad talle läheneda, kuid tema kõikumatu usk ja liigutamatu vaprus hoiavad need eemal.
“Keegi ei saa ilmselt kunagi teada, miks seal kummitas, kui meie seal elasime. Sellegipoolest me avastasime, et ühte meest, kes surnukuuris töötanud oli, süüdistati nekrofiilias, seega võis olla see põhjuseks, mis deemonlikud jõud laastama saatis,” rääkis Carmen.
"See oli kõige tähtsam juhtum, milles ma kunagi osalenud olen," ütles John Zaffis hetkekski kahtlemata. "See tõestas mulle, et deemonlikud nähtused on vägagi tõelised."

(http://vaimud.blogspot.com/2010/04/connecticutis-kummitab.html)

Seitsmenda päeva baptisti koguduse kalmistu, Burlington, Connecticuti osariik, USA

Selle Burlingtoni surnuaia külastajad on teatanud rohelisest udust, mis muutub naeratavateks naisteks, kes kiiresti kaob. Arvatakse, et naine on koloniaalnaise Elisabeth Parmiter, kes suri 1800. Nagu üks versioon ütleb, Elisabeth uppus soopärast ta läks otsima oma abikaasa, kes hilines tagasi reisi. Teine versioon on vähem roosiline; Räägitakse, et tema abikaasa tappis ta, siis tuli välja alibi tormi st. Igal juhul toimub siin midagi jubedat.

. Andy, Sterlingi ooperimaja, Derby, Connecticuti osariik, USA

Kummitus noor poiss hüüdnimega "Andy" on kuulujutuga kummitama see 125-aastane ooperimaja. On võimalik, et ta ema saatis ta hauatagusesse ellu; mõned aruanded kirjeldavad Victoria-ajastu naine ja laps. Vaim (või hing) on siin mänguline. Uurijad on salvestatud kummitusi nendega suhtlemiseks välja jäetud tennisepallidega mängimas.

Alice, The Yankee Pedlar Inn, Torrington, Connecticuti osariik, USA

Selles Torringtoni hotellis on aastakümneid olnud märke paranormaalsete tegevuste kohta. Aruanded hõlmavad vaimu vaadeldes, orbs, kehatu häält ja nähtamatu jõud jostling külalised. On tõenäoline, et kogu see tegevus on rohkem kui ühe kummituse töö, kuid kõige kuulsam on endise kõrtsli Alice'i vaim, kes suri toas 353. Tunnistajad väidavad, et nad on näinud Alice'i vana kiiktooli liikumas. Et teda rahustada, on tool nüüd hotelli fuajees kinni seotud.

Kesköö Mary, Evergreen Ckalmistu, New Haven, Connecticuti osariik, USA

Mary Hart elas 48 aastat, kõik need on üsna tavalised. Tema surmaga seotud asjaolud on see, mille pärast teda kõige paremini mäletatakse. Kui Mary suri keskööl 15. Üks tema tädidest unistas, et Mary on veel elus, nii et nad kaevasid ta tagasi üles, et leida ta surnuna ja tema kirstu sees purustas. Kuulujutud new haveni surnuaeda kummitavast naisest on sellest ajast peale ringlenud. Loo tõelisust pole kunagi tõestatud, kuid pole tõestatud ka vastupidist.

Ernie, New London Ledge Tuletorn, Connecticuti osariik, USA

 New London Ledge'i tuletorni valgus on juba aastaid automatiseeritud, aga üks endine majakas ei ole ikka veel memo kätte saanud. Legendi järgi on "Ernie" endine majakas pidaja, kes hüppas surma pärast oma naise ja kohaliku parvlaeva kapteni suhtest teada saamist. Seda lugu pole kunagi kinnitatud, aga tunnistajad vannuvad, et näevad suure habemega mehe vaimu, kes kannab lihkaja- ja vihmamütsi.

Lisaks nendele on Connecticuti osariigis veel palju kummituslikke hooneid.

Matti Haapoja

Matti Haapoja (16. september 1845 Isokyrö - 8. jaanuar 1895 Turus) oli Soome sarimõrvar, keda mõrvade ajal ajakirjandus palju kajastas. Tema ohvrite täpne arv pole teada. Ta mõisteti süüdi kahes mõrvas ja ta pidi oma kambris enesetapu sooritanud kohtuprotsess pidama kolmandaks mõrvakatsele. Teda võib seostada veel seitsme tuvastatud mõrvajuhtumiga, kuid enamik neist juhtus tema pagulase ajal Siberis ja on halvasti dokumenteeritud, nii et tema osalus pole kindel. Väidetavalt tunnistas ta süüdi 18 mõrvas, kuid selle oletatava ülestunnistuse kohta pole üksikasju ja seda arvu tuleks pidada ebausaldusväärseks. Mõnede allikate hinnangul on tema mõrvade koguarv 22–25. Samuti haavas ta surmavalt vähemalt kuus meest noaga võitlemises.

Sündinud Matti Haapoja 16. september 1845 Isokyrö, Soome Surnud 8. jaanuar 1895 (49-aastane) Turu, Soome Surma põhjus Enesetapp rippumisega Kriminaalkaristus Eluaegne vangistus Üksikasjad Ohvrid 3 kinnitatud Kuritegude ulatus 1867–1894 Riik Soome, Siber Varane elu Edit Haapoja alustas oma kriminaalset karjääri skandaalina, lõpetades kiiresti hobuste varastamisega. Tema esimene teadaolev mõrv juhtus 6. detsembril 1867, kui ta pussitas joobes partnerit Heikki Impponenit joobnud lööminguga. Ta mõisteti mõrva eest Turu vanglas 12 aastaks. Järgmise 10 aasta jooksul pääses ta neli korda vanglast, kulutades iga kord kuude kaupa. Umbes sel ajal sai ta suurt kurjakuulutust vangilangetaja ja vargina. Tema kui röövli kuulsus hakkas kasvama pärast seda, kui ajalehed teatasid, et ta röövis ja tulistas Esa Nyrhineni 12. augustil 1876. Hiljem leiti, et Nyrhinen oli peitnud Haapojat oma kodus ja meestel oli selleks argument. Mõrvad Edit Põgenemise ja jätkuva varguse tõttu mõisteti Haapojale 1874. aastal eluaegne vanglakaristus. Pärast viimast põgenemist esitas ta avalduse oma karistuse muutmiseks Siberisse pagulusse. See võeti vastu ja ta saadeti 1880. aastal Omski oblastisse. Seal viibimise ajal väidetakse, et ta tappis inimese 1886. aastal, pärast mida ta pagendati Ida-Siberisse. Rahvajutud väidavad, et sel ajal tappis Haapoja veel kaks kuulsat Soome kurjategijat Juha Antinpoika Leskenantti Anssin Jukka ja Kaappo Sutki, kuid need jutud on tõenäoliselt valed, kuna need ei paku veenvaid tõendeid.

1889. aasta paiku otsustas Haapoja põgeneda Siberist ja naasta Soome. Hiljem väitis ta, et kavatseb emigreeruda Ameerikasse. Ta kogus selle põgenemise eest raha, korraldades mitmeid röövimisi ja mõrvu. Tõenäoliselt tappis ta vähemalt kolm meest ja osales neljanda mõrvas. Samuti hankis ta passi, mis kuulus vene mehele, kelle saatus jääb ebaselgeks.

Haapoja naasis Soome septembris 1890. Kuu hiljem mõrvas ta ja röövis prostituudi Jemina Salo. Ta vangistati paar päeva hiljem Porvoos ja ta tunnustati. Haapoja käitus kohtuprotsessil ülbelt, tunnistades nii selles mõrvas kui ka ühes Siberis toime pandud mõrvas. Ta lootis, et ta saadetakse tagasi Siberisse, kuid kohus määras talle vanglas teise eluperioodi.

10. oktoobril 1894 üritas Haapoja taas vanglast põgeneda. Selle katse käigus tappis ta valvuri ja haavas veel kaks inimest. Kui ta mõistis, et ta ei pääse välja, üritas ta end pussitades enesetapu teha, kuid haav ei saanud surma. Kuid niipea, kui ta oli ise tekkinud torkehaavast taastunud, riputas ta end 8. jaanuaril 1895 oma kambrisse. Tema luustikku hoiti pikka aega Vantaa krimimuuseumis, kuni ta lõpuks maeti. Ylistaro 1995. aastal.

Kirjanik Kaijus Ervasti kirjutas Matti Haapoja kohta raamatu nimega Murhamieheni muotokuva - Matti Haapoja 1845–1895 ("Mõrvari portree - Matti Haapoja 1845–1895").

Ohvrid:

Kinnitatud 

Talunik Heikki Antinpoika Impponen, kes pussitati surma 6. detsembril 1867.

Prostituut Maria Jemina Salo, kägistas 8. oktoobril 1890. aastal.

Vangivalvur Juho Rosted, pussitatud 10. oktoobril 1894.

Võimalikud tapetud

Põllumehed Matti Heikkilä ja Hermanni Hautamäki, kes tapeti tundmatu mehe poolt Hämeenkyrös 15. novembril 1869. aastal surma. Haapoja viibis sellel ajal piirkonnas ja aastaid hiljem tunnistas ta täpsustamata mõrva, mis juhtus novembris 1869.

Tundmatu mees, kes tapeti 1886. aastal Siberis.

Süüdimõistetu tuvastati ainult kui "Jaakko H." pärit Soomest Alajärvist, kes tapeti 1888. aastal Siberis.

Eesti baaridaam Rugis tappis Haapoja Tomskis 1889. aastal.

"Rich-Matti" Kuivalainen, kes tapeti Tomskis 1889. aastal.

Eesti süüdimõistetud Gustaf Sepp kadus jäljetult Siberis Simonjovkas 1889. aastal pärast seda, kui teda viimati nähti Haapoja seltsis.

On võimalik, et ohvreid oli rohkem, kuid ainult neid kümmet juhtumit saab tuvastada kindla või tõenäolisena.

Mõrvakatsed

Skandaalitseja Juho Tenkku, kes pussitati 1866. aasta jõulude paiku.

Talunik Hermanni Hösö pussitati 6. detsembril 1867.

Talunik Esa Nyrhinen tulistati kolm korda (kaks korda jalas, üks kord näkku) 12. augustil 1876.

"Koivuniemi Vähäkyröst", kes pussitati Haapoja arreteerimisel pärast viimast vangla põgenemist jaanuaris 1879.

Haapoja viimase põgenemiskatse ajal pussitati vangivalvureid Juho Jernvallit ja Sven Nymanit.

Viimase põgenemise ajal oli tal võimalus rünnata veel ühte valvurit, kuid ei teinud seda, sest see valvur oli vangide vastu alati tore olnud.