Psoriaas ehk soomussammaspool (lühend Ps; ladina keeles psoriasis) on tänapäeval inimestel esinev krooniliselt ägenemistega ja remissioonidega kulgev healoomuline nahapõletik, mida iseloomustavad marrasknaha hüperplaasia (psoriaatiline epidermis), ka psoriaatilised naastud, kaasneda võivad psoriaatiline liigesepõletik ning harvemini ka siseelundite kahjustused.
Tänapäeval on hulgaliselt tõendeid psoriaasi kui süsteemse põletikulise haiguse kohta. Inimesi, kel on diagnoositud psoriaas, nimetatakse psoriaasihaigeteks ja psoriaatikuteks – nemad sellest haigusest ei tervistu. Psoriaasiga kaasneb sageli metaboolne sündroom: rasvumine, düslipideemia, diabeet ja põletikuline soolehaigus. Psoriaasi loetakse vahel ka endokrinoloogiliste haigustega seotuks (ainevahetushäired).
Pisut vähem kui 1/3 psoriaasihaigetest põeb depressiooni. Psoriaasi täpsed seosed ja riskitegurid ja soodumus pahaloomuliste kasvajate tekkes on vaidluse all.
Psoriaasi on mitut tüüpi ja alatüüpi. Etioloogia on ebaselge. Võib-olla on see pärilik haigus. Psoriaas ei ole looduslikult nakkav haigus, kuid arvatakse, et haiguse ülekandumine võib võimalikuks saada luuüdi siirdamise käigus (elundi doonorilt retsipiendile).
See on immunoloogiline protsess (kaasasündinud ja adaptiivse immuunkaitse vastused psoriaasilesioonides), millega seostatakse kõige rohkem naha keratinotsüütide kiiret kasvu, aktivatsiooni ja diferentseerumise hälvet (naharakkude normaalseks peetav liikumine basaalkihist sarvkihti toimub 14 päeva jooksul ja nende rakkude elutsükkel on 28–30 päeva, psoriaatilise epidermise korral (lesioonides) toimub osade rakkude elutsükkel 3–4 päeva jooksul) ja uute veresoonte tekkimine (sh erütrotsüütide eritatud S1P juhtimisel) (osade autorite arvates aga lokaalne hüpereemia), T-rakkude osasid populatsioone, vastavaid dendriitrakke ja nende komplekteeritavaid tsütokiine, kemokiine jpt põletikuga seotud molekule.
Osa uurijaid peab seda sarnaselt reumatoidartriidi, Crohni tõve ja polüskleroosiga T-rakkude vahendatud autoimmuunhaiguseks. Eraldi haigusena kirjeldas psoriaasi 1841. aastal Ferdinand von Hebra. 1970. aastani arvati, et psoriaasi põhjustab epidermaalsete keratinotsüütide talitlushäire.
Pikka aega loeti psoriaasi Th1-abistajarakkude vahendatud haiguseks. Uuemad psoriaasimudelid seostavad psoriaasi tüüp 17-T-abistajarakkudega (TH17-lümfotsüüdid) (avast 2005) (seostatakse enim tsütokiinidega IL-17a, IL-17e; neid loetakse olulisteks autoimmuunhaiguste väljakujunemisel ja epiteelirakkude kaitsel).
Tänapäeval leiab uurimist psoriaasi kui süsteemse põletikulise haiguse kontseptsioon. Kuna psoriaasi etioloogia pole teada, siis ei ole tänapäeval (praeguste teadmiste juures) võimalik psoriaatikutel haigust välja ravida, kuid haiguse sümptomeid (psoriaasilesioone) saab püüda kontrolli all hoida (mitte kõikide psoriaasihaigete lesioonid ei allu levinumatele ravimitele).
Definitsiooni kujunemine (tänapäev)Dr Airi Põdra (dermatoveneroloog, arst-õppejõud) definitsioon:
| “ | Psoriaas on pärilikul teel edasikanduv kroonilise kuluga nahahaigus, mis väljendub selgelt piirdunud pruunikaspunase värvuse ja ketendava pinnaga laikudena nahal. Kuna haiguse puhkemiseks vajalike geenide penetratsioonivõime on küllatki nõrk, ei pruugi psoriaas igas põlvkonnas kaugeltki mitte avalduda. | ” |
Prof. emer. Helgi Silma definitsioon:
| “ | Psoriaas on krooniline mitteinfektsioosne põletikuline dermatoos. Psoriaas on üks kõige enam levinud autoimmuunhaigusi. | ” |
EpidemioloogiaHaigestumus
Psoriaas on levinud peamiselt arenenud riikides ja paljude vanusegruppide lõikes (väikelapsed (psoriaatiline mähkmelööve), täiskasvanud jne). 75% psoriaasihaigetel avalduvad sümptomid enne 40. eluaastat. Tumeda nahavärviga inimestel võib psoriaasi esineda vähem (või on raskem tuvastada) kui heledama nahavärviga inimestel.
Eestis põeb psoriaasi ligikaudu 42 000 inimest. Ameerikas põeb (2010) psoriaasi ligi 7,5 miljonit ameeriklast. Saksamaal põeb 2014. aasta seisuga psoriaasi ligi 2 miljonit inimest. Haigestumus on pisut suurem Fääri saartel elavate inimeste seas. Psoriaasi haigestumise määr on tagasihoidlikum teatud rahvastel nagu jaapanlased, võib puududa Austraalia aborigeenidel ja Lõuna-Ameerika indiaanlastel. Maailmas on tänapäeval hinnanguliselt ligi 120–180 miljonit psoriaasihaiget.
Soodustavad ja provotseerivad riskitegurid
Psoriaasi soodustavateks riskiteguriteks peavad mõned nahaarstid stressi, muret, ülepinget, maksa fermentatiivse süsteemi nõrkust, liiga rasvast ja vürtsikat toitu.
Psoriaasi provotseerivateks teguriteks võivad olla ka nahavigastused, suitsetamine ja rohke alkohoolsete jookide joomine, ka teatud ravimite tarbimine, aga ka ebasoodsad ilmastikuolud (külm).
Psoriaasi riskiteguriteks peetakse ka perekondlikku soodumust.
Infektsioonid
Infektsioonid ja infektsioonhaigused (nagu nahainfektsioonid ja streptokokkfarüngiit) võivad koos vastavate elundisüsteemidega psoriaasilesioone tekitada.
Psoriaasilesioonid ja leetriviiruse põhjustatud leetrilööve võivad teineteise suhtes käituda "tasakaalustavalt", mõlemad püsivad kerges vormis. Samuti on leetrite vaktsiini mitmekordne manustatud kogus sundinud psoriaasilesioone tagasi tõmbuma.
Psoriaasi esineb sagedamini ka HI-viirusega nakatunud patsientidel.
Esialgsed teated Ebola viiruse ja Ebola viirushaiguse ning psoriaasi põdemise kohta näitavad, et seni pole andmeid inimeste kohta, kes põeksid nii Ebola viirushaigust kui ka psoriaasi.
Psoriaatikutel suureneb vastuvõtlikkus ka mitmete mükobakteri perekonda liigitatud bakterite põhjustatud tuberkuloosi haigestumiseks.
DiagnoosPsoriaasi diagnoosi märkimiseks tuleks arvestada järgmiste lööbeliste seisunditega:
Vormid
Psoriaasijuhtumi kinnitamise järgselt tuleks võimaluse korral määrata ka psoriaasi kliinilise pildi alusel psoriaasitüüp (need võivad ka kattuda) ja võimalusel ka alatüüp :
Dr Willani klassifikatsioon (avaldatud 1824)
Robert Willan klassifitseeris Psoriasis perekonda järgmised psoriaasi liigid: Psoriasis guttata, Psoriasis diffusa, Psoriasis infantilis, Psoriasis gyrata, Psoriasis inveterata, Psoriasis labialis, Psoriasis palmaria, Psoriasis ophthalmica, Psoriasis praeputii, Psoriasis scrotalis.
Dr Batemani klassifikatsioon (avaldatud 1836)
Brit arst dr. Thomas Bateman (1778–1821) leidis, et oleks korrektsem, kui perekonda kuuluksid üksnes viis psoriaasiliiki: P. guttata, P. diffusa, P. gyrata, P. inveterata ja P. localis.
Dr Elliotsoni klassifikatsioon (avaldatud 1839)
Erinevad psoriaasiliigid klassifitseeris ta nahahaiguste II. seltsi Squamae, II. perekonda Psoriasis.
Psoriaasiliigid: Psoriasis Guttata, Psoriasis Diffusa, Psoriasis Gyrata, Psoriasis Inveterata, Psoriasis Localis.
Liikidel omakorda järgmised 'varieteedid': P.Labialis, P. Lotorum, P.Palmaria, P. Ophthalmica, P. Ophthalmica, P. Pictoria, P. praeputii, P. scrotalis.
Ravimindutseeritud psoriaas
Psoriaasi provotseerivaks teguriks võivad soodumusega patsientidel olla ka teatud ravimid, nagu liitiumsoolad (lithium salts) ja osad beetablokaatorid (nt propranolool), sünteetilised malaariavastased ravimid, quinidinum, ACE inhibiitorid, progesteroon, osad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (nagu näiteks ibuprofeen – Motrin, Advil või naprokseen – Aleve), kaltsiumikanali blokaatorid, antibiootikumid jt.
Ka psoriaasi ravis kasutatavad ravimid võivad seisundit võimendada.
Ravimindutseeritud psoriaas võib avalduda 1–18 kuud pärast ravi alustamist.
Ravimindutseeritud psoriaasi ei ole kliiniliselt võimalik eraldada teistest psoriaasi vormidest.
Eristusdiagnoos
Mitmete naha haiguslike seisundite korral esineb psoriaasilesiooniga sarnaseid lööbelisi paksendeid, seetõttu tuleks vajadusel teha eristusdiagnoos, välistamaks järgmisi haiguslikke seisundeid:
19. sajandil soovitas Austria dermatoloog Ferdinand von Herba (1816–1880) eristusdiagnoosiga välistada haigused, mille avaldumine võib meenutada ja mida võidakse segi ajada psoriaasiga, nagu:
- pityriasis rubra ehk eczema squamosum
- lichen exudativus ruber (lichen ruber (exudativus))
- seborrhoea capillitii
- eczema capillitii
- favus
- lupus exfoliativus
- herpes tonsurans
- syphilis cutanea squamosa.
Geneetiline häirePsoriaasi Online Mendelian Inheritance in Mani kood on OMIM*1779000.
Pärilikkusmudel on vaidluse all, tõendid dominantse ja polügeense mustri kasuks on kirja saanud juba 1980. aastatel. Psoriaasitüüpe seostatakse HLA antigeenidega: HLA – B13, – B17, – CW6, – DR7 ja – B27.
Psoriaasi päriliku soodumuse korral ei ole täheldatud Mendeli seaduste kohast dominantset võ retsessiivset pärilikkusmudelit.
Psoriaasi kui päriliku haigusega seostatakse mitmeid geene: PSORS1, HLA-Cw6, SLC9A3R1, NAT9, RAPTOR, PTPN22 ja SLC12A8.
Arvatakse, et psoriaasihaige lapsel on tõenäosus haiguse tekkeks märgatavalt suurem kui psoriaasi mittepõdevate vanemate lapsel, aga seda siiski eelkõige soodustavate tegurite esinemise korral.
ElundkonnadEndokriinsüsteem
Psoriaasi loetakse vahel ka endokriinsüsteemi häireks ja seostatakse ainevahetushäiretega. Psoriaasiga kaasneb sageli metaboolne sündroom: rasvumine, düslipideemia ja diabeet ning psoriaasihaigetel naistel viljatus. Rasvainete metabolismi ja psoriaasi seost uuriti juba 1920. aastatel.
Psoriaasihaigete veres on tuvastatavad lipoproteiinide taseme muutused: madaltihedusega lipoproteiinide (LDL) osakaal on suurenenud ja kõrgtihedusega lipoproteiinide (HDL) vähenenud, kolesterooli tase aga tõusnud. Psoriaasihaigetel on prostaglandiinide biosüntees tuntavalt alanenud.
Psoriaatikutel esineb rakkudes osade sahhariidide metabolismi häireid (näiteks glükoos) ning samuti häireid rakkude energiavahetuses, osade ensüümide (nagu TGase K, skin-derived antileukoproteinase (SKALP)) ja toimes.
Hingamiselundkond
Mitmed infektsioonid, sh ülemiste hingamisteede streptokokkinfektsioonid, nagu streptokokkfarüngiit ja sinusiit võivad lastel ja noorukitel põhjustada teatud psoriaasitüüpi lesioonide teket.
Psoriaasi seostatakse ka kopsu sarkoidoosiga.
Kardiovaskulaarsüsteem
Ehkki haigus avaldub nahal ja küüntel, seostavad uuemad uuringud psoriaasiga kardiovaskulaarsüsteemi kahjustusi: kõrgrõhku, südameinfarkti ja südamepuudulikkust.
Psoriaasil ja ateroskleroosil on ühiseid riskitegureid ning tõestatult esineb neil ka sarnaseid immunoloogilisi mehhanisme, näiteks T-abistajarakkude tasakaalu häire ja tsütokiinide profiili muutused.
Psoriaas suurendab riski venoosse tromboemboolia (süvaveenide tromboos, kopsuembol) tekkeks.
Katteelundkond
Psoriaatilised naastud
- Psoriaasile on omane selgelt piirdunud laik (ka laigud) pea kõikjal kehal, mis on ümbritsevast nahast veidi kõrgem, sellel võib esineda kuivanud vere värvi piirdeid ja see on kaetud hõbevalge ketuga (milles võib tuvastada keratiini).
Psoriaatilised lesioonid paiknevad nahal peamiselt küünarnukkide, põlvede, säärte, ja ristluu piirkonnas aga ka juustega kaetud peanahal (peanaha psoriaas) ja küüntel (küünepsoriaas).
Psoriaasikolded võivad laatuda ning katta suuremaid pindu nii jäsemetel kui ka kehatüvel.
Genitaalpsoriaas võib avalduda nii väikelastel kui ka naistel ja meestel.
Lesioonis tekib põletik, millele järgneb epidermaalne hüperproliferatsioon. Psoraatikoldes lüheneb osade rakkude elutsükkel 311 tunnilt 36 tunnile (Weinstein et al. 1985). Esineb mitmeid valkude (involucrin, keratiin-17, filagriin jmt) ekspresseerimise anomaaliaid.
Lisaks psoriaatilistele keratinotsüütidele (kes püüavad vastu seista apoptoosile) on psoriaatilistes naastudes tuvastatud T-abistajarakud (Th1 rakud: Th 1 ja Tc1), naha dendriitrakkude alatüüpe, Langerhansi rakke, neutrofiile, mastotsüüte, loomulikke tappurrakke ja makrofaage.
Psoriaasinaast : parakeratoos, leukotsüütide kogumid, T-lümfotsüütide kogumid, angiogenees (kapillaaride teke dermise papillides), Munro mikroabstsessid (ka Munro-Saboureau mikroabstsessid) jpm.
Lümfoidimmuunsüsteem
Sarkoidoosiga seostatakse psoriaasi; uurimus küll põhjuse-tagajärje suhet ei leidnud, kuid tuvastati psoriaasihaigete suurened risk sarkoidoosi haigestuda.
Psoriaasi peetakse küll krooniliseks immuunsüsteemi haiguseks, kuid see kontseptsioon võib peagi murduda.
J. Wayne Streilein pakkus 1978. aastal välja nahaga seotud limaskesta lümfoidseid kudesid kirjeldava SALT-i (nahaga seotud MALT), mis võib toimida keha ülejäänud immuunsüsteemist suuresti autonoomselt.
Nahaga seotud MALT, mis osaleb limaskestaimmuunsuses ja kus toimivad Langerhansi rakud, fagotsüüdid, antigeene esitlevad rakud jm tüüpi rakud.
SALT-i funktsiooniks on paikse immuunkaitse tagamine.
Eeltoodud kontseptsioonile toetudes saab seletada osaliselt ka proriaasi ravis kasutatavate ravimite manustamisel ravivastuse puudumist ja ravimiresistentsust.
Närvisüsteem
Psoriaasiuurijate arvates mängib haiguse patogeneesis olulist rolli ka närvisüsteem.
Psoriaasilesioonides paiknevad psoriaatilised keratinotsüüdid ekspresseerivad rohkelt närvirakkude kasvufaktorit, mis vahendavad T-rakkude vastavate populatsioonide proliferatsiooni, nuumrakkude migratsiooni ja mälu-T-rakkude liikumist psoriaasikoldesse.
Närvikiududes suureneb teatud ainete ekspressioon.
Autonoomse närvisüsteemi aktivatsiooni tulemusel suureneb naha neuropeptiidide (näiteks β-endorfiin) tase.
Seedeelundkond
1842. aastal arvati, et psoriaasi põhjustavad muutused seedeelundites.
Möödunud sajandi keskel arvasid mitmed autorid, et psoriaasi indutseerib või võimendab pankrease eksokriinsete (välissekretoorne osa – pankreasenõre) funktsioonide muutus.
Ingels (1953) sai häid kliinilisi tulemusi 36 psoriaasipatsiendi pankrease ensüümide asendusteraapias.
Psoriaasiga kaasneb sageli metaboolne sündroom: rasvumine, düslipideemia, diabeet ja põletikuline soolehaigus.
Põletikulisi muutusi on tuvastatud mao ja kaksteistsõrmiksoole limaskestas (gastritis chronica superficialis ja duodentis chronica nature), samuti on esinenud muutusi maksa sagarates ja soolehattudes.
Osad uuringud seostavad psoriaasi põdevatel inimestel suurenenud riski tsöliaakia tekkeks.
Taiwanis tehtud uuring tuvastas, et diabeeti põdevatel psoriaatikutel on suurenenud risk seedeelundkonna pahaloomuliste kasvajate tekkeks.
Skeletisüsteem
- Psoriaatiline liigesepõletik võib esineda, olenevalt uuringutest, 4–42% psoriaasi põdevatel haigetel.
Psoriaatilise liigesepõletiku korral ei ole tuvastatud haigete verest reumatoidfaktorit.
70%-l psoriaasihaigetest ilmneb artriit alles aastaid pärast nahakahjustuste ilmnemist.
Eristatakse 5. tüüpi psoriaatilist liigesepõletikku.
Urogenitaalsüsteem
Psoriaasi ja neeru haiguste vahelise seose üle on vaieldud pikka aega.
Uuemad meditsiiniandmete uuringud seostavad psoriaasiga ka kroonilisi neeruhaigusi nagu sekundaarne neeruamüloidoos psoriaatilise liigesepõletiku korral ja ravimindutseeritud neerulesioonid pärast metotreksaadi ja tsüklosporiini sisaldavate ravimite tarvitamist, mitmeid glomerulaarhaigusi.
Uuemal ajal on liigitatud eraldi seisundiks psoriaatiline nefropaatia ehk psoriaatiline neeruhaigus.
Psoriaasi põdevatel naistel esineb sagedamini polütsüstiliste munasarjade sündroomi.
Psoriaasi ravimeetodid
Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest. Hoiatus! Alltoodud taimede hulgas on inimeste jaoks väga mürgiseks peetavaid (isegi surmavaid) mürktaimi!
19. sajandil kasutasid 'meditsiinimehed' Herba sõnul (vt ka ajaloolist) psoriaasi ja krooniliste nahahaiguste korral küll leotisi, ekstrakte jt vahendeid (mida ei julgetud ravimiteks nimetada), mitmeid kasutas Herba ka ise, nagu: harilik maavits (Solani dulcamarae stipites), harilik raudrohi (Millefoilium), Trifolium fibrinum, punand (Fumaria), aedvaak (Inula helenium), harilik jalakas (Ulmus campestris), Floren pedemontanae, aaskannike (Viola tricolor), Radix et baccae juniperi, sabiina kadakas (Juniperus Sabina), roniv mürgipuu (Rhus radicans), harilik mürgipuu (Rhus toxicodendron), harilik vesikanep (Eupatorium cannabinum et perfoliatum), täpiline surmaputk (Conium maculatum), Pulvis foliarum Belladonnae, aas-karukell (Pulsatilla nigricans), must maavits (Solanum nigrinum), harilik äiatar (Herba Scabiosa arvensis), harilik näsiniin (Daphne mezereum), virgiinia pöögisoomukas (Orobanche virginiana), seebilill (Saponaria), Radix Phyllidis amarae, Decoctum Carbonum, sassafrass (Infusum Sassafras), sookail (Ledum palustre), Succus Nicotianae, Folia et Putamina nucum juglandum, Sarsaparilla, villtakjas (Bardana), Guiaiacum ja Species Lignorum. Nende toime krooniliste nahahaiguste puhul osutus Herba arvates pehmelt väljendudes väljamõelduks.
Tänapäeval kasutatakse psoriaasiravis mitmeid loetletud taimi.
Hiid-karuputkes leiduvat psoraleeni (8-MOP) kasutatakse koos UV-A ultraviolettkiirgusega psoriaasi ravis.
Helioteraapia
Helioteraapia – kokkupuude loodusliku päikesevalgusega (Päikese käes päevitamine) kaotab üsna tõhusalt psoriaasilesioonie, kui psoriaasihaige seisund seda lubab – akuutse psoriaasi korral võib ka haige naha seisund halveneda.
Tõenduspõhine meditsiin
Psoriaas on küll eluaegne haigus, mida ei ole võimalik välja ravida, kuid raviga on võimalik hoida haigust kontrolli all ja naha puhtana. Nahaarsti eesmärkideks psoriaasihaige ravistrateegia koostamisel on haiguse lööbevabade perioodide saavutamine ja säilitamine, ning seeläbi haige elukvaliteedi parandamine. Ravi ja vastus sõltub haiguse kliinilisest vormist, psoriaatiku geneetilisest pärandist, maksa ensüümivõrgustikust jpm.
Tähtis on ka psoriaatiku majanduslik olukord : raha (sh ka elektrooniline) dermatoloogi vastuvõttudele pääsemiseks (vajadusel ka siseriiklik meditsiiniturism) ja ravimite ostmiseks ning meditsiinivõrgustiku olemasolu vastavas riigis jne.
Raviskeem on iga psoriaatiku jaoks individuaalne, nii näiteks ei sobi paljud ravis kasutatavad preparaadid lastele ja lapseootel naistele.
Mõnede süsteemses ravis manustatavate ravimpreparaatide, näiteks immunosupressantide korral võib dermatoloogi ja psoriaatiku soov psoriaasilesioonide kaotamiseks nahalt kaasa tuua kogu organismi nõrgenemise (sh immunosupressioon) ja vastuvõtlikkuse suurenemise (nt oportunistlikud infektsioonid) haigustele jpm.
Mitmed ravimeetodid võivad psoriaatikutel suurendada riski haigestuda pahaloomulistesse lümfoproliferatiivsetesse haigustesse nagu lümfoom ja mitmed teised vähivormid.
Psoriaasi rasket vormi põdevatel psoriaatikutel, keda ravitakse, suureneb ligi 5 korda risk haigestuda ajukasvajatesse.
Olulised põhimõtted
• Vältida naha traumeerimist. • Üldvannid meresoola ja õliga. • Talvise vormi korral valgusravi.
Kuna psoriaas on krooniline haigus, mis aeg-ajalt ägeneb, tuleb ravi alustada kohe esimeste sümptomite ilmnemisel, mitte oodata, kuni lööve on saavutanud maksimaalse ulatuse.
Psoriaasi ravimeetoditeks on
- D-vitamiini süsteemse defitsiidi elimineerimine (8000 RÜ igapäevane vastuvõtt 90 päeva jooksul oli efektiivne 70% haigetest),
- lokaalne ravi (D-vitamiini derivaadid: kaltsipotriool, kaltsitriool; tasaroteen (A-vitamiini derivaat), ditranool, kortikoidsalv jt),
- valgusravi (päevitamine, UVB, PUVA jt),
- süsteemne ravi (atsiretiin, metotreksaat, tsüklosporiin jm),
- kombineeritud ravi.
AjaloolistVana-Kreeka arst Hippokrates kirjeldas detailselt mitmeid nahahaigusi. Ta olevat rühmitanud lopoinimelise haiguse hulka kuivad, ketendavad nahalesioonid ning mõnede uurijate arvates kuulusid tal nende hulka ka leepra ja psoriaas (seisundid eraldati 19. sajandil).
Haiguspildi kliiniline esmakirjeldus pärineb mõnede uurijate arvates Rooma entsüklopedisti Aulus Cornelius Celsuse teosest "De Medicina".
Vana-Rooma arst Galenos kirjeldas seda nahahaigust ja nimetas selle psoriaasiks.
Psoriaasi kirjelduse (osade arvates ebatäpse) andis Robert Willan 1809. aastal, kes püüdis osaliselt eraldada psoriaasi leeprast ja kasutas termineid lepra graecorum (tänapäeval arvatavasti harilik soomussammaspool), psora leprosa ning andis perekonnale (genus) nimeks Psoriasis.
TerminPsoriaasi on eri keeltes ja eri aegadel nimetatud mitmeti:
1842. aastal – Lepidosis psoriasis, Impetigo, Scabies sicca, Psora leprosa, Psora squamosa, Scaly Tetter, Dry Scale, Dry Scall, (prantsuse keeles) Dartre squameuse lichenoide, Gratelle, Gale miliaire, Gale canine ou sèche.
Märkus. Cullen: Psora (Scabie) on haiguseperekond, klass: Locales, selts Dialyses.
